Mitme ühesuguse sooviga kirja hulgast valisin alguses tsiteerimiseks välja ühe mis, tõsi küll, peaaegu et anonüümne allkirjaks vaid Richard L postide järgi Rakverest lähetatud. Kuid selles kirjas on vast kõige konkreetsemalt väljendatud küsimus ja ka soo. Ühtlasi. Richartell kirjutab. Olen viimasel ajal kuulnud ja lugenud küüditamisest vangistustest stalinliku ja koonduslaagrite õudustest. Miks ja ei räägita nendest koledustest, mida pidid läbi elama eesti mehed 1941. aastal mobiliseerituna sattusid tööpataljonidesse? Seal oli elu ehk hullemgi kui vangilaagrit mõttes. Kas polnud see siis Stalini ja Beria käsilaste üks võtteid eesti rahva kõige elujõulisema osa hävitamiseks? Niimoodi on siis selles kirjas. Ütlesin, et see on üks mitmest, milles ühesugune soov. Peale kirjade on mul olnud telefonikõnesid ja tänavakohtumisi tuttavate suure isamaasõjaveteranidega kes samuti on pidanud vajalikuks tööpataljonide aega meenutada. See kõik on saanudki ajendiks tänasele saatele. Kas see suudab ammendavalt vastata? Ta Richartelli ja mõnede teiste küsimustele ei oska öelda. Kuid eks kuulaja ise ka mõte ja suuda järeldusi teha. Kümnete tuhandete eesti meeste saatuse määras ära üks telegramm, mis saadeti 28. septembril 1941 laiali punaarmee poliitilise peavalitsuse poolt ja millega kästi kõik eestlased, lätlased, leedulased ja veel mõnest rahvusest sõjamehed tegevväest ära saata, koondada need kui usalduse kaotanud tagalasse, tööpataljonidesse. On teada, et selle korralduse oli andnud kindralleitnant lehv Mehlis, kes oli siis kaitse rahvakomissari asetäitja ja seisis väga lähedal Stalinile. 1937.-st aastast kuni 1940.-ni oli Mehlis olnud punaarmee poliitilise peavalitsuse ülem sekka sõjaväejuhtivkaadri hulgas toime pandud arreteerimiste ja mahalaskmiste üks peaorganisaatoreid. Stalini usalduse. Ta kaotas 1942. aasta mais, kui ta kõrgema ülemjuhatuse esindajana oli des organiseerinud Kertši poolsaart, kaitsnud armee tegevust, mistõttu seda tabas hävitav kaotus. Hiljem oli Mehlis madalamatel ametikohtadel ega pääsenud enam Stalinile lähedale. Muide, kes on lugenud Konstantin Simonovi sõjaromaani? Viimane suvi peaks mäletama armee sõjanõukogu liiget kindralleitnant Loovi kes alati kõiki kahtlustas, mistõttu igal öösel koostas Ifreeritud ettekandeid Stalinile, millel kõigil oli ühesugune algus. Seltsimees Stalin, pean vajalikuks teile teatada Pole kahtlust, et Lovovi prototüübiks on olnud Mehlis. Jah, selle võimumehe korraldusel algas eesti meeste saatmine pärapõrgut desse Sverdlovski, Tšeljabinski, Arhangelski, Uljanovski, Omski Novosibirskis ja veel muudeski oblastites. Aga Did tatari paskyiri suvassi mari, udmurdi ja komi autonoomsetes vabariikides. Ja korraldus käis mitte ainult nende kohta, kes olid elanud Eesti vabariigis seega kodanliku kasvatusega, vaid eranditult kõigi eestlaste kohta. Käsk oli moodustada nende jaoks isemajandavad tööpataljonid metsa ülestöötamiseks, tehaste rajamiseks ja muuks otstarbeks. Algusest peale olid need üksused määratud näljapajukile. Nende varustamise eest ei hoolitsenud ükski sõjaväeline instants. 1941. aastal mobiliseeriti Eestist või sattus muul teel Nõukogude tagalasse umbes 50000 sõjaväekohuslast. Kui lisame siia juurde veel tuhanded eestlastest sõjaväekohuslased Venemaa eri paigust ja Kaukaasias saame kujutluse, missuguse inimhulgaga oli tegemist. Ja ükski neist ei pälvinud usaldust. Isegi mitte need, kes olid partei liikmed või kuulusid komsomoli. Kuidas nende elu kulges, seda selgitame täna paari näite varal Tööpataljonide traagilisest argipäevast. Ilmselt on samal teemal tarvis tulevikuski kõnelda. Palun nüüd meenutama pensionär Taivo Toomi, kellel tänaseks selja taga 70 eluaastat. 