Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere hommikust, head kuulajad. Selle aasta kolmanda nädala lõpul olen siin vikerraadio stuudios koos külalisega, kes äsja kihutas siia teise raadio otse-eetrist, et rääkida nüüd meiega. Riigikogu liige, kunstnik ja vabakutseline raadio ja televisiooni Raivo Järvi. Tere Margus, tere. Tervisest pakatav nägu naerul ja ise rahulolev. Pärast neid kõiki viimaseid lahinguid ja, ja tegelikult ütlen ka, et selles mõttes rahul olevat. Ilmselt ei ole, aga mulle ehkki justkui onu onu Raivo, peaksime, oleme sellega harjunud head inimesed ligi ja kuidagi avaldanud toetust ja tunnustust, ehk ühesõnaga, ma kuidagi tajun, et vaatamata erinevatele vaadetele me kõik oleme kuidagi koos Eesti eest ja see on õudsalt kihvt küünarnukitunne just nendel viimasel kahel päeval ütleme nii. Loomulikult sai sinu siiakutsumise ajendiks asene debüüt miljonitele Venemaa tele-eetris Venemaa telekanali Pervõi kanal, väitlussaade otsustage ise, ehk seda on ka tõlgitud ja tegelikult mõistke kohut või täpselt Sudit ja jah, jah, käsitles sel neljapäeval siis mälestusmärgile kaitsmise teemat Eestis ja tähelepanu all oli küsimus, mida peaks üks suur vene karu tegema oma väiksema naabri korralekutsumiseks ja noh, asjaolud kujunesid nii, et sina olid selles vene saates üks peaesinejatest Eesti poolelt. Meie siin raadiojaamas Olavi Pihlamägi küsis värskeid muljeid juba reedel, aga no ütle nüüd pühapäeva hommikul kolm päeva pärast väitlust, kas sa ise jäid endaga rahule? Kuule või? No ütleme niimoodi, et pigem jah, kui ei ehkki mul just need pakuti välja, et, et see saade võeti linti jätma, seda vaataks ma isegi ei tea, aga kas ma siiski taha, sest üldiselt ma oma saateid eriti vaadata ei taha ka teise Fromaadilisi sest taastma jäendage rahule. Aga ütleme nii, et ma, ma olen alati lootnud sellele, see puudutab kõiksuguste esinemist, kus, kus järsku sa tajud, et ütleme, et see, see miski kõrgem jõudsin siin suunab ja paneb tegutsema ja, ja ütleme siis nii, et. Ma olen sellele kõrgemale jõule tänulik, et ta mind hätta jätnud ja ma igale asjale sain vastatud, ehkki tuleb öelda, et lõpuni vastata mul ei lastud, sest et justkui ma hakkasin oma mõtlen jõud mööda, nii kõik täname, kas reklaamipaus või jutt läheb edasi. Aga, aga see viimane sõna selle ma sain, sest ma iseendale sõna võtta ei saanud. Ja, ja selle üle on mul hea meel. Mihhail Lotman on sind eilses Postimehes onlainis juba kiita jõudnud, et see oli hästi ette valmistunud. Ütleb kõigepealt seda, et kuidas üldse tekivad sellised telesillad, et üks Venemaa saade kutsub Eesti parlamendisaadiku endale esinema. Kas sina olid see, kes valis need teised võimalik? Kui esinenud Eestis või tegelikult jah, kui rääkida loo prelüüdi, siis uba on lihtsalt selles, et, et meie fraktsioonis lisaks vene saadikutele ilmselt mul ongi kõige korralikum vene keel ja puht perekondlikel põhjustel, sest teatavasti mu ema ei olnud eestlanna, ehkki ta vodka, venelanna väga-väga kirju päritolu on emapoolne mul. Ja, ja ikka jälle palus meie õiguskomisjoni esimees Väino Linde, et kas sa oled hea ja annad näiteks Ehomoskvõõra raadio Ukrainale kommentaar ikka sellel samal põletaval teemal ja siis ühtäkki ma tajusin, et ma olengi muutmas profiks see sellel samal teemal ja, ja Gunnar Paal ka ikka jälle ütles, et Raivo, tule ja räägi ja siis ütles, et vot toimub selline asi, et oled sa nõus. Ma ütlesin, et loomulikult olen, kusjuures ta just rõhutas, et see oleks tõesti hea mitte jätta meie saadikut. Gunnar Paal kogu assi pressiosakonnas, eks ju, et see initsiatiiv tuli siis riigikogu kaudu vä? Jah, ühesõnaga Venemaa siis Pervõi rassiski, kanal võttis ühendust riigikogu pressipealikuga ja palus riigikogu esindajad sinna. Ma olin sellega nõus ja siis hakkasid pikad telefonivestlused, kusjuures edenes just selles rütmis, nagu toimub see ka Vene diplomaatias, ehk samm-sammult minnakse ikkagi nii-öelda noh, oma eesmärgile lähemale. Kõigest kokku lepitud, siis tuli järgmine ettepanek, et las ma võtaks kaasa veel paar-kolm enda toetajad, millega ma olin nõus ja tuli mul kohe pähe. Kõigepealt professor Tulviste, haritud psühholoog, kes on Venemaal õppust saanud ja asjaga väga hästi kursis ja loomulikult ka Mihhail Lotman, täpselt samadel põhjustel. Ja nii me sinna otsustasime minna ja siis tulid uued ettepanekud. Siis ühtäkki öeldi, et kas ma ei võtaks kaasa nii-öelda viis omad toetajad publikusse, mille peale mul lõi pirn põlema, et aga miks tavaliselt me teame väga hästi, mõlemad saate toimetajatöö on see publikut välja ajada ja siis hakkas sealt läbi kumama, et justkui meie publik on ka nii-öelda pro ja contra. Kusjuures siin oleks tekkinud see olukord, kus meil Eestis ikkagi valdav enamus on ühes võtmes asja lahendamise poolt, et stuudios loodaks sootuks teistsugune pilt. Jaa, jaa, selle puhul ütles professor Tulviste, eriti kui muide taheti sisse tuua meile partneriteks veel ka härrad Zarenkov ja seltsimees Arnold Meri. Et ei, massimõrvariga mina ühte stuudiosse ei tule. Sellisel juhul Jäpp jääb saade katki, nii et silmad avaldan tunnustust Tulvistele. Võib-olla mina oleksin läinud lahingusse pelgas rindel, eks ole. Nii et ta tegi