Oli kord üks väike. Sõda. Oli tunduvad. Maha tuli. Taat tembeldati kulakuks ja viidi ära. Et alati pole näinud enam sellest ajast. Me kogu pere aeti välja isamajast, kõik veised, teele peksti, lambad varss ja määra. Ja laialt lahti. Karjuma jäi õuevärav. Mu suguvõsa igivanast sepapojast sai tõmbetuulte pesa. Ja sest küüditest mul lapse meelde jäi öös läikiv püssipära. Nüüd taadi talu peremees sai pojapojast. Ja sellest valjult kõmisevas sepikojast. Taas kostab külameeste kandilisi nalju. Ja läheb aega, mis ta läheb? Läheb palju. Et ajarusudest veel tõuseks Eesti talu. Ja pikkamööda vaibuks vaikimise valu. Nüüd jällegi mu vana kodutaluõu täis sirelite sumisevad mesilasi. Kõik on justnagu enne viimane kui asi. Ning ohkab ikka vanaviisi. Merepõu. Jaurab rukkileib ja ringleb kalja nõu. Ja see, kes ükskord mind siit välja saata lasi mu lauas, laulab, sööb ja joob. Las on kasin me mõlemate aeg. Mis rohtu siis või nõu nüüd pakkuda ma talle saan. Ja endalegi ehk viimaks tajub, mille nimel seda tegi. Ja nagu toona kõrvuti Me heinasaad. Põllud lõpuks taas me päris oma jaod. Jalakaluugist väljas, lapsepõlvelipud. Oi, süda miks sa kõike lihtsustama kipud? Ei, meredaga unenägu see ei ime. Siinsamas seisan taas siin, kust ma läksin pakku just enne teise suure sõja järsku haku maa, kel polnud tiibu veel ja polnud nime. Terve elu kompinud koduteed, kui pime jalg toetab vastu rehetare uksepakku. Virke ämblikutund kardina on aknaprakku. Ja tundub nagu alles eile õhtul istusime selsamal pakult kahekesitaadiga Me memm seljas rukkilillevärviline hame, tõi kuuma kaku Kirnu võide Kirnu piima ja tõttas heinamaale värsked oodete viima. Kohal suitsupääsukesed teevad tiire ja mul Üle kauges ta ikka. Sooja. Ja. Hella teema. Aga? Kui me õega Ka vastupeadel laius. Aga? Aga? Ma. Tša 217. Mulk püüti võtta võhm ja vaim ja viimane kui soov ja tunne mind Suigutati taiga talve on et matuks hange väärikusest aim. Mind püüti teha hingelt ümber ja ümber paigutati kõik mu mäluski. Buzelgapinseldati number 217 ei teinud number minust teist ja sellest numbrist mitte keegi meist ei muutunud vaimult vaesemaks vaid reegi pahesemaks. Eel eesti maisemaks. Hõre. Kui kööri Oli. Õigus. Vil. Luuramas. Ilm on. Ilus elada. Vaid ainult siis üksi vanadesse. Raskuste. Tonni seenena. Emadeturi. Vares Paares kraaksuja, kevadetooja tühje muutraatajal najatad, paremus, süda lobises soojaks kodust kraaksuja pajata. Mida sa Morduvama põudade vares, teade võid meres, tiburrebaatidest aurava leivalõhnast, mud ares kapsatünnist ja veini vaatidest, lihapannide särtsakas särinast, vasikas, üldi õrnast, värinast õue, piiravast valges sirelist rannikul lõketest, jõuluöö, saani teist koogu kaevust ja saunast ja aiast ja kuuselaanenivooga vast laiast rukkiväljast. Vaid karjuvast näljast sa tead. Ja sellest need karedad kraaksutsus suus. Ses samast näljast, mis minugi lihas ja luus on siin sellel jõuetu orjatööl on unetul kuu, tullon kuuküllase ööl. Kui liivane tuul neid traate ja okkaid kiigutav, kiigutab kiigut. Suu õnn, et su meel ja tiibu ei liiguta inimlikku unistus. Leivast magusam tormisem tormist ja vaikusest vagusam. Sul pole valu ja sul pole armupattude viirukit pettuse karm. Kraaksu kraaksuja, kulutan OK, kuuluta kõlavalt, kõledad kõhtu, kuulavad traadid ja kuulavad okkad kehvad, ekraaksu täis hõimuma õhtu. Küllalt kraaksuja. Siin siin ei vajata. Karistusaja ta siia ei saa. Ei kasi minema. Kraaksuja. Ei, see ei ole nii. Nagu meie Me. Ei? Veega. Ja nii. Ei ta. Päri. Box. 0,7 korda 0,7 korda 1,4 meetrit. Aju pehmendamise putka, Meidin, juuessessaa lagi turjal, õhu piluta sisse, piilumise piluga seisma Ta istumata kükkima Ta ajata. 