Alustan ühest telefonikõnest ühest paljudest, mis viimastena saate jooksul on olnud. Kui helistajad enamasti soovivad teavet või annavad head nõu, siis see mees, kes oma nime ei öelnud, oli ülimalt ärritatud ja pahane. Kõigepealt imestas ta, kuidas ma ei saa aru, et 1949. aasta märtsiküüditamine oli ajalooliselt paratamatu. Selleta poleks saanud põllumajandust kollektiiviseerida ega teha lõpu panditismile. Motivatsioon oli loomulikult lühikursuse stiilis ja selle üle polnud mõtet polemiseerida. Ajaloolased on siin juba oma hinnangu andnud. Küll aga pani vastu vaidlema helistaja väide, et 1949. aasta küüditamine olevat organiseeritud märksa humaalsemalt kui 1941. aasta juuni aktsioon. Nüüd olevat perekonnad kokku jäänud, sõit olnud sujuvam ja uues elukohas kõik ettevalmistused küüditatute vastuvõtuks õigeaegselt tehtud. Me oleme lugenud ja kuulnud, kuidas asjalood sele humaansusega tegelikult olid. Rahva sotsiaalne mälu on püsiv. Ta ei unusta midagi ega kedagi. Kuid ta võib mõista ja ka andeks anda. Märtsi lõpp 1949. See oli šokiseisund kogu rahva jaoks. Kas saab seda unustada, kui maadligi ja sõnatud olid siis inimesed linnatänavatel liikudes, kui tühjad olid külavahe teed? See oli nii suur vapustus, et praegugi veel kardavad paljud sellest rääkida. Kuid kohe hakkab märtsi 1949 meenutama mees, kes 1941. aastal lapsena koos ema ja õega Siberisse küüditati ja seal peagi viie aastasena täiesti üksi jäi. Nälginuna korjati ta lõpuks üles ja paigutati lastekodusse viltsutada. Sealt leidis tädi ta pärast sõda ja tõi Eestimaale Palmse valda Virumaal. 1949. aastal ähvardas uus küüditamine, kuna tädi oli korraks kulakute nimekirjas olnud. Jah, Peep Varju, praegune vabriku tekstiil peaenergeetik teab, mis on hirm. Peres ei olda kindlad, kas jäädakse paigale või minnakse samuti sest võeti mitte ainult esimesel hommikul, vaid arreteerika teisele, isegi kolmandal päeval ühes meie naabriperes läksid lapsed ilma emata, siis tema oli tookord ära. Ja kui ta mõni päev hiljem tagasi tuli ja käis Rakveres ennast pakkumas, siis rong juba läinud ja teda kaasa sinna ei saadud saata, jäigi üksi Eestimaale. Ja kola niisuguste arvel võeti hiljem reisid. Näiteks ühest perest viidi ära kolmandal päeval isa ema ja sellepärast, et nende noorem poeg oli alaealisena 15 või 16 aastasena 44. aastal koos teiste omataoliste ka mänginud ja mänguhoos metsas hoidnud punkri teinud, mitte midagi lugenud, see, et vanem vend oli punane armees olnud ja isamaasõja läbi teinud ja oli tagasi Eestimaal ja lugupeetud inimene, see esimene hommik oli kõigile üllatuseks. Mäletan hästi, et eelmisel õhtul olime rahvamajas teiste omataoliste poistega, kus käisime alati koos. Lugesime seal ajalehti, raamatuid saime kokku, kui siis siin oli kokku kogutud ümberkaudsest vallast peaaegu kõik mehed, sest taheti ka mingi koosolek teha. Aga see koosolek jäi toimumata. Ja arvatavasti sellepärast, et kokku korjatud paljudel siis ei õnnestunudki kaugele minna ega kodunt ära olla. Aga järgmisel öösel, pärast 20 viiendat läksime tädiga kahekesi vana rehemaja laka heintele magama. Tädi arvas, et kui ta elumajas ei ole, uksed on lukustatud siis vast jääme puutumata. Aga meie vana rehemaja ja talu oli suure tee ääres ja praktiliselt kogu öö oli kuulda ja näha, kuidas autod sõitsid edasi-tagasi. Kuidas autode kiire vihud mööda rehemaja laka seinu ronisid. Ja ega see ei olnudki normaalne magamine ega uni. Sõi nagu jaanalinnu kombel. Peab heitmine liiva sisse. Tõelise ohu juures. Nii oli Virumaal aga Saaremaalt. Praegu Pärnus pensionäripõlve pidav Lembit järvekülg oli 40 aastat tagasi Sõrve poolsaarel piimatööstuse ehk meierei juhataja. Tavameiereis ikka tuleb rahvast lõbusas tujus joon on koht, kus saab rahvas omavahel vestelda, külauudiseid, aga 25. märtsi hommikuni tuli rahvas kõik meie veise leinameeleolus, mis täna lahti on teadlik, meierei tahab, öösel viidi ära, meil palju perekondasid. Mõtlesin, mispärast enamuses need, kellel olid abikaasas põgenenud ära sõja eest Rootsi. Ja mul on eriti meedias fiks Männik Liisa oma kahe väikse lapsega, ta oli üldse õnnetu inimene. Tal