Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, Natalja fraasi move, aitäh ersa rahvalaulu eest. Tere, milles laul rääkis? See oli vanaaeg ersa laul, mis räägib sellest, et üks sõber kutsub teist, oh, lähme ja naerist varastama ja sellest näärisest pärast teenija magusaid pirukaid. Nii algas siis esimene saade uuest sarjast. Ma elan siin, milles kuuleme Eestimaa rahvusvähemustest pärit inimeste lugusid? Neid lugusid on mõistagi palju ja erinevaid, samas leiab seal kindlasti ka mõndagi sarnast. Miks seoti oma saatuse ühel hetkel Eestiga, millised olid ja millised on raskused, kui rahul ja ehk siis ja õnnelikud selle otsustava sammu üle kukuvad, kuidas ollakse, nii, sellest kui paljust muust hakkame käesolevas sarjas kindlasti rääkima ja nagu teada, elab eesti vähemuste hulgas arvukalt ka meie hõimurahvaid. Loomulikult saame teada, kuidas nende seast pärit kaasmaalaste käsi on käinud ka sarja avakülaline. Natalja on üks siin elavatest hõimlastest. Ta on ersalanna ja järgnevalt ongi meie ees Natalja lugu. No te tulite Eestisse 16 aastat tagasi nõndanimetatud hõimurahvaste programmiga, mis programm see selline oli? Hõimurahvaste programm on väga tore programm, sellepärast Ta kutsub Eestisse Venemaa soome-ugri riikidest. Tudengid, kellele antakse võimalust tulla Eestisse õppida eesti keelt, eesti kultuuri, aga samas ka propageerida oma rahvuskultuuri ja mina tulin siia 16 aastat tagasi, täpselt selle programmi kaudu ja Mordva maalt olid tudengid udmurdimaalt Karjalast, Marimaalt ja teistest soome-ugri riikidest hõimurahvast. Programm asub Tartus ja toetab Eestis bivaid soome-ugri tudengeid, annab stipendium ja samuti annab ka, milles sõiduraha, ehk siis kaks korda aastas ja võim ja ka kodumaal käia. No tegelikult hõimurahvaste programm, tegutseb juba ammu-ammu, tegelikult esimesed soome-ugri tudengid, minu teada tulid siia üheksakümnendatel aastatel ja need esimesed tudengid olid marjavastsed ehk siis mordva maalt ersa ja mokša tulidki koos minuga 16 aastaid tagasi, kui tegelikult programm minu teada kestab juba võib-olla 20 aastat või isegi rohkem. Siin käis läbi mordva maa ja lisaks ersadelega moksa rahvuse nimetas, seega Natalja, te olete pärit Mordvast ja lisaks ersadele elavad seal kama oksad jätta siis kaks põhilist hõimurahvast ja küllap seal väiksemaid teisi rahvusi veel. No millega teie Natalia parajasti sel hetkel tegelesite, kui see programm teie ellu jõudis ja kas see oli nii-öelda välguks selgest taevast, või olite ehk ka enne näiteks Eesti või mõne muu riigi peale olnud õppimise ja elamise mõttes? Mul on selline lugu. 17 või isegi 18 aastat tagasi, minu kodukülas peeti ersa laste rahvuspüha ja ersa laste rahvuspühal käis siit Eestimaalt külalised. Nende hulgas oli Fenno-Ugria asutuse nõunik ja proosas ja tollase ersa muks liikumisalgataja ja ersa mokša kultuuriühingu esinaine Raissa kliinova. Nad said tuttavaks minu vanematega. Et minu vanemad, eriti isa, tegeleb murdva maal ka aktiivselt ersa rahvusliikumisega ja nende kaudu maasi. Saingi et tegelikult. Ma ei ole midagi kuulnud, et selline programm on olemas, aga kui ma õppisin kümnendas klassis ja kui külalised käisid meil Eesti külalised meie kodumaal, siis ma sain teada, et selline võimalus on, et on olemas hõimurahvastele. Otsustasite kohe otsustasin kohe ja ja, ja muidugi vanemad tahaksid ka, et massi tuleksin, tahtsid, tahtsid, nii et see oli ka ka nende soov, et mina kui ersalanna võiksin näidata nii omapäras kultuuriga kuskil mujal näiteks näiteks