kindlasti mul olukorra kergemaks ja siis lepiti nii kokku, et hea küll, see publik on lihtsalt tapeediks, kuna nii-öelda saate formaat nõuab, et Moskvas kaistub publik muljet. Muidugi aimab, mida sa saad endast seal Moskva poolt kujutab ette. Ja kui me siis stuudiosse tulime, nägime üpriski õõvastavat vaatepilti, kus siis ütleme jutumärkides siis kogu see niisugune äärmus bolševistliku au ja hiilgus tuli stuudiosse sisse ja istus sinna maha ja siis need vaikiv publik hakkab lahti rullima natsisümboolikat. Kusjuures Tulviste ütles mulle, et saatejuhte olla veel operaatorile andnud juhtnööre, et operaator siis nii-öelda seda vaikivat publikut ka aeg-ajalt üles võtaks ehk mis pilt oleks jäänud Moskvast, kus siis just nagu rahva enamus on selle asja vastu ja siis mingisugused avad turistid siis nii-öelda riigivõimu juures teostavad oma Voletaristliku tahet, nii et sel puhul jutt ühene Tulviste ütles, et usalduskrediit on lõppenud, tema lahkub sealt ja tegelikult ma ütlen seda, et ka telemajas inimesed kõik. Vangutas pead lihtsalt. Raivo, ära mine sõjaga provokatsioonidega kaasa. Loo ka, kuidas siis on, kas kas sina vedasid better, tulistad siis alt, et jäid või, või kumb see siis nüüd kartma lõi, kui lugeda neid kommentaare ametlikke ja, ja nii-öelda rahvalikke, siis, siis kergelt on seal diskussiooni ka, et kas oli üldse õige jääda ja kas oli õige ära minna. Tead sa kindlasti ei ole tegemiste kartma löömisega, esiteks see oli ju see nii-öelda minu ettepanek, et nad tuleks minuga sinna kaasa ja teiseks Tulviste oli tõeliselt pahane, sest et ta ütles, et sellises atmosfääris ja niimoodi leppeid murdes tema inimestega koostööd teha ei taha. Ja ehkki ka telemajas inimesed ütlesid, et see läheb provokatiivseks ja ära jää. Mul mul põles kaks pirni tegelikult peas, üks oli see, et Marina kaljurand oli üksi ja saadik võrd. Eelmine saadik Karin Jaani on meie perekonna hea sõber ja ma tean, kuid karm andmine on Eesti saadikud või Venemaal, eks ole. See on üks moment. Ja, ja teiseks, ma ei tea, kuidagi mul mul mul järsku kihvatas, et aga mis pilt jääb meist, kui me justkui justkui kardame midagi ehki meil karta midagi ei ole ja ja nagu juba öeldud, et üritades olla siis võimalikult hästi varustatud. Tõesti. Maakeeli öeldes kütsin selle Genfi konventsioonile läbi, ehkki nagu, nagu hiljem selgus, asi oli puhta emotsionaalne ja seda ei läinudki vaja. No aga kas sind, kui kogenud telehaid tõmmati siis ikkagi lohku või? Kui palju sa täna sai töö, ütleme, et see, ma ei ole seda saadet ja ma olen käinud ainult selles saates ja näinud lõikeuudistes, niipalju kui eesti telekanalid seda üles võtsid. Kas olid, ütleme, pooleteist tunnine saade või Tunime, tunnine saade, mitu minutit sa seal sõnasaid? Kui ma nüüd täpselt mäletan, ma sain sõna umbes viste neli korda ja kui arvestada nüüd seda, et Moskva poolt oli seal ka sõnavõtjaid vist, kui ma ei eksi, viis või kuus siis praktiliselt iga nende repliigi peale sain siiski mina vastata. Sest kaljurand oli algusest peale siis, kui meie need katakalismid seal lõppesid, sademe, käismine saade oli nende mõistes Kõrbamas, nii et nad olid kõikide tingimustega nõus. Sain, sain mina peale ja tegelikult mis oli üllatav, minu jaoks oli võib-olla see noh, meie jaoks ilmselt kõige niisugune tunnustatum persoon on ikka Nikita Milkov. Et Nikita Michalkov oli puht niisugune emotsionaalseid loosungeid loopida, isegi vene luulet seal deklameerib ja mitte ütleme selline konstruktiivne vestluspartner ja tuleb öelda, et ma ei tea tema nime, aga üks teine filmirežissöör oli jällegi päris tugevat meie positsioonidel. Nii et sain kõikidele nendele räppliikidele vastata ja millele mul on eriti hea meel, on see, et ma sain nii-öelda lõppsõna öelda siis tegelikult kõla kõlama jäi see, et meie ei ole Nõukogude Liit, meie oleme Venemaa ja, ja miks te siis meid selles kõiges süüdistati ja, ja siis ma ütlesin väga lihtsalt, et, aga siis, kui ta ei ole nõukogude liit, miks te siis võitlete selle Nõukogude monstrumi eest. Laskem vene inimestele Ta maetud vene õigeusu kombe kohaselt nii nagu vene inimesed seda teevad. Ja, ja näidake sellega üles, et te olete venelased, täpselt nii nagu ka patriarh Aleksius tunnistas, ehkki nad muide isegi mainisid selle ära, et aga mis me räägime Aleksiusest, kui ta on kunagi olnud Eestist pärit? No teda valisid Ja ütle, kas, kas see saade, kus sina nüüd siis osalesid, kas see suutis venelaste arvamust Eestist muuta? Meelepärase jah, jah, mul on seda raske öelda, Marina Kaljurand ütles mulle, et ehkki tunduvad üpriski õõvastavad need protsendid, eks ole, kaks kaheksa vastu, siis ütles ta, et nendes oludes ja selles formaadis on see päris hea tulemus. Aga tead, mis on, mis on huvitav, et pärast seda, kus on tulnud mul igasugused sõnumid telefonitsi tuli mul ka paar anonüümset sõnumit vene inimestelt. Muide, tänasid samamoodi ja, ja ühe ühe sõnumi lõpus oli väga hästi nii-öelda ladina tähtedega siis kirja pandud vene keeles see Ambranzoveneliudis Swami, ehk kõik haritud inimesed on teiega ja vaat see annab sellist toetust, aga ärgem unustagem ära ikkagi, et Venemaal, kui me vaatame partei Jabloko toetust, kui marginaalne see on, ehk see