Oleme järjestikku kolmes saates käsitlenud stalinismi Eestis ja esitanud meenutusi inimestelt, kelle kannatuste rada algas 1941. aastal. See teema jätkub ka eelolevates saadetes. Täna aga teeme väikese kõrvalepõike, milleks tõuke andis eilne tähtpäev komsomoli 70. aastapäev. Pöörame ajaratast tagasi ja peatume hetkeks komsomoli 30. sünnipäeval. Selleks kuulame kõigepealt lõiku arhiivilindilt reportaaži üle linnaliselt noorte miitingul Tallinnas võidu väljakul 29. oktoobril 1948, kus ajalehtede andmeil oli koos 30000 pealinna noort. Nendele kõneles ELK nii Keskkomitee sekretär Boriss Dolbast. Kuulakem. Sinna, kus oli kõige raskem linna, kus nõuti, ennastohverdavad võitlus ennastsalgavalt tööd oli siis kodusõja päevil või võitlused sotsialismi ülesehitamise eest meie maal suure isamaasõja kandolistlikel päevil, kui nüüd pärastsõjaaegsel ülesehitusperioodil läksid ja lähevad kommunistlikud noored kuulsuse kustumatu tähtedena, säravad kommunistliku noorsooühingu lipul neli ordenit millega Nõukogude valitsus autasustas kommunistliku noorsooühingu ennastsalgava töö eest, mida näidati üles kodusõja rindel. Esimeste Stahli ligi viis aastukute töötandril ja suure isamaasõja lahinguis ning kogu tema võitlusrohke elutee. Seltsimees kolmachi sõnavõtule järgnevad tervitused miitingu osavõtjate üksmeelse heakskiidu saatel otseselt kapastas AK tervitustelegramm seltsimees Stalinile. Kasutasin kolleeg Lembit Lauri võtet saatest stoppkaader ja peatasin arhiivilindi hetkel, kui hakata ette lugema tervituskirja Stalinile. Lugeja oli toonane komsomoli linnakomitee sekretär, ola luhar. Praegu on ta mikrofoni juures, mis sellest miitingust meelde on jäänud. Ma mäletan, et seal võidu väljakul oli siis püstitatud ajutine tribüün. Minu meelest kas ei olnud mitte isegi auto peal sellel tribüünil, siis tuli mul ette lugeda tervituskiri. Stalinile anti mulle siis pihku ja. Sellega hästi selgelt püüdsin ennast väljendada, aga mul rohkem kava meeles ei ole, kui ma küsiks, kes seal esinesid ja mis järjekorras ja siis enam küll meeles ei ole. Minul ka ei ole. Mina sellel miitingul ei olnudki, kuigi meie instituudi, see on Tallinna Õpetajate Instituudi komsomoliorganisatsioon, pidi seal täies koosseisus väljas olema. Mina täitsin miitingu ajal oma esimest suurt komsomoliülesannet, õigemini valmistusin täitma. Nimelt toimus samal õhtul Instituudis aastapäeva aktus, kus tuli ettekandele komsomoli ajaloole pühendatud montaaž. Ja mina olin seal üldjuht, et see oli kaunis keeruline lavastus, mis nõudis esinejatel lausa sekundi täpsust. Peaproov aga oli eelmisel õhtul aia taha läinud just vähese täpsuse pärast ja terve päev kulus siis konaruste lihvimiseks. Sellest hoolimata oli etenduse ajalgi apse, aga neid vist vaatajad ei märganud. Näiteks ühes stseenis mängisime puna kaartlasi, kes laulavad lõkketule ääres lahinguretkest puhates. Laul oli võetud ooperist Vaikne Don. Esinemise ajal katkes ootamatult esimese tenorihääl ja minul tuli käigu pealt tema partii üle võtta. Ehkki olen eluaeg olnud bassbariton. Mängisin ka saksa sõdurit aliceri sooja dramatiseeringus võetud stseenis. Viimasel hetkel selgus, et draamateatrist laenatud mundri juurde kuuluv müts ei mahtunud mulle pähe. Kähku, kähku sai tagumine õmblus lahti käristatud ja keegi ei märganudki, et müts polnud õiges peas. Kuid olgu kuuldud isiklik mälestuskild sissejuhatuseks põgusale jutuajamisele Eesti komsomol-ist 40 aastat tagasi, ma arvan, et see teema vajab lahti rääkimist sest aeg on jõudsalt veerenud ja tagantjärele paistavad mõnedki asjad teistsugused, kui nad omal ajal tegelikult olid. Aga uskuge mind, mul pole vähimatki kavatsust oma põlvkonda millestki suurest süüst rehabiliteerida. Nagu võiks arvata praeguse aja noor inimene. Seda põhiliselt sellepärast, et meie tolleaegse tegevuse taust paistab kohutavana. Ja tegelikult oligi kohutav stalinism ja Beerjalik terror, kahtlustuse ja