Naine kosmoses kui palju on selle kohta arvamusi ja vastukajasid kuuldud raadiost loetud ajalehtedest. Kui palju on igaüks meist oma etas, sellele mõelnud, rõõmustanud, isekeskis arvamusi vahetanud. Ja ikkagi, kui palju uusi ja uusi mõtteid hakkab sellest hargnema. Naine kosmoses? Olgu järgnev saadagi naistest naistega ja naistele. Meil oli koos neli naist, Olga Lauristin, ajalooteaduste kandidaat ja Jansen, esimese keskkooli direktor Helmi Viikholmi ja mõni aasta tagasi Ameerika ühendriikidest kodumaale saabunud Tamara mullart koos pisikese tütretütre Helenaga Seeweegaaviis jagamina. Kaks neidu langevarjusportlast tahtsime ka kutsuda, kuid need julgelt kõrguste vallutajad hakkasid vist seekord mikrofoni pelgama. Öeldu jääb ka ilmselt minu viimaseks müksuks naissoo aadressil tänases saates, sest ma näen, et mu vestluskaaslaste kulmud juba kerkivad. Kavatsus oli teiega mõtteid vahetada sellises mõtteliinis. Kas see suursündmus, naine kosmoses on mingi täiesti erakordne ebaharilik juhtum või on see asjade normaalne kulg? Kuivõrd inimene on juba kosmoses käinud, kuivõrd mees on juba kosmoses käinud? Lühidalt, kas tuleb naine mehega mitte ainult võrdõiguslikuks, vaid ka täielikult ja lõplikult võrd võimeliseks lugeda vastupidist suhtumist naine ei ole võrd võimeline, mehega võib üsna valdavana kohata veel läänes. Ning ega vist meilgi kõik mehed sellisest arvamusest, vähemalt enne seda, kui naine kosmosesse lendas. Päris vabad ei olnud. Et maaga teid koos naiskuulajatega tagasihoidlikkusest suudaksin välja meelitada, siis meenutaksin inglise kirjaniku Oscar Wild'i mõningaid küünilisi ja tuntud mõtteavaldusi. Ükski naine pole geenius. Naised on dekoratiivne suguvõsaga. Naine edustab ainevõitu vaimu üle. See peaks vist umbes tähendama, et naine on üks ilusti vormitud keha ilusti ka, ilmselt ainult meeste silmis. Ja vaimu on seal vähe. Kui nii, siis on ilmne, et ta ei saa mehega võrdvõimeline olla. Naise võrdvõimelisus, see on niisugune probleem muidugi, mille üle ajaloo jooksul on palju mõeldud ja räägitud eriti just viimase 50 aasta jooksul. Ja nüüd veel just eriti sellest samast viimasest probleemist. Saadik te küsisite kõigepealt, kas see on ebaharilik, et naine kosmoses või on see asjade normaalne külg. Ütlesin, see ei ole ebaharilik. Aga see on muidugi rõõmustav erutav, aga teiselt poolt, see on täiesti normaalne kulg, minu arvates täiesti normaalne. See on lihtsalt loogiline järeldus naise arenemisest ajaloo jooksul. Kui me vaatame ajaloole tagasi, siis lõppude lõpuks meeste ülemvõim, mis oli omane klassiühiskonnale, see pole sugugi ka igavene. Kunagi inimsoo koidikul, kui inimesed elatusid veel põhimisel jahist, kalastusest, taimede korjamisest hiljem juba vähesel määral taimede kasvatamisest elasid koos sugu Conniti sel ajal sugugi polnud meest domineerivaks pooleks ühiskonnas. Just naine oli sugukonna kandev jõud, mehed tulid ja läksid. Naise järgi loeti järglasi. Naise järgi pärandati oma pisikest varaonne ja muud taolist. Nii et tegelikult tõepoolest pole sugugi igavene see meeste ülemvõim, millega meilgi praegu mõned mehed on nagu harjunud. See oli niinimetatud ema õiguslik. Jah, seda nimetatakse ema õiguslikuks, õigemini ema. Eks, aga äkki sa nii vaipa ootad, siis naise areng jäi nüüd pidama toppama, sellepärast need mehed hakkasid järsku kiiresti arenema või tuleb mujalt. Nähtuse juuri, et mees kuidagi domineerima pääses, seda tuleb muidugi otsida materiaalses tootmises, klassi ühiskonnas, naine jäi kuidagi nii. Paratamatult paratamatult jäi jah alla sel momendil nagu Henrik nimetab seda naised suureks allajäämiseks. Kui nüüd näiteid tuua nendest naistest, kes suutsid siiski ka klassiühiskonnatingimusi, sest sellest rõhutud seisundist välja rabeleda, nii-öelda välja pääseda, kas selle kohta on näiteid rahva revolutsioonilisest, võitlusest revolutsioonilisest liikumisest on naised alati aktiivselt osa võtnud talurahvaliikumisest, sageli on talurahva suurtes ülestõusudes naised osa võtnud aktiivselt ka meil Eestis Mahtra sõjas näiteks siis ma ise uurisin mõnevõrra talurahvaliikumist 1860.