Tere päevast, siin toimetaja maris Johannes ühiskonna keele teadlikkusest ja keelehoiakutest räägime täna ja räägime ka eesti keele mainekujundusest. Stuudios Tallinna Ülikooli õppejõud Martin Ehala. Millised ülesanded keel täidab, kellel on kaks ülesannet, ehk siis keel on sinu kollektiivse identiteedi tunnus, teine asi on see keel on tööriist, ehk siis eesti keel peab olema selline tööriist, millega on võimalik kõiki tänapäeval vajalikke toiminguid teha, et sellega mugav sama mugav töötada, kui ükspuha millise teise tööriistaga inglise keelega, saksa keelega, vene keelega või soome keelega keelestrateegia tegeleb sellega, et eesti keel kui tööriist oleks perfektses korras, alati terav, alati lõikab hästi, töötab iga kord, kui käima paned, läheb käima. See on siis selle keelestrateegia eesmärk ja see teine pool on seal ka esindatud, seesama nii-öelda keele mainekujundus seal see hoolitseda, et see kollektiivne identiteet, mille tunnuskee on, et see oleks hea ja see põhineb just sellele, et kuuluvus, armastus, vajadus oleks selles ühiskonnas rahuldatud, siis on see keel väärtustatud kui selle identiteedi tunnus. Ja teine asi on hoida, et see keel on sama hea tööriist kui ka teine töölist, et sa ei peaks häda sunnil võtma mõnda teist keelt, näiteks et me ei peaks inglise keelt kasutada, sellepärast et meil pole eesti keeles terminid, ei ole eesti keeles võimalik seda väljendada. Nii et need kaks asja tehtud, et keelel peavad mõlemad ülesanded, keel peab saama täita, peab saama olla, et see hea tööriist ja ta peab olema kuuluse jaoks sama oluline selleks, et inimesed hoiaks seda keelt niisiis tunnusena, kuuluse tunnusena kui ka tööriistana, millega omavahel suhelda. Eesti riigil on oma keelestrateegia ja see on vastu võetud ikka selleks, et Eestis oleks eesti keelel hea elada. Et me saaksime oma keeles asju ajada. Samas paljud meie kuulajad on mures, keel muutub ja see aasta on asi kaugel. Kuuleme ühte avalikku jutuajamist Martin Ehala ja Mihhail Lotmani vahel. See on salvestatud Tallinna Ülikoolis lahtiste uste päevadel. Mida tehakse siis, kui tundub, et keel muutub, siis kirjutatakse keele grammatikat, grammatika kahte tüüpi. Üks, mida praegune keeleteaduses rohkem aktsepteerib, on see, et kuidas räägitakse, aga ajalooliselt esimest grammatika ei ole, sellist peas räägid aga see, kas tuleb rääkida, et inimesed räägivad valesti, aga tuleb rääkida nii nagu kaeveraamatust ja muuseas, see traditsioon on väga tugev. Rohelistele õpetaks, kuidas eesti keelt räägitakse eesti keelt kirjutades internetis, internetist kirjutate rahvas kahedega. Seal assotsieerub mingi eestikeelne, esimene grammatika, teine onu, kirjandus, ilukirjandus, iga ilukirjandus, ühelt poolt ta murrab neid norme, mis oli teiselt poolt ainult kivist. Kui me vaatame, kuidas arenes näiteks eesti keel 19. kuni 20 sajandi väga kiiresti muutust, aga nüüd me räägime kahekümnendatel aastatel, tekkis eesti keelenorm sellega, miks siis Eesti sai omariikluse, tekkisid oma institutsioonid. Enne seda tundus, et eesti keel on väga vaene ja mitmed mõtlema välja igasuguseid asju juurde. Asi vast seda, härra Aaviksoo, väga huvitavad ideed, aga võtke hoog maha. Võib-olla on praegu tõesti räägivad Hamburgi, aga ma olen üsna kindel, et see juba praegu muutub. Ja kui me räägime nüüd sellest keelestandardist, et miks teda nagu kokku panna, sest üks asi on muidugi mure identiteedi pärast, teine asi on see, et muuta inimesi teatud mõttes natukene sarnasemaks, ehk siis teha seda, kes on meie suuremad. Kujutage ette, kui, kui saarlase aktsent on juba sära sarnane, ei ole enam eestlane või võrukene, ei ole eestlane, sellepärast et nad räägivad teist keelt, me siis ei nimetaks seda eesti keeleks seal midagi muud, mis on saarekeel, see on võru keel, siis see tähendaks, et rühmad oleksid väikesed, pagulasega, põhjaeesti sobidist jah, täpselt, milleks seda vaja, seda on vaja, selleks, see suudaks saavutada rohkem. Mida suurem rühm, seda rohkem ta suudab ettevõte, seda rohkem ta suudab