Kahe nädala jooksul, mis meid lahutab sarja eelmisest saatest, on taas saabunud kuulajatelt kirju. On olnud helistamisi ja kohtumisi inimestega, kes on raadiomajja tulnud heade nõuannete ja soovidega. Jutul käisid Pärnumaa koolimees Endel Prikk Hiiumaalt pärit Tallinna autojuht Vootele mardi pensionär Eduard Viisileht, kes on tuntuks saanud Lurichi jaabergi põrmu otsimisega. Keila mees Otto pruut ja veel mõned, kellega huvitavat jutuajamised seisavad alles ees. Kirjade hulgast valisin esmalt välja ühe, mille allkirjaks anonüümne Pärnu koolitüdruk. Selles on hulk küsimusi. Näiteks kas Stalin andis rahvale ainult stalinismi või langetas ka ise otsuseid inimeste saatuse üle? Sellele võib vastata väga lühidalt. Keskajakirjanduse andmeil ainuüksi aastail 1937 ja 1938 kirjutas Stalin oma käega alla 393-le nimekirjale tuhandete süütute inimeste nimedega. Kõik nad kadusid kas otse või läbilaagrid tundmatutesse ühishaudadesse. On teada, kui Stalin märkis nimekirjale number üks, siis tähendas see mahalaskmist. Kui numbri kaks siis tähendas kümmet aastat. Kuidas siis nüüd võtta, kas ta osales otsuste langetamisest või mitte. Aga kui palju oli kohtadel väikesi Stahli, neid, kes suurt eeskuju järgides olid püüdlikult julmad? Ma nimetasin mitut nime ja ka koolitüdruku kirja. Aga veel märgiksin ühte kirja Valgast, selle saatis kaljukõiv, aitäh talle. Kõigil on ühine soov rohkem rääkida repressioonidest 1940. ja 41. aastal, mille tunnistajaid on vähe järele jäänud. Eelkõige huvitab 1941. aasta 14. juunil toimunud küüditamine, mille ära viidi 10205 inimest. Kuidas see toimus ja kes need ära viidud olid? Alustame küsimuse teisest osast ära. Viidritest oli naisi 5103 kuni 14 aastaseid lapsi 28 protsenti, üle 50 vastaseid vanureid 17 protsenti. 20 kuni 49 aastaseid mehi vaid 22 protsenti. Puudub täpne ülevaade, kes nad olid elukutsete ja tööalade järgi. On ka teada, et ühe Tallinnast teele suunatud eželoni eest see on üle 2000 inimese tuli NKVD-l kauba saatelehtede järgi teede rahvakomissariaadi le tasuda 96435 rubla. Küsimuse esimesele poolele, kuidas see toimus, võivad vastata asjaosalised ise. Selleks külastasin Salme ja Endel kaske, kellel tuli see pikk kannatuste rada läbi käia. Endel Kask lõpetas 1937. aastal Eesti politseikooli ja määrati Viljandimaale võisiku valla esimese rajooni konstaabliks elukohaga valsis. Ma arvan, et nooremat raadiokuulajad ehk ei tea, mis ametimees konstaabel oli ja mis ülesandeid ta täitis. Endel kask vastabki kõigepealt sellele. Koosluseks oli nii nagu praegugi ja kord ei julgeolek selliseid põhiline tegevus korda hoida ja pidada rajooni piirides ja siis nonii osalised. Noh, tööliskoosolekud laiali ei ajanud, minu rajoonis oli muuseas Küllaltki kenalt Sistus millessegi klaasivabrik, seal oli sel ajal ka juba nii 100 inimese tööl sellega ei, minul ei olnud mingisugust nihukest pahandust. Seal punase lipsukandja, kes seal õliks mees jalgu jäämas ja võib-olla ka jälle rinnat millegiga. Aga mis neist sai siis esimesel nõukogude aastal, mind vallandati konstaabli koha pealt ees tiigivarustuseks raamatupidaja. Nii et siiras miilseks tuli Narva poolt kärytics Kingissepp nüüd korra vastased