-te aastate lõpul seal torkas mulle mitu naist silma, siis muidugi on tuntud meile suured nimed revolutsioonilisest liikumisest, need on kõigile teada saksa töölisliikumises klaratsetkin, Rosa Luxemburg. Või siis kõigile on teada Hispaania suure revolutsionääri Dolores sibarrori nimi. Akrops kaja kahtlemata. Revolutsioonilises võitluses kahtlemata naised võitlesid ikkagi õlg õla kõrvalmeestega, nagu seltskond juba üldtuntud väljenduski on ikkagi vastab tõesti tõele ja revolutsioonilist liikumises ei tehtud kunagi vahet mehe ega naise vahel usaldati võrdselt, ülesanded anti võrdselt ühesugune häda oli ühesugune vastutus. Nii et mina ei ole tundnud kogu selle aja jooksul, mis ma olengi revolutsioonilisest võitlusest osa võtnud kunagi naise alavääristamist umbusaldamist, sest revolutsioonilises võitluses olid ikkagi naised meestega täiesti võrdsed ja nad suutsid võrdselt neid ülesandeid täita ja vastust kanda. Ja sageli öeldi veel, et naised selles võistluses on veel nii julgemad ja ennastsalgav omad ja. Ennast ohverdavamad kord, kui mehed Kui näiteks provokaatoritest reeturitest juttu võiks olla ka naiste hulgas vestoneetika vähem olnud, kes juba revolutsioonilise võitluse teele läks, oli Gustav. Jah, ei tea ühtegi niisugust juhust, nagu ütleme siin see Lincorsti lugu on, võttis võistlusest osa, lõpuks sai kõige alatamaks äraandjaks, niisugust, ühtegi naist ma ei tea. Mõnigi kord näitavad naised suuremat leidlikkust üles ja julgust ja pealehakkamist, ma mõtlen näiteks kasvõi seda episoodi Eesti revolutsioonilise liikumise ajaloost. Vanglast põgenemine. Kui koosnenud terlast põgenes, põgenes Tallinna eeluurimisvanglast Villu Klementi võetelmanid. Seal Morgenson pruul. Niine Pärk. Teist niisugust episoodi ei ole veel, niisugust sündmust ei ole põgenenud, on olnud põgenemise katseid, aga mitte nii organiseerida, mitte õnnestunud põgenemist. Nemad ikkagi põgenesid, olite paar kuud väljas, ainult kukkus uuesti ise selle tõttu, et neil oli raske siit väikesest eestist minema pääseda. See on tõepoolest nii olnud revolutsioonilise ühiskondliku tegevuse sfääris. Ja lisaks peaks muidugi rääkima nendest saavutustest, mis kõigil aegadel naistel on olnud kunsti ja kultuuri alal. Juba orjanduslikus, ühiskonnast peame kõigile, on näiteks tuntud Safoonimi Antiik-Kreeka, luuletaja, naisluuletaja. Sotsialismi ajal leidus mitmeidki naiskirjanike ja poeetide. No kapitalism, määr, nende arv juba tunduvalt kasvas. Mõtleme oma rahva minevikule. Kas polnud üks sangarliku naisi, ka meie luuletaja Lydia Koidula, esimene eesti naiskirjanik, tõeline poetess, tema luule ületab oma emotsionaalselt jõunt jagama nii-ütelda sisuliselt tähtsuselt ja haaravuselt kõigi oma kaasaegsete luule. Aga samal ajal nõudis talt küllalt suurt sangarlikkust võidelda kõigi tollal ühiskonnas valitsevate väikekodanlike ja eelarvamuste Eveffeodaalset eelarvamuste vastu. Teda peeti lihtsalt hulluks, naeruväärseks. Ja kuidas naine niisuguse asjaga tegeleb? Tolle liidia saksa keeles öeldi. Hull Lydia. Ta oli üldse Tartus, näiteks mitmekülgne kultuuritegelane, esimese eesti teatri