Minu ees laual on taas suur pakk kirju. Loen neid ja mõtlen, kui palju võib nappides kirja ridades olla inimlikult traagikat. Kui palju nördimust ülekohtu ja vägivalla üle. Ja pole vist õige öelda, et aeg kustutab valu ja jätab rõõmu. Midagi pole võimalik unustada, miski ei paranda löödud haavu. Võtan pakist kaks kirja ja mitte juhuslikult, vaid kindla eesmärgiga, sest kumbki käsitleb eriaega eri sündmusi. Kuid järeldus nendest on üks. Selle ütlen välja siis, kui olete tutvunud väljavõttega mõlemast kirjast. Kirjutab Kalju Kõiv Valgast. Kui ma olin veel laps ja armastasin väga muinasjutte lugeda, juhtus kätega hirmu ja õuduse jutte, olin siis häiritud ega saanud õhtul voodis und silmale. Teie koostatud saadetes on aga tõsieluinimesed, kes on imekombel ellu stalinliku hammasrataste vahel. Seda kõike võtan südamesse, sest et minagi olen koos oma vanematega läbi käinud küüditatute tee nende 10205 inimese hulgas, kes 14. juunil 1941 ära viidi. See oli kohutav. Poole tunni jooksul tuli maha jätta oma lapsepõlve ja sünnikodu. Meeles on alatu vale, kui lubati kõik meist maha jääv vara oksjonil ära müüa ja raha meile järele saata. Kui lubati, et kogu pere läheb koos asumisele. Kõige alatum ja kuratlikum oli see, et minu kadunud isale pandi ette mingisugune akt millele ta pidi andma allkirja, et tema on koos perekonnaga vabatahtlikult oma talust loobunud. Kas isa selle allkirja andis, ma ei mäleta, aga küllap andis, sest relvastatud julgeoleku ohvitser seisis tema selja taga koos kohaliku täitevkomitee esimehega, kelle nimi oli rekkanud. See sündis Tartumaal Pühajärve vallas Luiga talus 14. juuni öösel 1941. aastal. Ja teine kiri, mis oli toodud raadiomaja valvelauda käsipostiga. Nii et postitemplit pole allkirjast, loen välja perekonnanime Rander. Kirjas on öeldud. 1941. aastal ei küüditatud Tartumaal suurest Rõngu vallast mitte ühtki perekonda, ära jäid alles isegi konstaabel endised vallavanemad ja kaitseliitlased. Kas Eestis on palju niisuguseid valdu? Peaks uurima, kes olid selles nii-öelda süüdi, et Rõngu vallas ei rakendatud 1941. aastal erakorralisi abinõusid. Mina isiklikult tean kahte vallasekretär Kivistik ja vallavanemjärv. Nemad keeldusid 1941. aasta jaanuaris nimekirjade koostamisest NKVD-le. Hilisemad Rõngu vallajuhid ei suutnud või ei tahtnud kellelegi peale kaevata. Saksa okupatsiooni ajal öeldi küll, et Rõngust küüditati 46 noort Venemaale kuid need olid mehed, kes läksid mobilisatsiooni punaarmeesse. Neid ikkagi ei saa küüditatuid lugeda. Sakslaste saabudes sõitsid noored eestlased ja kaitseliitlased autoga ringi, lehvis sinimustvalge lipp, kõlasid Isamaalaulud. 10 Rõngu kommunisti lasti kohe Illi metsas maha. Neist vist ükski ei olnud veel parteis. Hukatuid oleks olnud rohkem, kuid paljud aktivistid pagesid metsa. Hiljem viidi Tartu koonduslaagrisse üle 40 inimese. Kui palju neist seal hukkus, ma ei tea. Siis räägiti, et seda tehti käte tasumiseks. Küsimus, kas Rõngus oli, mille eest veriselt kätte tasuda? Kui kõik oli niimoodi nagu kirja söödakse, siis loomulikult polnud millegi eest kätte maksta. Oli verine terror. Nagu lubatud, esitan nüüd ka järelduse mõlema kirja kohta ühekorraga. Stalinism ja fašism on oksad ühest ja samast puust. Kummalegi ei saa andestada. Me peame teadma nii selle kui ka teise terrorirežiimi ohvreid ja kurjategijaid. Seda ei tohi uuel ärkamisajalgi unustada. Võtsin pakist korraks välja sünge kirja, mille saatis raadiokuulaja ka ant Tartust. Selles on juttu ühe Eesti vabariigi aegse väljapaistva tegelase traagilisest saatusest. Kuid praegu ma seda siiski ette ei loe ja sellepärast, et soove ühe või teise tuntud inimese kaduma jäämisest teada saada. Kalt. Samuti on lahkeid abipakkumisi, mida ma aja jooksul loodan ära kasutada. Ehk siis kuulame ka mainitud kirjas räägitust. Nüüd aga varugem pisut aega, et ära kuulata lugu Eesti vabariigi presidendi Konstantin Pätsi käekäigust pärast nõukogude võimu väljakuulutamist Eestis. Eriti aktuaalseks on see saanud seoses Konstantin Pätsi haua kätte leidmisega Kalinini oblastis. Püüame siis