Tere hommikust. Ilus sunnispühade hommik, vaba päev, ma loodan, et väga paljudele inimestele teie hulgast. Käesoleval hetkel saab avatud ka jutusaate tänavune hooaeg. Ehk siis, et igal pühapäeva hommikul kell 10, kuulete te selles saates, kas Margus Saart ja minu nimi on Margit Kilumets? Loodan, et mul õnnestub ja et meil õnnestub meelitada siia stuudiosse ka hulk kenasid inimesi, täna on see vähemalt mul korda läinud. Teie ja minu külaliseks jutusaates täna hommikul. Tiina Kaalep, tere hommikust, Tiina. Tere hommikust. Sa olete olnud pikka aega Eesti Ekspressi peatoimetaja, sa oled töötanud ka raadios päris pikka aega, aga praeguse tituleerida ennast koduperenaiseks? Mina muidugi nii tagasihoidlik ei oleks. Sa oled elanud viimase aasta Portugalis tänu sellele, et sa oled sealse suursaadiku Mart armaku abikaasa. Kas kõik või, ütleme siis nii? Paljud saadikute prouad kutsuvad ennast koduperenaisteks. Ma arvan, et kutsuvad ikka jah, kutsuvad ikka, see ametlik tiitel on ju abikaasa, eks seal on ka selliseid töisemaid kohustusi, mis võib-olla koduperenaisel puuduvad selle elu juures. Kui sa lähed saadikuga lähetusse, lähed välja kodust. Aga, aga põhilise aja ma olen ikkagi kodus ja see on mulle nii uus olukord, ma olen oma varasemas elus nii vähe kodus olnud, et täitsa teine elu oli see algus raske? Jah, oli küll, et mis ma siin ikka luiskannet oli kohe väga raske, olid esimesed kuud ja see põhiline põhjus ei olnudki ju selles, et see oli võõras maa või et see oli Portugal, Portugal väga, väga tore maa, võileivale keel. Põhiline oli see, et üldse portugali keelest aru ja et ma vaikisin hommikust õhtuni, sina mind tunned kaua-kaua. Ja sa võid ette kujutada, kui, kui raske on vaikida hommikust õhtuni. Et sa ei mõista, mida küsib sinu käest majahoidjatädi, Manuela või sai, sai mõista, mida, mida küsib autojuht uraasiu. Väga raske on, sest vanem põlvkond ei räägi inglise keelt. Nad räägivad ainult portugali keelt ja see sai hästi kiiresti mulle selgeks, et ainus viis sellel maal elada on väga kiiresti õppima hakata. Aga ma ei leidnud. Vabandust, ma ei leidnud endale ka tükk aega sellist head kursust minna, et kuhu ma saaksin minna niimoodi, et need vajalikud kohad, kuhu ma peaksin nagu nagu abikaasana kaasa minema saadikuga ikkagi. Et ma saaksin seal olla ja ma jõudsin kursustele alles kevadel ja kohe nagu avanesid ka silmad ja kõrvad ja olemine läks loomulikumaks, nii et minu kahanemine kestis nagu sügisel. Me läksime aasta tagasi täpselt aasta tagasi, me läksime Eestist. Kohanemine kestis ikkagi mitu kuud, enne kui ma ennast hakkasin normaalselt tundma, seal just keel, koduigatsus. Ja see teeb sinna juurde, ma arvan, koduigatsus käib sinna juurde igaühel. Et muidugi inimene häälestub ümber ja hakkab puudust tundma asjadest, milles ta nagu varem ei ole nagu märganudki, et mis see on, mis nagu koduosa on. Mina tegin, mis on imelik, oli see, et ma osutad, tundsin puudust eestikeelsest televisioonist. Et Portugalis on üsna tugev üsna tugev riigitelevisioon, päris head kommertstelevisioonid ja neil on originaalprogramme väga palju, mida vaadata oma eraldi kanaleid, mida vaadata erinevatele sihtgruppidele. Aga ma tundsin puudust just aktuaalsest kaamerast ja mis imeasi see internet küll on? Ja siis ma sättisingi ja ma püüdsin sättida nagu üheksaks, et selleks ajaks meil on ajavahe Portugaliga, Eestil. Kui minul saab Lissabonis kell üheksa, siis on tegelikult aktuaalne kaamera juba arhiveeritud, nii et mul õnnestub tegelikult kell üheksa sättida ennast istuma, laptop süles ja Margus rohkem harjunud raha astub minu tuppa ja see oli nagu osa minu õhtutest. Jah, ma kutsusin teised pereliikmed ka vaatama, siis me vaatasime Eesti uudised ja see oli küll tähtis ja ja Eesti muusika on tähtis, me kuulame palju Eesti muusikat ja sellepärast pärast nagu tegelikult siin nüüd kaasas polegi väga palju eesti muusikat, et et see laul, mida me kuulsime selle saate alguses, selle esitas tõenäoliselt Portugali praegu kõige tuntum ansambel mantra deus, kes kes kahjuks teatas mõneks ajaks laialiminekust. Nemad on küll selline kultusansambel ja see oli hästi tüüpiline sellise