vili, võitjad, need ei olnud ju ka mingisuguse eriharidusega täitsa. Noh, nii. Siis tuli see küüditamine. Noh, vallutamine või mis, kuidas lill ja suli otsisse kella kuue paiku hommikul ka muuseas alles magamise pealt aeti ees ja siis tulin ka nende hulka isiklikke, jõhkra järje välimusega, et kas siis Kasak või kirdiis või igatahes nii punsunud olekuga, et ja see siis ainult muidugi tema vene keelt rääkima, aga mina ei olnud sel ajal vene keelega mitte Eestis räägitud. Eestis mullegi klatiginoska sellise. Narvast pärit miilitsavolinik nii tuus ja tema siis. Siis trussikute väel istusin siis seal jäid kusagil sammul, siire sammul ei tohtinud minna, sest kogu aeg oli see relv püstoleid. NKVD mehed, isegi puudundi anti, aeguvad, pandi endale asjad kokas, mis asjad ja nuh elamisvärgid. Äraminek kusagile kaugemale siit kodust ära. Kas teile loeti mingit otsust ka ette, kuulute ärasaatmisele? Ei tule meelde, et oleks otsust kuulutajatuutes. Kõigepealt su meelse suhtlemine, kiilesin suhtumisega. Teid pandi sinna istuma ja tohtinud liigutada. Kuidas te siis asju kokku saite panna? Andsin kaval see, et ta oli südamega teistele tisse, sellid tummaks ei osanud midagi midagit panna. No ja siis kähku, kähku, kui ma olin juba koos, et vot seal seda Ta sai naine ennast korda panna, seal pakid mingisuguseid siis meil oli laps seitsme kuune alles. Ja naise ema oli tol öösel meil seal isegi üldsi, kui laps perekonda tuli, siis naise ema käis ka Kamsistiga vaatamas, kuidas väikene poiss kasvab siis ämmakohus, laps keegi viimases muidugi. Naise ema hoidis last hoolega, nii ei tahtnud ära anda. Berliinist sulgest täiskasvanute hulgas, aga meid viidi vallamajja. Autobuss oli muud Vildes tänaval invertiievial ootamas. See oli päris imeasi, et suur autobuss ainult kolme inimese jaoks mehi oli niivõrd vallamaja siis olid seal üksikud kohalikud tuttavad inimesed, ka veski omanik, siis peremees. Põldaega lugeda, sest varide laiali see muud kõige sinna vagunisse sisse ruttu-ruttu ja. Ega teile ei öeldud, et te olete arreteeritud, sest mehed arreteeriti, naised ja perekonnad, need kuulutati ju väljas saadetuteks. Niisiis olid kes sõid peale ja 22.-ks juuniks mees ukraina linnakeses sparobelk jube silmadki, seletame arusaam süliks tühjaks õnnistatud kilk. Kuhu meid siis sisse sinna, et seal ennem rahvas. Kas siis olid mehed üksi, seal ainult mehed üksinda? Vallamajas olime veel koos, aga siis, kui vallamajast aga tere viima läksin busside peale siis läksid mehed eraldi naised eraldi öeldi, et see on ainult ajuti, et noh, selles mugavuse mõttes, et kus need naised ja lapsed siga koos on. Kui me Jõgeva jaama juba läksime, siis meid enam oma meestega enam ühtegi pandud meiega koos naised, lapsed ja, ja noh, poisikesed ja üsna vanad mehed. Aga kaugemal, kaua me seda sõitsime, seda ma ei tea, aga kusagil oli, kui äkki oli niisugune teade, et meeste vagun agiti meie Esselonist lahti. Ja seda ma ei tea, kus jaamasse oli, kui me saime lassi meid veel vagunist välja ja mina sain veel läbi akna oma meest, jooksime, naised kõik vaguni juure ja saime oma meest näha vagunis, tähendab, tema sai ka akna juurde, neil oli seal vist nii, nii, nii palju neid, et, et siin akna juurde pääsemiseks oli tarvis, ikka teete ja küsis veel, kas laps on ikka veel terve. Ma ütlesin, et lapsel on kõht haige juba ja ja see oli viimane nägemine ja siis alles saime aru, mis meid ees ootab, et nüüd siis viidi mehed eraldi ja nüüd lähme meie eraldi. 