ei satu niuke vilets lehm, mille piimarasvaprotsent oli 2,228 kusjuures ta käidis hästi hoolega oma piimamüügikohustused. Dioodi oligi kuu lõpp, madin, kohe peale piima vastuvõtmist tegin toodud piima rasvaprotsendi ära. Tema toodud piimast maha ja saatsin abikaasaga Talle vallamajja viis kiluvõi, mille eest oli piimakate olemas ja teine perekond, kes oli Koppel Hendrik oli, teenin punaarmee tuli punaarmees tagasi orderitega, aga et tema vend oli põgenenud Rootsi sõja jalust, siis see perekond küünditeediga ära. Muidugi, Henrik hakkas siis Siberis Moskvaga asju ajama tema 100 aasta pärast tagasi, aga ta vanemad jäid ikka sinna Siberisse. Aga no need Sõrulased, kes niimoodi Siberis süüdi, nad olid ju Saksamaa teekonnaga läbi teinud, olid küll nii sammutise männik kiisa kui ta kopli vanemad. Aga et vahepeal olid muiste liikmentrootsidend järeliquitsiooni nende süüdis, kullake, nad ei olnud seal. Julge Kula kollabi tulid kahe tühja käega tuli ta abi Sõrve maale, pidid oma muretsema loomadega eluasemekorraldada. Mitte mingit kõlastust ei olnud. Järgnevalt tuleb meil juttu kahe erinevat päritolu mehega, kes noorukitena Siberisse viidi. Kes nad siis olid, kui neile nii ränk karistus määrati. Praegune Aegviidu metsapunkti juhataja Harri Murakas oli küüditamise ajal 20 aastane. Tema isal oli Järvamaal Albu vallas Hageri külas talu suurusega 29 hektarit korras talu, kus kogu töö tegi ära tubli põllumees ise koos oma perega. Ei võõrast tööjõudu, ei mingisugust küla kurnamist lühikursusemallide järgi. Aga pere viidi jõhkralt minema. 20 viiendat märtsi 1949 meenutabki Harri Murakas. Kaheksa paiku klopiti oksa peale, isa oli umbes tund-poolteist enne ära läinud Paide tädile, kuid viima olime kodus. Oh mina väike õde ka kaks aastat viis kuud oli vana ja siis oli veel isa õde või tähendab, minu tädi oli eelmine õhtul Järva-Madisel tuli klopiti ukse peale ja Need olid siis sisse sõjaväelased ja siis kaks eestlast, 19 oli Ella Tamm ja, ja siis i kolm siiski oli jah üks nimeline mees, endine pedagoog, siis oli juba niisugune vanem 70 piiril mees ja siseks lubi nimeline Järva Madisest. Siis Tamm võttis seal kirja välja, et olete kulaklike perekond. Tuntud saatmisele Nõukogude Liidu kaugematesse piirkondadesse. Öeldi, et kaks tundi on teil asjade kokkupanemise aega ja siis hakkasime laduma kaku, mis me siis sealt kaasa oskasime, tähendab Ta muidugi ehmatus oli iga kuigi palju. Ma kartsin ema pärast kõige rohkem ema olmetis kuidagi nii küllaltki rahulikult selle Lacia vasta. Õde mul muidugi tagatoas magas ja tam küsis, et kusla laps on siis tammeküsimusena, laps magab tagatoas ja tamm läks niisuguse iga sammuga tahatuppa. Ja ma läksin järgi ja siis ta kuidagi nii-naa võib ütelda, Eva inimlikult tõmbas teki pealt ära ja lapsel turja pealt särgist, võttis kinni umbes nagu koera kutsikal ja saatis aga niimoodi puualuviisi põrandale. Laps muidugi ehmatas une pealt ja kukkus karjuma ja poolkrampides, nagu siis tekkis küll selline tunne, et hea meelega oleks sealsamas selle Tamme pikali löönud välja. Käsi mul tõusis, aga soldat kargas vahele ja mul ei olnud teha midagi, haarasin lapse, sealt selle ja ja püüdsin rahustada ja tulime kööki. Selle ajaga meie asju panime, läksid siis tamm ja ja need kaup ja läksid siis teistesse taludesse tooma, meie külast viidi ära neli perekonda, meil olid nagu kõige esimene pere, kus nad sisse tulid. Siis jäeti meile valvurite, eks ma ei mäleta enam, kas oli kaks või kolm soldatid. Sõjaväelastest. Kui ma õieti mäletan, siis vist alampolkovniku pagunid taga oli, oli see meie saastatelt vanem mees kuskil juba võib-olla niimoodi peale 50? Saan eestlastes jäi ka sinna pakkimise juures nagu väga hea mulje jäi sellest alampolkovniku vastust võib-olla mõndagi asja ei oleks osanud ise kaasa võtta. Aga kuidagi niimoodi heatahtlikult. Pane ise kaasa, mul on elaseks moment, et ma viskasin fotoaparaadi veel diivani peale, seal toppis ise koti mulle ta poiss, võta ligi. Et sellega võid seal leiba teenida veel ja saime põhiliselt juba pakid kokku, seal kuskil võib-olla üle tunni nad ära olid, sealt külast