Päevatee suvekülaline. Päevade suvekülaline on näitleja ja lavastaja, laulja ja teatrijuht ja kunagine linnapea Väino Uibo. Katkendeid jutuajamisest Väino Uiboga. Olete kuulnud meie päevade saadetest, aga kuna jutuajamine oli väga pikk ja põhjalik, siis kuulame täna Väino Uibo Teid lapsepõlvest, elust ja tööst, näitlemisest, teatritegemisest, aga ka poliitikast. Alustasime juttu lapsepõlvest, mis paljudele on ilus ja helge aeg, aga Väino Uibo jaoks on lapsepõlve mälestused tõsised ja sünged. Mismoodi lapsepõlv on kujundanud kõik edaspidist elu, kõik, mis seal vahepeal on olnud, kas sa oled selle peale nüüd alles mõelnud? Ikka üsna ammu. Aga ma olen selle ainult mõtteks jätnudki ja nii Agan. Oletan, et see vist on asi, mis vääriks nagu kirjapanemist, sest noh, elulugu, keda see elulugu huvitab, aga vot just see, miks ja kuidas minul lapsepõli just nii möödus, nagu ta möödus ja millised märgid on ta minule jätnud? Ma olen siit teinud noh, enda niisuguse elu analüüsi, miks on läinud halvasti, mis asi on läinud hästi ja siis nagu puslet kokku pannud, et millest need asjad võiksid tuleneda ja ja olla ja ma olen mingisuguste järeldusteni jõudnud ja, ja vanemate mõjudia kodukasvatus ja. Ja arvad, et kõik see, mis on lapsepõlvest ju kõik see on põhjuseks mõte on sinuga elus juhtunud? Ja kusjuures ma ei saa öelda seda, et kõik inimesed võiksid niiviisi võtta oma lapsepõlve ja siis analüüsida seda oma järgnevat elu ja leida, et oh, sealt see pärit ongi, kuigi ka teadusvist räägib ikka nii, et lapsepõlves pannakse paljud asjad paika. Muidugi nii ongi, eks ole, aga nüüd oleneb vis nendest elamuste suurusest. Midagi väga ilusat ja väga helgelt ei ole meeles. No eks ikka kuskilt midagi nii, aga põhimõtteliselt mull oli ikka väga ränk. Isa suri juba 48, nii et üht-teist mäletan, kuna ta nii vara suri. Ma ei oska praegu mõelda, et isa oleks seda erilise märgi minusse jätnud. Mul on mõned niisugused episoodilised mälestused, ainult kui ta vibu tegime näiteks mulle ja, ja siis õhtu hilja sai valmis, siis läheksime välja trepi peale ja siis ta lasi seda vibu üles taevasse ja ja me ei kuulnud üldse näha, ei olnud, pime oli, ei kuulnud, kus nool maha tuli ja siis küsisin, et kus noolanni saatis, pilve pääle jäi. Ja sealt mul arutles kohe mingisuguse globaalsem pilt, et sellest maailmast, kuidas pilve peal saab ka midagi olla ja, ja nii edasi ja nii edasi. Miks ta meelde jäi, kui kalambuure ta ei jäänud ju vaid ta jäi meelde, et seal on kuskil veel veel midagi, aga no põhimärgioonike jätnud ema. Aga kas isakuju ema jutus ei olnud, noh, me oleme selle lapsed väga paljudel ei olnud isa või oli, isa? Ei olnud. Aga mina näiteks oma perest on küll, et ema rääkis isast väga palju, mina ei ole üldse oma isale. Ja mul oli vastupidi, ema ei rääkinud ja kui sai küsitud üht-teist, siis ta ütles, et mina olin plika tema kõrval, mida tal oli minuga rääkida ja nende vanusevahe oli määratu suhte teine naine oli ja siis väga suur vahe oli neil ja ta ütles mida ta mulle rääkis, ma ei oska küsidagi. Nii et isa pool on kuidagi läinud mul ja nii et ma võin praktiliselt öelda. Ema ja vanaema kasvatasid. Ma mäletan, kuidas Kaplinski kunagi rääkis, et ka temal naiste kasvatatud olnud, eks seal siis natuke midagi teistmoodi ikka ole. Ega emal ei olnud, seega ma ei saa öelda, kange iseloom tundub nagu halvustav või halva varjendage ei, vastupidi, vaid ta oli nii sirgjooneline, nii täpne, nii range. Ja ma kahtlustan, et seepärast isa surma sundis teda selleks, et kaitsta väikseid lapsi omal ja kaitsta oma kodu. Ma ikka naljatledes ütlen, et minu lapsepõlv möödus laual. Niisuguse suur valge laualina oli, kus olid all narmad ja sealt narmaste vahelt ma julges ainult välja vaadata, sest isa jättis maja. Isal oli kaks maja, tali Raagiga Elva linnapea, alevivanem, linn tuli 37.