Ründame koos Hendrik Relve. Me jätkame siis oma rännakuid Aafrikas, seal kaugel Tansaania riigis, kus ma nüüd aasta tagasi käisin ja eelmises saates tegime tutvust Tansaania minevikuga ja sealt sai selgeks, kui sügav see minevikukaev on ja ja see on palju pikem ajalugu kui mistahes vabariigil, sest kusagilt siitkandist ju inimmene, kui liik üldse tekkis. Aga tänases saates vaatame siis, milline näeb välja see praegune Tansaania ehk siis selline Tansaania, mis siia saabunud rännumeest tervist. Kas pole põnevat helid, niimoodi mängivad load, oma rahvust, pille ja need load on siis ühed Tansaania rahvad ja loade rahvuspill on õieti nimega nina eriti tihti näeb igavesti põnev välja. Natuke ta meenutab välimuselt Meie Eesti rahvapillihiiu kannelt, aga teistpidi meenutab ta hoopiski vanakreeka legendaarset pilli lüürat. Need midagi nende kahe pilli vahepealselt ja selle keelpilli kõlakast on tehtud puust või siis nahast nagu aafrika pillid sageli ja, ja sealt siis sirutuvad väljapuust raami küljes pillikeeled ja nüüd on just nagu päikesekiirtekimp nagu, nagu jalgrattakodarad, nii et sealt kõlakasti juurest on ta nagu tihedalt koos. Aga siis mida kaugemale kõlakastist, seda laiem on nende keelte omavaheline vahe. Niisugune huvitava välimusega pill ja seda mängitakse ka väga kummaliselt. Nimelt hoitakse seda siis niimoodi, et saab mõlemalt poolt sõrmedega korraga mäledasti seda näppida. Ja vot kui väga hästi seda pinnima siis tulebki välja selline, noh, ma ütleks isegi niukene nõiduslik heli ja see on väga iseloomulik just sele loade rahvale, et teistel rahvastel on jälle teistmoodi pillid ja, ja teistmoodi helid. Ja milline see esimene mulje siis on, kui tuled ränduri Tansanjasse? No meie mõtlesime siis lennukilt tulles kohe kõigepealt Aruša linna. Russo asub Põhja-Tansaanias ja see on selline linn, kust on kõige lühem maa nendesse kõige kuulsamatesse Tansaania rahvusparkidesse, Korongooros ja muud. Ja eks me sellepärast siia Russasse sattusime, et meid huvitasid Tansaanias eelkõige ikkagi looduse pool, need rahvuspargid, aga Arushaise. Ta pole kuigi suur linn, et elanikke on kuskil üle poole miljoni, Tansaanias on olemas ikka väga palju suuremaid linnugi. Aga noh, kui võrrelda meie siin pealinnaga, siis umbes sama palju rahvast. Ja kui linnas liigud, siis need tänavad, hooned, ausalt öeldes ootad nagu rohkem eksootikat, et väga tüüpilised majad on seal sellised ühe või kahekordsed kivist niuksed, suhteliselt niuksed, standardsed, nagu neid näeb ka Euroopas, linnades. Noh, jah, kesklinnas, seal on ka mõned huvitavad esindushooned, seal see kunstistuudio ja muud. Aga jällegi äärelinn, see juba muutub lausa ausalt öeldes nagu mingiks küla. Kas selline küla, mis on ragin, on välja kasvanud oma piiridest ja saab nüüd aegapidi üheks uueks linnaosaks ja ega Russa linna ajalugu ka teab, mis pikk ei ole. Siin oli alguses nii sadakond aastat tagasi üks saksa koloniaalarmee tugipunkt täisrelvastuses käputäis mehi. Ja päris niisugust linna moodi ilmetaks võtma alles viimastel aastakümnetel. Ja nüüd on ta siis niisugune niisugune noh, ütleme keskmise suurusega linn. Ja kui kõndida seal linnatänavatel, siis on selles mõttes lahe, et see õhk või, või see kliima on eestlase sugusele väga paras. Et ta ei ole selline lämmata. Aafrika kuumus. Noh, niisugune 25 kraadi on niisugune keskmine temperatuur seal Aafrika kohta on see ikka madal ja põhjus selles, et Aruša asub siis merepinnast kuskil pooleteise kilomeetri kõrgusel ja selle tõttu on siin ka siis jahedam ja ka sama