26.. Päevis siis oli ja siis oli neid viis x seal. Ja need siis ütlesid, et ka see on ju see ja Katerjendurk see oli Sverdlovski endine nimi, Loen Jekaterinburgi, need oli Katariina sinna veel kuulama vaatavaid niukseid lööbimised oli siis alles. Jõudsime lõõpida veel ka selle pööra olukorra sees jällegi simus pidaja, reetmine, karjumine selgeks saanud, et millal see oli, et et see, noh, see rivist väljajäämine neljaastmelise vasakule paremale loetakse jooksuks ja lastakse ilma hoiatamata ja kuhu sa ikkagi jooksed, pime aeg ka iba ja sinna virssalzmasse jõudsime. See oli juba laager, siis seal oli juba ja tsoonud juba. Aed ümber tee peal olles teil ikka süüa, anti see janti testi. Aga see oli mõnikord ka kahe-kolme päeva takkavahetuseni igade hirsipudru ja siis õliga sinna peale Kozlova Assad käis rahvakeeles neeli või vesi, kus seal anti leivapätsid sisse kaheksa kolmeks päevaks. Aga vett ikkagi, Jaanus. Noh, me olime kuu aega teel loomavagunites. Me seisime vahel niiviisi, et kakskolm päeva seisime, oleneb sellest, kus tee oli lahti, sest et kõik need suured Leesalu läksid juba siis viidi jälle meid edasi ja siis noh, absoluutselt ei tea, mis kohad need olid, seda meeles kellelgi ei ole ja kõik olid võõrad ja linn. Seal olid meil lapsed juba haigeks jäänud. Pasus õieti meid juba siis haiged lapsed võeti maha ja siis läksin ma haiglasse, mina olin haiglas kolm nädalat, kuni laps suri, lapsi suri ja kõik, kuni kolme aastaseni surid. Meie matsime kolm poissi ühte hauda, ise saime mata. See oli 23. augustil, lapsed tere surid juba. Me saime lapse ära, kolbaasovi säramata, pandi sealt siis juba meid praamide peale praamidega viidi pat Korne linnas hobi jõeharu tšai on selle nimi ja pat Karna ja on rajoonilinn ja viidi sinna Patkonna essi. Me ootasime, niikaua, kui rajoonist tulid meile siis vastu suurte plaanvankritega, kes teevad nagu sõjaväljale jäid, sõdurid tõid sinna rajooni linna ja, ja minnes siis tagasi viidi meid siis ühesõnaga kolhoosi. Ja sealt siis videes teooria ja sealt siis jagati metsis kolhoosidesse laiali. Mina olin tšanskile jaanis Colominski Liives Elsa vet. Ja hakkasime kolhoosis tööd tegema, esimene töö, mis kolhoosis oli, läksime nisu vihke siduma ja siis kõik imestasid, et mõtlete, et niisugused inimesed, kes nad on, eestlased, keegi ei teadnud, mis nad on, imevahtisid meid nagu imeasju ja ei teadnud üldse, mis, kes me oleme niisugust jah, et mõtled oskavadki isegi võitööd ka teha ja nisu vihkega siduda, mina olin ma tüdruk, mina oskasin kõiki tööd teha. Ja nii me siis hakkasimegi. Kõik see 16 aastat seal kolhoosis metsatöödel kalal kolm pool aastat kalabrigaadis seal siis saime palju seepi, tiku ja natuke suhkurt ja natuke valget jahu ja topib peale, olen kalu püüdnud. Viimased aastad olin kolhoosi lüpsja. Kas teile siis ka millalgi öeldi, kui kauaks, kui palju, mitu aastatele