-st aastast sai linna staatusega taadi, varem ta oli 28, Ta oli kaks korda sel alevivanem ja temal oli ka niisugune suvila ja siis oli maja, kus me elasime nõukogude ajal, siis läks natsa realiseerimiseks ja täiesti ebaseaduslikult. Meid hakati ründama, sest ema seda maja käest ära ei andnud ja ta hakkas vastu. Praktiliselt hakkas ta vastu Nõukogude võimule. See oli Stalini aeg ja meil käisid kogu aeg raha üleskirjutajad ja me pidime elama kogu aeg kinniste uste taha, kardinad ees ja kinnised uksed, sest ei valitud absoluutselt, aega tuldi päeval või öösel. Minul on näiteks siiamaani, kui on uksekell, ei ole midagi, kui keegi koputab ja kui keegi koputab ja mul on siiamaani see see sees. No mis sa arvad, kui niiviisi sihukene väike laps kasvab niiviisi ja laua all ja vaatab kardina vahelt läinud siis ta ikka mingi jälje jätab küll see oli kiirgus, Rant seal helves oli, tankivägi oli sees ja ema mul töötas tol ajal binad ja ütleme, kõrts vä, kus seal Antiga viina ja mingid seal mingisugused kaabakad tulid kassa kallale ja ta hakkas seda kassat kaitsma ja talle taheti kangiga pähe lüüa ja seda päästis üks vene seersant. Et see oli jälle üks niisugune pauk, millest mina teada sain, näiteks? Mina ei tea kustkaudu, vaevalt et emakas meile seda rääkis. Kuskilt jutt, väike linn tuli välja, see oli hirm, sellepärast meil oli kahekorruseline maja seal ja siis sama, kes teda sealt päästis. Seersant sai üles meile sinna korteri, aga ta oli paras viinanina. Siis ma mäletan seda, mul oli koer, vahva koer, mulle hea sõber ja ta vihkas seda sõjaväelast, kui ta purjus oli ja ta oli tihti purjus. Ta oli tal kogu aeg püksisääres kinni ja ükskord ma istusin trepil ja sõjaväelane tulija ja koer hakkas jälle urisema, ta tõmbas koera kaelarihmast või turjast kinni ja viisime metsa ääres, elasime kohe parkmetsana ja kuulsin, pauk käis ja koer pääses lahti ja jooksis minu juurde üleni verine. Siis ta võttis uuesti ära viis ja siis tegi ta sinna kodus. Need on kohutavad mälestused, ma räägin, aga veel kohutavam, tuleb. Ja veel kohutavam oli see, et see maja taheti sõjakomissariaadi-ile ja see sõjakomissari nimi on ka mul meeles klaassilmaga mees, seltsimees Varobjov. Ja siis nad tulid ükskord tol ajal olid sõjakomissariaadis, oli hobune, tulid selle hobuse heintega, tulid meie õuele ja hakkasid meie heinu lakast maha viskama ja omi asemele pane, seal oli väljas, oli mediks vann vihmale, vann ja seal ääre peal oli üks suur põrandalapp. Ema võttis selle põrandalappi ja pani sellele varrobjovile sellega vastu nägu ja lükkas ta vanni, nagu ta sealt üles sai. Nii püstoli järgi ja mina seisin ema kõrval, ema võttis mul käest kinni rattu ja pigistas niiviisi. Seisime püssitoru ees ja nüüd oli ainult pauku oodata. Sepauki siiski tulemata, nagu sa näed. Ega seal pikka pidu ei olnud, seal siis taheti kolhoosi lükata, kohe ema võitles jälle. Nii et me jäime ikka linna mingisuguse kahetoalises puuküttega korterisse. Need on niisugused eredamad asjad lapsepõlvest, mis on märgi jätnud ja mida ma pean selleks ma vihkan vägivalda. Ma vihkan ülekohut. Ja ma vihkan niiskust kõiki silmakirjalikku sihukest. Vaat seal on minu piir. Kas see on siin kogu elu kandnud, ei mäleta, või vanemas eas rohkem? Tähendab, vanemas eas hakkab klaaruma ja kui mõtled, noh, et kuidas need asjad siin liiguvad, siis mõtlen, miks ma ei võinud nii teha, Malex olnud Alial oksal ma oleks saanud täisverelist elu elada, ei saa seda teha, hakkab kuskil vastu ja, ja kui ma näen, et, et niisugune vale on ikka mängus ja keegi ei taha minuga arvestada, vaid ma pean teiste järgi ainult seda tegema, seal on minu piir ja sealt on paljud asjad