ilmselt näitab jõudude vahekorda, kus ikkagi intelligents on ikka rohkem ja rohkem nii-öelda marginaliseerumine. Pärast seda telesaadet, millest nii palju on lehtedes kirjutatud, oled sa juba pidanud ikkagi Arnold Meriga kohtuma. Ja kusjuures see toimus juba järgmiselt päeval ja ma ütleks, et võib-olla oli isegi maakeeli öeldes nüüd jällegi veel karmim andmine kui eelmine päev, ehk seesama saatejuht Maxim. Jällegi siis ilmselt nagu meie sinuga on ka kahel rindel ehk nii teles kui ka raadios ja tal oli siis järgmine päev majaki saade jällegi täpselt samal teemal, kus ta palus siis mul olla telefoni otsas, telefoni otsas olemine kujunes tunni aja pikkuseks, oh üllatust, seal ikkagi siis toodi välja see Arnold Meri ja, ja võti oli umbes samasugune. Ehk kui siis Arnold Merit paluti rääkida sellest, kuidas ta vabastas Eesti ja nõukogude vägede eesotsas, siis tuli ja võttis sakslasi ja kus ma ütlesin selle peale, et oot-oot, minu teada paar päeva sai nii-öelda Eesti vabariigi juure eksisteerida, Otto Tiefi valitsuse näol, kus lipp sai kuulipilduja tulega maha Pika Hermanni tipust lastud siis Arnold Meri vait. Kohe reklaamipausi. Ehk ehk ehk sellises võtmesse läks, ei, aga seal saates olid kaks inimest, kelle nimesid ma ei mäleta, see melu oli üpriski suur, seal taustal olid päris tugevalt Eesti kaitseks väljas. See oli üllatav, sest et saatejuht alustas selles mõttes, kuidas te ütlete, et eestlased nüüd hävitavad meie haudu, mille peale sa mõtled, et oot-oot, kõigepealt mitte hävitavaid matavad ümber palju, meie oleme Venemaal hävitanud haudu, kusjuures kaasa arvatud kõikvõimalike peale ehituste ja muudega siis räägiti pikalt-laialt meile õnnelikust põlvest Nõukogude Venemaal, kus me astusime parteisse ja nii edasi ja nii edasi. Rääkisin, et minu teada meie parteidesse astumised olid väga tihti šantaaži tulemused ja siis teatas teine mees stuudiost, et kuulge, inimesed, kas te seda teate, et eestlased olid kuni 53. aastani tegelikult metsades sõdimas oma iseseisvuse eest, nii et see oli, ütleme veelgi, võib-olla lahtisem ja, ja kuskilt ka teravam lahing kui see teleoma, mis loomulikult on ikkagi nii-öelda rohkem kõlapinda leidnud. Nüüd oli riigikogu liige Raivo Järvi ja eluaegne meedia töötaja. Kuidas teha Venemaale ja venelastele eesti sõnumit selgeks, missuguste kanalite kaudu, kuidas jõuaks sõnum Eestist venelasteni? Jah, mina ei ole loomulikult nüüd ühene kuru seda ütlema, aga üks asi on, on kindlasti empaatia tähendab selle läbi, et sa kõigepealt seletad lahti nende positsiooni, üritad mõista neid ja siis selgitad meie positsiooni, sest muide pärast seda stuudiolugu, kui ma tulin välja, kus seisis siis sama punane Kaardivägi küll nende Klenskit, Lebedevi kõikidega, selle ühe mehe nime ma ei tea, aga seesama, kes rullis Läbirullis lahti seda SS sümboolikat, ma sain täiesti jutule. Ja tema mõistis mind ja mina üritasin siis ka mõista teda, eks ole, ehk tegelikult mingit konversatsioon on võimalik, aga mulle tundub, et nii nagu ütleme Venemaa siiski, eks ole, Putini seal on ju eelkõige just nimelt elektrooniline meedia, sest nii-öelda lehte tuleb osta. Lihtne inimene saab tasuta kätte selle suure meedia, et selles formaadis ilmselt me ikkagi peame nii ebamugav, nii raske, kui see meil ka on tegutseda ja, ja võib-olla kasutada selleks ka nendele tuntud liidreid, nagu antud juhul siis Michalkovi kasutati selles formaadis. Ja pakkuda tähendab võtta vastu nende mängureegleid, sest vaevalt suudab Eesti osta Vene telekanalilt saadet oma seisukohti selgitada. Tulebki oodata, kui venelased jälle kutsuvad. No ilmselt ei ole meie kapasiteedilt võrreldavad. Praegu läks veel isegi hästi venelastel saade kõrbes ja viimasel hetkel. Me seadsime omad tingimused, järgmine kord nad nad kindlasti loovad endale mingisuguse nii-öelda mäkkab süsteemi. Et seda nii ei juhtuks. Ma jään selle vastuse praegu võlgu, eks siin võivad olla abiks ka vastava ala eksperdid, aga fakt on see, kui me ikkagi vaatame, vaatame riikide suur ja Jäka kapasiteedi, siis selge see, selge see, et jääme, aga ma arvan seda, et siin tuleks kasutada ikkagi veel pädevamaid ja ka veel helgemaid päid. Kui mina olen, kes ikkagi suudavad vastu seista, sest oleme ausad näiteks, palun väga, ma ei ole üldsegi mitte Milosevici pooldaja, aga ikkagi hämmastab, kuidas see mees iseennast kaitstes suutis tegelikult Haagi kohtu vastu oma positsioone tõestada. Nii et. See on, see on üks võimalus, et oma seisukohti kuuldavaks teha ja nagu venelased isegi kahetsusega väitsid, et Euroopa Liit ja Ameerika ühendriigid justkui meid hukka ei mõista, siis see on ka meie nii-öelda pakat ehk tegelikult toetus. Homsest kukub see päev, kui uude Riigikokku pürgijad lihtsalt niisama põhjusel siin raadios vähemalt sõna ei saa. Kui Sand seoses vahis väitlustega ütle kunstnik Raivo Järvi, miks oma nina üldse poliitikasse pissid? Jah, seda on küsitud palju ja ütleme siis niimoodi, et mingil hetkel, kus ma vabakunstnikuna tajusin, et nelja inimelist inimesel ist perekonda toita ma enam vabakutselisena ja ei saa ja ma pean endale leidma töökohad ja nüüd võib igaüks öelda kohe. Ahaa, tahtsin minna riigi rahakoti peale, aga ma ütleks niimoodi, et