paljude inimeste uudishimu rahuldada. Ühtlasi on järgnev vastuseks raadiokuulaja Evald Pallo kirjale, milles on küsitud. Varese valitsuse sisekaitse ülem ja pärastine akadeemik Harald Haabermann on mitmel puhul kinnitanud, et päts viidi Eestist ära erirongiga millele tema palvel lisatud veel üks vagun, et presidendi talu aitade varud ja hoidised kõik kaasa võtta, et kas tõesti NKVD osutas talle nii suurt vastutulekut. Ma külastasin endise presidendi pojapoega Matti Pätsi ja ajasin temaga juttu tema töökohas, Teaduste Akadeemia spetsiaalses konstrueerimisbüroos. Konstantin Päts viidi Eestist ära 30. juulil 1940. aastal. Nii palju kui ma mäletan, Ta on puudutas väljasaatmist Rus Konstantin Pätsi ja minu isa Viktor Pätsi oma koos oma kahe ja minu ja mu vend Ennuga läks vabatahtlikult kaasa vabatahtlikult. Kaasa läks ka üks naisterahvas, kelle nimi oli Olga tünder kes oli minu venna hoidja. Väljasaatmise komisjoni või komando esimeheks oli tolleaegne siseminister Maksim Unt. Nad tulid kloostrimetsa tallu, vestlesid vanaisa ja isaga millestki, seejärel leidis aset esemete pakkimine, mis meil kaasas oli lubatud võtta. Ja pärast seda meid toimetati toompuiesteele Tallinna vagunireservi kus ootas Eesti vabariigi presidendi salongvagun. Vagunis oli meie käsutusse antud kaks keskmist omavahel ühendatavad kupeed. Ülejäänud vedes oli valve. Mäletan üsna hästi seda reisi. Mäletan näiteks seda, et kupeede akendel olid ees kardinad, mida ei tohtinud kõrvale lükata kuid vaatamata sellele selle me lapsed seda ikkagi tegime. Mäletan näiteks Narvas Kreenholmi tehaste torne, mäletan, 100.. Huvitav oli rongi lähenemine Leningradile ju siis ühte teist oli sellest perekonnast kuuldud. Ja oli see ikkagi esimene lähenemine ühele suurlinnale. Leningradis toimetati kogu pereautodel Astoria hotelli kus toimus minu mäletamist mööda vägagi pikk õhtusöök. Pärast õhtusööki. Vanaisa avaldas proovi teha üks autosõit Leningradi peal, ma mäletan, et ma olin temaga ühes autos hoovis näha. Kress tõi vanglat, kus ta 1910. aastal oma karistust oli istunud. Vaheajal oli presidendi salongvagun toimetatud balti raudteelt Moskva raudteele. Autod tõid meid Moskva Vaksalisse. Meid paigutati Moskva poole minemast. Zedongi meeskond kiirustas vanaisa väga, tal ei olnud nii väga kerge kiirelt astuda. Ilmselt nad siis soovisid, et kogu see operatsioon muude reisijate ja perroonil viibijate hulgas ei paistaks silma. Järgmise päeva hommikul me olime Moskvas. Järgnes jällegi autosõit ühte Moskva-lähedasse puhkekottu. Ma usun, et see oli NKVD valduses olev puhkekodus oli kaunis suur maa-ala on nii palju, kui ma mäletan kasvuma sõnadega suure ilusa järvega, mitmete mitmete näete ka metsa all, kahjuks ei mäleta mina selle nime, ma ei tea, kas ma seda kunagi olen teadnud, ei mäleta selle nimega ema. Seal me viibisime paari nädala ringis, mäletan, et siis tuli vanaisa juurde jälle üks mees, kes temaga vestles. Ma olen seda meest näinud. Aga kunagi ei ole ma kuulnud, mis ta nimi oleks olnud. See mees tegi vanaisale teatavaks, et rahvusvahelise olukorra järjest põnevamaks muutudes on otstarbekas siirduda sügavamale Nõukogude liidu territooriumile. See paik oli ufo Ahmas kirja autonoomse vabariigi pealinn. Peagi paigutati meid taas autodele, viidi Kaasani vaksalis, kus siis rongiga siirdusime faasse. Aaspere paigutati kõigepealt Stalini tänavale ühte korterisse. Kui suur see korter täpselt oli, ma ei mäleta, igatahes ta ei olnud mitte väga väike. Kuid pea pajud paigutati pere ümber sellest korterist Lenini tänavale majja number 46 sellisesse majja, mis asus õues eraldi ja oli igast kandist võrdlemisi hästi vaadeldav. Selles majas elas pere kuni 26. juunini 1941 ehk neli päeva pärast sõja algust. 