algusse. Kõlas Väino Uibo laul, võõras mees Hando Runneli sõnadele laulsid Toomas Väino Uibo ja ansambel Pääsusilmad ja Väino Uibo oli nii nagu tema sõbrad ja kursusekaaslased Lembit Ulfsak, Tõnu Tepandi ja Kaarel Kilvet samuti väga hea laulumees. No ta oli õppinud ka muusikakoolis, siis ometi saiti ema lauljana tuntuks koos oma poja Toomas Uiboga, lauldes sellist imekaunist, häält ja ilusat tunnetust. No ei ole just väga paljudel eriti veel laps lauljatel. Ilmselgelt oleks ka Toomas Uibo oma häälega maailmas nime teinud Moskvasse suure sümfooniaorkestriga esinema. Ta juba kutsutigi. Aga Väino Uibo laule kuuleme tänases saates veel. Nüüd jätkame juttu. Kooliaeg möödus sul ka Elvas, kui kaua Elvas koolis käisid? Kaheksa lõppedes läksid Tallina. Vend oli tehnika elektrihuviline, tema soovitas mind, mine õppi elektrit. Ma mõtlen, et iialgi ei tohi õppida seda, mis sind ei huvita. Isegi ponnistasin, lõpetasin ära, et mille vastu huvi tundsid muusika. Ma ei mäleta, et mul oleks olnud niisugune huvi teatri vastu. Ma kardan, et ma ei oskanudki seda huvi endast tekitada, sest maapoisina ei teadnudki. Kus hõlmanid päris maha ka ei ole, ikka Tartu lähedal ja. Nojah, aga ikkagi, ma ei kujutanud ette, nad Vanemuises näiteks näitlejad tulevad ja kuidas asi vaatamas ikka midagi ikka teatris käisin ja päris põnev oli ja kõik see niisugune aimatav lavatagune elu ja sellest on mul siiamaani kahju, et teatrist on kadunud nagu see salapära kõik on liiga käes, kõik on liiga tavaline ja ma kardan, et selle pärast ei ole publikul ka enam sellist austust, sellist ootust, et võib-olla teatri vastu ta vaatab ära. Mingi pragmaatiline lähenemine on praegu nagu asjale, siis oli ta midagi lummavat läxitjat iga eli, mis seal toimus, mis seal taga toimus, see oli nii müstiline. Ma kunagi mäletan Tartus olin veel siis üks üliõpilane vist kirjutas. Ta nägi Hermaküla tänaval. Äkki muutus Krismi tavaliseks, et ta oli tema iidol ja nüüd äkki ta näeb siin tänaval ja poes poes askeldamas ja, ja kuidagi nii, et tekkis õudne pettumus. Kas ei olegi siis muinasjutule? Nonii aga siis läksid Tallinna, see oli siis kergetööstustehnikum ja kaua sa siis õppisid seda elektriku ametit seal neli aastat koguni nii kaua, jah. Ja ma lõpetasin ära ka paber taskus. Oi, elektrik, oled sa, elektrik, on väga vaja. Et ma kardan särakat, nii et ega ma ei tea, kiita utab. Vastik värk oli, ei taha vaenlasele ka seda soovitada, valet asja õppida, aega raisata ilma ja siis muusikakooli läksin siin Tallinnas, no ma olin ise ja klarneti saksofoni pääl, Urmas õppisid ka kellelegi täiesti ise hakkasin õppima olev vestma mingisuguseid nippe, midagi ta õpetas. Ma tahtsingi klarneti peale minna, aga kuna kohta ei olnud, siis võeti kontrabassi peale sisse. No seda ma täitsa näinud, enne vist ei olnud, kus ma olin näinud, olin katsunud vaevalt see heli, mis seal välja sai pigistatud, see hakkas täiesti vastu ja öeldigi, et tuleb praegusest kontrabassi peale sisse, et nagunii kuskilt alati keegi kukub ära, saad klarneti pääle üle. Muide ma olin samal aastal Heiko Mirkaga, tema lõpetas selle passi ära, mina käisin aasta ja siis mul viskas kas ikka üle ja klarneti peale kohta. Siis ma tulin ära, in Estonia teatris valgustasid Estonia teatrit, siis läksin kontsi lavaks koheselt sisse ja järelkonkursiga selle magasin maha kevadise konkursi. Ago Roo oli see, kes tuli mulle raekoja platsil vastu ja ütles. Mis salongid siinsamas, mine praegu Toompeal käivad, et ma ütlesin ja läksin tegelikult näitlemisest, aga nagu eriti midagi ei teadnud muidugi noh, teatrit nüüd Estonia teatritega palju nägin ja ja see Estonia teater oli mulle muidugi väga suur kool, sellepärast ma õppisin ooperit armastava mul siiamaani klassikaline muusikahuvi