Inemise sisu on saade sisukatest inimestest. Tervist, mina olen Urmas Vadi ühes telesaates, kus oli juttu näitlejanna Kersti Heinloost, andis Mati Unt nõuande, kuidas kirjutada õigesti heinloo nime mitte ühe, vaid kahe hooga ja hunt lisas, et seda saab meeles pidada selle järgi, et Kerstil on kaks suurt ilusat silma nagu o tähed ta nime lõpus. Niisiis Kersti Heinloo head kuulamist. Tere, Kersti. Tere. Kui sa 2000. aastal lõpetasid lavakunstikooli ja koos kursusekaaslaste Janek Joosti, Katrin Pärna, Tambet Tuisu ja Andres nahariga koos tulite Vanemuise teatrisse, siis andis Vanemuise teatrile. Noh, minu meelest, et väga suurt hoogu juurde, aga siis 2005. aastal läksid sina Inglismaale koos enda elukaaslase Janek Yostiga ja Tambet Tuisk, Mähar on nüüd no-teatris. Ja Janek Joost on vabakutseline. Kas siis sellel hetkel, kui sa ära läksid, midagi sinu jaoks otsa? Et miks sa Inglismaale läksid? Alustuseks ma täpsustan seda, et me tulime tegelikult. Kolm poissi, kaks tüdrukut pluss veel lavastaja Vahur Keller oli ka alguses meiega, tema püsis ainult ühe aastani, temaga naases Tallinnasse juba kohe. Aga et miks ma läksin? Tead, mul ei goog, tahtmine nagu midagi edasi õppida. Lavakunstikool võtab magistratuuri küll vastu, aga temal on kuidagi niimoodi, et iga kord on mingi konkreetne teema. See teema oli tol korral lavakõnelava hääl, midagi sarnast nagunii väga hetkel ei huvita, et ma mõtlesin, et ma tahaks nagu otseselt õppida siiski. Ja siis ma mõtlesin, et võiks minna välismaale küll, et nagu näha ja vaadata ka, mis mujal toimub, aga samas ma mõtlesin nagu näitlemist õppima minna, tundus nagu. Mitte nagu kõlaks nagu ülbena, et mul on juba piisavalt oskusi või nii, aga et ilmselt ma saatsin sisse kuskil kooli, kus hakatakse õpetama jälle nullist tonnist. Ma mõtlesin, et kas see on ikka kasulik mulle ja keel ka ei ole nii hea, et näiteks võtta kursusi Shakespeari teemalisi, aga Inglismaa mul oli nagu mõttes kohe, sest et noh, inglise keel siiski on mul üks keel, mida ma paremini valdan. Ja siis ma mõtlesin minna hoopis filmi õppima. Ja sellel oli veel üks tõuke, põhjus oli veel see, et ma tegin Marko raadiga kunagi filmi Agent Sinikael, kus ma tundsin ennast nagu suhteliselt nagu saamatult. Ja siis ma mõtlesin, et et häkin kõma nagu lähenen sellele näitleja positsioonile filmis mingisuguse teise nurga alt, et ma lähen nagu kaamera taha, et ma näen nagu läbi kaamera, kuidas märkusi nagu teha näitlejale olles ise nagu okasoperaator või režissöör see kindlasti hästi aitab mind. Ja Vanemuises tollel hetkel kuidagi oli ka sihuke minnalaskmise meeleolu, et inimesed ei olnud nagu oma töös enam nii. Ma ei tea, mis see õige sõna on, nagu võib-olla entusiastlikud või kuidagi siukest pühendumist olin. Mulle tundus, et oli nagu väheks jäänud ja siis ma mõtlesin, et vähemalt aasta nagu tuulutada, et et mida kauem ma olen teatris, seda rohkem ma olen sellega seotud. Et seda raskem on, mida hiljem tahad ära minna näiteks aastaks, seda raskem on tegelikult Minnad. Tollel hetkel suhteliselt paljud tükid ikka maha läinud, nii et mul ei olnud nagu repertuaaris nii seotud. Et see ei olnud ka selles mõttes väga keeruline režissööriks, on seal selline kursus, kus me jah, saime ka režissööri poolt õppisime operaatori tööd, stsenaariumi kirjutamist, ka produtsendi esmaseid oskusi, põhitõdesid, meile anti edasi. Meil oli 300 meistrit, esimesel semestril filmisime video peale lühifilmiminutilise see esimese Semeetriga ja ütles niimoodi, et jagad nagu gruppides. Ühesõnaga, pidime kirjutama stsenaariumi, Esmeid jagati puntidesse, siis me pidime seal 400-st viiesest pundist nagu ühe stsenaariumi kokku leppida, et mida me filmima hakkame. Siis meil valisime ühe kuti stsenaariumi, kus kasvatati lapsi. Tuli välja, et Inglismaal on väga keeruline saada nagu lapsi, filmi sa pead tohutult tegema mingeid kokkuleppeid vanematega, õpetajat, et ega minust sai kogu see protsess, võttis nii kaua aega, et lõpuks filmi või või ei jõudnud kreti kelleni käisime võtteplatsi otsima ja lapsi kaastasime nii. Aga lõpuks seal telgis siis need lapsed pidid kasutama mingit ka suhteliselt ebatsensuursed väljendid ja sellest tekkis probleem, et tuli allkirjastada mingeid pabereid ja et noh, et mitte ära kasutada nagu pahatahtlikult lapsi ja et Eestis esimese semestri projektori suhteliselt ebaõnnestunud. Ja vist üks grupp meie omadest tegigi, lõpuks päris vormistas korralikult ära ja midagi ka siis näidati ja mis tõesti filmi moodi üledasid, must materjal, teistel nagu aga noh, see õppimise protsesse juba kaaperdaja nagu hästi. Huvitav see teema, kuidas stsenaariumit kirjutada, meile anti nagu lavakunstikooliski anti neli sõna ees, nelja sõna peale pidime kirjutama stsenaariumi. Aga tunned sa nüüd, et sa said midagi, mida sa sinna otsima läksid? Rasked nagu sõnastada, et mis ma sain. Mulle lihtsalt see õnnelik juhus, et samal aastal, kui ma õppisin, see on siis eelmisest sügisest kuni kevadeni või noh, juulikuus leppes mul see kool, tegin ma vahepeal ka Marko raadiga siin filmi, mis nüüd esilinastub 2007 veebruaris. Ja aga siis, kui näitleja ja siis täpselt ma olen, kui jälgisin seda, et kuidas ma nagu need näitlejana