26. juunil 1941 arreteeriti kõigepealt vanaisa ja isa. Ja sellest ajast alates ei ole ma neid enam näinud. Ja sama päeva õhtul tuli auto järgi ja viidi Baskeeria NKVD peavalitsusse ema, kes võttis siis kaasa minu ja minu venna. Sama päeva õhtul toimetati meid vennaga UFO esimesse laste kodutu Puškini tänavale number 119. Nagu hiljem selgus, määras erinõupidamine emale paragrahvi seitse 35 alusel kui sotsiaalselt ohtlikule elemendile viis aastat laagri karistatud. Need viis aastat veetis ema turinskis Sverdlovski oblastis. Vend jäi Ufaa esimesse lastekodusse. Mind kui kooliealist paigutati Ufa viiendasse lastekodusse mis asus Kirovi tänaval number 37. See jutt, et oli erirong ja et president veel oli lisavaguni palunud juurde lisada, et Saksamaa hoidis hetked, mis talus olid, kaasa võtta, ei vasta tõele. Me ei ole kunagi kuulnud, et mingit niisugust vagunit oleks olnud ega ole ka kunagi näinud mingeid hoidiseid ega midagi muud, mis oleks siit olnud võimalik kaasa võtta. Ehkki ma olen seda korduvalt kuulnud väidetavat, et see nii on olnud. Vändide rahvakomissar Lembit Lüüs tänavu suvel Soome raadiole antud intervjuus ütles et president Päts elas üleliidulise tähtsusega personaalpensionärina. Nii palju, kui ma mäletan ja tean, sai tema tõepoolest Nõukogude valitsuselt pensioni tolleaegses vääringus 2000 rubla. Kuid see puudutab ainult tema ufo perioodi kuni arreteerimiseni 26. juunil 1941. Vaevalt usutav, et pärast seda võis jutt olla mingisugusest pensionist. Aga kas teil tema hilisemast käekäigust ka andmeid on? Esimese kursuse üliõpilasena Tallinna Polütehnilises Instituudis ulatus minu kõrvu teade et vanaisa on Viljandi lähedal jämejala haiglas. Ma sõitsin sinna, läksin selle haigla tolleaegse peaarsti doktor preemsi jutule, kes ei eitanud seda, et vanaisa on seal. Kuid maa külastamiseks ei andnud, viidates sellele, et seda ei soovi julgeoleku organid. Peale selle läksin mina julgeoleku komitee tolleaegse Viljandimaavoliniku Klokovi juurde. Küsisin temalt luba. Blokov ütles, et julgeoleku organid vastu ei ole kuid arstid ei pea seda visiiti soovitavaks. Seejärel ma kuulsin, et vanaisa on Viljandist toimetatud ära. Palju aastaid hiljem võisin ma lugeda suure nõukogude entsüklopeedia. Kui ma nüüd ei eksi, siis 33.-st köitest koos surmadaatumi ka kohta, kus ta on surnud ja see oli Kalinini oblast. Mitmesugustes väljaannetes ka, mis Välis-Eestis ilmunud on, on räägitud, et noh, ta juba enne neljakümnendat aastat oli üsna kehva tervisega, kuidas ta tervis ikka nii vastu pidas. Mis tervisesse puutub, siis nii palju jätan põdezda suhkruhaigust ja peale selle poodagrat. Kuid vaatamata sellele, nii nagu ema teab, mäletada, ei olnud peres ühtegi nii terve ja nii tugeva südamega inimest kui seda oli Konstantin Päts, sest näiteks saunale lavale minna ja temaga jääda oli noorematel perekonnaliikmetel võimatu. Ja millal teie siis Eestisse tagasi jõudsite? Emal lõppes karistusaeg 1946. aasta juuni lõpus, seejärel sõitis ta minule faasse järele. Võttis mind kaasa ja me tulime tagasi Eestisse, jõudes Tallinna balti jaama kaheksandal juulil 1946. Lisan siia juurde, et Matti Pätsil ei ole oma isa Viktori saatuse kohta mingeid andmeid. Tema noorem vend Henn suri sõja-aastail Ufaa lastekodus, kuhu ta matist maha jäi alatoitluse tagajärjel. Ühesõnaga, ta suri nälga. Ema, kes on endise Viljandi praosti ja kirjaniku Jaan Lattiku tütar, elab Tallinnas. Matti Pätsil on tütar ja poeg. Jätkame täna lugudega, mis said alguse traagilisest 14.-st juunist 1941. Minu vestluskaaslane on 83 aastane Mary Siilats, ema ja vanaema, kellel seljataga 17 aastat karistust väljasaatmise näol. Kuigi see kõik on juba kauges minevikus, ei teada tänini, mille eest teda karistati. Küsisin sedasama politruk Kilk, kes oli nelja mehe hulgas, kes toimetasid neil läbiotsimist seal ja ja mulle vastati, paprikaalsustaline ja muud ma ei osanud enam edasi küsida. Mina Staliniga tuttav ei olnud ja ma ei tea, mis seest teised arvavad, et noh, võib-olla sellepärast, et meil oli raamatukauplus. Kui seda kõike uurida, siis oli meil rohkem võlgu, kui meil seda kauplust oligi, seal viiendik võib-olla oli kinni makstud, neli osa oli siis maksmata veel. Nii et kus peaks see piir olema, mille eest inimene kulakuks tunnistatakse? Ma ei tea, tõesti. Jutt oli raamatukauplusest väikesest poest Viljandis, mille Meeri Siilats koos mehega olid enda kätte võlgu võtnud. Kui ühes koolis õpetajana töötamine võimatuks osutus. Enne aga olid koos töötanud Meri, Siilats oli lõpetanud gümnaasiumi, selle järelaastased pedagoogilised kursused, mis andsid õpetaja kutse. 