määratakse? Esimestel päevadel ei, mitte midagi, ainult kontrollib tellija nimekiri järele, kes alles on. Esimesed kolm nädalat me saime süüa ja käisime initseeritud. Anti juba siis meile esimesed tööriistad. Ja aeti siis seda normi vägagi kui jõudsid ja ja see oligi, mis võttis siis varsti mehed juba rivist välja. Mitmes vangilaagrist üldse olite kokku? Kümnetas tekkide osa oli isegi selliseid kõik. Kui ma olin ehituses brigaadis viimased aastad siis käisime neid barakke ehitamas metsades kus isegi karujälg sisse saanud niukseid puutumatult kohti käisime ründamas meie siis seal oma kirvesse saagidega ja tegime sinna siis neid lossi, kuhu toodi pidevalt järel uut jõudu, sest olemasolevad jõud teller kingitusena, neljast ala toitlusest palju jo järelegis svee seest veest. Mingil ajal ikkagi teile mingi kohtuotsus teatavaks tehti või orgistust ilmat otsustavaks. Kutsuti jällegi välja kontorisse ja seal yks tegelasi oli kohandatuuri mees pidi olema. See siis luges meile ette otseses mõttes, et. See olete välja saadetud. Ja siis viis aastat esialgu. Vetsna ja olete siis Selka igaveses alatiseks allatiseks. Villase võitsime küll tütar ja millega see lõpeb? Nägid jällegi neid. Et hommikuks jällegi oli kuigi palju närisid tühjaks jäänud. Lihtsalt nälga ja külma. No millal disteie teed uuesti kokku viisiteid? Mõlema inimese elust lõigati ära 16 viljakat aastat. Aga kui palju niisuguseid inimesi oli? Pärast 1941. aasta küüditamisaktsiooni kirjutas Pravda, et Baltikumist asustati Venemaa mitmesse piirkonda ümber vabatahtlike umbes selles vaimus, et vastsetes vabariikides polevat veel jagu saadud kapitalistliku korra ränkadest tagajärgedest. Tööpuudus, nälg ja nõnda edasi. 1942. aasta suvel, kui Rootsi ajakirjandusse ilmusid teated küüditamisest Baltikumis anti sinna õiendus, et kõik sõitsid uude elupaika vabatahtlikult ja rõõmuga. Nii et üle meremaa ajalehed hakkasid kirjutama punastest pulmarongidest. Neljateistkümnes juuni 1941 muidugi oli üks traagilise maid päevi eesti rahva minevikus. Kahjuks kas oli neid päevi teisigi? Isegi väga palju? Esimesest kuni kolmanda juulini 1941 küüditati inimesi ära Eesti saartelt eriti palju Saaremaalt. Vangistamised toimusid pea igal öösel siis kujunes välja isegi omamoodi märksõna, arreteerimiste tähistamiseks viidi ära. See viidi ära, teine viidi ära. Üks neid, kes viidi ära, on praegune pensionär Aldur soe, kes elab mustamäel. Millal viidi? 27. juunil 1941 te töötasite sel ajal Elva postkontoris ametnikuna. Kas teile öeldi ka, mispärast siis teile järele tuldi? Ei, mitte midagi, ainult öeldi niimoodi, et me kutsume paarikümneks minutiks julgeolekusse, on tarvis midagi küsida, kui kaks meest oli erariides olin, mina neid ei tundnud, eestlased olid. Ainult seda, ma nägin, et nendel olid Narani päradori taskust väljas, siis tehti väike läbiotsimine minu korteris. Oh, elasin kohe Elva postkontoris. Abikaasa isa oli hõlmab, oskan tulema. Ei viidud julgeolekusse, vaid viidi julgeolekusaunaruumi kus oli juba kaks meest ees Elva meest, aga ümberringi selle saunale ma lugesin ära, oli seitse püssimeest julgeolekuvägedest ja siis pandi meid auto peale ja viidi meid Tartu. Seda nimetatakse