Eestis, sest eestlased on jõunjast sugulusrahvad ja ja niimoodi ma saingi. No mis te Eestist veel olite enne kuulnud ja, ja olid võib-olla veel mingid põhjused, miks te just Eestisse tahtsite tulla, noh, ma olen kuulnud, et Eesti on olemas ja Tallinn on pealinn ja eestlased on meie sugulasrahvad, aga ei midagi muud. Avastasin endale Eestit just aastal 98, kui ma ise tulin, saabusin siia Eestisse ja oma silmadega nägin milline Eesti on, milline rahvas on ja, ja kuivõrd eestlased armastavad ja oma oma kultuuri, oma keelt ja kannavad selle eest hoolt. Te saabusite, 1998. aasta augustis tulite rongiga ja ma tulin siia rongiga Moskva kaudu teiste tudengitega ersa ja mokša tudengitega. Mis need esimesed emotsioonid olid, rongi pealt maha tulite ja ütleme, esimestel päevadel Siis olid sellised esimene mõte, mis mul pähe või on see, et kuidas ma nüüd saan siin hakkama, kuidas ma õpin seda keelt selgeks ja ja kas mulle üldse meeldib siin, aga tegelikult ma nagu eriti praegu ei mäletagi, et mis täpselt emotsioonid olid, et noh, ma mäletan, et selline päris esimene mõte oli, et kuidas ma saan siin hakkama ja kuidas eesti rahvas mind vastu. Aga ma tahan nii-öelda seda, et kui ma siia Eestisse tulin, ma olin 17 aastat vana ja mulle tundub praegu ikka ja ma olin veel laps ja, ja paljudest asjadest ma veel ei teadnud. Teadsin vaid seda, et on olemas murdvama mordva maal on üks tore küla, kust ma pärit olen. Ja siis noh, ma olen hästi vähe reisinud ja isegi murdva maal Mordva pealinnas käisin ainult neli või viis korda, eks siis olin maatüdruk ja, ja esimesed emotsioonid on olidki, et kuidas ma saan hakkama. Esiteks, ja teiseks linn linnaelu, et kuidas ma saan hakkama linnaeluga, et see on minu jaoks hoopis midagi teist. Aga vanemad ikka julgesid saata ja ise ikka julgesite tulla, kuigi te olete tõesti 17, no ikka noor julgesid, aga, aga tegelikult ka natuke nad kartsid, sest no isa oli kindel, et kõik saab korda, et ta tegi õige otsuse, et ta saatis oma tütre oma sugulasrahva juurde, et, et kõik seal saab korda ja ei juhtu midagi. Aga emal ja mõned tuttavad ütlesid, et no mis sa tegijad, sa saatsid oma tütart nii kaugele välismaale ja kas sa oled kindel, et sa ei ole just seal Eestis käinud, sa ei tea nendest midagi, et kas sa oled siis kindel, et kõik läheb korda ja et emal natuke nooli, noh ta natukene pabistas ja muretses minu pärast. Aga samal aastal ma tulin augustis ja juba oktoobris peeti hõimupäevad ja minu emast sai tulla Eestisse juba nii-öelda kolme kuu pärast ja siis ta vaatas oma silmadega, et meil on siin oma ersa mokša kultuuriühing, kohaliku terset Muksad, kes ilusti võtsid meid vastu selleks ajaks meil olid juba rahvariided olemas, et hõimupäevadel me juba saime kultuuriühingu juurde kuuluv ansambliga esineda. Nii et meil ersa mokša tudengitel, õnneks olid sind kaasmaalased kohalikud kaasmaalased, kes aitasid meid kohaneda ja õppima asusite kohe ta ülikooli ja tollase Tallinna Pedagoogikaülikooli alguses meil oli keele intensiivkursus ja juba järgmisest aastast hakkasime õppima soome filoloogia erialal teie kõik, kes te sealt tulite ja nii ja kõik, kui suur grupp teid oli? Grupp piss oli minu teada, kas 11 või 12 inimest, hoolid Kamari vaatset kommi, lased ersat maksvad udmurdid, karjalased, kandid, Mandsid, nii et hästi hästi palju erisuguste soome-ugri rahvaste esindajaid, nii et kui ema siia oktoobris teid vaatama tuli, siis pidite rahule jääma ja teie olite ka juba enam-vähem kohanenud ja üsna rahul sellega siia