tehes ise väga paljusid raadiosaateid näiteks kasvõi ütleme Briti ühiskonnast, siis kõikjal tähendab see tiitel, kui keegi saab parlamendi saadikuks, äärmised, austus, Järgne, saad äärmiselt, ütleme respekteeritud ja ma mõtlesin, et ma proovin, kas nii austusväärsesse ametisse, ütleme siis minu nüüd nii-öelda kapital, minu pagas inimeste silmis on sobiv. Nii et ma ütleks niimoodi, et ma ei kasutaks seda loosungit, et ma läksin sinna, et nii-öelda Eesti riiki uueks luua, eks ole, sest et oleme ausad ei üksikkandidaat ega üks inimene ei tea mitte midagi ära, tähendab seda teevad ära ikkagi kooslused. Aga seda ma võin küll, kui öelda, et nüüd need neli aastat, mis ma olen seal olnud ja tegelikult ma tajun, et alles nüüd ma tegelikult hakkan mängureegleid kogu oma struktuuris ehk jagama, et ikka rohkem tajun ma, et ma tõesti olen Eesti eest ehk et ma ei käi tööl, vaid et ma teen seda tsee, nüüd ärgu kõlagu pompöösselt. See tõesti on nii, minu meelest. No aga mis emotsioonide-mõtetega sa võtad, kuulda avaldusi, et parteidel on neid tuntud tegijaid teatrilavalt estraaditelevisioonist vaja peibutuspartideks, hääle korjalejataks valimiste ajal ja pärast saavad nii-öelda võtmekohad ikkagi avalikkusele mitte nii tuntud, kuid töö rügajatest partei ohvitserid mitte mitte reasõdurid, vaidlust, ohvitser. Jah, jah, see on, see on nii ja naa. Just tegingi oma raadiosaates saate aafrika avastaja Stahlist, kes oma populaarsuse tipul said Briti parlamenti ja tegelikult selgus, et ega ta seal midagi peale paari tuli, see sõnavõtu Lõuna-Aafrika vabariigi vastu nii-öelda hakkama saanudki. Ma ütleks, et tõde on ilmselt seal kusagil vahepeal, sest ühelt poolt veel kord kamina sinna värskelt tulnuna ikkagi tajusin, kui mõõtmatult professionaalsemad on nii-öelda seal sees olevat professionaalid, eks ole. Aga teisalt nagu ütles ka üks tuntud poliitik, ma ütleks nii, et häda nendele professionaalsetele, poliitikutele, kellel nii-öelda sellist tsiviilametit tagataskus ei ole kus ühtäkki ütleme, et kui ta enam ei ole selle positsioon pannil, mille eestlases on, panevad mängu kõik, siis ta ei oskagi enam elus mitte midagi teha. Nii et ma ütleks, et vot see on ilmselt umbes sama proportsioon, nii nagu praegu lõpuks jõuti selgusele ringhäälingu nõukogu suhtes, kus on vaja nii professionaale kui ka tegelikult siis ütleme tavaelu professionaale, kes siis aeg-ajalt koputavad nende südametunnistusele, et kuulge, sõbrad, aga lisaks parteimängudele on ka need huvigrupid, need huvigrupid ja, ja, ja kolmandad sellised. Nii et ilmselt ilmselt see tõde on vahepeal, aga tegelikult ma ütleks, et, et mõlemaid on vaja. No oled sa kuulnud uut prognoosi, et kui populaarset saatejuhid Heimar Lenk ja Peeter võsa saavad koha Riigikokku ja siis saab Eesti telemaastik endale uue hittsaate riigikogu vaba mikrofon. Et, et õnneks on see Eesti televisioonist selline. Me ma lihtsalt tahaksin sinu nagu emotsiooni või meie selgitus selle kohta et, et miks üks koolidirektor võib saada riigikogu liikmeks vabalt. Miks üks arst võiks saada riigikogu liikmeks ja keegi ei ei imesta, et ta seal istub? Miks üks joonistada raadiovestja ei võiks näiteks saada riigikogu liikmeks või kuidas sa seda nagu enda jaoks seletad, kas, kas see teeb sulle haiget? Jällegi, ma ütleks, ehkki mulle meeldiks anda üheseid vastuseid. Aga, aga ma pean ikkagi ütleme jah, jäi muide, ma mäletan, kui ma sinna tulin, siis nime nimetamata. Meie seltskonnaga kõrgel kohal olev inimene sosistas kõrva, et kuule, nägita võttis sõna, ma ei oleks arvanudki jutuks joonistada nii-öelda nagu võtab sõna, aga aga ma ütleks niimoodi, et tegelikult noh, meie kõik, ütleme siis, kultuuriinimesed, nii mina kui ka sina, me oleme saanud kõrgema hariduse, tähendab, kõrgem haridus ikkagi sulle annab teatud kapasiteedi, eks ole. Ja, ja, ja tegelikult aega annabki aru, jah, kas sa töötad välja või sa ei tööta, eks. Ja, ja mis puutub jah, seal süsteemis olemist jätan siis kui oli peapiiskopi matus, tuli minu juurde üks vähestest kommunistidest Eestist, kellest ma lugu pean ehk Vaino väljas ja küsis, kuidas noorel mehe siis poliitikas läheb. Ma ütlesin, et ma ei tea, et see oli esimene aasta, et öeldakse, et peale esimest nelja aastat ehk hakkad jagama, mille peale ta ütles, et oh, hakka Maiaga siiamaani pooli asju. Nii et eks ta ilmselt ongi pidev areng ja aeg annab arutust. Mitmed avalikkusele juba enne tuntud inimesed on teatanud, et nad ei kavatse enam Uuderi kokku pürgida. Kui kaua sinu arvates nagu riigikogus vastu peab, ilma et silmaklapid külge kasvaksid või need mängureeglid liialt sind seoksid? Ma ei oska öelda, mulle tundub, et see on ikkagi jällegi isiksusest kinni. Ja, ja ma näen seda isegi muide lausa nii-öelda erakonniti, ehk ma ei hakka nagunii-öelda, võib-olla nimepidi neid nimetan, mäletan, nagu ma tulin sisse esimest kunstniku pilguga puhtvisuaalselt viskasin pilgu saalile ja kohe oli selge kus on siis nii-öelda üks tiib, kes on siis kuidas sisaldanud populistlikum, võib-olla ida pool orienteeritud ja millele lääne lektiiv see on kohe märgata kehakeele kaudu kõige muu kaudu, aga ütlemeti isikuti siis, palun väga näiteks Eiki Nestor, eks ole, ka vana