imehea naisvokaaliga ime imehea selline kurvameelne laul. Selline kurvameelsus on portugali inimestele üsna omane. Nad on hästi tundelised, mis on tore. Aga ma kuulan seal kuulama eesti muusikat igasuguseid, igasuguseid imelikke, alternatiivseid ja mitte alternatiivseid ansambleid. Sõbrad, kes seda teavad, toovad alati kaasa plaat. Milline näeb välja üks kõige tavalisem saadiku abikaasa päev? Sena väljend niimoodi, et hommikul kell kolmveerand kaheksa jään ma üksi. Saadik läheb tööle saatkonda, saatkond asub meie elamisest residentsist, nagu seda nimetatakse ainult mõnesaja meetri kaugusel ta läheb sinna, jalapoeg läheb kooli, läheb metrooga rongiga, tal on hästi pikk maa, sõita sõidab mitukümmend kilomeetrit ja mina ainuüksi tegelikult räägi üksi jäädama Taxiga. Ja ma jään oma Taxiga ja siis tavaliselt ma, ma olen üsna pikalt Eesti uudised Eesti lehti, ma loen kõik lehed läbi, et ma ei ole nagu kaotanud sellist kontakti Eesti uudistega, et ma, ma vaatan, vaatan kõik, mis on tähtsad, üle ma teen, mis sul on vaja teha nagu eluolu korraldamises. Eks ma siis üritan ka ühte teist kirjutada, nii et selline hommikupoolik möödub, möödub tavaliselt nõndaviisi lugedes ja kirjutades. Ja tavaliselt lõuna paiku ma käin tiiru väljas ikkagi vähemalt korra korra päevas, tegelen, tegelen köögis, lõuna või õhtusöögi valmistamisega ja õhtupoolikut ja on sageli siis need vastuvõtud, kuhu, kuhu saadiku abikaasadel on pruuk kaasa minna. Ja, ja mis tegelikult lihtne on öelda, et mida, mida need inimesed nendel vastuvõttudel teevad, klaas käes ja võib-olla ajavad sellist lihtsat jutt, see ei ole nii, et see on üks väga hea viis saadikutel korraks kokku saada, vahetada arvamusi asjade kohta, mille kohta on tarvis arvamusi vahetada või küsida või või, või, või rääkida ise midagi ja, ja lahkuda. Et need on. See on üks hea vorm tegelikult kiireks kokkusaamiseks ja need on üsna lühikesed, Portugalis ma ei tea, kuidas mujal Portugalis, need algavad alati samal kellaajal, 18 30. Ja, ja tuleme õhtuks tagasi ja elame oma perekonnaelu edasi ja ma loen väga palju, kui sa küsid, mis ma teen, et ma loen kõik need raamatud, mida ma olen 20 aastat kõrvale pannud, et ma loen seda kunagi, võtsin kõik kastidega kaasa, Lissaboni, meil on 20 kastile raamatuid kaasas ja siis ma sealt otsast loen. Aga sina, kes sa oled olnud kogu aeg nii-öelda väga pildil ja väga tegus ja väga rääkiv ja väga osavõttev, kui tihti sa õhtul seal Portugalis oma suhteliselt kuumas toas voodisse pugedes mõtled, et, et kas sellinegi, kas selline oligi siis nüüd selline tegus päev, et kui tihti sa tunned ennast sellise mõttetu või tühisena? Päris nii ei tunne, et ikkagi minu roll on üsna selge, et minu roll on olla saadikule turvalise koduhoidjaks seal, et on ju ka neid saadikuid, kes, kes lähevad üksi välja ja selle tunneb ära selle näeb ära selle inimese silmadest ja olekust. Et lugesin üks neli-viis aastat tagasi ühe briti vanahärra raamatut. Selle vanahärra nimi on Charles händina mitu korda Eestis esinemas ka käinud. Ja tema kirjutas raamatus vist oli selle nimi elevant ja kirp selle alguses umbes loogilisest olukorrast nagu minul praegu. Ta oli mees, kes oli olnud nagu sina ütled hästi pildil ja siis üsna äkiste. Ta otsustas jääda koju, nad leppisid oma abikaasaga kokku et aasta toetab tema naist. Ja siis see pöördub, vastupidi. Et mul see tsükkel on võib-olla natuke teistsugune, aga ka minu abikaasa mind väga pikalt toetanud. Ja, ja kogu aeg on olnud minu asjad tähtsamad. Et nüüd on nagu see asi teistpidi. See oli otsus, mis tuli raskelt, aga oli testi teadlik ja vähemalt praegu ma üritan, nagu olla rollis just see, kes ma olen, et ma olen saadiku abikaasa. Ja sa sõidad tagasi Portugali ja, ja kolmanda septembri lõuna paiku istun lennukisse, lähen jah. Ja sinu abikaasa Mart ja poeg Matti ja Viiu taks Viiu lähevad juba varem ja neil on kaasas suur hulk maale, saan maru sel korral ja nemad lähevad, et nemad lähevad autoga läbi Euroopa. Sellel on erinevad põhjused, miks see niimoodi läheb. Aga jah, see viid viid jutu sellele, et meie Lissabonis me üritame teha Eesti tutvustamiseks näitamiseks väikesi