Mõeldes küsitamistele 1949. aasta märtsis meenub kõigepealt kurjategijate loogika mille järgi karistus tulevat kergem, kui leidub kaassüüdlasi. Küüditamine oli puhtal kujul riiklik aktsioon, mille Moskvast saadud juhendite kohaselt valmistasid ette siinsed julgeoleku organid, kellele oli abiks antud teatav kontingent sõjaväelasi. Wabariigi juhtkonnast oli planeeritav aga kursis ainult väga kitsas ring tippjuhte. Eestimaast kaugemal valmistati ette rongid ja nende meeskonnad. Inimeste veoks koha peal mobiliseeriti autojuhid koos autodega enamasti ettekäändega, et neil tuleb täita sõjakomissariaadi eriülesannet. Seega oli piisavalt inimesi, relvi ja transpordivahendeid Stalini käsu eeskujulikuks täitmiseks. Aga ei, see oleks olnud liiga kroonulik. Kõik pidi toimuma rahva tahtel. Peakurjategijatele oli vaja kaassüüdlasi, seepärast käsutati kõikjal maalia linnas küüditamise eelpäeval kokku partei, Nõukogude komsomoli ja muud aktivistid. Peeti neid pettusega senikaua kinni, kuni jõudsid kohale julma teo. Tegelikult organisaatorid. Enamus kokku aetuist elas kõike väga sügavalt läbi, oleks kasvõi maa alla vajunud, et mitte minna kurjategijatega koos. Kuid pääsu polnud kuhugi, sest püssimehed olid mitte ainult küüditatavate tarvis. Siiski oli aktivistide hulgas parasjagu ka neid, kes võtsid ülesannet kui partei käsku ja arvasid, et nii peab see kõik olema. Oli ka karjariste omakasupüüdjaid või lihtsalt julmureid kes olid agarad õnnetuid küüditatavaid mõnitama. Neist tuleb meil edaspidi veel juttu kokku aetud aktivistide hulgas oli isegi lapsi, nagu kinnitab oma kirjas Elma Albre Pärnust. Õppisin tol ajal Alatskivi koolis ja olin 15 aastane. Ühel märtsikuu päeval saadeti mind Tartusse seminarile. Seda ka ei toimunud. Öeldi, et meid on vaja riiklikult tähtsa ülesande täitmiseks. Meid viidi Riia mäele nõndanimetatud halli majja. Olime kolmekesi toas ja ootasime, milles see ülesanne seisab. Lõpuks ööpimeduses tuli üks sõjaväelane meile järele ja juhatas tänavale. Pruumid, kust läbi tulime, olid magavaid sõdureid täis. Tänaval jäin hetkeks üksi. Mul oli hirm ja otsustasin ära joosta. Kaugele ma ei jõudnud, püssimees jooksis mulle järele ja tõi tagasi. Varsti tuli ette veoauto, kuhu kästi peale minna. Öeldi, et sõidame Alatskivile. Tee peal, taipasin, et mind on vaja teejuhiks, kuna vahetevahel küsiti, kuhupoole sõita. Kuna oli öö ja tee mulle suhteliselt võõras, sõitsime kahel korral valesti. Kui auto siis tagasi pööras, nägin meie taga pikk autode rivi. Lõpuks jõudsime Alatskivile ja sõitsime lossi õue. Kohe tekkis seal suur segadus ja ma otsustasin koju minna. Lossiõuest aga välja pääseda ei õnnestunud. Igal pool olid püssimehed vastas. Mind viidi lossi, kus istusin järgmise päevani. Mul ei olnud aimu, mis toimub. Lõpuks kutsuti välja ja pandi jälle autosse. Algas sõit Tartu poole. Traagiline autokolonn inimestega meie järel. Kurjategijad vajasid kaassüüdlasi. Ega nad siis mõelnud, et paljudest kaasa käsutatavatest saavad kunagi tunnistajad nende endi vastu. Ent täna me ei ole kohtuistungil. Palusin vaid kolme inimest meenutama, missugune on nende nägemus küüditamisaktsioonist. Ma ei kommenteeri kedagi, vajaduse korral selgitan või täpsustan. Kõigepealt Linda soovik, kõigile tuntud pedagoog ja sotsialistliku töö kangelane. 1949. aastal õppis ta vabariigi üks parteikoolis, mille kuulajad kõik saadeti aktsioonist osa võtma. Esialgu antud ülesanne loomulikult oli teistsugune. Viljandisse saadeti Meegia võhma kanti, olime me Viljandijaamas ja hommikuks siis suunati meid siis selgitustööd tegema kolhooside loomise küsimuses käima taludes ja ja siis alles järgmine öö vist oli see, kui ma ei eksi küüsist. Meid pandi gruppidesse ja saadeti laiali leht taludesse nimekirja järgi meiega luud, paljud, mis, kus meil oli ette nähtud, olid tühjad. Jutud olid niisugused, et Viljandimaa komitees oli üks sõjalise ala juhataja või truktor kes oli selle saladuse mopi andnud. Aga me siiski ka kohtasime neid, kes olid veel kohal. Mäletan ühte majapidamist, kus oli hästi suur ja võimas talu ja jagas seda talumaja, endine peremees, uus