Mille on talle andnud siin põliselt elanud liivlased. See oli liivlaste küla karjapasun, mis külas kutsus rohkem kui poolteist 1000 inimest praeguse järel looduskaitseala keskuse ette. See on ilus valge hoone ja selle ukse kõrval seisab ikka tahvel, mis viies keeles kuulutab, et Liivira. On vaja liivlist, Rowkoda on ehitatud liivlaste, nende Isamaa Lätti ning Ungari, Soome ja Eesti hõimurahvaste abiga. Rahvamaja pidulik avamine leidis aset kuuendal augustil 1939. Oleme nüüd 50 aastat hiljem samas paigas. Sees kindlam see selgigis regaa ja siis volli, kas, kas see võlg kaks kindakis ka kiska mõõdistabad, mingi roos? Jah ja. Siis kumba võtta siis need Jumneni neeliakymmendakis kis aatne ei, Liivilist. Tere käändeberliivugi ja praegu oli üks harv juhus, kus me kuulsime kahte inimest liivi keeles kõnelema ja, ja need inimesed on šarret, särbach ja 80 aastane väina kerele on saabunud Soomest ja ta on üks neid, kes ka 50 aastat tagasi sellesama maja ees seisis nõnda nagu ka tema jutukaaslane Elfriide Šagare. Elfriede ema oli eestlane Kolga rannatüdruk, kes liiblasele mehele läks. Tema tütred olid mõlemad ärksad ja haridusehimulised ja mõlemad olid ka 50 aastat tagasi rahvamaja avamispidustustel. Jah, no ma tean, mina laulsin kooris, koor oli siin, juhatas Margareetas ta koori ja peale seda olid tantsud. Mina tervitasin seda rahvast. Suomalaisen Kirjallisuuden, Seura rannas, sugu Kansa osast on poolest ja tõi tervisi ka professor keetuselt. Tema ei saanud tulla. 1931. aastal tuli Helsingi ülikooli soome-ugri keelte üliõpilane väina kerele koos professor Kettusega siia Liivi randa ja nad olid korteris Frida vanemate majas. Väino kõrvale oli professor Kettusele abiks sõnaraamatu koostamisel. Ma lugesin selle raamatu nii kaks kolm korda läbi korri. Toomkoolis no siis pole ime, et te olete ikkagi üks väheseid inimesi, kes võib liivi keeles rääkida. Ja mees, et väga palju ei ole enam maailmas ja see on väga huvitav näha, kuidas keel sureb, härra, siis seda võib, võib just nüüd näha ja 10 aastat järele näha, kuidas ikka iga vähemm mõistavad seda vana liivi keelt nüüd vanus, sõnu ja ikka rohkem tuleb neid, Lätis on vene sõnu sile sekka ja nii see siis on. Juba läheb nagu lainetust tuleb randa ja siis ta sureb sinna. Nagu seal ilusa mere kaldal küll on see maa ikka seal ilus. On küll on küll, aga mitte nii ilus, kui, kui see oli 50 aastat tagasi, siis oli ilusam see kõõm, kas need olid palja mat, nii et nii et seal ei ju põõsaid nii palju ja liiv läks nii pehmelt. Aga nüüd seal hullu nagu oleks kaevatud ja seal inimesi? Niisugune oli siis rändaga, missugune oli see päev, kui seda Liivi rahvamaja avati 39. aastal. Ma kindlasti ei Mäedle, aga, aga mul on meeles, nagu oleks olnud päikene päikesepäev see päev ja lemm käiga Tuudma Kaaemmeleta. Lauri Kettunin oli Tartu Ülikooli professor 1920. aastal, kui ta esmakordselt Liivi randa jõudis ja kaasas oli tal üliõpilane Oskar Loorits, kes sellest uurimistööst hiljem väga innustus ja selle edasiviijaks kujunes. Siitpeale suurelt osalt just nende mõjul algas liibluse tõus. Selles oli raskemaid perioode ja edukamaid. Lauri Kettunen läks Ulmanise valitsusega oma hoolealuste pärast korduvalt vastuollu. Tal tuli käia õigust nõudmas Helsingis, Lätis rannas ja seletusi andmas Riias, siseministeeriumis, Läti siseasjadesse sekkumise pärast. Kõneleb Edgar Valgama kirikuõpetaja Soomest. Tema oli üks neid liivi noori, kes põhiliselt soomlaste toetusel õppima saadeti, et nendest kujunesid Liivi haritlased. Tema lõpetas 1939. aastal