Selles saates ei hakkame rääkima Kuno arengu elu loostega õpingutest. Need jutud on aetud esimese juubeli puhul ja pealegi võib iga huviline selle materjaliga põhjalikult tutvuda. Ajakirja teater, muusika, kino 1984. aasta viiendas numbris ei räägi ka riikliku akadeemilise meeskoori ja Tallinna kammerkoorireisidest mida viimasel ajal on olnud üsnagi palju. Töö kiidab tegijat ja kiidusõnadeta pole need koorid kuskilt tagasi tulnud. Seda oleme saanud lehtedest lugeda ja saadetest kuulda. Nädal tagasi aetud jutus kuulete Kuno arengu mõtteid arengust mis on viimasel ajal aset leidnud meie haridus tuuri elus ning üldse elus. Saate muusikalise osa täidavad riiklik akadeemiline meeskoor ja Tallinna kammerkoor Kuno arengu taktikepi all. Suvel, kui peaks olema puhkuse aeg ja kollektiivid kivist laiali lastud, teil paistab, et päris puhkus ei ole, sest ei tulnud linna mitte just minu tellimise peale. Nojah, elu on niimoodi et näiteks antud juhul oli konservatooriumi sisseastumiseksamid, kus tuli nagu vaagida, keda võtta, keda jätta ja sellepärast tuligi nii maalt ära tulla, kus ma armastan väga suvel olla ja ennast nagu lõõgastuda ja minu sünnikohas seal Tamsalu lähedal on seal üks väike maja, kus mu vanemad elasid vanasti ja ja ikkagi kisub kogu aeg sinna, kui kui võimalus on, siis olen need päevad alati ära kasutanud, aga neid lihtsalt jätku nii palju, kui tahaks. Nüüd on siis järgmiseks aastaks konservatooriumi üliõpilaskond komplekteeritud. Ja peab ütlema, et kui me kogu aeg oleme nutnud selle üle, et meil on nagu noormehi vähe, kelle töö see koorijuhtimine peaks võib-olla esmajärjekorras olema siis tänavu aasta on minu arust rekordiline moment see, et me pürgis meile sisse sinna seitse noort toredat inimest ja me saime neid vastu võtta kuus väga toredat noormeest. Ja ma tahaks väga loota, et neist ka tulevikus korralikult koorijuht ja muusikaõpetajad saaksid. See muidugi tähendab ja et, et me kuidagimoodi töötavastesse suhtuksime halvasti, aga aga noh, kõik ju teavad, et me oleme kogu aeg rääkinud sellest, et me koorimuusika on. Vägisi kipub feminism termos, ei tähenda mitte seda, et daamid ei saaks asjaga hakkama, aga üldiselt on see viga olemas, et liiga palju. Võib-olla on see töö läinud naiste kätte, nüüd on nagu kõrgkool, nende hulgas ka konservatoorium, kes sinna sisse pääsevad, ei pea kohe mitte minema, püss käes, oma kodanikukohust täitma, need antakse võimalus, võib olla kõrgkool ära lõpetada ja siis hiljem juba vaadatakse, kuidas need suhted armeega saavad olema. No see on ka väga hea, sest ma usun, et ehk muidu vähemalt teistes kõrgkoolides ju paljud ei tulnudki pärast sõjaväge tagasi. Konsulteerimis siiski on tagasi tulnud, mul on niisugune tunne, et näiteks siiski, kes on tahtnud tulla ja kellel on tekkinud soov muusikat õppida ja kui ma vaatan näiteks ka oma õpilaste põhjal, keda on juba päris hulga kogunenud selle aja jooksul kuskil üle 40 siis ega oma valitud elukutsel ei ole reetnud, aga need poisid, kes on võetud meilt sõjaväkke pärast esimest kursust, need on tagasi ilmunud kõik. Et see annab lootust, et koorimuusika, mis praegu elab üle omad Modeni sihukest kvalitatiivset uuenemist, et see vajab kindlasti toredaid ja sellele alale nii-öelda pühendunud kaadrit ja ma arvan, et just toormest osas tulevikus me vaatame natuke lootusrikkamalt tulevikku, meil kahjuks puudub koolikoor või, või niisugune algaste, mis näiteks on lätlastele, mis on leedulastel, kus nad saavad täitsa valida neid noormehi, kellele anda siis võimalus pida juba koorijuhiks. Kesklüli on võib-olla nõrk selles mõttes, et nii Tartu, Tallinna kui muusikakoolid kui ka muusikakeskkool kus suhteliselt normi õpib vähe See on küsimus, mis on ju ka olnud õige pikka aega nagu päevakorras