Minu ees laual on viimaste nädalate post on tulnud kirju eestimaa mitmest paigast ja nagu alati on neis väärtuslikku teavet, häid soove ja ettepanekuid suurt. No kõige eest. Küllap ma lähemas või veidi kaugemas tulevikus kohtan mõnegi uue kirja tuttavaga. Et nüüd juba mikrofoni juuresolekul vahetult juttu ajada. Mõnest kirjast lähemalt, aga juba täna. Rannastelt Meremäelt tuli üsna mahukas saadetis. Selles on antud üksikasjalik piltkirja lähetaja perekonna saatusest pärast 1941. aasta küüditamist. Lisatud on mõned ajakirjad, dokumentidest. Aitäh. See on huvitav materjal, arvestan seda. Sisukas, aga väga murelik on Elle ja Mati, are kiri Viljandist? Teie muresid ma jagan täielikult. Ka puutub ettepanekusse, et meie sarja saated võiksid eetrisse minna ka vene keeles, siis selle soovi ma andsin pädevatele inimestele edasi. Kuigi ma arvan, et saadete tõlkimisel suurt mõtet ei oleks vene keeles kuulajate jaoks tuleks teha eraldi lindistusi ja see on võimalik. Kaane Keilast kirjutab pikemalt oma isast, Leningradi oblasti tublist talumehest, kodusõjavõitlejast ja nõukogude võimu aktiivsest toetajast, kes aga 1938. aastal arreteeriti ja vangilaagrite hämarusse kadus. Vanaisast, kelle perekond peatselt pärast oktoobrirevolutsiooni eestist minema küüditati, kirjutab Maie avasalu Tallinnast. Mind ennast ja ma usun, et ka raadiokuulajaid huvitaks kõigest lähemalt teada saada. Ehk saamegi. 13. novembril esines meie saates Matti Päts, kes rääkis lähemalt oma vanaisa, Eesti vabariigi presidendi Konstantin Pätsi saatusest pärast 1940. aasta juuni ja juuli sündmusi. Nüüd on tulnud kaks kirja, üks Liina männikul Tallinnast ja teine Vello kummarilt Rapla rajoonist milles esitatakse uusi versioone endise presidendi käekäigu kohta. Ta. Needki ei jää tähelepanuta. Asja uuritakse. Viimase aasta jooksul tulnud kirjades, aga ka kohtumistel eri paikades on räägitud mitmesugustest asjameestest, kes 1940. aastal ja ka pärast Eesti NSV vabastamist võimule pääsedes olid paistnud silma erilise võitlusega kui mitte öelda rumalusega mistõttu kohtadel olevat juhtunud täiesti tragikoomilisi lugusid. Täna me neid lugusid edasi jutustama ei hakka. Seest tahaksin peatuda paaril juhtumil, kus tegelasteks on inimesed, kes saadeti Eestisse mujalt aitamaks siin uut korda sisse seada. Need näitavad, kui tähtis on tunda ja arvestada olusid. Kui oluline on teada, et igal pool pole võimalik ühesuguseid malle kasutada. Seetõttu tekitasid niisugused asjamehed abi asemel segadust, mis kokkuvõttes kompromiteeris nõukogude võimu. Ühe jutustas endine põllumees ja praegune põllumajanduse ajaloo uurija Julius Põldmäe. Ühispankade võrk oli meil üle maa, tugev, tugevad pangad olid, need muudeti 40. aastal põllumajanduslike krediit ühinguteks. Kõik senised liikmed tulid sealt välja arvata. Krediidiühing võttis nende varad küll üle pankade varad, kuid liikmeskonna seisukohast algas nullist. Tähendab võeti kõik uued liikmed ja sealt tuli siis moodustada uued panga juhatused ja nõukogude nii edasi ja mina tegin selle liikumise kaasa Viljandi maakonnas. Pankade likvideerimise tööd aitasin kaasa teha, kuna ma olin tol ajal Eesti Maapanga esindaja Pärnu Viljandimaal. Ja aitasin teha neid krediidiühinguid. Ja meil käis kaasas volinikke ja ma tean, ühe niisuguse juhtumi oli Moskvast põllumajanduslikust. Peapangast oli sõitnud kohale meile mees, kes siis aitas juhtida seda tööd ja tema sõitis Jõgevale Ühte panka organiseerima, tema tahtis näha, kuidas