Tervist, mina olen Urmas Vadi. 2002. aasta alguses kirjutab Jan Kaus ajalehes sirp järgmist. Ma olen muuseas mõtelnud, et kuidas ma reageeriksin, kui mind kutsutaks kroonika kaane peale? No tegelikult on muidugi selge, et ei kutsuta, kes sellist karvast ja lühinägeliku kolli ikka sinna tahab. Aga kui ma keelduksin kindla peale, aga ma ei saa sinna midagi parata. Et ma oleksin kutsest pisut pisut meelitatud saatest vikerraadios. Kaus ei keeldunud head kuulamist. Tere tere. Me istume praegu sinu kabinetis Tallinnas, Harju üks, sa oled Kirjanike Liidu esimees, nüüd juba päris mitu aastat olnud mõnes mõttes Inemise sisu, et kuidas seda siis avada, et oleks ju tegelikult palju õigem hakata rääkima sinu raamatutest koha. Aga muidugi on väga intrigeeriv küsida midagi selle sinu ametikohta, sinu amet, Kirjanike Liidu esimees olemine. Et see ei ole ainult see, et sa oled hea kirjanik ja käid ringi ja esindajat mingisuguseid kirjanikke, vaid sa pead ka hea seisma kõigi nende oma liikmete eest, kellel on kõigil kindlasti mingisugused mured ja hädad kõiksugu üritusi korraldama ja järelikult peab see soosele kirjanduse eest seista. Oleme hästi suur. Mis see on, mida sa kirjanduses niimoodi leiavad, et olla Kirjanike Liidu esimees? Ühesõnaga jah, siin on nagu tegelikult kaks tasandit, justkui ütleme, ühe medali kaks poolt üks on siis kirjanikud ehk siis need isikud need inimesed, kes teevad kirjandust ja siis teine on siis see kirjandus, mis kirjanikeks nimetatavate isikute töö tulemusena sünnib ja mis tegelikult hakkab elama mingist ajahetkest alates oma elu. Ja noh, ma olen tihti ütelnud, et kumma eest mul siis Eesti Kirjanike Liidu esimehena tuleb rohkem seista, et ühelt poolt ma isiklikult tahaksin seista rohkem kirjanduse eest ehk siis selle kirjanike poolt loodava eest aga sellest seistes paratamatult tuleb seista siis kirjanike eest, et neil oleks võimalusi kirjandust luua, kirjandust teha, kirjandust mõtestada. Ja need võimalused paraneksid. Selge on see, et igal inimesel on mingi teatud hulk energiat, mida ta siis jagab ühe või teise vahel, et sina kui kirjanik mõnes mõttes sa oled ju ikkagi ametnik, et kui emiteerida ja küsida, et miks sa siis sellises ametis oled, et miks sa raamatuid ei kiideta, sa kirjutad raamatuid, aga et sa saaksid ju veelgi rohkem kirjutada. Vot see on väga huvitav küsimus, tegelikult see on mingis mõttes väga paradoksaalne olukord millest ma olen viibinud, need viimased aastad. Ma mäletan, et kui minust oli saamas Eesti Kirjanike Liidu esimees, siis toonane esimees, kes nii-öelda teatepulga mulle üle andis, matis Herkel mingis mõttes nagu hoiatas mind või jah, ütleme nii, et hoiatas mind. Alates hetkest, kui minust saab esimees, tuleb mul kirjanduslik tegevus tahaplaanile jätta nii-öelda teisele kohale, esmaseks muutub see administratiivne, bürokraatlik ja kindlasti ka ütleme kirjanduseluline töö, mis Eesti Kirjanike liidus pidevalt vajab, tegemist. Selline hoiatas mind justkui kuidagi väga ärritas, ma mõtlesin, et hambad ristis, ma pean saama olla kirjanik samal ajal kui ma olen Kirjanike Liidu esimees, mulle tundus kuidagi väga absurdse olukord, kus Kirjanike Liidu esimees ei suuda olla esimehena samaaegselt kirjanik. Aga samas saan aru täiesti, mida mõtis Herkel mõtles, sest see töö hulk kui ütleme, et teatud selline stressitase, mis selle tööga kaasneb, loomulikult tekitab olukorra, kus näiteks romaani kirjutamine on osutunud väga raskeks, aga ma justkui hambad ristis kõikidele faktidele vaatamata püüdsin siis kirjanik edasi olla. Ja kõige paradoksaalse selle olukorra juures ongi see, et mitte kunagi oma elus pole ma niivõrd palju kirjutanud ja tundub isegi, et niivõrd hästi kirjutanud, kui Kirjanike Liidu esimehena olles Se Kirjanike Liidu esimeheks olemise aeg, mis varsti mul ümber saab märtsi lõpus, siis käesoleval aastal olnud selles mõttes suurepärane. Kirjanikud oma olemuselt vist on ääretult egoistlikud, kuna nende looming reeglina ei vaja noh, nii tiim, võõrki või mingit ühistööd või teiste loominguliste inimeste arvestamist, kui näiteks ma ei tea stsenaristide või filmiprodutsentide või filmilavastajate töö või teatriinimeste töö minule kui paadunud egoist teile on olnud väga mõnus tegelikult vahelduseks seista ka laiemate huvide eest ja noh, mitte ainult ekskirjanikkonna huvidest, vaid noh, tihtipeale kogu loomerahva huvide eest, et vaadata enda nabast nagu tööst johtuvalt kaugemale ja ma loodan, et see on kuidagi mulle sedasi külge jäänud, et nemmad edaspidi vaatan siis mitte mingist ametist johtuvalt hoid intuitiivselt instinktiivselt enda nabast kaugemale, et see võime on mul mul tekkinud. Ega ikka paljud inimesed ei oska ette kujutada, et mis töö see siis ikkagi on? No see on umbes nagu president, kes käib lastega kohtumas ja ja siis lõikab kuskilt kooki ja räägib vanainimestega juttu ja võiks arvata, et sina, kui Kirjanike Liidu esimees võiks midagi sama teha. Kirjelda enda ühte päeva, näiteks tänast päeva. Tihtipeale jääb mulje, et Kirjanike Liidu esimees tuleb tööle, joob kohvi, loeb ajalehti, ringutab, mõtleb, vaataks mõned meilid läbi, siis tuleb mõni kolleeg, joome teise tassi kohvi ja nii edasi. Tegelikult tihtipeale on olukord hoopis teine, eks ole mingil moel ka esimehe enda valikute küsimus, et ma arvan, et tööd saab teha mitut moodi. Selles mõttes on Kirjanike Liidu esimehe töö. Huvitav, et siin saab ise seda töö hulka ja töö kvaliteeti ja kõike kontrollida või, või suunata või seda mahtu suurendada või vähendada vastavalt nagu enda sisetundele. Täna on olnud selline tööpäev, et kõigepealt hommikul ma kirjutasin ühele rahvusvahelisele