Täna ei alga meie saade muusikaga nagu harilikult, vaid sõnaga. Ja kui käivitub magnetofon, te kuulate lõiku salvestised, mis on tehtud rohkem kui pool sajandit tagasi. Täpsemini 25. novembril 1936 erakorralisel kaheksandal üleliidulisel nõukogude kongressil. Magnetofon peatus just siis, kui vabatsioon alles hakkas paisuma ja saalis hakkasid. Kõlama elagu-hüüded, see kõik pole meile oluline, oluline on, kes rääkis ja millest rääkis. Kõneles Stalin. Tegelikult kehv oraator, kuid keda pool sajandit tagasi ja hiljemgi paljud täiesti siiralt austasid, kui Lenini suure töö, jätkajad ja nõukogude rahvastejuhti Kõnes kiitis Stalin uut NSV Liidu konstitutsiooni rõhutades selle demokraatlikku olemust ja sotsialistliku demokraatia igakülgset üleolekut kodanlikust demokraatiast. Kui võtta kirjasõna järgi, oli tal isegi õigus, sest viiendal detsembril 1936 vastuvõetud konstitutsioonis oli tõepoolest rohkesti demokraatlikke sätteid, mis võinuksid olla eeskujuks mis tahes demokraatliku riigi põhiseadusele. Kuid see oli siiski vaid paberil. Nii. Stalin saavutas, et teda hakati nimetama selle dokumendi autoriks ja dokumente ennast stalinistlikuks institutsiooniks. Kuigi uut põhiseadust valmistas ette komisjon eesotsas Nikolai puhaariniga. Stalin saavutas, et konstitutsioon muutus tühiseks paberilipakaga, mille demokraatlikest sätetest tegelikkuses ei jäänud midagi järele. Ja sotsialistlik demokraatia asendus stalinismi. Ka Stalin laskis hukata ka konstitutsiooni tegeliku koostaja ja enamiku nendest, kes kaheksandal Nõukogude kongressil entusiastlikult selle kinnitamise poolt hääletasid. Selles kõnes, millest te äsja katkendit kuulsite aga ka paljudes muudes esinemistes armastas Stalin rõhutada rahvaste sõprust ja koostööd kui näidet rahvusküsimuse edukast lahendamisest NSV liidus. Tegelikkuses Ta organiseeris ta tervete rahvaste hävitamist ehk genotsiidi. Rahvaste üheõigusluse asemele seadis Ta sarismilt üle võetud suurriikliku jultumuse ja hoolimatuse ääremaade suhtes. Kuigi konsultatsioon rääkis tööst kui auasjast. Kuigi Stalin ise rõhutas vaba loova töö erakordset tähtsust uue ühiskonna ülesehitamisel muudeti tööinimesed tegelikkuses Theo orjadeks, keda hoiti kuulekuses hirmu ja ähvardustega. Sotsialismi kui vaba ja demokraatlikku ühiskonda taheti üles ehitada vangide palju miljonilise armee kätega. On kohutav mõelda, et stalinism hukutas hoopiski rohkem inimesi, kui hävis hitlerlikke koonduslaagrites. Isegi nii palju rohkem, et siiamaani häbenetakse ohvrite koguarvu ametlikult avalikustada. Täna räägime stalinismi-ist Eestis kõigepealt siiski veidi kaugemalt, kuid ikkagi lähedalt. Minu ees laual on tõlke leedulanna Onabelskiene kirjast, mis kuuendal augustil ilmus ajalehes Literature Aiermeenas. Olime leedulanna, kellel on selja taga 15 aastat küüditustestaaži. 1941.-st aastast 56. aastani. Olen kannatanud ebainimlikkust, nälga, külma, mõttetu sunnitöö, vaevu öiste ülekuulamiste vaimuvintsutusi ja nii edasi ja nii edasi. Mõistuse sunni laduned küüditamine oli stalinismi vägivallaakt. Esimesed küüditamised, Baltimaadel olid eriti julmad ja piinarikkad. Meid, naisi koos väikeste lastega kuulutati rahvavaenlasteks. Alandatuna topiti meid sõnnikust haisvatest loomavagunitesse kaunas jaamas jättes meid nälga ja janusse. Mitud vagunites viidi Uuraliteni meeste vagunid haagiti lahti Orša jaamas ja saadeti Sverdlovski laagritesse. Lapsed karjusid, juua andke juua. Uuralites taga peeti