1941. aasta juulis mobiliseeriti ta Jõgevalt, kus töötas sordiaretusjaamas. Keerulisi teid pidi jõudis ta lõpuks eželoniga Kotlase linna piirkonda Severnaja Dvina jõe kallastele seda jõge Eesti kooliatlases märgiti põhja düna nimega. Sinna kaugele välja jõudes olid Eestist mobiliseeritud veendunud, et nad on toodud sõjaväelisele väljaõppele, et siis õige pea minna väeosadesse rindele ning Liivisi jõuda Eestimaale lähemale. Muud mõtet meil ei olnudki, et nüüd meil on mobiliseeritud kuskil Venemaal peab olema mobiliseerimis punkt, kus nüüd hakatakse siis nii nagu sõdureid formeerima, väeosadesse ja, ja riided antakse meile ja jätab sõjaväeline kord ja distsipliin. Aga seda ei tulnud natukest aega, ainult öeldi, et oleme, aga varustus mingisugust ei antud, ainult Petseri poisid ja mustrimehed, kes oskasid vene keelt, tundsin hädas on, mõned on minuga, ühes aegadel olid kaprallid ja need siis teisiti. Ja te olite siis sõjaväetoidul ka eraldi, mida ei olnud, oli üks söökla kivimaja, oli seal, leevendas Šveitsis, söödeti ja alati me teadsime aisu järele, mis söök on hapuks läinud tursasupp. Ja see oli huvitaval kombel nii kõvase tursked, mina oma 23 aastase nooruse juures ja tugevate hammastega Kaisantastidetursast jagu. Mehed muidugi ei söönud ja mõned olid agressiivsed ja peksin need taldrikuid koosneda turskadega sinna laua peale hunnikusse, aga meie seltskond, kus mina olin, meie olime rahulikult kui ei kõlvanud, lihtsalt ei söönud ja kõik. Aga midagi teiega ikka räägid, mis teist peaks saama? Väga vähe kõneldi meiega. Ja me olime ju ka kõik niisugused mehed, kes ju vene keelt midagi ei taipa. Väga vähesed, ainult mõtlesin, mustad mehed ja neid oli ka ju nii vähe. Ja nende käest siis üht-teist kuulsime ja mõned vanemad mehed oskasid ka vene keelt, aga väga vähe. No ja esialgu tegite sõprus ja kuidas siis elu edasi läks ja siis üteldi, nüüd lähme esikohta. Võtsime jälle oma pambud ja riided, meil olid oma riided igaks juhuks, et ega tea, viidi meid otsima maaliäärt, teisel poolsada kanalid oli liivaväljak ja seal siis eemal paistis suurtööna. Nihukest suurt jõge või Eesti poisid ei olnud näinud ja vot siin hakkame tööle, siin moodustatakse tööpataljonide nii ja nii ja esimeseks tööks oli siis Arhangelskisse tulnud. Nemad nimetasid Parsadeks, aga need olid suured puust praamid sealt küüsis lauamaterjal välja kanda, õlale tõsta oma õlgadelt ära ei rikuks, siis olid niisugused nagu sunnitöölistel igal niuksed amortisaatorid või padjad siin, panime need alla ja siis kandsime, mis oli väga raske töö sest lauad olid märjad ja neid õlale tõsta oli väga raske. Alati peaaegu viimane oli väljas. No kui selge juba said, see oli natuke lihtsam. Ja sealt me kandsime neid neid laudu umbes ühe 150 200 meetri kaugusele ja sealt tuli ka minna. Järsk kallak oli ja kõrge staabli virna otsa ka, nii et töö oli küllalt raske. Ja riietus olime tikuma ja seda tööd me tegime umbes. Siis hakkasid esimesed näljatunde värgid, meil ärkasime üles, silmad olid paksule täis. Enne tükk aega üürisime presidendid silmi. Kui hakkasime nendega nägema, siis tekkisid esimesed täid. Too oli, ma sain isegi päikesepiste sealt, mida ei osanud arvatagi, et nihukesest põhja kandist saad päikesepiste, kolm-neli päeva olid kõrge palavikuga pikali sealsamas narriväel. Ja niimoodi siis lasti vähemalt puhata ja et ega ma ei oleks jõudnud tööd teha, aga varsti kadusid kõik ära. Kadusid arstid ära, kui see laudade kandmine ära lõppes, siis olid saadetud bensiinivaadid ja neid oli ka nii, et paar nädalat ajasime bensiini, et ega siis kuskil laopinna peale. Ja siis vahepeal