tulnud ja ma juba teadsin, et kuidas bussiga sõita, jah, et mis need peatused on, et kuhu, mis peadvusest, kuhu teatus, tuleb sõita ja siis ma hakkasin juba linna natukene tundma. Et päris alguses ma võib-olla isegi natukene vähe mõtlesin oma kodumaa peal ja kõik oli nii võõras. Ja ma olin nii uudishimulik, et kõik tundus väga tore ja, ja isegi kui meil hakkas eesti keele intensiivkursus, et sa ka neile meeldis ja kusjuures eesti keele õppimine meie jaoks ei olnud niivõrd raske näiteks venelastele, sest ikka soome-ugri keeltel on üldjooned olemas ja ja sarnased sõnad, ehk siis emakeel oli siis natukene abiks eesti keele õppimisel tänu sellele, et tõesti mõned sõnad on sarnased, no kuulame hetkeks seda sarnasust. Naiteks majutleversa keeles sammun, kandan giidi. Ja see tähendas ja see tähendas, mina kannan, niiet. Ja ersa keel on sama sarnane ka maksakeelega ja väidetavalt pidid need kaks keelt omavahel nii sarnased olema nagu Eesti ja Soome või jah, Öeldakse, et irsad ja maksed peavad ennast ühe pea, kuid kahes suuga rahvas. Ehk siis meie traditsioonidest ja üldse kultuuris on palju palju sarnasusi, kuid on ka olemas. Erinevused ka näiteks rahvarõivastes. Aga tuleme veel korraks selle aja juurde, kui te olite siin vast mõned napid kuud olnud, kus te elasite? Tol ajal ma elasin ja Raadiku tänaval. Kraadikuises elamu kuulus Tallinna Pedagoogikaülikoolile ja, ja seal hakkaski minu Eesti tudengielu Raadiku tänavalt ja elasime seal esimesed kolm aastat ja pärast kolisime Karu tänavale. Ja ma tahan seda öelda, et tegelikult kõik need aastad, mis ma olen siin elanud ja aitas nii kohaliku ersa maksu kultuurikassast tänu nendele ja me saime hästi palju ringi ja üle Eesti, meid kutsutakse erisugustel üritustel ja nii et käisime paljudes linnades ja siis saime ka samal ajal näidet oma rahvuskultuuri, nii et see meenub mulle, jah, see oli väga-väga tore aeg. No see oli väga tore, et siin kohalikud ersalased ja moksalased teid nii-öelda oma kaitsva tiiva alla võtsid, aga kuidas toimus selline kohanemine Eesti inimestega ja kui kiiresti te nendega ühise keele leidsid, aitäh. Nägin see nii välja, et mida rohkem ta eesti keelt oskama hakkasite, seda paremini see läks või kuidas sellega oli, just nii oligi eesti keele õppimisega või ka toores see, et nii naabruses SS naabertoas elasid eestlased Eesti tudengite, kellega me saime esimestel kuudel tuttavaks. Ja kui meil olid eesti keele Kodused ülesannet, siis nad alati aitasid meid, kontrollisid neid ülesandeid, kas on õieti tehtud. Ja me saime ikka praktika, sest mina arvan, et iga keele õppimise juures peab hullema praktika, nii et ka praktikad, mil meil oli kõvasti. Ja mulle meenub ka see, et meie Eesti sõpradele hästi meeldis ka meie ühikatoas käia, sest eesti-ersa ja mokša rahvas on hästi sõbralikud ja jalatsi midagi küpsetasime ja kutsusime neid külla. Sõbralikkus just Eesti, meie Eesti sõbrad talle hästi meeldis. Ja need teie kuulsad kaalikapirukad ja need on udmurdi, udmurdi kaalikapirukad ja need puudutada tahad juba rohkem teie abikaasa ja kodumaa kööki, aga meie tegime pliini. RSA, ERSO apliinid ja erissuguseid asju, näiteks Me keetsime suppi, et kohalikud tudengitele Nadcennas tundus imelik, et jalad tühja kasseti alati ju sööd midagi kiiresti, aga nigga üritasime, et meil oleks tervislik toit. Värsket salatit, supid nagu kodumaalgi. Kas nendes teie ühikatoitudes oli seal selline tugev annus niisugust oma rahvuslikku kööki või vahel ta ei mõelnud sellele ja tegite lihtsalt mingi