on ikka suurem kui niisugune rumal kop. Ma mäletan, kuidas ma nägin veetlev leedi üle 50 korra ma, ega ma saalis nii istunud, aga mina tegin seda etenduse valgusti. No näed, sa olid ju peaaegu et oma eriala peal siis. Ja see oli ka põnev aeg, no ja siis põnevamaks läks ja siis, kui kooli sisse sain Panso kooli ja ma mõtlen ikka, et aeg on nii palju edasi läinud, et tol ajal ikka esimese kursuslased olid ikka jobud küll praegu võrreldes praegust, siin tulevad ikka nisukesed staarid juba välja sealt, et see valik on äkki suurem või ma mõtlen, et praegu on ikka seda andekust ikka nagu rohkem. Võib-olla tundub mulle kuskilt äidia. Kuidas lavaka elu oli, siis oli see sinu jaoks huvitav asi. No oli ikka, aga samas sai nii-öelda pulliga palju, ütle tehtud, seal ehk. Aga kuidagi kõike jõudis nagu noh, erialatund oli näiteks see Kustika naljalt ei puudunud ja muidugi mida ma praegu ei oska võrrelda Panso või teised kuidas saali banzogani ikka ikka täielik hirm, kartsid minagi, aga see kark, mine, aukartus ka nagunii, sest ta oli tõepoolest niuke võimas ja ikka iidol tol ajal tema tunnis istus, siis mina ei saa küll öelda seal maru ja tunne oli, vahest tõesti oli, kui sul ikka tuli korralikult asi välja või siis läks asi lahedaks. Aga muidu oli selle tunni Eeesseke hirm ausalt öeldes. Raske koolipoisid, tunne tuli peale küll seal, sellepärast sai seal ikka tõsiselt asju tehtud ka. Me tegime ööproove ja. Lavakasse tundsid, et see on nüüd see õige koht. Vist küll, jah, mul läks päris hästi ka erialaliselt, just nii, et ma lõpetasin siis, jah, Panso tahtis sinna noorsooteatris. Ma olin Tooming, aga nagu ära rääkinud, need asjad ja toomingas oli Tartus ja. Mis sind seal Tartus huvitas, siis juba hakkas, vot see teatriuuendusest me ju ka ikka. Mulle meeldis toominga, vaimsus seal ikka väga erinev. Vaata, eks, iga põlvkond ta peabki olema, noh, niisugune lipukandja, iga põlvkond peaks mingi märgi jätma ja iga põlvkond läheb ulakaks ja minema peabki minema. Teinekord visatakse vint üle ja visataksegi ja ka see pole paha, eks ole. Tooming ja Hermaküla vihkasid kõva, viiskasid Lõvastivinud üle ja see kõik oli, tead, läks nii põlema, tahaks kätte. Mul tuleb praegu üks koomiline lugu meelde. Tol ajal oli Draamateatri peanäitejuht Ilmar Tammur ja Ilmar Tammur tegi lavastuse kriminaaltango Egon annetti. Et jätkus siis noored isased mehed, no meie käisime läbi ülikooli selle aegsetega ja kunstiinstituudi selle aegsetega. Ülikoolist oli Priit Pärn ja Nikolai Laanetu ja rajaka Pontidenson ja, ja Aarne Vaik, kes on praegu seal Võsul Mihkel Zilmer ja, ja siit kunsti. Ta oli siis vileen Künnapu ja lamplin ja kadunud käskylaja. Ja siis me olime kuskil, kes oli üliõpilaspäeva Järvseljal ja siis tuli seal jutuks, et see kriminaal tango, et see on niisugune nõmedus, see tuleb maha võtta, see jutt käis ammu juba. Aga seal Kunnase kontsentratsioon oli seal juba tugev, eks ole. Et siis mõtlesime, et teeme sellele otsustava löögi ja lõpetame selle kriminaaltango jama ära. Suhteliselt populaarne, no see oli, tead, sinna piletit ei saak. Mäletan, Priit Pärn hakkas seda kirja panema, oli juba pliiats ja paber käes ja ja minul rehvas äkki mõte, et oota, ma küsin, et tõstke käed, kes on seda näinud, mitte üks kaasa? Noh, eks ole. Siis ma mäletan, kuidas Priit viskad selle vidinat, Sid nurka, ankureid otsustavalt selle vastu ja tihti näinud ost kaasa Vanemuises olid ka 70, läksin 81, läksin. Nagu kas ja kuidas ja miks sa vahetasid teatrit jälle Tooming aastal läksid toominga. Tooming oli seal juba Toming Kotsus. Vaata ird oli ka üks niisugune mees, keda mina ühtepidi vihkasin, teistpidi armastasin. Vihkasin ainult selle pärast, et tema töö meetodid ei olnud minule vastavat. See, mida mina