asju mis on, mis ei ole nii lootusetu ettevõtmine, kuigi Eesti on nii kaugele, et hakkab tekkima selliseid märksõnu, mida inimesed teavad ootamatult paljud inimesed teavad Arvo Pärti. Väga rõõmus üllatus, teavad üksikuid muusikuid, meil oli talvel Hedvig Hansoni kontsert selleks meeletu menuga tänu millele heli Eliise Hedvig ise. Ta ta niimoodi sobis, Portugali ta niimoodi sobi, seda enda. Teda hakati hetkelt armastama ja ta võttis ka ise selle publiku nagu väga omaks. Ta suhtles nendega. Ma olin nii üllatunud. Ma olin ise seal saalis, istusime sealsamas ja kuidas ta suhtleb ja kuidas ta oskab ja järjest neid asju tuleb, mida inimesed teavad, palju on olnud meie ehtekunstnike näitusi seal. Nii et on ühe ja teise valdkonna kohta mingi arvamus kujunemas. Ja nüüd me teeme ühes hästi põnevas kohas Jüri Arraku vaimulike maalide näituse ja see koht on nunnaklooster, need nunnad, seal tegev klooster täiesti Lissaboni südalinnas ja need nunnad on ise nägemispuudega või, või pimedad ja nad ei näita ennast külastajatele, klooster on väga-väga vana keskaegne klooster. Aga siis selles kloostri ruumides on väga hea näitusesaal. Nii et selles kloostrinäitusesaalis, mille me oleme kinni pannud Jüri Arraku pilte saab siis siis näha ja, ja, ja need need pildid me, me viime siis ise ise Lissaboni, et oleks kindel. Aga selliste asjade korraldamine, Eestit tutvustavate näituste ja kontsertide korraldamine, see on põhimõtteliselt selline rida, millega sina tegeled ja millesse nagu leiad ennast see Mart pidi, et ikkagi suuremates saatkondades ja tegelikult ju ka Portugali saatkonnas ikkagi saatkonna töötajad teevad seda ja, ja kelle, kelle ülesanne on tegeleda nende kultuuriasjadega, et mina aitan ja toetan ja ja löön kaasa. Kui, kui nii võib öelda, et otseselt keegi mingeid selliseid lisandeid abikaasadel ei pane, nagu huvi on nii ja siis sügisele ma olen ka seda natukene nagu Sudinud ja ja, ja teinud ja korraldanud madeira saarel teeme, teeme Tanel Veenre ehete näituse Funtsiaalis, mis on üks imeline koht looduse poolest väga eriline osa Portugalist. Ja, ja Ma arvan, et vist esimene selline Eesti asi üldse madeira. No me ei kavatse mitte tervet tänast saadet rääkida, Portugalist me juba ennem leppisime nii kokku, et meil on ka miljon muud asja, millest me tahame rääkida, aga aga ikkagi üks suhteliselt intrigeeriv ja võib-olla keeruline küsimus, mida ma ei saa ka jätta küsimata, kui kauaks läheb tagasi. Tiina. Nonii. Nonii, Inga tuli ära, see küsimus. Saadik on lähetatud neljaks aastaks ja kolm on veel jäänud. No praegu ma lähen tagasi, et. Ma ei tea, ma ei tea, et ma vahel tunnen, et ma tahaks väga tööle minna, et ma lähen rahutuks. Aga, aga on ju lootused, rahuldus läheb üle. Ja, ja pealegi käib poeg koolis Lissabonis, et ma ei tea või võib-olla mingil hetkel on tarvis ära tulla, aga mitte veel praegu. Selleks, et Portugalist oma jututeemadega Eestisse tulla, sobib hästi üks eestikeelne laul ja täna on see Tõnis Mägilt on selleks mingi põhjus, miks me praegu hakkama ja Tõnismäge kuulama? Jah, on küll, minu meelest on tegemist ikkagi inimesega, kellega meil on õnn elada ühel ajal. Tõnis Mägi on sedavõrd andekas inimene. Minul on pealegi õnn elada temaga ühes linnas lausa ühes linnajaos, mille üle ma olen eraldi uhke. Tartus, aga aga see laul on tegelikult hea link Portugali, nii et kui, kui ta laulaks seda portugali keeles, siis see oleks nagu Portugali laul. Et see meeleolu on umbes see, mis on parimas osas portugali muusikas ja, ja väga igatseda väga sobilik, ma kuulan seda vahel seal. Veresooni teade. Tõi naabee unustama pea. Kell saab nüüd kohe pool 11 ja mul on äärmiselt tore olla siin jutusaate stuudios koos Tiina Kaalepiga ja ikka Mul on seal Portugalist tulema, sest eks ole siis tuhatasse küsimata jäänud, aga sa ütlesid, et sa teed kodus süüa. Portugal on kuulus oma hea köögipoolest. Kas sinu söögitegemise oskused ja viisid on muutunud selle aju, kas sul, mis sa seal oled olnud? Jah on, aga ma olen ise nagu üsna konservatiivne tegelikult köögis, et ma teen neid toite, mis mul on kenasti välja tulnud, kodus ma teen ikka seal ka ja mitu korda on poeg