Helsingi Ülikooli teoloogia teaduskonna. Et oma rahva hulgas liivi keeles. Läks 50 aastat, enne kui ta seda teha sai nüüd remonditud kirikus kõrgel mäel. Ja võiks öelda liiga hilja, sest Liivikeelsest jutlusest arusaajaid oli väga vähe. Liivi rand, piirid tsoonina on olnud raskesti ligipääsetav. Loomulikult ei pääsenud siia ka välismaa teadlased ja Helsingi ülikooli soome-ugri keelte professor Seppo Suhanen on pidanud oma uurimistööd hoopis teisiti tegema. Siiani. See oli vist esimest korda Tallinna fennougristika kongressi ajal. Sinna tuli Hilda Griiva tema käskusid, lesin siis liivi sõnu ja siis ta laulis ja jutustas ka pikemaid jutte. Meie töötasime hotellis, et ega need vaheaegadele. Siis helistasime Peeter Tambergile ja aadress sisse ja ta oli haige. Velillimini Mul oli paar nädala jooksul võimalus teha tööd Tallinnas just Peeter Dambergiga Soome Nõukogude Liidu vahelise teaduslik-tehnilise koostöölepingu põhjal ja raames. Siis oli veel eriveis, kui töötasin pavine Klavniaga ja Illa viivaga ja Tambriviga Riias. Läti Teaduste akadeemias. Siin uurijatel on mitu versiooni selle arvu kohta, kui palju on liivlasi olemas ja keda liivlaseks lugeda. Kuidas teie, millist teooriat teie toetate? Ja meil oli tänagi küll juttu sellest kolleegidega arvasin vääri, ütles, et Ta tunneb 17 sellist liivlaste, kes hästi oskavad liivi keelt, aga difrebiitsa ütles, et ta ei tunne nii palju selliseid ja värvi järgi, kui küsitakse, mitu Liiulast on. Nii, saab vastata, et 40. Nojaa nädvas selles arvus on selliseid, kes kõnelevad ja saavad aruga liivi keelest keelejuhtideks sobivaid on Ta varsti kümmekond vaid 15. Ja keda teie külastasite eile olime esiteks kolkas ja seal oli Anna bluum tali juba haigeks jäänud. Ja esiteks tal oli raskusi liivi keelt, äkki ta sellepärast, et ei ole selliseid, kellega ta võiks ärritleja kenaar arutada. Aga siis ta hakkas laulma. Olevat olnud suur laulja. Svirgsden juures ja siis läksime Vaidele. Ja seal oli Alfons Pärt Hold. Selle kuulus Aberghaudis suguvõsa esindaja. Seal on loomulikult Pauline Klavin ja kes on suurepärane liivi keele oskaja. Ja tal on alati häid uusi. Jutega. Me olime täna siiski minu meelest täiesti haruldase sündmuse tunnistajaks. Mitmete rahvaste ja rahvuste esindajad olid koos. Lätlased, eestlasi, soomlasi oli, lasi, me räägime ja mõtleme ühest rahvast, kes tegelikult kui tõele silma vaadata, on siiski meie endi silme all hääbumas või hääbunud. Ja see tekitab siiski väga traagilisi mõtteid, kas sellel rahval teie arvates oleks olnud šansse 39. aastal, siis kui avati nende rahvamaja, mille avamise tähtpäeva puhul me õieti kaasale Minu arvates oleks šanssigi, kui poleks tulnud sõda peale ja ka see oli nii suurõnnetused Se laotas siis kogu rahva. Kui nüüd üks rahvas on hääbumas, see on küll väga halb ja mullegi asi. Esiteks sellepärast, et läheb kaduma sellist kultuuris, mida on olnud ainult sellel rahval. Midagi täiesti ainulaadset, nendega loomulikult ka keele ja minu arvates võiks olla ka mingisugune moraalne aspekt olemas, et suuremal rahval tuleks siis olla selline tunne, et ta tahaks säilitada väiksemat rahvast. Huvitav asi, et liivi rahvaseisuga Halde Läti rahvas on suurem rahvas, hoolimata sellest, et see on mõne teise teises skaalas on väga väike rahvas, nii et meie oleme kõik väiksed rahvad õieti soomlased, eestlased, liivlased ja meil on küll samad intressid, et meie säiliksime ega läheks hääbuma ja selleks me peaksime kõige võimaliku tegema. Liivipäevad olid teaduslikult sisukad. Konverentsil