nagu olen kaamera ees omades kogemusi olla, nagu kaamera taga on. Ja et mulle tundus, et mingisuguse ma loodan, et see kajastub selles filmis, et mingisugune vabadus nagu tekkis küll ja ma sain nagu palju paremini nagu markaga vestelda nendel teemadel ja. Kui vaatasin ise näitlejaid läbi kaamera, siis see on nii keeruline teema, see, et öeldakse, et filmis umbes sa pead nagu õudselt miinimumi peal mängima ja sa oled nagu sa ei saa ka ikka päris miinimum, ma tahan ikkagi nagu emotsioon ja ikkagi tajuda mingid nulli peal nagu ka ei saa, et see on nagu see. Niisiis Markoga vaatasin ka materjali nüüd, mida ta lubas mul teha, mida ta sinikaela nagu lubanud mulle, et ära vaata materjali, et kõik see kokku, ma arvan, et tingib selle, et ma arvan, et see roll, mis ma nüüd selle silmis teen, on tunduvalt õnnestunum kui see, mis mul oli ses esimeses filmis. Eks kõik tea, selgubki siis Aja jooksul, mis sa siis õppisid emises, mis sinusse jäi nagu. See on huvitav, et sa selle agent sinikaela rolliga rahul ei ole või noh, minule küll mingisugune selline ebalus välja ei paista. No väga hea, ma ei oska, ma ei oska seda kommenteerida, sest ma ise Tian oma emotsioone, kaameraid seal olles. Õudselt palju heidetakse näitlejatele ette, et eesti näitleja nagu ei oska filmis mängida või nii kui ta suu lahti teeb, et okei, et kui ta teeb nagu tummstseenis, et sa suudad nagu olla loomulik, aga sa nagu aga hääl tekitama dialoogi edasi andma, et see kõik on hästi ebaloomulik. Vähemalt tol korral mul oli täpselt see tunne, iga kord, kui mu suu lahti tegime, muidugi kuuldi nagu, et issand, see kõik on nii valed on nii vale. Aga ma ei tea, see nii hästi, erinev on ikka teatris ja filmis mängimine hästi erinev. Aga see oli hästi lahe, et me ise nagu seal Inglismaal. No siis ma rääkisin, et esimene semester tegime video peale, teine semester tegime 16, millise filmi peale? Viimane semester oli ka päris 35 millimeetrise filmilindi peale, et seal oli ikkagi vaja ikka nagu päris näitlejad seal viimases projektis. Ja siis meil ka noh, otsisime näitlejad seda peategelaste noort poissi. Ja siis nad palusid, noh ma eriti Inglismaal nagu seda ei reklaaminud, et ma ise olen nagu näitleja kuidagi seal, millest igaüks oli nagu peaaegu et näitleja baaris või kuskil ma ei tea. Siis need edena annad, muidugi teadsid, et noh, mingi niisugune taust mul on, on, ütlesid, et Kersti, kas sa võid nagu vastu mängida poistele? Me filmime neid selle casting'u käigus. Ja siis mulle jäi see nagu kompliment pärast ütlesid, et kersti õudselt raske oli, et sa vastu mängisid, maksnud kõik sind vaatama, mitte poiss, see palju huvitavam. Tore. Tore, sest et näärmega üllatasid, sest noh, et seal mingi näitleja kuskil Eestis kuskil Tartus ega seal mingisugune kaubamärk ei ole. Et see, mis sa tegelikult elad, või see, mis sinust tegelikult, mida sa teinud oled või sedasi nagunii edasi neile pinnasel. Et isegi kui ma ütlen, et ma olen mänginud antiigi, kui need, siis noh siis. Kuidas, kuidas siis niimoodi, kas nad ei teagi Vanemuise teatrit? Vot ei tea jah, üllata seal. Aga siis ma käisin hästi palju ka Inglismaa teatris kokku vist viitekümmend lavastust vaatamas, mis tegelikult aasta peale võib-olla ei olegi nii väga palju, aga, aga rahalised piirangud on teatud. Aga siis me ikkagi nagu mõtlesime, et kas me kohtume nagu ikkagi London on ju teatri Mekaga, et kas mõnda ikkagi kuulsat näitlejat kohtadeni ja siis me tahtsin minna vaatama tükki, kus, mis seal kaheinimesetükk. Ja üks nendest näitlejatest oli tseremoonia erand ja siis oli meil veel Londonis külas samal ajal Karin Tammaru, kelle lemmiknäitleja Jeremy harjans. Ja siis me läksime neid pileteid nagu hankima sinna teatrisse. Mul on, hetkel ei tulegi meelde, mis sa teatri nimi olingi, Almeida teater või midagi. Ja saatsime veel Karini nagu ilmaratta peale, et sina mine, sõida ilma rattaga, nii kaua me lähme hangime piletid. Ja muidugi õnnetus õnnetus on ju. Me kõnnime selle teatri ette, näemegi, see õnnetused, Karin sõidab selle Ilmo rattaga. Et sammub tänaval reservi, naerans Janek iga kahekesi olime ja läksite väikses kohvikusse selle teatri vastas. Ja meie nagu tõeliste autogrammikütid jäime kohvikut ootama, et noh, et et kui selline juhus on ju, et ikkagi mingi autogramm küsida. Ja siis seisin seal väljas, vaatasin läbi klaasakna, kuidas Heremairend suppi süüa. Siis ta lõpetas oma sokke ja tuli välja ja siis kohe tormasime ligi. Küsisime ka, et kas saab autogrammi. Ja teine üllatavalt lihtne, rahulik kohe küsis, et jaa, et kust te pärit olete, kas te etendust tulete vaatama, noh ilmselt neil on muidugi mingi teatud skeem, kuidas käituda, oota grammi küttidega. Sellele autogrammile lisaks oli veel hästi tore lugu, mis järgnes, oli see, et me läksime siis tükki vaatama. Ja meile üks sõber veel, nii et poisid istusid nagu esimesse ritta, kus vabu kohti. Ja siis vaatad, et seal noh, laval mehed vestlevad, mingist heietad, oman mingid noorpõlve mälestused, neil mingi ühine naine oli ja et kes keda millal petise ja siis nad joovad nagu kõrvale mingit viiskite konjakit. Serbia ära tuleb nagu tagalavalt tal konjakipudel käes nagu hakkab endale konjakit valame, kutid