Oi, prospekt on üks Taškenti suuremaid ja elavama liiklusega tänavaid. Autod Omniva trollibussid samuti rohked jalakäijad liiguvad ühes ja teises suunas toredate kõrghoonete vahel. Ühes neist kõrghoonest asubki Usbekistani riiklik Kirjastus koos vabariiklike, ajalehtede ning ajakirjade toimetustega. Maastusin sellesse majja ühel kaunil 1961. aasta novembripäeval kui oranzi värvilisi puulehti langes vaibaga tihedaks. Nagu oma luuletuses. Kuldne sügis, ütleb Usbeki populaarseim poetess sulf ja keda ma tahtsingi kohata? Ühest pikast koridorist leidsin lõpuks toa, kus asub ajakirja Ulbekistonhot tõlkes laree usbekistani naised toimetus. Sulfiaader ja tunda oli kerge varem nähtud fotode põhjal. Sest isegi usbekistani naiste seas, kes põhjamaisele tavalisele paratamatult tunduvad kaunid tarridena peaaegu sajaprotsendiliselt on ebatavalised dema elavalt säravad silmad ja hästi energiline otsusekindel ja intelligentne ilme. Ta vestlesime seekord paljust luule tõlkimise printsiipidest. Nimelt on sulfia üks nimekamaid usbeki luuletõlkijaid. Eestist usbekis Taanist Eesti ajakirjast Nõukogude naine, mille eksemplarid koos sisukokkuvõtetega on sulfea toimetatava ajakirjal olemas. Kõige enam aga üha jälle ida oma naiste võitlusest inimõiguste eest, mis Usbekistanis juba põhiliselt võiduka lõpuni on jõudnud piiritagustes maades aga pahatihti alles algstaadiumis olla. Parantša jõhvidest kootud tiheda musta looriga pea või õigemini kogu kehakate, mida Kesk-Aasia naissugu pidi kandma juba 10.-st eluaastast peale. See parandus A on Usbekistanis otsekui kõigi halbade mineviku traditsioonide sümboliks. Praegu kohtab seda harva ainult mõnede leedekestel või siis üksikul vastabiellu null nõnda öelda mesinädalate aegu. Praegu on võitlus selle vastu, mis omal ajal isegi veriseid kuritegusid reaktsionääride poolt kaasa tõi omandanud rohkem humoristliku ilme. Ma kõnelesin sulfiaale oma katsetusest värsis kõnelda parantsiaast ja tõmbasin mõne paralleeli sulfieeaa kuulsa luuletusega parantšaas naisele, milles pöördutakse igandite kütkes naise poole kirglike etteheidete ja leekiva üleskutsega. Millistes räpastes kätes küll on hoitud neid musti igandeid, mis pimedus piirab mõistust Sul, et oled end ise orjaks teinud. Kui ainult loorile käega lööd, siis päikeselt jõudu saab su põu sinu enda kiirgust, kartes siis kõik su vaenlased kaotavad jõu kui maga, tähendasin, et sellist üleskutset esitada ei oleks minul kui külalisel õigust, et mulje ei sobiks minna tänaval mõne Borantša kandja juurde ja öelda, et võtku loor maha siis hüüdis poetess lausa etteheitvalt, et mul mitte üksnes ei ole selleks õigust, vaid et ma isegi oleksin kohustatud seda tegema. Ja niisugusena ongi meelde sööbinud pilt sulfiaast targast ja temperament, sest idamaanaisest lõõmavate mustade silmadega uuest naisest, ühiskonnategelasest ja poeedist. Lisaksin nüüd mõned andmeta eluloost. Surf Is Railova. Luuletajana kasutab ta ainult eesnime, nagu paljud usbeki poeedid sündistaskendis 1915. aastal plekksepa tütrena on olemas juba lugemiku näide nõukogude idama naisest kirjutab ta ise oma autobiograafilises visandis. Alandav orjatöö minevikus parantša pärastaga lõkke, milles põletati kõik korjuse atribuudid õppimine helge tee õnnele. Minu elu oli teistsugune, ma olen õppinud Nõukogude koolis ega ole kunagi kandnud paransaad. Kool, milles sulfea õppis, oli üks esimesi Ilmlikke usbekikoole. Järgnes pedagoogiline tehnikum naistele ja siis juba ka kirjandusliku tee algus. 15 aastaselt avaldas poetess oma esimesed värsid ja tema esikkogu elu leheküljed ilmus siis, kui autor oli seitsmeteistkümneaastane. Ma ei taha piirata oma värsse ainult ühe teemaga, kirjutab sulfia. Aga lähevad aastad ja minu sõbratari ning teekaaslase, lihtsa usbeki naise elu erutab mind üha. Nõuab ikka uut poeetilist kujundust ja kõike, mida ma ise ei ole saanud läbi elada ja läbi tunda kõiki rõõmusid, muresid, õnne ja tuska. Kõike seda kannab endas mu kangelanna, imekaunis, tark, täis õnne ja jõudu. Õrn ustav usbeki naine. Sulfea elus on suur osa olnud ta abielul suure usbeki poeedi Hamiid Olimbiooniga mis paraku kestis ainult 10 aastat ja lõppes abikaasa traagilise surmaga. Sõbra ja luulekaaslase kaotus on toonud nukraid toone sulfieeaa luulesse, kuid mitte varjutanud seda läbivat suurt tulevikuoptimismi. Ka on araabia keelest pärinev sõna ja tähendab poeetide võistlust. Sellised võistlused on luulet armastavate Libamaadel väga vanade traditsioonidega ja siiamaani populaarsed. Kirjeldades Aasia ja Aafrika poeetide kokkutulekut bengali lahe kaldal tähise öötaeva all maalib autor oma teoses pildi tervest sellest ärkavast jõult, noorest ja kultuuri iidsest maailmast mida me oleme harjunud idamaaks nimetama. Ja me märkame, et kõigest ruumi kaugusest hoolimata on see maailm meile ülimalt tuttav ja lähedane. Oluline on see, et meie ei istu vaibal ja meie harrastame luulet võib-olla tagasihoidlikuma innuga. Oluline on see, et ka meie peame võitlust rahu eest tänapäeva maailma kõige tähtsamaks küsimuseks. Et ka meie tahame näha üht ja sama hoogu nii luuletaja kui talupojatöölise loomingulises töös. Ma tean enda käest, kirjutab sulfjaa et ilma värssideta heade värssideta ei saa elada. Ja ta jätkab omaenda värssidest kõneldes. Kui lugeja neist leiab midagi, mida võtta endaga ellu kaasa nagu võetakse teele kaasa leiba, siis olen ma õnnelik. Nõnda on õnnelik inimene, kui ta keset ööd peatub ja vaatab seda, mis ta käed on teinud. Kui tehtu pole halb, tekib tahe töötada peatumatult edasi.