ronge metsas kinni. Vagunitest visati välja laste ja vanainimeste laibad. Nälg, külm, raske sunnitööajas hauda, terved perekonnad. Jenissei, Leena ja teisedki jõed kandsid laipu Põhja-Jäämere poole. Veel 1954. aastal kaks inseneri, lätlane ja eestlane, kes töötasid Krasnojarski sadamas laadijatena, sõitsid laevaga põhja poole, et veenduda. Tõesti on jõgi mägede viisi inimeste luid kokku kandnud. Nad nägid pilti, mis tekitas neis õudust. Nägid mägede viisi Valendamas inimluid. Nende küljes Loperdasid tuules veel riideräbalad. Kunagi olid seal tahvlid kirjadega keelutsoon. Nüüd on tuledes säravad linnad Norrisk ja Vorkuta mis inimluudele ehitatud. Väljasaadetuna elasin stepis 23 rahvuse hulgas. Seal oli ukrainlasi, valgevenelasi, Volgama, sakslasi, armeenlasi, teisi kaukaasia rahvusi, tatarlasi, kasahh, karjalasi, poolakaid, eestlasi, lätlasi. Igaüks kandis südames oma rahvahaavu õnnetust lähedaste hukkumise valu. Küüdituste teekond kulges Troitski rajoonist Alttäis kuni Krasnojarski Jenissei ääres. Mida ma nägin? Nägin, kuidas kohe pärast sõda Kurski kandist toodud venelanna oma kolme nälginud ja mädasilmse lapsega täisid sõid. Igal hommikul haaras ta sülle kaltsused rõivad ning tõmmanud peoga pistist, täisid suhu, tahtes toituma lapsi, kaapis üles kaks kartulipesa sovhoosi põllul. Kõikvõimas direktor korraldas avaliku kohtumõistmise. Rajoonist sõitsid kohale kohtunikud ja prokurör. Kõik küüditatud aeti kuulama. Kohus mõistis naisele kaheksa aastat sunnitööd. Lapsed aga viidi lastekodudesse laiali. Direktor ise elas meie akende vastas kõrge tara taga talus, kus pidas kahte lehma viit-kuut siga ja tal oli vähemalt 150 kalkunit. Veehoidlas sulistasid tal pardid. Viljakoristamise aegu sõitsid ta õue auto auto järel varastatud vilja, suhkrupeedi-kartuli ja ristmikuga. Temale oli kõik lubatud. Nägin, kuidas hulluks läinud sakslanna otsis ulgudes oma lapsi. Need olid leitud teelt surnuks külmunuina. Olid heitnud end väsinult kelgule. Nende käed hoidsid kinni kotikesest mõne kartuli ja kahe lambajalaga, mis neil oli õnnestunud kaugest külast saada. Nägin, kuidas eestlanna Tallinnast valas suuri pisaraid. Tema kitsetalleke aga lakkus tema silmavett. Ta nuttis valusalt. Kuna NKVD lased olid tema üheksateistaastase tütre metsa vedanud, selle seal vägistanud ja tapnud. Nägin, kuidas kalmõki naine hõõrudes sõrmede vahel maarohtude jaoks venitas mulle võõrast laulu. Tema kõrval maas vaakus hinge tema poeg. Naise ematunded olid juba kustunud. Surm kummardus temagi närtsinud keha kohale. Nägin baraki Terst välja heidetud laipu, mis nagu ootasid, millal peas segane Aabram korjab nad oma telleegale viib asula taha angedes Jäärakusse. Sealt pidid kevadised suurveed need jõkke ja jõge pidi Põhja-Jäämerre kandma. Selles külas kogesin ma ülimat mõnitamist. Nägin ka selliseid inimesi, kellel polnud enam silmavett. Nende kehad aga mädanesid haavadesse. Mädaneva haavadesse suri mu onu tütargi 28 aastane naine. Kolme lapse ema. Amputeeritud jala pöidadega, valgevenelane ökonomist Minskist rääkis sügava hingevaluga kuidas 1938. aastal külmutati Irkutski lähedal surnuks terve ešeloni täis inimesi. Keset talvepeeti inimtühjas kohas kinni rong ja kõik aeti vagunitest lagedale väljale. Külma oli 40 50 kraadi. Ümberringi mitte ühtegi maja, mitte ühtegi puud. Paari aga oli eželoni täis inimesi külmunud jääkujudeks. Armeenlane trassi on noor insener viidi kogu perega ära üksnes sellepärast, et