maasaajaga. Ja uusmaasaaja oli parajasti pavist väljas, lehmi lüpsmas, aga vanaperenaine oli siis toas, kui me sisenesime. Ja siis ta kohe hüüdis seda uusmaasaajaid tulleni dometi, et meil need asjad ka kõik siin nii laopili, võõraid inimesi tuli terve hulk majja, et siin võib midagi ära kaduda. Nii et lõi välja niisugune omaniku ting. Isegi sellel momendil teisel kohal jälle nõuti, et kui minna, et siis mitte kusagile mujale kui Moskvasse. Et peremees on haige, saab arstiabi ja Moskva arstid on teda kõige paremad, ravima see ei olnud, meie grupile ei kuulunud, aga on praegu meeles üks niisugune pilt, kuidas metsa alt igale poole märtsikuus e saanud masinatega autodega sõita, tuli regedega seitse koormat varandust, suured viljakotid ja kõik pahad. Tulid ja siis peremees ise oli kollaste säärikutega ja plaksutas piitsa ja läks ohkeborida, siis sinna kogunemispunkti meieni näiteks võitsin 50 kilo võtta, kui mehhakueeritsime, aga nende pagas võis olla palju suurem. Mõnevõrra suurem küll, aga seitset koormat siiski välja ei andnud. Siin peab hirmsalt mälu pette olema. Kuid läheme edasi. Roland Lään oli 40 aastat tagasi Harju maakonna parteikomitee agitatsiooni ja propagandaosakonna juhataja. Küüditamise eel saadeti ta kõue valda vestlusi ja loengut pidama. Kui tulid küüditajad, pidi temagi nendega koos küladesse minema. Jäi mul meelde ainult mingisugune imelik küla nimi oli seal mingisugune küla, ta pidi olema seal, pidi siis kase kulaku olema, kes pidi ära toodama seal. Sõit kestis võrdlemisi tüki aega sinna läbi metsade läbi soode. Olgugi et ma vana sõjamees oli, oli küllaltki kõhe. Ja lõpuks, kui me siis jõudsime sinna kohane, ei joonid see mingisugune suur talu, nagu mu ettekujutuses kogu aeg seisis, vaid mingisugune pisikene majakene oli metsaserval ei laotasy ega ehitusi polnud sealjuures. Esimene mõte oli, et me ei ole üldse nagu õigesse kohta hätta sattunud. Õuel vedeles seal mingist rauakolu. Kuid küla aktivist, kes selle reega kaasveetis teadis täpselt, läks kohe sellesse majasse sisse juba õikaski ukse pealt, et tulge aga julgelt sisse. Masinamehel on juba kõik valmis pandud. Ka seest kuldse maja oli võrdlemisi vilets. Igasugust põllutööriistade osi oli seal nurkades vedelemas. Mees ise oli vanem millegi poolest mees meenutas mulle mu omaenda isa, kes oli Kohila vallas sepp, samasugused õlisid, riided olid tal seljas nagu oma Isalgi nurgas olid tal valmis pandud juba kaks puukohvrid. Ümmargused tabalukud rippusid neil ees. Ja ta palus, siis. Aidake mul need kohvrid ree peale tõsta, et seal sees pidavat olema tal tööriistad, et need on võrdlemisi rasked ja reel, siis kui me istusime, kõik seal tagasiteel panna maa juure. Ma mäletan, umbes mingisugune niisugune kõne oli külavanema sele kulaku vahel. Kõigepealt küla vanematelt, noot, masinist, et mis sa siis nii väga norutad, viiakse uude kohta, teised ümberringi. Venemaal oled sa ennegi käinud Eesti vabadussõjas, Pihkva lahingus, sa said isegi haavata. Kuulaks seda vastu väga rahulikult vastasest. Et nagu sa isegi tead, kedagi maju maha pole löönud ilma töötama pole ka siin läbi saanud seda tüli külastada hopsidega tead sa sama hästi kui minagi. Kui sa kohe esimeses järjekorras ainult neile vilja peksma ja muid töid tegema hoid, sa kohe kulak, vabadussõjaväelane kaitseliitlane ja vaatad viimaks isegi saksa käsikuks, tembeldatakse sind ja juba siis tekkisid mul võrdlemisi segased mõtted. Mulle paistis, nagu oleks masinamees mingisugune nagu töölisklassi esindaja. Kuidas tema võis, siis sattus kulakute hulka? Muidugi ka need küsimused tol ajal nagu Eesti vabadussõda, kaitseliitlased rehepeksu karnituuri omanik. Ja lõpuks siis alaline tüli seal külarahvaga, mis oli põhjuseks selle mehe kulakuks tegemiseni. Nüüd tagantjärgi me teame, et neid oli küllaltki palju, kes tülide kaebuste vihavaenu pärast sattusid kulakute nimekirja. Sest enne väljasaatmist juba tühistati ju isegi vabariikliku komisjoni poolt palju kulakuteks. Tunnistatuid oli ka niisuguseid, kus asi oli päris selge, näiteks vallamaja juures oli seal suur talu selles talus kui mindi