vaatavad, et issand, et. Vana Tallinna pudel oli? Täitsa oskavad. Ainult kuskil Londoni suures teatris on job laeval, vana Tallinn, noh, nii-öelda eks seal muidugi, päriselt ei ole ju vana Tallinnaga ainuke viga oli see, et ta oli üritanud, nagu ta ei olnud keeratava korgiga. Olite üritanud seda punni sinna otsa sisse panna. Mõtlesime meile Inglismaal üks vana Tallinna pudeli, peaksin teatri ümber veel natuke luusima. Kui me veel teda kohtame, kingime talle päriselt selle vana Tallinnat, siis ta teab, mis maitsega see on. Aga noh, selleni jõudnud. Kui rääkida sellest teatrist kui sellest teatrimajast või institutsioonist, minu jaoks on alati väga raske üles leida mingisuguseid näitlejaid, kes on vabakutselised. Et nad ei seostu mul ühe teatud teatrimajaga näiteks Raivo E Tamm, et ta ei ole üheski teatris enam, aga alati kui teda näha, siis on see minu meelest nagu minu jaoks isiklikult nagu väga suur õnn ja rõõm. Kersti, sina oled ka praegu vabakutseline, et praegu Pärnus Kaplinski liblikas ja peeglis mängid ja nüüd on Vanemuises tulemas üks näidend, mille pealkirja Beautiful podis. Kuidas sa ennast tunned, et kui enam inimesed ei, seostasin Vanemuise ka niimoodi või, või et nad ei oska sind üles leida. Et kas see on kurb ka? Kur, ma ei tea, ühest küljest, mul on nagu hästi palju rõõmu just olnud praegu sellest perioodist, sest et ma olen puutunud kokku nende uute partneritega uute lavastustega uue teatrimajaga, nagu Endla näiteks oli, nii et kus ma ei ole varem töötanud, et minule endale on see nagu huvitav ja paljupakkuv olnud, aga aga publik mind yles leili ja ma ei tea, ma ei oska öelda, ma olen nii vähe olla seal olnud. Tegelikult on praegu minu arust hoopis see, et ikka küsitakse mu käest, et noh, et millal, kas sa oled ikka veel Inglismaal, nii et tegelikult on mingisugune, kuigi ma juba juulikuust saadik tagasi Eestis, siis see on nagu inimestel nagu meelde jäänud mingi jutt, et ma õppisin Inglismaal, olin Inglismaal, et ega nad mind näevad, siis nad nagu tervitab mind, oo, Etna. Noh, et sa oled inglismaalt käimas või midagi, et tegelikult mul on juba üks tükk välja tulnud, Eestis on praegu teistelt võib-olla see on nagu selles mõttes õigus, et kui inimene ikkagi seostub mingi konkreetse teatriga, et siis on nagu. Mõnes suhtes lihtsam, et ta kaob ära kuskile. Ah, see on raske küsimus, jah, ma ei tea, noh, Raivo E, Tamm on jah, sellise kaliibriga näitleja juba, kes nagu ei vaja seda institutsiooni selja taha, aga kui sa oled nagu noorem näitleja, siis kindlasti on oma tee alguses lihtsam. Kui sa oled seotud mingi majaga majaga naljakas, mingi teatriga ikkagi. Et seal on inimesed, kes hoolitsevad ka sinu arengu eest vähemalt, et sa ei pea pabistama, et mis on mu järgmine töö, isegi kui sa saad mingeid suvalisi sutsa, siis ikkagi järjepidevus kaob, sa teed midagi, ikkagi su nimi on kuskil kavalehel ikkagi on ja teisest küljest on vabakutseline nagu Ta ikka väga tore olla. Ma arvan, ma väga ka pikaks ajaks ei tahaks jääda vabakutseliseks. Isiklikult mulle meeldib ka olla mingisuguse kollektiivi liige, siis olla selle institutsiooni eest nagu väljas kuuluda mingisugusesse gruppi. Sest eks ühtsuses peitub jõud, eks ole, aga teisest küljest ma just mõtlesin, ma nüid sõitsin siia beautiful bodyde prooviat. Et vabakutselisena, kui sa juba mingi töö ette võtad, sinu kontsentratsiooniaste on ikka tunduvalt kõrgem kui see, et kui sa oled mingi trupi liige, ah, järjekordne töö, järjekordne käskkiri stendile. Et ta võib olla kov nagu ootad, et millal see parem töö tuleb või millal tuleb mingi parem rolle või kui see ei õnnestunud, küll ma siis järgmise rolligentenn nagu üritan rohkem kui äkki siis järgmise rolliga. Vabakutselise puhul sa pead nagu ikkagi igasse rolli suhtuma nagu viimasesse, sest et ei pruugi tulla järgmis, kui sa ikkagi ei tee seda tööd ära. Või kui sa ei saa nende inimestega läbi või noh, teatrimaaelus ju ka ikka need jutud levivad, et kui sinuga on näiteks raske töötada või siuksed asjad Peale seda, kui Liina Olmoru läks Tallinnasse tunnistas Mati Unt talle väga omaselt, et jah, et Linnateater võttis mu tüdruku ära. Aga et pole midagi, et on tulemas Kersti Heinloo ja temast saab nagu uus minu näitlejanna. Ja tõesti, nii see ka oli, nii nagu hunt pidas sind enda näitlejannaks, pidasid sa kindlasti ka hunti enda lavastajaks. Ja kas sellega sai ka mingisugune periood? Sinu kui näitleja tees mööda? See on nagu kummaline kokkusattumus, tegelikult mina tahtsin lõpetada ja Vanemuise ka vähemalt mõneks ajaks tahtsin pausi pidada, minna Inglismaale ära, kuigi ma teadsin, Martin tahtis teha tüki veel minuga Kondrovitši opereti, kus siis hiljem pidi kui teada sai, et ma ikkagi ära lähen õppima. Et siis pidi Harriet toompere seda mängima. Ja siis juhtus see, mis juhtus augustikuus. Et see oli kuidagi väga selgelt jah, on nagu praegu. Noh, et neli aastat lavakunstikooli siis viis aastat Vanemuises, kus oli viis Mattiga igal hooajal, eks lavastas temaga. Ja siis nüüd on nagu, et see Inglismaa ja vabakutselise periood, et eks näis, kui pikaks nagu see kujunema, kindlasti see viis aastat nagu mingi kompaktne selline periood, et Mati periood on kindlasti kindlasti. Kuivõrd