Tere hommikust, tänast jutusaadet saame alustada õnnitlusega. Eile õhtul anti Viljandis kätte preemiad kolmele silmapaistvale noorele eestlasele. Ja need preemiad said moekunstnik Reet Aus klikend krõu asutaja Mattias Lepp ja tänase jutusaate külaline, Inglise Kuningliku Draamakunstiakadeemia õppejõud Jüri Nael. Tere hommikust, Jüri ja palju õnne. Tere hommikust ja aitäh. Kas see preemia saamine tuli sulle üllatusena? Tuli küll jah, noh, ütleme, et seal on päris mitu, mitu, mitu asja selle selle auhinna juures, et ma olen nii pikalt olnud Eestist ära praegu ehk et see tuli nagu üllatusena, et, et nüüd nüüd see auhind tuleb siit Eestist ja teine, see, et mul on väga hea meel, et ma mahun veel kategooriasse nooreestlane, et, et see vanusepiir on veel nii-öelda noh, ütleme nii, et ületamata, nii et see selle üle on veel eriti hea meel, et see on noor eestlane ja veel silmapaistev ka. Ma oleksingi tahtnud selle preemia kolm sõna lahti võtta, rääkida silmapaistvuse eest ja noorusest ja siis ka eestlusest. Aga kui me keskendume korraks noorusele, et kui vana sa siis õieti oled? Ma olen täpselt piiri peal, nii selle selle auhinna mõttes. Ma olen 39 praegu. Aga kuidas sa ennast tunned, kas sa kardad ka vananemist? Absoluutselt mitte ja noh, ma tean, et noh, inimesi on erinevaid, osad inimesed väga kardavad seda ja osade inimeste jaoks on see asi, mille vastu tuleb võidelda, mis vahenditega iganes, eks ole. Minu jaoks ei ole see kunagi probleem, sest sest minu jaoks selline vananemine on üks väga loomulik elu osa ja selle vastu võidelda on nagu täiesti mõttetu. Ja samal ajal ma väga naudin seda, et, et Ma muutun nagu vanemaks ja küpsemaks ja ja, ja samal ajal minu hing on ikkagi endiselt veel väga-väga noor ja, ja ja selline jah, milles ma ei oskagi öelda, kuna ma võtaksin selle oma kirjeldamiseks. Ta on väga noor, kelmikas selline krutskeid täis veel endiselt. Et seda tõenäoliselt sellepärast esiteks ma töötan palju noorte inimestega, eks ole, teatritudengitega ja teiseks õpetan eriala, kus selline mängulisus ja, ja noorus ja, ja selline ringi tormamine möllamine kuulub nagu asja juurde, et see hoiab ka mind nagu sellises noores ja värskes tsoonis kogu aeg. Aga millal tantsija vanaks jääb, kui tema keha vanaks jääb, kui ühel hetkel puusad hakkavad valutama ja ma kujutan ette, et tantsijal on eriti valus vanaks jääda? On aga ütleme, et ma ei ole, ma ei ole ju enam selles mõttes nagu tantsija, et ma ei veeda palju aega lavalaudadel mingit tantsu tehnilist kombinatsiooni esitledes, et et see, see on, pigem olen võib-olla ütleme siis balletitantsijatele, kellel on tõesti väga, väga tugev selline füüsiline koormus kogu aeg ja siis, kui see keha ükskord vananema hakkab, liigesed hakkavad kuluma, siis, siis loomulikult on see väga valuline protsess, kuidas seda nagu hoida. Et mina olen nagu väga varakult hakanud nüüd juba liikuma nii-öelda tantsupeolt rohkem teatri peale ja seal on nagu see füüsiline vastupidavus natukene teine, et sa ei eelda minult kui õppejõult enam mingisugust absoluutselt tippvormi, mille pooleli jätmisel keha nagu kaotab täieliku kontrolli ja saabub selline jah, meditsiinilistest põhjustest tingitud vanadus ja valusid. Ma selle nooruse vanaduse kallal enam rohkem ei urgitse, ainult üks küsimus veel, et kui sa tõesti vaatad näiteks hommikul peeglisse või kui sa vaatad mõnda endast tehtud fotot ajakirjanduses hästi lähedalt fotograaf pildistab ja näed selliseid naeru gurukesi ja noh, ala kurjuse kortsukest kuskil otsmikul mitte üks liigutus ka ei ole, et sa pagan, et tahaks, et näeks nats parem. Ei ole, absoluutselt mitte. Ja ma ei ole kunagi kasutanud ka mitte midagi sellist, et selles suunas midagi teha, nii et selline tervislik toitumine piisava vedeliku joomine päeva ajal ja, ja tervislikud eluviisid on need, mis on maksimum, mis ma teha saan ja kõik, mis sellega tuleb, on auga ära teeninud. Kortsud olgu, läheme edasi selle eestlase juures. Kui palju sa seal Londonis olles oled nüüd seal olnud kuus aastat, eks ole? Kui palju sa igapäevaselt tunnetad seda, et sa oled eestlane? No ikka ikka ikka väga, väga palju, sest ma ei ole selle kuue aasta jooksul kordagi nagu lõiganud ennast Eestis täiesti lahti, et mul on siin pere, sõbrad-tuttavad, kolleegid nii palju kui vähegi võimalik. Ma käin kogu aeg Eestis midagi tegemas, kas siis õpetamas ühes koolis, teises koolis või mingisuguse teatriprojekti juures. Et see link on nagu minu arust kogu aeg säilinud, mu korterikaaslane on eestlane, nii et ma saan rääkida alati eesti keelt igapäevaselt? Jaa, jaa, ütleme nii, et kui ma loen uudiseid, siis esimene asi ma ikkagi ava on Eesti meedia, et ma ei loe, palju, ütleme, sellist BBC või või CNN-i, vaid, vaid ma ikkagi kõigepealt loen