anti meile Froviati Kotlase linnast, küsiti meeste käest, kes vabatahtlikult tahavad minna tooma sealt hobujaamas sat hobused ja minagi hobustega ringi küll ja küll käinud. Vanem vaatab, mis asi see Kotlase linn on? Et näen vähemalt, sest linna siin muidu nagu väärikesed asja läinud ja ja ma pean ütlema, ma pole elus nii suurt porri näinud, kui seal linnas oli, hobune, oli kogu aeg, Boris, need olid väikesed siberi jakid ja kus seda suurt, tühja valget. Kõik oli nii eestlasele võõras. Katustel ei olnud õiget materjali, laudust, katused olid ja ka see kohutav pori. Seal oli igasugust materjali varustus, nii riided kui saapad ja riidepakid, need olid need sinelid ja kellele need määratud olid, need olid siis meile määrati. Seal oli Eesti sõjaväe varustust. Poola sõjaväe varustus oli. Kombinatsioon oli minu arust see, kui oli meie mõnel mehel seljas sinakashall lennuväe friends, suurte taskutega inglise lõikega ja jalas olid ratsapüksid punased valgete passidega jalas olid kiisud. Nii, või siis seal, siis töötasime veel edasi. Aga kuidas siis söögilaud söögilaud oli väga nõrk. Ja te küsite, mul tuleb meelepoisid, käisid siis õhtuti noh, koristamas, seal asula ümber suurt midagi nad ei saanud, seda ma mäletan, et olid hunte saanud ja siis tõid neid konte kodu. Ahjud õdesid ja siis see kont löödi sinna tule peale ja siis keerati teda nagu šaslõkivarras seda konti. See oli siis kas äärekvant või teine võrdlemisi suured fondid olid. Ja kui ta vees arvas, et ta varas pehme on, siis rabas ruttu sealt ahjust välja ja hakkad nagu inimesesööja teda raginal sööma. Aga muidugi kott tugedega suurt kätte, midagi saab, aga küllalt nad vist nälja ära kustutasid, mingil määral näete siis õnnelikus olukorras, teine niisugune riidevarustus toodi mitmel pool tööpataljonides ei antud üldse midagi. Aga teate, need vanad rõivad ja me olime nii paljad juba, et poistel olid juba nii suured need augud riidesse ja need ei olnud, millega veel pandi nõelaga niiti õieti, millega need kokku kratsida siis ihu oli väljas mäletana, Aadrs käis meid vaatamas seal tollaaegne. Ja selle peale oska sõjaolukord ja kõik, nii. Muidugi poisid karjusid vastu. Kurat siia vedasite, kui teil ei ole meile süüa, andega riideid anda. Ja lõpuks me ei ole siin üldse sõjamehed, oleme siin sunnitöölised. Ja siis kõrval töötasid sunnitöölised grupp, need olid väga koledad, nendel ei olnud üldse aluspesu minu arust vat rõivastus oli suvel ka seljas ja Slembiasse ja niuksed koletud suured kummist. Kas teil haigestumisi ka palju oli? Jah, juba hakkasid üks minu kaaslastest suri kopsupõletikku ja vot seal oli kaval süsteem. Vot kui sa seda plaani ei täitnud, siis sa ei saanud täit portsu leiba. Ja mehed püüdsid kõik plaani täita, saadakse täis leiba ja, ja suured tugevad mehed, ma mäletan, talumehed, need olid ikka seapeki peale kõva toidu peal olnud. Ega mina ise ka olin kõva sööma mees ja lihast veel kodus kunagi Eestimaal, puudusega leivast ja muu sinna juurde. See missi alanud. Töö siin lõppenud ja viiakse meid edasi, siis viis üks kuusteistkümmend kilomeetrit eemale. Selle küla nimi oli nukrat siis ja mina polnud jab, eestlased polnud näinud üldse vangilaagrite piirkondi ja siis me nägime, need olid nagu suurlinna, mis särasid tuledes prosektorites ja neid oli iga kolme nelja kilo veetud, aga tohutu suured. Ja niimoodi siis viidi meid ühte külla. Alguses viidi meid düno peal. Suured tormid olid seal alati ega alumist keha poolt juba 10 sammu peal inimesed näha ei olnud, kõik oli tuisu sees ja seal oli niisugune metsik töö. Pidime Touradega ja kirvestega raiuma, palkisid jää seest välja ja siis neid kettidega tirima võtli