rajaja aga samal ajal oli naise olukord niisugune, näiteks Koidula teatris. Naiste osi ei julgenud veel naised laval mängida, selleks kasutati mehi. Aga kui võtta niisugune ala kui teadus, eriti täppisteadlased kohe tuleb kindlasti kõigile meelde mari Küri ennastsalgav kuju. Näiteks võtame, kas sa Sophia Cavaliers käia? Haruldaselt andekas naine, aga kuidas ei usaldatud tema võimeid, kuidas ei andnud talle võimalust õppida Tsaari-Venemaal ega midagi ei saanud juba Rootsis ja toidus, jaajaa, professor anatöödes ja Rootsis ja mitte Venemaal. Nojah, ja tema õppimine ja nii kaugele jõudmine, see oli muidugi 10 korda raskem kui ühel mehel nii kaugele jõuda, selles mõttes, et igalt poolt takistusi, kuivõrd ta oli naine, muidugi kavalevskaja oli matemaatik. Ja nii võikski üsna kauges minevikus leida kõigilt elu ja tegevusaladelt kindlasti silmapaistvaid naisi. Kodanlus andis mõningal määral naistele järgi, aga ega seda eriti palju olnud. Kodanlikus ühiskonnas ja kõneles Eestis ka. Muidugi ei olnud tegelikus elus naine mitte võrdõiguslik mehega, sellepärast me teame ju, et Eestis ka ei makstud sama töö eest naisele sama palka kui mehele juba seal teda. Tema töö nii-öelda alavääristati ja olid ametialasid, kuhu naisi võetud, kuigi tegelikult seadus ei keelanud võtmast, aga ometigi ei usaldatud naine, naise võimed, eelistati mehi ja mõningad ameti olovi kõlblus Boriss, nii et no mõned üksikud isegi olid jah, nii et kus üldse seaduski ette ei näinud, et seal võiksid tööd näiteks kohtunikeks kodanlikus, Eestis ei tohtinud mehed olla. Aga võtame arsti elukutse, mis praegu meil on muutunud peaaegu juba täitsa naiste elukutseks. Ja Meil töötab siin arstina, doktor sõrmus oli ka meil ülemnõukogu saadik, tema lõpetas ülikooli kodanliku Eesti ajal ja ta jutustas, kuidas ta siis läks nüüd omale teenistuste kohta ja otsima oma teadmiste võimete rakendamist ja tal oli suuri raskusi kus oli arstikoht saada. Kui tema siis läks sinna, siis öeldi. Ei. Me tahame meest. Ainukene põhjus, miks seda ei võetud, oli, et oli naine. Ometigi me tunneme doktor sõrmust või väga andekad ja väga tublid ja head arsti. Ja nii mõnigi võib-olla ei pääsenud selle tõttu ja ei olnud mõtet arstiteadust õppima minna. Nemad siis, aga ma sellesama faktiga ju puutusin kokku mõni aasta tagasi pärast tagasi oma käisin rootsis siis seal nii vähe on naisarsti. Ja tütarlapsed leiavad, kui nad õpivad, medõeks, on juba suur saavutus, aga mõelda sealt edasi, et ma ping arstiks. Seda mõtet tuleb väga vähestel, just selle tõttu, et ikkagi sellel alal naisi nagu näha ei peeta küllalt võimelisteks. Tegelikkus peaks kõige teravamalt silma hakkama teile Tamara mullart, sest te tulite üsna hiljuti sealt läänest. Mõtelge toredasti, ma olin kohe üllatatud ja südamest olin üllatunud, kui ma nägin neid naistrammi ja siis bussijuht, ehk et alguses mõtlesin, et jumal teab, kuidas ta sõidab, aga ei midagi, me olime nii tervelt ja puhtalt linnasõit õige ja kuidas boss käib käest? Aga iga kord niisugune tundmus, et ma võtaks selle naise ees mütsi maha, et ta on ikka nii vahva, tubli. Aga Ameerikas, mis ametite peal siis seal näiteks naise kohta? Näiteks bussijuht ei või olla ei või trammiga rongijuht ei või naine olla siis naine või kusagil niisuguses tehnilises asutus näiteks vabrikus mõni Tehlimine juhataja olla, ta võib küll insener olla, aga ta on rohkem paberimäärija kui siis nüüd niisugune ehtne juht. No siin tuleb arvestada seda, et kapitalistlikus ühiskonnas võrdõiguslikkus on formaalne ka nendes maades, kus naistel on poliitilised õigused, see jääb suurelt osalt siiski