läbi Eesti uudised, et kuidagi nagu see haldusEesti meedia vastu on nagu kuidagi olemas. Ehk et ma väga hoian kursis ennast sellega, et mis siin, mis siin toimub ja, ja, ja mis, mis teemad on hetkel olulised või, või noh, ütleme, et mitte nüüd. Ma ei ole ennast nüüd ütleme niimoodi, et ma jään võib-olla seal tead mingisuguste ministrite nimetamisega tõenäoliselt jänni juba, sest ma ei suuda poliitiliselt nagu hoida seda silma peal, aga aga pigem sellisel kultuurielul kindlasti ette, et see on nagu selline igapäevane ikkagi, et ma korra käin ära kuskil mõne Eesti uudisteportaalis vaja lehe online versioonis ja vaatan ja loen sellised olulisemad lood läbi ikkagi. Iga inimese jaoks on maailmas oma linnad, kus nad tunnevad ennast hästi ja siis teised linnad, kus nad ennast nii hästi võib-olla ei tunne. Kas London on sinu linn? London on suur linn ja kui ma sinna läksin kõigepealt elama, siis, siis ma läksin ju 2003 esimest korda ma tegin oma esimest magistrikraadi seal ja siis ma õppisin poolteist aastat ja ma tulin tagasi ja ma olin täiesti kindel, et London ei ole minu linn on liiga suur, liiga kiire, liiga stressirohke. Ühesõnaga, see oli täielik, täielik selline õudus, nii et kui ma tagasi tulin, siis ma teadsin täiesti kindlalt, et sinna ma enam tagasi ei lähe, aga siis mingisugune neli-viis aastat hiljem tuli nagu see mingi asi tagasi mingi igatses, tuli jälle tagasi. Ja kuna ma tahtsin edasi õppida, siis noh, ütleme niimoodi, et inglise keel on ju see põhikeel, milles ma oleks saanud õppida kuskil välismaal. Siis London tundus jälle nagu loogiline valik ja kui ma läksin tagasi 2007, siis. Kuidas ma ütlen, ma õppisin Londonit armastama, et noh, kogu selle suuruse juures pead sa lihtsalt leidma oma teed, kuidas sa, kuidas sa seal linnas hakkama saad, et kuidas vältida seda stressirohket turistide rohket keskkonda, see, et on võimalik koju saada ilma täis tuubitud metroojaamata või, või, või tipptunnil kuskile minemata, et praeguseks hetkeks ma olen nagu tõsine jalgrattamees ja, ja mul on noh, pole vahet, ma isegi ei saa aru, et ma olen enam selles mõttes selles stressirohkes Londonis, et et mul võtab kesklinnast Koju minek kuskil 25 minutit rattaga, ma sõidan mööda kanali äärt, pigem meenutab see nagu amsterdami kui Londonit. Ja, ja, ja noh, samamoodi sa õpid, õpid leidma üles, leiad üles oma sellised lemmiksöögikohad, kus ostad toitu, kus sa käid kohvikus ja London on selles mõttes võrratu linn, et sa ükskõik, kes sa oled või mida sa tahad, sa leiad oma need kohad üles, sest kõik on olemas. Aga lihtsalt seal, nende asjade ülesleidmine on see, mis võtab nagu aega, aga kui sa leiad need asjad üles, siis, siis sa võid seal ära elada. Sa võid selles kujundada täiesti oma lemmiklinna. Täna on pühapäeva hommik. Kirjelda mulle. Paned võib-olla silmad kinni või kuidas kirjeldamine sul välja tuleb. Kirjelda oma pühapäeva hommikut Londonis. Kuidas see sinu korteris välja näeb, mis sa sööd, kas sa lähed nurga peale poodi, jood kodus kohvi, kuidas kulgeb? Noh, mul on praegu niimoodi, et ma elan Londonis, Ida-Londonis, mis on selline väga, väga lahe lahe piirkond nagu meie kalamaja, kuhu on koondunud sellised noored, kunstiinimesed, puheeemmlased, sellised hipsterid, selline väga, väga väga lahe, lahe lahe seltskond. Ja kui ma hommikul ärkan ülesse, siis loomulikult ma kõigepealt oma hommikukohvi mitte harjutusi mitte harjunud, kindlasti me räägime pühapäeva hommikust. Pühapäeva hommikul ei tee mitte keegi harjutusi, mina vähemalt mitte kõigepealt tass kohvi, võib-olla duši alt läbi ja siis kohe minu kodu juures, kuna minu maja või korter on kohe kanali ääres, siis seal on päris mitu võimalust, on võimalused, võta jalgratas ja sõita näiteks linna lähedal asuvasse Victoria parki, mis on selline suur park, kus on järv ja kus saab paate laenutada ja sa võid seal teha väikese sõidu, kas vesiratta või paadiga, siis lihtsalt istuda kuskil lugeda. Teine variant on minna näiteks London Fieldsi mis on üks väheseid parke Londoni Londonis, kus on võimalik grillida, et inimesed võivad võtta oma grilli kaasa ja teha seal ja grillida oma liha või juurvilju või köögivilja, mida iganes keegi tahab. Nii et kui sa lähed sinna pühapäeva hommikul, kui on ilus ilm nagu näiteks täna siis see tähendab seda, et Park on paksult rahvast täis, inimesed kuulavad muusikat, inimesed laulavad, mängivad ise muusikat, pillid on kaasas, grillivad liha on selline suur, suur pikk ning see on nagu festival, aga see on üks täiesti tavaline pühapäev, siis seal pargis. Või siis kolmas variant on näiteks minna Broadwayl dile, mis on kohe mu kodu lähedal asuv tänav kuhu on siis koondunud sellised väga lahedad butiikpoed ja kohvikud, restoranid ja, ja mis on selle puhul eriline, on