esinesid Läti ja Eesti teadlased. Edward vääri ja Tiit-Rein Viitso on meie tuntuimad liivi keeleuurijad. Konverentsi idee autor on aga Läti Teaduste Akadeemia keele ja Kirjanduse Instituudi teadur Kersti boika kelle südameasjaks on praegu populaarteadusliku raamatu koostamine läti publik, kui jaoks, et nad liivi küsimusest teadlikumaks saaksid. Minu ema on eestlanna aga tegelikult eesti keelt põhjalikult õppisin alles ülikoolis, sellepärast et siis, kui ma läksin Tartu Ülikool, siis ma lugeda ega kirjutada kirjutada ei osanud ja üldse esimesel kuul istusin loengutel ja lihtsalt kuulasin, ei saanud isegi aru, kus algab sõna jagus, lõpeb lauses. Ja siis, kui meil oli esimene etteütlus eesti keeles, kui ma ei eksi, ma arvan, et mul oli vist 70 viga. Siin on nendel päevadel olnud teemaks liivlased ja liivi keel ja teil oli ettekanne konverentsil. See puudutas nimesid, kohanimesid. Keegi veel ei ole siiamaani neid liivi kohanimesid vaadelnud sellisel seisukohal millised selle rannakohanimed on kõige varem ilmunud ja kuidas dokumentides kajastub mitme sajandi jooksul. Meil on selline arvamus levinud, et Need, sood ja metsad, mis siin selle alal on ümber, on kogu aeg kaitsnud seda ala baitlastelt ja näitastelt, aga siis tuleb välja, et et kohanimed näitavad, et niiviisi ilmselt ei ole olnud. Kusjuures 16. sajandi materjalides juba on üsna põhjalik selle alaperemeeste nimekiri juba siis on siin rannas olnud saarlasi. Peale suurt katku on see traditsioon veel eriti tugevaks läinud. 16. sajandil peremeeste nimede järgi otsustades on seitse peremäe peremeest Saaremaalt siis 16. sajandil nime järgi otsustades. Siin on ka üks peremees rootslane, ta on Ruhnu saarelt siiski ilmselt me no Eestis ja Soomes on see ilmselt juba see aru homne on, juba pärisin kinnistunud, et mere, mereteede üldse veeteed on vanasti inimesi rohkem ühendanud. Meil nagu see arvamusel ei ole, nii, nii laialdaselt liin on ta ka, ilmselt peame ka nüüd sellest hakkame aru saama. Kui, kui sood võib-olla on nagu eraldanud, siis veeteed ja meri on ühendanud. Pärituul tõukas ka paati. Pärast viiekümneaastast vaheaega Saaremaalt Sõrvest suur Liivipäevadele. See oli emotsionaalne hetk, nagu mõni muugi kaugelt Ameerikast või Rootsist olid saabunud liivlaste järeltulijad oma esivanemate haudadele. Meie rahvarinde poolt kõneles Mati Hint. Tulve eks leebist nai keeldis minna. Rooskiust askemad, võõrad ents moose, Secolar see kaduv Jara. Randamis troos hom, fon mee kylalist vastam võti, Rovus, laskan, ents moose. Päägin võõrgi ja Amad häboa tund jõvad mõõtkadeks. Ma ütlen hästi lühidalt seda, mis ma ütlesin. Rannakeeles liivi keeles. Meil on suur pidu, on rannas, kõik, oleme pidulikud ja rõõmsad. Kuid me ei tohi ära unustada seda, mida mulle möödunud suvel ütles üks liivi naine. Rahvas, kes laseb võõrad oma maale kaob ära, sest kõik võõrad ei tule. Heade mõtetega liivi rahvas on olnud väga külalislahke rahvas ja meil on, meil tuleb sellest õppida. Nüüd on rasket päeva vees ta läti ja eesti rahval. Ka meie maal on palju võõraid, kes ei ole seal heade mõtetega. Sellepärast soovib Eestimaa rahvarinne kõigile linlastele, lätlastele ja eestlastele tänase päeva puhul palju õnne. Kuid me peame meeles pidama, et me väheneda rasketele aegadele. Peame vastu minema üheskoos. Mittevalumeid professor vääri tõlgib, aga ma enne tahan küsida, et kas selle ma sain õigesti aru, nii palju kui ma sain, et vanaema õpetas ja õhtul rääkisid liivi keeles Nojah, no meie keelejuht on 53 aastane Seeberoke, kes on kuulsatest