üksnes formaalseks väliseks õiguse, kui naine on ikkagi eelarvamuste eelarvamuste ohver ja samuti teda diskrimineeritakse, see lihtsalt ei ole saanud kapitalistlikel maadel veel endastmõistetavusega, et naine võib kõigil aladel töötada. Kui me juba ajaloolise järjekindlusega liigume, siis tuleks neid meie tänapäevast juttu teha. Minu töö juures minu alal ma saan rohkem palka kui mees, kes minuga kõrvuti Tapa laisa ja täitsa õige. Täitsa õige kohe ja. Ja teil pole midagi ja jah, kindel, miks mul on küll kahju, kui ta nüüd mu töökaaslane kuuleb seda, aga siis meil naistel on kõigil suuremad palgad kui temal. Nii et me oleme hästi temast ees. Ühele naisele pole mahti saanud veel seal andagi seal teie, seltsimees vihkhon. Kaua ta nüüd matemaatikat olete juba õpetanud? Noortele? Noortele on õpetatud matemaatikat 15 aastat. Ja ise omandasid matemaatiku eriala, kus kohal Ise maandusin pedagoogilises instituudis Tallinnas kaugõppe teel. Kas siis ei olnud ka niisugust mõõdet tavaliselt ju peetakse täppisteadusi füüsika ja matemaatika ja astronoomia võib-olla niisuguseks meeste alaks, et sinna tavaliselt naised ei lähe. Kuidas Teeessele ala valisite? See on arvatavasti huvist ja teatud mõttes kalduvusest ja valitud sai. Ei oskagi öelda, miks meeldis. On meeldinud ju paljudele naistele matemaatika juba ja meeldib praegugi paljudele, sest matemaatika on paljutõotav ala, teda praeguse teaduse ja tehnika juures väga vaja. Ilma matemaatikateadmised. Teie põhjalikku tundmised meie tulevases ühiskonnas üldse on raske. Praeguse ajastu kosmoseajastu nõuab eriti just täppisteaduste põhjalikku omandamist. Ja võib-olla, et see oligi nagu ajeks. Et meil viimasel ajal naised on eriti just hakanud tegelema täppisteadustega, matemaatikaga, füüsikaga, keemiaga. Te olete nüüd ise veel 15 aastat matemaatikat õpetanud? Oli ju niisugune suhtumine, võib-olla on seda veel mingisugusel määral sugemeid sellest ka praegu veel meil, et noh, naise pea ikka täppisteadis hästi võta. Ja nagu oleks rohkem meeste alakeeli või kuidas teie praktika näitab neid õpilasi, kes teie käe alt on läbi käinud, kes tütarlapsed on olnud, kas nad on nüüd täppisteadustes vähem võimekamad kui poisid või, või kuidas? Minu arust on niisugune arvamus täiesti aegunud juba, et naise pea ei võta täppisteadust. Tütarlapsed omandavad täppistead täpselt samamoodi kui poisid. Kui nad ainult tüütavad ja järjekindel töö ainult annab, viib nad sihile ja annab neile pidevaid kindlaid teadmisi. Mis te arvate, palju sellel inimesel ütleme, naisel, kes kosmosesse juba sõidab ja kosmonaut on, on vaja täppisteadlasi tunda. Ta peab põhjalikult tundma matemaatikat, füüsikat, astronoomiat, ilma nende aineteta teadmiseta ei saa üldse kosmosest sõita ega ei saa käsitleda niisugust kosmoselaeva, nagu temal praegu kasutada on. Mida sa siis tõesti, naine on täielikult võimeline omandama kõik ained võrdselt meestega ja meie siin kooliski tahame, et õpilased omandaksid just täppisteadused eriti hästi. Meie koolis on arvutajate programmeerijad eriklass, kus õpib ka Rida tütarlapsi 27-st õpilasest 14 tütarlastele pooleks ele poole tütarlastest ja ja tütarlapsed omandavad selle aine eriti hästi. Selles klassis on matemaatika programm kõrgendatud. Füüsikas on neil suuremad nõudmised kui teistel klassides. Ja senini on kõik tütarlapsed oma tööga korralikult toime tulnud. Tootmise baasiks on neil Teaduste Akadeemia küberneetika instituut, mis on väga noorinstituut, nii et nende tee viib ikkagi elus töötama hakkavad nad matemaatilistel aladel täppisteaduste aladel. Nii et meie valmistame siin etega noori