0,7 korda 0,7 korda 1,4 meetrit. Aevu mahun, maailm mahub ulmade galaktikad. Vaevu mahun, maailm mahub hingetormid, äikesed, vaevu mahun, maailm mahub viha, trots, iroonia. Vaevu mahun. Maas mahub kaduvik ja igavik. Selline. Sampo ja meie Raksatas ja rasked riivid radisesid lahti oks, põrgulevi turjal, taju türmi, vahte passo, bashoufachisgedus, Woodž üks ja müksu sai meist jälle käeks. Luca raksatas. Õlad tihkelt kokku, poisid kui ahviparvi 100. naridalt blatnoi sid, rull kulmseid halle varje, silmad leekimas kui nälginud susidel ees aatamann võik, tätoveeringute sinikirja sell. Neelatasin pelugaria, vaarid, tarkus meeles, ootamatu rünnak ainuabinõu. Kui põrgu kõu mar röögatasin sulaselges suures suhtlemise keeles. Matš kaks pingul sõrmes suunanud blatnoi Debelikule silma vaba käega, rebisin ta maikalt rinnaesise ja kuivatasin sellega ta ninajahu vesise ümber. Kähisesid hirmust kuivanud kuumad kurgud. Järsk kile hamba vahevile nagu piitsaplaks. Plats lagedaks, iga roju oma urgu. Tegin mina Moskva dresse selga, silma sai aknaaugust minu vaatamanni troon. Ja kohe toimus kõmu toorrammu demonstratsioon. Mu baller, hinnaliste musklimeeste põimude filee. Ei olnud aega imestadagi. Kas olin ikka tõesti mina, see, kes täna siin impeeriumi südames ei kukun suule see iluotsija korda linnas ristiusku ristitud hing tulvil Lääne klassikute muusikat ja luulet. Tõesti, tõesti, mina olin see, kes tegi Moskva silma. Sain röövli Sheffilt andami siidvoodriga puhvaika ja tema igahommikuse leivapaika. Ning oma suhkruportsu pistis pidevalt mu pihku suhkruhaige Lvovi juurt. Ei läinud tarvis enam kordagi mu kihku. Molinkongi imetlus ja halastus ja nuut. Kuid aastast aastasse ja nüüdki ikka vahest blatnoi mu unenäkku sajavad ja nahka jahivad jääb süda seisma silma suunat sõrmest kahest kui minu hirmu irvel parga lõhustad, vahivad. Karl. Kõnela. Juba. Oota. Kaarle. Hinges. Bussida. Contundele. Kõiku pühib. Riivin keedumuna Iiemmi. No siis, kui varjasime lööve Praegu. Liin keskmehed. No ja. Filmis. Seda no mis siis, kui. Rong krigisedes mööda roostes roopaid roomas rong Vakserite varruteedel puhkas vaevast. Ning peitis end perrooni rahvast ringi kaevast. Sest polnud vaja teada, mida oli toomas. Ja vaevalt keegi seda niru rongi hoomas. Jõekalda-il peeti, palju rohkem lugu laevast. Võib-olla vanajumal heitis pilgu taevast? Ta arm end pigem igas roomas ja loomas. Rong krigisedes mööda roostes roopaid Roomas. Rong ettenägeliku kord oli loomas, on aastakümneid, oli loonud 100 korda. Ikka veel ei olnud läinud see tal korda. Rong Krihisedes mööda roostes roopaid roomas ja polnud vaja teada, mida oli toomas. Ja läksid rongid, läksid, aastad läksid, ajad hall pereema vaatab tagakambris ringi. Toob kaevu teele vanemad pulmapingi. Ja lehed langevad. Kui tummad järelkajad. Sa istu tema kõrvale, kui Lohtuvajad. Kõik oma mure tema südamele kingi ei koorma teda enam vaev ja valu, mingi ei ajatormid, elukarid, aastasajad. Sest rabas punerdavad jälle kuremarjad. Jäid jumalaga, jätavad taas kurekarjad. Nii, ikka ära minnakse, et koju tulla. Küll üle lehe kulla, üle märja mulla. Kui 100-ks õigel lumi maha kohe praegu ehk lapsed siia sõidavad, siis jõuluaegu. No Suni vaid. Enne kui tema laulma Vaatu üksi teed ja päid, et kui poleks uuensus Nii suur ei pea vaid see, mida me teiste kui sõna olema Päeval ja ööl ja vahel isegi. Jaid. Vaid ta saab uputada. Su naeratus. Kui tema laulma Üksi teab kui poleks õuel suus. Ra avad Liisu, ein ja Suni. Jalgupidi ka nii kui olla prii kui vallaurus. Ja ta ei tee. Või piisab arenev. Leidub. Neid kui tema laulma Üksi. Kaduliku sillal. On kummaline, mind ei ole lastud maha. Ma samuti süüta süüdlane, just nagu. Ehk plaani järgi täis sai sedapuhku jaagu ja oma järge ootama jäin traadi taha. Ööd uneks ma ei raiska. Kes teab, kes teab ehk polegi maha kantud. On miskipärast hingepikendust veel antud. Või olen surnud maaelus ühteaegu? Miks muidu siis seal kaduvikku sillal praegu kõik nõnda halastuse küllalt vaikne oleks, just nagu seda põrgut olemaski poleks. Üksainus elu. On raske uskuda, et olen ikka elus, käeraudu deta, trellideta, kongita, traatarata, konvoita, tapi rongita ja vabaalalisest jälitamis pelust. Öid pole tarvis veeta viirustuste vales. Kõik järelejäänud päevad päris enda jaoks. Ja vihagi, kui tumma kadusliku kaoks. Eks saatusel Vistakas vanast elust hale. Raske uskuda, et pärast kõike seda veel ikka endistviisi oskan lootama. Kui terveks inimJaaks jäänud ainult ootama, et halastus ja mõistus viimaks valitseda saaks tõmbetuultest vintsutatud koduramm. Ja selleks polnud kahju ainsat elu anda. Nii. Ja nii see, ka need kui nuttu