see, et seal ei ole ühtegi sellist keti kohvikutes ei ole, sa ei leia sealt Starbaksi või kostad fineerot või, või selline asi, vaid kõik on nagu sellised käsitsi tehtud käsitöökohvikud, käsitöökauplused, et noh, lihtsalt käia sealt läbi, istuda kuskil kohvikus ja, ja lihtsalt võtta tass kohvi seal või siia, oma hommikusööki seal ja, ja mul on lemmikkohad täiesti välja kujunenud, nii et et see on selline rahulik pühapäeva hommik, et kõik on nagu kodus käe-jala ulatuses kaks suurt parki kanal, mis meenutab täiesti Amsterdami, kus on siis paadid, kus inimesed elavad aastaringselt sees. Ja, ja kõik on nagu käe-jala ulatuses. Kui sageli sa Londonis teatriskäik, kui me nüüd praegu töö veel välja jätame, aga nagu vaatajana. Ma olen ikka üritanud käia nii palju kui võimalik. Ma ei oska nüüd sulle öelda võib-olla seda, et kui kas, kas ma suudan siin mingit statistikat teha, aga ikkagi nii palju kui võimalik, mis on kõige suurem vingem teatrielamus viimasest ajast? Okei, no ma arvan, et selleks ma pean ikkagi ütlema, et oli piinapausi kartaldans teater, kes käis küll pärast piina pauschi surma, käis Londonis tuuritamas ja nad tegid vist kuu aja jooksul 12 erinevat etendust, nii et mõtteliselt iga kolme päeva järelt, nad näitasid uut lavastust ja ma ei olnud varem kunagine minut piinapausi ühtegi tööd nagunii-öelda live-esituses, et ikkagi rohkem nagu video vahendusel ja ma nägin ära üheksa, üheksa tema etendust siis nii-öelda ühe kuu jooksul, mis oli noh, vapustav. Ja noh, ma arvan, et jah, see on olnud siiamaani kõige suuremat, ma käin küll väga palju sõnateatris. Sest see on see, mida ma ise nüüd õpetan kuninglikus draamakunsti akadeemias, aga aga minu hing on ikkagi sellise füüsilise teatri ja tantsuteatri juures, kus, kus inimkehad jutustavad lugusid, kus ma ei pea oskama keelt või või, või jah, ei pea väga intellektuaalselt oma ajusid ragistada. Paidet see on selline kunstiline kogemus, et sõnateatris eriti just inglison väga palju. Paraku kokku jääb see sellisele väga kontseptuaalsel tasandil, et lavastajad näitavad, kui nutikad nad on, selle asemel, et, et jutustada lugu, mis vaatajatele korda läheb ja minu jaoks on nagu kaks väga erinevat teatrit. Ja kui ma näen, et lavastaja lihtsalt näitab, kui nutikas ta on ja kuidas ta suudab välja pigistada millestki mingist asjast midagi, aga sai ei kõnele minuga, publikuga maid on ongi tema enda show case, siis, siis, siis see ei lähe mulle lihtsalt nii palju korda, et ma valin, valin teatrit, mis, mis mis jutustab midagi universaalset, kas siis sõnu kasutades või mitte. Et sa läksid mitu aastat tagasi Londonisse tegelikult oma doktoritööd tegema sinnasamma Inglise Kuningliku Draama Akadeemiasse ja siis kuidagi hopsti sai sinust õppejõud. Mismoodi see juhtus? Jah, no ma tegin oma, ma tegin kiibelduselt oma magistrikraadi ja, ja selle kooli ma lõpetasin ise kiitusega ära ja siis läks päris mitu aastat mööda, kui ma tegin oma doktorikraadi. Ja siis üks Royal Academy õppejõud kutsus mind ühe tüki juurde, nii nagu liikumisjuhiks. Soli vennad, garamaansovid, Dostojevski. Kas ta mõtles kuidagi, et sa tunned vene hinge paremini kui inglased, no tõenäoline. Lihtsalt tõenäoliselt jah, sest no nad ju teadsid, et ma tegelikult olen pool venelane et uuriva kui uurida ja siis ja siis siis ma tegin noortega tööd ja see ei olnud üldse mingisugune selline mingi väga pikk protsess, mida ma tegin. Aga see, see mõjus tudengitele lihtsalt niivõrd vabastavalt või või jah, ütleme, et selle selle tööprotsessi jooksul nad nagu said aru, et see on midagi sellist, mida nad oma kolme aasta jooksul ei olnud seal Roela Kädemis varem kunagi tundnud, et kuidas läbi keha on võimalik avastada maailma nii, nagu me seda seal workshopis tegime. Ja põhimõtteliselt oli see, see edasine protsess oli väga lihtne, tudengid lihtsalt Läksid juhtkonna juurde ja nad nõudsid, et selline selline mees nagu mina peab seal koolis olema, see täidab mingisugust auku, millest nemad oma hariduse juures on tulnud tõsist puudust. Ja sealt lihtsalt tuligi siis ettepanek, et okei, need põhimõtteliselt oli see selline tudengite poolt noh, initsiatiiv ja mis oli veel, samal ajal langes see, et Royal Academy Avas just oma uut magistriõpet teatrilaboratoorium, kus just nimelt katsetatakse selliste alternatiivsete teatritegemismeetoditega, seal räägitakse võib-olla seal alternatiivset selles mõttes, et vaadatakse natukene ajalukku, vaadatakse näiteks selliseid teatritegijaid nagu Meyerholdia, kratovski ja Brechts ja siis minnakse kuskile tänapäeva sellised Poola teatripraktikad nagu kartsiniitse ja tsaar ja ja noh, kuna ma olen nende asjadega tegelenud, siis, siis siis kaasati kohe ka sinna magistriõppesse õppejõuks, sest sest selliseid, selliseid