oli võetud Velex küüdimees oli tavaline talu peremees sundkorras võetud, kes vedas kokku neid perekonda seal. Muide see polkovnik algul, kui ta võitis tamme käest seda nimekirja peal ja see ütles kahe vanaema oli ka, et vanaema jääb maha, et nii vana inimest ei, ei vii ära. Ema hakkas mul paluma seda alampolkovniku teed, et jätke laps, maako, tädi oli meil, et oleks jätnud ta siis tädi juurde, sel ajal oli ju ikka eesti rahval see Siber oli niisugune õudne asi, et ega sealt vaevalt eluga tagasitulekul on, et päästa vähemalt lapse eluga. See polkovnik ütleski, et ja vanaema võttis lapse käekõrvale, laps oli muidugi riide juba pandud ja hakkas minema naabertalusse. Naabertalu oli meil 100 150 meetrit oli eemal ja, ja vanaema vend vedas seda naabertalu, nii et olid sugulased. Ma ei tea, kas nad sinna jõudsid veel või olid nad kuskil siis poole tee peal, alles tamm jõudis tagasi, esimene küsimus oli, et noh, me kõik istusime pakkide otsas, kus laps on sõjaväelane alampolkovnik, et jääb vanainimesega maha Tambani karjuma selle polkovniku peale. Vanainimese jätsid juba maha, et mis õigusega sa lapse veel jätad ja muidugi siis ütles, et noh, et mul ei ole teha midagi. Et tooge laps tagasi, ema proovis veel seal siis siis paluda seda ka tamme ja ütles, et mis tas sinna veresse surema viia. Ja tange ratas selle peale, et kulaklike värdjas meil ees või taga või kulaklike hing või kuidagi niimoodi ütles, et see ei tähenda mitte midagi, olgu tagasi toodud ja kõik oma pakid auto peale ja ja läks sõit Tapa jaama poole, Aravete rahvamaja juures peeti korra kinni, seal võeti mingisugustele paberitele allkirjad veel, seda muidugi näidatud seal, mis seal kirjutatud oli, kui ma õieti mäletan, mingisugused punased lehed olid uuesti auto peale ja, ja Tapa jaama Te nimetasite siin mitu korda hella tamme, kes ta siis oli seal ja tema oli valla täitevkomitees kas mingi aktivist või millegiga ta igatahes vallas tegijad oli seal. See oli siis üks minek, mis tagantjärelegi võtab õpetama. Kuid ebainimlik on lugu ka teisest minekust, kui küüditatavateks olid kaks last mille eest neid viidi. Aga sellepärast, et nende isa oli olnud elukutseline sõjaväelane ja see oli kogu tema süü, mille eest teda tribunal karmilt karistas minekut ennastaga, meenutab Hillar Nuude Tallinnast. Meie korterisse Vene tänaval ja emad ei olnud kodus, ema oli maal. Me olime kodus vennaga kahekesi, kõrvaltoas elas vanaema. Kell pool kolm öösel äratati meid une pealt ja käsiti riide panna ja kaasa tulla. Vanaema pakkus ennast kaasa, vanaemad ei võetud. Mina olin 14 aastane ja vend oli kaheksaaastane. Ega midagi back teha veebis teisi oskasitegi teha. Noh, vanaema tegi meile toidupakki kaasa ja siis vend oli ju nii väike, et kaheksaaastane poiss, mis pakki tema kandis, mina võtsin ühte käte toidupakki teise kätte, siis hädavajalikud aseme, riided, seal kaks tekki ja kaks patja. See oli kogu meie pagas. Pandi veoauto peale, sõideti läbi Müürivahe tänavalt, sealt võeti veel üks vanem naisterahvas peale. Ja edasi läks sõit Ülemiste kaubajaama. Seal pandi loomavagunisse. Meid oli kokku seal umbes 40 inimest. Kui see kontingent täis sai, siis lükati need vaguni uksed kinni, tagant lukustati ära ja sinna me jäime ootama, siis mis edasi. Siis hakkas rong liikuma ja esimene peatus oli teha täpselt seda jaama, see oli igatahes Eesti territooriumil veel. Ema sai järgmine päev teada naabrite kaudu. Et poisid on öösel ära viidud, leidis kuskilt ühe juhusliku masina muidugi suures meelehärmi ahastuses tarmas selle masinaga siis eželoni järgi ja siis sai meid niimoodi kätte, et selle peatunud ešeloni juures jooksis vaguni juurest vaguni juurde, lõigates meie nimesid. Meie olime veduri poolt kaheksandas vagunis ja ešeloni ülem andis loa sõduritel avada. See vagun ja ema sai niimoodi meie juurde. Meie ja tema. Õnneks ei tea muidu, kuidas edasi, sest käsi oleks käinud ilma ilma emata. Ema jõudis välja midagi kaasa võtta, jah, ta tuli kodust läbi, kodus oli ees üks naispolitruk oli vist jäänud igaks juhuks siis ootama sinna. Muide, öösel tuldi meile järgi, siis korteris oli