olija. Ma ütleks, et see inimene on siiamaani tema ise oma selgrooga oma oma silmavaatega ja muide, mis on veel üks huvitav fenomen ja väidetavalt see pidi olema ka Soomes, nii. Meie, ehk siis kõige parem, taamal seisev partei saame nii-öelda isikute tasemelt kõige paremini läbi sotsiaaldemokraatidega väidetavalt see on ka Soomes nii, kusjuures põhjus on väga lihtne, kuna me toetume programmile siit edasi minna ei saa, kuna minu programm lihtsalt ei luba seda. Ja vot häda just selliste parteidega, kes ujuvad nii-öelda seal vahepealses vees, kus on siis võimalik teha kõikvõimalikke hüppeid. Nii et näiteid on nii- ja naasuguseid, aga ma arvan, et kõikjal see puudutab ka kunstiteatrit ja akadeemilist maailma on ka teatrimaailmast, kujutavas kunstis need silmaklappidega inimesi, kes lihtsalt rühivad edasi kas siis konjuktuurselt, ütleme siis kujutavas kunstis või siis ka, kui soovid administratiivselt, ehk noh, näiteks teatris, filmis kellelegi meeldida tahtes jah, lihtsalt redelit üles ronides. Kui sina oled andnud sõrmepoliitikasse, nüüd anna terve käsi. Mis sind veel võlub, raadiodes, miks sa võtad veel kätte pliiatsi ja joonistad? Sellepärast, et see on ikkagi minu kutsuks, tähendab, ütleme nii, et üks on töö ja teine on kutsumus. Noh, ajaloost on näiteks teada, et Peter Paul Rubens tegutses kuningas saadikuna ja samal ajal on ta ikkagi ajalukku läinud Rubens sõna, eks. Ehkki ma olen seda öelnud, et kui näiteks ütleme niimoodi, et mul ei oleks vaja mitte kusagil tööl käia, mitte midagi teha, no ütleme, et mahedaks anti eksam. Siis ma mõtlesin nii, et ma ei esines kusagil telekas. Ma istuks oma ateljees siinsamas lähedal, joonistaks pilte ja saateid, sest ma usun, et sa oled minuga nõus. Raadiosaateid on palju mõnusam teha kui, kui teles olla nii-öelda hea näotegija ja sellises paraadiku soomis raadios savid tõesti olla siiras ja, ja rääkida seda, mida sa mõtled. Ja kolmandaks, mis on, mis on veelgi üllatavam ja ilmselt, mida keegi ei usu. Aga see on, ehk nüüd alles sain ma lõpuks maha. Oh üllatust, oma elu esimese personaalnäitusega lõppes eile. Jah, just, sest ehkki nii-öelda 20 aastat tehtud kaunikene Sist tänu sellele, et ma olen nii-öelda riigi leival, on mul olemas nii-öelda makstud suvepuhkused ja tänu sellele olen ma saanud kunstnikuna teha produktiivsemalt tööd ehk kui kunagi varem, sest varem tuli kõik suved kõik jõulupõhkused sisustada ikkagi noh lihtsalt öeldes jäneste joonistamisega Edgarile leiba teenida. Nii et Ma saan nüüd oma selle vaba aja eneseteostuse töö kõrvalt kanaliseerida. Vaata et isegi rohkem süvitsi oma tegemistesse. Aga raadio on üks erakordselt mõnus vahend seda maailma avastada, seda ma ütlen küll. Esimene personaalnäitus lõppes sul eile, jah, ja sa ütled, et sa oled 20 aastat tegelikult olnud kunstnik? No mis aastatest sul kõige rohkem seal töid väljas oli, millal sa siis valmis said või missuguseid õits enam ei häbene? Tead sa üllatav on jah, see, et tähendab see, see teeb mu kõige rohkem tegelikult head meelt, et kui ma varem kõikide raamatute illustreerimisega kõrvalt sain võib-olla genereeritud, lähme küll, ükski mahukad, nad on väga läbi nii-öelda nikerdatud pildid võib-olla teha nii-öelda ühe, kaks pilti aastas siis nüüd ma tavalist panema tahad endale mingisuguse programmi ette nüüd nende viimase kolme-nelja aastaga ma ikkagi saanud tehtud nii-öelda kolm-neli pilti, mida võib-olla ka palju, aga noh, sellega saigi see 20 pilti kvantult täis. Ja, ja ehkki ma olen üritanud hoida seda näilist sarja justkui samas võtmes selle kõige esimese pildiga, kui on vaatajaid ikkagi öeldi, et nendel on rohkem meeldivad minu viimased pildid, no jumal tänatud, järelikult nii-öelda edasiminekut ei ole degenereerumist ja kui Vegase kunstnikuks tahtsid seda väga Alati toob paralleeli sellest Tugano filmist talent, nii kui mammonat kaks kätt kokku. Mu laps on andekas, et ma lapsest saab see, ehk ma millegipärast mäletan jah, et ma olin kuskil kolme aastane nagu ikka kõik lapsed joonistasid. Mu isa oli ka kunstitööstuskooli lõpetanud, ehkki ta lõpuks valis pillimehe ametit, siis väga skeptiliselt, kõik lapsed joonistavad, mis seal nii imelikku on. Aga mamma, me laps on andekas ja nii edasi ja ühtäkki ma tajusin, et ema ütles, järelikult ma olen andekas, järelikult pean joonistama. Noh, ütleme ausalt, eks mul on muidugi ka meeldis teha ja, ja õige varakult ilmselt ka mingite võib-olla filmide eeskujul raamatute läbi sai selgeks, et et selleks, et selleks saada, tuleb kogu aeg treenida, see on umbes sama nagu muusika õppimisega. Tippmuusikud alustavad ikkagi viie aastaselt. Siis selle nimel ma, ma tegutsesin ja tegelikult ma pressisin ka üldaineid neljadele viitele, selle teadmisega, et Ma pean just nimelt nii-öelda suhtetähtedes kirjutatuna saama esimese raksuga kunstiinstituuti graafika, see, mis oli kõige suurema konkursiga tol ajal, ma tean eriala, et mitte kukkuda sõjaväkke ja, ja tegelikult nii üllatav kui see ka on, ma sain sinna sisse tänu raudsetele üldainetele ja kõrgele keskmisele hindele no ja ka sellele, et ma tegelikult joonistamisdistsipliiniga ei kõrbenud kuskil, aga lisaks kunstiklassile käisin ma pean ettevalmistuskursustel ja