palunud, kui neil on koolis midagi, palutakse neil koolist võtta midagi rahvuslikuga, et kuna tegemist on rahvusvahelise kooliga, siis neil on tõesti klassis nii palju erinevaid rahvusi. Ja siis nende emad ja võib-olla koduabilised sageli koduabilised teevad, teevad lastele kaasa igasuguseid eksootilisi toite ja Mati on mind alati paelunud, ma tehku kotlette, need kõik kõige tavalisemaid kotlette ja siis ma lähen toonlakk, Lea, teen selle kõige tavalisema kotleti taigna. Ja, aga Portugali köök on vapustavalt hea. Ta on, ta on just sellepärast hea, et ta on nii lihtne ja nii nii, nii, nii basic nagu nagu inglisekeelsed inimesed ütlevad, et see, see toit on niivõrd selgete ja puhaste maitsetega niivõrd niivõrd värske alati just eriti kõik see, mis puudutab kala ja mereande. Et ma, ma väga naudin seda portugali toitu ja kõige lihtsamatest kohtades on ikka sama hea toit kui nendes kõige peenemates kohtades. Ja mis on nagunii erinev sellest meie meie söögikultuurist väljas, neil on praktiliselt igas teises sageli lausa igas kõrvuti olevas majas on neil söögikoht meie tillukeses linnas Saussebast jahu on 54 erinevat toidu kohta, üks kord kaardi pealt lugesime kokku täiti, tillukene linna jagu ja need kohad on nii lihtsalt, kui sa sisse astud. Enamjaolt on seal meest teenindajad ka sellised soliidsed vanahärrad ikka on lauad pandud ritta ja ikka on kuskil väike akvaarium, kus on need mereannid veel elavad kellest varsti saab midagi muud. Ja, ja kõik see asi on nii pingutamata ja nii nii loomulik, et see sisekujunduse kool on olematu ja see on täitsa olematu, nagu heas mõttes, et nad, see on ikka söögikoht, et see, see on ikka põhiliselt see söögitegemise ja söömisega koht ja, ja nii inimesed seda võtavadki ja ikkagi väga paljud Portugali inimesed söövad hästi paljud toidukorrad väljas. Mis on kuidagi selle kultuuri osa, on see väljas söömine ja see nii, nii tähtis reede õhtul minna või laupäeva õhtul minna või hommikul väga paljud inimesed söövad hommikust väljas kohvikus ja õhtul, kui minnakse seda, olen omal nahal kogenud kõigemale Portugalis käinud, aga et ei ole mingit mõtet minna, eks ole, kell seitse sellepärast et siis ei ole söögikohtades kedagi, kes võib vabalt minna peale kümmet, just et muidu on tunne, et oled nagu kuskile kosmoses, et miks või on see midagi väga halba, kuhu sa oled sattunud, et seal kedagi ei ole, aga nad lihtsalt ei olegi veel kodust välja tulla, tulevad hilja jah, kusjuures see on täitsa imekspandav, et sellised isegi lühikese tööd jätavad nad ikkagi väga leebed, ekse sõbralikeks, et Portugali inimesed ise on hästi leebe loomuga, erakordselt leebed ja tasased. Võrreldes meiega. No näed ja 10 põhjust, miks, miks sa võiksid kolmandal septembril sinna tagasi sõita, aga mida on toonud sulle see suvi kodus, sa oled olnud need kaks kuud kindlasti rohkemgi kuud olnud? Jah, natukene rohkemgi, tulin natukene jaanipäeva. No väga tore ja just see, et kui sa oled aastaid eemal, siis peaaegu iga päev tuleb pähe mingi asi, mida tahaks kodus teha, mida, mida peaks tegema peaks kohe tekib selline tunne, et kohe Jaan õunapuu istutama selle koha peale, kus teda varem ei olnud või peab tegema mingi sellise ümberkorralduse aias. Ma olen olnud tõesti väga kodune siin ka, et kodu on praegu Tartus Karlova linnajaos ja seal on seal on väike aed, aga nii mõnus on olnud seal toimetada ja siis olen aga põgusalt ja üsna pealiskaudselt tulnud, tundnud huvi maavara vastu ja sellel suvel olen sellega natukene nagu rohkem tegelenud. Olen mõelnud, et võiksid olla. Võiksid mõned vanad naiste tööriistad kodus, millega tööd tööd tehti ja millega nagu osati ka teha, nii et ma olen käinud ja otsinud neid ja ja neid leitud asju proovinud, proovinud paremasse korda viia, nii et ma olen natuke tegelenud sellise kõpitsemisega. Aga otsinud siis vaata Delfi vanainimeste peale, inimeste käest mitte, ma arvan tegelikult, et see aeg on möödas ka, et, et need, need kellel olid ja need inimesed on ära kadunud. Läinud jah. Tunnen kõiki Tartu antiigikaupmehi hästi, tervitan neid siinkohal. Ja, ja eks ma nende käest olen, olen vaadanud ja saanud ja olen leidnud oma oma