ja mille ühte lahendust vist loodeti väga konservatooriumi uue maja kiire valmimisega. Kahtlemata siis, kui ükskord see päev koidab, kui me võime öelda jah, meil on uus maja, siis on muidugi see küsimuse lahendamisest. Ruumipuudus on suur ja siiski peab ütlema, et muusikakeskkool on siiski midagi ette võtnud, seal on võetud vastu paralleelklassi poiss, millest on mõeldud, et nad peaksid juba alguses peale oma elu seadma niimoodi, et neist tulevad koorijuhid. Et siin tahaks muusikakooli direktor Jüri blingile ütelda. Suur aitäh, et ta väga positiivselt mõtleb ka selles suunas, et ka olemasolevaid võimalusi ära kasutada, et seda probleemi lahendada. Mis on siis praegu konservatooriumi uuest majast kuulda koguse süda? Tänava asi on nagu karussell, mis keerleb ja keerleb. Ja ikkagi loodame, et see asi minema hakkab ja loodame, et varsti lüüakse labidad maasse, et hakatakse kav nurgakivi panema. Siiamaani seda vist veel ei ole, keegi ei leidnud, et konservatoorium sinna ei sobi, kuigi millest see kõik algas, eks ole, ooperiteatri ehitusest, nüüd tuleb välja, et sinna võib kõike muud teha peale. Peri teatri ja no vot ongi väärtuste hindamise tasemed on väga erinevad ja muidugi tahaks, et, et kontsert oleks kuskil kultuuri tsentrumis, et ei oleks kuskil äärelinnas. Praegu on üks naljamehed, ütlesid, meil on osakondserltame Pärnu rajoonis ja ega nad väga ei valetagi konservatooriumi alati olnud kõikides linnades moodustab kultuuritsentrum ühe osa. Kui leiad konservatooriumi, siis otsi sealt lähedalt teatrid, ooperiteatrid, kontsertsaali, niiet selline kompleks peab ka meil tulevikus kindlasti välja ehitatud saama. Ja selles mõttes võib-olla need vaidlused selle antud koha ümber on võib-olla minu jaoks natukene isegi mõttetud, sellepärast et kui meil Rahvusraamatukogu ehitati Tõnismäele, kus võeti maha terve hulk Park, siis ma arvan, et see koht on õige ja võib-olla mõne kuu pärast terve maja ehitamata jätta, see pole ka võib-olla kõige parem. Ooperiteater ja konservatoorium on siiski mitte ainult Tallinnale, vaid kogu Eestile mu meelest nii hädavajalikud ja nii olulised ehitused ja hakata nüüd neid kuhugi nurga taha peitma. Ja tegelikult seda, kuidas me praegu vaevleme nendes majades, mis on lausa nii noh, ma kujutan ette, kui tuleb isegi Tartu muusikakoolist Tallinna muusikakoolis tuleb õpilasel meile õppima, siis kui ta näeb seda interjööri, siis noh, kuidagimoodi ei ole kooskõlas ütleme selle erialaga, mis peab olema esteetiliselt kaunis ja inimest kasvatama, aga noh, ilumeelt tahaks aga loota, et meie rektoril jätkub meelekindlust ja läbilöögivõimet, et ta suudab vähemalt enne oma pensionile minekut siiski selle maja püsti panna ja arvan, et ainukene mees praegu, kes on suuteline seda seda asja kohalt liigutama Peab ütlema, et täna vastu väga suur huvi oli astuda konservatooriumi õppima, sest oli rekord minu arust konkurss kui ma võtan kokku nii ühe koha peal üle kahe tahtes ma olen üle 20 aastaselt töötanud nihukest konkurssi pole varem olnud, nüüd tundub, et niukse humanitaarset ainete vastu ja alade vastu hakkab üldse noorus rohkem huvi tundma. Eks koolireform ja kõrgkoolireform mingil määral hakkab ka meid puudutama ja on hea meel, et on antud rohkem vabu käsi selles mõttes, kuidas oma õppetööd korraldada juba järgmisest aastast. Nii mitmedki asjad on muudetud, inimlikumaks on teatud ainete tunde vähendatud võib-olla mõnest ainest hoopis loobutud ja selles mõttes praegune prorektor professor Endel Lippus palehigis tegeleb uue õppeaasta kavandamisega ja ma loodan, et ta seal väga radikaalsed ja väga vajalike momente välja mõtleb. Ja selles mõttes tahaks just tuleviku kõrgkooli või meie konservatooriumi näha. Tudeng vabastatakse rohkem niukses käe kõrvalgi