Küüditamine 1941. astal inimeste matused viletsuses ja näljas, stalinismi jõhker vägivald ja ebainimlikkus. See on olnud viimastel kuudel meie sarja saadete põhiteema. Aga ma ei tea, võib-olla on koledustest liiga palju räägitud. Kõik selletagi selge. Niimoodi küsima ajendas mind oponent, ütleme, et mõtteline oponent, aga ta on olemas, kes rahul minevikus sorimisega või keda jätab külmaks kaasmaalaste üleelatu, kui ta ise rabeleb oma olmemuredes. Ent ma ei salga, on siiski olemas teatav missioonitunne, mis sunnib teemat jätkama, sest kõik ei ole veel selge. Aastakümneid on tõde varjatud, on püütud musta valgeks rääkida, rahva sotsiaalset mälu deformeerida. Eks Ta mehhanismi diatänased oponendid meist kõigist kõige paremini ka konkreetseks minna siis siinkohal üks mulle esitatud küsimus. Kas küüditatud saadeti, millega niisugustesse paikadesse, kus nad paratamatult pidid nälga jääma? Ma ei tea, kas meelega või mitte, aga 1941.-ks aastaks oli Venemaa paljudes piirkondades välja kujunenud olukord, kus nälg oli vältimatu. Enamus meist ei tea, mis on nälg, sest Eestimaal pole sel sajandil laastavat näljahäda olnud. Hoolimata kahest suurest sõjast, mis meist on üle käinud hoolimata põllumajanduse stalinliku kollektiviseerimise katastroofiliste tagajärgedest või me nälga jäänud ka ikaldusaastatel, mis meie laiuskraadidel on paratamatud. Söögilaud on olnud kord rikkalikum, kord kasinam, kuid näljasurma pole keegi surnud. Aga nendele, kes neile määratud stalinliku tee pidid läbi käima, on näljahäda selgemast selgem. Ja seepärast on see ka meie saate meenutusi läbiv teema on seda tänagi, kus meenutamas on kolm meest, kellest kaks olid 1941. aastal veel lapsed üks luuk kus oli esimene kokkupuude naljaga. Kas on see meeles? See on küsimus insener Roman Bertoloogide, kes koos õdede ja emaga küüditati 1941. aastal Tallinnast Kiirovi oblastisse. Ta oli siis 11 aastane. Esimene kohtumine naljaga meil oli siis kui meie rong või ešelon peatus kuskil Vologda lähedal ja tehti esimest korda suured kaubavaguni uksed lahti. Ja meile vaatasid vastu all kohalikud elanikud, kes küsisid, kas teil leiba on. Kui me jõudsime pärale, oli sõda nädal aega, mina ja käis meeste mobilisatsioon sõtta. Nägime, kuidas. Kartul läks lume alla osaliselt ja tulemuseks oli see, et esimesel sõjatalvel juba kohalik elanik. Kas ta just nälgis, aga vähemalt seal ei pidanud isegi küpsetasid oli pooleks rooga, mida te nimetasite, seda ma ei tea, kuidas eesti keeles on, aga leib oli must. No meile anti leiba 500, samas peale selle veel kuulus meie normi hulka 400 grammi soola kuus ja kaks topsitäit tikke ilma topsita. Turul oli leivapäts 250 rubla, niisama palju oma teenisin oma 12, aastase poisina tegin puuämbreid kohalikus puidukombinaadis. Edasi oleks läinud, muidugi süvenes. Lapsed ülalpeetavad 200 grammi leiba päevas. Meid päästis see, et meil oli ema, kes küll kunagi ei olnud töötanud õmblejanna. Aga ta oli väga andekas ja õmbles kohalikele ülemustele naistele kleite. Ja selle eest nad andsid talle näpuotsaga jahu ja mida veel seal? Muidugi, eks me lapsi oli kolm kaks vanemat õde ja mina ja ega me ju ei pannud tähele, kui palju temal Eller jäi. Ja ta suri alatoitluse tagajärjel küll juba 45. aastal, aga, aga tema organism elavaid aastale. Kas siis üldse nende küüditatute hulgas oli surmajuhtumeid palju? No sõja ajal vanemad inimesed muidugi surid isadest, rääkimata nende isade seast, keda mina perekondi tean. Ma tean ainult kolme inimest, kes on seal pääsunud eluga. Laul, millest katkendit kuulsime, sai