Pealt Holdide suguvõsast, Vaidest ja nagu teame, kõik selle suguvõsa inimesed räägivad liivi keelt, ükskõik kas nad on siin, Riias või kuskil välismaal ta muuseas suguvõsa niisugune, kes teab kohutavalt liivi muinasjutte, neid võib veel praegu üles kirjutajal niisuguseid, mida mida seni kirjutatud ei, ei ole. Aga võib-olla kuulajatel on huvitav teada, et meie keelejuht on kuulsa miga Polmanni kauge sugulane, niga kolman oli kostragi natukene Paal küla edasi. Koolmeister, kes tõlkis liivi keelde Matteuse evangeeliumi ja Wiedemanni õhutusel ilmus 1863. aastal idamurdes. Tema vanaema on jutustanud siis sellest niga kolmanist ja ega sellest, kuidas mõisnikega rõidu sattus ja Venemaale läks, temast nii teated kadusid, nii et sama lõhe Liivi esimese Harritlase üksa kaugeid järeltulijaid, nii et väga ägas pere liiv, lastel on siis ka oma suurmehed Pisa külas. Lääne liivis olid Jaan prints oma poegadega, kes tõlkis ka Matteuse evangeeliumi läänemurdes, siis 63. aastal ilmusid mõlemad. Ja siis noh, Liivi ärkamisaeg algas siis 1920. aastal, kui Lauri Kettuneni, Oskar Loorits tulid siia, tase on pikk, lõika kõigest aga masina legendaarseid lugusid, mis omaaegsetest Eesti ja Läti lehtedestadelt eesti lehtedest läbi käisid. See on siis lugu liivi kuningast son Pisa küla liivlasest Uly Kõnka mägista, kes siis kuulutas, et ta Liivi kuningas ei lasknud oma poegi Läti sõjaväkke minna võõra riigi sõjaväkke väga aktuaalne probleem ka meil praegu mille tõttu siis tema poegi aeti metsast, aga ja kuivõrd Boy kätte saadud, siis pisteti ta ennast vangi, kus ta siis ka suri. Muidugi, kuningaga ei ole seal midagi tegemist laga. Kui suurmeestest kõnelda, siis ma tahan ikkagi ütelda, et tegelik liivi kuningate suguvõsa, von seesama Pealt Holdile suguvõsa Vaidista, sest Bergholdide suguvõsast on kõik hoidnud alles liivi keele. Ükskõik kas nad elavad siis Vaidis, üks Volkas, teine Viktor, ta fold alfa, Vaidisse või Riias või ka välismaal on just selle suguvõsa inimesed kõige tugevam ja võimsam. Liivi suguvõsa on siis foldida suguvõsa liivi harit, lastest on väga kuulus Kaarli Stalte, see on siis ire läti keeles masinata küla köster, kes 1924. aastal andis Tallinnas välja ainukese ilukirjandusliku teose Liivi Liiv looleta, see on siis liivi keelne luuletuskogu ja kunagi pole ühtegi teist enam ilmunud. Aga lubage mul veel ühte asja ütelda, et meil on olemas Liivi luulet töötaja, kes praegugi luuletab ja kirju tahab. Ja mulle jutustati Mullega käsikirju palju balantnutsioon Vaidi küllast. Ja noh, ma loodan ikka, et kunagi kuskil midagi siis tema loomingut ka avaldada saanud. Seni on ilmunud üht-teist meie soome-ugri keelte kateedri väljaandes fennougristika, temal Malfantalt fold 80 aastat siis mees, vana meremees. Kalamees tegelikult ja on omal ajal õppinud Soomes Viro Lahtis kala Dusteni, et temast pidi saama eesrindlik Liivi Kalamees. Nagu üldse valmistati haritud kala, mehed liivi pastor pidi olema liivi koolmeistrid, pidid olema liivi heliloojad, pidid olema. Vali plaanis tavas kõikidel alal liivi haritlasi ette valmistada. Kahjuks lõppes kõik 40 fiaskoga ja ma olen siin käinud juba 1948.