spetsialiste just tuleviku täppisteaduste jaoks ja peab ütlema, et minu arusaamise järgi edaspidises, meie perspektiivis naistel tuleb ainult julgemalt täppisteadustele läheneda, julgemalt oma arvamusi avaldada siis ei tule üldse arvamust, et naistel võib olla täppisteaduste omandamine. Raske ei ole kindlasti raske. Ja eks vàlja kosmoselend Annanit kõigile neidudele veelgi hoogu juurde. Selle tõttu see uus fakt, mis kinnitab kogu maailmale naise võimed, on võrdsed mehe võimetega. Esimese naiskosmonaudi lend kosmosesse, see rõõmustab kõiki naisi, mitte ainult neid meil siin Nõukogude Liidus, vaid ma olen päris veendunud, et üle kogu maailma naised tunnevad sellest suurt suurt head meelt. Peab ütlema, et ka meil kindlasti leidub veel neid mehi, kes ikkagi arvavad, et kui ta ikka on meeskonnaga püksid jalas, isoniga võimed ka ikka suuremat. Sellepärast kui me vaatame, kuidas meil näiteks nii juhtivale vastutavale tööle edutatakse ja siis me näeme, et siiski eelistatakse mitmel pool ikka mehi. Ainult sellepärast, et ta on mees. Naised meil on omandanud hariduse on mitte ainult võrdselt meeste meestes isegi ees, sest meie vabariigi seal 56 protsenti kõrgema eriharidusega spetsialistidest naised. Aga vaatame, kas vastav protsent ka juhtivatest töötajatest on naised, siis ei ole veel. Nii et siin veel mingisugust eelarvamust on, eelarvamused kahtlemata on veel ja loodame, et naiskosmonaudi lend aitab ka siin kaasa seda tõket murda tead kindlasti aitama, aga veel üks iseloomulik joon on omane meie tänapäevale. Jah, kuitahes innukalt ja hästi lainega töötas minevikus klassi ühiskonnas. Tema nime keegi ei teadnud, ei maininud, praegu aga on kõigile tuntud naiste töökangelaste nimed tööstuses, noh nagu Kaganova põllumajanduses, Saglada niisuguseid nimesid tunneb meil igaüks. Ja see on täiesti endastmõistetav, et naised töötavad kõigil tööaladel ja saavutavat palju, mitte vähem kui mehed. Eks naiste aktiivsus tänu võib-olla meie nõukogude maa eeskujule, sotsialismileeri maade eeskujule, kus naised on võrdõiguslikeks tõepoolest faktiliselt muudetud seadusega ja ka saavad nad oma võimeid näidata ja praktika näitab, et nad on võrdvõimelised. Eks see on muidugi aktiviseerunud ka naiste liikumist kapitalistlikes maades, nendes maades, kus veel ei taheta seda tunnistada. Nojaa, naise õiguslik seisukord kogu maailmas on siiski viimaste aastakümnete jooksul ikka väga palju muutunud, ütleme kui veel 50 aastat tagasi naised omasid poliitiliste õiguste ainult kolmel maal, siis nüüd ikka juba 97-l maanaised omavad poliitilisi õigusi. Ja tõuke selleks andis kahtlemata suure tõuke selleks niisuguseks murranguks suhtumisest naisesse ja tema õiguslikku seisukohalt andiski oktoobrirevolutsioon andis just see, et meie maal suured naistehulgad muutusid täiesti võrdõiguslikud. Ja faktiliselt näitasid seda igapäevane elu igale igal alal ja ja praegusest, ütleme, kõige suuremast kaaslasest liikumisest, rahu liikumisest, sealt võtab kui palju naisosa. Nojah, need jämed viimasel ülemaailmse rahu kongressil, mis toimus Moskvas möödunud suvel üks kolmandik osavõtjaid olid naised. Ja need olid ikka väljapaistvad seal jah, ja praegune suursündmus, mis on puht naiste sündmus, ülemaailmne naiste kongress. Mis eesmärki see tõotab, eks see ole ka kinnituseks sellest, kuivõrd aktiivseks muutunud on. Sellest ühest küljest, aga teisest küljest ka, et needsamad probleemid naiste õiguslik seisukord ühiskonnas ja perekonnas siis rahu küsimus üldiselt desarmeerimise küsimus. Need on kõik sarnased küsimused, mis vajavad juba tõesti lahendamist ja mille