uued sõnad eestimaast kaugel. Nende saamisloost me veel räägime. Meie lindistus aga on tehtud kodustes tingimustes. Põltsamaal laulis mängis Peeter Peets, kes samuti oli 11 aastane, kui koos õdedega kauget teekonda, kuidas tema isa oli Põltsamaal postkontori ülem, kes loomulikult arreteeriti ja eraldati perekonnast. Ema oli küüditamise ööl Tallinnas, kus vanem poeg lõhkenud pime soolega haiglas lamas. Nemad jäid Eestisse maha. Oma eluvõitlust kauges Tomski oblastis pidid koos pidama üheksateistaastane Heli, seitsmeteistaastane Vilma 16 aastane Juta ja nagu öeldud, 11 aastane Peeter. Elukogemusi polnud kellelgi ja mis olnukski neist nois masendavaid tingimustes kasu palun, Peeter Peets. No töö ja kõik tuli kuskilt hankida, kassist saime kolhoosi ühispajast, sel päeval, kui tööl käisime, kolhoosikatlast ei antud ka teinekord süüa, sellepärast et see oli eelmisel päeval ei olnud oma tööpäeva täis töötatud, siis tuli keeta nõgesed ja Maltsu lõibaga ei antud ikkagi sul ei olnud tööpäeva pärast, ei olnud seal millegiga maksta sel põhimõttel. Ja juba sellelt maalt algas. Süüa oli, kui palju oli sul millegi eest hankida ja tavaliseks hankimiseks oli olemasolevad riided, mis said siis maha müüdud. Mingisugust söögikraami ja Losta. Aga riideid sai ka müüdud maha, sest siiski põhiline propaganda omaenda inimeste seas käis, nii et oh ei ole viga. Saksamaa võidab varsti ära, siis saame Eestisse tagasi ja küll me sealt saame uued riided. Kui tuli talv, siis jagati kolhoosist välja töötatud tööpäevade arvel, kas siis said vilja? Meie saime neljakesi töötades pool puuda seal umbes kaheksa kilo nisu, kaheksa kilu, Rukeid, umbes üks, 10 kilo herneid, kaeruga kuskil neli, viis kilu, kartulit umbes kah neli, viis pangetäit. See oli see, mis me olime suutnud sügiseks välja töötada, kuid Anne meile seda ei antud, kui alles siis, kui kolhoosis oli bilanss lõpuni viidud. Nii et sinnamaale sööd, kuidas tahad, ela, kuidas tahad, praktiliselt ei olnud kellegi asi ka ei olnud meil mingisugust korterit. Kelle juurde sind korterisse alguses pandi, sellele pidid ka maksma. Raha ei olnud siis mingi riideesemega ja nii kodust kaasa võetud väärtused kulusidki ja kui ei olnud seal enam millegi eest süüa hankida tuli lõpuks minna lihtsalt kerjama. Kuidas tollal kohalikud elanikud elasid? Kohalikud elanikud olid sinna sattunud 30.-te aastate alguses kah mujalt Venemaalt kollektiviseerimise käigus. Neid oli pandud keset metsa öeldud, et palun, siin on teile mets, lõigake puid, ehitage maju, juuride maad, harida põldu ja elage, kuidas tahate. Ja selle 10 aastaga, mis nad olid seal elanud, ei olnud nendel ka midagi erilist rikkust, sest kes olid natukenegi töötanud, see tehti uuesti kulakuks, saadeti minema. Mehed võeti sõjaväkke, naised tegid põllutööd, põhiliselt kündjad, mäletan, olid nii kahe 14 aastased poisikesed, üksikud mehed olid külas, aga need olid ka juba vanemad või natukene invaliidid. Ja nemad elasid toidutagavaradest, mida nemad ise kasvatasid aiamaadel, kartulid ja muud aedvilja. Harva oli mõnel ka liha, oli siis kellegi käest midagi saada, sai kuidagi ära elatud. Kes andis leivatüki, kes paar keedetud kartuleid, kes andis mõned pirukakojal küpsetatud mani inime andis puhvaika selga, kuna riietus oli isegi väga tagasihoidlik. Ühest perest sain kalossid koos partiankadega, kuna mu oma saapad olid juba jäänud mulle väikseks, need olid Eestist number 37 ostetud, aitas ka noorem õde Juta mul kaasa. Oli kuulda ka teisi eestlasi, kes kerjamas käisid. Kohe 41. aasta sügisel. Läksin