kõik need suvised joonistamisest, nii et noh, ütleme nii, et tegin seda ja nagu ütles kunagi professor alaselt, et kui hobune väga harjutab, siis õpib ka joonistama. Kui hästi sa end Eesti Kunstnike Liidu seltskonnas tunned? Tead sa üldse ei tunne, sest et kui ma olen näituse avamine, siis oli mul vist jah ainult mõni kunstnikust kolleeg. Ma ei tea, miks, aga, aga minu sõpruskonda minu seltskond on jah, pigem teatriinimesed, meediainimesed, muusikud, ma ei tea, miks see nii on välja kujunenud. Ja ja, ja ma kuulsin kuidagi kommentaare teda ilmselt ei ole nemad mind ka võtnud tõsiselt, sest noh, ma olen nii nagu sa isegi ütlesid, niisugune joonistab jutuvestja, eks ole. Muinasjutupildijoonistaja mind ei ole kunagi tõmmanud, siis ütleme, see kuku klubi suitsu näotöö ja see maailma parandamine, minu meelest on näitlejate peod palju kihvtim. Aga, aga nüüd kuidagi pärast seda näitust vähemalt ma olen kuulnud siin mõne sõbrasust repliiki, et noh, nüüd sa oled lõpuks ka nii-öelda meie poolt aktsepteeritud. No jumal tänatud, vähemalt mul soojendas südant seda see, see fakt, et ma nägin Ants Viidalepaprouat ja ta ütles, et tema abikaasa, kes mitu korda mu näitust vaatamas ja noogutas heakskiitvalt, nii et kivi südamed kas või selles osas Sa ütlesid, et et ema ütles, et sa oskab hästi joonistada, kui palju vanemad üldse su käekäiku mõjutanud on? Isa suri, kui ma olin kümneaastane, eks. Isa ema said tuttavaks Siberi vangilaagris ja eks isa sai oma esimese infarktikassalt kätte. Omavahel vene keelt või mis, misjaoks sa siis oskad hästi vene keelt? Tähendab ema, isa oli austerlane ja ema ema pool oli siis Lääne-Ukrainast pärit poolakad, nii et noh, ma ei saa seda kinnitada, aga ema jutu järgi justkui vana vanaema oli isegi poola aadlisoost, noh see selleks. Aga ta oli siis nii-öelda folk, stoitš ta oskas, eks ole, nii saksa keelt kui ka vene keelt, kuna ikkagi solid Lääne-Ukraina, eks. Ja, ja ja nad sattusid Siberi vangilaagris kokku, nii muide mainisin seal ära ka selles vene telesaates. Ma jälgisin Nikita mehhalkovi nägu, kui mõtlesin, et mu isa ema töötasid vangidele. Ühesõnaga vangidest koosnevas teatritrupis, kes peale etendust vidi jällegi mitte asumisele, vaid just nimelt vanglasse tagasi olid sama lavas kosmogdorovskija Šonoviga, eks ole. Aga kui mu isa ema tutvusid, siis minu isa ei osanud vene keelt ja minu ema ei osanud eesti keelt, nii et nad rääkisid omavahel esialgu saksa keeles. Ja, ja sealt tagasi tulles siis loomulikult ei saa juba noh, ikkagi 15 aastat saanuna ta vist istus ära alla 10, siis Stalin suri, siis tuli amnestia. Rääkisid nad esialgu vene keeles, ema tegi küll suht progressi, nagu paljud inimesedki teavad, aga esialgu rääkis ta minuga täiesti vene keeles, nii et mul oli, ma mäletan tükk aega see periood, kus siis isaga ma rääkisin eesti keeles, rääkisin vene keeles, tõsi küll, hiljem kusagil mul mul tekkis mingisugune, no ma ei tea, kas trots või, või mis me rääkisime, hakkasime rääkima nii, et ema rääkis vene keeles ja mina vastasin eesti keeles talle vastu. Kuni hiljem meie vestlus läkski eesti keele peale üle. Loomulikult, kui ema läks emotsionaalselt üles, eks ta ikkagi lõpuks väljendas ennast vene keeles, eks ole. See on minu mälestustes selline niisugune peen proua, eks ju, ja ikkagi balletipedagoog, et kõik ju rääkisid pähklipureja ja 46. keskkooli sellest tantsurühmast, eks ju. Kas ta sind ka tantsima panime, olete tantsinud? Ei ole, tegelikult on nii, et väga paljud on arvanud, et see, mida tegi seal lavad Jüri pagadki ehk minu koolikaaslane klassi eespool, kus ta arvati, et selle mina tähendab, mina olen alati öelnud ja arvanud, et, et ei ole midagi kaunimat kui tantsiv naine, aga tants ei ole meeste, ehkki kogu austusega balletitantsijate suhtes, mis ema selle peale ütles? Et see on sinu valik ja see on, see on sinu otsus, aga ma olen teda korra aidanud. Mingisugusest päkapikkude tantsus, noh, ilmselt geenidega on sees, et sa oskad liigutada, kus ei ole siis nii-öelda balletiõpinguid vaja, nii et mäletan, kuskil oli vist mingi sõita sismitesseeriti mingi tantsuks välja, nii et ütleme oma välismaal ära käia. Jah, ma ei ole, ma ei ole seda õppinud, aga siis ühe korra sai sinna sisse saadud ja teiseks millised ilusate tüdrukute hulgast siis oled. Jah, sest et eile just keegi ütles, et kas Raivo Järvi isegi mitte ei ole varietees tantsinud, mõtlesin, mina küll ei tea, et oleks. Tegelikult olen, ei ole ja tudengipõlves, noh ma ütleks niimoodi, et ei ole ükski amet häbiasi, eks ole, kas sa teed transat või, või ükskõik mis musta tööd. Tänu sellele mul oli raha taskus. Ehkki ma küll esimese loengu magasin, kuna ma olin niivõrd väsinud, kuna, kuna ma siin hilja voodisse, aga teisalt oli see ka hea elukool kogusele inimsuhete selles kavalkaadis, nii et noh, ma ei tahaks nii kõrgele lennulisi paralleele tõmmata, aga noh, kasvõi eks ole, kõik see, millest on kirjutatud noh, remark või kujutanud lotec või tähendab see see elukontsentraat. On täiesti huvitav ja see on tõesti pulbitsev ja teisalt on see loonud ka suurepäraseid suhteid just nimelt teatri- ja muusikainimestega, mis kehtivad kuni tänase päevani välja. Ja tants inimestega kuni 52 