korraga seitse relvastatud meest ja üks naine jäi mulje nagu mingisuguste suurte kurjategijate järgi, tegelikult ei olnud ju meile ka emal ega kellelgil mingisugust kuritegu hinge peal. Teel selle eželoniga olime ligi kaks nädalat, esimesed kaheksa vagunit haagiti lahti, aczynski jaamas on vahe ja Novosibirski ja Krasnojarski vahelisel lõigul leiutasite sinnaga. Kas teid tee peal siis toitlustati ka mingil määral korra ööpäevas avati vaguni uksed ja anti meile pudru ja leiba. Ja juua ka muidugi, esimene minu mälu järgi mõistlikum. Vahepeatus oli Novosibirskis, kus meid lasti siis vagunist välja, viidi jaamahoonesse, seal anti tulist teed ja veel midagi mäletamine. Grupikaupa muidugi niimoodi mõne vaguni kaupa, seal oli üks pikem peatus. Me seisime seal terve ööpäev. Aga muidu oli jah, korra ööpäevas oli pudru ja leib ja joogivesi või teevesi vagunis sõidutingimused olid. Sõidutingimused olid muidugi närused, sellepärast et loomad, vagun, olime seal põrandatel oma pakkide ja oma tekkide peal. Mis oli kõige, kuidas öelda, ebainimlikum. Esimesed päevad olime nii, et meie vagunit ei avatud rohkem kui ainult antivaguni ukse vahelt sisse, need pudruportsjonid ja joogivesi. Aga inimesed ei saanud WC-sse ja siis need mehed, kes meil vagunis olid, neid oli vähe, seal neli-viis täismeest olid need lõikasid taskunugadega siis vaguni põrandasse avavuse ja tegid riputatud tekiga sinna kabiini. Ja see oli siis nii-ütelda, käimla. Nii et need polnud mingid pulmarongid, mis 40 aastat tagasi Siberi poole sõitsid. See sõnaühendtuli meelde sellepärast, et sõja ajal 1942. aastal hakkasid Rootsi ajalehed äkki kirjutama Baltikumi pulmarongidest. See oli siis, kui kumu 1941. aasta jõhkrust küüditamisest oli jõudnud üle Läänemere ja tass oli sunnitud õiendama. Eks ta siis õiendanudki, et Baltikumi töötud sõitsid vabatahtlikult ja rõõmsa meelelaulu ja pillimänguga kõigi võimaluste maa avarustesse tööd saama. Seda sealpool merd muidugi ei usutud ja sellest siis ka sarkastiline. Pulmarongi nimetus. Tuleb aga välja, et tänased meenutajad, Harri Murakas ja Hillar Nuude olid ühes ešelonis, ehkki nad tänaseni teineteist ei tunne. Hillar Nuude jäi aczynskisse maha, Harri Murakas sõitis edasi abakaanini. Sealt autodele ja 100 kilomeetrit Krasnov Duranskisse rajoonikeskusesse Jenissei kaldal. Ja kohe esimene sügavalt elamuslik kokkupuude uue eluga. Jõudsime kuskil õhtul pimedas sinna teisel pool kaldale, seal suvel veetakse praamiga üle, sildasid ei ole, aga talvel käiakse. Meie pere sattus esimese masina peale ja seal oli naisautojuht ja see naisautojuht seal Abakhanist küll me olime peal juba tuli kabiinist välja, siis viied olid tol ajal puukabiiniga veel. Et kas keegi räägib vene keelt? Ma olen kolm ööd-päeva jutti vedanud, et ma lihtsalt ei jõua silmi lahti hoida, et lihtsalt olles kellelegagi juttu ajada ja auto peal rohkem ei olnud muidugi grammatiliselt palju oma õieti rääkisin, aga, aga need igasugu asja enam-vähem ma sain ära rääkida, sellepärast et kooliajast oli vene keelt kuigi palju ju õpitud ja läksin siis sinna kabiini temaga jõudsime Jenissei kaldale, kuid ma ei tea, mis kell see tõesti ei olegi, igatahes pime oli juba. Ja see naine läks kabiinist välja, käis kalda peal ja ütles, et üle ei sõida, jää on iga minut kerkimas, et vesi on peal, teine alla jääpragusid ega midagi, et see on otsene surmaminek. Ratoli tähendab, püssiga oli küll pealaagrites saate ohvitseridest kedagi ei olnud ja tagantpoolt tuli siis võiks julgeoleku ohvitser, milles asi, miks ei sõideta edasi, naine ütles, et sõita edasi saad ja on iga minut minemas, et mul on peal inimesed ja et mina inimese ja masina tukutama ega ennast ei hakka. No muidugi, see käratas selle peale, et need ei ole inimesed, aga midagi, et see on Baltikumi rämps rahvavaenlased ja mis nad on, sõidavad üle, ei anna, vaidlesid seal veidi aega, naine oli raudselt vastu, et tema ei sõida. Ja see küsis veel korra, et kas sõidad ja naine ütles, et ei sõida ja haaraski puurist püstoli ja Riisale naisel. No lihtsalt ei saa ütelda, põse puruks, aga ta lõi põse maha, nii et kuidagi