paika sinu arust peab see, et kui ühel näitlejal ei ole oma lavastajat, et siis ta on justkui noh, ma mõtlen, kas just ilma tööta, aga ta lihtsalt kuidagi on või? Kuigi jah, sinu puhul ei saa seda öelda, sest et sa oled ju väga soovitud näitleja, aga tunned sa seda aimata praegu Mati Unti, vaid et kui näitlejale oma lavastajat, siis ta on kuidagi nagu ripakil. Jah, ma arvan, et see on suhteliselt suur tõetera on selles sees küll, et kui sul ei ole ühtegi ühtegi lavastajat kes sinu peale nagu mõtlev kirjaniga natsa sa satud tükkidesse kuidagi mingisuguste muude ihust läbi sellele, et lavastaja just sind näed, sind tähendab enne sinna tükk, et see on ikka väga-väga suur õnn näitlejale, kui on vähemalt üks lavastaja, kes kindlasti tahab teda kasutada mitte ainult nüüd esimeses töös, vaid ka järgmises ülejärgmises ja see on ikkagi näitleja arengu seisukohalt väga oluline, et et keegi sind juba natuke rohkem tunneb. Et kui sa käid nagu ühe lavastaja käest teise kätte ja kui seal avastasin nii väga, siis sind veel ei tunne, ei tea, siis ta võib rahuldada nende sinu esmaste oskustega, see talle välja pakkuda, kõiki olla nagu väga tore ja hea, aga noh, sealt edasi, et kuhu see edasi? Et kui sul on mingi lavastaja, kellega saad tööd teinud, siis ta juba teab sinu nii-öelda stamp. Et millest siis järgmise töö puhul näiteks hoiduda. Ühesõnaga jah, see on suur õnn, kui sul on oma lavasta kindlasti. Paratamatult need suured nii-öelda kombinaat, teatrid, Draamateater, Endla teater, Ugala, et nad paratamatult peavad mõtlema enda publiku peale, nad peavad tegema nalja ja laulutükke, kuidas sina, kui näitlejanna suhtud sellesse, teeb see sind vihaseks või nukraks, kui sa tead, et et noh, seda tehaksegi lihtsalt mingi numbri pärast. Mina olen sellele küsimusele sellepärast nagu raske vastata, et minu teatritee senini on nagu kätt südamele pannes on tõesti väga õnnelik olnud. Et need tööd, mis ma olen siin näiteks viie aasta jooksul vanematest teinud 15 lavastust mitte ükski neist minu meelest ei ole olnud tehtud ära lihtsalt, et nagu pead tegema või. Isegi kui tegime muusikali Verevennad või tegime seal laste jõulutükki, olid siis ikkagi. Me leidsime mingisuguse iva selles ja see oli ka tore tegemine ja tõesti on võimalik tegelikult ennast motiveerida, aga ka mingisuguse noh mitte noh, klassikalise näidendi tegemisel, et sa tõesti teed Mik komöödiad, noh tegelikult nagu Beautiful podis praegu, ega see ka ei ole mingi klassika ja ei ole, aga samas need rollid ikkagi, sul on ikkagi võimalus pugeda mingisse jälle mingisse uude nahka. Kui sa ikkagi suudan ennast motiveerida, Leida jälle selles uues töös mingi sihukese iva, mis mina ei ole näiteks siukest asja kunagi varem teinud, lehting komöödiat mänginud mis on nagu minu jaoks praegu täiesti nagu väljakutse, et ma ei tea, kuidas mul õnnestunud komöödia ütles, nagu kõrvale jääda, aga ei ole mänginud ühtegi komöödiat. Sa oled mänginud meistise Margareetas, Margaritat. Sa oled mänginud ehitusmeister, olles siis kirsiaias Aniad, roome, Juulias, Juliat väga paljud sinu rollid, noh, vähemalt need, mis ma nüüd küll mainisin, Nad on sellised natukene pöörased ja nõiduslikud naised kellel on ka selline noh, mingisugune võim, aga ma ei mõtle nagu sellist autokraatliku ema kuju väidet, et mingi selline Köl Baue. Et kas sa oled selle minu liigitusega nõus, et see on nagu sinu nüüd ütelda, mingisugune, mitte leivanumber kõlab nagu väga halvasti, eks ole, aga et see kuju, mida sa oled päris palju mänginud, et noh, räägitakse ikka, et, et on mingid karakternäitlejaid, et kui lai see mingi rulli spekter sinu jaoks on, võid sa kõike mängida. Ma väga loodan, et ma võin, eks Goa olen vahel proovis hädas ja mulle tundub, et ma nagu hakkama ei saa, siis ma alati lohutan ennast sellega, et järelikult ma katsetan midagi uut. Järelikult ei ole seda varem teinud, et mul ei tule see kohe välja. Väga hea. Et, et selle ampluaaga nii-öelda võib näha. Me oleme nagu seda arutanud ka teiste näitlejatega ja siis küsisin ühe noore kolleegi käest, et ütle, et noh, et nagu, et mis, minu ampluaa on. Ma ei tea, sina võid nagu teha kõik, et see on nagu mulle nagu tore, mulle nagu hea meel, et noh, seal Mirtel Pohla, kes ütles, et ta, Kersti, sa võid nagu kõike teha. See-eest nagu väga hea kompliment, ma arvan, et natuke jah, mingi oht on mulle siukseid natuke selliseid Labsnai natuke selliseid ootamatute pööretega selliseid tüüpe teha, et mul on nagu raske, mis, ma olen nyyd nagu avastanud, et mul on nagu raske vedada väga kindlalt nagu mingi väga jäika jood mõnda rolli poole mul nagu läheb endal igavaks ja siis ma tahan nagu hakata seal mingeid pöördeid sisse tooma ja siis võib-olla see roll kokkuvõttes nagu muutub elektriliseks, et on nagu natuke siit ja natuke sealt ja siis milline see tegelane siis tegelikult on. Et see võib-olla on nagu väike oht. Kuidas Juhan Viiding ütles väga delikaatselt, et et vihm sajab andekate inimeste peale, siis ajab teistsuguste inimeste peale. Ja ma mõtlen, et teater on küll selline koht, kus on noh, nii-öelda neid andekaid inimesi, neid teistsuguseid inimesi näiteks, miks üks näitlejanna või näitleja mängib kogu aeg mingit