seda kulakud ära tooma, sibulad koos oma naisega metsa hoopis ära jooksnud. Kui hakati tema vara seal üles kirjutama siis sealt oli näha seal perekonnalaekas, kus kõigi iluasjade ja mälestusesemete vahel olid saksa ordenid ja medalid. Fotode SS mundris seal meestes niisuguse inimesega oli asi nagu selge. Järgmisel päeval tuligi valla maas sedasama talu endine sulane teatas meile, et kulak on välja tulnud ja nõuab oma äraviimist. No see oli niisugune uudis, mis nagu keegi ei osanud uskudagi. Ka seal oli niisugune juhus, mis mul jäi väga sügav valt jäi meelde. Kulakul oli kõik valmis pandud kohvritesse. Õues seisis siis ta endine sulane, kaks ta endist taluteenijad, naist, kulak läks siis nende oma endiste teenijate juurde, andis sulasele käe pihku, tänas sulast ausa ja hea töö eest. Samuti naistele, ta ütles tänusõnu. Mõlemad naised puhkesid suurelt härdalt nutma. Olgugi, et need samased kolm inimest, seesama sulane, need kaks naist ainult paar kuud tagasi olid andnud oma kõige põhjalikumad seletused selle kohta, kuidas peremees metsikult oli ekspluateerinud ja kuidas teda raske tööga oli need piinanud. Roland Lään oli endine sõjamees, endine sõjamees, oli ka Valgamaamiilitsaülem 40 aastat tagasi Erni raudset. Tema meenutused seoses küüditamisega. Aga ega mina ei teadnud küüditamise kohta midagi ennem alles selsamal ööl, kui see hakkas peale. Enne sõda võeti meid rahvamajja Valga linnas miilitsat sinna kokku ka mind viidi sinna umbes üks kella kahe-kolme peal lõuna ja hoiti seal kinnise püssimeeste ukse taga, kuni öösi kella 12 ühe paiku tuldi sinna komisjoni teatas meile partei ülesanne on praegu nende meestega koos minna ja näidata, kus asuvad need, keda nemad välja saatma hakkavad. Minul isiklikult kah üks nimekiri anti kätte ja seal näidati nende meestega õliga ta kaasa. Ja kui mina ühte kohta läksin, oli seal üks vanamutt väikses puumajakeses. Kui ma näitasin seda väljasaatmise lehte sellele mutile sisse, küsis minu käest, et kas sa mõistad ka pisut teed, mis s siis vanamutikene siis välja saadetud ja mina küsisin tema käest seda. Vanamutt ütles niimoodi, et tema ei tea midagi ennast süüdi olevat, aga võib-olla tema poeg on seda, et ta jõudis edasi kuskil pool. Ma ei mäleta täpselt, mis ta ütles, võib-olla ta oli kaitseliidus või keskkooli lõpetanud ja kõik võtsite peaaegu osa sellest. Ja mina oleksin sellel lihtsalt koju ja selle asja ja siis umbes kaks tundi hiljem mind arreteeriti. Ühesõnaga, te jätsite oma ülesande täitmata, kui nii rääkida maitseid, ülesande täitmata ja hiljem kui mind taheti tribunali alla anda, süüdistati selles, et tähendab minu vastu tegevusel ja on suur hulk inimesi Valgast välja saatmata jäänud. Mis siis ikkagi juhtus tribunali alla ei läinud, aga mingi karistus ikka tuli tribunali lööma, sellepärast et et kui ma sealt ära läksin, siis ma igaks juhuks naine mul tegi selle ettepaneku, ütles, et tal on polikliinikus olemas tuttav Kürsa nimeline praktikant. Kutsun sellega, ta kirjutas valju välja tõendi, et mul on südamehäire, aga vaatamata sellele viidi mind sealt türmi, arreteeriti tõend. No oli muidugi kah toeks sellele, et siiski partei ei andnud nõusolekut tribunali allaandmiseks. Selle Stalini käsu täitmata jätmise pärast. Aga miilitsaülema kohtlika tuli maha jätta, mingisugust ülesandeid enam peale selle malmi saanud sellest kommentürnist välja lasti, kui see asi uuritises ja siis mul oli küll vorm alles, relv oli ära võetud, ma elasin lihtsalt kodus, olin veel palgal nagu ütelda ja käisin lihtsalt ja ei tea, mis minust saab. Keskkomiteest tulid niisugused komisjonid mitmel korral ja uurisid ja kuulsid mind palju palju inimesi üle, kusjuures üks tähtsamaid kujusi, kes minuga tegeles, tollal oli Olga Lauristin. No kuidas tema siis teie asjasse suhtus? Ta suhtus minusse. Edasi jutuajamised inimestega, kes 40 aastat tagasi pidid oma kodu maha jätma. Täna kutsun mikrofoni juurde kaks naist. Kuigi kummagi loo algus ja lõpupunkt on erinevad, tuleb paratamatult ka kokkulangemist nagu meie järgmistelgi saadete lugudes. Selle eest palun kuulajalt juba ette kannatlikku meelt. Esimesena palun jutustama pensionäri Viljandist Veera kartuse. 