kooli leidsin siiski, kooliharidust on vaja jätkata. Kolm klassi oli mul varem lõpetatud, läksin kohe neljandasse klassi. Vene keelt ei osanud, mida õpetaja rääkis, millestki aru ei saanud. Matemaatikas olin küll nii palju tugev, et kui midagi õpetaja kirjutas tahvlile oli mul juba see asi lahendatud enne teisi. Aga teistes ainetes ei saanud midagi aru. Koolis võlus mind see, et suurel vahetunnil toodi klassiresti peal valgest jahust küpsetatud kuklid saiad. Need olid seal üldse haruldus, sest ei poest eikuskilt mujalt näinud mina kunagi valgest jahust küpsetatud saia. Suurel vahetunnil jagati neid lastele maksu eest 10 kopikat tükk. Minuni kümmet kopikat ei olnud, mina neid osta ei saanud ja vahtisin tavaliselt vesise suuga pealt. Kui aga jagas meie endi klassijuhataja, väga südamlik õpetaja, materjonaki Orgev, noh, tema andis mulle alati kaks kokku. Samuti käisin koolis selle pärast, et keegi poistest tõimul hommiku küüslauku. Ja siis ma sõin neid. See oli mul põhiline põhjus siis miks ma koolis püüdsin käia. Just nende kahe kukli pärast samuti küüslauk koolis peeti 41. aastal ka suur närbidu. Lapsed esitasid seal laulusid. Kogemus olemas luuletuste lugemiseks ja ma ka püüdsin tol koolipeol esineda. Pealegi oli teada, et igale osavõtjale antakse auhinnaks üks kukkel õppisingi pähe plessuradi, las joolatška. Püüdsin seda kodus harjutada, et ta võimalikult paremini välja tuleks. Õpetaja tunnistas, et ma võin seda teha ja oli ka minu poolt. Kuid kui tuli nüüd koolis lugemine, ettepeol teadvustatakse, metsas kasvas kuuseke, esitab hoopis üks vene poiss. Mina läksin oma klassi ja hakkasin suure häälega nutma. Klassijuhataja tuli, küsis, mis on. Ütlesin talle, et see kukel oli põhiline eesmärk, mille pärast me seda laulu õppisid ja mida ma väga tahtsin. Nüüd pärast siis kui rahvas hakkas juba saalist lahkuma, teadvustati ka, et loeb sellesama luuletuse. Mina muidugi lugesin selle luuletuse läbi pisarate, sain oma kukli. Elus ei ole midagi kibedamad söönud, korraldada kuklit. Sügisel oli ka see võimalus, et sai käia naeriraksus kolhoosipõllul naaritsaid toodud poole koti kaupa, teinekord osutus võimalikuks rohkem varuda, teinekord vähem. Ja naer põllul. Teinekord võisid kohatagi mõnda teist eestlast. Tavaliselt siis üks ehmatas teist alguses pärast muidugi mindi koos nendest naeristest vahest saineidsama toorelt söödud. Vahest sai keedetud kaalikad, vahest sai isegi lõigatud pulgataolisteks ribadeks hapendatud ning siis isegi keedetud kui hapukapsaid. Ja kui sinna sai teinekord lisatud Upmristambitud viljateri oli toidu nimeks mulgikapsad. Aga kas oli ka juhust teinekord väikest tüki liha saada? Ei praegu meelde, vähemalt sõja ajal hiljem ka seda ei olnud, uurnälg oli 44. aastal. Siis oli suvel otsas talvised tagavarad. Ja uut ei olnud veel peale kasvanud. Isegi kerjamisega ei saanud külast mitte midagi, seepärast inimestel lihtsalt ei olnud anda. Otsisime nõgeseid, maltsa ohakaid, isegi neid ei olnud viie kilomeetri raadiuses ümber küla leida. Kuskilt kõik oli ära söödud ka kohalike inimeste poolt. Mäletan, et ükskord sattusin oma kirjamise ringiga perenaise juurde. Ja temal oli lehmale pandud ette suur sületäis peedipealseid et perenaist ennast ei olnud kodus süüa, aga ma ei olnud saanud juba nädal otsa. Siis asusin klõbistama neid peedipealsed maitses üks leht maitses teine sein niisama toorelt poole tunni või tunni aja pärast oli see hunnik ära söödud. Siis hakkasin mõtlema, et kuhu ta mahtus. Ja siiamaale ma loen seda oma elurekordiks. Ma olen mahuliselt ära söönud, siis oli neli mituteist siis tagasi tulla. Vanem õde Heli suri juba 43. aastal. Tema nakatus ühe perekonna juures tuberkuloosi ja põdes seda ligi aasta otsa. 42. 