see kohese poiss kääris niimoodi niimoodi alla hoolega täiesti liha lahti. Naine kukkus muidugi sinna maha ja ja siis ta tonksustada korra jalaga seal veel mõne sekundi pärast siduge kinni, ma ei tea, mitmenda auto pealt siis oli see õde velsker või kes oli seal, sealt hakkasidki saama raamaselt natooge sidet ja ja tuli siis sidus kinni, seal siis nuuskpiiritust, mis ta siis andis seal toibudes selle naise üles. Seal oli see julgeoleku ohvitser siis uuesti, et kas sõidad üle ja no siis enam naisel ei olnud midagi ütelda ja sõitsime üle jääb, see võis olla kuskil kesköö paiku, kui üle läksime, aga hommiku järgmisel poorid tulid lattidega tulid jäätükkide vahelt üle, nii et tõesti viimane minut oli muidugi riski peale, sellepärast et ega vee all ei näinud keegi, kas seal oli enam jääd all õieti kohati või ei olnud või? Muraka pere uueks elupaigaks sai Krasnojarski krai Krasnov Duranski rajoon, Peloiovski küla kolhoosi nimi oli tõlkes uus elu. Ja see uus elu seisnes selles, et majand oli väga vaene, ehkki asus mustmullavööndis. Esialgu põlluteed veel ei tehtud, kevad oli olnud hiline, nii et esimene mai oli sel aastal kolhoosnikele puhkepäev. Siis otsustati korraks minna naaberkülla, aga mis edasi sai? Kuulsime, et seal on hulka perekonda seestlas ja lihtsalt selle huviga me läksime sinna, et noh, et võib-olla on sugulasi-tuttavaid kedagi või, ja meil dokumente mingisuguseid ei olnud. Ja seda muidugi oli meil öeldud, et külast välja minna ei tohi. Meie õnnetus oli see, et me ei teadnud seda, et sealt kahe küla vahelt läks läbi rajooni piir. Me olime prosultuuranski rajoonis, seal külas oli juba, tähendab iidrinski rajoon oli. Ja läksime kolhoosi esimehe käest, küsisime. Ja esimees ütles, et noh, et mis siin neli kilomeetrite, minge käige ära, et midagi ei juhtu, siis me oleme kolme mehega olime, üks oli purdist pärit mees ja ja üks oli siis säreverre lähistel, tulime ära juba ja see kolhoosi esimees tuli uuesti trepi peale välja, et vaadake, et ma siiski kirjutan paberi mingisuguse teile, et võib-olla tuleb mingisuguse küsimisi ja andis meile selle paberi kaasa ja läksime siis esimesest perest, muidugi küsisime kus eestlasi on, juhatati meid ära selles küla lõpupoole, see ei olnud mitte väga suur küla ja me saime sinna majja sisse, ma ei mäleta, kas me saime tere ütelda veel või saanudki juba spets komandant järel ja ilmnes, et oli meid maha müünud, üks volgasakslane, need olid sõja ajal, toodab sinna ja see, kelle käest me just teed küsisime. See oligi ühtlasi kavandandile ette kandnud ka kahetajat, võõrad. Veidi meid külanõukogusse, kolmekesi, teises, nii kaua muidugi kui seda hobutransporti otsite nii kaua me olime siis seal toas kolmekesi luku taga ja viidi meid Sisyydranski rajoonikeskusse, see oli kuskil üks 40 kilomeetrit sealt eemal. Tulime ka, et noh, et niisugune lähimaa on küllaltki kerge riidega hakkasime siis sealt hobustega minelase komandant oli järel ja meie meie ees me olime siis kolmekesi eraldi hobuse peal ja tema oli siis. Ma selle sõiduvankriga jõudsime siis jälle õhtul pimedasse naiidrinskisse, üks mees on nagu niimoodi päristas õlgu, külma katkes ja see oli, ma ei mäleta, kas vanema või, või vanemseersandi pagunetega oli v? Kuulis seda juttu, peate ka külgedel varsti palavat, pandi kambrisse seal julgeolekuõue peal või niisugune toakene oli siis oodati, niikaua kui tuli, see ümara joonistasime, Janno spets, komandant tuli sinna, kuulati meid üle ja teised kaks meest lasti lahti, mind võttis meie oma spets komandant kaasa ja siis viis rajoonikeskusse meie omandada jooni keskusse. Jube kasuturatski. Seal kuulati üle, muidugi karjuti ja ja lubati käik teha ja noh, muidugi loeti ette juba seal süüdistused, tahtsid asumiselt ära joosta ja tulid teisi üles ässitama. Vaidlesin sellele vastu sellist mõtet meil ei olnud ja ei olnud sellist mõtet, et tulime lihtsalt tuttavaid vaatama ja paar päeva, mis ma kinni olin, lasti lahti ja siis läks kuskil mõni aeg vahet, võeti uuesti ikka sama süüdistus jälle meie oma komandandi nimi oli vanemleitnant olid Ankraadilt šokolaad, rajooni julgeolekuülem