aastase mehena, kui palju sul praegu isa kohustusi ja üleüldse, kuidas sa nagu hakkama said, et enne abiellumist Dianaga, eks oli, oli, olid pikki aastaid avalikkusele tuntud kui üksikisa. Kuidas sul see õnnestus? Jah, tead sa, ma isegi ei tea, sest ma mäletan, kui kui järsku viiekuune titt nii-öelda kätte jäi siis ma helistasin emale ja küsisin, et kuulevad, need on noh, kõik need vannitamiselt, et kuidas see värk käib, ema ütles, ma ei mäleta? Jah, aga ütleme nii, et eks sõbrad aitasid ja, ja küll kõrvaltrepikojas oli nii-öelda minu poisi piima vend, ehk siis naabrinaine, kes kes oli just samal ajal saanud ka endale poisslapse ja eksis, tema juhendas ja läbi häda, sest tegelikult ma mäletan väga hästi, no eks ma olin ikkagi niisugune muretu poissmees, kaua aega olnud ja iga päev ma mõtlesin, et see ei ole võimalik, see ei ole. Oli aeg hüvasti, kõik need asjad ja, aga tähendab ilmselt inimene, noh vot visatakse vette ja ta ujub, eks ole ja, ja, ja tuli ujuda. Ja, ja nüüd nüüd ma võin tõesti öelda, et meil on väga hea sidepoisiga, sest noh, tuleb öelda, et ega meie perekonna struktuur selles mõttes lihtne ei ole, et, et meil on just see olukord, kus on nii-öelda minu lapse, sinu laps, eks ole, kui palju sa võid sa sekkuda teise lapse sisse ja kui, kui palju mitte. Sest et teise lapse suhtes sa võid tõesti teenida välja ainult austuse, ma leian. Ei, mitte rohkemat, aga, aga poiss ütles ükskord väga hea ütluse, et põhimõtteliselt mul peaks olema justkui tühik elus. Aga sa oled suutnud olla mõlema eest, ehk siis ju siis ju siis ma sain hakkama. See alguse aeg, noh, oli ju mõnes mõttes ju see seepärast ka raske, et sa jäidki nagu ju üksinda siis tegelikult aga Richard tema ehitas siis sellest nagu üle ka saada vä. Ma ma ei oska öelda, sest et väikelaps on väike laps, eks ole, ilmselt ta tükk aega ei saanud aru, mis, mis rollis on see memme, eks ole. Sest et ilmselt memme ehk siis minu ema mingit aega täitis ka siis see selle mingi naispoolse rolli asja, ehkki me elasime eraldi ja, ja siis nii-öelda käis aeg-ajalt memme juures, aga tähendab ilmselt talle ta ei olnudki kunagi küsinud, miks need asjad on olnud nii ja mitte, sest vaata, kui lasteaias toimusid mingid üritused, siis tuli mul ikka seal olla teda mammadega koos kõikvõimalikel äri ja jõulupidudel ja kõikidel märkidel, kus siis tavaliselt kunagi ka isade viibivad, nii et paljudel oli see see olukord, kus oli jälle ainult emme, eks ole. Nii et ma just tõin näite kõnet, sellel poisil on Antemme, eks ole, noh, sul on ainult tissi, ehkki ma pean ütlema, et ühe korra ma olen poisile selles mõttes haiget teinud. Et kui tal ei ole lasteaia lõpetamine, siis selle lasteaia lõpetamise peod ma käisin läbi, aga kuna see oli tõesti mammadele mõeldud seal Kexujad kokamängudega tehtud asi ja ma tundsin ennast sandisti, nii et sealt ma võib-olla ei pälvinud tema heakskiitu, aga ma usun, et see on üks vähestest kordadest muidu muidu ma olen ikka üritanud olla siis nii, nii papa või mamma astuma. Su poeg on praegu 17 ja mis see tähendab siis see aasta lõpetamine, kooli lõpetamine vä? Ei ole, taan praegu kümnendas, nii et 11 12. Ja niipalju veel ja see tähendab seda, et iga päev vajab ta veel isa sõna ja järelevaatamist. Jah, ehkki minu põhimõte on olnud see, ma olen üldse tegelikult ilmselt natuke liiga pehme inimene, mille poiss Ta mainis. Ta ütles mulle enne sedasama kuulsat teledebatti. Ma ei usu, et sa saad peksa, sest sa oled liiga pehme inimene. Ja, ja mina olen alati olnud niimoodi, et vaatad, need on sinu probleemid. Sinu asjad, sina õpid, kui sul on abi vaja, ma olen siin. Tähendab, ma ei sekku, ma võin ainult üle küsida, mis on hinded, mis on asjad, ma olen siin ja ma olen olemas nagu sapi hüüad, aga ma ei taha seda sedapidi raiuda, et kus sa käisid, mis kell sa midagi tegid? Ja tegelikult ilmselt see on töötanud, sest näiteks kui poiss on kasvõi sõpradega väljas, siis vähemalt tuleb sõnum see, kel ma olen siin. Palun ära muretse, see, kel ma olen seal või mis sa arvad. Nii et selles mõttes mulle tundub, et või võib-olla see meie sõbrasuhe on ka säilinud ja ja ma loodan, et, et ta ikkagi vaatab, ma mõtlen heas mõttes mu peale siiski alt üles. Loodame. Aastaid olid sa teleekraanil onu Raivo na ka ju lastele isakuju eest või vähemalt nii-öelda vanema venna kuju eest, eks ju. Praegu on nii palju aastaid mööda läinud, miks sa ikka veel onu Raivole, et miks sa ei ole nüüd? Raivo Järvi vestab. Raivo järve tõstab raadiosaates onu Raivo mitte. Tähendab, tegelikult on nii, et. Saad onu Raivo nagu kergem olla eetris kui kui Raivo Järvina kas, kas sulle nagu näit, kuidas öelda siis autori nimi või näitleja? Ma arvan, et võib-olla on, on see lihtsalt noh nii-öelda justkui sisse töötatud kaubamärk, see on ühtepidi noh, ütleme tantsis pseudonüüm, eks ja, ja teisalt mul ei ole kunagi meeldinud ennast lansseerida liiga pompöösselt, et pigem siis allapoole. Ja, ja lõpuks ütlen ma vähemalt siin Eestis või võib-olla ta välismaal oleks pisut koomiline, eks ole. Ennast tutvustada, onu Raivo, ehkki soomlased teevad väga hästi, kui ma isegi nüüd soome poliitikutega suhtlen nendega Külli tädi täpselt samas rollis, nii et nagu ma ütlen, et