ta võttis enda juurde elama Türgist tagasi tulnud armeenlasest arsti, kes oli ära läinud kollektiviseerimise aegadel. Mina olin, kuulutas välja amnestia, et võib tagasi tulla, kedagi süüdi ei mõisteta. Kui ega tuldi, võeti kõik nagu kulbiga ja Siberisse. Ühtlasi ka need, kes tagasi pöördunuid aitasid. Inimeste kannatused ja surm pakkusid, paistab suurt rahuldust valvuritele ja nende ülemustele. Nad naersid minu ja mu saatusekaaslaste üle. Need olid stalinistid. Kuulsime ainult osa kirjast, see oli palju, palju pikem. Ma arvan, et kirjutaja pidi neid ridu paberile pannes rohkesti pisaraid valama sest sõnum nendes on ju nii kohutav ja ahastav. Stalini reziimi julmustest teate Eestis juba enne neljakümnendat 40 esimest aastat. Eesti vabariigi aegses ajakirjanduses ilmus üht-teist nõukogude maa olukorra kohta. Selles oli nii objektiivsed kui ka ülepingutatult. Hämmastust tekitasid teated äärmiselt madalast elatustasemest arvukatest vangistustest, küüditamisest, näljahädast kord ühes, kord teises piirkonnas. Mõndagi trükiti ka sealsete eestlaste eluolu kohta, milles midagi rõõmustavat ei olnud eriti põhjalikult valgustati suuri kohtuprotsesse 30.-te aastate teisel poolel. Kui ma näiteks hiljuti tolle aja päevalehest lugesin inglise ajakirjaniku kommentaare nõndanimetatud puhaarinlaste protsessi kohta pidin tõdema, et inglane on meid 50 aasta võrra ennetanud kirjutades juba toona, nii nagu praegu kirjutatakse meie keskajakirjanduses selletaoliste kohtulavastuste tõelisust põhjuste kohta. Eestlasi muidugi vapustas kõige rohkem tuntud inimeste Jaan Anvelti, Hans Pöögelmanni, kindral Georgi ja veel teistegi saatus. Paratamatult sugenes sellest teabest umbusk ja kartus suure idanaabri suhtes, mis veelgi tugevnes pärast Nõukogude baaside sunniviisilist paigutamist Eestimaale. Seda teades olema korduvalt küsitlenud neid inimesi peamiselt kunagisi revolutsiooni tegelasi ja poliitvange, kes 1940. aasta sündmustes ja Eesti NSV loomisel aktiivselt juhtivalt osalesid. Mis nad siis mõtlesid, kas neil tõesti mingeid kahtlusi ei olnud, sest infod tegelike olude kohta nõukogude liidus pidanuks küllaldaselt olema? Vastused on olnud enamasti stereotüüpsed enam-vähem niisugused, nagu oli partei veteran Melania lepiku oma kellelt ma selle aasta juulis küsisingi. Kas teda hirmutanud 30.-te aastate lõpu kohtuprotsessid Moskvas ja mujal, kui ta riigivolikogus NSV Liiduga ühinemise poolt hääletas? Ei sellepärast, et minul isiklikult oli see nende protsesside kohta väga piiratud informatsioon, kuna üldiselt nõukogude korra kohta Nõukogude Venemaa kohta püüti avaldada võimalikult laimavaid ja võimalikult mahategevaid andmeid siis nagu ei suutnud uskuda, et see kõik tõsi on, et need protsessid oleks olnud, et lavastatud ja üldse olemas süüde pärast inimeste tehtud, kui seda oleks olnud, ma arvan, et mina küll ei oleks selles riigivolikogus oldud ja mitte üksi mina, vaid mõned teised ka kui seda me kõik oleks teadnud selle peale, et need võiksid olla, niisugused asjad selle peale küll ei tulnud, elu otsime ikkagi, et tuleb ikkagi niisugune elu, kus ikkagi kõigil inimestel on õigus saada oma tööst ja inimese moodi. Aga täpselt muidugi, et kuidas just seda, keegi ei jõudnud vastu vaielda, et Nõukogude liidus saavad kõik õppida, aga see meeli võimatu. See oli üks asi siis, et kõigil on töö, see oli ka, mille vastu, mida ei saanud keegi ümber lükata kõik peetakse võrdseks, et ei ole niisuguseid eriti