Tänane meenutuste saade viib meid jälle korraks sõja aastatesse kuid sõjast endast me ei räägi. Taan küll kogu aeg taustana olemas, kuid põhitähelepanu on pööratud inimestele, kes nii või teisiti olid sattunud stalinliku hävitusmehhanismi rataste vahele. On juttu elust siin ja sealpool vangilaagrite okastraati olukordadest, mis tekkisid ootamatult, kuid mis tolleaegsele süsteemile olid täiesti loomulikud. Soovin, et kuulaja mõtleks kuuldust edasi ja teeks ise järeldused, kes oli kes ja mis oli, mis. Ühes möödunud aasta novembrikuu saates avaldasin kahetsust, et 1980. aastal ei lindistanud jutuajamisi kindralmajor Richard Tomberg iga. Ma ei näinud siis mingit võimalust selle materjali kasutamiseks ja ainult erifondi jaoks ma ei tahtnud ka tööd teha. Kuid mulle tuli appi Tartumaamees Enn Voika, kes mõni aasta pärast mind käiski seal oli külas. Tema loal ma valisin tänasesse saatesse, paar-kolm kildu sellest visiidist järelejäänud salvestustest kõige ennaga kindralist endast. Richard Tomberg oli üks neid eesti haritlasi, kelle sõjamehe tee sai alguse esimese maailmasõja-aastail tsaariarmees. Sellele järgnes teenistus Eesti vabariigi sõjaväes, kus ta aastail 1930 kuni 1940 oli õhukaitse ülemkohakaasluse alusel mõnda aega ka sõjavägede staabiülema abi. 1940. aasta sügisel, kui Eesti sõjavägi arvati punaarmee koosseisu, määrati kindralmajor Tomberg 180. laskurdiviisi komandöriks. Need sündmused, mida meie hulgast lahkunud sõjaväe sisemeenutab, said alguse 1941. aasta suve hakul. Aga kõige ennema palun kuulajalt vabandust, et ma paaril korral tema jutu kommenteerimiseks ja selgituseks katkestan. Niisiis, kindralmajor Richard Tomberg? Ja kuula hoolega mingisugust teadet. Ja oli siis Molotovi kõne, Saksamaa kallaletung, kuulasime selle lõpuni ära ja ei olnud enam midagi. See esimesel päeval ei tulnud kaks latti kindrali õhtuseks siis läks vahepeal mööda. See oli 19. juulil õllel söögi ajal. Küllap kuulaja taipas, et ütlemised ei tulnud sööma, ei tulnud sööklasse üldse, tähendavad, et need mehed arreteeriti tahaksingi kuulaja tähelepanu juhtida kuupäevale, millal korpuse juhtkond alustas Moskvasse sõitu. See oli 13. juuni 1941. Selsamal päeval arreteeriti Petseris arvukas hulk Eesti ohvitserkonnast. Ööl vastu neljateistkümnendat juunit toimus balti riikides esimene küüditamine. Arvan kindlasti, et kindralite nii-öelda õppima saatmine oli kõigi nende sündmustega seoses, sest oli vist nähtavasti otstarbekas et Eesti rahvusväeosadel ei oleks sellel väga raskel päeval oma juhtkonda kohal. Peerija kontor töötas kindlate arvestuste põhjal, nagu me näeme. Ja niimoodi ma siis sattusin, ma olin elul mulle seal kaheksa aastat. Ja tõesti üks kuu juur kohtualollima siis 52. aasta aprillis pead seda saadeti siberisse kasvatada. Pean vajalikuks öelda, et kindral Tombergi veeti eeluurimise ajal ühest vanglast teise ja teda süüdistati inglise salaluure teenimises oli taju lennunduse alase hariduse saanud Inglismaal. Kuigi süüdistust ei suudetud millegagi tõestada, mõisteti ta siiski laagrisse. Ja nüüd siis mõni sõna laagrielust. Esimene laagripäev. Kohta, kas ta on natsionalism, piimasid, missugused nad sellel