suvalise supi suvalise suppi? Jah, ei mõelnud eriti ja suvalise salati ja kuigi on loomulikult olemas ersa rahvuslikud supid ja ersa rahvuslikud salatid, aga nendega on ilmselt rohkem mängimist justkui teid kuulata, Natalja, siis kõlab see kõik nagu muinasjutt. Tuulite teid võttis kohalik kärsa maksa kogukond kohe oma tiiva alla. Kohanesid hästi eesti keele intensiivkursus läks kenasti, ema süda jäi rahule nakas kogu selle alguse aja jooksul just tekkis ka mingil hetkel niisugune tunne, et ta jäi, et ma ikka ei taha ja ma tahaks koju tagasi. Tegelikult sellised mõtted on mul siiamaani olemas, et vaatamata sellele, et ma olen Eesti jõuga juba harjunud alati ikka mõtetes, olen oma oma vanematega. Ja tahan öelda, et eriti kui ma sõidan kodumaale puhkusele, elan seal poolteist kuud või kaks kuud ja tagasi tulles, nagu mul praegugi kestab see periood, et tuleb hästi selline suur nostalgia. Et ma harjun, lähen sinna kodumaale harjun ära ja siis, kui hakkan tagasi sõitma ja et äkki jääks siia oma kodumaal ja aga kui hakkan mõtlema, et seal Eestis on juba ka teine jama ja on palju tegemist ja on ka töö olemas siis mina praegu ütleksin, et mina elan nagu kahes maailmas, et üks maailm on siis Eesti elu ja teine maailm on, on minu kodu ja alati see koduigatsus, noh, juba 16 aastat ja, ja siiamaani igatsus mul kestab, aga üle see läheb üle siis, kui ta jälle sellesse eesti ellu sisse elab Diaal sügisel uuesti just, aga te siin nimetasite tagasihoidlikult, et Eestis on juba töö ja nii edasi, no see oli tõesti niimoodi väga vaoshoitult öeldud, mina ütleksin selle kohta, et te olete Eestis teinud terve karjääri, Natalja. Et nagu ma juba mainisin, Tallinna pedagoogikaülikoolis, ma õppisin psühholoogiat ja, ja peale seda, kui bakalaureusekraad sai kätte astusin magistratuuri magistrantuurist pissinud kaks aastat ja, ja siis õppisin kultuurikorraldust. Miks ma võtsin kultuuri alla või kultuurikorraldust sellepärast et ma ise tegelen siin kultuuriühinguga ja see profiil või siis üldse kultuuritegevus on, minu jaoks on hästi lähedane ja muldi, mulle meeldib sellega tegeleda. Ja siis, kui magistrikraad oli juba käes, ma läksin edasi doktorantuuri ja doktorantuuriõpingute alguses hakkasin töötama ka Tallinna Ülikoolis ja, ja töötan ka praegu seal. Ja teie doktoritöö teema on ersa kirjakeele areng kultuurikontekstis. Ja kirjutan doktoritööd, mis vaatleb ersa kirjakeele arengut ja, ja ersa keele staatus kultuuris. Niimoodi need aastad läksid, tegelesid usinalt õpingutega nüüd töötajate Tallinna Ülikoolis. Kuidas teie isiklik elu on läinud kõigi nende aastate jooksul? Isiklik elu on läinud nii, et samal aastal koos minuga tuli õppima siia Eestisse minu abikaasa Toun, udmurdi maalikunstnik Stanislav Antipov. Neelanni temaga juba 10 aastat, jõhk. Nii, perekond koosneb kahest kultuurist. Ja mul on väga hea meel, et ma saan ka praegu udmurdimaal käia. Mulle meeldib ka nende kultuur ja nende loodus, mis väga erineb eesti ja mordva maastikutest, on selline. Öeldakse, et udmurdimaal on nagu teine šveitsi maa seal ilusad maastikud ja ma imestan, miks minu abikaasast sai maalikunstnik. Tema õppis sinna ka Tallinna pedagoogikaülikoolis kaitstud magistrikraadi ja praegu tegeleb maalikunstiga osaleb näitustel ja ta on ka Eesti maalikunstnike liidu liige. Tema aitab mind nii nukultuuri tegevuses. Sest peale seda, et Ta maalib temast samuti on kujundaja, ta kujundab meie kultuuri isenguleeris, suguseid, professuuri, voldikuid ja, ja ühesõnaga me kogu aeg