43. aasta talveks anti meile korter mesilaskülas kolm kilomeetrit kaugemal. Ja seal medalvitasime, kuid kevadel tuli mesiniku mesilasse tagasi. Tõsteti sauna. Sauna tulid Venemaalt suitsusaunad ainult neli seina ja välisuks ja sinna sauna heli surigi. Põhiliselt nälga seepärast, et ka meil Jutaga ei olnud midagi kuskilt talle pakkuda, käisime küll järgi mööda viimastel ühte kui teist toidupoolist, mis kuskilt külast saime, aga see oli ka kõik. Ja 45. aastal Surjuta Juta oli nakatunud kah helist tuberkuloosi. Juta kõhnunes. Järele jäi ainult luu ja nahk, kuigi ise oli lõbus. Mõned päevad enne surma. Juta ütles, et tal on külm, lamas ukse all põrandal, sest seal oli tal kõige rohkem õhku ja et tal on külm. Käisin naabri juures ja ühe sakslanna käest sain ühe vatijope, mis sain Jutale peale panna. Juta sai sellega natukene sooja. Samal päeval, kui Juta suri, hakkab ta mulle ükskord kaebama. Õrmu jalgu, jalad külmetavad, hõõrusin Juta jalgu, ütleb, et ei tule ülespoole. Hõõrusin ülevalt poolt samaaegselt, aga panin tähele, et täide ridamisi Uta riietes oli, liikus aina ülespoole. Ja kui juba jutt hakkas kaebama, et hõõrumend ülevalt poolt puusadi karjatasin. Juta, ära mine, mis ma emale ütlen? Juta ütles veel, et ema kallis ema tõmbas kolm korda hinge ja oligi surnud samaaegselt täiderida Läks Juta juustest padja peale. Siit on ka näha, et isegi surnukehal enam täid ei taha elada. Peter Peetsid, märkisin üles mõned andmed tema enda kohta. Kui ta Eestist ära viidi, oli ta 149 sentimeetrit pikk. Ja kui viis aastat hiljem korraks Eestisse tagasi sai, selgus, et ta oli selle ajaga kasvanud ainult kuus sentimeetrit. Seitsmeteistaastaselt ei olnud tal toimunud häälemurret, polnud habemekasvu, käis küürus ja oli nagu rauk. 1950. aastal küüditati ta Venemaale tagasi kuid kolme aastaga siin oli ta 19 sentimeetrit kasvu juurde saanud. Temast oli saanud sihvakas noormees. Ainult et südamehaigus on nende kaugete aegade mälestus, sest alatoitlus ei lasknud siis südamel normaalselt areneda. Peter Peets jutustas enda allakäigust nälg sundis kerjama, varastama ja mitte üksnes teda, vaid paljusid. Kuidas siiski suudeti nendes tingimustes jääda inimeseks? Inimeseks jäämine, eks ole, minu arusaamise järgi vist inimesele sisse programmeeritud tema intelligentsuse aste samuti suur optimism, mis tavaliselt ületab ikka pessimismi ja ega ei tohigi laskuda pessimismi, sellepärast see tapab, iseb kindlasti tervis ka ja kõik need komponendid kokku soodustavad seda inimesest jäimine siiski. Aegs ikkagi mõjus ka kaasa, kui ikka vahetevahel teisse inimlikult suhtuti, nagu te rääkisite siin oma klassijuhatajast ja küllap oli teisigi niisuguseid Inimesi java inimesed suhtlesid väga sõbralikult, eriti ma ütleksin, vene rahvusest inimesed, nemad elasid kaasa, aitasid ja kui ma jäin haigeks, olin kolm kuud lausa pikali mind kuskil näha ei olnud, siis peale seda, kui kohtasin mõnda tuttavat venelaste hulgas Nad olid õnnelikumad võib-olla, kui ma ise, et mind uuesti nägid, et ma siiski elus olen. Sellepärast, et suremine, meie seas oli seal täitsa tavaline nähtus, oli isegi nii, et ühes kohas perenaine jättis töö kevadisel ajal aias pooleli, kutsus mind tuppa, andis mulle süüa ja ma pidin talle kui emale rääkima, kõik, mis minuga oli juhtunud, kuidas ma olin haige, kuidas ma haigeks jäin, kuidas ma üle elasin. Järgmisel päeval kutsus