põhjusel on siin linna tänavatelgi tihti puhumas selline värskendav tuul ja õhk ei ole liiga niiske ega ka liiga kuiv, jälle Aafrika kohta üsna haruldane. Et jälle eurooplase jaoks niisugune para ja mõnusa kuivusega õhk. Ja et kui muidugi jällegi lased pilgu siis üle nende tänaval liikujad, siis on muidugi selge, et sa oled ikka täitsa Aafrikas, mis Aafrikas, sest väga valdav enamus on ümberringi ikka inimesed mustanahalised. Ja samas jälle, kui ma nüüd võrdlesin neid varasemaid Aafrika linnades käike teistes Aafrika riikides need siinse Russaga, siis siis ma panin tähele niisugust asja, et, et siin inimeste riietus, kus oli üle aafrika keskmise suhteliselt hästi riides inimesed ja ka tänavate puhtus, et see on vahel Aafrikas ikka tõeline õudusunenägu, kui räpased nad võivad olla, et tänavad olid ikka suhteliselt puhtad. Ja siit siis ma nagu tegin niisuguse järelduse, et küllap siis Rushalased elavad noh, suhteliselt hästi Aafrika keskmisega võrreldes. Ja, ja näiteks see, mida ka Aafrika linnades ikka igal pool väga tihti näed, on sellised puruvaesed inimesed, keda on kohe valus vaadata, või siis kerjused, vot neid ei hakanud ka arusas seal peaaegu üldse silma. Nii et niisugune ilus, puhas, korralik aafrika linn. Ja samas noh, natukene niisugune, isegi igavavõitu või nagu liiga korralik, üksluine. Aga eks see aru Salegi nii Aafrikas kui nüüd Tansaanias eriline linn selle poolest, et et siia satub päris palju turiste, nad tahavad kõik minna sinna maailmakuulsatest rahvusparkidesse, seda valusat nimetataksegi nagu rahvusparkide väravaks. Ja tegelikult kui hoolega vaatad, siis näed ka tänavapildis no rohkem valgenahalisi kui tavaliselt. Aafrika linnades ja Need on ju Euroopa Ameerika heaolumaade turistid, eks nad siis siia tulles annavad ka kohalikele inimestele natukene seda heaolu juurde siin olles ja, ja, ja teenuseid võttes. Nii et ma ütleksin, et Ta on selline Tansaania esinduslind. Noh, siin kõlas jälle see väga kummaline loo rahvamuusika ja see on üks Tansaania rahvaid ja Tansaanias üldse elab kokku 45 miljonit inimest, küll mõeldes on ikka ju kohutavalt palju näiteks võrrelda mõne Euroopa riigiga, siis on sama palju, kui on kokku Haanjas elanike ja Tansaania ühendvabariik, on selle riigi ametlik nimi ja kuidas need 45 miljonit inimest siis praegusel ajal noh, nii laias joones toime on tulnud. Tansaania ise on olnud iseseisev riik nüüdseks juba veidi üle poole sajandi ja kogu selle aja jooksul ei ole selles riigis olnud ühtegi suurt verevalamist või suurt sõda. Ja see on Aafrika kohta suur asi. Kõige suurem muutus, mis siin Tansaanias on toimunud selle ligi poole sajandi jooksul on see, et et kusagil kaheksakümnendatel aastatel enne seda oli see riik selline sotsialistlik, siis ta muutus aastakümne jooksul pööras ära kapitalismi, praegu ta on niisugune kapitalistlik riik, vaba turumajandus, see tõi siis kaasa ühelt poolt niisuguse majanduse elavnemisega, teiselt poolt ka rahva suure kihistumise, mis seal praegu on. Ja siis selles Pole sajandilises Tansaania ajaloos oli veel oluline muutus see, et 90.