inimesi, kellel on nagunii erinev taust ja just selline kehaline taust nagu mull on, neid ei ole noh, ei ole väga palju, kes suudavad nagu selle füüsilise teatri sõnateatri ja tantsuteatri nagu kuidagi kokku kokku panna, siis nii-öelda trendiks Mis on, Jüri, katsu seletada kuulajale ja mulle, mida teed sina teistmoodi kui üks inglise akadeemiline tantsuõppejõud, mis asi see on? Kas alustad mingist puudu hingamisest ja sünnieelsest kogemusest või? No ma ei kujuta ette, mis see on. No ma kasutan väga paljusid erinevaid tehnikaid alates võib-olla tõesti puudu hingamisest, kuna pole ise kung-fu'd õppinud, siis alates kung puust kuni väga erinevate asjadeni kuni jooga Butto, tantsu, kaasaegse tantsu ja kõikvõimalike erinevate teatritegijate tehnikat seal alates meier Holdiskrüptovskist, Maicel Tšehhovist ja nii edasi ja nii edasi, et ma lihtsalt sünteesil väga-väga erinevaid asju. See, mida ma teen, ma ei saagi nimetada, et mis asi see täpselt on, sest see on minu päris enda asi ja see on nagu pidevalt arengus, sest näiteks kui ma alustan uute tudengitega, siis nullpunkt, kus kohas ma alustan, on nagu alati väga erinev. Ma mul ei ole nagu mingit retsepti, et vot esimeses tunnis ma teen seda ja siis ma liigun sinna ja lähen sinna, vaid sõltub väga palju ikkagi ikkagi nendest noortest, kellega ma tööle hakkan. Et mõned nädalad tagasi ma hakkasin nüüd ma olen jälle nii-öelda Eestis Eestiga rohkem seotud, et ma olen Eesti muusika ja teatriakadeemia õppejõud. Ehk et ma sõidan küll edasi tagasi, aga et ma olen seal päris hingekirjas ja rohkem seotud nagu esimese kursusega, siis praegu kelle nii-öelda Mart Koldits ja Anne Türnpu ja siis mina nagu kolmekesi hoolitseme nende eriala tundide eest. Ja, ja kui ma alustasin nendega paar nädalat tagasi, siis mul ei olnud õrna aimu, kuidas see kõik hakkab minema või mismoodi need asjad jooksma hakkavad või mis järgneb, millele see sõltub ikkagi sellest, et ma näen inimeste pealt, mida nad mingil hetkel vajavad või mis asi on kuskil kinni või millest on vaja rääkida ja see on väga intuitiivne ja selline loominguline õpetamine ja ma arvan, et see on üks asi. Vastates küsimusele, et mu õpetamine ongi väga intuitiivne, seal ei olegi mingisugust valemit, et seal on ainult see, et ma lähen tudengitega ühte ruumi ja ma hoian oma meeled lahti ja mul on palju tööriistu õhus, milles, millest ma suudan kiiresti valida, aga kuidas need asjad arenevad, on täiesti ettearvamatu, sest ma pean aru saama, mis protsessid toimunud praegu siin just praegu nende noortega. Ja siis ma hakkan lihtsalt nokitsema selle kallal ja siis vaikselt läheb, läheb läheb ja nüüdseks ma olen seal juba neli aastat õpetanud ja see, kuhu need asjad minema hakkavad, on iga kord nii erinevad. Ja mõnikord mul võib olla mingisugune ideed, oh täna tunnis ma teen seda, seda, seda ja mõtlen välja, et läheme sinna ja kuskil poole tunni peal ma saan aru, et oh praegu siin on võimalus minna hoopis kuskile mujale, mida me ei osanud isegi ette arvata. Võib-olla isegi asi, mille peale ma ei ole kunagi varem ise mõelnud, aga järsku seal protsessis olles ma saan aru, et ohoo, et minu jaoks on see nagu selline loominguline intuitiivne õpetamine ja ma arvan, et tudengid tajuvad selle ikkagi väga-väga selgelt ära, kui keegi läheb valmis oleva mudeliga sinna ja räägib asjadest, kuid need oleks absoluutne tõde või nende juures on keegi, kes laseb sellel protsessil kulgeda, kes juhib seda protsessi ja juhib seda selles suunas. Loomulikult nagu ma seda tahan, et ta läheks. Aga et iga tunni lõpus on nagu selline Väike-Heureka oh issand ja mitte ainult tudengite jaoks, vaid ka minu jaoks, sest ma avastan kogu aeg midagi uut põnevat ja, ja hakkan nägema seoseid, nii et see on pidevalt arenev, arenev distsipliin mu enda jaoks ka. Milles seisneb doktorikraad tantsus? Doktorikraad on tegelikult teatris, et ma teen seda nagu teatriteaduse valdkonnas. Ja see oli ikkagi kirjalik töö, mitte sa ei lähe lavale ja ei vehi mingite seadetega. Ütleme niimoodi, et Inglismaal on see, see seal loomingulise doktorikraadi tegemine väga võimalik, aga kui ma siin õppima läksin, siis ma mõtlesin, et pagan, et kõige raskem asi, mis mul on, on loomulikult lihtsalt ühe korraliku doktoriväitekirja kirjutamine, olles ise selline loominguline inimene. Ja siis ma mõtlesin, et, et see on põhimõtte küsimus, et ma panin raskema tee, et jah, ma kirjutan otseses mõttes praegu doktoriväitekirja. Doktoriväitekiri on teemal lavastaja ja näitlejavaheline kommunikatsioon, prooviprotsessis, ehteid. Kuidas näitlejad ja lavastajad saavad teineteisest aru või kuidas lavastajaid juhivad prooviprotsessi, kuidas nad räägivad näitlejatega, millist tagasisidet nad annavad ja kuidas näitlejad sellest aru