olin Panso koolis õppinud. Muidugi Hirdja Panso mäletagi, kuidas nemad omavahel käitusid, eks ole. Ja mina olin siis nagu Panso poiss, Irdi hõlma all. Ma ei osanud niiviisi, tead mind, logistatakse mööda lava ja öeldakse teksti ette, pannakse sõnu suhu, karjutakse. Ma ütleksin, et Panso karjus, kui karjus, siis karjus alati asja ette. Ird karjus ka tihtipeale edevusest ja eriti, kui keegi oli saalis mõni võõras külaline. Ma mäletan, kui ükskord oli saalis Dagestani kultuuriministeeriumist ja autor, niiet kuidas ta hakkas Sizedvistama ja lõugama ja pahast ütlema, are you, need letab tegelikult ei lõuga, et minu peale mina ei mäleta, et oleks minu peale lõugad langid, aga siis hakkas helistama seal ja lõugab nagu pöörane. Mina võtsin kostüümilaualt seljast ära ja ütlesin poe ise siis mina lähen minema. Läksingi Venemaa vaikus oli 20 minutit saalis ja laval. Ma mäletan, Tõnu Kilgas tuli, tead järgi seda jama, et kurat nagunii esikas on, ma ei tea, kas oli kolme või viie päeva pärast, et nagunii sa pead tegema, tule tagasi, hirv lõikas mulle järgi veel, et härra läheb, vallandan ja mina läksin direktori juurde ja kirjutasin avalduse, palun vabastada Teile alluvas asutusest, kuna tahan tegeleda teatritööga. Direktor härra, jama nüüd niiviisi, mõtlesin, et praegune situatsioon on niiviisi seemendus kuidagi ma läksin tagasi ja ütlesin talle ka, et Ma tulin kolleegide pärast tagasi ja siis ütle, Bird saab natuke mängida, fata vot nii. Vot nii tuleb mängida, sind tuleb kurat alati vihaseks saada, vot siis tuleb. Aga samas tema see elutarkus ja ropendaskava heada ropendasike hirmsalt, see oli inimene, kellele see sobis, ei pannud tähelegi. Ja mis kõige kihvtim oli asja juures, see ei ropendanud niisama. Ta oli põhjus, aga see, kui hakkasid mõtlema, siis umbes teisiti saakski. Ei, mulle ta meeldis, õudselt. Tegime proovi ja mina ei tea mikspärast, Hirde hakkas äkki muust asjast rääkima ja, ja aeg-ajalt ta seda tegi. No mitte aeg-ajalt, vaid iga kord. Seekord võttis minu ette ja ütles, et tead, händkakk kutsus mind. Sul on vaatlikult hea huumorimeel. See on suur asi ikka elus tead läbi saada ja seansolite õnnistus küll, aga sul ei ole maailma valu ja pagan. Ja siis ma hakkasin mõtlema, miks ta niiviisi ütleb. Mul on niisugune tunne, ma üks suur maailma valu ainult olengi. Ja siis hakkasin mõtlema, et tõepoolest maid väljendada, seda, mitte kusagil. Jama kõik selle maailma valu varjan oma huumori ja selle pullitegemise taha ja siit loogiline jätkus, tekkis kohe see maailmavalust on minu, see laulan sõbraks päeva, kus ma Toomasega lauset öeldakse siis kui see välja tuli, irdunud teatriühingu esimees, kuigi madin läinud Vanemuises ära, see oli esimene asi Ugalas ja ird Yeti allkirjaga teatriühingu preemia sellele ja mul jälgida käest küsimata, ma tahtsin küsida, miks ta seda tegi. Tänud sellele allkirjale, me saime seda kontserti neli aastat käiata, kuna keegi ei julgenud peale hakata. Tänu temale sai tol ajal ikka palju välismaal käidud ja vaat temal oli assistent ja see assistent, kui sellega proovida kind, no siis see käis ikka täiesti üle jõu, mul see oli ikke nii, astub pool sammu sinna seal selle koha peal, ütle nüüd niipea siin paus eeloleval ette antud ja, ja tema oli väga kohusetundlik ja tema siis kirjutas kõik sõnada, siis ta vaatab lehe pääle, vot siin on paus. Tähendab, niisugune loominguline moment oli ära võetud, aga mina olin laval nii kärsitu ja improviseerida ja ei mahtunud hingeliselt. Eile tajud, tänu temale said töötada Hermaküla ja Tooming. Ja ta oskas jah, vajutada alati õige koha peal, et Hermaküla-Toominga ta hoidis kaitses teistest absoluutselt seal Saige sigadusi ka tehtud ikke ja ja Irdi poolt oli ikka ikka kaitse. Vanemuises läksid