meil seal tehakse. Sõitis sinna ja seal oli siis koosolekul, tähendab noh, asutati pank, põllumajanduse pidid ühing ja hakati valima juhatust, seati üles kandidaadid ja siis kaaluti, kes nad on, missugused nad on, kas nad varandusega inimesed on või ei ole. Ja siis selgus, et ühel mehel, keda juhatuse soovitation kuus lehma ja see moskvamees oli võtnud pea käte vahele ja öelnud, et kuidas see on ju see on ju kõige suurem kulakuus lehma ja kuidas te seda tahate panna panga juhatusse. Aga siis selgus, et kui palju maad on 12 hektarit. Talu suurus oli 12 hektarit, aga oli nii kange mees oli seal kõik üles harinud ja peidavad seal 12 hektari peal kuut lehma. Ja vot nüüd ei sobinud see enam kuidagi kokku need kaks mõistet, 12 hektari peal kuus lüpsilehma, siin peab mingisugune viga olema, Moskva mees ei usu kuidagi, et niisugune asi võib olla võimalik. Oli tükk aega enne aidatud seletada küll valla täitevkomitee esimehed ja partorgid ja need olid siis aidanud seda asja seletada, et see on tõesti aus mees. Tema ei ole mingisugune kurnedal, üldiselt teenijaid ei ole kedagi, ta ise teeb oma naise kõik töö ära ja siis lõpuks saadi siis mees panna siiski panga juhatusse. Taolisi suhtumisi oli igal pool, lihtsalt ei taibatud, et meil võidakse peaaegu mitte millestki kangetööga ka midagi teha. Nüüd aga teame, et inimeste kahtlustamine kõiges kuulus loomuliku koostisosana Stalini reziimi juurde. Missuguse ulatuse see kahtlustamine võis võtta, räägib järgmine lugu. Selle kirjutasin ma üles Nigol Andresen neilt, kes teatavasti 1940. 41. aastal oli Eesti NSV hariduse rahvakomissar. 60.-te aastate alguses käis ta korduvalt juttu ajamas Nõukogude õpetaja toimetuses, kus ma siis töötasin ja mõnda tema jutustatust märkisin toona üles. Kolleeg Hans Kivilo, loeb nüüd minu märkmikust kirjapaneku, mis tehtud 28. juulil 1963. 1940. aasta sügisel oktoobris-novembris seati kõigis rahvakomissariaatidel sisse EKP keskkomitee instruktori ametikoht millele määrati inimene Moskvast, kellel olid suured õigused sekkuda rahvakomissariaadi töösse. Hariduse rahvakomissariaati määrati instruktoriks keegi Pirov kes paistis silma oma pealiskaudsusega aga ka käskijanna keelajana. Tolle ajajuhtimisstiilis oli tähtis koht ähvardustel ka ähvardada oskas büroof imehästi. Detsembrikuu alguses astus ta välja totra nõudmisega. Alates järgmisest, see on 1941.-st 42.-st õppeaastast. Tuleb koolidest kõrvaldada kõik õpetajad, kes seal töötasid kodanliku vabariigi ajal kuna nad ei olevat suutelised Nõukogude koolis õpetama ja kasvatama. Jutt oli tuhandetest pedagoogidest. Kui ma küsisin, kes siis koolis töötama hakkavad, vastasta uus pedagoogide kaader tuleb võtta töölisklassi hulgast juba praegu hakake valima, et kevadel-suvel neile saaks kursusi korraldada. See nõudmine muutus päevast päeva kategoorilisemaks. Püüdsin talle meelde tuletada Lenini näpunäiteid vana haritlas kaadri rakendamise kohta kuid see teda ei kõigutanud. Siis oli teine aeg, oli tema lakooniline vastus. Olime suures segaduses, sest kooli ähvardas katastroof. 