üldnimega hall maja, tartlase terite, tead. Ja see esimene ülekuulamine, see, mis nimi ja kes su sõbrad on, muud ei küsitud midagi, pantil viidi alla keldrisse kus ei olnud üldse ventilatsiooni. Nii palju inimesi oli sees, et õhk oli vähe ja siis käisime uksele uksepaku juures õhku hingamas järjekorras. See oli nimelt tehtud ja hakati veel kütma ka, isegi seda. Nii et see on kohe näha, mis satis, see oli ju soe suvi, soe suvi oli jah, nii et suvel vaat ei oska veel, tähendab meie olukord ahela lõpuks näha ja mis siis edasi sai, edasi sai siis nii, et 30. juuni öösel viidi meid Tartu raudteejaama sinna, kus praegu kauba jaaman. Seal pandi vagunisse ja see ešelon tuli Tallinnast. Sest meid ei pandud mitte tühje vagunisse, vaid poolvagunid olid Eesti kriminaalvang. Ja siis-le. Venemaa pool, kui palju neid Tartu mehi oli, siis, kes korraga peale pandi, neid võis ikka ikka mõned sajad olla, seal räägiti, vanglas toodi ja ma ei tea, kuidas see sõitis, läks, see oli suur kaubava kohal, aga mitte ei olnud reisijate väga. Seal olid narrid, sees olid ja väljas oli hirmus Olav ja nii et meil oli hästi vähe seda õhuruumi ja inimeste higist oli vaguni põrand täiesti märg, tähendab, veekord oli õhuke, veekord pean hirmus suur, joogijanu oli. Aga vett anti meile äärmiselt vähe ja sellegi võtsid siis poolvägisi ära. Kriminaalkurjategijad. Niimoodi me siis jõudsime Petseris edasi Pihkvasse ja Pihkva vahel me nägime juba esimesi need nõukogu vägesid, kes taganesid juba Venemaa poole. Kuuendal juulil jõudsime kiirraudtee ja võeti siis meid maha panteesiteks sinna roobaste vahele põlvili. Ja siis rivikorras viidi meid Kirovi vanglasse. Kas oli nimelt tehtud või oli see juhuslik, kui me sinna õue peale saime, siis kuulsime hirmust suurt kisa. Tähendab, õudne niukene tunne käis läbi, sest nii nagu kedagi nagu peksti ja piinati kas teid siis hakati seal üle kuulama, ülekuulamine hakkas peale alles detsembrikuus. Kambrite olukord oli nii, et kus umbes nii võiks mahtuda ka jälle üks 35 40 inimeste esimesel juhul. Meid oli 135 inimest oli selles kaablis. Nii et me olime põrandal täitsa lamatised olid tehtud, mitte nii narrid nagu on tavaliselt, aga nagu lauad täitsa. Nii, et siis põrandal, teisel ja kolmandal korrusel. Ja öösi pidime siis, kui ta tahtsime külge keerates pidime korraga Kehra ülekuulamisele, meid viidi autoga. Tollel ajal venelased kutsusid Se tõlkest kuivas must vares seal olid sees olnud sellised väiksed boksid, nii et kolmnurksed surutasin sisse, tagant lükata, uks kinni, istuda Sa ei saanud ja kuskil langeb maha, siis viidi meid majja sisse, aja oli väga uhke, arvatavasti kunagi tsaariaegne seal ülikute mingisugune palee või midagi. Esimene mulje oli see, et kuulda oli niimoodi igal pool karjumised haiged ja ebatsensuursed, eestikeelsed sõnad, mis olid kindlasti nende ülekuulajatele nende peksate omad, sest kuulda oli, kui käisid mingisugused löögid ja karjumas. Siis viidi meid kambrisse, oli niimoodi niuke tunne, et tulime suurte luksusliku hotelli sattunud sest seal oli kolm, voodid oli. Ja linad olid isegi nii, et olime siis seal ja üks öösi tehakse uks lahti ja ei ühitud nime järele vaid näidati