umbusu külvamine igal sammul. Hoolimatus inimese vastu, too ja isiksuse nivelleerimine mingiks umbmääraseks, kruvikeseks ja nõnda edasi. Kõik see oli olemas ja kahtlemata mõjutas meie igapäevast tegevust. Kuid eelkõige olime me siiski noored inimesed, kes olid teel ellu ja otsisid selles elus oma tõde ja ka õigust. Meiegi tahtsime, et inimesed saaksid heaks, oleksid omavahel sõbrad ja seltsimehed ega osanud märgata, et selles süsteemis stalinismi olemas olles oli see võimatu. Ja ka meie kasutada olevad vahendid ei viinud meid soovitud suunas sammugi edasi. Küsite nüüd, mis vahendit? Ütlen niimoodi, et Stalini isikukultuse ajal valitses kasvatustöös omamoodi Lõssenko kis. Ümbritsev keskkond ja veenmismeetodid pidid olema need põhitegurid, mis inimest kiiresti-kiiresti soovitud suunas muudavad. Eks seda siis sai, usutud ja loodetud, et kõikvõimalikud loengud, vestlused koosoleku kõnet ajavad teadvusest välja viimse kui igandi ja igast inimesest saab nii-öelda oma mees. Eks nii, Messis sõnusimegi ja isegi vahel arvasime, et oleme võitjad. Täpsemalt mäletab ehk Olav lohar, kes nagu kuulsime, oli linnakomitee sekretär. Lisan juurde, et just propaganda alal. Meil oli igaühel ikka oma väikene plaan loengutega esinemiseks komsomoli algorganisatsioonides. Sageli tuli välja minna loengutega kiirabi korras, näiteks keegi helistas linakomiteesse enne töö lõpuni nelja-viie paiku, et meil on täna siin niisugust komsomolikoosolek või rahvas on kogunenud ja ja kas ta ei oleks nii saaja, tuleksite ja räägiksite sellele sel teemal. Enamjaolt taheti saada lektorid esinesid teemal rahvusvaheline Melina komitees oli spetsialistiks Anatoli Greenar, temal oli alati kuuetaskust kokku murtud lehed ja seal ta siis luges maha Öeldi, et vot näitab, täna on kell kuus või kell seitse kuskil seal loeng, siis ma ei mäleta juhtumid, et kreem oleks öelda Ivol on kuskile vaja isiklikus asjus minna või midagi teha. Kreemjat Jakamas varmastata. Aga muidugi, ise valmistasime ette ka marksismi-leninismi teooria valdkonnas siis komsomoliülesannetest. Väga palju tuli loenguteese meie majas teisel korrusel asuvast komsomoli keskkomiteesse. Peale selle oli ka niisugune praktika, mis jätkus hiljem minu töös komsomoli keskrajoonikomitee sekretärina. See oli see, et meie isesekretärid ja, ja rajooni ja linnakomitee liikmed olime kuskil linnas komsomoli, poliitringi propagandistid, eks see oli välja kujunenud, keegi meid meelt seda ei nõudnud, aga võib-olla oli see ka tingitud sellest, et propagandisti kaadrid on väga raske saada ja le põrguks arendusse, meid ennast ka. Me saime kontakti noortega ja sagedasti meie piirunud ka sellega, mida me seal nüüd selle teema juures rääkisime, vaid rääkisime ka ilusti üldse kuluni juhtunud meelde jäänud, kui me püüdsime 46. aastal, see oli Feliks Randeliga, kes oli tollal riikliku konservatooriumi komsomolisekretär. Püüdsime teha usuvastast selgitustööd, nagu öeldakse, lihtsustatud meetodil. Nuusuvastane selgituste üldse oli veel part olla päevakorral ja sellele pandi väga suurt rõhku. Krõpse tänavalt algas üks väike tänav, seal oli üks palvela. Felix Randel tuli minu juure ühel päeval ütleb, et niisugune asi on. Et minul on üks konsool ainult selle usulahu liikmeks, kes peab oma koosolekut siinsele lähedal asuvas palvelas. Et kui sa tuleksid muga kaasa ja vaatame, mis ta endast kujutab ja katsume ta lihtsalt sõnade mõttes ümber veenda. Ma olin ka siis sellega nõus ja õhtul kell kuus läksime sisena palvilasse, rahvast oli murdu, jumalateenistus sattus kokku mingisuguse lõikuse pühale, nii et sellele palvelas oli suur pikk laud. Kõik sügisandidega üle koormatud rahvast oli täis väga palju, ma tundsin seal ära ka tuttavaid inimesi, eriti teise keskkooli õpetajaskonna hulgast. Väga palju oli lapsi koolimütsid naela otsas reas seina peal, Randel, märka seda kommunistlikku noort seal laulukooris, kes rivistatud laval. Ootasime