väljapaistvaid ja nii edasi, ka siis ei olnud 800 nüüd natuke tekkinud. Usun ja imetlen nende inimeste idealismi, kes pärast rasket illegaalset tegevust ja veel raskemat vangipõlve jäid murdumatuteks, kes ka pärast seda, kui enda arvates jõudsid oma ideaalini ja pidid rängalt pettuma, siiski jalgadele jäid. Oli neid, kes kohanesid ja oma ideaalidele truudust murdsid. Veel rohkem oli neid, kes nägid küll, aga ei uskunud, ei suutnud uskuda. Aga vähe oli neid, kes nüüdki ei murdunud ja pidid selle eest kallilt maksma. 1941. aastal kuulsin ma lapsena lugu ühest Kingissepast keda Eesti vabariigi aegu peeti punaseks. Et ta punane tegelikult oligi. Selgus 1940. aasta suvel, mil ta aktiivselt osales Nõukogude võimu kehtestamisel pärast juuniküüditamist 1941 boosta enda üles, jättes järele kirja, milles teatas, et teda on petetud. See oli sügav pettumus, tõeline hingeahastus, mis sundis inimest meeletule teole. Tema murdus, kuid jäi ausaks. See on tihe padrik Varbola Riisipere tee ääres, kus me vihmasajus endale teed murdsime. Lõpuks avanes meie silme ees tilluke välu, mille keskel inimesest kõrgem kadakas tahutud rist. Minu saatja, õigemini teejuht, kohalik mees August Kiisa selgitab. See tähendab seda, et seal 1941. aastal tapeti inimesi üle 30 inimese. Ega ta ei mäleta, millal võis olla? Noh, see oli suvel täpset päeva, ega seda küll ei tea, mai või juuni kuudel, aga kuidas siis teie ja üldse kohalikud elanikud sellest matmispaigast teada. See lugu oli nii, et üks kohalik inimene juhuslikult oli sealt mööda sõitnud ja näinud tiiba seisvat kahte sõjaväe Orgoone autot ja kui ta koju jõudnud, siis kuulnud püssipauke, järgmisel päeval oli ainult seda kohta vaatama jäänud, et seal on värskelt kaevatud maad. No ja muidugi kohe seda kuskil avaldada ei saadud, alles 1942. aastal siis asi avastati, aud kaevati lahti ja sealt, et leiti üle 30 inimese laibad, osa olevat sealt ära viidud, kes omaksed ära tundsid, kui palju seal praegu veel alles on, seda ma ka ei tea. Sinna ehitati ka siis 1000 942. aastal mälestussammas 44. aastal seal lõhuti maha, seda siis teada ei saadud, kust need maha lastavad, sinna too? No täpselt seda nüüd teada ei ole, oletati, et Kawe keldrist või pagari tänava vanglast nendest kohtadest olevat toodud niimoodi räägiti. Oletada võib, et need inimesed pandi ise omale hauda kaevama ja sinna ka hiljem ise sisse löödi. Aga mis siis sellest mehest sai, kes siis seda nii tahtmatult teada sai? Ja küüditati ära ja sellest ei ole mitte midagi teada koos perekonnaga, kuhu nad said või tagasi neid ei tulnud ja rohkem midagi ei ole teada. Samba avamisel tehtud fotod, millelt ärane tunti inimesi, isegi neid viidi minema sellepärast, et nad sinna mälestussamba avamisele oli tulnud. Jah, seekord oli valitud hukkamispaigaks metsatukk aga inimesi mõrvati vanglas Kuressaare lossi aias. Kose-Lükati tegutses 1941. aastal tribunal. See mõistis kohut, seal, sammas viidi otsus täide ja inimesed maeti põranda alla. Kuid võistkond hea ülekuulaja kabinetis kuuli pähe saada, meenutab Rõngu tehase pearaamatupidaja Ellen Tüvi. Karbleima oli mu isa ründe ja töötas arstina, Põltsamaal oli lugupeetud medtöötaja Põltsamaal. Praegused inimesed veel mäletavad teda, hindavad teda varem, töötas Tallinnas, abikaasa oli hambarta, meie väikevennas haigestus kopsupõletikku väga raskelt. Siis sai väga edukalt abi tema käest kõigile abivajajatele oli ta abivalmis ja väga vilunud arst. Ja poliitikaga