saavad. Sest see on väga-väga uurimata Ta teema, sest praegu paistab, et igal pool, kus näiteks koolitatakse näiteks teatrilavastajaid sisse see teema, et kuidas suhelda näitlejaga või kuidas anda näitlejale tagasisidet või millised strateegiad seal on, seda absoluutselt ei puudutata, sest lavastajale antakse konkreetsed tööriistad, eks ole, et teed proovi ja nii ja nii ja nii, ja siis põhimõtteliselt see on nagu selline loomulikust intelligentsist osad ujuvad välja, osad ei uju, aga seda ei ole nagu kunagi uuritud ja nii palju, kui ma olen rääkinud nii lavastajate näitlejatega, siis kõigil on nagu, kui ma räägin oma teema, siis lähevad kõigil silmad suureks, et ma tahan seda lugeda. Et loomulikult ma ei saa teha mingisuguseid absoluutseid, üldistusi, et mis on õige vale. Mu doktoritöö baseerub teatud teatrikompaniide ja konkreetsete tükkide lavastamise juures. Ehk et ma olen käinud teatrikompaniisid, jälgimas, jälginud nende prooviprotsess ja siis kirjutan nagu nende põhjal peatükid, ehk et ma toon välja mingi kolm erinevat prooviprotsessi, mis on üksteisest väga, väga erinevad. Et see nagu annaks mingisuguse võimaluse, siis üldistuste tegemiseks, aga aga seda ei ole sellisel puhul võimalik teha, sest alati näitlejad, erinevad lavastajad, erinevad materjal, millega sa töötad, on erinev. Kultuurikontekst, milles sa töötad, on erinev ja seda lihtsalt ühte. Niimoodi absoluutselt universaalset valemit sellest moodustada on täiesti võimatu. No London on maailma üks kallimaid linnu. Kuidas sa materiaalselt toime tuled, saite stipendiumi Eesti riigilt, eks, aga sellest kindlasti ei piisa. No ütleme niimoodi, et selle, see stipendium oli esimesed neli aastat, kui ma õppisin ja ja noh, selles mõttes, et tagasihoidlikult elades saab ikka hakkama, et nüüd kaks viimast aastat oleme olnud nagu täiesti omapead seal vastutanud siis oma finantside eest ja loomulikult see suureks kasvamine või noh, kuidas ma ütlen ikkagi neljas aastat oli mul selles mõttes mureta, et et mul oli olemas stipendium, mis garanteeris selle, et ma ei pidanud ise paaniliselt kuskil tööd tegema või, või sest ma sain tõesti pühenduda õppimisele. Nüüd kaks aastat on jälle tulnud, on jälle väga eluterve olnud see nii-öelda külm dush, kus sa pead teadma, et nüüd on saabunud üüri maksmise aeg, eks ole, ja nüüd peab see raha olema ja kust see raha tuleb, eks ole. Et ühes küljes Inglise Kuninglik Draama Akadeemia katab ju sealt mingisuguseid kulutused ja mingid asjad, mingid asjad, ma saan teha ka Eestis. Nii et see on niisugune kombineerimise küsimus, aga aga minu arvates on see väga eluterved, et, et sa hoolitsed ise Enda oma finantside eest. Et see paneb sind nagu mõtlema ja tegutsema, sest lõppkokkuvõttes sa pead ikkagi ju ellu jääma, et sa ei saa lihtsalt jääda kuskile Lala maale, kus, kus, kus raha lihtsalt voolab sisse. Et ma olen nagu lapsest saati, ütleme, vanusest 14 alates kui ma hakkasin ise näiteringis käima ja teenima näiteringis teatud kopikaid oma nende esinemiste eest siis alates 14.-st eluaastast ei ole ma kunagi näiteks küsinud oma vanematelt raha või, või mingit toetust, et ma olen, ma olen iseseisev inimene ja ma saan oma asjadega hakkama. Ja seda ma olen kogu alates sellest vanusest siis teinud. See, et nüüd on olnud mõni stipendium seal vahepeal noh, see on nagu minu jaoks on suur asi ei vanemad ega ka kuskil mingid sugulased ei ole kunagi saanud toetada, vaid ma olen pidanud ise hakkama saama. Nii et see neli aastat sellist lihtsalt raha tuleb ja et sa saad tõesti tegeleda sellega, mis sulle meeldib, mis on siis õppimine ja tohtriga kirjutamine? Noh, see oli ikka ikka ilus aeg, aga ta teeb ka mõnes mõttes laisaks. On ju, sest kui kuskil on kõik olemas, kõik on nelja aasta, programm on sul olemas ja sa ei pea ise pingutama ja siis kuidagi sa lähedki väga laisaks, nagu ei, ei mõtle enam nendes kategooriates, et mida ma teen selleks, et, et ära elada ja see on väga eluterve. Mõtlemine sa tegelikult oled õppinud endale ka ühe lisaeriala, eks tegeled massaažiga ja kus see sinu ellu tuli? Tuli tuli mõned aastad tagasi kuskil 2010, mul oli endal selline tõsine seljaprobleem. Tol ajal ma töötasin Poolas ühe teatrikompanii juures ja ma ei saanud lihtsalt lavale minna, sest sest mul oli, selg oli täiesti läbi selline nagu vana mees radiku liidi haige. No vot, kas me ei rääkinud tantsida? Eriti veel siis, kui ta ühel hetkel otsustab, et nüüd ma lähen lavale ja nüüd ma näitan, eks ja siis ma hakkasin seal poolas käima Tai massaažis. Ja kolme nelja nädalaga oli mul see selg nagu täiesti korras. Ja siis nagu käis mul ärase väikene klinget, mõtlesin, et issand, kujutad sa ette, et on inimesed, kes suudavad teha neljaseansiga nelja massaaži seansiga nagu inimese