lahendamisest naised tahavad osa võtta ja peavad osa võtma, mida ei suudeta lahendada ilma naisteta. Ja kongressi ajaks, kui sa ikka ka sinna ilmub, eks tema peaks olema elavaks näiteks. Ja tõukeks veel kaasa kongressidekäigule, milleks naine võimeline on ja milleks ta võib saada ja milleks tuleb talle kõik õigused, võimalused anda. Ja kahtlemata see on täiesti suurepärane, et need kaks sündmust nii kokku langevad. No see on nii suur, et nagu ei oskagi kohe momendil sõna leida selle väljendamiseks ainuke tundmus on, et kangesti jäi uhke tundmus, et ise olen ka naine, kuigi ma olen juba vana, aga mul on siin see pisike heline kasvamas. Jah, ja temal on kangesti viimasel ajal see tuur pääl, Temastab lendur vahepeal küll ütles, et temast ooper. Nüüd ta räägib kogu aeg, paks paar kuud, et temast saab lendur, nii et et järsku järsku tuleb ka kunagi see päev, kus minugi lapselaps lendab sinna õhku kõrgele üles. Kas ei ole uhke tundmusikat olla nõukogude naine ja, ja eriti veel, kui tulevase kosmonaudi vanaema. No kui ta tuleb siiapoole ehk siis küsima tema käest ka kasvõi juba kosmonaute tunneb, kindlasti tunneb Oi vaadake, meil oli just väga huvitav juhus, meie olime kui Kaarin esimene kosmonaut, mees, kosmonaut lendas ülesse, mina olin parajasti sel ajal Chicagos. Jah, ja see sünnitas väga-väga suurt kõmu. Isegi õhtulehed kõiki, et oma kolm tundi hiljaksime, ootasime kõik korralikult järjekorras, mida muidu harilikult seal ei olnud, aga siis me ootasime kolm tundi nurkadel järjekorras ajalehte ja kui siis need ajalehed tulitate, siis ei olnud ameeriklast, kes ei ütelnud, et tuuker, teine kriidid, Dentriidid, see tähendab, et vaata, nad tegid seda, nad tegid seda ja teate, minul oli juba siis kõik need kodutuleku plaanid nii kangesti akuutset, jah. Ja valmistasin ennast vaikselt ja salaja ette sellel, kas te teate, minu süda ikka kohe nii tundsin, et hüppas kohe sees sellest rõõmustel kindlamaks. Just, no muidugi ja siis kodumaale tulin maikuu sees, tulin sealt ära ja Ma ei mäleta, kas oli juuni lõpul või juuli algul. Kaarin oli Helsingis ja meie parajasti olime teel Helsingisse, ootasime oma viis asi ja, ja siis läksime muidugi kajakakari. Ma juba hommikujaamast, no siis me ei pääsenud nii ligi. Aga siis, kui Helsingi Messuhallis oli see suur Gagarini nõndanimetatud pidulik vastuvõtt, siis me seisime seal üle kolme tunni järjekorras, enne kui me saime sinna Messuhalli sisse, aga ma ei oskagi kirjeldatavad seda rahvahulka, mis siis oli, mis siis oli seal kõikide nende, see seal on, park on ümberringi suur, suur, suur maailmatu, suurt plats on aga nii kui üks, üks niisugune üks rahvamerivoo, kas kõik sel ajal õnnestus kõik? Ja neil õnnestus nii hästi, et ma olin üks kolm-neli meetrit sellest Gagarini puldist eemal kus tema siis kõnepult oli, kus tema rääkis ja mehistusime helinega siis seal päris teises reas saime omale kohad ja nihkus ikka kaarin tuli sinna nüüd kõnetooli ja laps sundis teda kohe ära, ütles, et näen, et see on kosmosemees ja. Ja nii, et see oli siis ütleme, Ameerikaski ja välismaal esimene sensatsioon, kui nii tehnilisel alal kui mees läks kosmosesse. Aga mis te arvate nüüd praegu läks naine, kas toob veel midagi uut juurde? On loomulikult kujutage ette, ikkagi igal pool ikkagi on ju naine on ikkagi niisugune kuidagi väiksema kaliibriga, olen maailmas kui nüüd mees, eks ole, ja kodugena osas ja kui nüüd järsku naine lendas kosmosesse, see ju lööb terve selle maailma meeste niux uhkus uppi. Jah, aeg ning sündmused liiguvad tänapäevase, see tähendab tõepoolest kosmilise kiirusega. Sel ajal, millal me