-test aastatest hakati esimest korda poliitikas lubama siis mitmeparteisüsteemi. Et enne seal ei olnud selline ühe partei süsteem tüüpiline sotsialistlik ühiskond, aga nüüd siis on ta sammunud sammhaaval ka siukse demokratiseerimise suunas, nii et kokkuvõttes esimene mulje oli nagu see, et niisugust ahastama ajavat vaesust nagu Aafrika paljudes nurkades. Ma olen näinud sellist siin Tansaanias Aružas ei kohta. Aga kui nüüd mõelda veel üldse selle majanduse peale veel üldisemalt, siis, siis noh, üldiselt ta on ikka niisugune tagasihoidlik. Väga tihti on Aafrika riikide majanduse aluseks rikkalikud maavarad. Näiteks Lõuna-Aafrika vabariigis, kus ma olen käinud teemanti kaevandustes ja Botswana'st, eks elabki praegu lauset teemantide peal siis sind Tansaanias selliste maavarade rikkust ei ole, veidikene on kulda ja veidikene teemandid ja veidikene on maagaas ja üht-teist muud. Aga, aga siiski tagasihoidlikult ja kõige olulisem maavara on nii värskelt avastatud, et see on väga värske uudiski veel. See avastati alles 2012. Väga lootustandvalt suured niklimaardlad, aga need ei ole praegu kasutusele võetud. Võib-olla nii tulevast aastast kuskil võetakse ja Botswana majandus üldse ta on ikka eelkõige põllumajandusmaa ja enamik rahvast ikka kolmveerand elab maal ja nad elatuvad siis kas karjakasvatusest või põllupidamisest ja ja see rahvas üldiselt elab ikka nii peost suhu. Sest see põllumajandusDonsannesse on ikka tõtt-öelda algelisel järjel üks erandlik ala küll on Tansaanias seansse sansi parisaar seal ranniku lähedal India ookeanis, seal on hoopis teistmoodi, see on tõeline istanduste saar, seal käib väga hoogne vürtside kasvatatud vaatamine ja eriti kuulsad on sealsed nelgiistandused. See ei ole nüüd see nelk, mida vaasi pannakse, see lill. Nelk on, on see maitseaine, nelgi puid ma olen näinud päris palju Aafrikas, need on niisugused ikka tõeliselt suured puud ja siis nende otsas, siis saadakse seda nelki hästi kallist ja väärtuslikku vürtsi. Ja vot selle nelgikasvatuse alal on sansi paarisaar kohe päris maailmas silmapaistval kohal. Ja kogu Tansaanias põllumajandustoodetest kohviistandustest natukene eksporditakse siis teed puuvilla, nii et üht kui teist. Aga noh, suhteliselt tagasihoidlikult. Ja kui üldse majandusest rääkida, siis on ka muidugi turism oluline majandusharu igal aastal ikka rohkem Turiste Tansaanias sinna kuulsatesse, savandesse, elust, kobisevatesse elukooslustes ja ka päris palju käib nüüd seal turiste sansi pari saarel ja, ja ookeani rannikul. Seal on siis sellised kuurortide niuksed, mugavad puhkamise paigad. Aga kui nüüd mõelda Tansaania teedevõrgu peale, kui rändur tahab seal ütleme, autot rentida ja hakata oma pead liikuma siis võib nii öelda, et noh, ta on ju ilmatu suur maa ja need põhiteed on täitsa heas korras, et saab liikuda küll. Aga kui kõrvalteedele lähed sealt põhitee võrgustikust, siis siis võib jama tulla, need on üsna kehvas seisus teinekord need kõrvalteed. Ja kui Tansaania on ilmatult suur, siis muidugi enamik Tansaania Teid on kõrvalteed ja need on üsna kehvas seisus, seda me saime oma tagumikuga päris selgesti tunda seal rappudes kusagil kaugetes külades siis Tansaania haridustase. Et see on jälle niimoodi, et Aafrika keskmisega võrreldes on see täitsa hea. See on niimoodi, et ligi kolmveerand lastest saavad Tansaanias ikkagi alghariduse kätte, aitäh. Ja Aafrikas on see suur asi. Ja kirjaoskajate osakaal rahvastikust on ka ikka täitsa uhke. Ametlikult vähemalt on ta nii 73 protsenti, nii et ikka kõrgem kui Aafrikas üldiselt. Elektriga on Tansaanias nüüd niimoodi, et sellega on natukene nigelasti on seal mõned soojuselektrijaamad ja hüdroelektrijaamad ja ütleme, enamik linnasid on küll elektriga kenasti varustatud, aga küladest enamik on tänase päevani ilma elektrita, enamik Tansaanias tangi külad, nii et siis kogu Tansaanias on elektriga varustada praegu ainult 20 protsenti. Ja ma ei tea, kas sellepärast või, või muudelt põhjustel, aga Tansaania rahva