saavutada ja nüüd selleks siis standardiseeritud segi, et haarata kõik kaasa haarata kõik kaasa, kes on natukene sarnased, aga natuke erinev öelda saage natuke veel rohkem sarnasemaks siis mida rohkem me suudame rohkem. Nüüd, kui me räägime praegu Tammsaare keelt, siis see oli nii-öelda nõukogude ajal mitte kedagi ei tahetud kaasa haarata, eestlased oli nagu mingi heitunud mesilaspere, hoidis ühte ja ei lasknud kedagi kuhugi sisse ja see on pärast, et ungari keel on hea. Aga see, mis nüüd muna, nii et Tammsaare niisugune nõukogude poliitika vastutöötamise või huvitavat teeks, mis töötab vastavalt, töötas, samas ka mu naine on uurinud seda, kuidas nõukogude ajal hävitati Eesti raamatu selgeks, missuguste hävitud need, mis Eesti ajal juba olid koolidele kohustuslik, kirjandus saab neid. Aga nüüd, mis juhtub, on see, et eesti keele kõnelejaid on palju rohkem. Esiteks sellepärast, et need, kelle emakeel ei ole eesti keel, paljud vorm Moldovat räägib eesti keelt ja rahulikult nagu räägivad seda eesti keelt teistmoodi. Ma olen seda asja natuke uurinud ja tuleb välja, et see, milline, nagu eesti keel oli ja milliseks ta kujuneb ja ta kujuneb just seetõttu, et kui kui tegelikult toimub samasugune kaasa haarama, mis, nagu püüab kõiki, kes on natukene sarnased, haarata sellesse rühma, siis see tähendab läbirääkimisi selle, selle normiga. Need läbirääkimised lõppevad mingisuguse uue eesti keelega, mis on, on mõnevõrra teistsugune kui see Tammsaare eesti keel ja, ja seal on loomulik nähtus ja, ja see ongi see, mismoodi ühiskond nagu leiab oma selle noh, nii-öelda konsolideerumise uuesti jälle jälle üles mingisuguse muutumise hinnaga. Üks selline õla murranguline muutus on käimas, võtab veel paarkümmend aastat, siis on näha need selged jooned. No vot siin hakkab tegema midagi lahkarvamuse. Mis asi on minu sügav veendumus, on see, et keel ei ole puhtlingvistiline, keel on kultuuriline ja tihtipeale poliitiline, kus lõpeb üks keeli, hakkab teine, seal tihtipeale täiesti meelevaldne ja juhuslikud. Võiks öelda, et põhjaeesti keel rohkem sarnaneb soome keelele paljudes aspektides, kui võro keele võisid seda sellegipoolest metsa täitsa võro seto keel on, ma ei tea, kas aitad, kas seal eesti keelevariandid või sest nad on teistmoodi eesti keelega seotud kui soome keelt seee ainult eesti keeles spetsiifika näiteks, kus lõpeb saksa keeli, hakkab Dahlige lehvikolste loomulikult seal räägitakse saksa keele murrakut, mis on võrdlemisi hästi arusaadav, ütleme eestlasele, kes õpivad saksa keelt Berliini keelt või Baierikeelt Ta saab palju halvemini. Normaalne saksa keel, aga kuskil paar sajandit tagasi soli Taani territoorium ja siis oli taani keele sõjaväe ja diplomaatiliste manöövrite käigus muutusid riigipiirid ja muutusid keelebi. Samasugused lähtus Saksa Hollandi piiri mingis külas, räägitakse mingit keelt, inglise keelt, rääkisid räime, oma keelt, mis edasi. Aga seda keelt võib samahästi kirjeldada Hollandi kui ka Saksa. Aga minul. See situatsioon, kus me ei tea miski, oot Valgevene Lukašenka, aga seal on Euroopa kõige suuremat soo ja seal soodus, muuseas elavad. Ja need inimesed räägivad mingitki, mis on Valgevene keel, on omaette huvitav probleem. No oletame, et selline keel on olemas, ise valgevenelased tihtipeale nimetavad seda isegi ma ei oska eesti keeles seda öelda, ütleme seda õleda ja heitesse selline väga ei ole, päris sööta ka ei ole ka päris mitte nii normi, meie lähtume sellest, et on olemas Valgevene keeles. Valgevene keel on idas laamike teises külas, seal elavad mingisugused inimesed ja seda, mida kõnelevad, võiks kirjeldada, kui Valgevene keele dialektid aga sabas edukalt, seda dialekti võib kirjeldada kui poola keele dialekti. Poola keel ei ole juba idaslaavi keel, ta lääneslaavi päris suur vahe. Kuid see mängu ilu seisneb selles, et seda keelt võib kirjeldada kui leedu keele dialekt. Leedu keel ei ole enam isegi slaavi keelte odav, ka Ida-Euroopa keel aga üsna kaugel. Niisiis mingisugune tsoon ja siin on tee, kust saab