kaasa tassimisest ja talle antakse vaba valikuvõimalus. Võib-olla isegi niimoodi ma kujutaks ette, et ei pea alati olema täpselt kõik need semestri kursuse eksamid lõpetatud. Ma kujutan ette, et me võiks ka eeskuju võtta võib-olla vanast iseseisvusaegsest kõrgkoolist või ka praegu välismaal palju praktiseeri võtavast nihukesest momendist, kus tudengiga semester valib need ained, mida ta kavatseb lõpetada, milles ta kavatseb eksamit teha juba suudab siis ka konkreetsemalt võib olla noh, oma jõud ja energiavarud suunata sellele teatud või ühe või teise aine omandamisel, aga ma siiski väga toetaks niukse individuaalselt plaani selles mõttes, et väga paljud ained, milles õpilane peab käima, kui ta on suuteline selle ära andma, seda tuleks anda võimalust see ained lihtsalt ära lõpetada. Et üliõpilane saaks omale noh, sellel teel siis vabastada aega lihtsalt oma erialaste teadmiste ja oskuste arendamiseks. Teie üliõpilastel on ju eriti oluline siiski see, et nad saaksid ka juba õpingute ajal teha praktilist tööd. Ja see on ka väga-väga oluline, kõigepealt kuivaks hea, sest muusika, õppimine, kas pillimees või ka koorijuht näiteks veab kogu praktilises tegevuses, muidu ei tule asjast midagi välja. Ja harjutamisaega on vaja lihtsalt väga palju suurendada. Tundub praegu, et mida kaugemale tehnika areneb, seda rohkem inimeste hakkab tõmbama metsa poole vaatama, kuidas lill õitseb ja ja võib-olla kuulame, kuidas lind laulab, et seda tuleks vist väga tugevasti meeles pidada tulevikus. Turie, kust jõhvid arvestada. Eriti kooli kooli puhul seepärast, et algkooli algastmekasvatusse seal pannaksegi kassett, päike ei ole mõtet hakata kuskil kaheksandas üheksandas, kümnendas astmes. Kui, kui see eeltöö on tegemata, siis sealt suuri tulemusi saavutama. See eeldab muidugi kaadrid ja see on jällegi korjavad, kes seda peab tegema muusikapedagoog, keda me veel täna võib-olla õieti ei oska veel kasvatada või õieti suunata või üks rumal sõna kasvatada, sest kõrgemas koolis minu arust see sõna ei ole õige siin kõrgkooli õppejõud, mis konsete või õppejõud, võib-olla nõuandja. See impulss peab lähtuma tudengist endast, temal peab endale ideed olema. Õppejõud saab ainult suunata võib-olla ega vaielda, või tähendab, inimesega peab olema kontakt tudengil, kellel on mingi kogemus ja kes Praktikas võib öelda, et vaat see tee on võib-olla nii otsesem, kui sa pead ringi käima, õppejõud 30 dollarit peab olema kõigepealt tudengile eeskuju sures. Vaat niukseid Tigante nagu vanasti minu jaoks, kui ma õppisin konservatooriumis, kui oli Heino Eller, oli seal, kui ta majja tuli, siis oli, vaata, endal tulin Mairida kaugeltki modeletud ja kuidagi hakati vaiksemalt rääkima. No ma ei tea, keda praegu pole tarvis nimetada gigantidega, kui oli seal, Mart Saar käis ringi, kellest minust vanem põlvkond tema juures õppis, niimoodi siis räägiti temast samuti kui väga autoriteetsete õppejõust. Küll on kahju, kui näiteks inimene lõpetab oma õpingud ja ta juba töötab ja tal ei jää meelde ühtegi õpetajat. Tähendab, siis on midagi väga viltu, sest noh, üks niisugune hambamees ütles, et tunniandjana meil jätkub küll, aga vaata, muusikud on vähegi Eestimaal. Selline tõde on sees, niukene kurvakene küll, aga sees. Kui rääkida autoriteetidest õpetanaati, peaks olema autoriteediks ka esimesega Zjumbulajaga k kõrgkooli tudengile ja kus need autoreid tulevad? Ilmselt pead sündima nendeks. Aga kõigepealt ka. Kui näiteks rääkida praktilistest muusikutest või kasvõi iseendast, siis miks ma alati ei, minu arvates ei ole autoriteet oma tudengitele, sest ma tunnetan endas paljusid tühje kohti, mis on välja arendamata jäänud ja tänu sellele, et et ei ole õigel ajal sellega tegelenud. Näiteks minu koorijuhi töös, minul kõige