temaga kõrvuti oleme koos kõikides meie tegevustes, kas need on kontserdid või näitused või siis muute kiusad see kultuuriühing, mida te siin mitu korda nimetanud olete, see on teiste sõnadega ersa või siis ka ersa moksa kultuuriühing, seadko ehk säde eesti keeles. No millega te seal tegelete? Meie põhiline tegevus koosneb kontsertidest ja näitustest. Kultuuri esinguga, tähistame Eestis ersa keele päeva aprillikuus samuti Läti võtab nii aktiivselt osa hõimupäevadest ja, ja käime igal pool, kuhu meid kutsutakse, eks siis meie siin Eestis näitame oma oma keelt, oma kultuuri, oma traditsiooni. Nii et meie tegevus on nii-öelda selline mitmekülgne, tähendab, seadko inimesed tegelikult olidki suures osas need, kes teid omal ajal vastu võtsid ja teiega tegelema, samad inimesed, needsamad inimesed. No nagu öeldud, abikaasast Stanislav Antipov on sisud murt ja teie olete ersalanna praegu siis on natuke nii ka välja tulnud, et abikaasa aitab Teid rohkem teie ersa asjades ja ja no mina ka aitan teda näituste organiseerimises, nii et abi on vastastikune abi ja on vastastikune. Aga tuleme korraks teie rahvuste sellise tahu juurde, nagu seda on toidukultuur, et te ju peate vist kodus nii udmurdi rahvapidupäevi kui ka ersa rahva, et siis vastavalt on ka toidud või kuidas üldse sellise poolega on. Mis puudutab pud, murti, siis mulle meeldib kodus küpsetada kaalikad pirukaid. Et mulle õpetas neid minu ämm siis kui ta käis meil siin Eestis ja siiamaani, et kui tuleb nädalavahetust, siis, siis ma küpsetan neid udmurdi kaalikapirukaid. Mis puudutab ersa rahvustoitu, siis mulle meeldib küpsetada pliinid või pannkoogid kartulitärklist. Kas õigesti kartuleid käsest? Aga tegelikult ausalt öeldes ma ei ole eriti suur söögivalmistamise armastaja, pole aegagi, pole aegagi tavaliselt teemia tavalist toitu, aga ikka üritan, nii et see oleks nii-öelda selline tervislik, et, et oleksid naturaalsed toiduained ja no teil on ka poeg ja vanad on, poeg on üheksa aastat praegu ja tema nimi on Nikolai käib koolis ja kõik suu vett läbi ta ta veab ikka kas Udmurtiast või mordva maalit ikka kui tuleb suvi, kui suvi on käes, nii avati üritamine, et ta rohkem oleks nii kodumaal. Ja kuna üks vanaema juba pud, murti ased, teine vanaema elab murdva maal, siis nii-öelda teine seda puhkust pooleks. Ehk siis Nikolai on pool oma koolivaheaega, unda Udmurtiast ja pool koolivaheaega unda murdva maal. Mis keeles te kodus räägite, meiega räägime vene keeles. Aga vahest tulevad ka ersa, udmurdi sõnad, rohkem domineerib ikka ersakeelsest. Ersa keeles ma räägin lapsega oma kaasmaalastega ja siis vanematega ja minu abikaasa isegi noh, palju rohkem. Palju rohkem oskab ersa keelt kui mina, udmurdi keelt, sest ta kuulab iga päev, aga ma saan nii aru, et abikaasa ei ole eesti keelt ära õppinud. Ja räägibki ka eesti keeles. Aga aga ei, temal on selline suhtluskeel, et ta on rohkem selline tagasihoidlik down, rohkem tegija. Aga vene keelen, te olete valinud koduseks keeleks lihtsalt sellepärast, et niimoodi on lihtsam või on siin mingid põhjused veel? See on lihtsam ja siis neil nagu no omavahel soni ugrilaadset, Venemaa soomeugrilased suhtlevadki vene keeles, kuid eesti keel on ka meil, meil on selline segakeele testi väljendid, isegi kui ma sõidan ja abikaasa koolini Udmurtiast mordva maale teed, vahest isegi minu vanemad ka seda märkasid, et ees siis omavahel mingisugused til, sellised. Huvitavad kliendid, mis keel see on, ütleme, et, et eesti keel, et millise, noh, on, on sellised