oli, oli Schumilo. Siis olid nad sumilaviga kahekesi juba ja sügisel paisati mind põrandale ja, ja peksti niimoodi läbi, et, et ma ei mäleta, kuidas mind kambrisse tagasi viidi. Olin muhkusi täis ja sinine ja ja kuulati veel üle, mitte üle kahe päeva ei peetud kinni, siis ma olin jälle vahepeal mõni nädal kodu viidi jälle jälle uuesti ja siis kordus sama protseduur peksuga jälle käis ikka ikka sama jutt ja nii et see oli mul juba nagu lindilt lugeda, pähe kulunud, milleks läksime ja tulime ja nagu ei olnudki midagi sinna juurde lisada. Talvel oli, oli see siis, kui niisugune viimane tõsine ülekuulamine tehti, siis enam ei pekstud, aga võtsid ära riided. Mul oli villane sport, pluus, tol ajal olid moes niisugused vööga ja hästi kalliti sõnadega ja tsejate selga vildid ja tall mütsi jäätega. Seal miilitsa õue peal oli julgeolekumeeste sõiduvankrite hoidmise ühekordne laut, kuur oli ja pandi sinna siberi talv ikka üle 40 kraadi oli külma. Ja seal peeti siis 36 tundi, kaks ööd ja üle päevas. Nii mõne tunni takka käisid küsimas, et kas kirjutad alla, ma ütlesin, et ei kirjuta, ma olin kuulnud, et nad istuma ei, ei tohi nagu jääda, aga aga niisugune tahtmine oli küll kogu aeg, et oleks tahtnud maha istuda, niisugune mõnus rammestust oli peale, järelikult külm oli ikka nii palju kallale. Ja no siis ma jooksin seal pikku kuuri ja vedasin neid vankreid ühest kohast teise ja nii palju ikkagi tähendab, mõistus käis üle sellest viljast ennastega kuidagi alal hoida. No ja siis toodi välja sealt näiteks ülekuulamisprotokolli ja siis siis lasti jälle koju, siis ma jäin haigeks. Jäin aju kõrk kesta põletiku peale sõda. Ja siis komandant oli käinud veel kodus uurimas, et mis haigus mul all. Ja vaat see tundub mulle imelik, sellepärast et nemad nagu oma ohvritest kunagi taganenud. Aga peale seda tuli komandantide vahetus, et kas see siis päästis üleüldse minu hinge või? Milles see niisugune muudatus tekkis? Ülekuulamisi tehti veel kuskil paari aasta jooksul, peale seda aga peksmist, ega ega ei olnud, tuli järgmine komandant, see oli leitnant koosin, see ei olnud mitte halb mees, oli mind ikka päris laagrisse ei virutatud. Nude perekond sattus tsunami äärte podcaament ka külla. Väga vilets ja nälgiv küla oli. Alguses oli metsatöö, kus 14 aastane Hillar pidi mehe eest väljas olema ja nii oli iga töö juures, kuskil ei küsitud, kas sa suudad. Kui algas navigatsioon jõel, siis hakkasid liikuma vesiratastega laevad ja need vedasid pargaseid selle küla vastaspoolsel kaldal seisid kaks suurt viljaladu. See oligi kummaline, et kohalikel elanikel omal leiba ei olnud ega vilja leiva küpsetamiseks, aga lood olid maast laeni nisu täis ja see nisu oli läppama läinud kas siis niiskusest või, või oli ta koristatud, vihmadega ei olnud läbi kuivatatud ja siis meid pandi laadima neid pargaseid, need olid 12 tonnised, osa inimesi, list täitis viljaga kotte. Need targad Nad ei tulnud päris kalda äärde, vaid seal oli üks, 20 30 meetrit oli vahed selle üle madaliku oli tõmmatud siis rippsild ja mööda seda rippsilda, käisime need kotid turjal, laadisime neid pargaseid. Olgugi et, et korraga oli välja aetud umbes 200 inimest, siis me laadisime vähemalt kaks ööd-päeva peaaegu ilma puhkamata anti jälle paar tundi puhkuseks vahet ja siis aeti jälle uuesti ülesse ja uuesti pidime jälle laadima, et laev võimalikult vähem seisaks. See oli läppunud vili, läppunud vili ja kõige rängem töö oli noh, mina olin noor poiss, 14 aastane, pikka kasvu ja siis minule viskasvad mehed ka selle täis koti turjale see võis olla, ma ei oska öelda, võib-olla 70 kaheksakümnekilone ja lõpuks olid vaat nii nõrgad, et niisugune tunne oli, et iga minut kukud seal trip silla pealt üle. Fardaja sinna jõkke, kõige hullem töö oli veel seal all punkrites selle läppunud vilja laialiajamine, sellepärast et ta tolmas Ta tekitas hingamisteede ummistuse, seal pani hirmsasti köhima ja aevastama ja noh, see tagantjärgi mõeldes oli ikka ikka pärisorjatöö, sellepärast et peale selle kõige muu veel seisid püssimehed ka seal kõrval kes jälgisid kogu aeg, et sa ikka vajaliku kiirusega