talu Vaida pööningult ühte ja teist ja, ja vaikselt, mitte mingisugust muuseumi, ma ei pane kokku ka vähehaaval käib see kõik, aga see huvitab mind ja huvitav, ma tahan vaadata. Võib-olla tavaline Margit, võib-olla on sul seesama asi, aga sa ei räägi sellest, et ehkki muutub huvitavaks, kui sa saad sinna 40 lähedale, et milline öö on olnud paistus ja milline hallistes ja milline Vigalas ja milline Pärnu-Jaagupis ja kõik need olulised kohad, mis sul elus on. Et sa vaatad, et millised need värvid on. Et lihtsalt istudki tundide kaupa õhtul ja vaatad, mis värvi need asjad on olnud, et see, see eesti ka kultuurikiht on ikkagi nii paks. Ja ma ei jõua ära imestada, kui targad olid need hurdaaegsed inimesed, kes tõesti suutsid korjata selle kokku, aga ka mitte ainult nagu sõnalisel kujul ja korjata neid laule ja luuletusi, vaid ka esemeid, neid samu esemeid, et käisin eelmisel nädalal Eesti Rahva Muuseumis, käisin vaatamas Halliste särki, tahan endale teha rahvariideid, mitte ise. Aga seal oli nii mitu erinevat ja siis lähed, toodi näha üks. Ja kui imeliselt oli see pakitud, see vana särk, see linane vana särk. Ma usun, et väga vähesed inimesed on näinud seda, kuidas meil see kõik tegelikult alles on sellises ime, õrnas heledas paber, rist oli sinna pakitud karbi sisse. Siis toodi mulle uued valged kindad, panin need kätte, siis ma tohtinud tohtisin seda särki puudutada. Ja vaatasin seda särki ja see särk õigupoolest oli hästi tagasihoidlik, tal oli selline kraed, ei olnud, oli lihtsalt pilutikand. Ja kuni selle hetkeni oli see tavaline särk, kuni ma sain aru, et see pilutikand Mul on mingi masin asi, et inimene on selle teinud täiesti tõenäolise talvisel ajal, kui ei olnud tööd praktiliselt kottpimedat kottpimedas mustas talutares tihti valge pilutikand, nii imepeen. Et võib-olla sina teed järgi, aga mina ei tee mitte mingil juhul, oli käsitöö napilt, napilt oleks pidanud kaks olema. Ma ei näe mitte iialgi järele seda, mida nad oskasid teha või kui meil oli käpikute näitus Lissabonis. Eesti Rahva muuseum andis meile 100 käpikute. Eelmise aasta sügisel tegime Lissaboni rõivamuuseumis, tegime eesti kindanäituse ka see muide huvitas neid väga sellepärast, et sõrmik on seal tuntud, aga käpik mitte. Et pole nagu põhjust, pole nagu põhjust. Ja, ja see, kui peente varraste peal olid need käpikud tehtud kui imeilusad mustrid, tohutu kunst tegelikult, mis on ka kadumas. Tegelikult see, see käsitööoskus. Et selle me vist ikkagi kaotame ära, kui midagi mingit olulist pööret ei toimu, et et ma tean, arvan, et on, on inimesi, kes käivad koos ringides ja, ja teevad ja koovad ja vaatavad, aga isegi kui käia nendel igasugustel laatadel ringi, nüüd ma olen ka käinud suvel palju nendel hansalaatadel asjadel, seal on toredad asjad, aga käsitöö, seda taset, mis on olnud varem. See seda ei tule enam, et see peenus ja, ja, ja selline detailirohkus, see on kadunud ja on kadunud ka see see kihelkondlik omapära või see, see oma külamuster, et tehakse seda, mis on, mis müüb paremini ja mis on kärtsum, võib-olla ilusam, aga aga seda, seda muud on vähem. Kultuuririndel oled kogenud, sa oled ju hästi selline teatrihuviline ja sulle meeldib muusikat, et oled sa näinud midagi tõeliselt head ja, ja ma kohe kiidan hea meelega. Ma käisin unistus vaatamas seda Eesti asja ja ja nägin üle pika ja suvelavastuse vormis tehtud sellist etendust, mille näidend jääb alles ja ma arvan, et seda Kivastiku näidendid on põhjust armastada veel. Et ta on tekstina nii hea. Ja ongi tegelikult see, mis jääb nagu pinnale sellest suvest, see eesti asi. Et ma olen ka mõnda teist näinud, aga ei taha siin pühade hommikul inimeste tuju rikkuda ei hakka. Ei hakka neid siin üles lugema, materdama ja olen lugenud ka kultuurilehtedest ikka hästi tigedaid, arvustusi, mis on läinud ka minu jaoks üle hea maitse piirides, et ikkagi näitlejaid ei tohi rünnata. Ei tohi sellisel moel rünnata, nagu on, on rünnatud. Aga, aga Eesti asi see on, on tõepoolest täiesti märkimisväärne. Nagu minu meelest kultuurisündmus sellel sellel suvel ja ma käisin Jaani kirikus ka paaril kontserdil, mis, mis olid mõlemad kontserdid olid