1941. aasta alguses sõitis Tallinna EKP keskkomitee sekretär Andrei Andrejev ich Andrejev. Olin kuulnud tema sõbralikust suhtumisest Eestisse, vist selle tõttu, et ta abikaasa olevat olnud Eesti päritolu. Suurte raskustega õnnestus mul tema jutule saada. Rääkisin oma muredal ära. Andrejev jäi selle peale väga süngeks. Siis andis korralduse Pirov välja kutsuda. Kui mees kohal oli, küsis temalt. Kas te teate, millal läheb järgmine Moskva rong? Lakeiliku abivalmidusega oli perov väle seletust andma kuid Andrejev katkestas tema jutu öeldes, vat teie lähete ja sõidate selle rongiga Moskvasse ja tagasi enam ei tule. Sedapuhku oli asi selge, kuid keegi ei teadnud, kui kauaks. Vanad spetsialistid olid ja jäid paljudele keskusest tulnud asjameestele pinnuks silma. Loomulikult oli see instruktor oma võimupiirid ületanud mida ei saanud aktsepteerida ka inimene, kes kõigist kõige kauem tõsis Stalini meeskonnas juhtival kohal. See aga ei tähenda, et pedagoogid oleks rahule jäetud. Neid paigutati koolist kooli ümber eriti koolijuhatajaid, kellest paljud isegi ilma leivata jäeti. Põhjus aktiivne tegelane kodanliku korra ajal, seega Nõukogude vaenulik element. See viimane sõnapaar oli lausa meelistermin käskkirjades, otsustes ja ka arreteerimi sorteritel. Kümnet kooli mehi koos perekondadega küüditati 1941. aastal Siberisse. Neid leiti ka stalinismi ohvrite ühishaudadest. Ja mis puutub mujalt tulnutesse, siis ei tohi unustada, et julgeoleku organid kujundati välja just nendest. Nad ei tundnud ega tahtnud tunda kohalikke olusid. Nad täitsid Stalini ja Beria väga täpseid instruktsioone. Need olid aga üle liidu ühesugused, nii ja nii palju hävitada, nii ja nii palju vangilaagritesse tööorjusesse ja nalja piinadesse saata. Nõukogude korraga koos tuli meile ka paberivõim eriti niisuguse paberivõim, millel pitsat peal. Mäletan. 1941. aasta suve Läänemaal alanud sõja tõttu olid liikumisvõimalused tublisti piiratud. Valla piirides liikudes pidi ikka mingi pitsatiga paber taskus olema. Üle valla piiride minnes aga nõuti eriluba ja neid lubasid anti välja. Vallamajas. Sealkandis oli nii, et paljudel taludel olid heinamaad üsna kaugel hoopis teises vallas. Kibedamal tööajal aga polnud mahti vallamajast luba nõutama minna. Siis püti ikka mõne juhusliku paberiga läbi ajada, sest punaarmee patrullid ju eesti keelt ei osanud. Üks talumees kiitles, kuidas ta Blancovekslile oli oma nime peale maalinud ja siis selle mitmevärvilise dokumendiga läbi mitme valla isegi korduvalt Haapsalus ära käinud. Kroonupaber oli patrullides suurt aukartust äratanud. Nõukogude kord tõi meie ellu ka mõiste ankeet, mille ametlik nimetus kaatri arvestamise isiklik leht tema enda käega kirjutatud. Alguses 1940. 41. aastal ei osatud midagi karta. Ankeedis näidati ausalt ära, kes kus olnud, kes kaitseliidus, kes isamaaliidus, kes vabadussõjast osa võtnud, kes välismaal käinud. Aga paljudele sai see saatuslikuks. Sõjajärgsetel aastatel oldi targemat, igat asja ära ei märgitud. Minu arvates vajaks omaette uurimust see, kuidas sai olla võimalik muidugi ankeetide põhjal. Et eestlaste hulgas oli väga vähe neid, kes kunagi elus välismaal käinud ja hoopis vähe neid, kellel teistes sugulasi. Tean paljusid, kes kaua kinnitasid, et nendel pole välismaal mitte ühtki lähedast inimest. Aga 50.-te aastate lõpus, kui olud vabamaks läksid, avastasid kusagilt kaugelt, kes isa, kes venna õe, kes veel kellelegi ja sugenes kirjavahetus, leidsid aset esimesed külaskäigud. Säh sulle siis ankeet. Loomulikult ei tahtnud keegi oma sugulastest lahti öelda, aga enesealalhoiu instinkt sundis niiviisi talitama. Kui palju on meil aastakümnete jooksul inimeste üle otsustatud mitte tema enda, vaid tema ankeedi järgi. Kaadrialastes keskuste eludes on üks sagedasemaid fraase, see. Teate, ta on tubli inimene, aga tema ankeet ja õhkamis märk. Ankeedist polnud mingit abi. Muidugi siis, kui inimese peale kaevati. Julgeolekuorganites on endisaegadel usutud rohkem seda, mida räägivad pealekaebajad. Vähem seda, mis inimene iseenda kohta kirja pannud. Isegi siis mitte, kui tõesti pole midagi varjatud. Septembrikuus olin ma Võrus külas mehel, kelle nimi on Alfred Neetra. Pärit on ta Valgast, kus elas kuni sõjani oli tislermeister. 