ta ei tegelenud, et andis arstiabi. Mittesoovitud inimestele kutsuti ülekuulamisele ja et vastaseta nimesid ei tea. Et on kohustatud arstieetika pärast abi andma. Abivajajale tulistati teda üle laua surmavalt. Laip visati läbi akna välja ja abikaasa oli, teatati võid kui minna, et küll ta tuleb hiljem. Ja linnarahvas mattis laiba maha hiljem, siis toimus ümbermatmine. Rõngu kalmistule. Perekonnakalmistule. Ega ei tea, kes oli see, kes maha laskis ja üldse, kes need mehed olid, kes teda ülekuulamisele kutsusid. Ei tea, neid nimesid ei ole teada. Tolleaegsed julgeoleku töötajad olid. Siis kirjutati aasta 1941. Selleks ajaks oli eesti rahva teadvusse jõudnud tähekombinatsiooni NKVD tõeline tähendus. Et see ei olnud pelk siseasjade rahvakomissariaadi venekeelse nimetuse lühend. Seda teati esimeste valusate kogemuste põhjal. Kuigi Eesti NSV siseasjade rahvakomissariaat moodustati alles augusti lõpus 1940, võib arvata, et NKVD kui organisatsioon tegutses Eestis juba märksa varem. Kuigi tema ajalugu ei suudaks ka kõige parem ajaloolane kirja panna. Arhiivid on selleks rangelt suletud. Et NKVD varem tegutses, sellest annab tunnistust tõik, et vabariigi president Konstantin Päts ja sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner saadeti Eestist välja veel enne, kui Eesti NSV oli NSV Liidu koosseisu vastu võetud. On selge, et igal riigil on omad korrakaitseorganid, kes jälgivad kodanike käitumist õiguskorra seisukohalt. Samal ajal kaitsevad valitsusaparaadi julgeolekut ja riigisaladust. Kui Lenini dekreedi alusel 1918. aastal loodi eriorgan võitluseks kontrrevolutsiooni, kuritegevuse ja spekulatsiooniga see tuntud-teatud CK siis oli see ikkagi mõeldud erakordseteks aegadeks. Järeletulija ookeebeeuu ehk lühemalt GTO. Esialgu arvestas aja muutust. Kuid Stalini võimu tugevnemisel hakkas NKVD eks muundununa tegelema hoopiski iseäralikke asjadega. Sellest tuli Jaagoda ja soovi ja peeria aegadel suurettevõte omamoodi trust kes sõlmis lepinguid töövõtjana ja tegeles peamiselt uute tehaste, kaevanduste, kanalite ja muu säärase rajamisega. Lepingu alusel andis seda tööjõudu allmaa ja metsatöödele kusjuures eristas karmimaid looduslikke tingimusi. NKVD kui ettevõte oli konkurentsivaba, sest tema käsutada oli odavaim tööjõud kogu maailmas. Õigusteta vangid, kelle ridade pideva täiendamise eest organisatsioon ise hoolitses. Loomulikult võitlesid ausad sekistid leninliku printsiipide jõhkra rikkumise, seaduserikkumiste ja julmuse vastu kuid nad jäid hüüdjaks hääleks kõrbes. Nad kas lasti maha või hukkusid samuti surmalaagrites. Eestis ja teistes balti riikides täitis NKVD esmajoones tähtsat poliitilist ülesannet. Jäta siinsed rahvad ilma liitriteta ja hävitada nende vaimne potentsiaal. Oli ju tarvis senised iseseisvad riigid lühima ajaga muuta tähtsusetuteks provintsideks. Seepärast algas kohe jaht endistele riigiametnikele ja kõrgematele sõjaväelastele, kes kuulutati rahvavaenlasteks ja kelle ainuke süü seisnes selles, et nad olid olnud rahvusvaheliselt ka Nõukogude liidu poolt tunnustatud suveräänse riigiteenistuses. Selle eest karistamine oli juriidiline nonsenss. Kuna retrokaristusi ei ole kunagi ega kuskil mingis õiguskoodeksis ettenähtud seistes oma riigi teenistuses, ei saanud nad ju eksida Nõukogude Liidu seaduste vastu. Võimalike tulevaste kuritegude eest ei oleks saanud nendegi seaduste alusel kedagi mitte karistada. Kuid NKVD ei tundnud mingit loogikat, vaid ta