siis jumalateenistuse lõputüdruk siis välja tuleb, et siis hakata temaga seda tööd nagu peale. Tüdruk tuli muidugi välja, aga kaks noormeest nimetati, ihukaitsjad olid kaasas, küllap ta neid juba siis lavalt olles nägijad olime ukse juures, seisime Londoniga. Aga nüüd ihukaitsjad lahkusid meist kohe, kui nägid meid, me ütlesime, et me saame teiega natuke rääkida. Ja tüdruk oli sellega nõus ja palusime tal tubad võiksid koju saada. Tüdruk elas ise Kopli kandis kuskil seal, kas liinides, kus Kopli liinid on kuidagi seal selles kandis nädaga kaugel poja, siis võtsime kätte ja hakkasime siis tööga pihta. Kõigepealt küsisime, kuidas ta suhtub, ütleme, meie kordaja ühiskondlikus ellu ja siis rääkisime talle usu kahjulikust mõjust ja lõpuks küsisime, kas ta arvab, et kas jumal on olemas. Ja tüdruk väga rahulikult ja veendunult ma ütleksin, rääkis oma seisukohad ära, kui vahepeal randalaks endast väljas, kui teie oma usulistest veendumustest ei hoovuses, võite loobuda ka üliõpilastunnistusest. Siis oma jalutuskäigu tüdruku kodumaja ukse ees lõpetasime. Ja talle head õhtut soovisime, siis ta ütles, et aga mina jään ikkagi oma usu juurde oma veendumust juurde ja ikkagi, ma usun jumalasse, tuli meil siis jah. Veenduda ise, et, et alati ei saa neid eesmärke, mida sa, taotled ei saa inimesi panna loobuma oma veendumustest ja lõpu lõpuks, kas see oligi siis nii väga tähtis? Vastajeesisema veendumuste juure? Tajun, mitte halb üliõpilane. Ja temast oleks saanud kindlasti ka hea ja saigi võib-olla hea muusika ka inimene. Näiliselt me võitlesime inimese eest, soovisime inimesele head teda elu keskele tuua, nagu me siis rääkisime. Aga kõike sõltunud heast tahtest. Ütlesin, et kasvatustöös valitses mõningane rošenkism kuid Lõssenko pooldajad ju eitasid pärilikkustegurite primaalsust. Inimeste puhul vastupidi, peeti seda vägagi tähtsaks. Kui loeti ankeedist, et mõni lähedane sugulane on nõukogude võimu poolt karistatud või välismaale pagenud või see oli hiljem kulakuks tunnistatud, siis seda inimest ei tohtinud usaldada. Tema ees olid paljud uksed suletud. Targemad jätsid mõndagi ankeeti märkimata. Ta ja enamasti läks ega läbi, sest paberil oli suur jõud. Mõnikord siiski tuli asi välja ja siis oli andmete varia ja halb inimene ruudus. Ma mäletan, et komsomolisekretärina töötades tuli mõnegi kaaslase suur mure oma hinge peale võtta. Sest kes meist oli süüst prii? Igakordse siiski polnud võimalik. Oli juhtumeid, kus tubli noor tuli kõrgemalt tulnud käsu korras komsomolis välja heita. Kõrgkoolis tähendas segaõpingute lõppu. Ennast 40 aasta taha tagasi mõeldes olen ikka jäänud pidama küsimusel mis sundis minu põlvkonna noori komsomoli astuma. Me olime ju raskeid aegu üle elanud. Meid oli nii-öelda ideoloogiliselt töödeldud küll Eesti vabariigi aegses, küll okupatsiooniaegses koolis. Me elasime lahtiste silmadega ja nägime stalinliku režiimiaegset tegelikkust ega saanud paljutki selles heaks kiita. Kas me olime karjeristit? Seda vaevalt, sest nonde aastate komsomoli ei hellitatud, vaid Talle tõotati just kõige raskemat. Selleks olime enda arvates komsomoli astudes ka valmis. Vähemalt enda jaoks pean ma valiku tegemisel oluliseks kahte asjaolu. Esiteks sotsialismi idee, millest marksismi-leninismi alustesse süvenemisel olid teatav kujutlus tekkinud. Eks ole ju sotsialismi ideed alati olnud ja on ka edaspidi väga köitvad. Eriti noore inimese jaoks, kes otsib oma teed, mis erineks eelmiste põlvkondadeteest polnud meie suutelised otsustama, et need polnud üksnes sõjajärgsete aastate loomulikult raskused, mis meid paljuski kammitseksid vaid et kogu süsteem oli deformeerumas. Teiseks oli komsomol ainuke võimalus eneseteostamiseks nendele, kes tahtsid olla poliitiliselt aktiivsed. Kusjuures see aktiivsus johtus ikkagi soovist kaasa aidata sotsialismi ideede teostumisele. Niisugune võiks olla lihtsustatud seletus. Aga tegelikult olime