tegutsesid ja tassisid ja, ja tööd tegid seal. Ülilasti raisku minna, aga inimesed nälgisid, see oli kibe kogemus. Kuid tööd tuli teha ja kõvasti, siis võis endale midagi hädapärast saada. Oli ju suhtumine tulnukatesse esialgu vägagi halb. Kas see muutus ka millalgi Harry murakas? Paari kuuga nagu suhtumine oli kolhoosi juhtkonna poolt väga hea, nägid, et eestlased oma vanavaimuga töösse suhtumist, olgugi, et see oli ju võõras koht, võõras töö, aga need olid ju põhiliselt kõik vanad taluinimesed ja nad ei olnud lihtsalt harjunud. Kui oma toit sai otsa, tuli see näljaaeg peale. Ilmne oli see sügisel midagi saada ei ole. Ja ta talvel näiteks, kui juba nälg ikka päris. Kui midagi muud ei saanud tehasest kolhoosil anda, midagi ei olnud. Ta lihtsalt sokutati kas või üks inimene eesti perekondadest seemneviljapuhastusele? No ilmselt selle mõttega, et noh, et kui sa ikka nälgas oled ju sa midagi sealt ikka omale tasku paned, et sa midagi hamba alla panna ja no nii, ega me tegimegi eestlaste hulgas, vargaid ei ole kunagi olnud, aga nälg paraneb tegema, köiti ikkagi tasku ja vildisäärde ja sai seda teri pandud ja kodus nuiaga puruks tambitud ja sellest sai putru keedetud ja see oli siis ainukene leivaollusega muut ei olnud midagi sellepärast et see, mis kaasa oli võetud, Ta ütles, et see lõppes otsa, pärast hakkasid muidugi pakid tulema ja see oli väga suur abi, kellel saatjaid oli. Jaano saadeti muidugi põhiliselt rasvainet, sellepärast et see nagu võttis käid ja vähem ruumi ja oli kõige tõhusam. Spordist oli, oli üks paimetsa nimeline perekond ja, ja noh siis see oli juba 50. aasta suvel. Ta oli terve suve, oli haige ja ei saanud tööl käia ja tal oli, ma ei mäleta, kas oli kolm või neli last ja need olid kõiki jupp jopet, niisugused väikesed. Ja naine ei saanud laste pärast tööl käia, siis mina olin juba traktorijaama kirjas, emad, tulin õhtul, põllud töölt, oli sügisel viljakoristusaeg, oli ja tuli minu juurde, et kuule, et lähen kontori, tule mulle tõlgiks, et lähme esimehe juurde, et mida mina pean hakkama nüüd tegema? Mul ei ole absoluutselt, et naine ei saanud tööl käia, mina ise olin terve suve ansaid. Et mul ei ole saada nende normipäevade eest ka midagi. Et kuda ma oma pere toidab. Läksime siis sinna, mina rääkisin selle Vai metsa jutu ära seal selle esimehele ja esimees vaatas meile suguse naljakana otsa ja ütleb mulle, et ütle talle, et et kui ta on nälgas, et siis ta on ise süüdi. No mina niimoodi tõlkisin ära ja tulimegi sealt niimoodi ära. No saime aru, et noh, et ühel sai oli käinud ja mida sa küsima tulid ja see oli teine hommikul hakkasin jälle põllule tööle minema ja tuleb kontori käskjalg, et esimees käskis sind Bay metsaga koos, et enne kui põllule lähed, kontori tulla, seal pandi vili põllul kombainid, kui peksid, siis seda ära ei veetud kuskil kohe kuivatis oli üks kuivatas selle suure kolhoosi peale ja põletati lihtsalt see murukamaral puhtaks, vili pandi siis hunnikutesse seal tuhanded tsentneri toolid ühes hunnikus ja läksime kontori ja, ja seesama esimees ütleb minule, et ütleb aimed sele, ta Läheb hobupaasi, võtab sealt hobuse ja vankri ja hakkab sügisel käima nende viljahunnikute juures öövalves sõduriks. Siis oli selge, et kui õhtul ütles ta, et kui sa oled nälgas, oled ise süüdi, teised veevahid käisid jalaga temale antilises hobune ja vanker, ainult see jäeti ütlemata, et et võta kotid tagasi ja niimoodi tema elatas oma perekonna ära muidugi jälle niimoodi ebaausal viisil, aga tookord sundis seda tegema. Ja see oli äärmiselt vastutulelik mõte selle sellesama esimehe poolt, et tema leidis inimesele uimastatud. Ei, ei ütelnud talle otse, et võtta, aga ta andis talle võimaluse, et et noh, et ennast ära elatada. Tavaliselt pool sellest saagist mädanes põllule ära, kui vaatajaid ei olnud, kuivatada ei saanud. Ma ei saa mitte kuidagi lahti tundest, et nälg oli justkui maarahva jaoks päris riiklikult planeeritud. Kuid lõpuks veel Nuude perekonnast. Podcaamencas olid nad ainult kolm kuud, siis tuli pikk reis hakkasiasse kullakaevandusse ja Hillar nõuded mõned mälestuskillud elust, sead. Ausalt