Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Inimese leidlikkust on ju raske varjata ja samuti varjund nipsakas uhkus, millega oma saavutusi imetletakse ning ka seda, kuidas ollakse veendunud tahtliku ja teadliku progressi viljelemisel mis pühib vajadusel teelt kõik arengule ette, jäävad probleemid. Kuidas aga suhtuda leiutistesse, millega ei ole võimalik teha muud, kui halba hukkamõist oleks sind liiga lihtne? Keerulisem on aga vastata küsimusele, miks need siis sünnivad ja kas suudame end tuleviku eest kaitsta, sest tõenäoliselt kulgeb taoliste asjade sünnitamise protsess edasi. Ja kas oskame ohtlikud arengud ära tunda. Probleem on ka selles, et üldiselt paistab, et tehnoloogial endal puudub moraalne pale ja selline hea halba diagnoosimise efekt sünnib alles inimesest kasutajal. Paraku aga on selline positsioon enesepettus, sest mõned tehnoloogiad, nagu näiteks kas või gaasikambrid on ju algusest peale kurjusest läbivettinud. 10 halba inimene tikkuse vilja kogus kokku tulevikku, vaatamisele pühendunud ajakirjast ajju nain Georgest vorski. Näiteks võib piisavalt halb riik, organisatsioon või mõni indiviid valmistada molekulaarse masina, mis suudab end paljundada ja tarbib näiteks mõnd planeedil ülejäänud elusloodusele olulist ressurssi. Taoline nanotehnoloogiline hall Lüga võib ekspertide hinnangul saada oma hävitustööga hakkama umbes 20 kuuga. Peamiseks vastumeetmeks oleks siis luua omakorda seda mega põgi, vastas nanomasin. Samas aga võib taolise nanosõja kulg väljuda inimkontrolli alt ja lõpp saabub veelgi kiiremini. Ning just nanotehnoloogias peituva suurest ohust ajendatuna soovitas astrofüüsik Stephen Hawking kogu inimkonnal asuda võimalikult kiiresti otsima uueks eluks sobivat planeeti. Teine meelerahu ähvardav olukord sünniks pärast seda, kui inimesel õnnestub luua teadvusega masin. Häda, millele me pole harjunud mõtlema seisneks selles, et masinale lisatud teadvus hakkab suure tõenäosusega piinlema. Kuna ei teadvus ise ega selle mõtteliseks kehaks olev masin pole kaugeltki täiuslikud, nagu seda on inimene. Ehk nagu sõnastab filosoof Tomas Metzinger võrdukse püüdlusega sünnitada vaimu ja füüsilise puudega inimene, kellel on olemas teadvus. Päris kindlasti ei lubataks taolist inimest sünnitada. Aga miks peaksime lubama masina puhul kelle või siis mille teadvus oleks räigelt julma olukorra pantvangis? Inimesele tuttav teadvusenium nähtusena äärmiselt rabe ja meil on vaja ajus põhjustada vaid mõni puudulik protsess muutmaks aju omaniku katkematute kannatuste orjaks. Pealegi sisaldab kogu tehisintellekti loomise pürgimus teist suurt ohtu, mis oli samuti üks hookingu suurtest muredest. Sest kui meil õnnestub luua tehislik intellekt, siis me ei jääks ju enne seisma, kui son inimesest võimekam. Mida teeb meist võimekam aju seda, mida inimese enda pealt, kellel on hetkel ülejäänud loodusega võrreldes suurem ajukus. Inimene hakkas ju kõiki vähemaid loomi julmalt ekspluateerima. Tõenäoliselt kordub sama saatus siis juba meiega, kui maale sünnib uus ja inimesest nutikam tegija. Keegi naljamees võiks asuda Isaac Asimovi robotitele mõeldud reeglite väljatrükiga, seda superrajoon tema nagu mõnes filmis, milles kurjuse poolt nurka aetud pastor võtab põuest krutsifiksi ja suunab sellises heleda valguse kumas musta jõu vastu. Aga noh, elu pole film ja inimesest võimsam aju naeraks tõenäoliselt südametud naeru ja muudaks rumala vehkija tuhahunnikuks. Ja kindlasti on keegi unistanud ajamasinast ja võimalusest käia ajas edasi ning tagasi illusioonina ongi tegemist ilusa ootusega. Ainult et tegelikkuses põhjustaks ajas liikumine pöörast segadust ja mürgitaks meie meeli pööraste paradoksidega, nagu ajas tagasi liikunud uudishimuliku lapse võimalik muutumine oma vanemate vanemaks teiste inimeste mõtteid lugeda ja vajadusel neid töötleb Masina kammerrööviks meilt vabaduse, nagu oli jutuks ühes varasemas kommentaaris. Aga siia lisandub veel üks omapärane piin, mis on seotud virtuaalse vangla loomisega. Inimesed House võiks teoreetiliselt maailmast isoleerida, jättes siis keha tinglikult vabasse maailma. Täna ka ju pannakse sisuliselt vangi inimese mõistus, mis peaks vangikongis kannatama. Keha roll on tegelikult sind teisejärguline, sest see saab ju süüa ja liikuda. Põhimõtteliselt ei ole sellest võimalusest kaugel ka duaalse põrgu loomise mõte, milles taaskord on jätkuvate piinade kannatajaks meie teadvus. Ja sellest pikast loetelust leiab veel tapjad robotid, mis koos relvaks muudetud haigustekitajatega ehk bioloogilise relvaga röövik siis meilt, kogu elukokkuvõttes võib küsida, kas pole hirmuäratavalt toredad võimalused nutikale inimesena.