näpuga, igaüks pidi ise oma nime ütlema. Kui oli õige nimi siis tõmmata, niimoodi. Siis viidi, koridoris olid maas põrandariided. Nii täitsa hääletult. Hose aeg võis olla ööseni kella kahe-kolme paiku, sest minul on selline tunne, et ja hiljem kuuldud ka, et inimene hästi arg, siis öös kindlasti kasutati ära ka une pealt ja une pealt ja siis täiesti vaikus, sest ma olen lugenud mälestuse mujalgi. Olen kuulnud, meil oli täpselt niisama, et kui keegi vastu tuli, siis pandi näoga vastu seina seisma ja läksin sinna siis esimene asi oli umbkeelne. Ülekuulaja oli. Kuna ma ei oskanud sõnagi vene keelt siis panime nende kolme kordsetega saatis tagasi uuesti ja siis oli juba tõlk, kes oli sõjaväevormis, oli eestlane. Ja siis hakkas ülekuulamine küsida, alguses eluloolised andmed olid ja siis hakkas küsima mina, kes. Kes olid teie välisvaenlased? Mina ütlesin kõik, kes tahtsid vallutada meie väikest Eestimaad tõudest male, ainult kommunistid, aeglased tookord olin noormees, absurd, kõik, siis edasi edasi. Siis noh, kus organisatsioonid osaline, kuna ma olin noorteorganisatsioonis noored kotkad, aktiivne tegelane, Tartumaa abiinstruktor. No ja siis oligi käes Te kasvatasite noori nõukogude liidu vastu. Mõtlesin, no see absurd, kui me sattusime noori inimesi on selleks, et nad oleks korralikud inimesed, Jon tegevus noortel ja kõik ei midagi ja siis ta kirjutas, kirjutas, kirjutas enam midagi küsinud. Ja siis loeti mulle ette see protokoll. Igatahes ma täpselt enam kõiki mäleta, minul tundus, see on kõik nii vale. Ja ma mõtlesin niimoodi, et kuidas mina sellele alla kirjutada. Ei kirjutanud, alla ma nägin, et vajutas kellanupule, tulid kaks meest, siis on, afgaanid olid käes laskevalmis siis üks olust ühele poole rivi huntide vahel teineteise poole ja mina kirjutasin alla. Ja oligi siis sellega nagu minu ülekuulamise asi läbi ja viidi tagasi. Kambris algas mingit kohtupidamist ka tuli, ei ole näinud mina koht. Aga kust te saite teada? Otsuse sain kaks aastat hiljem vangilaagris teada, kutsuti välja, anti paber, et öeldi niimoodi, et te olete kontrrevolutsionäär kaheksa aastat. Ja sellega oligi, siis sa olid siis teiega kaasvangid seal? See oli väga-väga mitmekesine, see, meie seltskond eriti mulle just meelde, kuna ma olin 38. aastal sõjaväes, andsin ära oma endise ülemuse kolonel kohale siis oli, kambris oli veel tuntumaid nimesid, puhk ja pojad, eemalt. Siis oli arst, oli doktor, kus väga tuntud lastearst, minu teada raudteede peainsener Kursk oli siis oligi tähtsamate asjade kohtu-uurija Kuusekänd ja eriti veel, mis meelde jäänud jalgpallimees Paal, kes oli väga niisugune tore mees, küll olid metsaülemad ja politseikomissarid ja suurelt jaolt riigiametnikud, riigiametnikud ikka jah. Huvitav oli nii et meil olid vaiksed loojangud. Tähendab, seda ei tohtinud teha, jaga valvurite vaatas, aga siis me olime hästi vait, kuna meil oli, seal oli söömata seesid, kes olid kõik Prantsusmaal, kes oli Inglismaal olnud huvitavat loenguid, kuulata, oli noor, oli näiteks mina olin siis 25-ni, aga siis oli veel isegi nooremaid, oli 18., aga me kohtuotsus käes, kui nii jutumärkides ütelda, siis läks muidugi teekond laagrisse ja