loomemajade võrgustikule SC Käsmu loomemajast siis sellele järgnes kohe teine tekst. Sis liikme kiri kõikidele meie liikmetele erinevate stipendiumide osas, noh ja jälle, mis puudutab loomemajasid olema ka romaanivõistluse žürii esimees oli romaanivõistluse žürii koosolek, arutleti käsikirju, mis on loetud ja tehti nii-öelda jooksvalt romaanivõistluse tööd. Seejärel oli, oli siis töötõlgetega, kuna varsti ilmub loomingusse Soome kaasaegse kirjanduse erinumber ja väga suur osa sellest on ka minul seal teha ja luuletõlgete koordineerimine Loomingu toimetuse poolt minu õlgadel asetatud ja siis ma veel loomingu jaoks töötasime kõne tekstiga, mis ma kunagi pidasin Soome Instituudis eelmise aasta lõpul, kui mälestati nende toonast kunagist Soome Kirjanike Liidu kauaaegset esimeest, eelmine aasta manalateele läinud Jarkku lainet, tegin selle tekstiga tööd ja siis tulid sina noh, tihtipeale tõesti see töö nõuab üsna head stressitaluvust ja noh, minul seda nii suurelt ei ole jagatud. Tikin palun tõesti olukord, kus noh, ilma liialdamata, Elisat nii mobiiltelefon heliseb. Lauatelefon on, keegi on ukse taga. Ikkagi see vastandus või sinu roll, et see, et sa oled kirjanik ja Kirjanike Liidu esimees, et et sellega ma kujutan ette, et kasvõi mingisugustes kohtades on kindlasti probleeme tekkinud sulle, et sa ei saa enam olla. Jan Kaus. Luuletaja prosaist väidet saab paratamatult oled ka Kirjanike Liidu esimees ja sa ei saa sellest lahti, et ei, et mis te nüüd esindaja praegu kedagi, et ma olen siin luuletaja. On väga paljusid olukordi, kus ma ei tahaks sellest lahti saada, kus ma kasutan seda ära. Selles mõttes on Eesti Kirjanike liidul vedanud, et tema eesotsas on praegu inimene, kes usub eesti kirjandusse, tihtipeale ma käin esinemas just nii, et ma loen ette mitte oma loomingut, vaid oma kaasaegsete loomingut, et mul on juba tekkinud täiesti mingid sellised stampluuletused, näiteks, mida ma väga hea meelega esitan ja ja tihtipeale mu kolleegide üllatuseks minu enda suureks rõõmuks nad väidavad, et mesitan neid paremini kui nemad ise, sest noh, ma olen neid nii palju juba kuskil erinevates kontekstis erinevate publikutes ette lugenud. Kui ma saan, kui mulle antakse võimalus propageerida eesti kaasaegset luulet, näiteks lugeda ette seal Elo Viidingu, Asko Künnapi, Jürgen Rooste või Mats Traadi luulet, siis ma teen seda ja ma teen seda hea meelega, et ma teen seda täiest rauast. Ja ma püüan seda teha väga kõrgel tasemel, eks see on üks minu töö, ma arvan, kõige mõnusamaid aspekte, kui oleks võimalik teiste kirjanike liidu esimehe töö seisneb selles, et käia mööda maad lugemas ette Eesti kaasaegset luulet, siis see oleks nagu ideaaltöökoht. Mõnes mõttes. Ma arvan, et, et see valmisolek esineda ja käia rääkimas on nagu väga oluline, sellepärast et arutasite tänu sellele on mingis mõttes laienenud nende huvigruppide või inimeste ring, kes mind kutsuvad esinema, ütlesime paari kuu eest ma käisin rääkimas eesti politseis, eesti kirjandusest ja mul oli väga hea meel selle üle selles mõttes, et eesti politsei tunneb huvi sellise asja vastu, eks et see oli mõnes mõttes nagu kurioosne juhtum, aga teisalt väga teretulnud selliseid ettepanekuid ma alati kasutanud Harnist kinno. Kuule, loe mõni luuletus, mida sa politseile näiteks lugesid? Sani Jürgen Rooste luuletus milleks on vaja luulet, on ilmunud tema seni viimasest luulekogust ilusaks inimeseks, mis ilmus aastal 2005, võitis Kultuurkapitali luuleauhinna. Milleks on vaja luulet, ma küsin, milleks, kas luule lepitab meie lahku läinud vanemad tipa-tapa käekestest kinni, ilusti jälle kokku, nii nagu salat on läinud, nagu sikk on käinud linnulaul ja päiksepaiste milleks on meile vaja luulat, kast aitab kuidagi alkoholist loobuda, jumal küll, mõtlesin alkoholist loobuda, milleks sellest loobuda, see on meie rahvuslik eripära treid maal kõvem veel kui Welcome to Estonia mõõdu. Siis lähme baari juba Hemingway teadis, et igas maailma sadamas on üks eestlane end põhja joonud end ankruks joond. Milleks on meile vaja luulet? Kui me emad stardivad alko nautidena ühe või sumbuvad ühe meie ja nende vahele jääb lõhe ja antidepressandid ruulivad kastreeritud universumis, milleks on vaja luulet? Kas see kotib kedagi, kui perre idioote kirjutab ilusaid hämaraid sõnu, et sõdo, ärge pidage, sõdu jääb siiski tapmata, et raha on paha, jätan täna sürjaalses super hüper megamarketis käimata, jah, milleks on vaja luulet, kas ta maksab üüri ja käib minu eest tööl ja mõtleb välja, kuidas ma saaks oma naisesse taas armuda, kas ta peletab nälja ja hoiab mind purjus ööl linna pääl ja mil ma olen maasia löödud ja möödujad ei peatunud, kas ta aitab mind jalule. Teisalt, milleks on vaja Eesti riik, Eesti riik on nagu krohv omani, luule, tuulemaa, juhtunu, Polunoi, too kuhugi mind siit minema ja pangad on nagu klassikute kuldaväärt. Luule ja teadlased nokitsevad Omariinide kallal, sotsioloog, otsi pallitreeruvaid sõnu, et udu uuringuisse hinge puhuda, jah. Ja Sekson nagu luule korralikus keppis on kõvasti neljajalgset Rohjust profisporti kirjutatakse eliigilises distihhanist. Ma küsin, milleks, milleks on meile vaja luulet? Ma küsin seda endalt ja sellelt tüübilt, kes tööks peseb autosid sellelt ilusalt Briti Nõukogu tibinalt, kes luuletajaid maale toob ja homodele diktorilt ilusas ööklubis neoontulede valgel, ma helistan erootikatelefonile ja lukuabisse küsinud, milleks on meile vaja? Kuulake, mis ta mulle vastuvad, kuulak ise. See on juba peaaegu luule, see on peaaegu Underi stroofide vääriline. Jah, tõesti, milleks? Aga mis sa ise sellele vastaksid, kui oleks lukuabis või või no ütleme, et