40 aastat tagasi oli ta noor õpetaja Abja keskkoolis. Isa ja mees olid arreteeritud, tal oli väike laps, jätkab Veera. Kartus ise. Kas need olid sellised ikka väga rahutud ajad selles mõttes, et kogu aeg midagi kardeti, meie ümbruse rahvas ikka paljud ei saanud ju koduski magada, ööbisid mujal ja mina isiklikult mõtlesin, et minust võib-olla läheb see karikas mööda sellepärast et enne käis just ministeeriumi kon roll Abja keskkoolis ja minu saksa keele eksamil oli ta ja siis pärast kirjutas veel Pärnu lehes, oli väga rahul õpilaste teadmistega ja minuga ja mõtlesin, et see oli just vahetult enne ja et vast see ka natuke aitab kaasa. Et minul nagu ei ole midagi abi, hakkas juba niisugune liikumine, eelmisel päeval tulid sinna sellised sõjaväeautod ja sõitsid seal ringi kogu aeg ja sõjaväelased olid seal püsti autodel peal ja uurisid neid maju seal ja Bastiski, et ega see asi kaugel ikka ei ole. Nüüd päeva hommik oli siis nii, hommikul oli üsna vara ja ma keetsin parajasti lapsele putru. Siis koputati ja sisse astusid, mina aru ei mäleta, muidugi, kui palju neid inimesi oli, aga siis oli paar sõjaväest oli seal ja siis oli veel üks isik sealt vallast. See oli minu tuttav, oli minu õpilaste isa, loeti meil seal midagi ette, Molotovi seal välkuse. Kaasa võtta kohvritesse või pakkida asju ainult kottidesse. Alguses tekkis selline suur pabinat, ei oskand midagi, mina käisin igatahes mööda korterit ringi, midagi mingisugused lapse asjad mul olid käes ja käisin keptinaga siis sõdur ütles, et teil ei ole palju aega, aga hakake, võtke nüüd oma kapid lahti, hakake laduma vajalikke asju kottidesse. No meil seal Kotega ei olnud, aga siis ikka midagi leidsime ja asjad, mis ma ei mäletagi, mis laoti auto peale nii-öelda mina siis võtsin Kristi sülle ja ja mamma oli kõrval ja Yalevi ja siis sinna seltsimehe majja viidi meid. Seal oli üsna vähe rahvast, veel. Üks pere oli ka seal, meil oli ka väike poiss, need olid vanemmeistrina juba tooted ja siis istusime saali nurka sinna ja laps ei olnud veel kuus kuud. Nojah, leotan seda veel. Kui seltsimaja uksest läksime sisse, siis paremat poolt ukse kõrval oli väike laudjat, nähtavasti küüditamise mingisugune suur pea ülemus seal eestlastele laua taga ja jõi veini pidi Mõisaküla viidama, kuna ešelone Mõisakülas sel päeval meid veel ei saadud viia, see nagu koguti neid aeglaselt, läks sellepärast, ega kõik ei saadud kätte ja viidi edasi alles järgmise päeva. Kui ma ei eksi, siis oli see mitte väga varane hommik siis loeti need veoauto peale nende pampude peale. Mul oli laps ülesem, tuuline oli ja kaitsesin ikka last ja, ja kaks sõdurite minu peale niiviisi otsid tisse. Mõisakülla ja seal pakiti meid kohe nendesse loomavagunitesse ka terve päev pooldast ootasime Mõisakülas veel. Ma olin ja mul ei olnud lapsel midagi süüa ka suurt, anna piim lõpes rinnast otsa ja mäletan seda, et pikesed neid vaguneid käidi, hüüti, et kus vagunis on õpetaja kartused, et lapsel on piim. Ja siis anti mulle üks kolmeliitriline nõu piima ja siiamaale, me ei tea, kes see inimene oli, siis saime ikka esialgu laste elus hoida. Ma ei mäleta, kas oli 18 päeva, kui me sõitsime vist 18 päeva, igal pool jaamades peatuti, Essellonile oli pikk-pikk, ootasime sellepärast, et ei lastud meid läbi ja ja siis küte vagunites oli selline, et selline väike ümmargune ahjukene oli. Ja siis visati neid sellised ümmargused lepa malku sinna sisse, neid ei saanud kuidagi põlema, seal mehi muidugi palju ei olnud, aga kaks poiss oli üks oli minu endine õpilane, üks tamm nemad siis olid tragimad ja nooremad seal siis nemad katsusid neid kuidagi põlema saada, muidugi raske oli, me olime ülemise nari pääl ja lapse mähkmeid kuivatasime ainult enda ümber, mujal ei olnud võimalik kuivatada. Kiik oma raamatus kirjutab, et seal olid taluinimesed, neil oli ju nii palju produkte kaasas, aga meil ei olnud mitte midagi kaasa võttagi. Mul oli üks kilo ringis seda suhkrut ja võib-olla muud ma ei mäleta ju meil ikka natuke leiba ja midagi oli seal seal sõidu ajal ikka