see laagrisse minek algas nii ja see oli jõululaupäeva 1941. Kell võis üheksa paiku olla, kes me olime kõik rahul. Hästi. Vaikselt, ja igaüks mõttes koduste peale ühtegi sõna ega midagi kuulda ei olnud, äkki tehti uks lahti ja üteldi asjadega koridor. Siis pandi mind vangla koridori, kus oli ainult tsementpõrand ja seal lasti meil olla kolm ööd-päeva enam kambrisse ei lastud ja viidi siis raudtee ja raudteejaamas olid jälle need kaubavagunid, mis seest olid ära härmatatud. Ahjud olid küll sees, aga minul isiklikult oli niimoodi, et valitud ei olnud ainult ülikonna väel sandaletid, niidisukki sokid. Ja siis oli üks piluur, kao selle, ma sain ühe käest, aga siis mul olid spordi püksid, olid need, mähkisin ümber, kõrvad, kõrvad ära ei külmaks ja nii ma siis läksin. Väljas oli 35 kraadi kylma. Sõitsime umbes kaks. Me vaatasime ei ühtegi raudteejaama ega midagi ühtegi asulat, suur suur mets ja lumi, hästi, sega vähemalt meetrini. Olime juba siis Kiirovi metsades, siis. Kui saime metsalagendikule, siis eemalt paistsid juba barakid. Seal tuba tõusis, suits ikka 30 kraadi ümber, oli külma väljas ja see tuli välja, et see oligi siis laagripunkt, kuhu meid viidi, jõudsime sinna, see on küll eluaeg meeles, kui hea tunne oli, et sooja sai paar tundi olime, siis anti meile nimega supp naasva Ongi laagri sekka on ka hästi esineja, kõik need As, aga õnn oli seegi, et saime natuke siis kehakinnitust. Ja nii algas siis laagrielu, keda te siis kuris, kus teid vangilaagris kokku viis, nii tuntumate inimestega. Endine minister Jüri maa, peaminister Eenpalu, riigisekretär teras, Need on võib-olla nii tuntumad, kellega mina kohe ühes Laar nendes väät laagris oli? 22 laagripunkti, seda ma ei tea ju kõiki neid inimesi seal igas laagripunktis umbes 1000 inimese ümber, kõige rohkem oli laagress haigeid nalja pärast tähtsad inimesed jõutud liikuda, nimetati statsionaarselt, pandi sinna, siis sinna. Oletati jälle õieti nii palju, kui seda tavalist laagri toit oli, natuke kosus, siis kirjutati välja jälle metsa tööle. Esimese töö oli niimoodi, et kirvega pütilaudu tegema. Ma teadsin ju ka, et meie mehed olid endised ohvitserid ja riigiametnikud ja kõik, kes ei olnud just nii kirvekirvest käsitlenud, selles mõttes, et et neid mingisugust laudu teha oli määratud norm. Vormi ma enam ei mäleta, kui palju see oli, aga nii, et siis selle järele sai siis leivatükikese lauda pidi tegema äärmiselt raske ja tuli selliseid juhuseid, et inimesed ei jõudnud poolkülmasid ära. Erg suurem jagu oli 1942. aasta kevadeks surnud missuguseks kujunes siis nende riigimeeste saatus seal, kellega te kokku puutusid. Jaanuaris algas meil plekiline tüüfusse empalu jäiga tüüfusse. Päeval jäime kaasa ja meid viidi siis eraldate ühte barakki, kus me olime siis 10 päeva pärast tasuline. Jürima surma ma ei näinud, aga Illima kuulsin sellepärast meil oli selline asi, et ega meid ei peetud kaua aega, ühes laagripunktis viidi ühest kohast teise jälle see nagu hiljem Arusaadav oli, vaid kuulsime, et ei tohtinud liiga tuttavaks saada. Et võib-olla organiseerime mingisugust ülestõusu. Aga kas te mäletate ka, mida seal laagris räägiti, kuna see seltskond oli ju väga