jälle, käisin jälle, anti süüa, ega temalgi palju ei olnud, temal ei olnud palju, aga ta oli ikka kohalike, tal olid nagu juured maas, oma aedvili, oma loomad, eks ole, kanad, mis tal oli. Aga südametunnistus ei luba ju palju käia ühe inimese juures ka. Ja nii ma siis kolm-neli päeva käisin. No aga siis ei julge lihtsalt pärast häbist enam uuesti minna, lähed otsid, teisalt käisin teinekord küll jälle tulen läbi, aga harvemini. Ka aega ei ole meie sõnavaras ega ka elus olnud sõna ja mõistet halastus. Eks see oligi see valgusekiir seal kauges pimeduse riigis, mis võimaldas kõige kiuste inimeseks jääda. Piisas tagasihoidlikust halastusest selle kohta veel üks näide. Valga mees Kalju kõiv saatis mulle helikasseti oma jutustuse salvestusega. Ka tema küüditati 1941. aastal, aga et ta oli juba nooruk, siis arreteeriti ja pidi kaks aastat olema vangilaagris Põhja-Uuralis, kus ränk metsatöö ruineeriv tervise. 1943. aastal saadeti ta läbi Sverdlovski ja Tomski vanglate viieks aastaks perioosovo rajooni asumisele. Tema jutustus algatki saabumisest rajoonikeskusesse. Et salvestus on tehtud olme magnetofonilt, siis on sellel juures väike kahin, mis aga kuulamist ei sega. Kohalik kommentant oli vastutulelik ja südamlik mees. Enne kommendantuurist väljumist sain kommentandilt veel veel ühe paberi. Seda ulatades, ütles kommendant minule. Selle dokumendiga tuleb sinul. Kuupäeval ennast siia näitama. See oli siis meie väljasaadetud uueks. Kalapüüdmine hoobi, no teie küll sarnases olukorras, nagu te praegu välja näete seda rasket tööd ei suuda teha, küsis, et kas teie vene keelt valdate kirjutada oskad lugeda? Ma avastasin, et ei oska muidugi. Sest meil ju ei olnud koolides vene keelt, aga siin tuli tarvis ja ta ütles mulle, et kuid valdaksid vene keelt, siis ma saaksin teile Andrese kergema kohade ja praeguse olukorras nagu te välja näete kontorisse kuhugi või kuid ei oska, mis mõtles tüki aega. Võttis siis laual paberi ja kirjutas kohalikku haiglasse. Et mind sinna vastu võetakse. Sammusin kitsaid ja purunenud laudteid mööda haigemaja poole. See oli sarnane linnakene, kus olid laudtee, muidu seal käia ei saanud, kui tuli vihmasest koridori seal põlvini. Istusin seal, kaua tuli keegi valges kitlis naisterahvas ja küsis minu soovi. Seletasin talle omas puru vigases vene keeles. Et soovin arstiga kokku saada. Ta teatas minule, et praegust on arst õhtusel ülevaatusel ja tuleb veel õige tükk aega oodata. Aga kuhu siis oli õige minul rutata? Viimast oli väikest kasvu energilise kõnnakuga valges kitlis mees kes osutuski kohaliku haigemaja arstiks ja ka haigemaja juhatajaks. Ta jäi minu ette seisma silmitses mind tera valt ja küsis minu soovi. Ulatasin temale kommendandilt saadud paberi ja seletasin temale oma olukorda. Ta ütles minule alguses, et täna enam vastuvõttu ei ole. Ja vastu võtan, homme hommikul muutis siis aga korraga oma meelt ja kutsus vastuvõtukabineti, andis minule tooli istumiseks ja päris siis üht, kui teist minu isikut suhtes käskis siis minu küla teha, rõivastest lahti teha. Pani koolsete aru, siis rinnale, nii südame kui ka kopsude kohale, koputas ja käskis hingata ja köhida. Lõpuks tõmbas sõrmedega üle minu rinnakorvi kontide ja lausus midagi haigust, ei leia pääl näljaharidusse. Seda haigust siin meie haiglas väljarstida anud küllaltki raske. Sest meil on siin toitlejatmatakke. Aga kui ise soovid ja soovitus. On teil olemas Comentantuurist siis astu, tulge homme hommikul, siis on vastuvõtt öö, magasin jälle laevavaksalis põrandal. Järgmise päeva hommikul