tõmmata, sallivust tõmmata, sest Valgevenemaal järelikult seda tuleb kirjeldatu valge ajal järite. Aga see on poliitiline reaalsusega, mitte lingvist. Nii mõtlevad käsinud lõunaeesti keel ei ole soovi akadeemiline küsimus, võib öelda niimoodi, et mõne inimese jaoks eesti keel selle mõiste sisu all Meie keel teise jaoks on talle südameks, nende keelt sõltub see sellest, kes selle seisukoha võtab. Nii et niikaua kui need inimesed, kes kasutavad maitset eesti keel ja muide selle all seda keelt, mida nad räägivad, nii kaua keel püsib tõesti siin on nagu poliitilised küsimused. Kes on meie, kes on nemad? Küsimused siin eesti keeles eesti keele muutumisest on. Et kui see standarliseerimine teeb, teeb seda, üritab suurendada meie nende arvelt. Niigi standardiseerimise huvides on leida selline ühine variant, mis rahuldaks kõiki võlg, mille kohta kõik võiks ju öelda, et meiegi nüüd kui minagi rääkis Tamsar keelest ma ütlesin, Tammsaare keel muutub, siis küsimus ongi, see võib olla Tammsaare keelev alles. Aga tekib mingisugune teine variant siia kõrvale ja siis meie ütleme Tamsar keele kohta, et see on eesti keel. Aga siis selle kohta, mis seal kõrvale tekib, selle kohta võime võrdlusena Est hoonetsite keelt. Järelikult me ei aktsepteeri seda varianti, mida räägib teatud osa eesti keele kõnelejaid. Ja kui nemad ise ka ei taha, siis nad võivad ise koonduda, ütles see keel, mida veel räägime Estoniasse, tegelikult kahtlaselt head räägivad teist keelt, nii et see küsimus ongi, kust tuleb meie nende piir ja see on nagu tegelikult selline poliitiline küsimus, see on küsimus, et kes on meie, kes on nemad ja keelepiirid siis määrataksegi, nii et keda loetakse meie hulka, need, kes vaatakse vee hulka, need räägivad meie keelt, eesti keelt, setud, võrud, Kihnus, saarlased, need, kes oleme meie hulgas räägivad juba mingit muud keelt. See poliitiline aspekt on täitsa õige. Mida sa arvad ainult see enesetunnetuse asi, aga räägime, räägime õhuratastest. Ega see seade, oma keel või ei ole, kas see on eesti keel eestikeelne variant, aga see sõltub jälle sellest, kust nurga pealt vaadata varad võrokestele endale, see on oma keel praegu seal tagasi tulla, sinna liikumine tekib sama ja vaat siin on jällegi küsimus. Jällegi on küsimus identiteedist. Kollektiivse identiteedil on igasugused tasandil, eks ole, ma võin olla mees või naine. Korraga olla ei saa, siis ma olen kas noor või vana, aga mitte korraga ma olevat eestlane või venelane, aga mitte korraga. Kui ma olen korraga, siis see on juba palju keerukam ja raskemini arusaadav. Nii et järve purukesele ka mõelda, et ma olen ühtaegu võrukene ja eestlane ja need mõlemad identiteedid on mu rahvuslikud identiteedid seal sama keeruline mõelda kui omale eestlane, jaapanlane või eestlane, venelane, samaaegse algem, põrakesed saama tähistlast. Jah, kuulge, aga kui need identiteedid on erineval tasandil, kui Varokkeretab, jah, ma olen eestlane, aga ma olen samal ajal kohalikul tasandil olen purakene, seo üks eestlase tüüp, siis ei teki mingit vastuolus, on loomulik, et inimene on eestlane samal ajal tal on ka mingi lokaalne identiteet. Nii et see võru liikumise selline varasem püüan. Ma arvan, et ma olen nüüd aru saanud ka sellest varaseim, püüa teha Võru identiteeti nagu samal tasandil eesti identiteediga, see ei jõua mitte kuhugi. Inimesed ei osta seda kasutada inglise laenud, see ei ole neile kergesti arusaadav, kuidas olla korraga eesti keel? Tamsar ei oleks. Tavarajal, aga me teame, tegija mees müüb. Siis Võru identiteedi puhul on kerge saada, kui ma räägin seda võru keelt kui lokaalse identiteedi tunnuste, olen eestlane samal ajal. Ma arvan, et, et see protsess on ikka vastupidises suunas ja see ei ole niimoodi, et alguses võrukesele, siis hakkavad integreerumist ja ma arvan, et võro keelt tekib eesti keeles diferentseerimise eraldamisel tee peal, ütles Kaido Kama, eks ideoloogisest. Aga siiski mina ütlen, et võro keelt tekib siis teatud etapid läbitud ühte etappi, väga edukalt läbitakse, tehaksegi võru