1940. 41. aastal lõi aktiivselt kaasa nõukogude korra sisseseadmisel. Kui tuli Saksa okupatsioon, läks jalgealune tuliseks ja ta otsustas Valgast kaduda. Igavate abiga sai ta ennast sokutada politseipataljoni, mis saadeti Pihkva oblastisse. Ta oli seal köögi juures, aga põhiliselt tegeles oma õpitut alaga tisleritööga. Seal köögi juures olles lõida sidemed kohalike partisanidega, keda abistas toidumoonaga ja kellele toimetas edasi teateid. Lugesin tema juures kodus endiste partisanide kirjalikke tunnistusi selle kohta. Kuid 1945. aastal kutsuti ta Valga julgeolekusse. Üks väikemees oli seal, Petserimees oli mul ta nimi meeles see hakake mul töötama. Et andke need isikud üleski saksa haigu töötasid mas diaju, kedagi ma sulle ju Valgaski, mis asja, kõik läksid ju minema, suurem osa sai mõned nimed teda, need oli läinud juba sinna välismaale. Ja kas kolm kõrt kutsus ja viimati oli midagi kinni? Ahti heidame koos töötada ja pokri sisse Valga vanglasse, sealt tehti paljas, võeti sõrmusele kella ära kõik ja löödi vanglasse ja poolteist aastat olin vanglas. Siis hakati mind üle kuulama poolteist aastat rull, teist teist aastat ennem ei kuulatud üldse üle, ei kuulatud midagi, poolteist aastat istusin seal Valga vanglas, seal inimesi puupüsti täis, toodi järjest juure järjest uldi uriini, mis sisse 120 ruutmeetri peal oli. 120 inimest saa ruutmeetri peal, oli. Täpsustame nüüd, millal teid siis vangistati? Mind arreteerid 40-l viiendel, 24. juulil. Et siis sel ajal tuli vange, paljusin Oizinotuudi sisseige, Päivi tuuri visati sisse, mõni mees valab tuttavad, kõik inimesed, talumehed ja võlamõtsavaht oli Koit üles tuugatuudi sisse Tusuri ärakese vanglas. Tuuli ka siis, mis sina kurjalt mul püssi sellepärast siia. No ja siis poolteist aastat, siis hakati mind uurima, siis tuli kunsti julge oleks, viidi, seal oli üks major, pidi Ukrainale olema tuss, mis seaks teid siin kinni peetaks, mis tükk see on, te olete Tiisler ja mis teinud, ma selle ütleme, kui see asi oligi, tegi paberi, et vabastada vanglast vanglaülemale lahtivasheemi töösse saata. Viidi minul tagasi sinna ja läks üks paar, kolm päeva Kursti uuest julgeolekus Solegi toda meest frondiga ja oli üks Venemaa eestlane oli leitnant no tuues oli inimei, too oli ehtne röövel, dub, tappis mu nahatäis lei hambad kõik sisse ja ja Vašistima välja ei lase. Vaideid lahtivad setu pabergisse tükkides katkimis tuu vabastamise paber. No ja siis sulle midagi tea, sain peksa hirmsade ja siis läks viisi tagasi jälle Kursti jälle uuesti. Kas kirjutati alla, ma seal süüdistusele kirjutasin, on maailma süüdistust, oli kaks, tunnistavad ka veel peale üks Sõru ja siis üks Velberg. Tuudi tunnistas, et maale partisani mõtlesin. Ja mida kuradi kõige, ma isegi ei tea, mis seal kõnelisse mulle pääle olev Saksa sõjaväkke mobiliseeritud, noor ja kõike satsid, juttu aeti peale ja viidi vangimaja tagas, sain tappa naha Dave ja siis Kursti uuesti välja, nurgas kirjutati alla, siis tuli üks vene ohvitser visati sisse, sinna. Major. Tegelikult ta märkis olevat täheldada, ütlesite, major. Mina võitsin Berliini, mind