kaldasse Loti rida Kunikusse. Esiteks oli ta väga-väga raske külma käes ja teiseks, vesi jooksis, jääb ajale ja jalad said märjaks ja mõni kukkustis vett. Teate, kui 30 kraadi külman ja kukud, siis, siis siis igavene tegu. Et nägu ära külm, ei võta tulesid teha, meil hästi lubatud. Kui politruk nägi, et poed on liiga lähestikku, läks, peksis, Ja see jutt käis meil kogu aeg ja niimoodi me siis töötasime hädavaevalt. Me seisime ise püsti, riided olid järjekordselt jälle läbi kulunud, sellega niisuguse raske tööga riie ju kaua vana Riia vastu ei pea ja seal siis lõdisesime suuremalt jaolt ja ja mehed kukkusid tihti otsakid tulla ja lihtsalt. Haigused ja sule põhimine viga oli, kõhud läksid lahti. Düsenteeria oli veel tekkinud. Mul omal oli ka. Võrd tuli tagast ja palavik oli mingil määral, aga kell lõi siis kopsu. Neid enam ei pääsenud keegi, mingit arstiabi, kallis üks velsker oli, aga seal on muud mitte midagi, kui desinfitseeriv vedelik, lilla vedelik ja siis palavikuvastaseid tablette tal oli kaasas, neid oli tal ka väga piiratult käes ja nendega oli väga kokkuhoidlik. Kraadiklaas oli tal ka paar. Aga kui palju tal neid mehi oli, keda Ülo pidi vaatama ravima? Neid oli kindlasti väga palju ja tema igale poole lihtsalt ei ulatanud. Meestel muidugi ei olnud, võta sisse usku ka ja ta suuri teadmisi ka olema, teda kutsuti põrsalõikaja täku lõik. See rahapesu oli ausalt sõnad. Mina siin teile midagi oma rohtudega suurt aidata ei saa, sest see vigandil kõik suust sisse läinud. Nii palju haigeid oli ja siis osa mehi siis mina sattusin nende kätte, keda saadeti ühte suusavabrikusse. Et vot seal hakata tööd tegema seal maja ümber ja kõrgem nuss saadeti selle koha nimi oli polding vist kui ma ei eksi, seal juba palju meie poisse tööta sees, kus me koos olime tulnud. Aga seal pidi ikka olema asjamees ka, ega seal masinatega töö ja väga niisugust suurt ettevõtet polnud, kui Eesti poisid selle pundi poisid näinud. See oli ka suur angaar või midagi niisugust, seal oli igasuguseid masinaid ja meie töö oli siis mille peale mina sattusin? Katuselaastud lõikamine, nagu oleks võinud seda tööd teha. Aga seesama kurbkaadi minut kõhud lahti ja jõudu veel ei olnud, meil oli tegemist, et mitte veega punnida, see sepaksina masina ette. Ja siis käidi väga palju väljas, aga seal niukesi, kuidas ütelda, veetseesid või latriinisi polnudki nii samma, kus kuidagi keegi jõudis, siis hakkas niuke ohted, puit, saad kaugemale kui teiselpoole seda laevu ruunikud ja reostasime selle ümbruse kõik ära. Sealt sööklast said kohalikud süüa sealt ei saanud, kuna meieni näljas olime ja nemad jätsid seal vahelduvad pool supp ja rohkem joosta. Aga ainult selle, selle kohviga tulime küll suurepäraselt toime, aga seda kohvid ei olnud ka vist rohkem, kui kaks nädalat siis hoidnud Kotlase poetki kohvist ei jätku. Siis võeti niisugust väga vaevased mehed. Nendest oli tehtud siis üks eraldi grupp, no nagu laatsaret või midagi siukest ja ma kukkusin ka sinna ja see vaatas mulle otsa sedasama. Velsker. Kuule sina jääd siia, Neid asju korraldama ja ajama, mis mul seal vaadata, mehed magasid, olid nii haiged, lavatsete pääl, seal magasid ja kes olid näljast paistes, kes olid paised nii hirmsasti, et see paised sekreid jooksis kohe teate külje alla ja siis väga palju olid ka külmavõetud varvastega ja näppudega ja nägudega ja seal võis olla nii üks 30 ümber, võib-olla isegi vähem. Ja süüa. Suure vaevaga muidugi sealt laagrilaost oli umbes poolteist kilomeetrit. Tõin päevase toidu sellele umbes 30-le mehele tõin mina seljakotis kõik ära. Need olid siis teie enda hulgas sur jah, jah, mäe kõik eestlased, ma mäletan, et meie