Ugalas ugala, see sinu aeg suhteliselt lühikeseks. Mul tuli see avarii, muidu oleks jätkanud seal ja see autoavarii oli kahvel, niisugune asi, et teatritöös on see rutiin. Kui ma selle autoavariist jäin pikaks lisaks teatrist kõrvale kaks aastat ikka ikka vestallike Lankasin kuidagi ja, ja siis ma läksin teise tavainimese rutiini ja tead, ma ei tahtnud enam mõelda ka, et ma peaks olema niisugustes raamides, küll oli hea olla. Minul puudus ilmselt see näitleja auahnus ja edevust ka ei olnud ilmselt. Mulle meeldis proovid. Mul hakkas ära viskama etendus sealtmaalt, kus ta läks rutiinseks tegevuseks, siin ma näen, et ma laval ei arene, enam midagi ei juhtu. Ma teen seda motoorsed tööd, tekst on kuskil kuklas olemas ja lähed ja, ja teed ja teed. Mingil tasemel ma olen mänginud, tead, ühte Irdi juures ühte etendust, nii et ma ei ole seda lugu läbi lugenud. Oma teksti õppisin seda häält, seda ei olnud õnneks palju seal. Ja ma ei teadnud, mina läksin sisse ja tulin, ütlesin omad asjad välja ja mina ei tea siiamaani, milles jutt, käis. Nüüd kõlab Väino Uibo laul kuule, laulavad Toomas ja Väino Uibo. Ma. Ei. Armasta ta lisa saada, leiad. Loba nutma. Millal sa ise viimati laval olid, ei mäleta, millal sa näitlejana üles astusid. Näitlejana ma tegin Kuressaares lavastuse Smuuli polkovniku vesinikulaskja millingu ja normaniga ja mina tegin seal ohvitseri seal väike lõpus, see vist oli viimane laval olek äkki. Kas tuli selline vana tunne sisse nagu tsirkus hobusele jääb nagu meie ei tulnud. Ja siis hakkas sinu elus üsna imelikke asju juhtuma. Hakkas siis sa läksid Rootsi. Ja see oli. Mida sa Rootsis tegid üldse, sa olid seal kolm, neli aastat. Jah, no ega seal midagi suurt teha anna, sa pead kõigepealt keelt õppima ja see keeleõpe oli ikka üsna pikalt minu erialalist asja on seal üsna raske, kuigi ma käisin ka nartšepingis assistendina, nad lavastasid kabareed ja siis ma olin selle kabareelavastuse juures. See oli väga huvitav kogemus seal jälle. Ma laulsin isegi rootsi meeskooris, prantsuse keel on sul, nagu öeldakse, kohe rääkida ei ole, see on nüüd ikke nii kadunud, kui vähegi olla saab. Kuuled rootsi lähed, siis saad hakkama, saan, ja nüüd räägime ka perekondlikust järjepidevusest enne oli juba juttu, et sinu isa oli, ütleme siis Elva linnapea, küll siis Elva ei olnud veel linn. Ja sina olid Elva linnapea. No sellest on ka ikka nüüd paarkümmend aastat, kuidas sa tagantjärele nüüd vaatad sellele ajale, kas oli sinu jaoks sihukse raske ja kole aeg või, või oli ka huvitav aeg? Kui sa nii küsid, siis esimene mulje on ikka üsna kole. Ja vaata siit hakkabki tulema välja nüüd see suhe praegu seal lapsepõlvega, millest ma algasin, eks ole. Aastal 93, sa kujuta ette Nõukogude ajast praktiliselt ülemineku aeg siia raskesse kapitalismi. Inimesed olid nii segaduses, kõik oli, no nisuke kaos oli. Jah, aga paljud oskasid kasutada seda segast aega. Ja siis käis ärandamine ja aga siis olid inimesed muutusid kuidagi nii ahneks, kes võimu juures oli, seal oli ikka tead seda ahnus, seda ärakasutamist, kes tol ajal, mida kontrollis, või nüüd, mis käib iga päev, eks ole, näed, ma ütlen, et noh, sõbrad mu sinna praktiliselt vägisi paika panid. Sa siis üheski parteis ei olnud. Ma ei usu, et näiteks sinu sõbrad Lembit Ulfsak, Tõnu Tepandi või ka vinument Kaarel oleks antud linnapeaks. Nad ei oleks sellega kindlasti nõus olnud, aga sina läksid seisu. Kodulinn. Noh, oli kodulinn, aga vaata, nii oligi ma sama päeva hommikul, kui see konkurss veel oli sama päeva hommikuveel, ütlesin, et ma ei lähe ja tead, täitsa koju järgi pandi ülikond ka selga. Seepärast et ma tulin Rootsist niisama teksadega ja. Nonii, palju käidi peale teadet, et mul hakkas juba imelik ära öelda. Ja siis ütlesin, et