täitis stalinismi löögirusika ülesannet pimedalt armutult. Aga edasi taas meenutused, räägib Võru pensionär Jaan Kesler. No sain 41. seda kevad lahti sõjaväest ning kui ma läksin, siis oli meil ainult 10 kuud sides. Siis tuli Soome sõda ja siis pandi 18 kuud. Ja sain siis 16 kuud ära olla, viidi üle punaarmees ja siis sealt määrati kolm aastat. Lahti saime küll ennem natike. Ja mind suunati siis tööle. Et ma olin side väeosa Reti aga siis, kui see sõda hakkas evakueersi meelde ta räti pinke viisime sadamasse päeva ja siis viidi see Tondile laskemoona lattu laskemoona pakkima. Nii nädalpäevi mõtlesin seal, et ma enam ei jõua minna, et ma olen niivõrd väsinud, ma siiski lähen öö magada. Ja läksin kodu, ma elasin Tõnismäelt alla. Lootside maja, lootsin. Koputagi kellani kellu vist 12 ööd. Kesler elab siin, see naisterahvast elab, valasin ukse lahti. Arreteeritu, mis pärast maadeteeritulemisemas kellegi kurjale teen ja mul Films kirjak neil kah laua peale kodumaa pidi siiani Varstule saatma ema ja seal kirja andma, kirjutab, et meil on seda praami tänases ei anna enam midagi suurt osta ja, ja et kõik see ohvitseri ja ostu ära ja tuul, kõrvits sealt saab saksa sabarakke tööle sõita hindaja adjektiivsed ja viidi siis Tõnismäest alla, läheb mitte see haigla poolt agamisel järgmine tänav, seal on üks tehnikum või midagi koos. Ja sealt viidi sinna, see on palju midagi, räägiti sealt üteldi, patareis, Patarei, siis ma ei saanud kaua olla. Fatalist. Toodi jälle kõik, korjati ära, Siimets õnnistused, sakslane oli juba päris Tallinna ligidal. Narva sild üteldi, et öeldi, et see õhku lastu ja viidi laevade peal. Me saime, meie, mina olin, oli siis nendes küttekooli val kes saiva sinna üles minna, siis nägivam ja rääkisid, et seal oli mõni 10 laeva. Tagavad. Täistuubitud vette ei antud rohkem kui pang vett päeva ei usu. Ja süüa sait teda soolasilku või kala ja leiba ja ja nii, et joogijanu oli nii, et väga-väga-väga, rask ja hull. Ja Tavalisel Kiirovi ligidal tuli äiksevihm. Ja. Mees ajas käe välja aknaluugi oliva võrestatu traadiga ja sealt välja käia tunnimis Leidal koheseid sõrme otsast ära, nii on juba väga-väga-väga-väga kurje. Hoolimata inimesi jõudsime sisse, oligamskise, võeti vagunitest väljadelt, meid pilluti kividega ja me oleme sakslased saksa vangi lahvas hall tuubele väga vihase Pilsva kividega ja see meil palju osas, kes vene keelt ka mitu, mitu meest, neutrid, meie sakslased Me oleme eestlase soligamskist jaotises laiali. Viidi meid ülesse epide ülesse, surmak ešelon pidi olema meie arvestuse järgi kuskil 3200 lingil viidise sinna surmakisse ja seal hakkasime siis barakke ehitama ja ja siis tööl käima ja mina käisin selle ministri Põlude ministriseppa brigaadi, majandus või majandusminister ja ja tol ajal brigaadi on ja väga tormis ja Õpasmeid ja ise niitseja tegime heina hobustele. Tallas pärastpoole viidiga meid metsatöölaagrisse. Toit on seal väga vilets, saime seda metsakapsast, muud seal ei olnud, jahukapsas. Ja sool ka, aga seltskond oli meil väga võrreldes minuga maalima, paha poiss. Maali häda, häda ja vilisust jään kehvemat toitu söön, aga nemad seal nagu kindral Reek ja kindral Kruus ja ja see professorbiipia Nende organismis pea vastu tuli see panus. Kõhulahtisus. Ja tolle kätte hakkas juhatama surra Talv tulemas üle poole sellest SL unist, see oli esimene ja esimene talv. Ja 41. ajal vastandina teist hävis väga palju eestlasi ära. Siin kindralid Reek