keele õpik ja võru keele grammatika ja keele sulamata olemas võru-eesti sõnaraamat, see on juba väga oluline tunnus, et on olemas kahte kee. Eks jällegi suurepärane näide oma põhjalitel, kus Serbia ja kraadikeemias sisuliselt serblased, kõik ollakse praegu nõus, traadid lööks mind sellest maha maha. Jäätmetest, mis paraSerbia šovinism sinul on absoluutselt teine keel, seal isegi Lausas mõnikord sedasama järjekord on siin ja praegu kõige tasuvam amet, tasapingutuste ja maksumuse pühkimine serbia keeles ära siis, kui hakatakse pühkima Tammsaare lõunaeesti keelde võro keelde, siis on see Kelvalgi ja selle tõlkimine teebki ja seal on veel nagu väga uita tähelepaneku välja, mis on oluline selle keele või murdeküsimuses keskuse ja perifeeria küsimus. Ühesõnaga, kui keskus on nii palju ülbe, et ta ei leia, viisid, kuidas toetada oma pärifreerijad, siis seal perifeerias tekib oma identiteet, nad arendavad ka oma natukene teistsugust keelekuju selliseks, et see muutuks rohkem erinevaks, et selle vastiku keskusega mitte tegeleda, olla omaette, muretseda iseenda pärast, nii et see küsimus on, kuidas keskus muretseb perifeeria pärast. Kui ta muretseb, siis ei teki mingit varu liikumist kui Võrumaal, nagu Tallinnast, nii kaugele mingisugune mahajäetud maa, mis seal üle üle vaja kaasa võtta, ohjad enda kätte ja teha piir vahele, nii-öelda öelda, et meie oleme omaette. Me ei ole need, kes seal keskuses on ja kes meist ei hooli, see on jällegi meie nende küsimus. Tõmmatakse piir, keda haaratakse kaasa, piisab sellest, kui on inimesi, kes suudavad leida põhjenduse hea motivatsiooni, kuidas haarata meie hulka järjest rohkem ja rohkem ja rohkem see ongi see viis, kuidas teatud rühmad kasvab, aga teatud röövad, kes sellega ei tegele. Koju Me oleme seal Davosis, et Eestis nad kaasavad hästi palju teise, mis ei ole rahul seal Põhja-Eesti delegatsiooniga näiteks seal mulgid, mis nagu lingvistilist, pigem siiski põhjaeesti keel. Skaloogilistate ühinevad horokastega, viime seal seal seal suurepärane, mida ta mõtles välja etnokultuuris, see etnos, mida nad loovad, mida taastama ei ole veel loodud. Veeasjaga seal kultuuris pidevalt see traditsioon realistid lähtuvad mitte sellest, mis oli aga sellest ideaalsest minevikust, mida tuleb luua. Madu, kes sööb oma saba, pidev uuesti tekkinud ainult saba siin pidevalt kasvab, aga mittekahanev selles söömise käigus, nii et kui nagu päris hobune linnas, millesse meie, nende vahe on siis tegelikult see põhiküsimus siin aalne, hoolivus kui palju ja keda suudetakse haarata kaasa, kelle suhtes näidatakse üles hoolivust, need, kes jäetakse välja, kellele ei kehti need hoolivuse teadlased, kelle peale ei rakendata seda, et neile naeratatakse võiks, neid peetakse omaks. Nendest ei hoolita, need jäävad välja ja kui ühiskonnas hoolivus puudub, võib kogu ühiskond nagu jookseb laiali keelemisele. Poliitik, keelepoliitika on seatud midagi parata, rahvas küsib. Näiteks Moskva oleks kaheksakümnendatel aastatel Eestist rohkem hoolinud, kas siis oleks olnud võimalik, et Eesti muutub minutit nõukogude rahva osaks? Seda on nagu raske ennustada, aga ennustama. Aga ma olen täiesti kindel, et, et mingisugune rahvuspoliitika oleks olnud säärane, mis oleks vähendanud nagu otseselt iseseisvuse vajadust ja autonoomia nagu piisavalt hea noh, praegu me oleme Euroopa liidus, keegi nagu ei taha välja, eks ole. Rahvaliit oleks olnud mingisuguseid selliseid põhimõtteid ellu rakendada, seal oma kommuni sai välja rookida sealt seest, muutuda teistsuguseks, riigiks väga evolutsiooniliselt, samm-sammult nagu Hiina teed siis mida varem, nii palju rohkem meedias, niikaua kui ma seal ei käinud, siis ma ei ole ka veale. Eesti keel sisaldab praegu protsentuaalselt palju rohkem inglise keelt, kui ta kunagi selle nõukogude okupatsiooni vältel vene keelt sisaldas, on siis, kui ma ütlen näiteks, et aiti kulu, upload, vis failid saidile tähendab siis sõrmega täiesti eestikeelne. Ma ei ole siin päris sinuga nõus, minu meelest tegi eestikeelne lause palju