ma olen Külli tädi on kõik korras, näiteks ma ütlesin ka Paavo lippasele, kelle kõrval seisis Eduskunna saadik Mikko Alatalu, ma ütlesin, näete, mina olen Külli tädi, kes on koos Mikko Alataluga koos esinenud, eks ole, telepeale Lipponen muhelaseks. Jah. Aga Eestis see, see onu Raivo on avanud väga palju uksi, ma mäletan, kui ma ei olnud üldse poliitikas ja mul oli vaja, ma mäletan vist helistada Toomas savile. Näed, isegi mis asjus oli seal niisugune raudbetoonsekretär vastas, kas sa räägid? Ma ütlesin, et ma olen siin, onu Raivo. Oodake kohad, ma lähen vaatan ehk ühesõnaga ta ta kusagil Eestis, ma arvan, et on isegi kergemaks elu tegev. Milles teie pere saab see kõige suurem sõber ja selle No kindlasti peamine põhjus oli Lilian Põldre rahulduma põrmule, sest tegelikult suurem osa asju, mis ta ette võttis, olid ikkagi ju fenomenaalselt, olite Entel-Denteli või mõmmi aabits, eks ole, siis tuli see nõndanimetatud kass Arturi ja lõpuks ka Leopold ilmselt ka just sellepärast, et ta ikkagi vaatas läände, tähendab, nii palju kui sai selle Nõukogude tingimustes ilma vot selle sellise moraliseeriv, sellise nagu blabla plaate lapsed õige tehavat, nii vaid et me teeme pulli. Et see on lesk ja sealt justkui noh, nii-öelda siis kukla kaudu saab lapsele kätte, eks. Ehk ma mäletan, et Leopoldi puhul oli niimoodi, et Lilian ikkagi kirjutas käsikirja, aga ta iga nädal praktiliselt kutsus mind enda juurde, et nii-öelda ideesid genereerida. Sest saate nimi oli minu välja mõeldud ja ka postikanakuju on minu välja mõeldud oma politseis. Leopoldi mäletan täpu nime, pani vist seljamaa ise ja pakkus seal välja variante. Et ikka helme, kas sa nägid, mopitsud nõltlased tegid väge, vaat nii, me peame panema, noh loomulikult me ei saa seda ressurssi võrrelda, aga see oli meil mingisuguseks Laticsi eeskujuks. Nii et ma arvan, et, et ilmselt sellepärast ja teiseks muidugi, et tal olidki koskusse kutsuda kohale ikkagi kõikidest paremad näitlejad, noh kui me mõtleme, eks ole, et me saime isegi Ita Everi ja, ja ja Vaariku ja tompress elamast kõrvitsast rääkimata ja nii edasi lustlik või ränk töö? Ei, see oli vahva, ta oli kindlasti kõige rängem oli nendele näitlejatele, kes nagu Hendrik Toompere ütles, olid tankis, sest nad olid tõesti seal laua all oli või ei olnud neid võimalusi, tuli olla tõesti selles higises kapis seal lõpuni, nii et ütleme nii, et meil oli, meil oli pööraselt lõbus, kusjuures lõbusam oli väliselt, nii et tihtipeale Tiiu Vahi kutsus korrale, et poisid nüüd tuleb isegi, on teada üks episood, kus mind lausa kutsuti vaibale, kuna ükskord oli monitor lahti ja ja seltsimees Linstrumil olid külas keskkomitee külalised. Igat asja. Nojaa olid ajad, täpselt täpselt, on pühapäev ja kell saab peagi 11 ja seegi saade lõpeb, ma saan aru, et sinu pühapäeva hommikud kohvi ja pannkoogiga ei jalga tormata Aasiasse ja, ja sul on mingisugune muu rutiin, teed raadiotöö ära ja lähed. Siis joonistama, eks ju, jah, täpselt täpselt ja joonistades ma siis loen läbi ka lehed, sest et ma ei ole lehelugeja inimene. Nii et nagu ma juba ütlesin ära, et seda ma pean tõesti tegema, sest homseks peab valmis joonistatud saama lastekoomiks pulterjer. Paul teeb Ekspressi jaoks. Kuidas sa lõõgastud, ma saan aru, et see joonistamine on omaette olemine ka eksmaailmas aga ometi see nii nii hea välja 52 aastase tavalise eesti mehe ja ka võrreldes, et mis on siis käid trennis või ei pea dieeti või sööd idusid ja. Ei söö, idusid, aga ütleme nii, et ma olen selles mõttes küll baromeeter, et nagu ma ikka ütleme noh, näiteks peale mingit sünnipäeva ennast täis Pugin ega siis mingit kilo kaks tuleb peale, nii et ütleme mõõdukalt, sa, sa ikkagi mõtled, mis sa, mis sa suhu ajad. Aga jah, tähendab nii nagu ma ilmselt olen niisugune, kuidas öelda ja jäärapäine rühkija, nagu ma kunstnikuks vaata tahtes olin, nii, ma võtsin aastal 1980 endale sihiks, et ma hakkan käima jõusaalis ja, ja saan endale sportliku vormi ja, ja tegelikult nüüdseks ma olen saanud kusjuures väga kaua aega võttis. Nii et noh, see on üks niisugune vormis hoidmine, hobi, kuidas, kuidas võtta täna tahaks ühe tennisemänguga ära teha, et ma ilmselt saan taas kord poisikest vähesest tema kuue aastast käinud trennis peale, eks ole, mina olen käinud mingi siis 15 aastat. Ja kõige kihvtim asi kuigi kasutada jällegi maakeelt on mäesuusatamine, mida ma hakkasin tegema ka juba karmide vene tingimuste sees ja mäesuusatamise kohta. Ma ütlen küll, et mäesuusatamine on parem kuseks. Mitte küll sel aastal. Mul oli äsja maha jah. Ega midagi, Raivo Järvi, me peame kahjuks lõpetama ja, ja ma soovin sinu kaudu muuseas edu kõigile, kes riigikogu uude koosseisud pürgivad. Valimisvõitlus saab meedias uue suuremate piirangutega ja selline oli see nädal. Need ei olnud onu Raivo võitlused, vaid Raivo Järvi. Sellise selline äge nädal. Ma loodan, et sa tegid Eestile head. Ma arvan nii seda vähemalt tõesti kõigest väest püüdsin ja ütleme nii, et mul oli au olla sinu külaline. Aitäh ja head kuulajad selle saate kordus on nagu ikka pärast südaööd ja pärast leiab see ka Eesti raadio kodulehele kõigile kuulamiseks. Järgmisel nädalal on siin saatejuhi rollis Margit Kilumets.