nõrgemaks kohaks on, ma ei oska oma häält valitseda, sest ma ei ole kunagi sellega tegelenud minuga, tähendab minu hääl pole kunagi seatud. Ja nüüd võla 60 aastaselt on juba hiljaks jäänud ja selles mõttes võib-olla alati kujutad küll ette, mismoodi peaks kõlama ja missugune kõla peaks koolil olema. Aga kuidas neid teid leida, kuidas kohe paugupealt ette näete seda nagu ei oska siis teine moment ka. Et üks kunstiinimene muusik peab olema mitte ainult oma kitsal erialal. Peruu Tiit vaid minu arust ta peab valdama kõigepealt keelivad, see on tänapäeva võiks esimese nõudeid kõigile intelligenttsetele inimestele peale oma emakeele vähemalt kahte-kolme võõrkeelt oskama nende hulgast kõigepealt muidugi inglise keel, mida paljud tudengid ei saa aru ka meie kord. Tormis on kuuldud väljend, et noh, et kas nüüd muusikaõpetus Firenze keeltes õppeasutus. Teiseks peaks väga tugevasti tundma ka filosoofia ajalugu, nende hulgas ka religiooni, ajalugu rääkimata kunstiajaloost. Tratan just toonitada seda, et spets Sealne muusikaline haridus, ükskõik mis erialal ta peab olema natuke laiemise püramiidi alus peab laiem olema, et jõuda tippu. Kui see püramiidi alus on kitsukene, võib ta ümber kukkuda kuskile ja võib tekkida niukene noh, jääb lihtsalt elunõuetele jalgu ja et need elunõuded tänapäeval kunstis on iga aastaga suurenevad ja maailm pakub niivõrd palju erinevaid võimalusi ja ka nendega kontaktis olemine väga vajalik. Ja selles mõttes noh, peaks igaüks kasutama ära neil võimalus, mida praegu meie elu pakub ja kaugeltki, et need ei rahulda veel seda, mida peaks tegema. Iga suvel peaksime tudengid olema suvistel kursustel, seminaridel, mis toimuvad kame väikses soomes siin kõrval kuskil viis, 16 muusikaalast, üritust on terve suve jooksul mitmesuguseid festivalide konkursid, rääkimata Euroopast. Seda õpinguaega tuleb kasutada maksimaalselt ja tuleb tsindigmate osata. Ta hinnata aega, mida näiteks mina isikul pole osanud teha. Ma olen suutnud oma elu niivõrd killustada, et päris nii tagasi vaadates võin öelda, et näiteks võib-olla kui ma oleks olnud targem ja piiritlenud oma tegevust, võib-olla siis oleksid tulemused olnud märgatavalt paremad, kui nad seni on olnud. Aga nii ma olen oma elu elanud ja võin ainult soovitada teistele, kuidas ei tuleks elada. Kas see soovitus on hea, aga muidugi ma loodan, et kogu see meie haridussüsteemi muutus ja ja ka kogu selle elustiili muutus, mis annab inimestele natuke rohkem siiski võib-olla liikumise ja haardevõimalusi. Et seek ehk pikapeale parandab selle vea, et meie koolid ei valmista enam mitte spetsialiste, vaid valmistavad ette haritud inimesi. Ja igatahes see tendents on olemas ja ja seda tuleb ainult, et soosida, sellepärast et väga paljud on juba imbunud meisse positiivsed ideed mujalt poolt ja need kontaktid, mis meil on tekkinud, need ei ole, mitte et ma käisin kuskil ära vaid, vaid tingimata sellest saab osa väga suur lai inimeste ringi ja väga paljud impulsid on tekkinud teatud niisuguse hetkeseisus, kus ta on kuulnud või näinud, et ühte või teist momenti, mis on teda sidunud kuidagimoodi ja süttinud ja inimene hakanud püüdma ka, kuidas, kas mina ka saan midagi taolisega hakkama, tähendab maailma tuur on kõigepealt väga läbi põimunud ja, ja, ja üks osaliselt rahvusskulptuur, mis peab ka olema maailma kultuuriosadena. Ja selles mõttes tulebki neid võimalusi kasutada ja leida, et nad muutuks veel laiemaks, et tulevikus oleks täitsa normaalne. ETV. Tänavu suvel ma käisin kolmel festivalil ja käisin seal seal, sealt sai seda huvitavat. Aga see oleks normaalne muidugi, siia juba päris palju tuleb ka näiteks. Väga paljud, kui me räägime koorimuusikast hästi palju on viimasel ajal väga põnevaid kollektiiv olnud ja tippkollektiive