rohkem eesti keele vastu kui see, mis ennetasid ja üks asi sulavara, mis on avatud süsteem ja üsna palju ei jõua paras seedida, võõrsõnu seedib ära lihtsalt välja või osa omastab. Aga vaata grammatika muutlikud tegija mees, nüüd see eesti keele eesti vaimuga, kui palju rohkem Marxi ja see, et vene keele jättis suhteliselt väikse jälje 50 aasta jooksul eesti keele peale on just reaktiivsust seevastutöötamine vastupanu okupatsiooni ja siin me oleme nagu integreerima ja vabatahtlikult ennast lääne suunas ja see on see, mispärast me võtame hea meelega vastu majutuse sealt, kuhu me soovime kuuluda ja ei võtnud midagi osta sealt, kuhu me tahtnud. Kuule. Ühesõnaga, kogu see protsess on niisuguste sotsiaalse prestiiži tunnuste alusel liigub ja mitte mingisuguse oma sisemise loogikaga. Mihhail Lotman tõi näite, kuidas sensus kaob ehk arusaamine mõtte sisu hajub võõrastes sõnade tulvas. Jätkame samal teemal Martin Ehalaga. Ma olen täitsa kindel, et laensõnu tuleb juurde, nii nagu elu areneb, võetakse kasutusele uusi tehnikaid, tehnoloogiaid, uusi mõisteid. On üsna kindel, et et uusi sõnu tuleb teistest keeltest ja inglise keel on nagu üks kindlamaid allikaid, kus need päris kindlasti tuleb, aga struktuur, struktuuride muutused toimuvad aeglaselt. Ja nüüd küsimus on sellest, et kas struktuuride muutumine on halb või neutraalne või hea. Kui eeldada, et keele struktuur on kuidagi väga sügavalt seotud selle keeletunnetus maailma ja maailma nägemise ja selle keelehingega, siis muidugi struktuuri laenamine ei ole hea. Ehk siis selle laenamisega koos teistsuguseks struktuur muutub teistsuguseks maailmanägemine ja üleüldse kõik muutub teistsuguseks kui mitte eeldada seda, et keelestruktuuridele on mingisugune väga tugev mõju inimeste hingelaadile ja keeleteaduses ei ole ühest seisukohta, kui suur on seal nende keelestruktuuride mõju meie teadvusele ja hingele, selle kohta on esitatud hüpotees, et seal on mingi mõju. Seda hüpoteesi on ka ümber lükatud ja siis on jälle uuesti esitatud, nii et seal vaidlus käib, küllap siis mingi mõju on. Aga kas see mõju on need määrav või oluline või sellisel moel oluline, et nüüd, kui struktuur muutub, siis on maailmalõpp ja me ei ole enam need, kes me oleme. Mina ise seda ei usu, et struktuurid ka muutuvad ja eesti keele struktuur oli kunagi üsna tugevalt saksamõjuline sõnajärge kogu. Kogu selline lauseehitus oli väga saksapärane. Need inimesed, kes alustasid ärkamisaegset liikumist, nende keel oligi selline ja see ei takistanud neil eesti rahvast üles ehitamas. Hiljem siis hakati seda mõju välja puhastama ja puhastati ka suures ulatuses välja. Ja jälle ma ei näe, et see oleks teinud nägu keelt kuidagi eriliselt paremaks või oleks toonud mingit kvalitatiivset hüpet, tõesti, ta on teistsugune, aga ta on ka hea ja ei saa öelda, et ta nüüd super, palju parem. Ehk siis kui struktuur jälle veelkord muutub, siis ma ei usu, et sellest tuleks mingisugune katastroof rahvusele. Seda ma ei usu kohe üldse mitte. Ja kui ma nüüd mõtlen selle peale, kui palju rahu, see hing, eks need väärtushinnangud sõltuvad sellest, mida me näeme televiisorist siis mõelda selle peale, kui palju need keelestruktuurid seda mõjutavad. Et see mõju nagu ulatus ja suurus ei ole võrreldavad, see, mida me võtame vastu otseselt nii-öelda meedia kaudu selle väärtusi kujundav mõju on kordades kordades suurem kui see, mis võib tulla keelestruktuuride ülekandumisega, mis on väga aeglane protsess, võtab pool sajandit või midagi niimoodi, nii et mina ei usu, et struktuurimuutused tooksid meie vaimulaadi suuri muutusi. Meie vaimulaadist tulenevad suured muutused, sellepärast et sellest, mida me vaatame, mida me loeme ja milliseid ideid me vastu võtame või tagasi lükata. Eesti keele puhul käib ju see küsimus, et olla või mitte olla üldse teie abiga jõudsime mõttes nii kaugele, et struktuurimuutus seda keelt veel nagu olematuks ei tee, maa pealt ära ei kustuta, aga mis siis on põhiline oht või punane tuli selle eesti keele kohal. See põhiline oht ja