kui keegi sulle helistab siiasamma sinu kabinetti Ega ma ei oskagi midagi vastata, minu arust olukord on selles mõttes väga raske, absurdne, et kaasajal nagu keegi küsi näiteks võrkpallurite käest, milleks meile võrkpall kõik peavad seda endastmõistetavaks, et võrkpalli eksisteerib. Eesti Televisioon kannab kindlasti ilusti üle uudiseid võrkpalli, Eesti meistrivõistluste kolmanda ringi kohtumistest. Ja probleemi pole. Millegipärast küsitakse ta tihtipeale kirjanduse käest, et kirjandus justkui vajab pidevalt mingit eneseõigustust, mina nagu ei saa sellest aru, ma ei leia, et võrkpalli pole vaja, aga aga noh, kirjandust on mõneti ehk mingil tasandil rohkemgi vaja kui ükskõik missugust spordiala. Isegi kui see otseselt silma ei paista, siis ilukirjandus hoiab seda keelt, milles ta sünnib pidevalt käigus või elavana või nii-öelda taastoodab idas tekitab keelt. Minu jaoks kirjandus on mingis mõttes nagu keelevereringele ilma keeleta, nende kujutaks küll ühtegi inimest ette. Et keelt me kasutame iga päev ja noh, minu arust on väga oluline ikkagi tajuda võib mõtestada seda, kuidas keelt kasutada, et kas lihtsalt rääkida sellist argiloba või püüda ka vähekene poeetilisemalt või rikkalikumalt väljendada ennast ja oma mõtteid. Nii et selles mõttes minu jaoks ei ole küsimust. Kui nüüd hüppaks kuhugile mujale, noh, need on nagu natukene selga, et mida sa siin teed ja noh, inimesed, kes lehti loevad, on su näopilti näinud, lugenud artikleid ka mida sa kirjutatud päris palju. Aga et kas sa ise oled õrnas eas ette kujutanud, et sinust, et noh, saab see, kes sa praegu oled, ma ei mõtle üldse seda nagu ametit või seda kohta, et kus me praegu oleme Kirjanike Liidu esimehe kabinetti, vaid et seal on ilmunud romaan. Demomillel on nüüd teine trükk ilmunud ja mina esimest trükki ei saanudki, sest see oli läbi müüdud, kui mu poodi läksin ja ostsin teise trüki, räägi, mida sa lapsena mõtlesid. No vot, ma ei tea, no mõnes mõttes siis noorukieas ma võib-olla mõnes mõttes unistasin sellest mida ma nüüd olen saavutanud, kuid teisalt noh, ega ma nüüd ei tunne, saavutata oleks midagi väga põrutavat. Eestis on väga palju toredaid minust palju andekamaid võimekamad inimesi. See, et temal on hästi läinud, et on palju müünud, et ta on saanud väga positiivseid vastukajasid kriitikutelt, see teeb ainult rõõmu. Teda on müüdud praeguseks juba üle 1000 eksemplari ja see teine trükk on põhimõtteliselt mitmest poest juba otsa saanud. Kirjastus kaalub juba kolmanda trüki, no see on ainult rõõmustav, aga teisalt et teised ütleme, mis puudutab temani eetilist sisu, kui ka siis ütleme esteetilist taset, siis noh, mul on küll praegu selline tunne, et ma olen niipalju veel saavutada, niivõrd palju veel liikuda. Mu paremad raamatud on veel kirjutamata, nad vajavad kirjutamist, selles mõttes on see väga positiivne tunne, aga teisalt ma nüüd ei tunne, et mul oleks midagi väga põrutavat korda saatnud. No ütleme, mingi selline kirjutamise pisik võib-olla mul juba ammu sees olnud, sest ma mäletan, et kui ma olin, käisin kuskil viiendas või kuuendas klassis, siis ma kirjutasin sellise klus romaani, mida meese illustreerisin, selle nimi oli surnud, mehe käsi oli selline piraadiromaan. Aga muidugi see oli täitsa kreisi värk, sellepärast et seal oli mingi indiaanlase, kellel olid sellised korea nime millegipärast mingiks hingu kuu ja mingid taolised tüübid. Ja siis ma mäletan isegi, et ma olen sealt üks koht meeles, et mingisugune kauboi millegipärast ma ei tea. Millegipärast mingi kauboi oli mingi mereröövlilaeva peal. Ta vist vallutas selle mereröövlilaeva ära, siis ta võttis püstoli välja, hüüdis pastoi pättis. See on mul meeles, et mingi selline kirjutamise vajadus on mul olnud kogu aeg sees, aga ma ei ole üldse nagu andekas tüüp või selles mõttes, et ma ei ole selline Jürgen Rooste taoline jumala armust andekas, kes lihtsalt võtab kätte. Ta kirjutab sedasi viie minutiga kaustiku täis suurepärast luulet, eks, et ma olen pidanud õudselt palju tööd tegema. Mida ma nüüd ei arva, et Jürgen Rooste või teised nagu loomust andekad inimesed teeks vähe tööd. Aga mina olen pidanud väga palju nagu, et oma töötama, töötama, kirjutama, kirjutama kirjutan, ma olen arvatasti, tuhandeid lehekülgi, igasuguseid kaustik, täiskirjutamine, totaalset jura, selliseid õudusi, mida ma loodan, mitte keegi kunagi üles ei leia, neile kõlbaks kirjandusmuuseumi kõige sügavamasse keldrisse ka mitte, noh ma loodan, et need on suuremalt osalt hävinud, kuigi ma olen karvane kahtlused näiteks mu toonane noh ka praegune sõber Juku-Kalle Raid, kes pidevalt kõndis kaasas mingisuguseid märkmikke, kuhu siis kõik pidid midagi kirjutama saavad siis ma olen sinna ka mingisugust sellist soga sissekanne, mida, mida võib-olla praegu siis silm ei kannataks ja ma saatsin, noh, kui ma olin kuskil. No ma olen 21 22 aastane, ma saatsin ka tekste loomingule ja vikerkaarde ja nad saadeti sealt tagasi. Toona tekitas sinus kibedust, aga nüüd ma saan sellest täiesti aru, ma olen sügavalt tänulik toimetajatele, et nad saatsid need tagasi sellise väikse märkiga pöörduge meie poole tagasi nelja-viie aasta pärast. Ja no see on ilmselge märk sellest, et ma olen tõesti pigem töökus kondekas. Ma olen lihtsalt ennast üles töötanud. Ma tulin nagu teistpidi uhkust, et kuigi ma ei ole andeks, ma olen selline self meid, men. Ma olen niivõrd palju tööd teinud iseenda kallal, et ma pole nagu jonni jätnud ja olen siis saavutanud mingi teatud taseme kirjutamises. Ja noh, mul praegu tegelikult juba vormub uus romaani idee, aga see tuleb tõesti sedasi nagu samm sammu haaval kukesammu võrra, iga päev läheb väheke