korda. Ja see oli minu jaoks nagu selline, noh, kergelt nagu mustkunst, onju. Ja siis mõtled, okei, mina tahan ka seda osata ja siis 2010 käisime esimest korda Tais, kus ma õppisin siis Tai massaaži. Aga siis oli see nagu tõesti see, et see oli minu jaoks enda jaoks selline avastusperiood, et ma ei tahtnud seda pöörata mingiks äriks või et see hakkab kunagi raha sisse tooma, vaid see oli lihtsalt minu enda jaoks. Ja siis mõned aastad läksid mööda, ma tegin seda massaazi ainult sõpradele ja nii edasi ja siis kuskil jah, paar aastat tagasi mõtlesin et samas asjas kuidagi nagu kasvanud see valmisolek või see, et. Võta seda tõsisemalt ette, õpilased edasi ja siis ma läksin Londonis õppima Londoni spordimassaažikooli ja siis põhimõtteliselt sel suvel ma just lõpetasin siis nii-öelda nagu sain oma see kutsetunnistus, et ma olen nüüd spordimassöör kus ma siis kombineerime erinevaid spordimassaaži tehnikaid ja Tai massaaži. Ja kuna üks osa sellest õppimisest oli see, et ma pidin tegema kodutööna vähemalt 100 tundi massaaži siis sellest tekkis mul selline kliendibaas, kes käisid alguses siis neil tasuta massaažis. 100 tunni asemel tegin ma kolme kuu jooksul 400 tundi massaaži. Oli kliendibaas ja nüüd need kliendid tulevad niimoodi vups ja vups tagasi ja nüüd siis juba raha eest. Ja loomulikult see on mingisugune regulaarsem, mitteregulaarne sissetulek, ebaregulaarne sissetulek, mis päästab siis päästa. Midagi on vaja, nii et, et selles mõttes on ta niisugune tagavara variant, ma ei taha kunagi massaaži muuta selliseks suureks äriks või, või businessiks või võtaks minult palju aega, ma teen seda sellepärast, et mulle meeldib seda teha. Ja see õpetab mulle teatud asju, mida, mida ma noh, nii teatris kui elus vajan. Massaaž on selline väga rahulik, fokusseeritud meditatiivne tegevus ja minu jaoks on see nagu poolenisti meditatsioon, et see hoiab mind hetkes ja hoiab mind hetkes, et ma kuulan, mis toimub siis noh küll siis selle teise inimese kehaga ja siis kohanud nagu selle järgi, et see tõesti õpetab hetkes olemist ja selle kogemuse võtan ma kaasa kas või siis, kui ma lähen näiteks teatritudengeid õpetama, et mida tähendab, et ma olen siin ja praegu ei ole nii intuitiivne ja lähen kaasa nende protsessidega, mis mu silme all nagu sünnivad. Et need on tegelikult väga-väga lähestikku seotud, et ma arvan, see on ka üks põhjus, miks see massaaži huvi nagu kasvas. Sest see nõuab sinult tähelepanu, fookust, kontsentratsiooni ja avatud olemist. Mul on endal ka üks tai massaažikogemus kulges pooleteisttunni jooksul absoluutses vaikuses, kui ma sind praegu vaatan, sa räägid tõesti palju, umbes sama palju nagu mina sama kiiresti ka, kuidas sa suudad poolteist tundi vait olla. Vot see on jällegi selline asi, et ütleme, et kui minu käest küsida küsimusi nagu meie praegu siin vestleme, siis mul on palju mõtteid ja ma võin nendest kõigest asjadest rääkida. Kui ma tead, lähen kuskile rahulikult kohvikusse või olen omaette, siis mulle väga meeldib vaiki olla. Mulle väga meeldis seda uskuda. Ma olen, seda on raske uskuda, aga, aga, aga paraku see nii on, sest ma ei ole, ei ole üldse selline jutustaja tüüp, mulle meeldib rääkida asjast ja mulle meeldib inimestega rääkida. Aga ma kindlasti ei ole nagu see inimene, kes võib materdada ja materdada, materdada lõpmatuseni, et, et mulle meeldib olla väga iseenese sees oma mõtetega. Et aga noh, oleneb ju kontekstis, kui on vaja rääkida, eks ole, noh. Vaevalt sa tahad, et ma hakkaksin sulle vastama, jah? Jah, ei. Ei, kindlasti on ajakirjaniku hirm ja lõpuks on meie saate nimi ikkagi jutusaade, aga nüüd me kuulame vahelduseks ühe muusikapala tänasesse hommikusse kaasa võtnud, see on ta olunutiini, kes ka näiteks vikerraadios on päris sage külaline. Seekord aga üks lugu, mis on tema repertuaari sky päris uus, et kirjelda, miks asi sulle nii väga korda läheb. See see lugu, palun, tini ei ole mulle kunagi nagu olnud nagu väga sümpaatne, ta on mulle meeldinud, aga see lugu oli minu jaoks selline, kus, kus, kus ma tajusin nagu temas ära mingisuguse küpsuse ja kui, kui, kui, kui seda lugu kuulata, mille pealkiri on siis Iron Sky nagu raudne taevas ja kuulata selle loo sõnumit, siis, siis see on asi, mis, millega ma täiesti nõustun, see, et me elame kuskil mingisuguse raudse taeva all ja, ja loodame, et religioon või, või mingisugused muud asjad päästavad meid või annavad meile lunastuse. Aga ainus asi, mis meid aitab sellest välja tulla, on tegelikult ma ei tea, armastus ja hoolivus ja et me peame ise seisma iseenda eest. Ja selles loos muusikaliselt on see jaa sõnadega on sellised vapustavalt kirjeldatud, nii et see on selline lugu, kui ma seda, mil iganes ma seda kuulan ja ma võin, olen seda kuulanud vähemalt sadu ja sadu