väga head. Üks oli üks oli instrument muusika kontsert Riho Sibul ja ja, ja veel kaks muusikut. Hästi vaikne, mõtlik ja ilus kontsert, käisin pojaga. Ja kogu see Jaani kirik ja see Tartu Jaani kirikumeeleolu on, on hästi sügav, tore. Cambridge'i poistekoor. Oh mis ime, kui te, kuidas on võimalik laulda neid vanu laule tänapäeval täiesti nagu ajast ajast välja astudes. Et tegelikult on olnud tere kultuurisuvi võib-olla natukene liialt palju üritatakse suvel lihtsalt talveks rasva koguda ja natuke raha teenida. Et see paistab välja sellest suvisest teatritegemisest aga ma arvan, et see loksub paika, võib-olla järgmised suved on teistsugused. Kuidas su sõbrad selle sinu äraoleku on üle elanud, on nad ikka kõik alles ja hailised Telefonentiina liha sütel kima kohale ja, ja sõbrad, Need on kenad, kenasti ja sõbrad on olnud väga Lätilised. Et alguses, kui ma läksin, siis ma, ma mäletan, et, Et oli natuke ootamatu, see töiselt rajalt maha astumine, et äkki olnud enam selliseid töiseid kirju mailbox'is tulidki ainult sellised isiklikud inimlikud kirjad, et elu elu oli ikkagi täiesti muutunud. Tasapisi tulid needsamad saatkonna asjad nagu asemele ja, ja see asendus aga sõbrad. Sõbrad käivad valjukülas, mis on imetore, et mul on olnud seal palju külalisi ja siis ma olen tegelenud ka selle näitamisega, mida ma olen ise avastanud, et et parimaid kohti Lissabonist ilusamaid Portugalist olen ikkagi meelsasti näidanud ja ise ringi sõitnud, nendega käinud, et ega ma kogu Portugalis nagu üldse tiiru peale saanud. Et ma ei ole saanud üldse Põhja-Portugali kuidagi on nii läinud, olen käinud, nagu ma ütlesin, madeiral mis on üks pooleteise tunnise lennutee kaugusel Lissabonist ja selles mõttes üks väga huvitav saar, tilluke saar, jumaliku kliimaga, alati 24 kraadi ja britid väga armastavad seda puhkesaarena, et madeiral on, on inimesed, kes on seal sündinud väga sageli lähevad mandrile kooli. Ja tulevad tagasi. Sest see, see kodutunne on neil ka nii tugev. Ja see, see madeira lummus ja võlu ja kõik see loodus ja kliima see kutsub, nad kutsub nad sinna küladesse ja linnadesse tagasi, et ta ei ole ka nii nii tilluke, et seal üldse tööd ei oleks, et seal ikkagi eriti just turismiga seotud valdkondades on hästi palju tööd ja, ja läheb aina paremini, sellel madeiral tundub nii. Aga aga jah, Portugali seal hästi palju avastada ja just ma lähengi nüüd sügisel, ma olen üsna ime veel, et nüüd on mul võimalik endal ringi sõita, et on oma liikumisvahend seal olemas, et on viinamarjakorjamise aeg ja, ja tore on see keskPortugal, kus kõik, kus kõik need koormad viinamarjadega ringi sõidavad ja inimesed rahulikult teevad oma oma veine, igaüks teeb oma veini. No sa oled hingelt ikkagi ajakirjanik, ükskõik, mis juhtivaid ohjase käes oled hoidnud, aga aga ütleme nii, et klassikaline, hea, tavaline ajakirjanik, ütle mis pilguga sa selle viimase aasta jooksul on, et Eesti ajakirjandust vaadanud või mida sa oled märganud, mida sa pead mõistlikuks näiteks praegu öelda? Ehk tahtmata hakkad ikkagi võrdlema, kui loed mingit muud ka, et ega mul seal portugali keel nii hea ei ole, et ma nagu kõigest aru saaksin või üldsegi nagu kipuks väga lehte lugema seal portugali keeles, et ikkagi selline teemast muidugi ja pealkirjad ja põhisisu aga käib niimoodi, et et nad on arenenumad kui meie. Et Portugali ajakirjanikud süvenevad teemasse rohkem ja tegelevad sellega järjepidevamad, kui meie ajakirjanikud, meie ajakirjanikud on ikkagi ka selle pealispindse infovoo küljes kinni. Üsna vähe tegeldakse tegelikult analüüsiga, mingi mingi uudis tuleb, aga seda ei analüüsita, et et noh, mis iganes valdkonda see puudutab, ka see puudutab hariduselu või või koolide hariduse kvaliteeti või koolide. Olemist kas kas ühes või teises omandivormis, mida see endaga kaasa võiks tuua või mida, mida võiks kaasa tuua see, kui, kui turgutada näiteks lapsi minema välismaale ülikooli, kas nad tulevad tagasi või miks nad ei tule tagasi või mida toob kaasa see, et meil on, meil on rekordiline viljasaak, näiteks nagu ma lugesin, et mis see tegelikult tähendab mida ta tähendab hindadele ja mida see tähendab talumeestele