-st aastast peale. Ja tol ajal oli inimesi Josiin seitse 800 liivi keele oskajaid. Ja kogu see allakäik on ju toimunut nende aastakümnete jooksul. Ja nagu teada, ei olnud vahepealsetel aastatel ju liivlaste äratamiseks ega liivlaste hoidmiseks peaaegu mingisuguseid võimalusi. Ja kõik, mis üldse võimalik oli, seda tegime ju meie oma üliõpilastega, kes me igal aastal siin käisime ja peab ütlema, iirlastel oli oma uhkustunne, et sugulased ei ole unustanud, et nad ikka tulevad meiega, räägivad nii, et me leidsime oma missiooni, täitsime nendes väga rasketes tingimustes lapsed enam liivi keelt ei õppinud, sellepärast et koolis ei olnud liivi keelt ühtegi raamatut ei antud välja. Liivi seltsi ei olnud ja suhtumine oli Liilastesse muidugi halb. Ja peale selle muidugi, et rannakülades ju lausa hävitati elu ja kõik elujõulised inimesed pidid lahkuma randadest, nii nagu ka Eesti rannast. Ja lätlaste ärkamine tuli liiga hilja, läti haritlased märkasid alles kuus-seitse aastat tagasi, et nende maal on üks väga oluline rahvas ja keel hävimas. Aga midagi siis neil jaam päästa ei olnud, ma arvan, et tänased tänased mõtted, tänased jutud, tänased lauluta, et need lähevad kodudesse ja et need lapsed ja lapselapsed, kes küll liivi keelt ei oska, ei häbene edaspidi liivi keelt ega seda, et nende esivanemad on liivlased ja tegelikult on see ka väga suur väärtus. Möödunud aastal elustati uuesti 1923. aastal loodud Liivi selts. Seda juhib Jaan. See pidustuse üks tugitalasid Ieva neylange. Tema jutustas, kuidas veel mõni aeg tagasi Lätis Liilastele isegi passi ei lubatud rahvust kirjutada, kuid läti haritlaskond oli juba ärganud. Koostati märgukiri valitsusele, millele kirjutasid alla tuntud Läti kultuuritegelased, nende hulgas näiteks kirjanikud ojas, vatsietis Emadciedonis. Helilooja Raimond Pauls ja teised. Liivi selts peab oma eesmärgiks liivi kultuuri hoida ja väärtustada ja samuti leida võimalusi liivlaste järeltulijaile pühapäevakoolivormis, liivi keelt õpetada ja teadvustada ning meelde tuletada. Lätlastele jäävad endas kaliivnesi mäletama. Liivipäevadel võeti vastu resolutsioon, millega tahetakse mõjustada valitsust looma siin liivi rahvuspark püüda, et väljasurnud randa saaks elustada, kui ta. Kaitsta liivi rahva küsimus jääb ajavoos. Nüüd neid on nii vähe, vist on lätlased tundnud, et Liirlasi ei maksa suruda. Me me ise oleme need, kes on surutud nüüd ja me tunneme, kuidas see on raske asi. See pidu, mis nüüd oli, see oli nagu soome keeles, ma ütleksin, viimeine Leimalus, leek plahvatas ka riim, olen korda ja siis see läheb sammuma, aga siis mitte häbiga auga ja siis nad tunnevad seda, kuidas nii mööda meelega teised vaatavad seda ja kaasaelamisega ja kaasaelamisega. Teie arvates on see liivi keel ja kultuur küllaldaselt teadlaste poolt talletatud ja läbi uuritud. Küll minus tundub sedamoodi, et et küll see on nüüd nii läbi katsutud kõik, kõik seal igalt poolt. Aga seda tööd tehakse niikaua, kui ükski inimene veel liivi keelt räägi. Giid kõneleb vana Oskar Stalte vee kutsub Liivi sinivalge rohelise lipu alla. Neid. Tahavad unustatud emakeelt uuesti õppida. Oskar Stalte kõrval on lahutamatult tema kümneaastane tütretütar, nõnda nägime neid hiljuti siin Tallinnas folkloorifestivalil. Ema ja isa juhendavad Riia liivlaste ansamblit. Kuid kuidas on kasvatatud väikeses patsidega tüdrukus selline vaimsus, selline väärikus Helmi Stalte. Liivatüdruk teab väikesest peale, et ta liitlane on selle üle uhke. Milline väärtus on osata keeli? Tatrad. Toetajanast mu hinges on kaks tunnet, üks peaaegu õndsuse lähedane, et meid, liitlasi on siiski nii palju koos, et seekord meie randa on meil vaba pääs, et me ei näe sõdureid. Et siin on nii palju kaugelt tulnuid oma esivanemate haudadele. Ta tegi seda ja, ja teisest küljest on see traagiline, kui ometi ei oleks tulnud sõda vahele. Ja ometigi. Me võitleme, võitleme viimseni ja püüame säilitada oma keelt.