punane tuli on selles, kas inimesed soovivad kuuluda sellesse rühma, kes kasutab oma suhtlemiseks või keda iseloomustab eesti keel, kelle tunnus on eesti keel. No ütleme siis, need on eestlased või laias on Eesti ühiskond. Eesti ühiskond on see ühiskond, mille tunnuseks on eesti keele kasutamine eesti keele maine ja pikas perspektiivis eesti keele saatus sõltub sellest, kui palju selliseid inimesi, kes soovivad olla selle rühma liikmed, ehk siis kes soovivad elada siin, rääkida seda keelt ja kui selliseid inimesi leidub, siis ta püsib nüüd, millest sõltub see, kas selliseid inimesi leidub või leidub? See sõltub just nimelt sellest, kas ühiskond suudab rahuldada nende inimeste vajadusi, noh, inimestel on sellised vajadused nagu füsioloogilised vajadused, süüa oleks, et tööd oleks tunda, oleks lõbustust, oleks lõbustus, ei olegi füsioloogiline vajadus, aga füsioloogilised täpselt nädal rahuldatud, turvalisus, vajadused peavad olema rahuldatud. Kas siin on turvaline elada nii oma tänaval oma piirkonnas kui riik, kui tervik, kas riik on nagu ohutu kohta elada või on siin siis ajad või on välisoht turvalisuse vajadus peab olema rahuldatud. Ja siis peab olema rahuldatud vahel ka kuuluvuse ja armastuse vajadus, ehk siis inimene peab tundma, et ta on selle koosluse osa, need sõnad emotsionaalselt, et teda armastatakse siin, et ta kuulub siia, et teda hoitakse siin ja see on see koht, kus tema kuulus ja, ja armastus, vajadus saab rahuldatud. Nüüd põhiline mure või põhiline viis, kust see eesti keel võib kaduda, on see, kui me nüüd jätame välja, eks ole, sõjad, näljahädad ja kõik muud asjad, mis meil füsioloogiliste vajaduste rahuldamise teeb, siin võimatuks, mistõttu inimesed on sunnitud ära jooksma kuhugi. Kui me selle kõik kõrvale jätta, siis on see kuuluvuse armastuse vajadus, on see põhiline tegur, millest sõltub, kas inimesed tahavad olla selle ühiskonna liikmed või taha, kui neist ei hoolita siin kui ühiskond, hoolimatust täis otsast lõpuni, kes on nagu paremini, need ei hooli nendest, kellel läheb kehvemini need, kes kehani elad. Nad ei näe mingisugust põhjust kuuluda sellesse rühma, neil on võimalus minna ära Euroopasse tööle jääda, sinna näha, et oh, see keskkond rahuldab minu kuuluvuse ja armastuse vajaduse. Mul lapsed räägivad juba seda keetnud on täiesti omaks võetud. Nendel on need vajadused rahuldada, mul ei ole vaja enam tagasi tulla, see ongi see kuuluvuse armastuse vajadus. Samamoodi kuulus armastuse vajadus on oluline igale ühele, kes elab siin Eestis ja mõtleb, kas ta jääb siia või mitte. On ta emakeel siis eesti või vene, Eesti keel on Eesti ühiskonna keel, aga kui ma olen, ütleme, venelane Eestis ja ma tunnen, et minu kuuluvuse ja armastuse vajadus ei ole siin rahuldatud, minust ei hoolita. Ma olen keegi välja arvatud ja ma ei lähe kellelegi korda. Siis ei ole mul ka mingisugust motivatsiooni õppida eesti keelt, ma parem lähen siit minema, sinnakus. Mind võetakse omaks, kui ma nagu kohandanud mõtleme, need ka need venelased, kes juba eesti keele ära õppinud juba sulanduvad ühiskonda, kui nad ikkagi tunnevad seda, et ühiskond ei hooli neist. Kas siis sellepärast, et nad on venelased või lihtsalt ühiskond ei hooli meil kellestki, siis on sellised protsessid tõesti tõenäoliselt, kus inimesed lihtsalt ei näe mingisugust põhjust selle rühma liikmed olla. Kui nad ei näe selleks põhjust. Sinud võivad lahkuda, kui nad lahkudes ja meil jääb vähemaks. Samas kui hoolimatus on totaal ühiskonnas inimesed ei näe ka põhjust, miks lapsi saada, sellepärast et hea küll, ma lähen ise kuidagi hakkama, elan ainult endale, aga see ei ole koht, kus nagu hoolivus ja armastus on põhilised väärtused. Järelikult on see ka, et rääkida sündivuse kasvatamisest rahaga motiveerimises see võib anda mingisugust efekti. Tõeline efekt tuleb siis, kui ühiskond on tõesti selline, kus inimesed tunnevad ennast hästi ja tunnevad, et nendest hoolitakse, et nad saavad need vajadused rahuldatud, siis muutuvad peresuhted ja sellises ühiskonnas sünnib