printsi või peaosa. Teine peab olema kogu aeg, hiir või kõrvits. On ju väga kuulus lause on ja mida kõik näitlejad teavad ilmselt ka väga paljud inimesed väljaspool teatrit ei ole väikseid rolle anud väiksed näitlejad, eks ole. Aga samas on, ma ei tea, kas oli Eskola või kes selle kohta nagu kommentaari juurde lisanud, et seda sai ilmselt ütelda ainult inimene, kes on suuri rolle mänginud. Et see, kes mängib eluaeg väikseid rolle, et no see ei saa ütelda niimoodi, et aiale väikseid rolle, väiksed näitlejad, eks ole. Et teater millegipärast on ikkagi selline koht, kus inimesed, et on väga palju kibestumist ka tegelikult ja mis on ka arusaadav, et mingid ootused on ikka ju kõikidel maksimumi peale, kui sa tõesti näiteks ei leia seda lavastajat, millest meil enne juttu oli. Ja see kaob niimoodi iga kord ikkagi üritada endast anda maksimum, mida keegi ikka ükski näitleja ei lähe sellega, et ah, et see on, ma, ma tea, lähen niisama töllerdama või noh, ikkagi tollel hetkel sa ikkagi kas või selles väikses rollis ikkagi üritad, vähemalt ma eeldan, et inimene üritab, mina küll üritan. Et ikkagi Anders, vähemalt siis niipalju kui tol hetkel oskad, aga et võib-olla ma olen nagu sinisilmne või mulle tundub nagu, et et vaata, kui endal on hästi, siis siis teiste suhtes ka nagu positiivsemalt häälestatud muidugi mingi kadedust minus ka nagu aeg-ajalt tekib, kui ma nagu näen kedagi vägast tegemas või kuskil. Muidugi on see probleem, et kui keegi ei saagi proovida seda suurt rolli, kui sa pidevalt teed ainult väikeseid rolle, siis, siis kui seal ükskord näiteks võimaldatakse suur roll teha, siis ilmselt see vastutus tundub sellele inimesele niivõrd suur, et sellest võib väga kergelt olla läbikukkumine, sest ta ei ole enam harjunud näiteks tervet tükki vedama, see kolm tundi vedada on nagu see on ka nagu trenni küsimus mõnes mõttes, et kui sul on see trenn taga, et saad harjunud seda tegema. Ja kui sa oled harjunud käima aint suts alguses suts teise vaatuse lõpus on ja siis noh lihtsalt see sisemine, selline enesejagamise oskus ja see on hoopis teine suure rolli puhul, mida sa pead ikka tõesti vedama ja sa pead leidma kohti, kus siis puhata või kus siis nagu nagu jah, täiesti imelik, raske rääkida, sest et minul on olnud tõesti õnne teha suuri rolle. Ja siis ma olen ka neid väikseid rolle väga rõõmuga teinud põrsast või rebast või kitsetalled. Et mul ei ole nagu selle vastu absoluutselt mitte vähimatki ette, aga väikseid rolle. Väga hea, et me jõudsimegi selle rolli küsimuse juurde, et ma olen kuulnud, et sa töötad endaga niimoodi, et sa kirjutad enda rolli läbi, vastab see tõele. See vastab tõele siis kui ma hädas olen, siis ma hakkan kirjutama jah. Et kui mul nagu asjad nagu laabuvad, ilmselt mul siis ei teki seda vajadust, siis mõtlesin, ma saan nagunii ilma selletagi aru. Aga mul lõiku tekivad mingid väga segased kohad ja millest me ikka, ma ei saa ja ei saa nagu aru ja siis ma hakkan siis ma olen küll nagu üritanud, nagu kirjutada sinna taha nende sõnade taha veel mingeid muid asju, et kas siis samal hetkel nagu muud mõtted peas tiirlevad, et kui ühest lausest teiseni jõutakse, aga mis on nende kahe lause vahel, on ju siukseid asju. Et siis lihtsalt nagu täita seestpoolt ära nagu endale. See mingi loogiline sildade jada nagu tekitada. Ma arvatavasti väga paljud kujutavad ette, et kuidas teatris proov käib, et kõigepealt võetakse tekstiraamatut, siis proovitakse tekst pähe saada ja siis lõpuks hakatakse kuskil laua peal olema ja seda juttu rääkima. Kuidas, noh, sinul, need rollid tekivad. Üks asi, mis on mind nagu aidanud, on see, kui ma olen suutnud sellele loodavale rollile leida mingi väga konkreetse žesti, mis iseloomustab ainult seda tegelast, vähemalt olen üritanud leida mingit žesti, koosis nagu ümber hakata seda liha kasvatama. Kuigi nüüd ma nagu praegusel eluperioodil nagu natukene kahe vahel ühes küljes mulle esimesed aastad teatris tundus see, et ma pean nagu füüsiliselt hästi muutuma. Iseasi, kas mul see välja tõi, oli või mitte, aga mul pole see punane tuluke koopiat sedasi hästi kasvatab ja Kersti Heinla, ma katsun mingit endast nagu lahti saada. Ja siis pookisin nagu meelega otsin tänavalt või kuskilt. Mul oli isegi mingi märkmikus, ma kogusin, sest kirjutasin üles, et mingeid kummalisi inimeste käitumisi, et noh, mul näiteks kursusevend Tõnu Lensment seks sööklas suppi Est. Tan prillidega inimene ja siis ta, kui ta supi seest võttis prillid eest ära, kuidagi drilledi uduseks, et see nagu supiaur ja mul on see huvitav, et aga miks seda juba kunagi laval nagu ei kasutata, kui inimene nagu prillidega, et näiteks kui ta sööb, onju, et tegelikult see on nii elementaarne, vot siukseid väikseid asju meelega nagu sundisin nendel rallidel külge poksima, Need, on mingeid asju. Nüüd ma jälle olen nagu sellel seisukohal, et et võib-olla see väline nagu, kas ta siis ikkagi on nii oluline, tähtis on ikkagi see sisemine nagu selline mõttejoonised, inimene, iga roll tegelikult on ju erinev. Tema mõttemaailm on teine kui mu eelmisel rallil. Et kui mul see nagu väga täpselt nagu paigas, et siis nagu tuleb see füüsis nagu ise järgi sinna. Nii et mõtteainet ikka iga uue