logistasid mööda need jaamusel ja kellel last ei olnud, vaatasid aknast välja, on juhtunud, on juhtunud, eks ole. Aga me emaga ja võitlesime kogu aeg, et laste ellu jääb. Lõpuks oligi niiviisi, et vaatame, et laps võib täitsa nälga surra, sõidu ajal süüa ka ühtki, mina ei mäleta midagi, seal anti ja väga ebareeglipärased, kas oli, igatahes midagi supitaolistest oli, siis ma hakkasin nõudma selle eželoni ülema juurde, et mul ei ole millegiga last toita ja permis, siis võeti vaguni uks lahti ja kõik vagunid olid lukustatud mööda tabada. Võeti uks lahti ja siis öeldi, et minu nimi ja saite loa linna minna lapsele midagi toitu muretsema ja siis viidi mind ühte suurde sööklasse seal permis ja ja siis sain kaks kilo siis seda kondenspiima ja jõudsime soni jaama hakkas see oblastis ja see on siis Krasnojarski krai kõige lõunapoolsem tipp. Ja siis alguses, kui me sõitsime ja kõik see ümbrus oli nii hall, aga siis kui hakkasime lõuna poole seal sõitma, jõudsime juba 100-ni mägede ligidusse ja siis läks rõõmsamaks. Jaamatusel inimesed ikka juba paremini riides, aga me saime ainult vaadata sealt ülevalt väiksest aknast. No ja siis, kui me sinna soni jaama jõudsime, õhtu eel laeti meid seal ja viidi ühte suurde sellisesse nagu turuplats või midagi, aga see oli planguga piiratud ja laste ikkagi asjad niiviisi maha panna. Ja meiega koos oli veel üks perekond, praegu nad elavad Mõisakülas tammed, neil oli ka väike poiss, sama suur nagu meie tüdruk, et pidime seal siis olema, nende asjade juures saabusid need kolhooside ja sovhooside esindajad sinna ja hakkasid siis käima ja küsima kellel on seal puusseppi, kellel on metallitöölise niiviisi ja siis ikka üks ja see teine juba sai ära sõita, aga me olime juba täitsa hakkas hämarduma, seal oli nagu moodne Oriodurss, masendav vilt, lõpuks mina oleksin selle ülemuse juurde ja ütlesin, et miks te meid ära ei saada, ükskõik kuhu see 18 päevale rongis piinelnud ja et meil on nii väikesed lapsed seal, et saatke ometi meil üldse ei ole viga, küll me leiame Teile ka koha. No ja siis saate te meil ühte kolhoosi, see oli 40 kilomeetrit sonist, lähete jälle auto peale ja, ja siis hakkasime sõitma seal Siberis, põletatakse kulu kevadel ja just pärast kulupõletamise aeg ja me ei olnud seda näinud ju ümber olid need 100-ni mäed ja, ja need olid siis üleni mustad. Mõnes kohas veel vilkus tuluke, no täitsa selline tunne ei tea, kus põrgusse sattunud oleme, nii, kahetsesime meid, enne ei võetud maha, aga hiljem selgus, et see oli väga hea koht, tegelikult see oli väga viljakande maali seal ja siuksel kolhoos, see oli kõige kehvem kolhoos selles rajoonis Suhhaaje, Jerbaali siis sõitsime sinna sisse, ei saanud arugi, et hooned on hoonetel ei olnudki õieti katuseid, pulgad, seal testija, vaadati, kuhu meid korterisse saab. Meie sattusime ühe traktoristi perekonda, seal oli väikene tuba, oli vene, ahi oli ja neil oli kaks last veel ja ja kaheksa olid nad seal ja need olid nii kenad inimesed kohe vaatasid, et meil midagi süüa saaks, leiba ja piima andsid ja ja siis seal oli üks tuh Monteegial, ma läksin selle peegli juurde, mõtlesin, ma ei ole nii kaua üldse peeglisse vaadanud, siis ma olin nii must nagu neeger näost, suits tuli seal vagunis sisse enam-vähem seal me olime mõned päevad ja siis jaotati ära nagu päris kindlatesse kohtadesse kogu aeg räägiti ikka. Te olete eluks ajaks siia toodud ja meeletammede perele kaks väikest last ja siis mena emaga ja tammeabielupaar anti üks vana kulaku maja tuba ja selles oli siis ahi. 10 aastat ei olnud keegi seal sees elanud, katuse asemel selline pakse murumätas. Carstanud käe olnud korstna asemel olid sellised vanad pangid peale laotud, kuidagi me saime siis ühe plekk ahjus ja see maja oli niivõrd lutikaid täis, mõtlesin, mis asja me magama ei saa jääda kuidagi palgivahed, need olid kuivalt lutikaid täis. Hiljem me saime muidugi neist lahti küll, aga alguses oli ikka, on nii masendav mõtlesinud, lutikad söövad meid koos lapsega ära, tulime sinna, siis ütlesid kõik, et seal on üks õpetaja, aga tema laps küljel Luija Siberi venelased on tohutult südamlikud