list hakkas raiskama oma. Üks 10 konteist nime, maanteekulu minu seltskonda. Aga esimene töö oli muidugi labidas kätte ja kruusa sõelumine 20 kanti pidi päeva jooksul läbi niiskamasid üle sõela. Norm ja mul oli kahepoolne song. Küllap olete siia korrusele eksamile alla? Ma ütlesin kõigepealt praegu ma jääksin veel tööd teha. Aga tuleb aeg, kus ma ei jaksa enam töötaja Emmanuel Sis normeerijaks hakata. Kindral Tomberg sai siis koju, kuid meie läheme veel korraks Siberisse. Meenutama hakkab praegune tallinlane Linda asu, kes on pärit Omski oblasti eesti külast, kuhu ta vanemad olid 1912. aastal elama asunud. Ta isa oli kõva töömees, hoidis oma talu hästi korras vajamata selleks võõrast tööjõudu. Kuid naaberkülas, kus ei elanud eestlased, oli kõik lohakile. Eesti külast läbi sõites osutasid naabrid eestlaste korras majapidamistele vodkat, kulakkisi, teat. Kollektiviseerimine, seel rüüstatigi eesti küla paljaks. Linda asu isa oli olnud ettenägelik ja juba varakult Isiimi linna pagenud. Hiljem läks kogu pere talle sinna järele ja edasi, räägib endine Siberla naise. Olime ära õppinud, juba lõpetanud rätsepatöö on nii, et ma olin ratsetaks saanud üks pool aastat saingi töötada iseseisvalt juba, kui algas sõda sõjaolukorras, siis mobiliseeriti kõik noored. Saime kutse, Omski diumi, vahel on siis imilingusime, elasime nii, et meid määrati vennaga homskisse, vend oli ka, oli tööstuskooli lõpetanud, oli lugusid, nii et vend oli siis Omskis seal ühes lennukitehases. Kokku Monteeris, lennukid, lepi ja mina olin siis lennukitehases, kus mootori osasid tihti saan kutse julgeolekusse. Nii elasin üle, ma värisesin üleni muidugi noore inimese asi. Aga ikkagi teadsin, et see on õige asi, ei ole, et lapsepõlv on niimoodi läinud ja nüüd jälle midagi on. Aga ise mõtlesin, et meil on kõik nagu korras, meie isa iialgi elus viina ei võtnud, kellelegiga kusagil midagi ei jaganud ega nurises millegi üle. Läksin sinna, mõtlesin Saagumise selli Lenini tänaval, seal Omski linnas NKVD sinna ja siis üks Acatjevoli misse ülemus ja kui ma ei eksi tema juure, ütlen, et milles asi on, et et mis ma kurja teinud olen, et mind siia siis ratas ütleb, ei ole kurja midagi teinud, et kas eesti keelt oskate? Ma ütlesin, et koolis ma käinud, aga loen ja kirjutan, meie kodu juba kirjutasime, me vanemad hoolitsesid selle eest, et me oma emakeelt ära ei unusta, siis andis mulle ühe eestikeelse raamatu kätte, et, et veenduda, kas ma oskan lugeda, koristasin siis ette ja siis ütles, et meil on teid vaja. Et tõlgiks. Ma ütlesin, no mis tõlkma nii väga ikkagi ei ole enam, millest juttu on, seda võin neile muidugi, aga nemad ei osanud ükski. Ja mõtlesin, et nad ei saagi mind kontrollida ka. Aga see oli kõik teisiti, nii et ikka saivad ka. Saatsid jälle teise oblastisse kõik materjalid, mis tõlkinud oli teine siis seal tõlkis. Siis tuli välja niimoodi, et Eesti sõjaväetsensor, meil on tsensuuri ka vaja. Teid ja. Oli ikka niimoodi ma ütlesin, et kas ma kõlban selle peale Nahkude lugeda oskate ja kahte keelt valdate mõtlesin, valdan küll, jah. No aga te saate ju natuke tõlkida ka. Ma ütlesin, võib-olla nii tavalist, niisugust kodu, jutu