valgemaks peas. Võib-olla see on mingisugune väga-väga aeglane inspiratsioon, see on niivõrd aeglane inspiratsioon, et minu meel ei suuda seda inspiratsiooni haarata või mõtestada. Aga pigem ma arvan, et minul inspiratsiooni peale käia, et ma olen lihtsalt töökus oma töökusega, ma olen saavutanud teatud vilumuse tõesti. Siit kohe küsimus sulle, aga mis siis on see noh, mis sind paneb kirjutama, kui sa ütled, et seda inspiratsiooni või ei ole või see väga aeglane või või üleüldse, et mis on see põhjus, miks sa kirjutad? Arutasite mu vastus on mõnes mõttes selline pisut, ma ei tea, kas guayljulik või, või midagi taolist, sellist väga siirupist, aga noh, kui rääkida minu romaanidest, mida on siiamaani olnud kaks, et maailma mõni ja tema, siis kui nüüd võtta nad kihkiwi haaval välja, siis sinna alles jääb selline väga lihtne armastuslugu. Ühesõnaga ootuste raamatut, kus ma püüan siis kuidagi sõnastada või mõtestada seda, mis asi armastus on. Ja noh, loomulikult minu käsitluses pole armastus midagi sellist romantilist, et on nagu sellena armumine, mida saadab ohtul füüsiline tegevus külluslik seks, vaid et pigem on see tõesti selline. No ütleme, armastusega minu jaoks kaasneb mingisugune väga tugev sotsiaalne vastutus. Et see vastutuse teema on temas kindlasti teine tugev tasand. Küsimus on selles, kuidas seda sõnastada ütleme, et minul ei ole mingisugust soovi püüelda mingi originaalsuse poole minu arust see on nagu kirjanduses selline mingis mõttes läbitud etapp, kõikvõimalikud variatsioonid, loo jutustamise juures on räägitud. Need on ikkagi oluline see, kuidas seda lugu rääkida, mis minu arust on kõige suurem kompliment mulle olnud just tema juures on see, et mitmed inimesed on kritiseerinud romaani sisu kellel ei ole meeldinud see süžeekäik või kellele ei meeldinud karakter. Kuid kõik, noh, ma ei tea, kas need kõik, aga ütleme, suurem osa lõviosa arustanutest või, või nendest inimesed, kellega ma olen rääkinud romaanist on kiitnud romaani stiili. See on väga suur, väga suur kompliment selle pärast, palju hullem oleks see, kui öeldakse, et kuule, et see on päris hea idee, aga noh, ei ole päris hästi teostunud, et noh, see kirjutamisoskus suvel vajaks lihvimist. Sinu esimene romaan, maailm ja mõni minul ollakse romaan väga korda või keegi ei ole lugenud seda, et siis see on ühest teismelisest noormehest. Just enne iseseisvumist toimub see tegevus, et kuidas see noormees siis kuskil agulis endaga hakkama saab, ennast leiab. Ja mulle tundub, et see sinu teine romaan, tema on justkui mingit pidi selle esimese romaani maailm ja mõni jätk aeg on edasi läinud, tegevus toimub tänapäeva Eestis või siis mõni aasta tagasi. Ja, ja ka see noormees, minategelane on, on vanemaks saanud ja ta töötab reklaamiagentuuris copy-writer itena. Sa ise oled ka kunagi kopirait linna töötanud ja kui see esimene romaan sealt või siis nagu ikkagi sind tundes või et võis arvata, et jah, et seal on mingi selline alter ego sees siis selle teisel romaani puhul mingisugused viited või asjad sellele justkui on, aga siis kohe sedasama äratundmise kõrval on, et et ei, et see ei saa sina olla, sest see maailmapilt või hoiak kas mingitesse inimestesse või ükskõik mis nähtustesse on hoopis midagi muud, kuivõrd palju need romaanid sul on olnud ja just see teema sinu enda kujutas. Jah, no tegelikult see on selline laiem probleem maailma mõni sünnis väga kiire aja jooksul on, emal on lõpuks nagu aru saanud, miks ta nii kiiresti mul sündis, et kuna tegu oli esimese romaaniga, siis ma põhimõtteliselt kirjutasin oma mälestused kiiresti paberile, faabul on seal nagu üsna tinglik. Et mõnes mõttes nagu foobla sellel raamatul puudub. Tema puhul oli juba foobolot rohkem arutasite, tema puhul oli kõige põnevam kirjutada just minategelasest, kes on raamatu antikangelane, kuid mitte ainult, eks. Ta on inimene, kes on minuga väga sarnane või on inimene või tegelane või karakter, kes mina võiksin iga kell olla. Mõnes mõttes on see kirjutatud mulle endale nagu mingi hoiatusromaanina, kes mina ise võiksin olla, et selles mõttes jah, väga tajutav nihe, kindlasti oli toimunud. Mingi aeg tagasi, sa paar aastat või, või kui kaua sa töötasid reklaamiagentuuris, et, et kas see oli ka lihtsalt selline juhus, et sa sinna tööle läksid või oli selle taga just mingisugune soov uurida, teada saada, mismoodi reklaamimaailmas asjad käivad? Kindlasti see köitis mind, see maailm ja mul olid selle maailma osas Orts tee noh, illusiooni, mis paljudel kirjutavatele inimestele, kes reklaamiga vahetult pole kokku puutunud, kindlasti on. Selles mõttes mu illusioonid lõhuti üsna kiiresti. Mis illusioonid seal siis olid? No näiteks, et reklaam on looming või et reklaami loomine sünnib nagu ühe inimese ajus. Tegelikult on saanud hästi kollektiivne looming ja seal võivad lihtsalt puutuda asjasse noh, mingid inimesed, kelle suhtes-le reklaami algne looja võib tajuda, et need on täiesti asjasse putkudeni inimesed, reklaami tellija võib seada täisti absurdseid tingimusi. Ta võib kõik nagu noh, vabandust väljenduse eest persse keerata ja noh, sa ei saa midagi teha sellepärast et tema maksab, tema on reklaami tellija. Tihtipeale tuli ette selliseid juhtumeid tõesti, kus reklaami tellija põhimõtteliselt tellis meilt sellist teenust, mille tulemusena ta jõudis arusaamisele, et see idee, mis tal endal oli kõige parem. Aga noh, me pidime tegema tundide kaupa tööd, et, et siis ta selleni jõuaks, sest pidin käima välja ideid, mida ta saaks hüljata. Kritiseerida paljudele klientidele tundus mulle, et seal oli juures see, et osteti nagu mingit emotsionaalset rahuldust, et näed. Ma