ikkagi idealistid uskudes uskumatut. Kuid siit edasi ma kutsun jätkama ajaloodoktor, professor Edgar Mattiiseni, kes komsomoli astus juba juulis 1940. Aastatel 1945 ja 1946 oli ta ELK, nii keskkomitee sekretär, nisust, formaalselt komsomoli astmelist võtmist, nagu nüüd algas 60. aastal, muidugi siis ei olnud. See oli tõesti individuaalne tegevus. Võib ju öelda, et siis isegi oli komsomoli astumine kuidagi omamoodi julgustükk. Julgustust vaieldamatult maapiirkondades, eriti, mis seal salata. Ka mind tulistati kolmel korral mööda vihises kuulis. Üks juhus oli siinsamas glühiksid kes linnas päriskemalt komsomol, maja eeskuju, tulime välja koos Dolbasti Jaanimäega õhtu Iisrael töö, kes siis teatavasti poole ööni peauksest välja tulles käisid lasud üle tee asuvatest varemetest. Miilits läks küll kohe otsima ja meie ka, aga ei midagi sammudele, juukseid aga ei olnud niiviisi tulistamis oli mitmel juhul veel oli näiteks sellistes viienda aastapäeva aktusel vana kasarisse vallamajas praaži puupüsti täis. Osa neist meisest eriti usaldust ei äratanud. Et kuhu poole ma sõidame siin vastupidises suunas, aga siiski ka. Sain sinna metsa vahele, mis näeb Abja suunas kilomeetrit umbes hirmus ringis ja kõlasid lasud kahelt poolt. Kergelt 100. ka vihma ja mootorratas, sõitsin kraavi paratamatult ja sealt siis põgenesin lihtsalt ära. Ja teisel päeval siis Abja aktiiv käisime seda muuta, need sõnad on alles mootorratas sümptomises, ühtest, rämpsu peale. Mis asju oli abivallamajas kaamedes. Kui kõne lõpetasin, siis pärast seda kõnet oli mootorrattakummid tühjaks lastud, ehkki paluseliste vanemad naiste raharskele akna alla ratas jäi nagu ta valutama kolasin, valvata, silma peal hoida, oli tema kadunud, ehkki tema akna alla. Need olid siis normaalsed ja muidugi naersid julgust siis komsomolitööga tegelemisel ja komsomoli astumisel noveerinud nagu karastunud sõjaväe, et meil see asi nii-öelda. Teistmoodi, mis noori seal sõjajärgsel ajal komsomoli tõmbas või nagu me lülitame, mis motiivid olid munahäired? See on äärmiselt diferentseeritud küsimus, töölisnoorsugu tuli siiski lihtsamalt kaasa, tuli ilmselt oma klassimeelsuse tõttu perekondlike traditsioonide ja paljude muude asjade tõttu intelligentsi hulgas nii perekondades kui ütleme, noored ise tegid ilmselt nii-öelda iseseisva valiku kõrvutas nii palju, kui neil oli võimalus, nii palju tuli neil elu ja elukogemusi ja teadmisi, mitmesuguseid ideoloogia ideid ja ütleme olukorda kodanliku Eesti lõpuaastail saksa okupatsiooni ajal, Nõukogude võimu esimesel aastal pärast sõda. Ühesõnaga, need valikud olid väga-väga erinevad. Ja no nagu me teame maal toimusse nagu visamalt komsomoli astumine, siis on ka arusaadav, sest et kuigi tol ajal EKP juhtkond essimis karutamiga Johoidis Leinliku kurssi põhimõtteliselt põllumajanduse sotsialistliku ümberkujundamise perspektiivide suhtes järk-järguline vabatahtlikkuse põhimõttel veenmise alusel, eeskuju jõul ja nõnda edasi, aga ütlesime, me teame ka, et sunniviisiline kollektiviseerimine praktika Nõukogude liidus oli selleks ajaks juba üldtuntud fakt kogu meie rahvale. Nii meie sõjast, tagasimeestena endid, ise teadsime seda, et siinse utoopiline selline idülliline pilt Nõukogude liidu kolhooside elust, mida siin raadide räägite? Me kuulasime isega kodanikest ajal kuulasin ka kõik solvudes muidugi blufiks suuremal määral see hirm sellise kollektiviseerimine ees ja mis üha rohkem võttis maa loomulikult see oli põhiseks pidurdusjõuks mis arusaadavalt komsomoli astumisel tänapäeva noor ja mul on seda otse näkku öeldud, arvab, et kõik, kes siis komsomolis sõjajärgsetel aastatel tegelesid nii aktiivselt või vähem aktiivselt et need valisid täiesti vabatahtlikuna stalinismi tee enda jaoks, seda küll öelda ei saa, ma arvan, nii, et isegi töötavad seal kategooriad sellise suhtumise vastu, kuna mul on väga palju kogemusi niisuguse arusaama ümberlükkamiseks. Aga