ja, ja siin on väga suur töö olnud ka meie ühiskondlike organisatsioonide ja üksikisikutega, kes neid kontakt on loonud, kes neid inimesi ja kollektiive siia kutsuma. See on nüüd küll muusikavõõras, aga näiteks eks ole, kas või selle tsunftiseadusega just selli ajal inimene pidi rändama sõdima ja nägema mujal ja alles selle järel võis temast saada meister. Meil kahjuks on nii, et see selli aeg on inimesel olnud siiamaani üks niisugune võrdlemisi suletud ja, ja oma kitsas ringis. Ja kahju, et just need ukse kinni hoitud. Kõige selle halva ja kurja eest, mis sind võib metsa, pole viie või sind ära rikkuda, see toreda kena nõukogude inimese kasvatamise protsessis võid võid kahju hakata tooma kasu asemel. Nii ta on. A. A. S. Ruumise Liibüasse. Praegu. Kas või meie eesti muusikas on tulnud nüüd juurde nii palju muusikat, mis on kogu aeg olemas olnud, aga mis on olnud ju praktiliselt lihtsalt suletud fond. Nojah, kõigepealt peab ütlema seda, et väga paljud teosed on käsikirjas, näiteks avastame üha rohkem enda jaoks kreeki ja jumal tänatud, et on teda hakatud laulma ja väga paljud kooritolad kreegi, vaimulikke laule, mis olid muusikamuuseumis ja isegi ei teadnud, et seal on olemas paljud asjad, mida teadsime, et nad on olemas lihtsalt takistati või ei antud lihtsalt luba nende esitamiseks ettekandmiseks. Ja noh, on ju teada näiteks, et paljudele teostel tuli lihtsalt leida uued peakirjanik, kuidagimoodi neid siis noh, hoida siis kontsert praktikas nagu näitist Tobiase ekste Diaalne tuntadest, Largo nime algust, eestikeelne tekst tõlgiti ladina keelde, on teada, Cyrillus kreegi eesti reekviem tõlgiti ladina keelde, et seda ette kanda saaks. Praegu on siiski suund selle poole, et väga palju kõlab vaimulikku muusikat ja minu jaoks näiteks väga suureks võiduks väga suureks sammuks edasi on see, et, et see vaimulik muusika ei ole mitte enam kontsertsaalis alati. Vaida on leidnud tee oma õigesse interjööris, on kirikusse, seal on muusika, mis on kirjutatud spetsiaalselt, peab leidma spetsiaalse ümbrusse, tähendab, kus inimene juba Läheb sellesse vaimsus, seda läheb sellesse, sellesse meeleollu ja selles mõttes ka muusikale. Suurema emotsionaalsema nihukese mõjujõu, inimesse, kes teda kuulab. Tartus näiteks kui oli siin viimane suvel laulupeo 20 aastat esimesest laulupeost, siis toimus kontsert seal Peetri kirikus, kus terve rida koore laulis ja see jättis väga toreda mulje siis väikestes maakirikutes nakatud kontserte tegema, rääkimata juba meelses Niguliste kontserdisaalist, kus pidevalt toimuvad kontserdid ja muidugi see eeldab, et seal on teatud suunitlusega muusika, mide, iga musike kõlbasin. Ja see ongi just hea, et see esitab esitajale niukse teatud ülesandele väga paljud mainet Eesti interpreetide nii kooride kui ka instrumentalistina mainet. Väga suur avarat tegevus välja saundne meie organistid, noored organistid, kes ennem võib-olla rohkem sõitma, nendel on võimalus ka kodumaal rohkem esineda. Ja üldse peab ütlema, et me professionaalselt Hollektiivil peaksid tulevikus rohkem leidma võimalusi just oma rahvale omal maal laulma ja mängima. Ma usun, et see võimalus anda kirikutes kontserte võib-olla veel olulisem kui Tallinna ja Tartu jaoks on ehk meie väiksemate keskuste jaoks, kus ei olegi sageli ju mingit õiget, korraliku kõlaga kontserdi, Stahli ega midagi, võib-olla et äratab see midagi taolist nagu noh, ütleme meie vanemate põlvkond, kes ju põhiliselt oma muusikaharjumuse sai kirik. Kus ta täpselt nii näiteks ma võin kohe tuua, näitame hiljuti juunikuu sees olime meeskoori Lõuna-Eestis, seal andsime kirikutes kontserdi, halb on see, et me maakirikute oreleid on väga halvas seisus, sellele vaatamata näiteks need kontsert, mis me seal tegime, tõmbas kokku