seadsin sammud laeva Bagdadist oma uute kodusse. Ta joonigis haiglas oma heasüdamliku juhatajaga, kelle nimeks oli traktor, Ladki Leningradis sündinud, üles kasvanud ja seal ka oma arstikutseala õppinud ja siis 1930 aastal tembeldatud trotskistid liikumise pooltajana ja siis koos perekonnaga siia sügavale põhja saadetud kus töötas juba palju aastaid arstina ja oli ka haigemaja juhatajaks. Oma lahkusega, soliidsusega ja vastutulelikkust oli ta võitnud selle väikese linnakese elanikkonnas ja sellest ka palju kaugemal ümbruskonnas suure kuulsuse ja lugupidamise käskis siis ühend korraldada voodi ja peagi viidi mind palatisse, kus oli kuus või seitse voodit haigetega siinsetele haigetel. Pea kõigil olid omad ligidasem, kes käisid alatihti haiglas ja tulid mitte tühjade kätega midagi. Ikka töid. Voodi juurde ei tulnud keegi peale arsti ja üks kord päevas. Näljatunne piinas õudselt hommikul tõustes ja õhtul magama jäädes. Sest kes organism oli siiski nii välja kurnatud. Laagrist raskel metsatööd siin haiglas ma küll. Kui suur kolisin päevane leivanorm, kuid vist mitte üle 400 500 grammi. See oli siis ära jaotatud päeva peale. Nii et hommikul said 300 grammil teiega lõunaks 150 grammi ja mingisugune lahja supp ja ka pisut hirsiputru õhtuks enne magama heitmist saime 150 grammi jällegi teevesi. Rasvainet võid ja liha üldse ei olnud, haigemaja köögis olid ju igal pool kaardid, süsteemid sellega ka. Haigemaja sai oma viletsa toidunormi laost raskele haigele. Ehk oleks sellest normist aidanud, aga minule kui näljahaigele oli see ainult täpi. Haiglas, töötas õena noor naine, pärit Leningradis. Valentiina Ivan, rahulik Kosovo väikse kolme-nelja-aastase pojaga suutnud Leningradist veel õigel ajal evakueerida. Siia kaugele. Põhjamees oli kõrgem sõjaväelane. Palvekorras olles, need olid minule alati suureks rõõmuks tema lahke ja südamlik naeratus ja, ja korrale koolituspuhtus kõige haigete eest, see oli tema pea, mine püüa. Minule sai sellel päeval ikkagi midagi lisaks söögilauale haigla köögist tema hoolitsuse. Nii sai Siisbyriooseva rajoonihaigla, minul jällegi uueks koduks. Ma kujutlen koduigatsust, mis valdas inimesi kodust nii kaugel. Roman Pertelov isegi põgenes sealt selle igatsuse ajel. Kord 46. aastal ja teinekord 54. aastal. 46. aasta äratulek oli pool romantiline poisikeste seiklus, 16 aastased poisikesed ja, ja sai seal vaguniküte punkris ja ja kuidas, kuidas kunagi kui jõudsime lõpuks Leningradi, oli, et me olime kahekesi ja, ja, ja, ja riides nii nagu tol ajal eriasutused tulnud olid, Faigaadi püksid, need viisad jalas, äratasime võib-olla Leingilist tähelepanu, saime ühe pileti, võtsime loosi, sai teine poiss minema, mina üksi. See oleks olnud ühte Eesti vanemat daami koos tütrega, kelle juures ma leidsin eesti keelt kõnelev annab kaitse ja nemad ostsid mulle piletid edasi Leningradist Tallinna. Siis oleks kahtlemata mind miilits sealsamas Balti vaksalis Leningradist kinni võtnud ja minu tuleks oleks seal pooleli, teine tulek 50-ni ja seal hoopis imelik, sest meid oli ära 13 inimest, selliseid, kes olid ka vahepeal olnud Eestis õppivad tehnikomidesse, kes said eesti tehnikumidest omale tõendid, et Tallinna tehnikovide vastu võtma. Nõus, seal Kirovis leidus ka keegi kasvaiivne või heatahtlik julgeolekuametnik, kes andis meile tõendid välja, et võime minna tagasi? Ta võttis meid vastu väga ebasõbralikult, ütles, et kolm päeva. Olgu teil aeg antud ja võite kolmandat isendit tagasi võtta, peleti. Meie leidsime teise võimaluse. Elasime pool aastat illegaalselt ja 