ja Gruusia ja ministreid sellega nendega juttu. Mis teel nad sinna sattusid. Toda ei tea, mis te sinna sattusite, juttu ikka olime, ma isegi magasin nende rakis kus Reekulie ja professor, piip ja ja eriti just mulle meeldis professorbiik Talv välisministrile. Ja väga-väga vastutulelik inimene ja Õpasse igatpidi ja ütles, et kunagi Eestimaal kokku saama, et siis kindlasti tule, minu luuraja, lase. Tal vist tervis au endale jõudvaid Eestisse sai pärast ma olen seal Vilm viiel-kuuel laagri edasi olnud, aga need esimehe surma sealt kui õhta metsast. Hais submööda hais tal nagu oru see hais, haisev, hirmus. Lisan siia, et jaan Kesler põgenes koos teise eestlasega 1942. aasta suvel sealt laagrist ära kuid ühes vene külas võeti nad kinni. Seal oli niimoodi, et kinni püütud vangi eest sai tabaja tasuks lamba ja 200 rubla. See oli siis inimese hind. Alles pärast tabamist mõisteti jaan kestvaid üle kohut. Sega oli ta üle aasta ilma kohtuotsuseta vangis olnud. Tol ajal polnud selles midagi iseäralikku. Iga inimene on seda väärt, et ta ei kaoks unustusse, et teda mäletataks. See on ETK Velli töötajate matkaklubi Eston tegevuse tähtsamaid põhimõtteid. Seda silmas pidades kavandatakse igasuviseid, rännuteid ja matkajad on leidnud paljude jalajälgi ja saanud teavet rohkete inimsaatuste kohta. Tänavu käidi noorilskis. Meie jutuajamine klubi esimehe Ilmar Laherannaga algabki sellest linnast. Norrilsk rajati, nagu me teame, 35. 36. aastal kõigepealt raudtee katud inkast nurilskisse, mis oli pikkusega 90 kilomeetrit. Selle järgi toodi sinna vangid. Ta kujunes üheks suureks vangide laagriks, kes siis hakkasid rajama kaevandusi kaevandama, nii kivisid kõrvalt sulatama maak, Kuke vaske, niklit, mida oli seal rikkalikult olemas väga suurte lademetena. Ja nii kujunes meie maa üks suurim vangilaagrite kompleks. Millest siis nagu meile rääkis Norilskis kirjanik anatoolil Off oli seal midagi 33 agret kus igas laagris oli vähemalt 5000 vangi. Ja need pidid kõik selle seal rajama. Ellu jäi, võib öelda nendest ainult 10 protsenti, sest et tingimused olid väga rasked seal. Neid suri massiliselt ja olid eriti rasked aastad olnud, isegi seal meile öeldi 46 47, noh, rääkimata sõja-aastatest, kus Krasnojarskisse toodi praamide ka alla 400000 vangi. Maadel nendest elus oli 5000 millegiga. See näitab juba missugustes rasketes tingimustes elasid inimesed. Ellu jäid põhiliselt Need, kellel oli võimalus töötada kõrgematel ametitel, kes olid raamatupidajat, kes olid laborandid, kes töötasid ladudes, on mujal kuid need, kes pidid olema kaevandustes rajama teid, nende tingimused olid ääred neetult rasked. Peale selle räägiti meile, et tihti seda vangide kontingenti määras ka leivamaterjalid varude olemasolu ladudes. Kui seal oli leiba ainult 1000-le mehele või 1000-le vangile ja vange oli 1500 ja siis 500 likvideeriti, lasti maha ilma pikema jututa võtta ja nii ka toimiti seal aastate jooksul. Ja kui vangile Hagrid likvideeriti 54. aastal ja selle järgi siis ootas seal 120000 vangipiletid, et pääseda sealt Norrilskist, Krasnojarski ja nii edasi. See juba näitab, missuguse suure hulga rahva kannatuste saatuste kolise Norrilske seotud üldse. Ega siis seda kogu aru vist keegi ei oska ütelda, kui palju sealt läbi käinud sellest hakkmasinast? Räägitakse sellest 100000 siiapoole või sinnapoole. Seda tõesti vist on raske selleks, et arhiivid, kus võiks midagi saada, mis asuvad Krasnojarskisse, on ikkagi uurijatele