väga palju rahvast. Vaat just see niisugune omapärane emotsionaalne seisund, sa tajud selles publikus, kes seda kuulab, ka see, kui nendes vaimulik seal juhatab sisse selle kontserdi, kui ta lõpetab selle palve või selle meie isa palvega see kuidagi raamib kõike seda ja see suunab inimese kuidagimoodi avatumaks, ta nagu tegeleb endaga, et ma arvan, et see on niisugune enesepuhastus, võib-olla kontserdi ajal on seal palju aktiivsem. Aga muidu on just emotsionaalses mõttes. Ja on väga tore, et, et seal ei ole aplausi näiteks noh, mujal maailmas öeldakse, et kirikul natukene lõbusam või et näiteks kunagi Gustav Ernesaks ütles, kui ta käis esimest korda ameeriklased Ameerika jumala palju lõbusam vana mees kui meie omad, seal kirikus lubatakse väga palju nii üksi ka võib-olla jumala vallatumat muusikat, kui meil. Ja näiteks Soomes on ka seal tavaliselt on kirikuid, seal ei ole pastor näiteks või vaimulike kontserdi ajal ei juhatada seda kontserdi sisse ka ei lõpeta seda, vaid toimub lihtsalt kontserte ja kirik on seal nagu mingi kultuuriasutus, kus toimuvad jumalateenistused, kuid toimuvad ka muud üritused, kontserdid ja muud, sellised. Ja seal päris rahulikult ja sundima tablodellitaksega meie kirjutab, kus seda ei ole ja on isegi hea, seepärast mulle isegi meeldib, et ei pea alati avaldama oma isiklikest poolehoidu tingimata aplausiga. Ja mitte midagi ei ole katki sellest, kui see traditsioon jätkuks meile. Kui alguses võib-olla seal siin seantori kuulda, kirikuõpetajad ei ole nagu alati nõus, et ollakse kirikusse laulma, siis viimasel ajal tundub, et see niisugune tõrjuv omad, tõrjuv hoiak on muutunud ja väga heatahtliku suhtutakse neisse koolidesse isegi orkestrites solistideks, kes üritavad kirikus kontserte teha. Need niisugune kontakt vaimulikuna kirikutega tuleks tingimata süvendada ja on ju väga tore, kui seal kontserdi käigus näiteks rahvas laulab koraani. Seepärast see tuleb minu arust taastada, sest kui ma väike poisikalise mäletan, kui ma käisin Järva-Jaani kirikus vanaema mind viis sinna väga tihti, siis minule jättis kohutavalt tugeva mulje see, kuidas ma kuulsin, kui terve kirik laulisena. Ja mul olid need korallid selgelt Moskvas neid kaasa laulda. Ja kui oli näiteks kedagi vaja ristide või Ta või siis ei olnud tarvis tuua mingisugust Teddy või puhkpilliorkestrit, Wave rahvas laulis, seal oskas laulda, nüüd on kahjuks. Ilma nendeta ei saa enam hakkama seepärast, et me oleme unustanud need korallid, mida kunagi koolis õpetati. Ja võib-olla siin siuksed kontserdid koos, mis tõmbab rohkem rahvast kaasa sinna, et ka selle kaudume suudame sihukese traditsiooni, mis meie rahval on Jäärsete, selle kultuuriga alati kaasas on käinud see vaimulik pool, see hakkaks pikemad jällegi maad võtma ja süvenenud, rahul sest see teatud minetamine kirikust eemale tõmbamine ei minu arust ei ole toonud kasumit kultuuri arengule ja ka inimesele kui inimestevahelise suhtlemise ja tähendab inimene on muutunud natukene julmemaks võimule Osavõtmatu maks ja veel niuks negatiivseid asju on juurde tulnud, mida religioon, mida kirik on osanud siiski ära hoida, see minu puht subjektiivne seisukoht, aga ma siiski loen ennast statestiks omat modega. Aga ma ei näe mingit negatiivset mõju kirikus, vastupidisest. Kirikusse tuleb minna ja endaga aru pidada. Primitiivselt võtta neid asju, nagu meil on püütud selgeks teha, et kuivõrd halb, kuivõrd reaktsioonilinelik see religioon on need teda tuleb võtta kui filosoofiat, millele baseeruvad paljude inimeste käitumisnormid ja ma toon ühe näite ka, mis lausa vapustas selles mõttes, kui nüüd me märtsikuu sees. Me olime meeskoliga Ameerikas turneel ja seal suurem osa sellest ajast. Me elasime perekondades ja ma sattusin koos olev ajaga aitäh