rood oli umbes 150 meest alguses ja ühel päeval mehed teadsid ütelda, täna suri 24 meest, surm tavaliselt hakkas niimoodi nendel, kes väga paistes olid, need läksid nagu kuidas ütelda, segamini ma mäletan, üks paks Tallinna mees, autojuht oli seal, ütles mulle, et tead, täna tuleb mul naine nutti ja tuleb ja tuules sind vorstipunast viina ja, ja võid ja, ja küll me siis sellele kuradi täku lõikele ei anna mitte midagi. Pärast kui aega saad tulele valla keldri seal murdis olevas korvi sees. Aga siis ma sain aru, et ta on jälle üks minia. Kõige hullem oli, see vaatasid öösel rändama siis nad ei, haiged mehed ära nõrkenud, ega tema siis pimedas ka jooksis teistele otsa kukkus peale ja, ja siis me ikka püüdsime neid siduda sinna Laatsi külge kinni niimoodi. Ja need iga öö oli, oli siis peaaegu tegemine nii et üks või teine hakkas ära surema. Mõned olid väga rahulikult, ei saanud enne arugi, kui ta juba surnud olid. Mõned hakkasid rändama. Aga see küsimus on nüüd täiesti ülearune, kindlasti meeste meeleolukoht. Meeleolu pidi ikkagi üsna madalal, olen ma elu oli maa jälle ütlen, et et kui ta ving sees oli, siis aga kodumaale ma lähen ikka. Jõu suur igatsus oli kodumaale tagasi, alguses oli ju nii vahvad poisid, et kuule, seal kuskil augustikuu sees nii olime siis jõudvel oli ja oma leivakoti küll veel tühi juba, aga siis ütles. No sügiseks oleme tagasi. Tõu rehex. Mina vaid, ma olen optimist küll. Nii surma ei olnud. Põhimine oli võitlus, võitlus oma olemasolu eest, vaata, kus sa saad midagi Joinimina söögi poolt. Ükskord oli niisugune juhus. Lähed jälle toidu järele ja leian, et veevedaja hobune oli ära surnud. Oot, ma praegusesse aega tulen tagasi, et lõikan siit kaela päält pehmemaid kohti ka oma poistele, endadega. Tuli poole tunni pärast tagasi nutku neli kapp ja, ja need heitsin, leia niimoodi, olime seal ja siis rõõmad, mehed hakkasid veel kuskil veebruari alguses. Kaks meest seisid ikka püsti, aga kolmas oli siis kahe vahele võetud. See vedas jalgu järgi lohistades ja kõik olid kõvasti armees. Taivo toomist ei saanud veel niipea sõjameest haige ja kurnatuna tuli tal läbi käia mitu haiglat kuni ta lõpuks võis jalad maha panna. Eesti korpuse tagavarapolgus, kus ta teenis kuni värbamiseni operatiivgrupi, mis osales normaalse elu taastamisel Eestis pärast saksa okupantide väljakihutamist. Täna on meil saates veel teinegi tunnistaja kui juriidilist sõnavara kasutada kivimäemees 81 aastane Voldemar männi. 12. juulil 1941 mobiliseeriti ta 93 autojuhi hulgas hävituspataljonide käsutusse kuid juba 22. juuli õhtul viidi need autojuhid sadamasse auricule Ella, kus olid juba ees Harjumaalt mobiliseeritud mehed. Järgmisel hommikul asuti teele Leningradi poole. Sealt edasi viis rongnad Kirovisse. Ja sealt jätkus teekond põhja suunas, kuni jõuti väikesesse kreasma linna, kus hakati metsa maha võtma tulevase lennuvälja territooriumil. Peagi aga liigute edasi algul jalgsi Harritoonovo asulani, sealt edasi kitsarööpmelise rongiga 60 kuni 70 kilomeetrit, kuni jõuti sügavasse metsa. Mis seal ees ootas. Voldemar männi. Seal olid nõust barakid, ränne tehtud, nagu kuulda oli seal pärast, et need barakid ehitasid Leningradist ja kus oli Viaid viidud 28. aastal need suured ärimehed, rikkad mehed, kõik sinna metsa ja seal antud kirved ja saed kätte, et vot siin hakata elama ja siin vajavad niux majad üldse on tehtud. Aga neist endast polnud enam ikkagi üks oli, see, rääkis siis meile, kes vene keelt oskasid seal tema olin Leningradis olnud sool pagaritööstustel ja siis ta oli seal metsa viinud ja siis oli hakanud leivategijaks seal. Ja siis sellepärast oli noh, seda leida, rohkem jätkas