iive ehk siis rahva juurde, kas on päris kõrge. Et see on kuskil seal kolm protsenti tee aastas? Ma ei tea, kas elektril ja laste sündimisel on, on otsest seost, aga see on lihtsalt minu maailma rändude kogemused, niukene kirvereegel on küll see, et nendel maadel, kus on hästi vähe elektrit, seal on hästi palju lapsi. Kuidagi ta nii on ja noh, tore on vähemalt mõelda, kui see isegi tõsi pole, et vot kui elektrit ei ole, siis ei saa väga paljusid muid asju teha, et siis inimesed pühenduvad rohkem teineteisele ka mehed ja naised ja siis tuleb ka rohkem lapsi. Igal juhul, näiteks Eestiga võrreldes on see ikka väga vastupidi, et meil on kõik elekter ikka külades täitsa olemas ja iibega on meil suured probleemid. Et vahel ma olen noh, nii rohkem naljaviluks mõelnud, et kui teeks Eestis niimoodi korraldaks sellised elektrivabad päevad, üle-eestilised, elektrivabad päevad ja siis vaataks, kas mõne aja pärast on märgata, et iive on veidikene nagu paremaks läinud. Ega seda ju ei tea. Teadusliku tõtt öeldes peab niimoodi ütlema, et enne ei tea, kui pole läbi katsetanud. Aga ikka huvitav mõelda, et kui korraldaks selliseid elektrivabu päevi Eestis ja vaataks, kas turgutab iivet või, või mitte Üks kõige toredamaid maaeluelamusi Tansaanias oli minu jaoks gypsy farm. Me olime seal kohe esimese ööpäeva, kui me Tansaanias jõudsime. See on niisugune koloniaalstiilis, hooned ja istandused ja aiad, see gypsy farm rajati kunagi 1929 igal aastal, siis olid seal saksa kolonistid, kes selle rajasid. Ja sel ajal oli ju Tansaanias asuma, pärast muutus ta Inglismaa asumaaks ja, ja siis kuskil 1959 oli siin omanikuks Margaret kips ja otse Margaret kips ehitas siis pool sajandit tagasi umbes selliseks selle kipsis farmi. Praegusel ajal on kõik need hooned ja kõik need ümbritsevad aiad ja ja muu. Ja seal on nüüd siis niimoodi, et ta näebki välja nagu, eks koloniaalaegne, selline mõis või midagi taolist kõigi oma aedade, Istandustega ümber selle peahoonet, et on hästi palju aedu, iluaiad ja tervisetaimede aiad, vürtside aiad ja kes teab, mis kõik aiad, niuksed, varjulised ja, ja liigirohked ja nendest kaugemal on siis selline kohvi, suhkruroo ja muud istandused, siis veelgi kaugemal pargid ja karjamaad. Ja nii nagu Margaret kipsi ajal oli niimoodi, et kul Talle tulid külla võõrad, siis ta kostitas neid jookide toitudega, mis olid valmistatud oma farmi saadud, sest nii tehti ka praegu meiega näiteks kipsi, kohvi, seda oli seal vabalt saada siis kogu aeg joo, palju tahad ja see oli valmistatud siis sellesama farmi oma istanduse kohviubadest just värskelt röstitud ubadest. Ja see kohv oli, oli tõesti väga puhta ja romaatse maitsega ja seda sai sealt ka kaasas. Ma ei saanud kiusatusele vastu panna ja, ja ostsin kaasa, siis otse mu silma all tehti seal kipsi farmis rästik, tee neid ubasid. See oli ka omaette vaatepilt, niisugune suur vanaaegne plekist trummel, kus sees siis hõõguvad söed ja seda siis neeger, siis keerutab suure vändaga ja, ja tuleb väga head lõhna sealt trumli seest ja siis pakitakse see õhukindlalt selle kaasa. Ja natukene on mul seda siiamaani alles kodus ja kui on niisugune eriti pidulik päev, siis jahvatan kohviveskis neid ubasid ja, ja teen ise seda kohvi ja nii kui see room ninna tõuseb, nii tuleb meeltega koguse kipsifarm. Et seal olid näiteks need toidud, need olid ka ikka väga stiilsed mudelid, hästi vahelduslik, okkad, hästi ehedad ja maitsvad, ikka alati tehtud siitsamast saadud piimast, köögiviljadest, lihast ja muudest saadustest ja seal kipsi farmis