ja ja siis hakati kogu aeg meili tooma, toitainet küll koort, küll piima ja ikka lapsele kogu aeg. Nad pidasid lehmisel pääse oli üldse selline kaunis rikas ümbrusega võrreldes Novosibirski ka, ta oli ikka parem koht. No ja siis ikka tütar ellu, noh, tööd olid ju nii hirmus rasked. Mul ju see tervis ka ei olnud veel nii korras ja tavaliselt ikka brigadir Batnale tööle tööle, ikka nende vilja külvajate peal kottidega tasside, mina olin vahel nii täitsa läbi, aga vene naised olid küll vahvad. Mul ei olnud nagu midagi süüa ka kaasa. Aga neil oli see uhke, nisuleib tehtud ja iga kord Mudku tuupisid mulle ikka, et see sinul on tarvis ka ja komandant, tema oli niuke arusaaja täitsa ja ütles, et et ma vaatan teil siin ühe teise kohe, teil on väike laps ka kodusetega ema üksinda ei jõua. Siis ta vaatas mulle kanalasse koha teise eesti naisega, olime kanalas, tallitasime kannu ja valvasime ka. Varastad olin selles rajoonis, tsenter oli Bagraad, sügistullija ei ole, küünalt, ei ole lampi, ole midagi, elektrit ei olnud nähtud siis veel seal rajoonis, tsentrum oli umbes 12 kilomeetrit ja ja läksin pograadi lampi muretseda, käisin poodides ja turul ja kogu aeg vahetasin kahetaks. Sõja ajal käib mul järel ja lõpuks astus mulle kõrvale, ütlesite, et spets persse lünka. Hakkasin nõudma dokumenti, aga passide asemel anti selline pärast seljanka ja siis nimi ja ma ütlesin, mul ei ole selle kaasas käia. Kuidas te ei ole kursis sellega, et ei tohi üldse sellest külast välja liikuda, ma ütlesin, mul oli tarvis ja õieti ei teadnud kah, et ma ei või tõesti. No ja siis pandi mind kinni, hoiti seal kinni ja siis ikke tund aega ja siis ma hakkasingi taotlema Bagraadi mind üle viidaks. Tuttavad tekkisid ja mõtlesin, kus kohta ma saaksin sinna, ega keelt ka nii väga ei vallanud ju, keegi ütles mulle, et mine vaata Inkovaatorisse, Tibu haudejaama, seal vaheldub kaader ja tihti on tarvis sinna ma saingi tööle, siis olin varu ja, ja seal ma töötasin mitu-mitu aastat. Muidugi oli raske korterit saada, seal aga ostsime emaga maja, sellepärast kui meid ära toodi, vot see lapsevanem, kes seal oli mind saatmas ka see ütles mulle, et et mul on väga kahju, et mina pean siin olema ja ma ei saa teie heaks midagi teha, aga ühte asja ma teen, et need asjad, mis teil paremad, siia maha jäävad, riideasjad kappides ja ma annan võtme teie tuttava kätte, seal elas alluks vene keele õpetajaks Jevgeni kernet öö jooksul, las ta koristab siis need, ma ütlen talle, et paremad asjad ära, kui ta teada saab, kus te olete, ta saab järele saata. Nonii, oligi progernetsatis meil ikka neid järele ja ükskord ostsime emaga siis seal Bagraadis maja pisikene ja omaette ja müüsin neid asju. Arvamus meil olid ja, ja siis teised naersid ikka, et kaks naist väikse lapsega vaja. Inkubaatori jäämas ei olnud viga, mina sain lõpuks tsehhi juhatajaks, käisin kursustel ja siis tuli mul mees järele ja isa tuli, siis läks juba ikka elu lahedamaks, täiesti mees sai trumpkombinaati tsehhi tsehhi meistriks, et üks eestlane oli enne seal ka, see õpetas ja need masinad seal kõik selgeks ja elu hakkas minema. Veel räägib meile tallinlanna Liia mets. 40 aastat tagasi Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna tudeng. 1949. aastal olin ma kolmanda kursuse üliõpilane jaamale Ta on seda 20 neljandat märtsi ilus päikesepaisteline ilm oli ja ma ei tahtnud kuidagi millegipärast koju minna. Kuigi ma ei osanud ka arvata, et midagi võiks juhtuda. Aga kui ma koju läksin, oli juba noh, hiline aeg. Vaatasin oma loengud läbi, jäiksin magama. Kell kolm öösel umbes hakkas mürtsutamine ukse taga. Naabrid tegid ukse lahti ja sisse astusid kaks relvastatud meest. Küsisid mind, täpsustasid andmed, kes ma olen ja ütlesid, et ma saan olema välja saadetud eluks ajaks kui kulatliku perekonna liige öeldi, et pange oma asjad kokku, auto ootab väljas ja läheb minekuks lahti. Mis mul seal asju kokku panna oli? Üliõpilasasi. Sain siis mõned voodilinad ja panin oma asjad voodilinnadesse kompsu kell võis olla pool viis olid mõlemad mehed valmis. Aitasid mul kompsud peale panna. Üx tuletas