muidugi üksikuid inimesi oli, üksikutel olid muidugi motiinis, kohvris oli teidki ja tänapäevalgi ja ma ütleksin, et siis oli nende osa siiski väiksem, kui oli näiteks preesnevajal stagnatsiooni aastail või suur enamus tol ajal noortest külastasid komissagnoosiku liikmeks, tegid tõsise valiku, tegid ausameelse valiku, olid tööinimesed, olid sõnapidajad, veel mitte sõnapidamine ja valetamine ei ole mitte siis niivõrd iseloomulik kui just järgnevatel aastal riiduvus mastaabis, aga teiselt poolt seda küll, aga ma mõtlen, et nende inimeste poolt, kes tegid praktilist tööd seal valla või küla või, või maakonna või ka oma vabariigi raames nad nende asjadega kursis, mis tehti seal Stalini bürokraatia sonistliku juhtimisaparaadi poolt, aga enamus ikka noortest ja üldse inimesest tegid tõsist, ausat tööd selleks, et normaalselt elu taas kulgeks. Ja eks komsomol oli sel ajal ka peaaegu ja mitte ainult peaaegu ikka päris ainukene väljundit, kus ütleme, inimene sai aktiivsesse poliitilisse ellu lülituda. Ja muidugi Noorsalu ikka omane organiseeruda. Ja kuna komsomoli põhiline, ütleme, noorsoopoliitiline organisatsioon ja tegeles sammudega kultuurharidusliku tööga ja sporditööga mingil määral, ehkki natuke vähem oleks võinud rohkem tegelema ahistada, tegeles tulla, tegeles aktiivselt ja see oli kahtlemata üks motiiv komsnastamiseks. Ja ega komsomol pärast sõda siiski nii bürokratiseerunud ei olnud, nagu ta hilisematel aegadel ei olnud, ma ütleksin nii, et niisugune töö vorm oli meile täiesti vastumeelne. Juba siis muidugi öelduna kestmine polnud, nõuti selliseid totraid aruandeid ka aga neid oli hoopis vähem, kui need hiljem oli. Mis siis esialgu kutsesside muige. Milleks niisugust asja tarvis on? Näiteks loengut arvu võiksid, mis saab seal? Arvulised näitajad, nõudmised viisid nende võltsimisele, nende mitmekordse suurenemise laest mahakirjutamisele võib-olla mingil määral, vot meie teine sekretär Vladimir Nikonov oli siis üks meil selle bürokraatia juurdadesse, teine sekretär. Peab siiski väga konkreetselt diferentseeritud lähtuma noorsoo eri rühmade vanuselises mõttes, hariduslikus mõttes, sotsiaalses mõttes nende hindamisele. No näiteks millised positiivsed jooned on säilinud minema siis noored. Igal juhul on säilinud eestimaa Noosul vähemal või suuremal määral kodumaa armastus, isamaa, armastus, koduarmastuslugupidamine oma eestimahust, rahvusliku uhkuse tunne, selle õiges Leendlikus normaalses, inimlikus tähenduses. Mõnel oli ta nagu varjusurmas ja seda ei juletud rõhutada. Et uhke on olla eestlane, siis ei tohtinudgi rõhutan, ja just nimelt hea. Praegu kurdetakse tihti ja palju selle üle, et noorte vaba aja sisustamisega on rohkesti probleeme. Et suur osa teismelisi on jäänud ula peale ja nõnda edasi. Ikka leitakse keegi, kes midagi tegemata jätnud või pole muret tundnud. 40 aastat tagasi kurtmisi polnud, sest oma vaba aega sisustasid noored ise ootamata ja isegi tahtmata, et keegi tuleks ja organiseeriks. Võiks öelda, et otse pärast sõda tekkis omamoodi noorsooürituste buum mis pikkamööda vaibus viiekümnendatel. Tollased Tallinna noored meenutavat soojalt noortemaja, mis asus laia tänava alguses. Seal, kus praegu on nukuteater ja Alma ööklubid. Edasi räägimegi pisut sellest asutusest meenutab praegune Eesti NSV rahvakunstnik Lembit Vernil noortemaja üldse. See oli üks väga tore asi, et Tallinnas noortemäe loodi praegune Kressinimine kultuuri pealiseerisis Jaan Tombi nime, kultuuri selle ametiühingutega käes ja noortemaja kujunes niisuguseks head kooskäimise paigaks. Kõigepealt oli seal ju meil oma hea orkester, mis olid endistest sõjameestest. Seal mängisid Raimond Valgre, Emil Laansoo. Väike kontsert ees. Valgre propageeris seal oma toredaid laule ja laulis neid ise ja kõik oli väga meeldivad ja inimesed noored väga armastasid seda. Noortemajas oli kuur umbes üks kuuekümneliikmeline koorlimustel kaasa. Noortemaja asutati EKP Keskkomitee büroo otsusega 13.