14. juunil 1941 tulijaga asuda Augele teekonnale. Koos kahe lapsega. Mees teadagi lahutati perekonnast, et siis teadmatusesse kaduda. Emad ja lapsed jäid kokku, ees ootamas raske eluvõitlus. Meie vagunis oli õige mitmes vanuses lapsi, kõige vanemad olid vist 13 aastased. Juba bussi õlin asunud. Ütlesin teistele bussis olevatele naistele, minu tütar on eetris täna hommikul, jäi. Nemad vastasid jah, meie sinna midagi parata ei saa. Kus siis jäävad haigeks? Ei ole. Läheb läbi. Pahandusi Meil ei olnud ennem kahetsus siia. Üks kõige noorematest meie vagunis oli kaheksakuune. Suri ära enne, kui Omski jõudsime. Kästi pakkida linasse ja tulla järele, läks kond võiga, Omski haiglasse. Ema palus mind nii, ma läksin, siis andsime haiglasse ära ja tulime tulema. Ikka jälle konvoi saatel. Reis läks edasi. Kodus ma palusin, kas mu omad leetrid, haiged tütre ei võiks panna haiglasse. Nemad vastasid mulle, kust te sõidate, seal on haigla ja tohter. Mingisugust haiglat ei olnud, kuhu me sõitsime, mingisugust tohtrit ei olnud, oli ainult vähe praktiseerinud noor ämmaemand. See oli kõik see meditsiin, mis oli kohapeal kummi jõudsime. Tütar õnneks sai leetritesse terveks, jõudsime ükskord kohale. See oli koloomina. Colomina sadamas oli ka väike küla, seal oli tyhigeen, mille katus oli auklik, laskis vihma läbi, sinna pandi meid päevaks sisse. Jõudsime OP kaudu laevaga Colominasse. Novosibirskis olime terve päeva ööseks lubati siis lastega emad koolimajja. Kuna seal oli kevadel olnud väga suur üleujutus, suur vesi oli koolimaja nurga alt viinud palgid minema, siis põrand oli natukene väärtus. Nii päris küllaltki. Seal me ööbisime, järgmine päev tuldi meile Minski Kiievi külast järele. Redelonkritega komandant oli ka kaasas. Tseesis jaotas meid ära, kes kuhu kolhoosi pidi minema, see sinna vankrisse siis omad asjad tohtis panna. Vankriäärist tohtis kinni hoida, ise tuli jala minna. Poole tee peal võeti lapsed vankrisse, kuigi liivasse sisse sõitsime, siis istusime kõik vankris. Maad oli 18 kilomeetrit, iga vanker, kuhu oli määratud sinna kolhoosi kontori ette jäi seisma. Meil ei ole aega rääkida üksipulgi kõigist nendest aastatest, mil Mary Siilats töötas kolhoosis Sizartellis, kus õppis kingsepaks ja nõnda edasi. Tuli pingutada, tohutut vaeva näha laste elu nimel. Jah, õige pisut tuge oli pojast, kes nädal pärast Siberisse jõudmist sai 14 aastaseks. Praegu oli nii palju noor ka, et eriti rasket tööd ta ei jõudnud veel teha. Ja ei osanud ka seda maateed. Aga tee oli seal niisugustel temavanustel oli vilja kokku vedamini, heina kokku vedamine tudest ja hobusega. Seda tuli õppida kõiki. Loomulikult oli see natukene vaevaline see õppimine alguses aga lõpuks said hakkama sellega alguses pärast põetud leetrid, tütar oli väga nõrk ja tuli tema siiski jätta koju, poja võtsin tööle kaasa. Digisa siis nii palju, kui ta tegi, aga vähemalt sai siis suppisi lõuna poole oma supist viisin mad tütrele õhtuks koju ja leivapeaaegu tervelt. Talvel muidugi kolhoosis ma töötada ei saanud, sest minu jalatsid olid ka ära kulunud, paljajalu metsa ei lähe, talv algab seal vara. Juba 10.-st oktoobrist tuleb lumi maha, külmad maa ära. Ja enne maid lumi ei kao. Pidin kodus istuma. Tegin mõningad käsi teed kartulite vastu. Leiva Payukid sai töötava inimese kohta 600 grammi ja kummagi lapse peale 200 grammi. Niisiis meil oli kilo leiba päevas, see paistab olevat üsna suur kogus. Kui sealjuures on supiliha piima ka teed või kohvi suhkruga. Aga kuna meil oli ainult vesi ja hea, et sedagi oli, siis sellest hajukest ei saanud küll mitte kui midagi. Kartulit. Ma püüdsin natukene koguda minnes kolhoosnikele appi pärast nüüd veel ja mõnel päeval, kui kolhoosist võis puududa, kui nad parajasti oli tehtud, läksin kartuleid appi võtma, niigi võis teenida, kui hästi Verkija Germas olid poolteist tange mõne jõukama juurest ja kaasa