olen tegelikult palju andekam kui tüübid, kes seda nagu raha eest teevad, et näed, minu idee oligi kõige parem. Kuigi kartuses klienti kaotada ei hakatud nagu ütlema kulat. Mõtlen, et vähegi mees väga huvitav maailm, kui need väga diplomaatiliselt väljendada. Aga läksid sina, kui kirjanik sinna endale ainest otsima. Ei, no kindlasti mitte, kindlasti mitte, ma läksin sinna ikka raha teenima, mingi hetk ma isegi teenisin rahasele. Ei mingit sellist aines otsimistaotlust mul seal ei olnud selleks saine sotsijaks, ma olen üldse väga harv. Miks mitte minna kuhugi naftapuurtorni tööle või põhjanabale või teha midagi ekstreemset läbi, millest saaks pärast vägeva romaani kirjutada? Nikolai batuurinud näiteks, kes on ise rännanud niivõrd palju ringi, et noh, seetõttu suudab mõjuda oma sellistes väga võimsate, selliste mastaapsete mõõtmetega romaanides usutavalt minul nagu aare või isegi valmisolek selliseks aardeks puudub. Mida ma olen ise avastanud, on see, et isegi reisimine on mulle muutunud üsna vastunäidustatuks liidu esimehena olen ma pidanud väga palju reisima, eks ma reisisin palju mõni aasta liidu esimeheks saamist. Mul on ikka sellest nüüd juba üsna suur tüdimus. Minu ideaal on see, et ma istun kodus ja vaatan kõrvalt, et kuidas Eesti ühiskond areneb, mis siin toimub, kuidas inimesed käituvad, mida inimesed mõtlevad, mida inimesed ei taha mõtelda siis kuidagi seda püüda kaardistada oma romaanides kaardistada seda, kuidas inimesed siin maailma nurgas nagu tunnevad või mida nad teevad või või mida nad tegema teatavad. Maailmas rändamine ei ole minu jaoks enam kütkestav, ma tegelikult hakkasin üsna hilja välismaal käima, et mu sõbrad olid juba käinud Pariisis ja Londonis, kui mina esimest korda elus 97. aastal Stockholmi ma läksin ja olin väga roheline, see igasuguse reisimisega kaasnevatest üksikasjadesse nimelt näiteks anname sõitsime laevaga toona, et raha oli vähem. Mulle tundusid need piletid, mida osteti siis lõunasöögile väga kallid, mul oli kogu aeg hirm, et kõik süüakse ära, nagu meie sinna jõuame, eks kiskuma sinna. See masina rootsi lauda jõudsin sma, kühveldasin sellise mõõdutundetult enda taldrikutäisroogasid, mis omavahel eriti hästi ei sobinud ja sooja sööki ja külmlauda ja kõike kala ja noh, kõike. Ja praegugi mu sõbrad naeravad selle asja ees, naerab. Aga jah, et see reis Stockholmi 97. aastal siis tegi nii-öelda otsa lahti, praeguseks Manninen Stockholmis käinud oma kümmekond korda. Stockholm on võib-olla tõesti üks neid väheseid linnasid, kuhu mulle meeldiks minna selles mõttes kuidagi keset vett ja seal siis soolase ja mageda veepiiril ja selline hästi palju soppe on sellel selline mõnus. Ühelt poolt suurejooneline majesteetlik ja teiselt poolt hubane mingis mõttes nagu selline ideaallinn. Mitte mingi jõud ei saaksime panna reisima kuhugi taisse või ma ei tea Uus-Meremaale või ma ei taha. See on minu jaoks seotud sellise stressiga lendamist ma kardan. Olen hakanud nagu mu lendamise ees tundma mingit sellist irratsionaalset hirmu, mida aeg edasi, seda suuremat. Et viimati ma tõesti lendasingi eelmise aasta novembril Maltale ja pärast sõda, siis olen proovinud lendamist vältida ja ja sellega seos on kodunenud selliseid humoorikaid juhtumisi ette. Kevadel käisin Kölnis ja käisin Kölnis bussiga, sõitsime Tallinnast 40 tundi Kölni bussiga, siis pidin seal esinema ja siis need inimesed, kes mind vastu võtsid, noh, nad ei taha mitte midagi teada Eesti olude kohta või selle kohta, kuidas Eesti nii-öelda lõimub Euroopa Liiduga. Need pigem huvitas hull, kes selle asemel, et kaks tundi lennukiga sõita on sõitnud 40 tonni bussiga. Aga naljakas, et just see bussi ja rongiga liikumine on mulle hakanud tunduma kõige mõnusama reisimisviisina. Need võtavad niivõrd palju aega ja noh, seal on, reeglina on seal väga raske midagi muud teha ka. Siis hakkad nagu mõtlema, mingeid poolikuks jäänud mõtteid, hakat mõtestama, midagi hakkab mingisugune poolikuks jäänud novelli süzee lõpuni kerima ennast. Näiteks hetkel, kui ma kirjutan romaanile tema filmistsenaariumi, siis selle stsenaariumi esimese tõmmise ma kirjutasin valmis bussis siis kui ma sõitsin bussi rongiga sügisel Berliini ja Brüsselisse. Väga mõnus. Aga parema meelega ma ei hakkaks üldse kuhugi minema, noh kui võimalus on, siis sisenen koju ja naudin seda, et ma olen siin mõnusas pisikeses Eestis madala taeval pimedas. Jah, no selle sinu romaanid, tema naispeategelane on stjuardess, tema lendab ka väga palju ja see peategelane ise ka lendab ja sõidab päris palju. Kas sa oled sellise liigitusega nõus, et on väga realistlik raamat, et ühelt poolt on ta realistlik ja sellele lisaks endaga väga lihtsalt loetav? Enne mainisid seda, et sind on hakanud huvitama mingisugused protsessid laiemalt, mis sinu ümber toimuvad ja ja sa oled hakanud selle suhtes ka sõna võtma ja see huvitab sind ja üleüldse mingi inimestega kontakti saamine. Kas seda võiks noh, üle kanda sellele raamatule ka? Naljakas, et see raamat on mõnes mõttes vormieksperiment just sedakaudu, et ma püüdsin nagu igasugustest vormi eksperimentidest vabaneda, sest üks raamat enne seda siis novelli kogundsete tund tegelikult tegelaski, ütleme vormieksperimentidega see raamat koosnes sellistest teksti eksperimentidest. Seda novellikogu on nimetatud väga postmodernistlikus teoseks, kuna ta just mängib selliste loo jutustamise reeglitega. Üks lugu on asetatud sedasi internetiportaali, kus siis käib selline identiteetide vahetamine, on arusaamatu, kes mida kõneleb ja ütleme, sellel solvatakse 11 vastamisi ja kogu see internetiparanoia ja nii edasi. Ja see vastukaja siis, mis on setotunnil