-st juunist 1945. Ilmselt oli see Nikolai Karotamm algatus. Ta tundis järjekindlat huviasutuse töö vastu, nagu seda mäletab endine noortemaja majandusjuhataja retraupper, keda me hästi tunneme paljudelt üldlaulupidudelt. Meil oli ääretult raskusi küttega kortermajas. Kui karutam tuli majja. Ja küsis, et nutt, mis probleemid on nord. Ja ma sain kohe otseselt ütelda, et siis korrutame, et meil on küttega ääretult rask. Ja kardan, et homme jääb maja külmaks. Ja tal oli kaasas tema abi talvelman. Kirjuta üles. Järgmine hommikul lähen tööle, mul telefon, kas küte on kohal? Kohal? See oli niivõrd operatiivne tegevus, mis, mis mind pani täitsa selle mehe suhtes kohe 100 kraadi muutma, kohe ta oli niivõrd abivalmis ja tänapäeval mõistame majandusjuhataja seda, kes seal koristaja käsutab ja ei, majandusjuhatajal oli tegelikult maja sõnad õiges mõttes A ja O. Kelle ülesannetesse kuulus ka korra jälgimine ja õhtuti ettevalmistamine, lavastus, küsimused. Nii et, et õhtud olid minulik, rakendatud täielikult puht publiku jaoks kava läbiviimise jälgimine. Kui tihti neid õhtuid siis peeti, kas ainult nädalavahetust? Põhiliselt oli igal laupäeval ja pühapäeval. No kõige suurem programm oli siiski laupäeviti. Mäletan ühte muinaslugu muusikas, mis oli puhtalt lavastatud ja läks täismajale, seda kava me korraldasime väga sageli. Peale selle oli seal ka segakoor, segakoorivanemaks olin mina ja rahvatantsurühm, mida jutis Johan Raude segakori juhtis Lembit Verlil. Majas tegutses ka Hardi tiidus. Lauljatena olid meil Regina Roomulus siis Ella Haug, Aino Jaagobson, Renate Maasing ja René Hammer ja rahvas nendele üritustele mõtte noor just tuli ikkagi palju. No me ei saanud, et siin isegi rahuldada kõiki, sest põhiliselt piletid müüdi eelmüügil ära ja õhtuti oli ikka pidevalt ukse taga, saba, pidevalt maja ei suutnud, kata noorte vajadust. Muidugi, tol ajal olid väga moes ka koolipeod. Eriti pall oli kooli pidusi koolide võimlates Gustav Adolfi võimla reali, võimla reali aulas siis kevade tänaval praegune 22. keskkool. Nii et noored olid päris agaralt osavõtjad nendel tantsuõhtutel. Kuidas siis noorte tantsuskulptuur oli olnud, sõjaaeg oli ju teinud augu sisse ei õpetatud. Siin ongi meile omamoodi üllatus, et me ei saanud kordagi näidata näpuga teise tantsupaari kohta sest nähtavasti olid siiski noored ette valmistatud ja tantsukultuur saalis võin ütelda, oli isegi parem, kui ta praegu on. Aga üldse muidu noorsookäitumine, sest praegu on ju pidude korraldajat väga hädas, murtakse sisse, lõhutakse, oi, neis küsimustes meil probleeme ei olnud. Kes juba saali tuli, siis see oli ääretult korrektselt riides võimaluste piirides ja mingit kakelust või, või korrale mitte alluvust ei olnud. Igal juhul, kui lõppes piduõhtu, siis tundsin ennast, et ma olen midagi ilusti jälle korda saatnud ja noored on ka siit midagi kaasa viinud. Ka noh, nii-öelda alkoholi pruukimise seisukohalt ma ei mäleta, et meil oleks noored olnud, vintis saalis üksikud juhud ukse taga leidma pole sisse lasknud ja põhikontingent oli alati kaine ja teame ju ka kõik, et meie peod käisid kaunis pikalt. Lõppesid hommiku kell neli ja rahvas tantsis väga suure mõnuga. Aga siis korraga tuli käsketnotama pandi kinni, anti üle need ruumid seal ja sellest on kahju. Kahju, et seda on vaja, meil ei ole Tallinnas praegu noored vajaks seda, tuli üks noormehe noaga, siin peaks olema neli korda, neid rohkem viis korda rohkemgi. Eks noortemaja likvideerimine langes aega, mil algas nõndanimetatud sõjalis-patriootiline kasvatustöö tuntav rõhutamine. Kuid meil oli juttu Nikolai Karotammehuvist noorte ja noorsooprobleemide vastu. Saadet ette valmistades meenus tema kohtumine üliõpilastega Tartu Ülikooli aulas 1948. aasta sügisel. Tema sealne kõne tekitas elevust kõigis kõrgkoolides. See oli inimlik, sõbralik jutuajamine, kus puudusid kõlavad