tundma, peremehe juures sai ka kaks pange päevas kartuleid. Sellega sai natukene suppi teha. Muud küll ei saanud. Mis supp see niisugune oli, siis kartul ja vesi? Kartul ja vesi, tangu meil veel ei olnud, kolhoos maksis tasu alles märtsikuus, sest selleks ajaks õieti kokku, kui palju sul tööpäevi on? Ja letti, kui palju iga peale vilja tuleb anda. Ma juhtusin tööl väga heasse kolhoosi, kes andis oma töölistele kilo leivavilja, ükskõik siis, kas nisu, rukist, tee väela peale. Aga teepäevi, ma arvan küll, et oli natukene vähem pandud, kui neid mul pidigi olema. Kuigi ma sain tööaeg üsna kiita. Nimede, vaat siis läksid niikaua, kui jälle kevad tuli, siis saime nõgesesuppi süüa. Issand, väga tervislik muidugi. Noh, sealt puudus muidugi liha. Aga see ongi tähtis, peaasi, et oli midagi võtta. Kartul oli selleks ajaks otsas teenitud hili jahuks jahvatatud ja ka söödud talve jooksul. Ja hea, et mingi täi suve läbi tegime, siis suvetöid, käisime heinamaal ja ka metsas, käisime talveks puid varumas, langetasime puid, raiusime nemad siis halgudeks, panime liita kuivama. Ema tahtis, et lapsed ka nendes karmides tingimustes kasvaksid väärikateks inimesteks. Kuigi oli raske, tahtis ta ikkagi, et lapsed saaksid hariduse. Õpetasin poega kodus, tema sai raamatuid väga hea inimese käest, kes oli tol ajal sealse kooli õpetajaks sai mõnel sukkade vastu vihikuid, kuhu kirjutada kirju töötüli matemaatikaülesandeid oli ka veel teine viis, kuidas kirjutada. Pliiats mul õnneks oli kaasas, see veel ei kulunud, ära. Võtsin kas need ohtu sinna sai, mitte ülesannet peale kirjutada. Ja veel heegeldas poeg väikesi laua plaadikesi, mis ta kuskilt koja lähedalt hunnikust kogus hööveldas siledaks ja kirjutas sinna peale ülesandeid. Ja kui need olid läbi vaadatud, siis heegeldas maha jällegi päeviti läksi laenas ta ühelt eesti vana loppilt saapad, sest tema omad olid juba ära kulunud. Läksis õpetaja juurde kontrollida laskma, kas on kõik hästi tehtud? Aga pidi tekkima ikka varem või hiljem nende õppimisel probleem koolis. Tekkiski üks esimesi, kes kooli asus, oli minu poeg ja samast vagunist üks teine poiss veel temavanune. Tema isa oli Viljandis advokaat ja temal oli rega andekas poeg. Ega minugi oma ei olnud andetu ja nemad läksid ühel ajal umbes kooli. Siis õmblesin oma temale vatiga tepitud jalanõud, mida kutsuti seal ma vurkadeks veelgi tald oli all nendega tema, siis sai kooli minna ja ta lõpetas kevadel seitsmenda klassi Ühegi kolmeta. Seega oli temal siis seitse klassi lõpetatud ja selles külas rohkem edasi õppida ei saanud. Tuli rajooni minna. Rajoonikeskuses oli keskkool, saatsin tema siis sügisel. Loomulikult tuli tal minna see 45 kilomeetrit jalgsi. Loomulikult ei saanud suurt kodust toitu järele. Mis ma kogusin oma palgast. Seda oli kõige rohkem 15 rubla. See oli veel enne uut raha seadust. Tema pidi seal ise edasi saama. Kuidas jõudis? Koolis oli talle pakutud koolikütja kohta. Väga nõus teda igati aitama, kuidas teda lähe oskasid? Mina omalt poolt sain ainult kartuliputru tampida kodus ära külmutada, kausis külmutatud kartulipallid järele saata, kui juhust oli juhus, avaneks Narva siis kõik kolhoosi esimees ise sõitis rajoonikeskusse istuma, võttis kaasa. Poeg, teenis suvel ka omale leiba, sellest jahvatasine käsi hiigeltangu ja veidikene jämedat jahuga. Siis leivakaadid kaotati varsti äras, küpsetasime ise leiba. Kartulist. Millal te tütar kooli läks? Tütar läks kooli kaheksa aastaselt. Kui me sinna jõudsime, siis ta sai eseks. Järelikult kolm aastat oli nii samal Iklas ringi õppis. Suusasõnal vene keelt kohalikus murdes. Kas seda kartust ka oli, et nad need vene keeles õpistet eesti keel hoopiski ära ununeb? Loomulikult, nad rääkisid kogu vene keelt, need väiksemad, eriti poeg küll mitte, tema rääkis ikka kodus alati ilma sündimata eesti keelt. Aga nii kui tuppa tuli, siis kohe läks venekeelne jutt lahti. Kuna ta eesti keelt kuulis ainult minult ja naabritelt siis päris ära ei ununenud, aga ega sellest palju kasu kah ei olnud, sest raamatuid ei olnud. Tütar oli kaks klassi ära