väljendid, mis me ütleme, avati eesti keeles, poeg oskab eesti keelt, Boyok oskab, õpib eesti keelt, õpib eesti keelt ja räägib kannatakene juba. Mina ikka arvan seda, et ikka peaks oskama selle maagilt, kus sina ja vaat et minu jaoks on see lugu pidevus Eesti rahva vastu, et kui ma elan siin muidugi tahan tundma õppida nende kombeid nende keelt ja kultuuri. Ja eesti rahvas on, ma arvan noh, minu jaoks eeskujuks, et ma vaatasin, et kuivõrd nemad armastavad oma kultuuri ja mina tahaksin, et neil mordva maal oleksid ka täpselt samasugune käitumine, et et inimesed julgeksid rääkida emakeeles, et see on tore. No Natalja, siin alguses saime kuulda ilusat laulu, häält ja toredat laulu, te olete ise jälle väga tagasihoidlik selle kandi pealt, et ah, et, et mis ma nüüd ikka laulan. Aga tegelikult oleks väga tore veel ühte väikest ersa rahvalaulu kuulda siia ja ja tajuda, et need kaks keelt, eesti keel ja ersa keel on omavahel ka natuke sarnased. Tõbrjaatu tab epa. Suurepärane meie koos helirežissöör Marisega plodeerime. Aitäh, millest laul rääkis? See oli jälja lõbus ersakeelne laul, mis räägib sellest, et üks ilus ersa neiu läheb mustsõstraid korjama ja lähed pärast turul ja müüma neid ja selle raha eest ta ostab endale ilusad rahvariided. Aga tuleme selle rahvalaulu juures veel korraks ersa rahvuskommete juurde, et toidust me juba rääkisime. Samas muud kombed, rituaalid kui on ersa rahvuspühad või siis udmurdi rahvuspühad, kui tulevad rahvuspühad, sismi kodus ei tähista, vaid pigem tähistan ja koos koos kultuuri isinguga. Et selle jaoks kirjutame eraldi projektid ja, ja rohkem näitan Need traditsioonid publikule ja et nii tähista seda omavahel vaid ka näitame seda teistele. Ja publikuks on ka siis eestlasi ja ja eestlased ja ka teiste rahvaste esindajad tegelikult. Teil on neid rahvuspühasid päris palju ja üks tähtsam toimub juulis Agates seda tähistatakse pidi mordva maal, kus ersalased tulevad kokku ja pöörduvad oma palvetustega oma jumala poole injaski paadi poole. Et ta annaks maailmale tervist, õnne, viljakust, et perekonnas uljaks õnn ja et lapsed oleksid terved. Et sellised rahvuspühal toimub Mil ersadel juulis ja mis puudutab neid pühasid siin Eestis, siis miljon saanud kombeks tähistada ikka emakeelepäeva mis toimub aprillikuus tavaliselt ja kutsun ja mordva maal. Kindlasti tulevad erissugused, ajakirjanikud, et ühesõnaga intelligentsi esindajad, kirjanikud, teised ansamblid. Nii jaoks on tähtis, et emakeeli Päeval oleksid meie külas meie kaasmaalased. Et põhiliselt, mis puudutab jah, nii Terzassid on rohkem siin traditsiooniks saanud ersa keele päeva tähistamine ja teiseks on ka kune meie kultuuri siin, kus on ka maksualased siis maikuus meie tähistame ka moksa kultuuripäevad. Ja selleks näiteks sellel aastal maikuu lõpus meie külas käisid Moskvas elavad muugalased Nad käisid siin terve ansambliga, õpitasid, õpetasid vilja, moksa laule. Ehk siis meie eesmärk on pigem alati kui tähistame neid pühasid, et võid, tähtpäev ja et tähistaksime seda mitte omavahel, vaid tuleksid nii juurtega muu jalt elavad irsad ja maksad. Et nii jaoks on väga tähtis, et meil oleksid pidevad sidemed oma sünnikohaga ja ka teiste Diazburadega, kus kompaktselt elavad, irsad jõmmuksad. Aga kui tulla nüüd väikese Eesti juurde, siis tegelikult ersa intelligentsi esindajaid lisaks teile, Natalja on siin veel ja ka teised minu ajal tulid minuga kolm tüdrukut cum kolmersolannata. Aga mis puudutab meie kultuuriliisingut, siis seal on rohkem inimesi, kes