loomulikult rohkem lapsi. Samamoodi kõik need, kes Eestis elavad, olek, kui nad tunnevad, et see viskan, rahuldab nende kuuluvuse armastus, vajadus, isad võtavad omaks ka selle tunnuse, mis sellele kõige olulisem on, ehk siis keel, kultuuriline integratsioon toimubki selle kaudu. Järelikult ongi nagu põhiline küsimus eesti keele püsimise põhiline küsimus praegu, kui loogilised vajadused, turvalisus, vajadused on rahuldatud, eks Euroopa liidus olev majandus õitseb, NATO on olemas, ongi see, et kuidas muuta Eesti ühiskond hoolivaks nii, et inimesed tunneksid, et see on see koht, kus nad tahavad elada ja see on nagu, vastas sellele küsimusele, kas eesti keel jääb püsima või. Ja siis ma võiksin öelda, lapsed õppisid, aga Martin Ehala, teate Tark meedia Cambridge'is selja tagajärg, mis siis Eestisse tuli? Lähme lihtsalt see anne, te olete näide sellest, et tee mõistusega saaks akadeemilises maailmas hakkama ju igal pool. Nojah, tõenäoliselt ma arvan, et saaks hakkama igal pool küll inimestel on alati palju erinevaid motiive, kui nad tegutsevad, eks ole, on mitme tasandi modi tiks tasand on tõesti see, et jah, ma tahan nagu arendada seda maad ja kultuuri ja töötada siis see on üks asi, teine asi. Ma arvan, et Eestis on mul, noh näiteks, ma võin öelda, et teised mulle seda, et Eestis on sul kergem oma saavutusvajadust rahuldada, eks ole, siin on püramiid väiksem, kergem nagu ronida, noh jah, see võib olla ka nii täpselt. Need asjad võivad olla täpselt koos, et sa teed midagi, millest sa südames tunned, et see on hea, saad, sa, saad midagi muud, seal makstakse palka selle eest, sa saad tunnustus selle eest, sa saad igasuguseid muid asju selle eest, nii et siin motiivid, mis ma olen, siin on väga mitmesuguseid ja, ja see emotsionaalne motiiv, et tegelikult ma ei kujutanud ette, et mu lapsed kasvaksid kellekski muuks kui eestlaseks, see oli ka kindlasti üks motiiv, et ma ei tahtnud, et neist tuleks inglased või ükspuha, kuhu ma siis satun, aga kuna me, kui me mõlemad kahekesi ehk siis meie Eesti pere oleks sattunud kuhugi tööle nii et et me oleks pidanud olema aastast 360 päeva Eestist väljas, siis ei oleks mingit lootust, et hoida seda noh, nii-öelda eesti identiteeti seal. Eriti kaua. See osa on ikkagi tagasi siia, et kui hakata nii võtta, et kõik mu esimene siin ja need paigad, millega mu lapsepõlve seotud, ma elan ise praegu ka seal veel kus, kus ma lapsena elasin, mul koht, paljud sellised asjad, mida üles kasvades, mis seostuvad inimesega ja noh, muidugi ma elasin läbi ka sellele laulva revolutsiooni siin osalesin selles, eks ole, et see osa minu elust, mis oli enne seda, kui ma läksin Inglismaale, see oli ikka nagu väga suure jälje jätnud ja see on see emotsionaalne side, mis toob tagasi Kui nüüd keele ajaloo poole vaadata või üldse rahvaste lugude poole, siis osagi on alles jäänud, teised on kadunud, siin võib Euroopaski näiteid tuua. Samasugused rahvakillud nagu eestlased hoidsid keele alles iirlastel, pole seda. Seal on väga palju põhjuseid, ühesõnaga need põhjused on väga erinevad. Kui rääkida iiri keeles, siis väga halva ajal sattus neile näljahäda ja nad põgenesid sinna. Ühesõnaga kui eesti keele iiri keel arenesid nagu paralleelselt, samal ajal kui eesti keeles tekkis ärkamisaeg seetõttu, et inimestel oli rohkem varandust, eestlastel, nad said veerida ennast, said ühistegevust teha, laulukoore asutada, pasunaseltse luua ja sellega tekitasid selle tuge, armastuse kuuluvus, vajaduse tunde, mis hoidis siis inimesi eesti keele küljes ja nad ei assimileerunud sakslasteks Iirimaal, siis need ressursid puudusid, näljahädad olid nii suured, mingit väljapääsu ei olnud, ühesõnaga seal oli juba need põhilised vajadused olid katmata ja ei olnud võimalik üles ehitada iiri Irgeelsete kogukonda sellel hetkel siis nad vahetasid keele kui tööriista ära. Et oleks kergem minna Ameerikasse sulandada kuhugi teise, see ühiskond neid ei rahuldanud. Sel hetkel läks hull häda mööda, paarkümmend aastat võttis, hakkas uuesti arenenud iiri