kordi, siis iga kord tõusevad mul juuksekarvad püsti ja iga kord paneb see mind mõtlema selle üle, millises keskkonnas me elame ja mis asi see maailm üldse on ja mis asi see inimene seal maailmas on ja ja kui, kui raske on see, kui keegi sulle lihtsalt kuskil massimeedia vahendusel toidab lusikaga mingisugust informatsiooni, mille sa võtad vastu ja, ja ei, ei võitle selle vastu või sul ei puudubki oma arvamus, et ma arvan, et seda lugu peab lihtsalt kuulama ja need sõnad ära kuulama, et siis te saate aru, millest ma räägin? Me kuulasime poolunutiinitaga jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja Jüri Nael. Sa käid Eestis nagu ma nüüd mõtlen, meediat käib nagu lainetena, et kui oli tantsusaade, siis oli Jüri naelaga intervjuu siine intervjuu seal siis see vahepeal nagu kaovad ära ja nüüd oled sa jälle tagasi kõige paremas mõttes. Eelmisel nädalal andsid sa eestlane päevalehega üsna avameelse intervjuu. Ütle, kas sa sellise siiruse eest vahel karistada ka saada? No ikka öeldakse ju, et ükski heategu ei jää karistamata. Ei, selles mõttes, et see otsus, nagu sellest nii avameelselt rääkida kuidagi kasvas, kasvas nagu iseenesest, sest ma arvan, et kõik need inimesed, kes, kes kuuluvad siis nii-öelda sinna seltskonda, kust ka mina tulen, eks ole, et räägime, siis on nagu me oleme nagu harjunud sellega, et meie privaatteil on väga privaatne ja et sellest ei räägita ja mõnel inimesel on see hirmuga seotud, minu jaoks oli see noh asi, mis, mis oli mulle selge lapsest saati. Ma ei ole nagu kunagi arvanud, et seal on mingisugune väga vale asi, sest tol ajal isegi ei räägitud sellest, nii et ma võisin nagu ise kujundada selle oma arusaamise, et kas see on õige või vale, sest keegi ei öelnud mulle, et nii ei tohi. Aga samas keegi öelnud, et see on väga normaalne, et ma nagu ise paningi selle maailma kokku enda jaoks, et okei, et see on täiesti normaalne. Ma ei ole kunagi näinud, et ükski inimene oleks loobunud minu sõprusest vaid minuga läbikäimisest ainult sellepärast. Ja ma ei ole seda kunagi varjanud. Aga ütleme, et selle avalikus avalikult meedias sellest rääkimine on ikkagi selline delikaatne asi, eks ole, see ei kuulu avalikkuse tähelepanu alla, et see, mis, kellega ja kus ma olen, see ei ole nagu ju kellegi asi. Praeguse kooseluseadus on, debatt on läinud nagu sinna, kus need inimesed, kelle õiguste eest üritatakse seist, eks ole, et on olemas mingisugune väike punt selliseid geiaktiviste, kes on pidevalt meedias, võtavad sõna ja räägivad sellest, et vaja on, vaja on vaja on vaja need inimesed on juristid ja poliitikud ja ärimehed ja nii edasi ja nii edasi. Et aga need inimesed, kelle seisteks on nagu kõik ise kuskil peidus ja siis jääbki nagu mulje, et see homoseksuaalsus on mingisugune selline mingi veider asi, mis selle taga ei olegi, inimest ei näe inimest ja siis lihtsalt ühel hetkel mul nagu jõudis kohale, noh, kui keegi ei tee seda, siis noh, ma astun lihtsalt välja ja räägin siis, et ma olen täiesti tavaline inimene ja et see ongi nii ja, ja et rääkida sellest ausalt avameelselt, et mitte nõudes endale aktiivselt õigusi või öelda, et nii peab ja nii on õige ja inimesed ei saa aru, et et ma arvan, et see debatt on läinud praegu väga-väga julmaks, sest noh, see, milliseid argumente kasutatakse ühe, ühe poole poolt või teise poole poolt on läinud nagu ikkagi suhteliselt noh, agressiivseks, et öeldakse välja väga-väga-väga koledaid ja vihkavaid kommentaare, mis on ju väga-väga kurb. Aga muidu sa seda ju iga päev Eestis elades või siin käies ei tunne. Ei, absoluutselt mitte jah, sest noh, ma ütlen, et ma ei ole, ma ei läinud siit ära mingisuguse tagakiusamise pärast või mõlemal ei ole, see ei ole kunagi olnud probleem, sõprusringkond, kellega ma suhtlen, on, on sellest teadlik ja see on väga-väga okei. Enamus mu sõpru on hetero, heteroseksuaalsed inimesed, nii et ei ole absoluutselt mingisugust probleemi. Ja jah, aga ma ütlen, et see, see, ma arvan, et see debatt ongi praegu läinud kuskile kuskile mingisugusesse, meta füüsilisele tasandile, kus, kus järsku räägitakse argumenti täna mingil traditsioonilistes perekondadest ja, ja pedofiilia ja Sofiilias ja need pannakse kõik kuidagi ühesugustele alustele, mis on, on täiesti lubamatu, eriti kui see on, kui seda öeldakse välja haritud inimeste poolt või siis, kui seda kasutatakse lihtsalt kui manipulatsioonivahendit. Et kui sa nõustud pedofiil, aga siis sa nõustud ka sellega, et, et see on nagu kaks väga erinevat asja ja ja siis lihtsalt tuli sellest sellest rääkida ja rääkida sellest, kui, kui inimene, kes on ise nende sündmuste keskel või inimene, keda see puudutab. Ja, ja noh, seal ei ole midagi teha, ütleme, et kui ma tulevikus loodan luua oma perekonna, eks