teeme nii, et Ma olen niikaua kui leiate uus ja ma otsin ka, aitan ka otsida. Siis oldi sellega nõus. Noh, aga nagu sa tead, ajutine on kõige püsivam asi. Aga siis hakkas need poliitilised asjad. Väikses linnas imeilusas armsas väikeses linnas, kus on selline tunne, et me kõik teeme selle linna heaks. See on see asi, mitte midagi ei ole teha, sa võid hulluks minna selle mõtlemisega, et mikspärast seda võimu ihaldatakse, mida on. Aga tegelikult on, ikka on, mina ütlesin kohe oma sõpradele ära, et ärge minu juurde mustade mõtetega ilmuge, ilmutud ka, aga kõik sõbrad ma kaotasin. Aga ega siis kaua oodata ei olnud, kui hakkas, siis urgitsemine ja, ja võimuvahetused ike ja taheti kõik. Aga siis oli, vahepeal oli ju uued valimised. Ja siis ma absoluutselt ütlesin kõik volikokku, ma võin kandideerida, mina ei liigutanud kõrvu ka, ma ei teinud ühtegi, mitte midagi ei võtnud ette selleks, et valimiste propagandat mitte üldse kohe sai kõige rohkem hääli. Siit ma järeldan, seda ei ole vaja lolli juttu ajada, ei ole vaja plakateid panna. Väikeses kohas inimesed tunnevad absoluut. Teed rahulikult oma tööd ja teed seda ausalt, ongi kõik. Ja muide, ma võin öelda, et Elvakad mäletavad sind päris hea sõnaga saab mitte ainult seda, et sa panid raekoja otsa kellatorni sinu ajal vist pandi see minul siis olevat päästnud mingisuguse metsa ära, kuhu olevat tahtnud või metsatukka, kuhu olevat tahetud midagi, seda ja veel üks tore asi, mis on inimestel meeles, et sina olevat öelnud, et peatänava majad peaksid viisakad välja nägema ehk et fassaadid peaksid olema korras, ühesõnaga meenutatakse sind hea sõnaga. Kas sa mõtled, et sai nüüd ka midagi nagu tehtud või oli see kõik selline mahavisatud? Tolle aja kohta Saige üsna palju tehtud. Ära väsitas, hirmsalt väsitas ära. Ja seetõttu saigi sinust siis lõpuks saarlane Lauson Saaremaal elanud oled 15. Ja Saaremaal tegelesid sa ka teatriga kõigepealt Kuressaare linnateatriga ja nüüd nagu me kuulsime ka Saaremaa rahvateatriga teatrist, sa ei saa üle ega ümber ega mööda. Aga mis seal juhtus? Ma tulin poliitika eest peitu üle mere üle mere. Sellest poliitikast oli mul nii, et, et ma pidin Tartu psühhoneuroloogiahaiglast abi saava, ma läksin sinna ennast välja puhkama ma enam ei saanud niivõrd ikka stressati ära ja siis läksin Saaremaale nad teatri juurde, see, mida ma oskan, mida ma tahan teha. Kõik oli okei. Siis tuli jälle poliitik sulle järele, absoluutselt teatrisse ka, ja seda ma ütlesin kohe raskelt ära. Ma käisin kaks korda vaibal. Astud sinna, ma olin nimekirja ka juba pandud. Astud sinna erakonda, siis saad raha, siis saad sirvida. Tarbija ei, keegi ei ütle, et siis saad midagi vaid, et noh, et kuule, astub väga soliidselt, aeti ja väga soliidselt maga vastasid miks ma ei astu. Ma ütlesin, et ma ei taha politiseerida teatrit ja teiseks minu põhimõte on see, et paremäärmuslikus piirkonnas, ühesõnaga pankurite erakonnas ei ole koht kunsti ja kultuuriinimestel. Nad peavad olema näoga rahva poole, mitte seljaga rahva poole. See on minu põhimõte. Kusjuures ega näiteks reformima toetasid. Ma olin kaevereformi toetaja, et ma nägin, enamus oli seal ja kuna ma olin parteitu, siis ma nägin, kuhu on õigem oma oma hääl anda. Ja jälle olen, kui algusse tagasi tulime, mis mul lapsepõlvest kaasa antud. Seesama Ma ei kujuta ette, et ma oleks läinud kõrvad lontis ja jah, ja sinna ja siis ükskõik mis jama seal oleks võinud teha kõiki ma oleks võinud teha. Ei, mind oleks kogu aeg päästetud, nii nagu elu käib. Eks ole. Kas jääb ikka parasjagu vastu? See oli selgelt näha, et tahetakse nüüd poliitikasse mätsida ja kogu lugu see, millest ma põgenesid. Pärast seda äpardunud teatrijuhi Vaenlasega kaua oodata mul ei olnud, ma ootasin, et nüüd