lausa õhutati niimoodi ka, et mine kolasin omapead ringi, et avasta ise seda räägi inimestega põldudel ja karjamaadel ja aedades ja ja uuri, kuidas elu käib ja seda tegime ja omaette nauding oli hulkuda ka nendes varjulistes aedades. Et seal oli ju hästi palju troopilisi taimeliik ja paljud nendest õitsesid ja kui on palju õisi, siis on ikkagi ka alati palju liblikaid ja liblikaid lendas siin väga mitut liiki. Üks jäi eriti hästi meelde, see tiirutas õhtul mu akna all, see oli niisugune tõsti, niuke käelaba suurune, hästi eksootiliste värvidega kummagi tiiva peal suur tume laik nagu silm. Ja siis linnulaul, noh, kui on palju puid ja põõsaid, siis muidugi lindudele meeldib siin olla, selge see. Ja see aafrika lindude mitmekesine koor, see oli ka täitsa omaette nauding. Aga siis veel need gypsy farmi ümbruse maastikud, see oli ka täitsa omaette nautimisväärne. Farm asub niisukese kõrge mäenõlval ja sealsed ümbritsevad künkad on sihuksed rohelusse uppumas. Ja siit avaneb ümbrusele niukseid Beatöörid tuttavalt avaraid vaateid. Ja siin olles ja, ja siin kuskil rõdu peal seda kohvi juues ja ja seda kilomeetrite kaugust haljendavad. Aafrikat vaadates tekkis kihti niisugune tunne nagu noh, et umbes see vana hea aafrika niukene võiks öelda kujutlust Aafrika mitte tänapäeval ei ole, aga aga mida kirjeldatakse paljudes eelmise sajandi aafrikateemalistes raamatutes? Näiteks üks minu lemmikraamatuid siiamaani on Karenemligseni romaan Aafrika äärel. Et Karen pliks oligi ju plantaat tor Dali, Taani, paruness, ta elas küll mitte Tansaanias, aga naabermaal Keenias, aga väga samasuguses istanduses nagu see kipsis farm siin. Ja ta elas seal kohe paarkümmend aastat, nii et ta sai ikka põhjalikult süveneda sellesse elusse ja olustikku ja siis ta asjaolude sunnil läks Aafrikast minema. Ja kui ta oli nüüd eemal olnud, siis aafrika igatses need mälestused, muljed, elamused, need olid nii tugevad, et siis ta kirjutaski selle romaani Aafrika äärel. Ja see on tõesti maailmakuulus raamat tõlgitud väga paljudesse keeltesse, muide ka eesti keelde ja selle järgi on tehtud ka film samanimeline film, samuti väga menukas. Et sedagi on siin Eestis näidatud. Aga kui need mõeldes selle raamatu peale ja see, kuidas kirjanik kirjeldab seda, seda Aafrikat, siis seal on see meisterlikkus ja köitus on just selles, et ta oskab sõnadesse panna seda aafrika õrna, läbipaistvat, erilist, väga raskesti tabatavat õhustiku. Ja kui sa seda loed, tekivad niisugused pildid ja, ja lõhnad nagu. Ja ka see Aafrika koloniaalfarmi õhustik. See, kuidas see igapäevane elu seal käib, millised on need hooned, kuidas inimesed töötavad seal põldudel ja aedades. Et see tunne, see, see niisugune meeleolu, see on ka seal Plictioni raamatus väga mõjuv ja vot siin kipsi farmis olles, see tuleb kõik meelde. Ja samas jälle, kui sa siin oled, siis tegelikult kõik see natukene häirib, sest sa mõtled, et etno tore küll, idüll ja, ja nii edasi, aga tegelikult on see raamat Aafrika äärel ja see, see lumm, mis sind sind haarab, nad on natuke liiga täiuslikud, Ligasused kontsentreeritud liga, liiga kaunid, et olla päriselt. Ja ega päriselt ju ei olegi, kipsis vahend on praegu hoopis teistsugune, taju on selline, kus siis ausalt öeldes siis nagu edendatakse või siis taas elustatakse seda vana koloniaalaja hõngu. Aga tegelikult on praegune Tansaania ja hoopis teistsugune, et siin ei ole ju enam neid valgeid kolonisaatorid ja alandlik Ko musta kohalikku rahvast. Et see on kõik niisugune luuakse lihtsalt niisugune teadlikud selline