suletud selle kõiki. Me Baltikumi rahvast oli ohvitsere. Poolast oli Jugoslaavia Araabiast hispaanlasi, näiteks üks grupp meremehi 40 meest, kes Franco võimule tulles tulid laeva Odessasse said Nõukogude liidus poliitilise varjupaika kuid hiljem adetinaad Norilski, kus nad siis olid vangilaagris number seitse ja jäid sinna igikeltsa. Teie tänavuse käigu eesmärk oli selgitada seal vangilaagris viibinud Eesti kõrgema ohvitserkonna saatust. Ja meil läks korda sõit laama järve äärde. Nimelt laama järve äärde viidi 41. aastal Grupp meie kõrgemaid sõjaväelasi. Kokku oli selles grupis 41 meest, seal oli ka lätlased, olid leedulased, meie kõrgematest sõjaväelastest olid seal kindralmajor Herbert preede, kindralmajor Hugo Kauler. Meie retk õnnestus selles osas, et võimalus kohtuda ühe endise vangiga aastast 1941, kelle nimi oli Siidorov kes mäletas hästi meie vangide sinna tulekut, elas nendega koos ja mäletab nende traagilist saatust, seal mäletas nende matmispaiku. On nüüd teada ka, mis sai Herbert preedest. Me teame, Herbert preede viidi nuriski vanglasse, kus ta lasti maha. Sinna viidi ka major Nikolai Riiberg. Sinna viidi ka kapten Vello murumaa, kes siis lasti maha Norilski vanglas. Nagu nüüd on selgunud singa Georg Leedsi mälestustest, kes tuli eluga veel Eestisse tagasi. Siis kindralmajor Hugo Kauler mõrvati sealsamas laama järve ääres ja maeti ühte orgu kivida olla NKVD meeste poolt. Kuid need, kes hukkusid seal nende rasketel sõja-aastatel noh, terve rida meie kõrgemaid sõja väelasi siin olid polkovniku või kolonelid, jah, nimetame need maeti laama järve äärde. Ning meie, Eesti major haaranud troots, kes sealt eluga elas, need rasked saatuseaastad üle tuli tagasi siis tema selle Siidorovile pani südame peale, et sinu ülesandeks jääb märkida kõik need matmiskohad ja mida siis ka Siidorov tegi. Ja tänu nende märkmete sele väikesele mälestusturbal, mis seal oli siis olemas, me leidsime üles need Tauad. Korrastasime Need, raiusime võsa, pidasime seal oma mälestusmiitingu ja meie seisukoht on, et see mälestus seal hukkumispaigas tuleb jäädvustada. Tahame, et see oleks ühiselt võib-olla koos lätlaste leedulastega, kuna neid hukkus seal palju. Täna alustatud teema jätkub mitmes saates, seepärast on vara veel kokkuvõtet või üldistust teha. Saadeta õpetades pakun mõned vastused küsimusele, mida inimesed mõtlevad stalinismi täna praegu. Küsimus oli esitatud ootamatult, kuid vastustes on mõndagi, mille üle tasuks järele mõelda. Stalinism on kõige jõhkram, inimeste niisugusse ruineerimine. Ei Me lihtsalt kartsime kõige vähematki ka mina, kes kõige vaesemast oludest võrsunud lastekodust varasematega sellele vaatamata ma ei julgenud oma suudki paotada ega ega mõeldagi sellest, mis mis võib olla ja rääkida on. Kohutav, lihtsalt. Tema hävitas oma oma rahvast põhimisel tema rahasse, Bella Mori, kanal iga ruutmeetri venelasi täis, kes massinna surma saanud ja talinis inimeste hävitav. Ega Stalin S Käi Eestimaad mööda ringi, neid röövimisi ja tapmisi kinni panna, siis need olid need oma julgeolekumehe, kes tahtsime inimeste käest ära röövida, käest kõike ja ja võeti kinni ja viidi minema. Minu arust stalinismi ajal ei saa mõelda ainult seda kurja, mitte keegi Stalin ja tema käsilased. Stalinism on minu arust sügavam. Stalinism on isegi praegusel ajal veel sügavalt juurdunud põik, need reaktsioonilised ja vastu töötavad jõud meie ühiskonnas. Kõike seda võib ka nimetada stalinismi.