tulid siia elama nõukogude ajal, et kas, kas siis abiellusid või said tööd, et, et niimoodi, et ma tahan rõhutada seda, et tegelikult esimeestudengid. Noh, selline puur oligi 98. aastal, kuid Ennoni, et siis kui oli vil elus soome-ugri akadeemik Paul Ariste, et tema ajal käisid kassi tudengite, et üks on näiteks juba praegu on ta Mordva ülikooli professor hajuma ostsin, ehk siis sellised ka on olnud juba jälle teie kaasmaalaste peale jutt läks siis palju eestimaal ersasid ja maksasid üldse võiks elada nii umbkaudu ja palju neist Tallinna linnas Tallinna linnas, ma ei oska öelda, aga tean, et, et üldiselt Eestis elavad ligi 500 inimest. Sassid lammuks Sassid tegelikult murdva rahvas ehk siis erksad ja moksad, nad on praegus, on rahvustest kolmandal kohal, ehk siis niit on praegu kokku 840000 inimest et kunagi kunagi kui isegi üle miljoni, aga kuna praegu käib venestamise protsess ja, ja paljud ei räägi emakeeles ja probleemiks on ka see, et ersad ja moksad ei ela kompaktselt Mordva Maal, vaid elavatooriunburgi, Samaara, Nižni Novgorodi oblastis eksis kaugelt Mordva Vabariigist ja vahest tekivad sellised probleemid, et nad ei saa piisavalt emakeelsed, et kirjandust siis neil ei ole seal kohaliku televisiooni ja, ja nii see praegu jah, probleemiks ongi see, et, et hästi palju venestuvad võib olla Meie kohtumise lõpetuseks nagu öeldatajate värskelt tulnud jälle oma kodukohast oma kodukülast, kus elavad teie ema ja isa kui natukene kirjeldaks seda teie koduküla niisuguste argipäeva, kuidas teie puhkus seal välja nägi? Küla nimi astuks romanss ja ma ei oska seda tõlkida. Tastuksum, Anseküla väikija ersa küla. Puhkus oli mõnus, ma sain palju, kes, aga oli ka aiatöid, palju minu vanemad siiamaani peavad loomadki, muumiloomi peavad loomi ja lapsel oli eriti hea olla vanaema ja vanaisa juures. Ma arvan ikka, et Tedki ERSO külad kuidagi natukene eristuvad Eesti külades, et kui näiteks ma hakkasin tagasi sõitma Peterburist Tallinna ja Ma vaatasin, et kuidagi need siin majad seisavad eraldi, aga meil on nii-öelda sellised kõik Maiet asuvad kompaktsus kohas ja vahest saab naabri juurde minna soola laenama, soola laenama. Et aga käisin ka palju Irsa üritustel ja eritivad nagu ma mainisingi, et ersa lastel suur tippsündmus on ERSO rahvuspüha, raskin Osks, kus ersalased palvetavad. Ja siis paluvad oma jumala Injuski poisi käest õnne ja tervist see, mis oli juulikuus ja no mis seal ikka, ma arvan, et te vaatate rõõmsalt oma elu peale siin Eestis ja olete siin kenasti kohanenud ja väga palju põnevat on ju ka veel ees. Ja ma arvan ka, et mulle meeldib see, et eestlased võtsid mind lahkesti vastu et hõimurahvaste programm toetab meie kultuuris tegevust ja, ja üldse Eesti Soome Rahvuste ühendust. Et me saame siin näidata omapärast kultuuri. Et meil on, ma arvan, et meil on siin isegi rohkem võimalusi kui, kui seal kodumaal. Natalja kuna te ise ei ole üldse väga vaimustatud sellest, et veel laulaksid, kuigi meie oleme siin teistsugust meelt, aga hüva seepärast te võtsite targu kaasa ka ühe plaadi, see on siis. Luurama nad esitavad ERSO vanu ja mokša vanu traditsioonilisi laule ja Toorama. Meeste ansambel on ka tuntud siin Eestis, nad on mitu korda käinud Viru folgil ja hõimupäevadel. Selline oli esimene saade rahvusvähemustele pühendatud sarjast, ma elan siin. Stuudios oli ersalanna Natalja proosi move, temaga ajas juttu Haldi Normet-Saarna helirežissöör oli maris Tombak. Kuulmiseni nädala pärast ja saadet jääb lõpetama ansambel Toorama.