loosungid ja muu sõna kõlin. Olime imestunud, et nõukogude ajal võib suur mees ka niimoodi rääkida. Muide, siiamaani on meeles etteheide, mille ta, mees üliõpilastel tegi, see kõlas umbes nii. Olete lontis ja lohakad, Lõukondeid nagu sügisene kõrrepõld. Olgu muuga kuidas oli, vähemalt habet hakkasime siitpeale korralikult ajama. Elul on mitu palge poolt ja on olnud seda igal ajal. Niga 40 aastat tagasi. Mäletan, see oli 1945. aasta kevadtalvel, kui klassijuhataja tuli tundi ühe võõra mehe saatel. Igaühele antileht paberit, kuhu kästi kõigepealt kirjutada andmed enda kohta. Nimi, kool, klass, kodune aadress. Siis kästi õpetaja etteütlemise järgi kirjutada rodu sõnu. Neid võis olla 25 kuni 30. Olid reas ilma mingisuguse seoseta. Kuid nende hulgas oli kaks sõna, mis teritasid meie tähelepanu. Punane ja terror. Ei, need ei olnud kõrvuti. Kuid meie nupukamad pead tulid järeldusele, et vististi on kuskil keegi midagi nõukogudevastast kirjutanud ja nüüd püütakse käekirja järgi jälile saada. Küllap see nii oligi. Tollal levis kuuldusi, et siin-seal on avastatud õpilaste põrandaaluseid gruppe. Et on levitatud lendlehti, isegi, et on tahetud õhku lasta vabastajate mälestussammas. See ajutine seal Tõnismäel, kus praegu on pronkssõdur ja igavene tuli räägiti Tallinna teise ja seitsmenda keskkooli, Lihula keskkooli ja vist veel mõne kooliõpilaste väljaastumistest. Kahjuks ei ole keegi siiamaani koolinoorte sedalaadi tegevust uurinud. Seda ei saanudki uurida, sest julgeolekuarhiividele keegi ju ligi ei pääse. Olen püüdnud üht-teist teada saada. Eriti agarad olid koolinoored Võrus, kus nad kandsid ka kõige rohkem kaotusi. Esimene arreteerimiste laine oli seal 1946. aastal edasi 1949. aastal, siis isegi kahel korral. 1949. aasta jüripäeval tegid Võru koolinoored Kirumpää linnamäel jürituld. Seda hinnati kodanlik natsionalistlikud üritusena ja selle läbi sai kannatada hulk noori. Hulgaliselt arreteeriti Võru esimese keskkooli ja tööstustehnikumi õpilasi 10. detsembril 1949. Nimelt olevat siis avastatud salajane Kuperjanov laste organisatsioon, kes novembris olevat pidanud suure salakoosoleku. Need noored olid eeluurimisel kuni 1951. aasta kevadeni. Siis saadeti nad laiali mitmele poole vangilaagritesse. 1009 ja 49. aasta kevadel arreteeriti Jõgeva keskkoolis peaaegu kogu abitoorium koos klassijuhatajaga, mõni aeg hiljem ka kooli direktor. See, millest ma rääkisin, on alles esialgne teave. Kui üht-teist lähemalt selgub, püüan sellest ka kuulajaid informeerida. Üldiselt on mulje, et toona paistati noorte omavahelised kooskäimised teab kui suureks nõukogude-vastaseks tegevuseks peaaegu et katseks riiki kukutada. Eks mõni mees sai eeskujuliku valdsusest loorbereid. Kui lood poleks liiga tõsised, võiks tolleaegsete julgeoleku organite ülipüüdlikkust isegi naeruväärseks pidada. Aga kuulata pigem, mida meenutab kolleeg raadiomajast muusikateadlane Avo Hirvesoo, kes 40 aastat tagasi oli Võrus koolipoiss, see oli 49. aastal. Seal oli Võrus tookord väga palju kummalisi asju, sündis üks ka maja põletamist afäär, tähendab põletati selliseid asutusi nagu sööklad, restoranid, kauplused, kus midagi oli ära tõmmata. Meie olime koolipoisid ja nagu vabatahtliku tuletõrjeorganisatsiooni liikmed. Me olime sageli nende asjade juures kustutamas ja nüüd me nägime ka ise seal, mõned olid väga aktiivsed, kuidagi nii üldse ei kuulnud tuletõrjes, aga samal ajal ka väga aktiivsed kustutajad. Hiljem selgus, et need olid needsamad põlema pistjadki siia siis ka pärast kustutamise ajal lõikasid omale profiiti sealt. Need läksid hiljem kohtu alla kinni. Nagu kuulda oli, et selle grupijuhiks oli olnud kohalik, millisena poeg Sonda poeg kellele siis Isabli hiljem muretsenud lollipaberid tema siis kohtu alla ei läinud, teised selle grupi liikmeteks kohtel. 