osaks sai, oli oli väga vastuoluline. No ma sain aru, et palju kriitikud ei saanud üldse pihta sellele, mis ma tahtsin öelda. Aga noh, mina ei julgeks selliseid üldistusi teha, et noh, kriitikud on lollid selles mõttes, et kui kriitik on kaaluga ja ja kui lugeja ei saa pihta, mida autor on tahtnud ütelda, siis see ei ole ainult lugeja süü. Et noh, mingis mõttes on siis autor kas löönud küll õige haamri kõige naela sisse lihtsalt vales seinas, ühesõnaga et mingil moel on autori enda sihik paigast ära olnud. Ja siis ma nagu mõtlesin, et ma naaseks õige sellise traditsioonilise psühholoogilise realismi juurde, et noh, tegelikult see kaasaegne näiteks inglisekeelne kirjandus, mida ma väga palju loenetesse on suures osas selline väga hea väga inimlik inimsuhetest rääkiv psühholoogiline realism ja no ma proovisin ka sellist psühholoogilise realismi juurde naaseda, tegelikult selles mõttes on see huvitav terve eesti kirjanduse kontekstis, et et eesti kirjanduses ka seda psühholoogilist realismi nopib, et 90.-te proosa on olnud ikkagi üldjoontes on isegi üldjoontes, aga ütleme, need raskuskeskmed on kuskil mujal ikesel maagilise realismi poolel, ütleme seal Ervin õunapuu, Nikolai batuurin, Mehis Heinsaar. See on nüüd selline võib-olla minu kui kirjanduse mõtestaja, see taust sellele romaanile, aga kui mõteldes Laat kirjanikuna kirjutava inimesena, kuidas ma tundsin või mida ma tundsin või mida ma tahtsin, siis siis noh, tegelikult tõesti kui sa ütled, et see on lihtsalt jälgitav, siis mina võtan seda komplimendina, kuna see oli ka eesmärk. Ma mõtlesin ka komplimendina Siis ma võtan seda komplimendina ja noh, tegelikult tõesti see mingi taotluslik lihtsus, et romaan oleks jälgitav, et kirjeldatakse tegevuste ühesõnaga kõik need moraalset sõnumit, mis mul on, need tuleks esile läbi kirjelduste, mitte sedasi otseselt ei paisatakse lugejale näkku. Sest noh, tihtipeale on see, et kui autor valib nagu loo jutustamise asemel võtme, kus ta siis püüab nagu näidata, kuidas tema enda teadvus töötab, kuidas tema teadvus peegeldab kõiki ühiskonnas toimuvat, siis noh, tihtipeale see laad muutub selliseks essistlikuks hõljetondlikuks, isegi aja kirjanduslikuks. Tihtipeale ma võtan kätte raamatu, tahan lugeda ilukirjandust, seda ei ole noh, selles mõttes huvitav lugeda. Ma usun, et kirjanikul peab olema mingi moraalne eetiline missioon. Aga seda ei tohiks nagu liiga lugejale peale suruda. Ikkagi mina arvan, et kui raamatut saab mitmeti lugeda, siis see on raamatu tugevus Sa oled mitmel pool ülikoolides ka olnud õppejõud või loenguid pidanud ja filosoofialoenguid. Kuivõrd palju sind kirjanikuna mõjutavad mingisugused filosoofilised mängud või mingisugused konkreetsed filosoofid või tekstid? Ma arvan, et see hetk jah, kus ma filosoofiat väga palju lugesin, ühesõnaga kui ma ehis õppisin filosoofiat, need olid siis aastate 1995 kuni 98 Need on kindlasti jätnud väga sügava jälje. Ja kuna ees näiteks Martin Heideggeri ka väga palju tegelenud, siis ma kujutan ette, et Heideggeri filosoofia eelkõige siis tõesti see tema hilisem Heidegger see Heidegger, kes kirjutas sissejuhatuse metafüüsika sisse, et, et see on mind nagu väga tugevalt. Ta on mõjutanud tervet mu maailmapilti, mingisugune vastuolu, mida ma olen endale sõnastanud varajase Vitkemistani hilise Heideggeri vastuoluline, kus siis üks pool noh, väga lihtsustatult öeldes kõik filosoofid, palun pange praegu kõrvad kinni, et ta ei solvuks, eks jai satuks raevu. Et keegi jälle siin tuleb teie kaunisse peenrasse sedasi suurtes saabastega mätsarda maaga. Püüan seda sõnastada väga üldiselt. Nii et ütleme, see Wittgenstein pool siis püüab väita seda, et keel ei suuda reaalsust haarata, et keel on alati noh, väiksemamahulisem kui reaalsus, keel alati vaesjastab reaalsusteks, keel ehitab nii-öelda tegelikkuse vahele mingi küll läbipaistva siiski seina. Ja siis Heideggeri poolse hilisHeideggeri pool püüab väita, et ütleme, poeetilises või ilukirjanduslikus väljenduses on ikkagi võimalik. Keel muutub selliseks Hanumaks kuulsis kogu olemasolev sisse voolab, eks ja siis saab lugeda seda siis sealt anumast juua. See kuulus sentents, keel on olemise koda ja nii edasi. Aga noh, ütleme, et, et see vastuolu on minu arust nagu kirjanikule väga oluline või teadlikkus sellest talust noh, ütleme, et ütle, mis sul on mingisuguse piiri taga, samas just ilukirjanduslik väljendus võimaldab neid piira vähekene see asi noh, avardada vähekene laiemaks tõmmata öelda midagi, mis mõnes mõttes on Eksu öeldamatu noh, väga paljud asjad on tegelikult öeldamatud. Noh, ma arvan, et mingid sellised väga sügavad hirmud on öeldamatud ja ikkagi selline väga, väga tugev, kirglik ka armastustunne on mõeldamatu ja väga palju. Mälestused on kuidagi sõnastamatud, aga püüd neid sõnastada hoolimata sellest, et ollakse teadlik nende sõnastamatusest või noh, midagi ilusat luua. Ma mõtlesin, et oleks õige aeg saatesse veel üks pööre teha ja rääkida sellest, et sa oled hoopiski olnud bändimees. Sa oled teinud sellist bändi nagu triinbys. Ja olnud ka kunstnik, noh, ma saan aru, et see bändi tegemine on nüüd kuidagi väga kaugele jäänud. Ta ei ole kaugele jäänud lihtsalt triumfi sil puudus seeneväljund kord poole aasta jooksul Von Krahlis üks kontsert, ta, seda võib paar aastat harjutada, aga aga pikemalt ehk mitte. Ja siis, kui praeguse indi muusika noor guru Rein Phuks pakkus Triifisile eelmise aasta alguses või üle-eelmise aasta lõpus juba arutas seda võimalust tander oma lindistused kõik välja siis no minu jaoks tundus see sellise väga õige hetkel lõpetada. Tegelikult esimene korralik CD plaatimis triumfi seal