ja pidas vasta see 10 aastat, 12 aastat selle aja sees, kui meie sõnale siis oli juba sügisene aeg novembrikuu sees, Jubade, seal oli kylm ka, teil oli suveriietus, suveri, väiksed kingad ja kõik olid jalas, lõid mitte midagi talveriietest Vanna käisime metsateel siis metsa lõikama ma, seal oli lumi ja skangest külm ka minule need väiksed kingad jalas veel, tallad oli kinni, aga siis läks juba üks, tal läks lahti, mina elan, metsa minna ei saa ja siis next. Kes metsateel ei käinud, need olid siis paljasjalgset kodu võtta, jalga midagi anda ei olnud, neil käisime metsa lõikes, mina hakkasime Kilgiga paari Skilkalisid Tallinna mees, piiskop, rahame, väimees veel see oli. Ja temal oli laulatussõrmus käes. Metsas, kes seda teesi vasta, võttis seal üks volgasakslane ka küüditatuid kunagi sinna friis oli ta nimi. Ja friisile hakkas kangesti selle kilgi sõrmus meeldima, ütles, et anname temale sõrmus ja niisuguse kaubaga, et tema kirjutas siis alati meil see on norm täidetud õpetad talle. Ja siis me saime ka 600 grammi leiba, aga kui me ei näidanud, siis oleks see 200 ja 600 leib, aga kas mingit muud toitu ka oli? Seenesupp ainult seenel, andekate olid seal taldriku sees. Kui läksime siis sööma, siis olid niukene, alumiiniumkausi moodi olid, Neil oli igale jälle pandud õhta siis seene Partsena sisse, siis lasid veel silma üle käia, kus suuremad lataka Tseeldist isegi võtsid seda kauskudeldamale jälle. Et see õige noh, midagi paksemad on siis seda. Ja vahest oli Irzeirses õppija seal ikka nii kuradi vedel nagu vesi saimegi kaubale ja see friis sai sõrmuse ja siis ta kirjutas meile iga kord norm täidetud, norm täidetud, well rohkem kui üleplaani ka. Ja kes ülev laineid normi täitis, õtta, kui sa söögiaeg oli, siis need läksid veli erilauda, siis punane riie oli üle selle laua tõmmatud ja need Seivad siis seal eri lauasel, noh midagi pidulikkuse ja poliittropid ja valvurid, kes seal olid, siis need istusid ka seal lauas, aga sõid sama toitu, Ma toit ja ainult selle punase riidega tõmmatud Lovia, kes siis seal erilaua taga see on, sai siis politruk, see andis igaühele pläru, andis tubakat keerata. No mina ei suitsetanud, mina keerasin ikka selle valmis küllaga kelkse paaril mees oli suitsu, andsin kõik temale ja algul oli kõik kombes, meil mõtlesime, et nad nüüd on iki elu. Aga üks hommikul oli nädal või paar vahet. Läksime jälle metsa. Friisi ei olnudki enam metsas. Üks vene tüdruk oli preisi asemel, kes võttis metsa metsapraak ja me küsisime, kus friis on. See tüdruk ütles, et reis läks fronti ja oligi laid meie sõrmuslaid mokas. Sai no siis ei jää muud üle, kui siis lihtsalt enam metsa minna ei saa jalga panna, midagi ei ole, jäime palli algset kodu Barakisse, need politrukid ja need olid erilised niuksed, hirmsad vihased inimesed, küll nad olid vihased eestlaste peale siis läbi hammaste sohist Fassist Assistid ikkagi sedasi vee peale. Kui ta seal laagris olite, kas seal mingeid püssimehi, valvureid, kabjoo? Vot ei tea, mis väeosas nad olid, mõnel oli sinel seljas mõnel kasukas ja ei olnud niisugust kindlat vormisiga, Irel Loit, revolver oli külje peal, seal kohe siin hakkamas. Nad lasevad ühe maha ka üks Siimann oli Tartu olla advokaat või jurist oli ja ta oskas hästi vene keelt ja tema protesteeris alati nendega. Et miks meid on siia metsa toodud, meid mobiliseeriti ära ja meid toodi nüüd siia metsa surema. Üks hommik oli, võeti köik rivisse seal ja oli vist nende valvurite nats, Annik luges seal mingisuguse vene keele brikaazi ette, seal pikka joru, teine ja kamandas selle rivi ette. Ümber pöördlassi kuklasse kardiot, sa tahad aga mässama, et see õhutab üles siis