näed, löödi sisse, ütles mulle, et mis te Vaivadesse kõnelesin, Venegilsaste, mis te vajuvad Eeennast kirutiga alla, ega laagris on palju kergem, mis te siin laske ennast tappa. Siis teised veidi kirjutasin kõigile alla, siis saime nahad tapas paberi Balzlaskule ja siis oli tapiga tallinomeek ja Tallinnast Ülemiste ülemist moel niivõrd nõrk juba sisse saanud, kuskil Vi oli ülemisse laagris kõik ära. Seal ma sain töödejuhatajaks plekiseppa ja puusepatöötoa juhataks. Seal oli siis selle eritöödeks, sain Päivi juure. Kuus aasta üheksa kuuga sain lahti. No ja siis naine oli poja Kärt, ära viidud, Siberisse tuldi mulle uuesti järgi, ma olin töös juba vennan. Ja tuldi uuesti järgi, viidi Viljandi vanglasse Salzist, Appige viidi minu siis naisi juurde. Mulle meenuvad jutuajamised erukindralmajor Richard Tombergiga 1980. aasta alguses. Siis mind huvitas peamiselt Eesti vabariigi sõjavägede organisatsioon ja relvastuse probleemid. Kuid korduvalt läks jutt ka kindral enda käekäigule. Tomberg teatavasti oli omal ajal Eesti õhukaitse ülem, mis tähendas, et tema käsutada oli nii lennuvägi kui ka õhutõrje. Tema oli üks neid väheseid eesti kindraleid, kes jäi punaarmeeteenistusse pärast nõukogude võimu taastamist Eestis jäi diviisi komandörina. Praegu muidugi on tuline kahju, et ei märganud siis kõike magnetofonilindile salvestada. Ja nähtavasti oli selles süüdi teadmine, et toona poleks lindistus saates kasutada saanud. Eakas kindral juhtis tähelepanu sellele, et tõeline spioon on ajaloos harv nähtus kuna see elukutse nõuab haruldasi inimesi tarku teadjaid ja oskajaid, kes trotsivad mis tahes riski. Ja spioone ei valmistata kuskil massiliselt ette. Seepärast oli tema jaoks ülimalt hämmastav, et nõukogude maal nähti igast teises või kolmandas inimeses välismaist luurajat. Seda oli ilmselt vaja kahel põhjusel. Esiteks, pionomaaniaga sai külvata rahva hulka pideva kahtlustamise seemet. Ja teiseks, NKVD-l oli küllalt vahendeid, et inimestelt välja pigistada ülestunnistust, et ta tõesti on spioon. See ülestunnistus aga võimaldas määrata kõrge karistusmäära ja saata järjest uusi inimesi stallinlikesse orjalaagrisse. Kindralil oli põhjust kõige üle arutleda, kuna teda ennastki oli süüdistatud spionaažis. Lugu oli järgmine. 1941. aasta juunis saadeti kõik Eesti kindralid. Neid oli kokku viis ära 22.-st territoriaalsest laskurkorpusest. Nende ülesanne oli õppida kaks aastat Rundse nimelises sõjaväeakadeemias. Muide, Moskva rongi istusid nad mõned tunnid enne 1941. aasta 14. juuniküüditamise algust. Üheaegselt nendega lähetati Moskvasse ka Leedu ja Läti sõjaväejuhid. Nädala pärast algas sõda. Kuu aja pärast oli akadeemiasse jäänud eesti kindralitest ainult Tomberg üksi. Teised olid vaikselt teadmatusse kadunud. Ootas temagi päev päeva kõrval oma saatust, kuid võimaldati tal siiski akadeemias õppida ja töötada. 1944. aasta jaanuarini. Siis arreteeriti ja öeldi näkku, et ta inglise spioon ladugu, aga kohe välja kõik, mis ta teinud on. Miks just inglise spioon? Asi oli selles, et Eesti vabariigi kõrgemad sõjaväelased õppisid enamasti välismaal sealsetes akadeemiates. Et ta kvalifitseerus ümber õhujõududele, käis ta lisaks seda asjandust Inglismaal õppimas. Tol ajal aga oli tavaks, et kõik Inglismaal õppinud koondusid hiljem siinsesse inglise kultuuriühingusse. NKVD silmis oli aga see kultuuriühing kindla peale spionaažiorganisatsioon. Tervelt seitse aastat oli kindral Moskvas eeluurimisel ega saanud ühtki süüdistust