ole, võimul on partner, kellega ma tahan koos elada ja ma tahan, et mingisugune seadus meid kaitseb meid kui, kui partnereid, eks ole siis, siis ma pean valima elamiseks koha, kus, kus, kus riik seda aktsepteerib, et May tõenäoliselt ei taha minna praegu praegusel hetkel elama Venemaale oma partneriga, sest ma tean, et seal ei ole lihtsalt võimalik elada normaalset elu. Et Eestis ma arvan, et meie ühiskond on väga palju kasvanud ja tolerants on väga palju kasvanud. Ma arvan, et inimesed on muutunud palju avameelsemaks ja avatumaks selle homoseksuaalsuse suhtes. Nüüd ongi küsimus selles, et noh, mis on nagu järgmine samm, eks ole. Ja see järgmine samm ei saa olla lihtne, see, see nii-öelda kasvamise valu on ju erinevates ühiskondades kõik läbi käinud, eks ole. Ma ei tea, räägime Ameerikas, Ameerikas afroameeriklastest, eks ole, see, et afroameeriklased istusid kunagi bussis eraldi sektsioon, niisiis, või, või see, et noh, ühesõnaga see kõik on, me oleme näinud seda, kuidas ühiskonna aktsepteerimine või selline avatus, see võtab natukene aega ja ma arvan, et ainukene variant on see, et et, et seda protsessi nagu leevendada, selleks me peame lihtsalt olema natukene avatud ja lihtsalt üritama mõista seda, mida me siis ei mõista. Ja noh, see ei ole lihtne, et lihtsalt küsimus on selles, et noh, kui kaua see aega võtab ja kui valus see kellegi jaoks saab olema, et ma loodan, et, et et meil ei lähe nii nagu võib-olla kuskil mujal, kus, kus lõpeb traagiliselt ühele või teisele poolele või või et, et endiselt me räägime ikkagi sellest, et see puudutab reaalseid inimesi, reaalseid inimesi, kes ei ole seda teed ise valinud, eks mina ei ole valinud seda, et ma olen, olen gei. See on asi, millega ma olen sündinud ja nüüd on küsimus, et kas mul on õigus olla siis õnnelik, kas mul on õigus olla partneriga koos ja kas mul on õigus? Täisväärtuslikule elule selles mõttes, et minu perekond on siis nii-öelda kuidagi seadusega kaitstud. Peeter Rebane näiteks on öelnud, et tema konkreetselt läks sellepärast Eestist ära, et ta ei saa siin seaduslikult oma partneriga koos elada. Kas sind võib selle seaduse mitte vastuvõtmine takistada, näiteks päriselt Eestisse tagasi tulemast? Tõenäoliselt see noh, nagu ma ütlesingi, et see, see võib saada takistuseks sel hetkel, kui, kui, kui ma otsustan, et nüüd on vaja kuskile nii-öelda siis ennast korralikult maha istutada ja, ja pere luua. Et loomulikult, kui ma ei tea, viie-kümne aasta pärast või mille iganes ma otsustan, et nüüd on see pere loomise aeg ja kui siin ma ei saa selliseid garantiisid riigid, siis ma pean lihtsalt valima riigi, kus, kus need garantiid on olemas, et see on puht selline pragmaatiline asi, sest minu ülesanne on kaitsta iseennast ja iseenda perekonda. Et kui Eesti ühiskond ei ole selleks valmis, siis noh, siis ei ole midagi teha, eks ole, et et ja samal ajal noh, nii palju kui ma olen inimestega rääkinud või oma sõpradega või, või tuttavatega või isegi sõprade, sõprade või tuttavate tuttavatega, siis siis inimesed sellises tavalises vestluses on niivõrd tolerantsed ja ma arvan, et Eesti ühiskond on tegelikult väga tolerantne võrreldes sellega, milline on meie ajalugu olnud ja kui kiiresti me oleme pidanud suureks kasvama. Ja Eesti on olnud nagu kogu aeg selline riik, mis on olnud nagu teistest sellistest post sovjetiaegsetest riikidest neli sammu ees. Et ma arvan, et me tegelikult oleme selleks valmis, küsimus on ainult selles, et kui raskeks kujub nii-öelda selline poliitiline võitlus, sest sellest on kujunenud poliitiline võitlus, mis tähendab seda, et inimesed peavad nagu hakkama valima pooli, et ütleme, sellisel tavainimesel ongi ära võetud see võimalus nagu otsustada oma südametunnistuse järgi, et see poliitiline võitlus lihtsalt on läinud väga agressiivseks ja inetuks, et noh, ma olen isegi kuulnud, et on olnud surmaähvardusi, et noh, see on selles mõttes, kui tõsiseltvõetavad need on, aga need on ikkagi seal olemas ja, ja, ja, ja väga kõrgel tasandil selles mõttes Sa ütlesid mõned lauset tagasi, et, et sa tahad. Et sul oleks ka õigus olla õnnelik saade on peaaegu et läbi. Ma küsin jumala otse. Kas sa oled praegu õnnelik? Jüri? Jaa, olen küll, olen küll ja, ja see õnnelikuks olemine on selline asi, mis, mis on nagu protsess, et et et ma olen praegu väga õigel teel ja, ja ma olen teinud enda arvates väga õigeid valikuid. Et ei ole mõtet muretseda mineviku pärast, tuleviku pärast ja see, mis hetkel toimub, see on, on see, mida ma olen tahtnud, nii et, et kõik, mis ma olen tahtnud, ma olen saanud Aitäh selle intervjuu eest ja veel kord, palju õnne preemia puhul kõigile teistele laureaatidele ka ja kuulajatele soovime siinkohal ilusat päeva stuudios olid Jüri Nalja, Margit Kilumets. Aitäh.