hävitavandne seal naela ja siis, kui oli juba kindel, et Martin on ära, siis need politrükid kadusid ka juba ära, nii et neid ei näinudki üldse. Mine tea, kus urkasse siis pugesid, Vartsivad siis me neid. Aga kas meeste hulgas hakkas haigusi ka tulema, nälgivaid siis haigus niisuguste külge aga või midagi ei olnud ainult kõikjal. Me läksime detsembrikuus, enne sõda oli, olime juba nii vilets salgu tädi realsmas, seal oli juba vilets toit ja ei saanud siia midagi. Detsembri koos läksime sinna, siis olid juba kõik ei, peaaegu nõrgad, seal mehed jäid nõrgaks näljast ja kas siis mingisugust arstiabiga meestele anti või, või mis abi seal küll anda sai? Seal ükskord käis üks tõmmu juustega naiste laevas, oli, lasi lahti riidest ja kuulas ja ütles, et teie jäätiseid rohkem sisemaik, mis sa sööd. Kui ta seal barakis hoidis saiti ainult 200 grammi leiba ja makstud ribamisaid leiba sellest pidid elamusele ja õhta, siis seda seenesuppi. Selle kilbiga olime ikka neid rohkem maalis nige semud ja mõtlesin, et mis asja see kõlanud teha. Seal kolhoosnikud olid metsa välja vedamas jälle sinna raudtee äärde ja neil olid hobused, hobused olid viletsad küll aga nendele okstest tehtud niukesed onnid hobuste jaoks. Ses õhta panivad hobustele kaeru ette, nad iseseisvad ka neid kare ja see, mis nad jälle hobusele ette panin, meie käisime salaja Kilgiga, võtsime veel need hobuste eest ära, seal barakist lita peanna pruuniks tehtud. See pidas meid ikka veel sees, et meil oli jõuda nii palju, et me saime. Neid Käia värgid pärast need kolhoosnikul läksidki, tarbeks seisavad niikaua kui juures nagu kuhugi seob, õnnesele pihkudega ära sõi. Meil ei olnud midagi. Metsast ka midagi söödavat ei saanud, no oleks, oleks ta olnud suvina, mina küll ei teinud, aga siis seal metsas, mis Kasel Pušilin põlenud tõugud seal vahel siis mehed neid küll seilavad, seal oli veel niisugune, mis rasva võrdsuvi, midagi ainult. Kas teie hulgas seal surmajuhtumeid oli ka palju? Kõige esimene surmajuhtum oli seal reaalsema, kus me kõige enne peatasime, seal suri ära ja siit Tallinna mees üksi Jansoniga. Ta seljakott pea alla pandud ja maha maetud sinna, seal metsaservas oli seal enne ka maetud veneristidelt. Puusärgid nägi ja see tegi veel kaane peale, niux puust risti, laulsime ja aga seda kõike vaatas jälle politruk peal. Ja kui sai siis see kast kinni pandud juba siis politruk tuli sinna puusärgi juurepõlve mani sõdasi selle kaane peale selle risti võttis, tõmbas ära ja viskas selle minema. Ja siis oli meil puuristki, on tehtud juba valmis, aga seda Ivan siis peale selle käisime, panime õhtupimedas, panin peale, son sõnal nimi sisse. Aga need seal taga, metsapunktis, algul noh, suur riik ja nii üks-kaks meest päevas, lõhkusime neide baraki viilu otsast laude ja tegime algul ka seal paar puursärki saab pärast, nii palju hakkas surema, siis enam ei olnud keegi midagi teha, seal neid Barakkisi olid ikke mitu tükki mäeveerule orgu läks ka, jälle niisugune seal need barakid. Ja need olid siis kõik neid eestlasi seal sees. Siis pärast põld detsembri lõpus juba, kui hakkas nii palju surema, siis iga hommikubarakid olid nii teeäärt mööda jorus siis igast barakist tõstati nad surnud baraki ukse taha välja. Siis Alt üks valgehobusemees oli üks venelanna seal hakkas tulema siis seal Barakide jest korjas köiki häda, need surnud ike peale. Mina olin siis mäepealsel viimastest marakidest, siis olid seal vorm peal, vaest veel mahtus sealt peale, teinekord ei mahtunudki, elab oli juba suure regitäis. Igast barakis läks mees kaasa ka, kes siis seal maha paninatele, seal oli üks topograafi torn, näe, Kymbias kõrgem, sinna torni alla oli