omaks võtta. Mäletan tema sarkasmi, kui ta märkis, et see seitse aastat polnud mingi eeluurimise rekord Ühte venelasest kindralit pinnitud koguni 11 aastat samas asjas. Ehkki Tombergi süüd ei leitud, saadeti ta ometi Siberisse asumisele. Nähtavasti igaks juhuks. Niimoodi oli siis eesti kindraliga ajalooraamatutest me teame, kui paljudele partei ja valitsusjuhtidele kolmekümnendatel aastatel pandi Stalini käsul süüks kuulumine välisluurete teenistusse. Larin rõkov peatakov Tomski on esimesed nimed, mis meelde tulevad. Siis väejuhid, tuhadzewski, ärk, Jegorov, kiirgubajevits ja see nimekiri saaks ilmatu pikk. Teada on, et maailmakuulus teatrimees Sevalod Meyerholm, kui ta 1939. aastal arreteeriti ja NKVD pihtide vahel oli oli palunud oma uurijat, et tehtagu temast mistahes maa spioon, aga mitte jaapani oma. Sellega ta ei saavat nõustuda. Vististi läks ta kirja Türgi spioonina. Need olid siis tuntud nimed ja tuntud inimesed. Aga kui palju tuhandeid oli lihtsaid inimesi, sageli pooleldi kirjaoskamatuid, kellele samuti spionaažisüüdistus kaela määriti, õigemini küll kaelas väänati. Ka meie järgmine meenutaja oli üks neissinastsest. See mees, praegune pensionär, oli 1944. aastal kuueteistaastane nooruk, kui mobiliseeriti lennuväe abiteenistusse ja viidi Saksamaale, kus viimasel sõjatalvel oli hitlerliku Reichi lääneosas Dortmundi õhutõrjes. Veidi enne sõja lõppu saadeti Tšehhoslovakkias, kus langes punaarmee kätte vangi. Läbi vangilaagrite jõudis ta 1947. aastal koju. Kuid 1951. aastal arreteeriti uuesti ja esimene süüdistus oli Te. Olite sõja ajal Saksa lennuväeohvitser. Mõelge ometi, et alles kuueteistaastane, lapseohtu inimene ja lennuväeohvitser pidi ikka põrunud see aru olema, mis niisuguse asja välja mõtles. Kuid edasi räägib Elbor, traks ise. Ta elab praegu rakkes Pälsoni nimelises sovhoosis. Eks siis sellele süüdistusele järgnes kohe uus süüdistus juba spionaažis. Nojah, seda kindlasti, see oli reegel, et igaüks mingi riigi spioon oli näiteks minule sündinud sügiseti Lääne-Saksamaa Tasuks spionaažis ja nii teevad ühte. Aga miks just läänes? Saksamaa? Sellepärast, et ma olin Dortmundi 44. aasta lõpule, siis Lääne-Saksamaad ei olnud. Oleme Saksamaad ei olnud, jah, ma püüdsin seda ka selgeks teha, aga noh, seal oli tulutu töö. Noh, mulle pärast hiljem seal üldistus peale jäänud paljudele jäi ta peale ja siis ainult nii palju pidi olema selle asjal vahet, et kui tegelik spioon mõisteti surma siis need lasti maha, aga julgeolekuTexpiolid, nemad pääsesid siis 25-ga ja nii et 25-le laagris oli küllaltki küllaltki spioone. Isegi minu vahetuses üks juudi rahvusest endine lendur polkovnik, olnud 36. aastal, ta oli Hispaania kodusõjas praaku mehed lasid tal lennuki alla ja siis ta langeb võnkumiste kätte, kuid rakumehed vahetasid välja kahe vabariiklaste käes valt ohvitserile vastava ohvitserid. Nojah, ja siis tuli keda Venemaale tagasi ja tegi isamaasõja läbi ja ükskord kutsuti kutsuti ta siis julgeoleku, siis öeldi, et kuule, mees, et kas see on natuke imelik. Salangisid nende rakumeeste kätte vangi ja sind maha ei lastud. Ja oligi, mees, istus 25 pluss viis pluss siis. Meil oli juttu siin Lääne-Saksamaast, aga mis maade spioone seal siis vangilaagrites oli? Ameerika-inglis-see oli Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia ükskõik kust jah, nii et igal juhul isegi soome spioone ja kõik oli Soome ja Rootsi ja. Et aga mingisugune side siis teatava maaga pidi olema mingi huvi