rolliga väga palju, et kuidas siis nagu ikkagi seda teha, mida leida või? Vahel jälle väga lihtsad asjad aitavad mingi kingad, mida selle kunstnik jalg annab, jah, pau on, noh, ongi sul käes mingisugune kõnnaku ja hoiak või. Toomperekoolis, kui meil õppejõud oli, Tampere juunior ütles ka, et noh, mõtle selle peale, kuidas see inimene tiks istub, et inimesed ja kõik istuvad erinevatel ja Kersti Heinloo, nii nagu ma praegu siin köögilaua taga istun, aga et see inimene istub kogu aeg näiteks tegelenud sirge seljaga, et tal kordagi ei lase lõdvaks ennast ja mida see näitab nagu inimesest kõik sellised väga väikesed, millest sõitis kasvatada edasi nagu sihuke selgroog, et sinna ümber nagu leida endale. Selge on ka see, et ega ma endast lahti ei saa, ikka ja minul ikka minu hääl, minu miimika. Kuigi ma võin üritada võidelda selle vastu. Aga kuivõrd palju sa lased ennast mõjustada väljast tulevast kriitikast või ootad mingisugust retseptsiooni analüüsiga, kas aitab sind järgnevates töödes või kuidas üldse teatrikriitikasse suhtud, mis sinu või nende lavastuste kohta, kus sa osaled, siis kirjutatakse? Kindlasti ma ei väida, et ma ei loe üldse kriitikat, et see mulle korda ei lähe, Kingsi loeni kindlasti läheb see ka korda. Aga lihtsalt mul on praegu selles mõttes raske sellest kriitikast rääkida, et minu viimane töö näiteks liblikas ja peegel, mille kohta on ilmunud üks artikkel Pärnu Postimees. Ja nagu rohkem ei ole mingit vastukaja ja eelnevat ööd on olnud juba aasta tagasi, nii et nagu ma nagunii väga selgelt nagu ei mäleta neid vastukajasid, mis olnud tekkidele. See kriitika, mis on olnud, et kas ta on aidanud sul näiteks mingisuguseid järgmiseid töid teha Et vist ei ela aidanud? Vähemalt mul praegu küll tundub, et et see kriitika, mis on ajalehes ilmunud, ei ole kindlasti mind hakanud segama mingi järgmise töö juures kindlasti mõjutab kriitikaga lähedastelt inimestelt siis näiteks Janeki kriitika, siis me arutame nagu tema, et ta on nagu kõiki mu rolle andjad ja ka mind elus, onju. Kui tema ütleb, et ta nägi midagi uut või midagi teistmoodi, siis ma mõtlen, et, et aga kust see tuli või noh, ma mõtlen siis enda sees selle läbi, et mis ma siis sellel prooviperioodil näiteks või millest see siis tingitud näiteks oli, või kui ta ütleb vastupidi, et et sa nüüd jälle neid asju, mis sa teed, et siis ma mõtlen, et miks ma teen, on ja miks ma ei ole suutnud nagu leida midagi uut. Aga ajalehe kriitika selles mõttes küll mind nagu töös ei aita ja ei mõjuta, ma arvan. Imelik tegelikult nagu ma enne mõtlesin ka, et kui sa tuled nagu näitlejaga intervjuud tegema, näitleja amet on see nagu, et näitleja ise ei pea nii väga palju rääkima, tegelikult teised peaksid temast kirjutama või teised peaksid kajastama seda, mida nemad nägid selles töös. Mitte et ma ise nüüd seletan, ained, oh tead, et mul on niimoodi rolli ei saanud, ma mõtlesin niimoodi, aga kui sa seda ei näe, mis kasu sellest on, siis pole seda, seletas sinna kõrvale ka vaja. Et see on nagu kummaline. Mulle meeldib tegelikult see, et öeldakse, et näitleja tegelikult ei pea olema ei, sõnasepp ei pea üldse sõnaosav olema, et tähtis on see, et kui sa oma kehaga suudad ikkagi inimestele oma rolliga mõjuda mingi hoopis teiste meelte kaudu või see, et oma verbaalse sõnaosavusega või noh, ma võin ju analüüsida mingit rolli jube väga sügavuti ja sisuliselt, aga kui ma lavale lähen ja seda absoluutselt keegi ei näe või ei tule minu kehasse, siis siis noh, andke andeks, pole mingit kasumit. Kas mõni osatäitmine on sind nii-öelda sellest tavaeluski kummitama jäänud või? Üldiselt väga ei ole. Aga nüüd mu Inglismaal olin, siis ma nägin väga kummalist unenägu küll. Ja üldse peale mati surma, ma nägin mingeid unenägusid, Matit nägin, nagu mäletan, ta mulle midagi ütles, aga muidugi ma ei mäletanud, mida ta ütles. Aga ma nägin unes, et, Ma ärkasin hommikul nuttes ja siis ma olin unes näinud midagi sellist, et mulle õudselt kahju, et mu Margarita rolli juba olen ära mänginud. Et mängisin seda kindlasti liiga vara ja mulle tundus, et nüüd, et kas ma olen juba noh, ise kolmekümnene mängisin 20 400-lt seda rolli. Et mul ei hirmus kahju, et ma ei suutnud nagu ikkagi realiseerida kõiki neid võimalusi, mis seal oli. Kummaline, sest et ma ise niimoodi elus nii väga palju mõelnud selle peale niimoodi ei olnud. Hiljem hakkasin siis peale seda unenägu, ma hakkasin nagu mõtlema tõesti, et noh, et mõnes mõttes on kahju, kui sa teed, ma olen väga hea ja suure rolli nagu väga noorelt ära. Sest et üldiselt näitleja elus ilmselt väga harva seda juhust, kus ta mängib ühte sama rolli veel teist korda. Aga noh, tegelikult on ju suur õnn, et ma üldse seda teha sain. Et, et seal selle Margaretaga veel oli see nali ka seal teksti järgi. Ta pidi ennast selle kreemiga siis kokku hõõruma, mis ta pidi nagu nooreks ja kauniks muutma ja mis ta pidi peeglisse heitma, et ma tunnen ennast nagu kahekümneaastane. Ja kuna ma ise instolenegi 24, siis tundus nagu veider hüüdeid, ma tunnen ennast nagu kahekümnene ja siis me muutsime selle ära matiga kokkuleppele ma panin, ma tunnen ennast nagu 17 või noh, et noh, siis on mingisugune distants. Aga viimased etendused mängisin, ma