55. aasta kevadel kutsuti meid pagari tänavale vabandati meie ees öeldi, et meile tehtud eksitus ja anti meile välja dokumendid, mille alusel me siis saame passid ja mehed said ka seal. Jaa, Peter Peets, teie vaimne ja mõtteside koduga. Põhiliseks igatseks kodu saamiseks oli lihtsalt teadmine et kui sõda läbi läheb, piirid avanevad, emaga tekib side, siis on äkki võimalus kodu saada. Eks meid seal aitas ka teatud mõttes mingi ühtekuuluvustunne ikkagi rääkisid eestlastega eesti keelt. Omavahel suhtlesid, üks andis ikka teisele nõu. Ma käisin ikka vanemate inimeste juures, sain nendega läbinanud, nemad ka minuga rääkisid, ütleme piltlikult nagu võrdne võrdsega, mitte ei võtnud nüüd, kui nüüd päris lastelt ainult kamandada. Ja andis moraalset tuge. Kristlasi pole kunagi jätnud maha huumorit isegi siis, kui me nägime vagunis, et ETVd sea asemel ainult auk põrandas, krambid olid, härrasid ja prouasid seal suuri hädasid, lapsi mõlemast soost, siis tekkis küsimus, et mida siis midagi teha, istusid ümber augu ja, ja arutasid ja siis vaatasid üksteisele otsa, siis naerma, vahel seal esimene kord, kus vagunis kõlas naer. Ja see naeri omavaheline niisugune tore läbisaamine, see jätnud meid maha kogu selle 10 päevavise, reisisime kuningalt, tenniselinnani. Ma tahaksin öelda, kuidas, kuidas me tegime nalja seal kus me sõja lõpule, kuhu meid kokku toodi, nooremaid aga seal oli, oli kolm neli noormeest, kes olid mänginud reaalkoolis kuldses seitsmes orkestris ja, ja nemad tegid tantsu ja meie olime siis 15 aastased poisikesed, esimene armastus tuli seal. Ja, ja meie siis tegelesime sellega, et, et selle endise vangilaagi tasast tara oli varbtara, murdsime sealt tükke ja siis püüdsime seda ahju ümber, seal ahju viiskudes viltides ja, ja niimoodi üles. Ühesõnaga raudahju sööklas nimetatud ruumis tantsisid niuksed tattnina valgel ontlikud varia heitvalt kujud. Ja, ja seal ütlevad naljakas, kohalike laagriülem nimetas seda Eston sõidutna tango. Esimesel aastal meie peres pidasime isegi jõulupühi tuppa, tõime kuuseõed, istusid seal kuuse all laua peale, tegid tähestikust rõnga ja nüüd siis panid taldriku pahupidi laua peale taldriku peale tehtaks kriipse, sellega püüti nüüd ennustada endale kavale. Kuusele sai tehtud küünlad lihtsalt nii isetehtud ja need said põletatud. Ja siis tüdrukud nüüd selle küünlavalgusel kukkusid ennustama, milline kavalernikelgile tuleb. No eks need poiste nimed tulid nüüd kõik, kes olid juba vanad koolivennad. Aga juba see, et tütarlapsed, eks ole, selles eas mõtlevad rohkem kavaleride peale, kui eluraskustele näitab ise juba inimese programmeeritud elujõudu. Jõululaud oli siis ka pidev kaetud kausitäis kartuli kohapeal ja selle sõimegi ära, mina armastasin väga laulda ja igal võimalikul hetkel, kui ma kuskilt liikusin metsa vahel, siis ma kõigest korist laulsin, nagu vähegi sai, venekeelsed rahvalaulud, need mulle väga meeldisid. Ütleme, miks sa vaatad täis igatsust teele. Tasa heliseb kelluke väljal steta step Cru komm eesti laule ka. Tuli jälle metsa vahel mõni mees vastu kas hobusega või jalgsi, siis laul katkes nagu kadus jälle kuskil põõsa taha, et enam näha ei olnud, lasin jälle kõigest kõrist edasi. Oli ka niisugune asi, et tuli lauludega leiba teenida. Vene keel oli mul juba paari aastaga küllaltki selge. Samuti tuttavate poisikeste käest sai karata. Kuule õpitud, kui ma seakarjas käisin ja pärast tulin sigalasse siis naised tahtsid, et ma laulaks neile roppe laule, lihtsalt naerutaks neid. Laulsin sain selle eest teinekord tükike leiba või mõne klaasi piima. Mulle tol korral meenus, kus ma Põltsamaalt teise poisiga kunagi pritsumeestepeo ajal sundisime ühte mustlase poissi ühte roppe laule laulma. Meie andsime tol korral viis senti, nüüd tuli samuti roppude lauludega endale leiba teenida. Siia nüüd mõni sõna ka seal tekkinud lauludest, nagu alguses sai lubatud ja veel ehk üks näidegi. 