siis ilmus eelmise aasta märtsis Räpinas, happens oli siis, kui mõnes mõttes nagu siis viimane kogupauk. Aga teised sündisi liikmed reeglina teevad muusikat edasi. Ja, ja noh, ega minul ka ei ole nagu plaani muusikast noh, täiesti loobuda või jätta seda täiesti tahaplaanile. Ma arvan, et ma hakkan selle asjaga jälle tegelema. Ma ei arva, et see saab olema mingi dream. Fischeri juuni on aga midagi kindlasti muusika tegemises peitub mingi, täiesti arusaamatu jällegi sõnastamata võlu. Et noh, ma mäletan tihtipeale kuna sellist kohutavat väsimust, et ma ei viitsi minna kell üheksa õhtul bändiproovi. Mis mõtet sellel on? Sel hetkel, kui seal on kitarr õlal ja and hakkab koos mängima hakkavad tulema mingid korrastatud helid seal täiesti imeline tunne, mõtlesin, et seda nagu ei ei mängi, mis küla, see selline on? Bänditegemise rõõm, noh, see on midagi täiesti müstilist. Ma saan täiesti aru nendest noortest, kes tulevad kokku ja nad põhimõtteliselt oskavad kitarri peal võtta kahte lihtsat uuri, aga noh, see bänditegemise mõnu on midagi sellist tõesti sõnulseletamatult ja samba mingis mõttes seina selle sõna kõige paremas tähenduses, algeline, selline kommunikatsioonivorm või selline koosolemise või, või koosluse loomise või väikse kogukonna loomise vorm. Meie vahel ei olnud selliseid väga nagu selliseid sügavaid sõprussuhteid, noh, ütleme läbi selle 10 aasta. Me oleme koos, olime aga see meie omavaheline suhestus või võime, omavahelised suhted olid seda kummalisemad kuidagi sügavad hoopis mingil teisel tasandil. Et selles mõttes asse trimpisi tegemine on jätnud nagu väga sellise helge hea tunde siiamaani sisse. Mis puudutab kunsti tegemist, siis noh see on ka omamoodi mõnus sellest, ma nagu ei oska eriti palju rääkida selles mõttes, et see on nüüd kindlasti selline tegevus, millega ma noh, ütleme avalikkuse ette ei kavatse tungida. Isegi kui ma hakkan tulevikus rohkem maalima, tegelikult on mul see plaan küll ja ma olen oma elukaaslase maakodus siis Viljandi lähedal sealses endises rehetares siis sedasi maalinud selliste väga suurte pindade peale ja üksnes piltidest ripub seal üleval. Ma arvan, et see on selline isiklik, intiimne teraapiline tegevus, millele noh, ei ole sellist avalikku või sotsiaalselt Tallink täna. Et ma olen aastate jooksul osalenud küll mingitele näitustele lausa sellistes korralikes galeriides. On olnud mingeid minu asju üleval, aga aga ütleme, niiet et minu karjäär kunstnikuna ei ole eriti mainimisväärt. Mulle on alati meeldinud sellistes väga erinevates kooslustes osalemine või tihe suhtlus täiesti erinevates inimgruppides, et mäletan, et on mingi ideaalhetk, oli võib-olla see kuma olin Ehiga seotud siis kui veel tegin bänd ja siis hakkasin ka veel selles luuleri metsas õigem valem osalema. Et see oli nagu hästi lahe seepärast, et noh, need olid mingid asjad, mis mingitel tasanditel üldse nagu omavahel ei haakunud ja noh, ma mäletan ühte väga sellist toredat mälestust. Tulime just Dannyga olnud sellisel väikesel Eesti tuuril koos bändidega. Playndy A-Rühm see tuur sai läbi siis Tallinna raekoja platsile mingi kontserdiga esmaselt kontserdilt otse läksin Ehisse Haide keri süvaseminarile ja siis tekkis selline kukkumine mingisse tühikusse või vaakumisse. See maailm, mis siis seal ehi seinte vahel toimis arutelu mingi Heideggeri olemise ajapeadega kiis sisalduva mõiste üle see noh, väga vaikselt aja mõõdetud inimesed liigutavad oma käsi teistmoodi, inimesed räägivad teistmoodi, on teistmoodi sõna varad. Tal on just onu mingite rokkija ja räpimeeste ka kolmepäevaselt Eesti peal ringi tiirutame pisut, et noh, need on sellised maailmad, mis justkui nagu üldse kokku ei sobi, aga milles osalemine lõppkokkuvõttes on ääretult tore. See avardas väga minu perspektiivitunnet. 2005. aastal ilmus sul luulekogu aeg on paha. Ja selles pühendasid oma emale miks sa ta oma emale pühendasid? Sellepärast, et selle aeg on vahakaane peal, on foto minu emast ja minu ema on seal foto peal on kaheksateistaastane, ehk siis on foto enne minu sündi seal kogu nimiluuletuse aeg on paha, siis kirjeldab mingit sellist fantaasial põhinevat olukorda, et minu ema toonase, siis ema kaheksateistaastase, noh, ütleme mingi kaheksateistaastane tüdruk kauges tulevikus, ütleme sadakond aastat pärast minu surma satub kuskil raamatukogu taga riiulil sedasama, aeg on koltunud eksemplari peale hakkab seda aeg on vaha luuletust lugema, et see on põhimõtteliselt pühendatud inimesele, kes ühele noorele ilusale tüdrukule, kellest kunagi võib-olla saab ema, aga kes noh, ütleme kaheksateistaastasena kui tema saab 18 aastat, võib-olla siis samal ajal möödub 180 aastat minu surmasteks. Et ühesõnaga, et see on mingis mõttes selline filosoofiline, aga mõnes mõttes jällegi väga selline isiklik, intiimne pöördumine. Ma ei tea siis, kelle poole. Nende inimeste poole, kes tajuvad seda aja möödumist, et see aeg on maha, on küll, noh, mõnes mõttes need siis parafraas, väljendist aeg on raha, eks, aga vaha juba olemuselt on väga selline huvitav aine, eks ju, et ühelt poolt küll sulada sulab käte vahelt ära ka teiselt poolt on tolku võime hangudeks kivistuda mõnes mõttes. Ema jah. Ääretult olul inimene, mul on emaga üldse väga vedanud, et ma saan oma emaga siiamaani väga hästi läbi ja me oleme väga head sõbrad ja ma olen päris kindlasti just emale tänu võlgu sellest, et must üldse mingisugune inimene sai, sellepärast see kant tegelikult, kus ma üles kasvasin, suurem osa minu ja gaasimängukaaslasi kos läksid mingile kriminaalselle teele või tabas neid alkoholism, ütleme, et see agulimiljöö, mida ma ka siin maailmas on mõnes kirjeldanud. Et