ja, ja kes üldse kasvatavad Eestis vilja, kas sina tead, kes kasvatavad üldse Eestis vilja? Kindlasti ei tea. Et kõik need kõik need asjad taustad ja tagamaad, et me oleme ka uudiste küljes kinni olevad ajakirjanikud, oleme meie siin Eestis ja mina ka. Ja hästi palju ilmub seal hästi põhjalikke skeeme ja nad oskavad näitlikustada neid neid lugusid hästi põnevalt ja väga huvitatud olnud, et iseenese minevikust ka kõik need vanad linnad ja ja nende, nende sellised ohutusalased asjad ja Lissabon, mis on mitu korda üles ehitatud uuesti. Et kui ta, kuidas seal asjad käisid ja mis oli näiteks väga vahva suured ajalehed, sageli kirjastavad ka raamatuid, meil ju ka tegelikult Päevaleht ja Ekspress mõlemad. Ja sageli on need väga nagu selle maakesksed raamatuid, mida kirjastatakse. Nüüd just hakkas ühe ajalehe lisana ilmuma, enne kui me ära tulime, olid. Olid suured suguvõsad ja nende pildid, suured tuntud suguvõsade, nende nende pildid minevikust, sellised väikesed raamatukesed, sellised mustvalged raamatukesed, mida siis saab pärast panna nagu kokku või või pealtvaates linnad, satelliidifotod. Et ütleme kogu Lissabon satelliidifotodelt ja niimoodi, et, et nad ütlevad, et igavest maja on siin raamatus pea iga maja, igaüks tahab näha, kuidas tema maja pealt välja näeb, see nii tore. Või eelmisel aastal ilmus lastele nad on ju väga pikalt olnud kuningriik ja ilmus siis nende erinevate suguvõsade Geneoloogilised, sellised ütleme, Nende, Heiki Ernitsa poolt joonistatud muud tohutud, naljaka joonega olid need tehtud väga-väga lõbusad siis niuksed iseloomulikud näod, näod olid neil kuningatele printside peas ja sellised plakatid, seina peale panemise plakatid ja siis ka raamatuna. Needsamad asjad ja väga palju just sellist portugali mineviku ja ka lähiminevikku puudutavaid asju võib kunagisi Portugali asumaid. Et me ei ole rääkinud sellest, et Portugalis on ju Portugali, seal on hästi palju inimesi, kes on seotud Angola viigiga. Portugalikeelsed riigid Aafrikas. Väga paljudel inimestel on seal olnud kas kas kunagi omanud või või sugulased või, või on nad tulnud ise. Ja praegu palju avaldatakse raamatuid nende kahe riigi siis olemisest olemisest enne enne seda, kui need riigid iseseisvaks said. Ja see on see, mida sa Eestis ei näe sellist sügavust ja ma ei näe seda. See on küll huvi mineviku vastu. Jaa, jaa. On erinevaid väljundeid, mis mulle hästi meeldib, on see projekt, mis on seotud ju kirjandusmuuseumi inimeste elulugude kogumine ja need suurepärane töö. Olen lugenud neid elulugusid seal Portugalis olles suure huviga ja näinud, kui avameelsed inimesed tegelikult on, kui kaugele nad on. Nad on valmis minema, kui nad usaldavad seda oma lugu. Tegelikult on neid inimesi üsna lihtne identifitseerida, kui natukenegi mõelda nende seoste ümber seal sageli ei ole öeldud kohanimesid. Aga, aga ikkagi need lood on vapustavaks, materjaliks kas või filmidele võiksid olla. Milliseid elulugusid meie meie ümbritsevatel inimestel on või, või töö, mida teeb näiteks Enno Tammer, seesama nõukogude kool ja jah, ja õpilased või need, need ütleme, minu, minu ja sinuvanuste laste lapsepõlve puudutavad asjad või ma lugesin lasteraamatut ja ma lausa nagu mitmel korral, ehmatasin sellest äratundmisest, kui hästi oli kirjeldatud minu lapsepõlve 60.-te lõpus, 70.-te alguses, kla raamatu kirjutas meelikke Saarna. See on ju ka surnalist nagu meie sinuga ja raamatu nimi oli kohe mõtlen Miia suvi ja see oligi minu suvi, seal oligi kirjeldatud seda, kuidas mina käisin vanaema juures. Et võib-olla sellised asjad panevad meid nagu Eestit paremini hindama või, või mõistma, et see, mis tähtis on ja mis tegelikult just tänasel päeval on tähtis, on ikkagi see, et et meil on oma riik. Et, et see, see ei juhtunud mitte kuidagiviisi kogemata, vaid see juhtus meie elu ajal ja meie osavõtul, vot see on oluline. Ja tänasel päeval on see eriti oluline, sest. Aga võib-olla see Ilusa klassikalise hea ajakirjanduse tegemine, võib-olla see ongi see, mille pärast sa ühel päeval pead Eestisse tagasi tulema. Me rääkisime siin ainult ühest osast ajakirjandusest, mis on ilus ja hea, et ajakirjanduse roll