saksa päritoluga ameerika perekonda, kus näiteks söögilauda istus, enne kui hakati sööma. Pereisa pidas väikse Väikse palve, see mõjus väga toredad ja tähendab see niisugune sisemine vajadusi esteetiline vajadus leivale või anda austusedam olemas lauale ja selle eest on inimesed vaeva näinud ja tähendab suhtlemine, kuidas meil suhtutakse toidusse, kuidas me loobime leidma, kuidas koolis maalne näidanud, kuidas peetakse leivaga sõda, see on seal masendav. Viimasel ajal ükskõik kus, missuguse laine või jaama lahti keerad, raadios või televisioonis, siis toimub üks kohutav niukene negatiivsete asjade kuhjumine, mis inimene muutub immuunseks selle vastu minu arust seda positiivset alget on küllaltki palju olemas rahva hulgas ja ja ka noorte hulgas. Seda kontingent ei olegi nii väga vähe, kes elu näevad mitte ainult oma kitsa. Kuidas me oma elu katsun ära elada võimalikult kergelt ja lihtsalt, vaid kest vastutustunnet või, või niukse aatilisust on on siiski väga palju, seda tajub kõigepealt väga selgelt sihukestel laulupidudel ja no näiteks ma tooks minemast, oli meestele turupäev Kuressaares, Saaremaal, see oli üks toredamaid teoseid, mida ma olen päris nii pika aja jooksul üle elanud ja ja päris spontaanselt tekkis seal ideed olnud mehed, mis, mis oleks, kui teeksime oma seltsiselts olemas. Ja mul on tunne praegu, vaadates seda juhtkonda, kes seal asju ajab lausa kadedaks teeb, ei pea alati olema kultuurijuhiks muusikat, antud juhul on tegemist seal seltsi juhatuses meestega, kes kõrgelt haritud tehnikainimesed, kes oskavad väga toredasti kõik need asjad paika panna. Nii et on tarvis ideid, on tarvis näha meie rahva tuleviku saatust tervikuna, kuna ja ja neid inimesi, kes on selleks valmis oma elu pühendama, on olemas, need tuleb vaid üles leida, neid tuleb stimuleerida või neid esile tuua ja anda neile võimalus tegutsemiseks. Ja veel üks asi, väga tihti kuuleme niukseid, et no tänapäeva noorus nii ja naa et teda ei huvita üldse, kui me vaatame kasvõi sedasama koorimuusika seisukohast siis on terve rida toredaid noortekoori tekkinud ja nad oleks tekkinud varemgi, kui oleks vastavad inimesed, kes oskab seda noort inimest tuua siia juurde nama nimetan kas võime, Ene Üleoja segakoori noorus, kes meie segakooride üks niisugune muster etalon muusikakeskkoolis, väga kena noortekoor, kus on haaratud näiteks Elo Üle aegs, niisugune tore noor inimene, kes on väga entusiastlik koorijuht ja pedagoog seal muusikakeskkoolis, kes on suutnud tuua sinna kooliga pianistid, viiuldajad ja teised heliloojad, mitte ainult ei piirduse koorijuhtidega. Tähendab, me ei saa öelda, et noori ei huvitaks näiteks tegelemine kas või koorimuusika, on tarvis inimesi, kes need noored viib selle juurde, see oleneb alati sellest, kes seda teeb. Kahjuks ma ei saanud osa võtta nüüd selles folkloorifestivalist Baltica, mis toimus siin Tallinnas ja kahtlemata see on ka üks niisugune kus Eesti rahvatantsu ja rahvamuusikasõidud tahaks teistele, kes tulid teda vaatama-kuulama ja ma olen täitsa veendunud, et meie rahva seas on säilinud see väärtuslik on terve rida väga palju inimesi, kes selle säilitamisega on tegelenud. Ja vaat üheks oluliseks momendiks on see, et seda võimalikult laiemaks viie rahva hulgas, et see saaks kõikide omaks, sest on olemas ka väga palju niisugust massi või siukest kontingente, kellel on täiesti ükskõik, minu arust kultuuritegelaste ülesanne just see väärtuslik, mis meil on viia võimalikult kaugemale kooli kaudu ja ma ei mäleta, kes ütles niimoodi, et kuidas peaks ajalugu Pino, et meil hakatakse teda kuskilt väga kaugelt Pääle, mis lahtisi huvid peaks hakkama just sellest ümbruse peale, kus laps on kasvanud, on kus ta on sündinud ja vaat siis kaugemale pikemate tema aretamisega