42. aasta kevadel tuli õde helikord kodu ja tõi kaks laulu. Minu teada on need laulud pärit meestelaagrist kuskilt Sverdlovski oblastist Sosva kandist. Imelikul kombel kirjutas sealt ka oma perele Jaagundi nimeline mees. Need olid väga ilusad laulud. Neidsamu laulude laulsite siis Siberis kah juba. Neid mina laulsin 42. aastal, kui ma olin 12 aastane, eriti on mul silme ees, kus me elasime seal lauda ette oli toonud suur Kunik põhku. Päevitasin seal põhu sees maikuu sees ja lasin kõigest kõrist neid laulu ja on sealt laagrist pärit sõnad, mida ma siin pakkusin isegi välja stalinismi ohvritele. Kui püstitatakse mälestussammas, siis need sõnad oleks raiutud kivisse ja need kõlavad nii keegi punu ega pane kadunud vendade-õdede haudadele üht leinapärga vaid kõrgekastehein, see ehib nende haudu. Pilv puistab pisarais märga. Need on kellelegi stalinismi ohvri poolt loodud. Nii et tundmatu autor, kes ilmselt jääbki tundmatuks arvatavasti. Isegi veel seal, meie väljasaadete hulgas käis selekteerimine eesmärgiga panna inimesi kinni meie hulgas, seal oli neli noormeest, leidub, kes väga toredasti käisid, koos, laulsid eesti laule, õpetasid meid, lapsi, eesti laule mitte unustama eesti kirjatähti mitte unustama peal on, meil koolis ei saanud käia, viis aastat see kvalifitseeriti kohalike poolt nagu riiklik kuritegu, leiti üks mees, kes oli nõus seda niimodi interpreteerima riikliku kuriteona meie hulgast. Lisaks sellele veel pärast teisigi tunnistajaid, leiti ka meie hulgast ja need kaheksa inimest neli noormeest neidu. Üks läksid ühesõnaga kinni. See oli niimoodi, et 42. aastal nad viidi korra kinni, kuulati üle, lasti lahti ja see juurdus kestis kaks aastat ja 44. aasta 11. detsembril viidi siis uuesti kabi õde, minu vanemate Liidja viidi ära niimoodi, et, et see oli nagu näitemäng igale kinni võetud oli üks kolmueerija läbi lumise alevi. Inimesed aeti välja kõik tänavatele, kuidas fašiste viiakse paarsada meetrit, siis tuli järgmine, järgmine, järgmine ja lõpuks kõige lõpus tuli hobune, kus oli siis nende hammukesed, mis neil lubati veel kaasa võtta ja poolteist aastat ma ei kuulu tõesti mitte midagi. Siis tuli kiri juba Komiasse Sapposoofoza Jelson põhjas. Ta sai kaheksa aastat ja poisid sõitsid 10 kuni 15 aastat. Kõik oli muidugi naerust kaugel. Optimismi hoidmiseks oli tarvis tulevikku siiski rõõmsana kujutleda. Nagu alguses ütlesin, olid tänased esinejad, noored mehed, kes 14. juunil 1941 ära küüditatud. Rõhutan, küüditati ehk ametlikus keeles saadeti välja, aga nagu elu tihti paradokse pakub, on mu laual hämmastav ärakiri ühest ametlikust dokumendist. See on välja antud 18. oktoobril 1966 ja kannab Eesti NSV prokuröri abi Udrase allkirja. See on antud välja avaldajale, kes küüditati ära alaealisena ja soovis enda rehabiliteerimist. Prokuröri abi teatas talle, et ta ei olnudki välja saadetud, vaid viibis lihtsalt ema juures. Tahaks nüüd teada, kas see seisukoht kehtib ka praegu, kui nii, siis oleks lihtsalt irvitamine palju kannatanud inimeste üle. Stalinismi ohvrid ei vaja paragrahvide hookuspookust, vaid tõelist moraalset ja materiaalset kompensatsiooni. Kuigi see möödunut nende ja kogu rahva elust maha ei kustuta.