käinud ja läks kolmandasse külas, aga rohkem ei olnudki. Klassi konn tuli, saatage liivasse tema Pegi üksinda käima. Seda vahet. Vahet tuli 10 kilomeetrit, kord ütlesin talle talvel ära tule laupäeval koju. Ma tulen esmaspäeval, ma toon sulle ise kaasa. Aga tema suur soov oli ikkagi koju jõuda. Tal olid seal ainukene koht, kus oli ema. Ta tuli ikkagi hoolimata sellest, et ka õpetaja oli teda keelitanud jääda. Sest ilm oli väga-väga külm ja tuisk. Endast eemal ei võinud ära tunda, kas tuleb lehm või inimene. Nii suur sadu oli. Ja eks ma lootsin, et ta kuulab mind ja tegin rahulikult oma teed ja läksin välja vaipa kloppima. Ja tuleb väravast sisse, kes muu, kui minu tütar lume seest ei paista, ninaotsagi välja, tuli seda hirmsat tuisuteed mööda jõudis siiski õigel ajal koju. Oleks võinud ka metsa ära eksida, õnneks oli kohanud tee peal sealt küla kolhoosniku, see oli tema ära tundnud ja teki võtnud, et toonud küla keskele kaevu juurde vällja, keeranud nägupidi sinnapoole, kus ma elasin ja eks ta tuligi siis otse venelast sisse. Nii olid need koolis käimise võimalused vest osal, kellel vanemad elasid, kel vanemaid ei elanud enam. Nendel oli veel halvem olnud üks kord kõne lus. Pärast neile ei õpetata laulu, mis pärast meil ei ole joonistuse, tunde. Ja klassijuhataja ütles nendele, et meil ei ole õpetajat ja minutit seal oli ütelnud niimoodi, et ämma mao meet tähendab laulda ja joonistada. Kuna ma olin enne saanud juba ka kaks pakkumist, et tulgu ma kooli läbi rääkima, kas ma õpetajaks ei taha saada? See oli pärast 40 kuuendat aastat kus meil juba oli side kodumaaga. Ja kus mul oli juba lehm, kus mulle lehma heinad, mis olid nii suure vaevaga kokku pandud, ma ei saanud nõusolekut anda ennem. Aga nüüd kuna ma nägin, et tead tütre pärast siis ma tulingi selle mõtte peale, et ma ikka vist lähen, saadeti kutse. Kas ma ei õpetaks pioneerijuhile laulu? See oli muidugi kontroll, kas ma ikka oskan noodist laulda, nagu kumu käis, kas ma ikka oskan joonistada? Ma läksin selleks päevaks kooli, istusin õpetajate tuppa ja pioneerijuht istus minu kõrval. Kahe tunni jooksul umbes pioneerijuhile muidugimõista, seal ei olnud mingisugust pilli, klaverit, viiulit. Õpetasin seda häälega. Panin kõike uskuma, et ma oskan seda. Nii mind siis lõpuks kooli kutsutigi tööle ja ma läksin järgmisest aastast. Ta õpetas keskkooli muidugimõista oli palju juttu meil edasiõppimisest leks tema 54. aastal Tomskisse õppima. Ta tahtis muidugi saada instituuti, paljudel põhjustel ei saanud sinna sisse, konkurss oli suur. Ja oli ka komisjon olemas. Ta läks kultuuritööliste tehnikumis kõik kirjad, mis ta mulle kirjutas ja ta kirjutas väga sagedasti tundes ennast üksikuna, Tomskis. Kirjad. Ta saatis minu soovil eesti keeles. Ja kõikidele kirjadele oli luba minul panna. Hinne. Parandasin vead punase tindiga nagu õpilastel koolitööd. Ütlesin need kirjad temale lugemiseks tagasi. Nii oli meie eesti keele säilitamine ja õppimine sealmaal ma ütelda, et ma palju oleksin nukrutsenud. Seda ei tohtinud teha, see oli lihtsalt nagu saatusel. Olen rõõmus nägu pähe ja teha seda, mis olid kavatsenud, timmis pidid tegema ja veel rohkemgi. Meie tänane kolmas vestluskaaslane, agrotööstuskomitee töötaja Hillar Vaher maa oli üheksaaastane, kui ta koos vanematega Ebaverest Väike-Maarja lähedalt Siberisse küüditatud. Kaks klassi oli ta kodus lõpetanud. Kolm klassi, jõudis Siberis lõpetada. 1947. aastal avanes talle õnn koos grupi lastega Eestisse tagasi tulla. Emad jäid võõrsile. Hillar Vaher maa võttis enda hoole alla tema onu. Kuid 1949. aasta küüditamise ajal pidi onu pelgu minema. Sugulaste abiga lõpetas pois siiski seitsmeklassilise kooli. Mis edasi sai, tundub lausa uskumatuna. Ise otsustasin, et eks ma pean õppima minema sellisesse kohta, kus oleks olema riigiriie ja riigitoit. Taastusin Tallinna merekooli peale seitsmenda klassi lõpetamist. Tallinna merekoolis esimese korruse lõpetasin, teisest kursusest lõpetasin esimese semestri luba vaheajale minna ei antud, olgugi et lubati, et järgmisel päeval minna. Kooli ülem käskis