kaasa minema ja hoopis sügavuti minema. Ja selles mõttes ka, et kuskil tuleb sellele lapsele kõigepealt rahvatantsuõpetaja ja õppida üks, üks laul ja siis võib-olla tekib huvivadeste laulude testi tantsude vastu ja teiste kultuuride vastu ja me oleme lasknud mööda võib-olla esteetilise kasvatuse niukse lünga, kus küll räägiti sellest, aga tavaliselt piirduda ainult rääkimisega. Niisuguse toreda näite, noh, nüüd on viimasel ajal hakatud tegema niukesi väikseid külakoole, mis vahepeal kaotati ära ja minul minema suvel suureks elamuslikuma, kodukohas avati Väike-koolikene üks osa veel lasteaia, siis läheb kooliks lahti, kuidas oli see majal kujundatud, seal olid maalid seina peale tip-top puhtusele igal pool, ei, mitte kuskil mingisugust kriipsukest kuskil seina, see, ma lausa imestan, kuidas on võimalik koolis niisugune korde, missugused olid seal söögisaali tõlkija ja kogu see olmevärk oli seal, tähendab, viidi mind sinna sisse siis järsku üks postionu saapad võtta ära, sussid on seal, ma ise ei tulnud selle peale. Nii kasvatamatu, kui ma olin ja mul ei tehtud märkustega laps nägi, et onu on tulnud saabastes, et see on täiesti arusaamatu, kuidas nii võib ja sealt hakkab peale säri. Tähendab, kui me jõuaks nii kaugele selles mõttes väga lihtsatest asjadest peale seda raamatu järgi on raske vist õpetada peab selle sees kogu aeg elama suutma luua atmosfäär, et inimene teistmoodi ei saa lihtsalt käituda. Mul on tunne, et praegu on saatus meile pakkunud väga palju, on üks võimalus, oleneb, mismoodi rahvas ja tema vaimsed ja poliitilised juhid oskavad sellest sasipuntrast välja rabeleda. Aga minu arust siiski üks suur võit on kõiges selles, mida me oleme läbi elanud, et me oleme suutnud säilitada siiski kultuuri, Eesti kultuuri, oleme suutnud koos hoida ennast ja selles mõttes ma peaks ütlema, et ka koorilauluna siiski väga suur tähtsus olnud need inimesed, kes on teinud meile laulupidusid, kes on koore koos hoidnud, kes on kogu selle liikumise ees olnud, see on siiski inimesi ühendanud seal siiski kuskil neid ühte pidi või ühtemoodi mõtlema pannud. Ja mind on alati kuidagimoodi väga valusalt organtsee kui ka mitmed päris nii tunnustatud muusikud, ahmis, laulupidu ikka nii väga on, et mis kunsti või et ei saa aru, miks pärast nii palju raha ühesõnaga maetaks, kas sellel mingit mõtet on? Ja tavaliselt ma olen nendega laskunud vaidlustes, siis on näha, et ta mõtleb hoopis teisel tasandil Arusaamatu üldse sellest tähtsust, mis kogu selle liikumise siiski on olnud. Ma olen veendunud selles, et kui poleks meil olnud, ei olu pidusid, kus me pidime ka laulma, neid laule tahtnud laulda, kuid nende kõrval saime laulda seda, mis meid nagu ühendas, mis sundis võib-olla käest hakata kinni hoidma teisel rohkem seda probleemi need inimesed tavaliselt ei ole mõistnud. Kahjuks, kui me räägime rahvuslikust eneseväärikusest võib-olla sellest pürgimusest, et suuremat iseseisvust saada taotleda siis kahtlemata vot niisugusel kooslaulmisel koosolemisel on kohutavalt suur mõju. Möödunud suvi. Vist Heinz Valk ütles, laulev revolutsioon mis toimus seal lauluväljakul, kui poleks, meil, võib olla olupidude kogemust, ma ei kujuta ette, kas niuksed fantastilised massiüritused oleksid, tulge üldse kõne alla. Ja kuna ma nendest osa võtsin samuti, siis tõesti tekkis tunne, et vaat see on mingisugune laulupeost välja kasvanud rahvuslik eneseväljendus, mis on saanud tomat moodi niukesed tuge ja jõudu ja enesekindlust just sellest, et me oleme osanud koos laulda, oleme osanud olla seal ühtse rahvana. Ja selles mõttes mina võtan küll mütsi maha kõikide koorijuhtide ja kõikide laulupidude tegijate ees ja kõikide koorijuhtide ees, kes ka kõige tagasihoidlikumad koori meie Eestimaal on juhatanud.