meelde, et võtke oma õmblusmasinaga kaasa. Ma siis võtsin, mõtlesin küll, et ma jään sellega hädasse, aga nad ütlesid, et et seda võib tarvis minna. Ega tudengid ju erilisi toidutagavarasid ka polnud. Mitte mingisugust toidutagavara ei olnud, isegi eelmisel päeval polnud ma leivapoes käinud, mul olid ainult leiva koorukesed. Naaber andis mõne tüki leiba, mis tal kodus juhtus olema ja see oli kõik, mis mul oli. Läksime, väljaveoauto ootas all ja alla oli korjatud ka veel üks üliõpilane veel juurde. Nad vahepeal käisid kellegi teise juures ja nii et meil oli kaks, kes läksime veomasinasse ja läksime Ülemiste jaama poole. Ma veel vaatasin nagu viimast korda veel oma armsat Tallinnat, Ülemiste jaamas olid pikad-pikad, rongid, inimesed nutsid ja mind pandi kusagile vagunisse ja kus oli palju teisi juba sees. Minusuguseid. Ja põhiliselt olid minu vagunis olid kõik noored. Alla 23 aasta olime ühe ööpäeva Ülemiste jaamas. Uksed suleti ja meie olime pimeduses. Järgmisel päeval rong manöövertas ja siis läks lõpuks sõiduks lahti. Te nimetasite, et kui teid tuldi sealt kaasa võtma, et olete sibulatliku perekonna liige, kus siis kulaklike majapidamine asus ja, ja mis sellest perekonnast sisse Minu vanemad pidid olema kulakud ja nendel oli talu Viljandimaal. Vanemad olid küllaltki eakad inimesed. Isale anti suur metsanormi kohustus, mida tema täita ei oleks jõudnud ja ta keeldus allkirja andmast. Ta ei jõua teha, ta oli 69 aastane, aga et isa keeldus allkirja andmast, siis ootas teda kohtulik karistus. Isa ütles küll, et ta püüab selle kohustuse täita ja võttis endale abilisi, täitis metsanormi kohustuse ära ja andis armuandmise palve kohtusse, kuid see enam ei aidanud. Kui ta läks metsa, jäi tema haigeks, kopsupõletikku ja, ja ta pandi maakonnahaiglasse. Ema nähtavasti sai seda teada, et küüditamine tuleb. Läks kodust ära, isa kodus ei olnud ja isa keegi ei puudutanud. Ja ema ei tulnud enam koju tagasi, jättis oma asjad sinnapaika. Ja, ja mina olin selle põhjusel, kui nende perekonnaliige kuulusin Kültamisele. Teie siis ainukesena. Mina ainukesena sattusin ja kaugele tõid, viidi sõitsime kaks nädalat ja jõudsime lõpuks Su järski kraisse sirinski rajooni, seal oli mingisugune atzynski jaam. Sealt laaditi meilt maha, võtsime oma kompsukesed, käisime täi sauna läbi, siis panime oma kompsud veomasinate peale ja meid viidi põhja poole üks paarsada kilomeetrit. Kuni enam teed ei olnud, tulid vastu regedega mehed, siis tuli meil patraalid konsud rägede peale ja meid ise pandi ägede järel kõndima ja see teekond oli edasi umbes 100 kilomeetrit. Kõndisime terve öö ja päeva ja kraadiklaas seal näitas miinus 40 kraadi. Lõpppunkt oli siis peri luski rajoon ja seal jagati meid kolme kolhoosi ja kõik kolhoosid olid üksteisest 10 15 kilomeetri kaugusel. Ja meie kolhoosi sattus siis üks võib-olla üks 50 inimest või, või umbes nii. Ja see kolhoos oli opi aru jõe sulõmmi ääres. See jõgi oli tol ajal külmunud veel, me saime üle jõe minna ja meile anti mingisugused väiksed osmikud, kes seal enne sees elasid, seda ma ei tea, kõik olid nad tühjad ja siis hakati meil muidugi need tööasju korraldama, aga mina sain tee peal düsenteeria. Jah, ja mina käisin arsti juures või sain mingisuguse tõendi, et ühesõnaga kergematele töödele. Mina sain kolhoosi postel jooniks. Õppisin aerutamise selgeks ja umbes kilomeeter maad tuli käia posti peale ja tõin oma rahvale ja kolhoosi rahvale posti. Töötasu, minul kui ka teistel oli kaks kilogrammi viljateri ja muud ei, mitte kui midagi. Ja mida sellega teha. Kolhoosi oli ääretult vaene, ei olnud leiba ega ei olnud kartuleid ja nii meie selle viljateradest tegime käsikivil tegime jahu, mida ma ka elus esimest korda nägin, teda jahud oli niivõrd vähe välja, et me ei raatsinud sellest leiba küpsetada. Ja me tegime pannkooke, arvasime, et saame rohkem sellega ühendada. Päeval tuldi meile janti meile, vanuritele ja haigetele käsk. Et laev tuli sisse Sulomi jõe äärde ja seal oli kolhoosi viljaait. Sinna aeti sõnaga meid siis vilja laadima ka viiekümned kilosed kotid tuli täita viljaga ja vahetpidamata käia laeva