siis maetud juba neid Leningradi inimesi. Algul raiusime Eiki seal ka maali kõvast külmetanud. Raiusime ikka kuidagimoodi augu, moodilised ka ja sai auku pandud. Aga pärast pole enam ei olnud nõnda augu raiu, jäävad ka, kõik jäävad nõrgaks. Millalgi paks lumi oli, lumi ära aetud, Alt sinna maa peale pandud ja uuest lumi peale ja järgmine hommiku, kui sai koormaga jälle minna, see on siis olid metsloomad seal lume alt välja kiskunud, närinud sealt, mis nemad veel sajad, küll oli hirmus pilt, palju teid mehi oli, palju teid siis alles jäi neid sinna, kui me läksime, oli 1500 umbes võis arvata seda. Aga siis, kui me ära tulime, seal, siis oli umbes 700 800, nii et pooled mehed jäävad kõik sinna ja surivat, kõik nälga. Ja seal on meil veidi selle metsa selleks vääravitad. Ega sealt ei olnud midagi loota. Sellest oli õnn, et neid Eesti väeosas hakati formeerima oleks meie kevadeni välja seal olnud, siis ei oleks tuld sealt eestlasi võib-olla mõni üksik, mis võis tugevdada. Ja igaühel oli, kes tong, et raha saada tuleb jees, mis tulema, ainult et siit ära saada. Mullegi ja sellel oli siis seal isolaatorist ka, kus nad surijad olid, ma läksin seda veel vaatama. Lase ennast istukile ja ütlast, küll tuleks keha ja meelega või vallalt saaks veel Eestimaal näha. No ma ütlen ja nojah, et võib-olla, et saab, võib-olla ei saa, ta andis oma aadressi, mine ütle naisele sinkolid laneemilisingivoss ja silmad jooksid vett, kui ma tulin sealt ära, pärast oligi ala surnd sõnutenega. Ja kui me siis sealt tulema hakkasin, ma küll ei oleks siis keegi pildi teinud või või Vilvi teinud, mismoodi me siis iides olime nii kui ka also fondi 24. veebruaril, just, mul on see meeles, sellega vabariigi aastapäeval, kui me sealt surmaaurust hakkasime ära sõitma ja just täpselt naistepäeval, kaheksandal märtsil siis sain sinna, see pärg oli, kuskohast need väeosad moodustati? Jah, tööpataljonide tegelikkusest on väga vähe räägitud. On küll nenditud, et mehed, kes nendest pataljonidest Eesti väeosadesse jõudsid olid väga viletsad ja kurnatud. Neist paljudel polnud inimese nägugi, aga see ongi kõik. Kui palju mehi tööpataljonides hukkus, on teadmata nende haudugi pole kuskilt tähistatud. Miks siis ikkagi pole räägitud? Toon ühe näite. Kui ma tegin saatesarja suure isamaasõja sündmustest, siis 18. oktoobril 1981 meenutas tööpataljon elu sotsialistliku töö kangelane Hans liblik. Tema oli olnud kama jõe kaldal ja seal osaleda naftabaasi ehitusel. Tema meenutustest kästi kõigepealt välja jätta see lõik, mis käis nendele lõunaks keedetud supi kohta. Nimelt olid mehed supiklaaspurki valanud ja lasknud seda seal settida. Tuli välja, et 90 protsenti oli vett ja võib-olla midagi 10 protsenti tangainet rasva ei mingisugust. Ja teine lõik, kus Hans liblik rääkis kartuliputru keetmisest tuli samuti välja jätta. Tegelikult oli see värvikas pilt sellest, kuidas väsinud mehed tulevad ööpimeduses ehituselt ümberringi huntide ulgumine. Tee ääres kolhoosi kartulipõld, kust kartulid küll juba võetud, aga meestel väikesed labidad kaasas. Midagi sealt ikka leiavad. Ja pärast ühine putru keetmine, et pisutki nälga leevendada. Mispärast neid süütuid lõike siis olla ei tohtinud? Pidavat näitama halvas valguses nõukogude tegelikkust ja veel halvemas valguses suhtumist siit mobiliseeritud meestesse. Aga ega vaikimine halba asja paremaks tee. Kuigi statistika puudub, on arvamusi, et tööpataljoni kuudel hukkus Eesti mehi rohkem kui hiljem rindel. Kui see ka just täpselt nii ei ole, jäävad tööpataljonide vintsutused sealne jõhkrus ja ebainimlikkus üheks oluliseks süüdistuseks stalinismi vastu. Ja seda olematuks teha pole võimalik.