jutu vestlesime, levis üle maailmateade kosmonautide õnnelikust maandumisest. Meie kommentaator Valdo Pant, kes selle teate saabumist levikut jälgis, jõudis ka juba oma muljeid ja mõtetki raadiokuulajale valmis vormida. Et neiskan juttu minevikust tänapäevas, siis oli ta nõus oma tähelepanekuid meie vestlusega siduma. Kuulakem ühiselt. See oli üheksa aastat tagasi jaanikuus 1954. Jälle õitsesid korraga sirelid, toomingad, kastanid ja õunapuud nagu tänavu. Ja seda loeti erakordseks kevadeks. See ei olnud ju kuigi ammu, kuid mäletate, sputnik oli praeguses mõttes alles olematu sõna kosmos midagi kauget, tabamatud ja teoreetilist. Mõnes kandis kutsuti kosmosteks suuri kohmakaid jalanõusid, mingeid koti, mille peale hing täis oli ja millest järgmine number pidi olema juba naelakast. Selleks otstarbeks naise sõna meie vanaemadele küllalt paslik. Muud aga polnud temaga talutares midagi peale hakata. Läksid mõned aastad jälle õitsevad kõik puud korraga ja jälle loetakse seda erakordseks kevadeks. Jälle tiirutasid kosmoses kaks Nõukogude kosmonauti maandusidki mõne tunni eest õnnelikult teine neist naine. Ja eriti erakordseks ei loe seda meie maal enam keegi. See on ootuspärane nagu kevadise seaduspärane, nagu ükskord üks Nõukogude liit näitab inimkonnale teet kosmose ääretuse vallutamisel. Ja vanamemmed arutavad, nagu tähetargad kunagi kaalutuse, kiirenduse, apogee ja perigee probleeme ning Valentiina Tereškova elukäiku. Jah, Valentiinal on sadu miljoneid imetlejaid, miljoneid austajaid. Küllap on karistajaidki õigustatult. Loomulikult on ta vapper tugev meelekindel ja patriootlik neiu. Loomulikult on poeedile õigus nimetada teda meie kosmonautika puu kõige kaunimaks ja happarmaks õieks. Kuid lugege Valentiina enda telegrammi kosmosest. Ta ei unusta isegi seal, kus temale on suunatud kogu maakera imetluse prožektorid. Et eeskätt on ta siiski oma rahva tütar, üks kuigi tähtis, kuigi viimane, kuid siiski ainult üks lüli palju miljonilises inimahelas kelle loominguks oli kuuendavastockilenud nagu viie eelmisegi. See imetlusväärne õis pärineb tugevalt puult, mille juured ulatuvad eelmiste põlvkondade töösse ja võitlusse, mille tüvekson võitnud sotsialism mille tugevas võras mühiseb kommunismi kasvu pinge. Umbes selliste mõtetega vaatlesin Valentina Tereškova rahuliku täidlast nägu. Televõi, täpsem juba kosmovisiooni saates maailmaruumist. Ja siis meenus üks kohtumine Saaremaal, üheksa aastat tagasi. Istusime kunagise Alla taluõuemurul. Õuenurgas oli vana saun, üks pool kivist, teine tahutud palkidest laotud suur ahi, muldpõrand pimedus. Selles hurtsikus elasid kaheksa Ellamit, seitse revolutsionääri. Viis neist langes viimane ellujäämist. Melanie istus meie vastas, vana perekonnaalbum põlvil kohendas rätinurki ja jutustas. Me keegi ei teadnud siis mõtelda, et ta seletas ära tõe, mille kallal praegu murravad pead läänepoolkera kommentaatorit. Naine kosmoses. Võimatu ei võimalik. Lehitasime mõttes Ellamite perekonnaalbumit. 1919. aasta Saaremaa ülestõusulaine viis kaasa noorukese mari alla mari nagu teda külas hüüti ja nagu Debora Vaarandi, ta jäädvustas oma tuntud poimis. See oli tema saare tüdruk, kes ratsahobuse seljas kihutas luurele, kui Muhus maabus valge kaartlik karistussalk. Levala külasta, tabati. Mari jäi lõpuni ustavaks revolutsiooni aatele. Paks orduaegne kirik kajab mornilt, kui vastu müüri kõmad, üksik lask. Parv hakke, kohkununa sööstab tornist. Loik lumme, sulab verest palavast. See oli Ellamite esimene ohver. Noorem vend Anton piinati Tallinnas surnuks esimese detsembri ülestõusu katse järel. Vanem vend