juures ja lasta need see vili laeva sisse. Ja vahepeal anti meil siis kolm korda päevas suppi süüa ja me tegime seda tööd kolm ööpäeva kindlasti vahetpidamata. Isegi öösel ei antud meil puhkamiseks aega ja hirmsasti ka väsisime ja läksime kusagile kõrvale, et natukene silma kinni panna. Siis olid meil konvoid kõrval, kes plaksutasid pitsa ja tahtsid sellega meile pihta anda. Need päevad tegime ära selles kolhoosis, me olime kolm kuud, umbes. Ühel päeval tulid mingisugused kontrollid sinna ja meile anti käsk teisel-kolmandal päeval asjad kokku ja peame sealt ära minema. Mis põhjusel me ei teadnud seda. Juuni või juuli oli, ilmad olid väga ilusad, loodus oli väga ilus ja me läksime opi jõele laeva peale ja sõitsime umbes 350 kilomeetrit lõuna poole tagasi sinnasamasse sihtpunkti, kuhu meid kunagi toodisolatzynski jaam ja sõitsime rongiga lõuna poole ka mitusada kilomeetrit, kuni jõudsime Shira jaamani. Shira jaamas olid meil kaevanduse mehed vastas, need olid veomasinate peal ja umbes 80 kilomeetrit sõitsime kullakaevandusi välja. Seal toimus jälle meie jaotamine. Üksjagu läksid metsatöödele, teine jagu läks kaevanduse töödele. Vanurid ja haiged läksid maja teenijateks ja mina sattusin kõigepealt metsatöödele. See metsatööde kohta oli selles kaevanduse keskusest üks kümmekond kilomeetrit täiesti metsa sees. Seal oli endine vangilaager, ümberringi aiaga piiratud ja vangi vahitorn oli ka üleval hästi, suured puud olid jämedad ja meil tuli neid maha saagida ja langetada alla. See oli väga ohtlik töö. Kuidas me sellega hakkama saime, ei mäleta isegi praegust, küll ei suudaks seda tööd teha. Kuna minul oli eelmisest kohast, oli Spravka ja minu tervis oli siiski võrdlemisi kehv. Ei olnud mina seal metsatöödel rohkem kui kuu aega. Sügis hakkas saabuma ja mina esitasin oma tõendi ja ütlesin, et mina tahan minna keskusesse, natuke kergemat teed, endal leida. Mind viidi keskusesse ja keskuses määrati mind majateenijaks. Naine oli õpetaja, mees oli kaevanduse töötaja ja oli väike laps ja selle järgi tuli ka vaadata, aga toit oli väga kesine, ühesõnaga see supp. Ja üks lusikatäis võid tuli sinna sisse panna ja seda pidin mina keetma iga päev kõigile. Kuna ma hakkasin mihukene pakkisid saama kodumaalt, siis panin maga oma pakid siin hakkama ja toitsin nii ka seda õpetaja perekonda kus ma sain ka lihatükid peale panna ja praadida. Ja hiljem leidsin omasuguse elukaaslase. Abiellusin ja siis läks elu natuke lahedamaks. Ostsime mingisuguse sauna moodi jutti, mees käis kullakaevanduses tööl, mina hakkasin poega kasvatama, kasvatasin maja ümber kartuleid ja juurvilja, õmblesin, võtsin sukasilmi üles. Ja nii mina kuidagi ära elasin seal. Küüditatute meenutused jätkuvad järgmistes saadetes. Täna aga veel kirjadest, milles tahetakse teavet omaste kohta. Neid on tulnud palju, nii et kardan nendega oma saates jänni jääda. Edaspidi hakkab otsimissoove avaldama ka meie kirjade osakonna saade teiste teile, mis on eetris esmaspäeviti, palun jälgige sedagi saadet. Nüüd aga soovid, kas keegi teab midagi? Martin Männiku saatusest, kes oli pärit Järvamaalt särevere vallast mobiliseeriti neljandal juulil 1941 ja sellest peale pole temast mingit teavet. Ka otsimised ametiasutuste kaudu pole tulemusi andnud. Juhan Aruoja sündinud 1920 oli 1941. aastal suurtükiväelasena aega teenimas Värskas. Kodused on kuulnud, et ta võttis osa lahingust sakslaste vastu lankovitsa küla juures. Ja see on ka kõik, mis temast teada. Tartumaalt Ahja vallast pärit Endel käärik mobiliseeriti 1941. aasta juulis viidi Tartusse ja sellest peale pole endast elumärki andnud. Igor Tobrostan Dnepropetrovskist korkuta vangide 1955. aasta ülestõusu üks juhte. Soovi teavet kahe Eestimaamehe kohta, kes võtsid aktiivselt osa ülestõusu ettevalmistamisest. Mis nendest on saanud? Need mehed on Gerhardt, rahnula ja Harri Seppik. Kordan tänaste otsitavate nimed. Martin Männiku, Juhan Aruoja, Endel Käärid, Gerhard rahnula ja Harri Seppik kirjutage meile aadressil Tallinn 200 100 Lomonossovi 21 Eesti Raadio saatesari. Need aastad ei unune või kirjade osakond taas kuulmiseni.