selle vastu. Või oli see lihtsalt juur, kes, missuguse riigi see on alati olnud, põhiliselt olidki midagi, kas see mees oli siis seal kunagi käinud, aga siis oli ka neid, kes üldse ei noh, ei olnud seal käinud, lihtsalt süüdistati ja 53. aastal süüdistati spionaažis imperialistlik riikides pühast, noh, see on ju absurd, aga muidu neid oli jah, väga palju liigist, kes istusid kinni, 58 kuus, oli see paragrahv Et seal ülekuulamistel, ega siis raiuti seda kogu aeg, et sa oled ja sa oled. Jah, täpselt jah, täpselt, ja no üldse kui ülekuulamisele aegseid ülekuulamisi võtta, siis artasin põhiliselt sellega, et sul on väga palju peale eriti raskeid asju, mõrvu ja kõiki asju, mis vähegi kuskil, kas nad olid olnud või olnud olnud, ilmselt oli see sellepärast, et et lüüa verest ära, siis, kui sul veel väikem natukene olla, tunnistad üles? Jah. Nii see asi käis, näiteks ravinud süüdistati paljudes mind süüdistati tapmises, sest näiteks süüdistati Järvamaa julgeolekuülema tapmises, kõik oli täpselt, oli neil isegi tunnistajad, kes mulle vastas käisid, täpselt rääkisid, millest ma olin selle mehe maha, las kosmosele pist olen pannud ja nii edasi. Uurimise käigus pooleteise aasta jooksul kadus see asi ära, aga tuli tuli uusmaa olevat valmistanud ette Nõukogude aktiviste massimõrvu. No ja seal ei olnud muidugi mingisugust, tõesti, siis oli külanõukuudel kohaliku külanõukogu tõend, kus oli öeldud, et vaat tema valmistas massimõrvu ja ma hakkasin siis naerma, et no kas teil tõesti enam muud Muleb hinge peale panna ei ole silised sina, bandiit, naeradil, seal ju nõuasutuse õiend. See on õige kõik. Ja rohkem mul ei olnud. See oli minu üks paragrahv, millega, mille eest ta sinna kaugele maale läksin. Kuidas see kohtumõistmine, sest süüdis. Ja see kõik oli ju oli ju nii läbipaistev, et kohtunikud bee tüseda. Aru saama, mul oli kolm tribunali, kaks tribunali läks tühja, ei suudetud ära tõestada, mul midagi ja kolmandal ka kolmandal oli pagari kolmandale korrusele kin istung ja noh, seal oli siis nii, et kui tunnistaja ütles näiteks saa pannaksegi ei oligi nii, et seal midagi sirkuseks seda öelda ei saa, seal nalja ei ole ju, see on väga-väga-väga traagiline asi, aga, aga noh, täitsa sellist, milleks neid üldse peeti, ma oleks võinud vabalt ilma kohtuotsustega panna ja julgeolekumehed tsiteerib ikka Stalini Stalini olevat, öeldi, et noh. Et kui on süü, siis süüdlasi me leiame alati, kui 100-st kinnipandust üks osutumile vaenlaseks simman kasvudega töötanud. Pagari sai mulle kaks kõrgema. Eriti tähtsat asja uurijat ükse polkovnik, teine major, üks kuulasid öösel, teine päeval üle kuus kuud. Ja selle aja jooksul ei saanud tõesti aru, et, et mul ei olnud ju midagi hingedega. Said kindlasti. Aga kas selle pagari pika praktika jooksul siis oli ka ja niisugust juhust, et mõni inimene seal vabalt Ei ei, seda ma küll ei tea, nad ise ütles, et meie ukse pealt sisse poe lahti. Meil oli üks Läänemaa noormees oli meier. Ta oli komnoor ja isegi kohaliku kom sele Algurgi sekretär. Myyd seda sõprustasid, millisega läksid küla, naabri küla läks metsa metsatukast läbi ja üks mees tuli vastlalasi, miilitsa Mahabistest. Jooksis metsa. See muidugi ähmi täis, läks alguses koju natuke toibus, selleks ongi sulg küljes. Julgeolek tuli, võttis ta kaasa, viis metsa. Vaatasid ringi, pildistasin muidugi Sultan viiendas enam selles, et surnud oli ja öeldi, öeldi seal käed raudu ja sina tapsid. Ta oli kõik ja tavalisi puidu, Ida hulk