olin juba 28 ja siis sobis ja öelda, et ma tunnen ennast nagu kahekümneaastane. Et nad kindlasti küpsesse roll minuga koos. Jah, et natuke, vot see, kui sa küsid, et kas mind kummitab midagi, siis võib-olla pigem see jah, mõni väga hea roll on juba mängitud. Mati Unt on ka öelnud, et näitlejatöö üldse teater on väga efemeerne, ehk siis kaob kohe ära ja kõik, see nagu väga ajutine ja ma mõtlen isegi selle peale, et isegi kui tehakse neid teleülesvõtteid, siis on isegi see nagu kohati halvem, kui neid ei tehtaks, sest see kõik, mis sealt siis nagu pärast tulevastele põlvedele näha, on nii kohutav, et noh, kasvõi mingi kuu aega tagasi näitas ETV Von Krahli luikede järve ja siis sa näed seal, et see on tõesti mitu korda mitmete kaameratega seda üles võetud. Aga see, mis ta ikkagi telekas paistab, et see ei ole nagu pooltki seda ja ja noh, et, et ühesõnaga see näitlejatöö on väga kaduv kaobki kohe ära. Et kas sa tunned sellepärast kurbust ka või teed sa midagi, midagi väga praktilist, silmaga nähtavat, selle kõrvale Ideerit mulle nagu meeldib mujalegi nagu vaatanud näitlejaid, mulle meeldib mõelda see, et nad ruumis on alati nende taga on mingisugune sebimine, et need kõik need rollid, mis nendel on olnud, et kuidagi nagu varjudena nende selja taga, et nad ikkagi on kuskil veel alles nagu tuksuvad kuskil, aga see, mis sa mainisid nagu teleülesvõtete kohta, see on nagu ühest küljest tõesti nii on, aga kuna praegu võetakse ikkagi jube vähe lavastuse üles, siis mõnes mõttes on ikkagi, ma arvan, väga kahju. Umbes 30 aasta pärast hakatakse meie põlvkonna näitlejatest tegema mingisuguseid ka portreesaateid ja lihtsalt ei olegi materjali sellest, kuna tõid noored. Matemaatikas mõttes me oleme nagu juttu rääkinud ja nii et lihtsalt, et teistegi Matti Vanemuise tükki ei ole üles võetud televisiooni, neid suuri tükke, laulatustega, meistrit, Margaritat või kirsiaeda või noh, et mis on tegelikult ikkagi väga kurb. Et on mingid Vanemuise enda ülesvõtted on see kvaliteet, mis on, et midagi võiks ikkagi säilida, kui on seal ka Jaan Toominga lavastustes mingeid katkendlik ja allesjäänud. Näiteks kui Lembit Eelmäe mängis seal mingi, siis ikkagi mingi powerit saad ikkagi tajud sealt, kui seal ikka väga hea asi ikkagi midagi seal on. Et selles mõttes ikkagi võiks võtta tükelasse häitlikkeri, et kas või näitlejate pärast, et näitlejaid nagu jäädvustada. Näitleja elukutse on hästi avalik elukutse, et noh, võiks öelda ka, et jah, et poliitiku elukutse on samamoodi hästi avalik sellega, et et samas, et teatrisse tulevadki inimesed spetsiaalselt, et sind näha, siis saadad seal kõigile näha, isegi kui pea valutab või tuleb köhahoog peale, et nad näevad seda. Ja sa oled selline objekt ja samal ajal nad võivad seda arvustada ka. Meeldib sulle näiteks olla see vaatluse objekt. Tead, mul on nagu siiamaani on need nagu see asi, millega ma ennast kaitsen, on ilmselt see, et nagu ma olen mõelnud lavale minnes vahel enne et ah, vaadake, milleks ma võimeline olen. Kõige kummardamise mul on pigem see, et ma nagu hoidlust ei julge nagu publikule silma vaadata, võimul nagu sihuke sihuke häbelik, kas või kas siis, kui ma laval mängin, siis teatav sorti, selline väike ülbus on mõnes mõttes nagu publiku suhtes nagu hea see annab selle. Et ma võin nii teha nunnade ainsa nutma panna, õndsa naerma panna on ju. Et sa oled praegu minu jagu. See enesekindlus on kindlasti nagu. Ja mitte liigne enesekindlus. Mulle on alati meeles, afarismete ülbus tuleb enne allakäiku tõi mulle meelde, et ma olen seda märganud, et see on ka tõsi. Inimesed muutuvad liiga enesekindlaks selgeks, siis ilmselt mingisugune tundlikkus kaob ära, aga publik võib-olla Tartus täiesti mõned Tartu inimesed nagu teavad. Kuigi ma ei taju seda, et mind tänaval nagu ära tuntakse, nii et selles mõttes mina olen viskest. Ja kindlasti ma ei ole mõelnud, et publik tuleb saali minu pärast, ma mõtlen, Nad tulevad mingit tükki vaatama või tulevad mingi lavastaja pärast. Või siis nende vanemate kolleegide pärast. Mis on üldse selles näitlejaks olemisest see, et miks sa oled näitleja? Ühest küljest ma nagu olen ise naernud nagu sellele, et kuna ma elus olen hästi ontlik või noh olen ikkagi suhteliselt niuke, vaoshoitud ja korralik inimene, siis ma olen laval saanud praktiliselt kõike pate on ja mis mis, mida pattudeks loetakse maailm eks ole joonud, suitsetanud ma olen võõraste meestega maganud, filmis isegi alastistseene seksistseene teinud? Mitte päris niimoodi vahekorras, muidugi, see on kõigi illusioone, aga noh, põhimõtteliselt alastanud teise meesnäitlejaga on ju, mitte oma mehega. Ja lisaks oled sa veel ise olnud kits ja armuvahekord. Inimesega imbetsill. Et kindlasti on selles seda, et ma saan mängida mingisuguseid emotsioone, mida ma elus Kes küljes, mulle tundub, nagu õiged müstifitseerida nende näitlejaametit, näitleja, mingisugune kanal või mille kaudu midagi nagu noh, mingi meediumi. Teisest küljest on see muidugi, ta on ju ka mõnes mõttes ikkagi töö ja ma saan palka selle eest, onju. Aga mulle tundub, et vahel on nagu selline tohutu nagu selline valu või ma saan näiteks antiivne rollis, ma saan selle välja karjuda, on ju siin selle