peaks, et hakkame märgid tulema ja hakkasid märgid tulema ja panin avalduse laua peale, et teen teile asja kergemaks. Millega sa pärast seda siis jah, no siis ma olin augus, siis ma olin täielikus augus üks, 10 aastat ma ei tahtnud kedagi näha, ega ikka Saaremaal valitsus täna läheb ja nüüd vaikselt hakkan välja ronima. Nüüd juba on siin näha ja kuulda siin-seal. Ma kirjutan ja mängin pilli ja need on diaatrid pakutud teha küll harrastusteatrite aga mulle lausa meeldib nendega tehasest töö, mis, mis näitlejaga teed, see on huvitav ja see pakub endale mulle, et kuidas murda näitlejat ja see on niisugune suur asi ja see õnnestub, aga tehti ja siis vaatad, et ahaa ikkagi teatriga. Olevat aasta jooksul õppinud suupillimängu selgeks, kuigi ma kahtlustan, et sa noorpõlves mängisin. Ei ei, ei, ma tean, mina, vänd mängi sub ja mingisuguseid vanu suupill suupill reekviemi, mäletad, jaa, jaa, aga see suupill oli mul taskus kui rekvisiit ja ma vihkasin seda ei osanud. Absoluutselt, ma rääkisin üleeile Tepandiga telefonitsi ja Tõnn räägib, temaga mängis suupill nina tähendab. Ja, ja ma ütlesin, Tõllil no mida sa varjasid, ma ei tea, näiteks sina mängisid suupilliaia. Mul oli ta taskus kaasas ja aga ma mängisin üksinda, et keegi ei kuulnud, tead niiviisi, aga ei, mina ei ole mänginud. Ma vihkasin seda, sest ma ei saanud sellest pildist aru, mina mõtlesin, et see pill on, tead, tol ajal oli see suupillimäng oli ka 250 teisejärguline, et, et lihtsalt natukene nüristunud, lülistatakse niuksed, akordid, tegelikult suupillimäng on ikka midagi muud, kui sa tahad niukse professionaalsema poole peale kuidagi saada ja seda tänapäevaselt mängida. See nõuab ikke hoopis teist lähenemist suupillil ja vot see hakkas mind võluma. No see on see raskus, mis praegu need alustasite tegelikult nulli nullist, mütsid, suupilli oli sul ka mingi õpik ees või lihtsalt? Õpiku ma sain jõuludeks, aga mul tütar naine kinkisid mulle selle, siis aga 18. juunil ostsin tartust suupilli, läksin autosse, panin uksed, aknad kinni ja esimese lood tegin seal klaariks. Ja sealt hakkas asi minema, siis ma tegin kaheksa, 10 tundi päevas, tegin trenni, sest ma Feliks kargile, kui käed lõime, siis ma lubasin, et ma järgmine aasta esinen Pärnu suupillifestivalil, sina lubadusi ja nagu ma, mina olen loodusi peal käisingi. Ja läks hästi. Muidugi väike ansambel ja mängiti edasikutseid, praegu aga oli alles kutse Tartu kontsertsaali, aga poisid ei saanud minna. Teised, see jäi ära. Nii et see on küll üks niisugune hobi, mis on ka kirjutanud natuke. Kirjutamiseks soovime küll jõudu sulle sellepärast, et ilmselt on need väga vajalikud mälestused, mis sa kirja peaksid panema. Aitäh, Väino Uibo ja jõudu. Ja saared, selline rahutu hing Eksul tegemisi ja mõtlemise jätkub. Jätkub ja ega igav ei hakkaks, kui ainult vaim ei ole alati peale. Seda ootan. Istun ja ootan. Päevade suvekülaline oli Väino Uibo MINA OLEN Ülle Karu. Saate lõpul kõlavad Väino Uibo laulud. Kõigepealt kõlab laul, mida ei laula Väino Uibo ise. See on Muhumaal. Viis Väino Uibo sõnade Andres Ehin laulab Andres Ots. Ma istun päikesel süda teisel poolajal vaja. Ma istun päikese süda teisel poolel raja sealgu kedeks muutuvadki r. Haribuna raputavad kanu, liikus Keer ligidalt noori ja vanu. Leida noori ja vanu välja lemmikust, kingsepp fil r ise Keptsuta Resana maru järjekorras. Ootajad on meil, ma arvan, ta tavaaru veel norskab ja ka vaatame, meil ma arvan, ta ka ootab aru. Aga r vaas kiigu, valge koorega saadud Vaskane laasimegi. Las. Et las see onu puhuma Ja need ei süda teisel hoole all. Olev. Sõna vaja noh, eks seda teisel rool vaja seda teisel pool. Ja veel kaks Väino Uibo laulu Hando Runneli sõnadele kirjutatud vari ja Anna Haava sõnadele ära küsi.