aega mitu kuud ajas vastu ta ei, ta ei tapnud ta lõpuks mehel ei pidanud närv vastu ja võttis omaks. Ja juhtus niimoodi, et et tema kinnime langemisest üks, kolm kuud möödas, tuli üks mees vaid alangul kinni ja siis ütles ka tema miilitsa, lasknud maha esinenud vastatati paar nädalat ja kumbki raama ei olnud. Meie mees tuli kangelasega pisarsilmi. No mina lasin maju. Ta ilmselt oli mehel midagi, närvid juba ära. Ja siis noh siis ilmselt noh, midagi pole teha, siis läks, otsiti kodus ema ema elaneda läbi ja leiti uus Eestit ja eestiaegsed, teises tehakse pööningult. Ja noh, see on ajaleht, oli see masin, propaganda, kui oled nii, noh, silm silma vastu propageerisid siis 10 aastat massile propaganda oli 20, isast Läks lihtsalt teise punktiga, Jaak Joala samuti ka paragrahv 50 800 või 158 10 essasin pagarid ja tuli sisse üks vene rahvusest endine ohvitser, töötas see aeg Tallinna sadamatehastes tuli sisse ja ütles, muidugi, esimene asi, olime eksikombel võetud ja midagi on sind lahti, midagi suur eksitus, noh, ma ei saa olla kedagi, kelleks mind süüdistatakse, 1000, aga noh. Ja siis uurisin ära, et milles siis asi on see, mis ma räägin, ma olin treial. Mulle anti üks partii treida ühes detaile. Ja ma läksin tsehhiülema juurest ja küsis, et andke mulle inglispink. Kuule küll poolautomaatpink, et ma seal saab rutem tehtud ja oli kõik ja nüüd ma olen siin, lubas siis seal pavilistes palju noori poisse, ta ütles, et need noored poisid siin piss vaenlased, need on kohe ma homme, et see asi selgub, ma saan välja ja nii edasi ja kuulasin seda juttu kõik ära ja küsin ta käest, et kas keegi pealt kuulas ka, kui sa ütlesid inglispingi peal laad treida. Ja mehed olid ümber, diad vana, saad 25 aastat. Vananemis vihastas mu peale, nii et ei rääkinud mulle head, üldse niidab ühes kambris minu teavitsi Lätit, sügise paar kuud hiljem ma olin juba kohtu alt läbi, olin juba karistatud 25 aastaste meeste juba kambris, seal oli noh, oli natuke reisimine, langeb topelt reedoidjees ühesse toodi sinna juurde mehi Siimist, toodiga sinna. Ma nägin, jätsimees tuli Kihnus kotikele käes ja ma ütlesin, et no kak vene keeles. Jah, sul õigus kaks Iisrainati ära ja see, kas see on siis paragrahv oli talle 58 10 üks lõik, kuna ma täpselt kõike ei mäleta. See on propaganda, välismaa tehnika ülistamine, selles toitis ringis pink. Sellest aitas oleks tulnud mingisugune 1000 c pink või teine pink või kolmas kuidagi teistmoodi, aga too siingi spink. See oli ju selline kuritegu. Nii et välismaa ees lömitamine ja see läks paragrahvi alla. Siis oli ju see aeg, kus paljastati nõndanimetatud kodumatuid kosmopoliit ja kes selle sildi külge sai, oli ühekorraga ka rahvavaenlane. Kui traagiline aga oli see, et kõigile mõõdeti ühe mõõdupuuga, oli süü suur või väike. Näiteks mul oli brigaadis oli kolhoosi, kes oli vilja toonud, kindatäie koju ja ta sai sellest katsunud. Ta oli perekodus alias pisarsilmi, rääkisid nad hüppasa süüa saaks naised ja lapsed klusiilide tiitlasedasi. Naljamees, kes süüa, saime natuke viletsalt üldsebki saime iga päev ja kolm korda päevas. Saade jõuab lõpule ja see on ka meie selle aasta viimane saade. Tõsi on ju veel 25. detsember, meil peaks ja saade olema. Aga see on esimene jõulupüha, jäägu sel päeval igasse kodusse jõulurahu oma pidulikkuse ja pühalikkusega. Ja kuulajatele ja headele abimeestele ja muidugi ka naistele. Soovin kogu südamest head vana aasta lõppu. Taaskohtumiseni kaheksandal jaanuaril 1989.