rolli kaudu. Et elus ma seda mul ei ole, seda võimalust ma ei tea, võib-olla need on mingisugused eelmiste elude karmavõlad, midagi, mida ma saan nagu välja mängida nagu kompenseerida, ei tea. Igatahes midagi müstilist on näitlejaametis kindlasti. Mul on üks viimane küsimus ja see küsimus on küll selline intiimne küsimus, aga ma loodan, et äkki sa vastad sellele Meistri ja Margarita, see on üks koht peale palli, kus voolanud, annab meistrile ja Margarita ühe võimaluse. Ja siis Margareeta sosistab meistrile selle võimaluse kõrva, mida sa sosistasid. Issand, ma mõtlen, mis ma sosistasin. Margarita seal üleüldse nagu väga keeruline, tema suhtumine nagu meistriks, sest lõppkokkuvõttes võis ta üldse mõjuda nii, et armun mitte ei armastanud meistrit või armastas seda meistriteosteni, seda raamatut rohkem kui meistrit. Kuigi tol hetkel, kui ma pidin talle sosistama, et siis ma ikka sosistasin, et lähme sinna oma korteris tagasi, mäletab, kuidas meil tuli, põles ja midagi nad issand, ma ei mäleta, ma tema olen Ene Ergma, hiljuti pidasite loengut tähtedest ja ta ütles, et kuidagi möödaminnes mainis midagi, et näitlejatel on väga halb mälu. Temal on kokkupuuteid, kui ta õppis Moskvast, oli seal koos Ingo Normeti kaja, Ingo Normeti ei rääkinud ühte juus, mis neil seal koolipõlve Salija Ingu ei mäletanud seda, ütles et noh, näitlejatel on Öödze halb mälu ja teadsin täiesti õiges, mina. Mul on nagu need käesolevat teksti ja need on kõik nagu väga hästi peas, aga see, mis mulle endale on toimunud nagu minevikus tõesti, unustan ära Smi kooliaegne sõbranna räägib mulle mingid keskkooliajast, mingisuguseid asju, mida ma olin teinud ja ma tõesti üllatunud ei mäleta siukseid asju. Et kui sa nüüd küsid konkreetselt selle kohakoht, siis ma tõesti ma õieti mäletan, lihtsalt. Noh, meie saates on kohustuslik osa see, kus saatekülaline küsib ühe küsimuse, et Kersti Heinloo, mis küsimuse sa küsiksid, kellelt? Viimasel ajal mind nagu hästi huvitavad need noh, et ökoloogiliselt puhast toitu süüa ja olla nagu loodussäästlike, nii sest kui ma käisin Inglismaal ja ma olin supermarketis ja kas oli umbes paari meetri laiune lett, mille peale kirjutatud orgaanik food, onju ja siis ma keerasin ennast seal supermarketis ringi, vaatasin neid tohutut seda ala, mis seal kõik oli mõtteliselt, mis ülejäänud siis kui see orgaanik, food on mingi paarimeetrine lett, ainult et nüüd ma nagu hästi palju mõtlen selle peale Eestis ka ja mulle tegelikult see Strandbergi idee, igasugused need hullud ideed, mis tal on, need hästi meeldivad. Ma mõtlesin küsida. Et viimase aja trend on mittetrend, aga noh, on kirjutatud nendest põhumajadest on ju. Et mis seal siis ikka põhumajad on, kuidas siis ikkagi on, et et sa saad nagu põrkudes põhust maja ehitada, kuidas siis ikka see tuli, ei võta, aga see hiiri näri, et ma küsiks ühe inimese käest, et noh, las ta siis seletab mulle, et mina tähendab ennast põhumaja ja kuidas ta ikkagi vastu peab, et ta ei ole see põrsake maja, mida hunt ümber puhub. Ma tahaksin seda küsimust küsida. Allan kogutelt. Suhteliselt traditsioonilistele vundamentide täht võib olla postvundament, lintvundament või plaatvundament sõltub eelkõige pinnasest. Oluline on muidugi, et vundament oleks korralik, seerilt vundamendile laotakse põubakid. Siis mõõtmetega tsirka 30 korda 50 korda 70 sentimeetrit, sellised nagu vanasti olid heinapakid. Ja need siis pressitakse kokku, et nad oleksid moodustaksid jäiga tugeva sellise seinastruktuuri pärast vähemalt polkohvitakse, mis annab siis seinale sellise tugevuse, teda ei saa puhuda kuskile ja kodus peaks piisava ülekattega, et vesi Filguks seina krohvi peale soovitavalt ega ka kindlasti mitte selle puhu ploki konstruktsiooni sisse, lisaks muid häid omadusi. Go Back majal, mis on väga hea soojusisolatsioon ja helikindlus, sellega kaasneb niiskussisaldus on, on inimesele väga sobiv ja paras ja lisaks selle maja suhteliselt tulekindel, eriti kui ta on mõlemalt poolt kenasti. On tehtud katseid ja, ja leitud, et selline mõlemalt poolt krohvitud seina struktuurideks tulele vastu pidama ligi kaks tundi. Viimastel aastatel on muidugi populaarsust kogumas, kuna need, nende püstitamine on ikkagi suhteliselt odav ja hinna ja selle väetisesuhe on, on hästi sobiva paigas inimeste jaoks muidugi ka keskkonnakaitse kaalutlused õhku taastuv loodusvara. See võib hästi üheks ehitusmaterjaliks. Kui inimesed soovivad rohkem informatsiooni põhuehituse kohta ja kuidas puistu savist maju teoks siis CVd savikodu punkt-free C mis räägib noorpaarile oma maja ehitamisest ja kas need on ühes panud, kohtad pilte ja, ja nõuandeid. Te kuulsite saadet näitlejanna Kersti Heinloost. Tema küsimusele vastas Allan Cocotta. Olgu siinkohal korratud veel kord internetiaadress, kust võib lugeda põhumajadest, see on www punkt. Savikodupunkt prii. Punkt ee saates kõlasid muusikapalad Vanemuise teatri lavastustest Kirsiaed ja ehitusmeister Solnes ning Janek murdi muusika filmist Agent Sinikael. Suured tänud Toivo Tennole. Inemise sisu saab kuulata internetist vikerraadio koduleheküljelt ning Meile võib kirjutada aadressil vadi ät r punkt e. Kohtumiseni. Inemise sisu on saade sisukatest inimestest.