10 üheksanda aasta detsembris, aga ootamatult tuldi meilegi ööse läbi otsima ja viidi ära mu tädi raamatukogu, kus oli väga suur raamatukogu. Mäletan, kolm sissikoormat tuli, mind pandi siis ka nende otsa ja julgeolekus ülekuulamised käisid öösiti päeval magada ei saanud, nii nagu uni silma tuli, tuli keegi tavaliselt keisse, aga aeti üles vaestel joopkannatliku valusavõitu, aga noh, kes seda koolis sel ajal öösiti ülekuulamisel. Siis küsiti ikkagi, et mis organisatsioonid kahtlustati, otsiti mingisuguseid salaorganisatsioone, noh, mina nendesse ei kuulunud ja polnud nendest aimugi ja, ja kas neid üldse oli, ei teagi seda. Fakt on see, et, et 10 päeva kui ma seal olin ja olin juba lootusega sattunud, et noh, et üldse kunagi koju saab või välja saada, kuigi ma olin kõikidele asjadele, mis mulle pandi alla kirjutanud. Sest ma tahtsin magada, mind ei huvitanud üldse see, mis mussi, aga ma tahtsin lihtsalt magada. Ma olin niivõrd magama vaata. Ja lapse organism ja imekombel siiski vabastati. 10 päeva hiljem oli siis nagu kodus oli kusagil juba jõululaupäeva kandis. Mäletan, et alguses tulin väga hiilivalt seal, aga siis lõpuks kolin kodu ligidal juba siis lausa jooksin tuppa. Siis selgus ka midagi, mis selle põhjus oli olnudki põhjustel minu asja ei selgunud, mis asi see oli, time poisid trükikojas sõime väikesi ära lõigatud pabelikesi sinna trükkisime peale, noh, tüdrukute jaoks. Nii kriminaalromaan romaanidest ajendatuna niisuguse lausetes, et kui sa nüüd sinna ja sinna ei ilmu ja sellele sellele poisile selgel ajal musi ei anna siis leiad ennast sealt surnuna. Poisikese tembud muidugi, aga neid, selliseid tõesti oli ka mul kodus ja mind süüdistati nad sellega, ma fantaseerin nagu komnoori ja pioneere ja mõtlesin, et see ei ole nii, et me kinnistasime ainult lihtsalt tüdrukutele seda vaikselt raamatute ja vihikute vahele ja, ja nautisime seda, kui nemad siis kahvatusid või, või ehmatasid või punastasid. Nii et midagi lausa ebatsensuurselt selles ei olnud, aga noh, see oli tavaline lõpuste ulakus lihtsalt. Ja kui siis nähtavasti seal julgeolekust tehti selgeks, et sellega tõesti riiki kukutada ei tahetud, siis võib-olla sel ajendil saime ka vabaks. Neid poisse palju seal tookord võis olla, võis olla seal üks, viis-kuus poissi, Igaljuhul ühte poissi, ma tean, et see tagasi ei tulnud, mis temast sai maa hiljem ei olegi teadlik. Aga teised vis ja kõik said tookord siiski kaks. 24. veebruaril 1949. Üks hommikul läksime kooli. Õppisin esimeses Emmdeegaas, tookord see oli turuplatsi kõrval vana seminarimaja. Bussid peatusid seal ja mäletan, et rahvas väga juubeldas kuidagi. Selgus, et üle tänavat tulid tõmmatud väikesed paberi lipukesed sinimustvalge, ühel pool Soome lipp, teisel pool need lipud, siis olid ka 49. aastal detsembris julgeolekus, neid riputati siis mulle kaela ja süüdistati nende lippude valmistamises ma neid valmistanud ei olnud. Ma ei teadnudki, kes nad valmistas, sellele ei osanud ka mitte midagi kosta, kuigi väga karmilt ja väga julmalt süüdistati mind, selles sai peksa seal selle eest, et ma ei tunnista üles. Lõpuks ma tunnistasin muidugi kõik üles, aga ainult seda, mida ma teinud ei olnud, ma võtsin selle ka kõik omaks. Ülekuulajad olid ju venelased, mulluliselt tõlk. See tõlk oli sageli minu juures ka siis, kui ülekuulajad olid ära läinud, võttis püstoli taskust, puhastas seda taskurätikuga, mäletan Sagas ja oli väga kaunis ja siis ta sihtis minu peale. Ja oli see siis. Avatuse mõnitamine, töötades hiljem testi televisioonis muskuse juhina olin mõne selle mehega kõrvuti istumas telenõukogu koosolekutel. Selle nimi oli Ervin Martinson. Tänaseks on küll kõik, aga me siiski ei pane veel punkti käsitletud teemale komsomoli mälestustele. Noorte kujunemine sõjajärgsetel aastatel ajab seda enam lahtimõtestamist. Et ma olen rõõmuga näinud arukalt oma ja kaaslasi toonaseid komsomoliaktiviste. Rahvarinde eestvedajate rollis. Tähendab, et midagi väärtuslikku on kaasa toodud ka nendest kaugetest karmidest aastatest.