elamustepaiku ja noh, tore on, saad elamuse. Aga ütleme siinsamas farmis ringi käies sai siis natukene kaika nuusutada Ta tegelikku tänapäevast Tansaania maaelu ja ka maaperedega suhelda ja, ja vaadata nende elamist ja olemist ja, ja kuidas nad suhtuvad üldse elusse ja, ja maailma. Et nad suhtlesid väga hea meelega ja, ja olid niisugused avalad. Ja muidugi see tänapäeva Tansaania maa pere elamine, noh Meie eestlase pilguga vaadates pole enne Aafrikas käinud, siis siis ta mõjub ikka väga kasinana ja ja kehvakesena. Et need elumajad on ikka rohkem hütide moodi ja sisustus on ikka väga-väga tagasihoidlik, palju selliseid noh, võiks öelda vabaõhumuuseumiesemeid ehk siis traditsioonilisi eelmiste põlvkondade tarbevahendeid ikka veel kasutada näitusel. Ja samas inimesed ise on selle juures väga rõõmsameelsed, väga naerusuised. Ja minu meelest niimoodi see suhtumine, et mis meie elul viga, Dani laual, katus on pea kohal, millestki hädavajalikkust puudu ei ole ja ei ole need Tansaania põllutöölised ja aednikud, kellega ma seal suhtlesin, sugugi alandlikud või, või sellised silmi maha lööma, kas sa nendega räägid, ta vaatab sulle otse silma ja ja vägagi nii-öelda sirge, seljaline ja otsekohene. Aga üldiselt on Cap täiesti kindel, et siinsed inimesed olid eluga rahul. Ja pärast, kui me sõitsime juba laiemalt ringi Tansaanias, siis sa räägime päris palju niisugusi, külasid ja reeglina olid need rahulolevad maapered seal, kus maapind oli piisavalt viljakas, kus oli piisavalt, et mullaviljakust, kus oli piisavalt niiskust siis ju toidab maa inimesed ära, saab pidada aeda ja põldu, leib on laual, aga seal Tansaanias hästi laialt ringi sõita, muidugi nägime ka väga palju teistsuguseid külasid ja need olid siis need karjakasvatajate külad. Karjakasvatajate külad asuvad reeglina viletsamatel maadel seal, kus maaliga põuane, põldu ei saa pidada. Karja saab pidada ja kari ajab inimestel elu sees. Aga need inimesed elasid kohe päriselt vaesemalt ja ega nendelgi siis päris nalja surmaohtu praegusel ajal ei ole. Aga ikkagi, ma arvan, sugune tühja kõhutunne või see toidunappus, see on neile küll väga igapäevane asi ja vot sealsetes karjakasvatajate külades inimeste näod ei olnud enam tihti nii rõõmsad ja, ja nad olid lausa natukene isegi niisugused mornivõitu. Ja kui mõelda kogu Tansaania riigi peale, siis kokku on ikkagi priskelt kolmandik kogu Tansaania ela nikest ikka siis kohe ametlikult vaesed. Ehk siis sellised, kes siis nälga ei sure, aga, aga tõesti toidupuudus on neile tuttav asi. Et kokkuvõttes ei ole see Tansaania tänapäeva elu-idüll sugugi. Aga teistpidi, kui jälle mõelda teiste Aafrika maade peale ja kuidas seal elu on, siis on siin elu täitsa heas seisus. Elatakse küll vaesevõitu, aga riik ise on ikkagi rahulik ja turvaline. Nii et võib sinna rändama minna küll. See oli siis nüüd veelkordse Tansaania põhjaosas elava loo rahvamuusika väga erinev teistest Tansaania rahvaste muusikast just selle keelpillitõttu, see eriline kiti, mis teeb väga erilist nõidusliku häält. Aga järgmine saade tuleb hoopis eriline, sellist ei olegi kuula rändajat saatesarjas kunagi varem olnud. Nimelt et oleme selles järgmises saates kahekesi koos teise maailmarändur, iga tema nimi on Kaido Haagen. Kaido Haagen on allveerändur või allveepiltnik? Nii võib tõesti öelda, sest ta on käinud oma reisidel väga palju just sukeldumas erinevates maailma ookeanides ja sellepärast viib ka meie jutujärg järgmises saates sinna allapoole maailma ookeanide veetaset. Rändame koos Hendrik Relvega.