mind kooli koridoris oodata, kutsub mind välja, tahab minuga midagi vestelda. Lõpuks õhtul siis tuli sinna kooli meesterahvas, vihmamantlis sõjaväe pükstes mees lasti kooli ülema juurde ja varsti kutsuti ka mind sinna kooli ülema juurde. Kooli ülem ütles, et näed, et see mees või ametlik kodustada nimetas, tahab minuga rääkida, müüb oma temaga ka, mul tekkis selline mõte, et kuna samal päeval päeval osa meie kursuse poisse kutsuti kusagile välja ja siis nad tagasi tulles musid, ütlesid niimoodi, et kutsuti viisa asjus välja. Ma mõtlesin, et ilmselt mind kavatsetakse viisa asjus välja, et veel sellega kaasa minema kujutisi selle mehega kaasa Müürivahe tänavale Vene tänava Müürivahenurgale Ta kõrval tagapool oli siis julgeolekuNKVD, mingisugune punkt viidi sinna ja seal kohe NKVD leitnant treiberg, vist nagu hiljem selgus, oli tema nimi. Kas siis mind, noh, nii nõndanimetatud üle kuulama. Küsimus oli selles, et miks ma oma elulugu olen varjanud. Noa tegi suured silmad pähe, ma ei ole oma elulugu kuskil varjanud, kõik kooliankeedis kirjas Te, kirjutate, et olete olnud evakueeritud, aga olete väljasaadetud olnud, et miks te selliseid kirjutate? Ma ütlesin, kuulge, vabandage väga. Minul ei ole keegi ütelda ega ka, ega ma ei ole kuskilt kuulidega lugenud, et oleks mingisugune väljasaatmine 41. aastal olnud nii palju, kui ma olen ajalehti mujalt lugenud, toimus evakueerimine. Sõja kartuses. Ärge siin keerutage, et see oli ka väljasaatmine. Ma ütlesin, kui ta niimoodi teie arvati, las ta siis olla niimoodi ja siis tehti mulle selgeks, et et on mingisugune määrus vastu võetud, mulle loetakse määrus ette. Selle määrus oli kuskil 50.-te aasta Moskalenko poolt alla kirjutatud, et kuuluvad noored, kes sealt on tagasi tulnud uuesti sinna Siberisse asumisele saatmisele. Tehti seal mingisugune ülekuulamiseks kiri või kuidas seda nimetada, vähemalt mingisugused paber lasti sinna alla kirjutada õhtuni, käes, veidi alla, seal olid paar tooli, tähendab mingisugune puu, diivan või mis seal oli. Nüüd magad siin öö ära, aga seal oli juba seal kolm umbes minusugust noort juba ees. Üks noor oli, keda ma mäletan isegi nimepidi, oli vist Saaremaa poiss tali vist minust natukene noorem. Kalluciaan temaga ei puutu, sellepärast ka veel teistes kohtades paar korda kokku magada, tuli vist tooli peal või puudiivani peal, osa magas maas, seal hommikul taheti mind viia, sel ajal oli see miilitsa peavalitsus, mis asus Pärnu maantee ja kastani Tatari tänavanurk või mis ta, mis ta oli seal silla, kuid seal ei võetud siis kohe mind vastu kauba saatekirjas, nagu ma olin kauppiva tol ajal puudus vist sünnikoha kohta märge siis viidi mind sinna Müürivahe tänavale tagasi, saatekirjad tehti kordav. Ja siis ma nõudsin ikkagi, et, et mul on ka mõningad asjad, on nõmmel tädi juures palka ikkagi võimalus, et ma võtaks omale midagigi kaasa, tahab, igatses autoga, sõidutati mind nõmmele tädi juurde. Võtsin sealt oma paar asja, mis mul oli kaasa. Tädi ei teagi üldse, et selline asi on juhtunud. Ta oli väga ehmatatud aegselt, kui sul on võimalik, et mine siis kooli ühiselamus, et seal on mul kohvreid, võta see kohver äraloomulise Koppeli järgi, siis viidi mind sinna Pärnu maanteele, miilitsa peavalitsusse, keldrisse. Seal olid ka mõned mehed juba ees. Hiljem toodi sinna juurde ka veel, nagu ma mäletan, see Saaremaa poiss kallus, jaan, miilitsa peavalitsus keldris hoiti vist ka paar päeva kinni, seal sai vist korra süüa isegi sealt, ühesõnaga viidi mind Lasnamäe vanglasse, see oli vist mingisugune edasisaatmise vange või etapp vangla või kuidas ta tollel ajal oli, tähendab, patarei, oli see kõige tugevam tol ajal vanglaga aga korjati silla, Lasnamäe vanglasse inimesi. Mind veidi Lasnamäe vanglasse, seal oli ka teatud määral mehi ees ja isegi jälle needsamad, kellega ma seal pöörivahelist kokku juba puutusin, osa tuli nendest ka sinna. Kui mind võeti koolist 26. jaanuaril, siis Lasnamäe vanglas hakkas sõit Leningradi poole kuuendal veebruaril. Kui edaspidi see ka võrrelda, siis Lasnamäe vanglatoit oli restorani