on ikkagi olla valvel, heas mõttes olla valvel ja olla ikkagi sirge, sirge seljaga ja ja teha asju, mis sageli ja nagu nagu teistele ei meeldi, et et see osa ajakirjandusest on Eestis olemas, aga võiks ka olla sügavam ja, ja selgem ja täpsem ja ja olla paremini ette valmistatud, et sageli ajakirjandus kohkub ära ja, ja jääb vait. Ja minu meelest Minu meelest teeb ta seda liigsest viisakusest või, või, või asjatust respektist asjade vastu, mida ülejäänud maailma ajakirjanikud sedavõrd ei tunne. Et me, me vahel tuleme jälle liialt vastu, et ma olen kuulanud terve selle suve palju raadiot. Armastan väga eestikeelset raadiot, erinevaid kanaleid. Ma olen kuulanud päris välismitmeid, selliseid asju, kus kus edasi ei küsita, kus ei küsita seda miks-küsimust, et lastakse ametnikul oma jutt ära, ära rääkida, tunned, et midagi on selles jutus valesti ja, ja ajakirjanik jääb lõpuni viisakaks ja ei küsi, et miks see tegelikult nii on või kui me kõik näeme, et sellega midagi halvasti, et näiteks mina ei saa aru, miks, miks see ikkagi tegelikult nii on, ma tulin eile õhtul Tartust Tallinnasse autoga, miks see tegelikult nii on, et meil nii halvad teed on? Ja miks see teistes riikides teisiti on? Tõtt-öelda ma ei saa aru sellest, et see üks suur trass, nüüd me seda remondime, remondimehe remondime kuude kaupa ja tegelikult mitte midagi seal toimub, eks ole, et igal pool mujal sellised olulised liiklussõlmed, et seda tehakse nagu tohutu tempoga ja tohutult tohutult tähtis on see, et see saaks korda ja, ja nüüd me siin Tallinna vahel mõlemat teed on remondis nii piibe kui, kui, kui Tartu Tallinn, et et ma ei saa aru. Aga võib-olla ei pea, vaata kui palju mikse ja kõik see ootab sind. Õudusega vaatan ma kella. Et kui me nüüd tahame kuidagi ilusti need otsad kokku tõmmata, et, et kas on midagi väga tähtsat, mida ma ei ole osanud küsida või mida sa tingimata tahaksid veel täna öelda, sest ma ei tea, kas sa, sa väga palju külaline veel oled ennem kolmandat septembrit, kui sinu ühendusvahendiks Eestiga jääb Skype? Jah, Skype. Võib-olla see Skype ongi see tore asi, mida siin lõpus veel kiita, üks üks vahva eesti asi, et ei tulnud enne meelde, aga see on küll asi, mida kõik kõik haritud inimesed üle maailma teavad ja kuidagiviisi teavad ka seda, et see siis ka ei, peaasi on Eestiga seotud. Ja oleme nagu erakordselt uhked selle üle. Kiitlen sellega täiesti varjamatult, et minu isa, vana Vigalas ja ema nemad helistavad mulle esmaspäeva hommikuti kell kaheksa helistavad mulle tavaliselt. Neil on klapid peas ja nii me suhtlemegi, et see on see võimalus, kuidas üldse saada, saab rääkida lähedastega, et kui sa elad väga kaugel ja nüüd kommunikatsioonid on keerulised ja, ja teinekord ka ka üsna kulukad. Et ikkagi hästi tähtis on see side koduga. Kujuta ette tegelikult, kuidas mindi varem niimoodi kaugele ära, et et ainus, mis sa teadsid, oli kiri üle nelja kuu või, või kuidas see nüüd oligi seal eelmisel sajandil või üle-eelmisel saad. Et palju lihtsam on elada, elada väljas ka siis Pole väljas ei lähe tüüp, et sa oled aru saanud, et tegelikult Pole väga väljas elaja tüüp on ikka niisugune tavaline Eesti inimene, et tahan kodus olla. Saadet jääb lõpetama üks lugu, mille sa Portugalist kaasa tõid, aga mida laulab üks Hispaania tüdruk? Me tegelikult ei tea, kas ta Hispaania tüdruk laulab hispaania keeles, aga nad teevad seda sageli. Selle, selle ansambli nimi on tegelikult selle ansambli looja ja põhilise tegelase järgi. Mehe nimi on Rodrigo le au. Kaks korda oleme käinud kontserdil ka tema kontserdil ja see, see laul, mida te nüüd kuulete, see on minu absoluutne Lemmik, Portugali muusikast see atraktiivne noor naine, kes seda laulab, ta, tal on selline hästi tore hoiak. Ta on, muidu ta mängib lõõtsa, siukest, tillukest lõõtsa ja siis see ongi ainus laul, mida ta üldse nagu nendel kontsertidel on, on esitanud seda ühte laulu ja selles selles on ka kõike seda, mida, mis on Portugalis olemas, seda kurbust, ilu ja uhkust ja kõik, kõik see on selles laulus olemas. Aitäh sulle, Tiina heaks ja ilusat minekut ja ilusat tulekut. Ükskõik siis, millal see ka ei juhtuks. Suur tänu.