nii-öelda kõrgetasemeline kass oli pessimismi ikka väga palju? Ei vastupidi. Kaivo optimistid olid ja see optimism oli juba keeruline vanglas. Meil oli niimoodi, et meid viidi jalutama välja, siis rääkisime siis mõned ütlesid, et varsti sõidame koju ja meid võetakse orkestriga, vastla pessimismi ei olnud, kõik olid ikka optimistid, deka pääsem, eluga seda kähku lõpeb ja ja sellega ja seal peale selle plektilise tüüfusse läksid inimestel kõhud lahti. Ja nad kas nad tahtsid, päästavad, hakkasid kuivikuid andma ja nii me ta. Aga nii, et need inimesed jäid nii. Kuivasid ära nagu väiksed lehekesed, nii et ühele hobusele oli surnud kasti peale. Nii et võib arvata siis nende kehakaal, üks hobuse kronovi sära alguses oli randme ümber vanginumbriga Lepik. Ja kui siis auku aeti metsas, siis võeti see lipik ära ja pandi pärastuks teevas püsti ja siis lipiku number pandi selle teibaga, õlg oli siis näha, selles augus olid siis jookse numbriga pank, poliitvangi oli ka hiinlased ja hiinlased, siis olid need matjad ega Temases käega ta võttes hõngu sellele ja siis siis siis sellega võttis kinni ja viskas siis sellega mitu vangi laagrit veel. Kuidas nimetasite, punktid? Te läbi käisid? Mina käisin, seisev seid. Viimases olin 12.-st, kes oli niimoodi, et hakkas peale jälle kannatustega laagrist viidi Kirovi vanglasse, Kirovi vanglas, Sverdlovski vanglasse, Sverdlovski, vanglast, Krasnojarski vanglasse. Ja sealt viidi sismid, Seržinski rajoon. See on raudteejaam kandscsaldaks 80 kilomeetrit põhja. Hakkas meil siis nii-öelda see jutumärkides vaba elu. Kui teil kohtuotsus alguses kaheksa aastat öeldi, kas seal oli kasumine ette nähtud? Ei olnud. Mitte midagi ei olnud. Aga ometi tuli seitse aastat olla asumisel ja ei tea, kui kaua veel, kui olud poleks vahepeal muutunud. Meie üleeelmises saates neli nädalat tagasi oli juttu Norilskist. Norrilsk rajati, nagu me teame, 35. 36. aastal kõigepealt raudtee katud inkast nurilskisse, mis oli pikkusega 90 kilo meetrit. Selle järgi toodi sinna vangid, ta kujunes üheks suureks vangide laagriks, kes siis hakkasid rajama kaevandusi kaevandama, nii kivisid kõrvalt sulatama maad, vaske, niklit, mida oli seal rikkalikult olemas väga suurte lademetena. Ja nii kujunes meie maa üks suurim vangilaagrite kompleks. Millest siis oli seal midagi 33 laagrit kus igas laagris oli vähemalt 5000 vangi ja need pidid kõik selle seal rajama. Ellu jäi, võib öelda nendest ainult 10 protsenti, sest et tingimused olid väga rasked, seal. Rääkis matkaklubi Eston esimees, ilmal rahe, rand, kes koos grupiga käis Eesti endiste kõrgemate sõjaväelaste haudu otsimas. Oli juttu ka stalinismi ohvrite mälestuse jäädvustamisest. Mõni aeg tagasi teatas ajaleht Izvestija, et Norrinski taset on otsustanud repressioonide läbi hukkunutele mälestussamba püstitada. Selleks on asutud raha koguma. Ajaleht teatas ka pangaarve, see on kohalikus tööstus ja ehituspangas ja number on 70202. Küllap on Eestimaa lasigi, kes tahaksid oma sugulaste sõprade rahvuskaaslaste mälestuse jäädvustamiseks oma osa anda. Kordan NSV Liidu tööstus ja ehituspanga norinski osakond. Arve number 70202. Saatetegija aga ootab uusi kirju, uusi kohtumisi.