öeldes, ega meile mingit kergemat tööd seal ei pakutud, pakuti ikka sellised töökohad, kuhu naljalt kohalikud inimesed ei tahtnud minna, aga mina pidin siis minema ka tööle, tähendab 14 aastaselt kohe. Esialgu töötasin geoloogide grupis töölisena noh, meie töö olid kaevanduse ümbruse kaardistamine metsasihtide raiumine. Edasi juba, kui ma sain 16 aastaseks, siis suunati mind puurtöödel. See oli geoloogilise luuregrupp, mis liikus kuni 40 kilomeetrise raadiusega ümber selle kaevanduse ja me otsisime uusi kullaleiukoht. Ja leidsite ka muidugi, ja leidsime ka muidugi. Aga geoloogilised uurimised näitasid, et uut kaevandusharu avada nendes kohtades, mida me avastasime, ei andnud nagu otstarbekas ja lõpuks kaevandus 57., kui ma ei eksi, lõplikult suleti, kuna ta ei andnud enam nii palju kulda, et ta oleks ära tasunud kõikuma oma kulutused. See oli äärmiselt tervist tappev, näituseks kaevandustes, kus oli puurimine, seal inimestel tekkis seelik koos, see oli selline kutsehaigus, kus sellest kvartsi tolmust inimestele kopsud tsementeeruma. Hiljem juba, kui me olime nagu spetsialistid veerunud ja õppisime oma tööalad. Ta siis inimestel läks natuke kergemaks, aga noh, üldiselt olid elamistingimused ikka rasked, meil ei olnud algul kusagil elada. Me elasime kellegi juures samuti põrandal ja mina hakkasin siis pisitasa ehitama maja, raiusime metsas pall ja sai üles ehitatud palkmaja ühe toa ja köögiga. Esimesed aastad me ikka lootsime ja ootasime, et me saame kodumaale tagasi, aga kuna meid oli saadetud tähtajatult, kolm-neli aastat möödus, siis kadus ootus ja lootus ja usk tagasi tulla. Ja inimesed hakkasid kohanema ja olude sunnil harjuma selle saatuse ja selle töö ja selle eluga seal. Raske oli muidugi sellepärast, et meie kaevandus oli võrdlemisi kõrgel, töökohad olid üle pooleteise 1000 meetri kõrgusel, kliima oli kontinentaalne südasuvel, öösel oli mõnikord miinuskraadid, päeval oli hästi palav, tekkis hapnikupuudus ja nii edasi. Aga eestlased peab ütlema, on visad ja olgugi et me sinna ka palju inimesi maamulda jätsime. Suurem osa nendest tuli ikkagi kodumaale tagasi. Esialgu kohalikud elanikud suhtusid meisse võrdlemisi vaenulikult, arvati, et ei tea, kes me niisugused olime, et meid välja saadeti, ilmselt Te arvate, et me oleme mingisugused kurjategijad, nimetati meid natsionalistidest, fašistideks ja nii edasi. Meie maja asus tänava lõpus ühel mäenõlval ja sealsamas kõrval oli maha raiutud mets ja kännud tehti suured tulelõkked üles nendest vanadest kuivanud kändudest ja siis, kui kännud põlesid tukkideks, siis hakati meie maja trukkidega loopima üle. Mina siis vehklesin veeämbriga ümber maja, et ära kustutada. Hiljem juba, kui me olime seal aastaid töötanud ja eestlased näitasid ennast heast küljest, eestlased olid, peab ütlema kõik kõvad tööinimesed, siis kaevanduse juhtkond hakkas meisse suhtuma positiivselt ja teatud poolehoiuga isegi tehti meile mõningaid eeliseid ja mis oli veel meeldejääv, et kui kaevandus hakkas ära kolima, sealt hakkas likvideerima osa meie kaevandusest, läks põhja, Padayboosse ja Magadani ja kutsuti meid töömehi, et me tingimata tuleksime kaaslasele geoloogilise luure või kaevanduse grupiga. Olgu, tänased meenutuskillud vastuseks tundmatule helistajale. Edasi aga soovid teada saada midagi omaste saatusest. Grupp endise Nõmme lastekodu kasvandike tahaks teavet lastekodu kunagise juhataja Neeme kohta, kes koos perega küüditati 1941. aasta juunis-Venemaale. On teada ainult, et perekond viidi Kirovi oblastisse. Veel otsitakse inimest, kes vangipõlves on kohtunud Elvas vannutatud advokaadina tegutsenud Paul Mart Maaga, kes arreteeriti juba 1940. aastal. Nii palju omastel teada, et teda oli mõnda aega peetud kinni Tartu vanglas. Ja veel üks otsimine, Oskar Kalam sündinud 1912 mobiliseeriti märtsist 1944 Saksa sõjaväkke ja sellest peale ei teata temast midagi. Kas keegi on temaga kohtunud? Lõpuks tahaks tänada neid, kes on otsimistele reageerinud aga ootame ka uusi kirju aadressil Tallinn 200 100 Lomonossovi 21, Eesti Raadio saatesari. Need aastad ei unune või kirjade osakond.