noh, nii-öelda rahvuslik liikumine, aga oli juba hilja, nad said seda teha inglise keele põhjal ja nad leidsid viisi, kuidas seda teha. Ja muidugi, religioon on neile oluline see tunnus, et kui me ütleme, et eesti eestlase tunnuse primaarne tunnuse esimene tunnus on keel siirastena, see religioon eraldab neid Anglikaanidest, nii et seal on see vahe, kuigi nad räägivad sama keelt, eks ole, aga inglased on katoliiklased ja, ja see on see, mille poolest nad erinevad inglastest kujutavad kill ühiskonna arendamine nagu kivi veeretamine mäest üles. Ja nüüd ongi küsimus, et seda kivi ei saa üksi liigutada kahekesi ja kambakesi ka ei saa. Selleks on vaja nagu kõik mobiliseerida kivi liikuma, kui inimesel on nagu vaja oma vabaduse või füsioloogiliste turvalisusvajaduse heaks midagi teha, need koonduvad, eks ole, välisvaenlase vastu nad saavutad midagi, nad kõik koorliga, sedagi siis neil läheb paremini, elu läheb paremaks siis osa, kellel läheb hästi, nad ei viitsi enam lükata ja teised, kellena kardinad veel lükani, kui nad näevad, et juba need, kel pare läheb, nüüd enam ei lükka sind, nad lähevad lihtsalt minema, eks ole. Kiiver tagasi sellel hetkel, kui need põhilised vajadused on rahuldatud, et need, kes sellel hetkel on nagu ei ole, muretsen selle järgmise vajaduse pärast selle kuuluvuse armastus vajaduse pärast, mis sunnib inimesi koos kivi lükkama. Mina ei ole selle pärast, muretsen, siis ongi nii, et igaüks on enda eest ja kui lükata, no see on vähe, lükkasse muutub nõrgaks, kaitsevõime sõltub ka sellest, kui palju on neid, kes tahavad lükata. Kui ei ole neid, kes tahavad lükata, tuleb mingi väike oht, väike väline ohti, inimesed vaatavad, siin ei tule välja, inimesed ei tule kaasa, inimesed ei hakka kaitsma. Meid on liiga vähe, osa juba põgenevad, põgenevad kõik ära, vallandas tagasi kõik alguspunktis null kas siis pärast leidub veel jõudu, et hakata jälle üles lükkama seda või mitte, see sõltub, kas leidub inimesi, kes suudab mobiliseerida teisi inimesi. Kuulge, võtame kätte. No umbes nii nagu 39. aastal 500 toitsid kivi küll, eks ole, veeretasid, aga ei olnud kedagi, kes ütles, veeretada kõvasti, nüüd on nagu väline oht ei öeldud, seda tuldi, tehti trikid Kiiveres alla. Okupatsioon, eks ole, neli 50 aastat ei olnud võimalust, kuidas hakata kivi veeretama, nii kui olukord nõrgemaks läks, eks ole, Nõukogude Liit hakkas lagunema. Nagu tekkis selline tung leidusid, juhid tõmmati rahvas kaasa, inimesed tulidki veeretama, siiamaani ei ole 15 aastat lükanud, nüüd tegelikult oleme selles kriitilises kohas, kus on küsimus, et kas tasub koos edasi lükata, kas, kas veel leidub mõistust, et nagu pakkuda inimestele seda turvalises armastuse vajadust, mis hoiaks neid seda kivi lükkamas või me ei suuda seda ja kui me ei suuda seda, siis inimesed ükshaaval lahkuvad sealt alt ära. Kiiver tagasi alla. D täiuseni on alati täiesti kindlasti lõpmatu, eks ole, sa veeretad, veeritud, veeretad ja jõuad mingite eesmärkide tulevad uued eesmärgid kaugemale ja elu ei olegi muud kui kivi veeretamine üles, mäkke ja elule hakkamine on see kui kiviverivalla, niikaua kui elad nii kaua Peaksite veeretama indiviidi tasandil sama. Nii kui sa jätad veeretamise järgi, hakkab allakäik, käid ise alla, muutud lohakaks. Ühesõnaga, kogu elu ongi kivi veeretamine mäel ei ole puht uuemäe taga tuleb järgmine mägi, ühesõnaga võib öelda, et seal on nagu kogu aeg läheb üles, ühe eesmärgi võib saavutada siis, aga see ei ole nii, et siis sa paned kivi kuhugi niisuguse koha peal, kus ta püsib, ei ole, ta hakkab kohe alla järele, seal ei ole muud. Kas sa hoiatada, kui pingutad edasi, lükkad jälle jälle kõrgemale ja niimoodi kogu aeg ja selles ongi, see on pidev liikumine eesmärgi täiuse poole täiust ei ole võimalik saavutada, aga sinnapoole on võimalik liikuda. Jõudu kõigile tublidele Siisyphostele keeletöös ja Eesti elu edendamisel. Täna oli stuudios Tallinna Ülikooli professor Martin Ehala ja Talle sekundeeris professor Mihhail Lotman. Kuulmisnüüd toimetaja, maris Johannes.