see oli ikka täis sellist päris karm elu mõnes mõttes, et noh, mingisugused asjad, mis seal toimusid, noh neid ma ei taha nagu otsustega meenutada minu lapsepõlve ajal selline lilleline ilus. Mingis mõttes see ema selline hästi tugev natuur, mis ühendab endast määratult suurt jõudu, aga samas mingit määrdunud võimast hellust, õrnust. Kuidagi hoidis mind kogu selle jama eest. Ema, selline kaitsev käsi kuidagi hõljus mu kohal või ma ei oska öelda. Ema selline olek on tekitamast siiamaani, sest väga raskesti sõnastatavat emotsioon ja seetõttu ma aga arvatavasti väga paljudes inimestes otsin seda jõu ja õrnuse tasakaalu või seda, seda, et inimeses on olemas nii jõud kui õrnus. Et inimene suudab olla tugev aga mitte julm, eks, et inimene suudab, suudab olla õrn, aga mitte nõrk. Võib-olla ema oma olemisega kuidagi sätestas mingisuguse ideaali ana arvatasti minust võib-olla siis ma olen hakanud mõtlema, et ma tahtmatult kirjutan oma romaanides selliseid väga tugevaid naisi naisi, kes isegi siis, kui nad on kriisi või stressisituatsioonis, kui neil on halb jäävad mingis mõttes nagu rahulikuks või, või noh, nad ei lähe peast sassi või ühesõnaga Jaka hüsteeritsemist tarvitades on kuidagi täpselt tema mõju, eks. Saate alguses lugesid Jürgen Rooste luuletuse, loen sellest samast kogust, aeg on vaha, üks luuletus. Tegelikult võiks ju lugeda luuletuse, mille pealkiri on ema, kuigi ütleme, et see ei ole siis selline poeetiline sissevaade ema tähtsusse, vaid pigem kirjeldab mitte ema, vaid mind ja see on nagu päriselt sündinud lugu. Ema maa olnud näljane, mänginud rongis harukordse pühendumusega, sopajoodikut tammuris, nutnud ja lubanud, et olen ideaalne laps vagunist tagasi elanud jällegi rolli sisse. Ma ei mäleta, mida tegi ema jaamas õitsvate sireliokstega. Muuseas, ainuke kord, mil ema mul nagu naha täiesti kuumaks disain, on ainuke kord, kus ta mulle tõsiselt nagu peksa andis, Nathan eksis kaks punti sirelioksi vastama, tagumiku puruks. Nii et siis tema isa, minu vanaisa olevat, vaadame krillis silmadega kõrvalt ja siis siis kui emal oli esimese sirel kimbu vastu mu tagumikku puruks peksmisest, oli sisestanud muljet ootasiinalises marssinud sirelipõõsa juurde murdesse tulnud tagasiefekt on muidugi kõik moodsad lastekaitsjad, et ärge nüüd hirmuga, et see oli tegelikult erand ema suhtumises minusse. Ja no ma ei mäleta sellest midagi, ma ei tea, kas sellest saab teha mingeid psühholoogiliselt tabavaid järeldusi minu kogu psüühika suhtes. Ei mäleta seda peksa saamist. Vaat meil on saates selline asi, et külaline küsib ühe küsimuse kelleltki, kellelt ta tahab, kellelt sa, Jan Kaus püsid. Mind on nagu huvitav näiteks selline asi, et tihtipeale inimesed räägivad seda, et nad saaks Eestist minema ja siis ma mäletan seda, kuidas samamoodi kuskil väga õudsa novembril, see oli vist paar aastat tagasi. Reisisime oma elukaaslase Külliga Küprosele nädalaks ajaks ere päike säras taevas, ühtegi pilvetupsu polnud ja 30 kraadi sooja varjus ja nii edasi. Tegelikult töökas nädala lõpuks juba ära nagu ihkasin seda sellist seenevihma ja madalat taevast, ma olen kuidagi väga ihkasin seda tagasi. Mul on selline tunne, et ma lihtsalt ei saa selle Eesti kliimat elada, et see on kuidagi läbi minu keha nii kasvanud, et ühesõnaga kõik need seenevihmad ja need pikad varjud ja ainult sellised niisked metsaalused ja kuuseokaste lõhn pärast vihma ja kõik see sellised poriloigud ja kõik see kuulub kuidagi nii asja juurde. Et ma nagu küsikski, ükskõik siis kellelt, kes siis see järgmine saatekülaline ka iganes oleks. Et kuidas sinuga on, kas sina saaksid elada nii-öelda väljaspool Eesti maastikku? Vastav muusik Allan Vainola. Ma olen ise ka väga-väga palju sellele mõelnud ja ja arvan, et Jan kausil on õigus. Tähendab, ma ei ole ise mõelnud sellest klimaatidest aspektist, et ma mõtlen rohkem, et võib-olla alatise need ilmad siin Eestimaal just ei tõmba nii väga mulle isiklikult see sombune värke siis see jaheduses rõskus nagu väga ei meeldi, aga mina, mina eelistan just eestimaal olla mingitel muudel põhjustel, ma lihtsalt tunnen, et, et see on nagu minu kodu ja, ja see on nagu minu põhikoht ja isegi nagu ilmateadlaste mõtte, kui annab see tunda. Ma olen korraga kuni kolm aastat, olen viibinud Eestist eemal ja isegi oli selline mõtet. Et ei taha enam Eestis elada, et lähen üldse ära siit. Aga sellest ei tulnud midagi välja sellepärast et et olime, olime Soomes, et Soome on küll väga lähedane rahvus ja keel on kõik suusa. Kõik peaks eriti klappima, aga ikkagi ikkagi oli nagu tunda, et see võõras rahvas ei võta teist teist võõrast rahvast nagu lõpuni ei võta omaks. Eestlaste iseloomust rääkides võib-olla hakatasin võrdlema teiste rahvustega ta ei ole, ei ole kõige parem, et eestlased kipuvad üksteise vastu nagu Kader tulema. Aga ikkagi, ma arvan, et siin Eestis nagu on ikka eestlasele kõige parem olla ja eriti annab see nagu jõudu, kui kui näiteks inimene ka niimoodi mõtleb ütleb siis, et see on minu kodu, siin ma elan ja, ja see on minul lahe elu, mida ma siin elan ja ja kõik on kombes kibelegi kuskile ära ja siis seab ennast siin nagu selles mõttes hästi sisse ja ütleb rõõmsalt oma teistele kaasmaalastele. Tere, ja see on kõik väga hästi. Te kuulsite saadet kirjanik Jon kausist. Tema küsimusele vastas Allan Vainola abi eest, olgu tänatud. Udo Uibo. Saate panid kokku Külliki Valdma ja Urmas Vadi. Saates kõlas muusika ansamblilt triimdis. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt ning kirjutage meile elektronposti aadressil vadi ät R punkt ee. Ja veel homme, 22. jaanuaril on Jan kausil sünnipäev. Palju õnne. Kohtumiseni.