toit. Sest mida edasi, seda hullemaks läks toit. Lasnamäe vanglas oli isegi nii, et leiva jäi muidugi seda ma hakkasin kuivatama radiaatori peal. Ja õieti tegin sellest edaspidi kulusse Leimis Lasnamäe vanglas mul üle jäi ära, seitsmendaks veebruariks jõudsime Leningradi rongiga, nagu tol ajal olid need vangide vedamis. Kupeevagunid tähendab kupeevagunid selles mõttes, et ees oli pikk koridor nagu praegu kupeevagunites, kuid see kupeedia sein moodustas endast traatvõrgust, seinataat, võrgust ustega, millel olid lukud ees. Need olid ka seal narid ja vot sellise vaguniga viidi kuskile Leningradi vanglasse, kuhu, kus olime. 10. veebruarini. Leningradi vanglast pandi jällegi vangi eželoni ja sealt veeti Kirovisse kiirabisse saabusin 12. veebruaril edasisaatmis vangelalise. Seal olid kambrid puupüstimehi täis. Ma sain ka kuskile nari peale koha pikutada, sai siis üksteise kõrval, seal keerasid ühe külje peale või teise külje peal veel koos koos meestega. Ja siis Kirovi vanglas mehi koguti kokku terve ešeloni täis pida, Siberi poole edasi saata. Seal oli igasugused oli neid nõndanimetatud blatnoi sid kuid enamuses olid tolle aja poliitvangid. Ma ei olnud ju vang, ei poliitvang, ma ei tea, kes ma olin Kirovi vanglas oli 12.-st veebruarist 16. märtsini, üle kuu aja kordab siis saadise terve ešeloni täis edasi saadetavaid vange kokku seal ja siis kuskil öösse anti kamanda fessiaami, kambrist aeti välja, tuli oma asjad kaasa võtta vanglahoovi peale rivisse sai silus rivi. Ma ei tea, kui tiks oli koja ümberringi sõdurit ümberringi nagu bilitsalt rivist kasvõi sammu kõrvale astuma lubati lasta. Jah, seal oli ja sõit läks nüüd Novosibirski poole. Novosibirskis jällegi muidugi selles peres sõlmäe tühermaad, nagu tol ajal nimetati 22.-st märtsist 31. märtsini oli Novosibirskis. 31. märtsil Novosibirskis pandi rongi peale ja sõit läks Tomski poole. Tomski jõudsin esimesel aprillil jällegi muidugi Tomski vanglasse, aga sealt ei saanud mind enam edasi saata. Jõed olid veel jääs, laevaliiklust ei olnud, kolmandal mail 51. aastal saadeti edasi, järgmine punkt oli siis opi jõe ääres asuv väikelinn kalpaševa kuhu jõudsin neljandal mail. Aga seda väikest vaeva veel, mis käis mööda tšai jõge, Kalbaševa tšai vahel pidas ühendust veel ei liikunud, siis neljandast maist kaheksanda maini oli kampaatsevas seal Kalbaševas, mind lasti juba linna vabaks, anti seal elavate teiste välja saadetute aadressid, öeldi, et mine selles aadressil. Miia Treufeldt oli vist, kui mu mälu ei peta. Et need elavad selle sel aadressil, et mine sinna sea, saad öömaja olla. Ja käi siis teatud aja tagant, ühesõnaga siin küsimus, et kui laev tuleb, siis saadame sind edasi. Laev tuligi kaheksandal mail. See oli väike ratas, vaev, optiebrionot, mis käis kampaassova Radzaynski rajoonikeskuse patcornaja vahet. Seal laaditi siis laevale ja üheksandal mail oli patcornajas, seal oli jällegi sajooni kommendatuur, seal plastimis täielikult avaks, ütles, et nüüd hakkasid astuma kaloominskaja Griiva küla poole kostma, siis 47. aastal olin teekonda Eesti poole asunud ja kus mind 41. aastal maha pandi, üheksaaastase lapsega. Ja hommikul hakkasin siis küla poole astuma ilma saatjateta õhtuks või tähendab 10. jõudsingi siis sinna külla kus oli ema maailma ees jälle mind ootamas. Kõigil pidi ikka raha olema, et paljudele paljudele nii pika tasuta küüdi võimaldada. Hillar Vaher maa oli ju üks tuhandetest. Veel rohkem, aga pidi viha olema, et ikka ja jälle nurjata inimsaatusi. Rääkija kohta veel nii palju, et ta lõpetas Siberis siiski keskkooli ja selle peale ka Tomski põllumajandustehnikumi. 1956. aastal saavutas ta oma soovi rahuldamise ja ta suunati Eesti NSV põllumajandusministeeriumi käsutusse. Saate lõpuks veel Tallinna raadiokuulaja tammesoo teada saada jõhvis asunud neljanda Üksiku jalaväepataljoni sõjameeste saatusest. Ehk teab keegi midagi? Vastused sellele kirjale aga ka muud soovid ja ettepanekud, palun saata aadressil Tallinn 200 100 Lomonossovi 21 Eesti raadiopropagandasaadete peatoimetusse taas kuulmiseni kahe nädala pärast.