Aleksander tabati põgenes oli üheksa aastat põrandal ja langes aastal 1933 tulevahetusel politseijõududega, kui viimane kuul oli pistmist välja lasknud. Keskmine vend Johan lasti maha fašistliku okupatsiooni ajal, kui ta juhtis Saaremaa partisaniliikumist. Noorim õde, Ksenia partisaniüksuse liige ja sidemees sai tol ajal ülesande minna mandrile. Orissaare lähedal tunti ta ära. Nädal aega kestis piinamine ja mõnitused kuid ei murdnud habrast neidu. Viies Ellam läks surma reetmata sõnagagi põrandaaluse saladusi. Keskmine õde Melanie, meie tookordne vestluskaaslane evakueerunud tagalasse, töötas kogu sõja aja Tšeljabinski oblasti kolhoosides. Taas koju saabunud, asus ta koos isa Vassili Ellamiga energiliselt tegevusse kolhoosi organiseerimiseks. Kodukülas. Kolhoosile anti Ellami nimi. Selline on kõige lühemalt ühe perekonnakroonika sajandil mida juba praegu nimetame kosmosesajandiks. Seitse revolutsionääri, seitse mehist parema tuleviku eest võitlejat, neist kolm, naised. Tei. Valentiina thereskova kogu läänemaailma jahmatanud kosmoselend ei olnud mingi avans. See oli loomulik jätk Nõukogude-naiste mitme põlvkonna võitlusele ja tööle kõrvutima meeste vendade ja poegadega uue täiuslikuma elu nimel. See oli kogu meie rahvaüritus ja seetõttu kroonistada kordaminek juubeldus. Kui Valentiina täna keskhommikul Garagandaal läheduses edukalt maandus, järjes kosmoselennuulatuse poolest kogu maailmas maha veel Vaidvaleeribekovskistvastockil viis katkestasid head maailma raadiojaamad, momentaanselt kava ja andsideetrisse eriteated. Leedus valiti mõlemad kosmonaudid kompressori tehase kommunistliku töö brigaadi liikmeteks. Brigaad tõotas täita iga päev ka nende töönormid. Üks Kesk-Aasia vana lambakarjus saatis Moskva raadiole telegrammi, kutsudes mõlemad kallid lapsekeset kosmonaudid enda poole puhkama. Ta kostitavat neid parimat Rõnsaga, mida iial lambapiimast on tehtud. Valentiina ema oli nii erutatud, et raadiointervjuu kangelanna kodust pidi andma vend Vladimir. Jaroslavli telegraaf töötab nagu mai või oktoobripühade ajal. Kõigist maailmakaartest sumisevad telegraafiliinid ja raadiolained. Õnnitleme, õnnitleme, õnnitleme. Esimene naine, Nõukogude Liidu kodanik, saabus õnnelikult kosmosest. Nii jääb meelde õiterohke juuni 1963. Nii see rõõmus sündmus Viismi saategi pikemaks. Kuid sellest hoolimata ei saa unustada kõige väiksemat meie tänastest külalistest. Sinule kas siis selline paar küsimust, kui vana sa oled? Nii et siis lähed sügisel kooli juba esimesse klassi. No kas sina kosmonautide ka midagi teha? Tunnetki omandi nimeliselt tead öelda. See, kes viimati läks nii naine aga siis veel veel, kes varem käisid kosmoses mõnda tead, kes oli esimene, keda nägime Chicagos seal üle veel selle televiisoris, Gagarin. Lähed nüüd kooli, kelleks ta saada tahab? Tohiks lenduriks, siis tahate kosmosesse sõita ja nagu Valentina ja vaat siis siis tuleb kõvasti õppida, ega see on keeruline amet. Tahad õppida ka või? Väga kohe. No siis pole midagi. Siis soovime sulle head edu ja ükskord aastaid lähevad mööda, lõpetad koolid ära, saad lenduriks, hakkad kosmonaudiks, eks ole. Vaat kui tore. Ah, koguni kuu peale. Ühe külje peal on palav. Aeg, siis näed, kui keegi enne ära ei käi, siis saad esimesena sõita. See on lihtsalt sümboolne naiste igakülgsele kui tarvitada seda vanaaegset sõna emantsipatsiooni meie ühiskonnas. Ma loen juba kartma, ega ta ometi selle emantsipatsiooni matriarhaati mõtle. No ma ei taha nüüd seda just ütelda, et see aeg tagasi tuleb pärast mitte just uus aeg olla, et kas mees ja naine võrdne on. See on siis küll hea.