muidugi tõlgin, neil on tavalist juttu tarvis tõlkida. Et sõjaolukord ja meil on tarvis ja mõtelge järgi väga ja me arvestasime niimoodi, et tulete ja ma nägin, et tagasiteed võib-olla ei julgenudki, lihtsalt ära öelda. Seda ta muidugi algul ei ütlenud, aga siis tuldi üks kord autoga järgi mulle ja öeldi niimoodi, et meil on siin üks noormees, et tema ei oska ühtegi sõna vene keelt, et meil on natuke tarvis temaga sidemeid. See noormees ütleb, et kallis eesti neiu Oleja harasa siis mind ära, Mei mõõtsime, milles ära müüa ja see kohe küsib vahel, millest te räägite. Ma ütlesin, et noh, räägime niisama. Ja siis ta ütleb selle kurja midagi teinud, et nälg on niivõrd tugev. Näete ise, ma olen paistes. Et poisid kõik tahavad vaadata kuskohalt, natuke saab õhta teenida, kas mõnele mutile puid lõhkuda või midagi ja niimoodi prügimaadel käisid, korjasid kala konte, mida nad said, testimehed, kõik need olid mobiliseeritud ja neid suuri sinna, nii kui kärbseid. Ja Nad kukkusid tribunali alla, kord oli ikka sõjaväe, kord öeldi, et Rayernawayenne pära lahku kuskile niimoodi mitmeks päevaks kannad, lahkuda nähtavasti ei tohtinud, võib-olla mõnel oli seal natukene niimoodi, et läksid ja enam tagasi ei läinud sinna, kus nad olid töö Pattis. Ja niimoodi selle siis nad läksid tribunali alla, aga nad ei oskanud ennast ju välja rääkida ega sirgeks oma asju ajada. Tema vene keelt ei oskanud, venelane oskavad eesti keelt tarvis oli, siis nad kutsusid sinna jälle, tulid mulle järgi ja viisid mind sinna ülekuulamise juure ja see Hubravleniemi NKVD seal oli nähtavasti see vanglaosakond ka, ma sain nii aru, et kuskilt alt treppidest toodi see inimene sealt üles kabinetti kuu ülekuulamisele. Aga kas teil oma tõlgi töös õnnestus nendega ka vahel nii mõnisada rohkem juttu ajada, kui sõdamiste tõlkisid. Ikka natukene jah, niimoodi, aga ma väga kartsin, et kõiksugused, allkirjad seal võeti ja selle peale võeti kaal kiri, et ma õieti tõlgin, võis ka ju nii olla, et keegi mul istus seal, kes sai veidi aru, ma ei oska seda ju kuidagi usaldada. Igat kanti oli hirm. Seal tribunali Steskasse olite kohtuistungi juures või ülekuulamisel. Ülekuulamisel seal ma ei olnud enam kusagil. Nii et ise oma silmaga ei näinud, aga kõrvaga ei kuulnud, kuidas see kohtuistung käis? Madise kestis seda ma ei tea ainult selleks, kui midagi oli tarvis, mis nad veel teada ei saanud, sellest inimesest ikka vaja oli veel välja nendel uurida midagi niisugust. No aga mis seal siis tarvis teada oli, kas inimese minevikust või tema päritolust v tema endisest tegevusest? Kõiki uurisid kõiki, millega ta on tegelenud siis mismoodi tema vaated on. Ja eesti mehed olid siirad ja ütlesid, et kallis inimene, et sa saad ise ka aru sai, ise ka oled võib-olla viletsalt elanud, kui on kõht tühi ja nälg, et kuidas sa seal istud edasi, et ma olen eluaeg tööinimene olnud, ma läheksin otsima omale, kus ma saan tüki leiba teenida. Aga kui ta sealt juba oli nädal aega? No ta oli tagaotsitav ja oligi ta oli juba 193, paragrahv oli ära teeninud, läksid julmalt kohe, ma usun, et ilma ilma millegita. Juba pasakonovaiendava Vremeni kohe oli kohe 193 paragrahv liidiselt Irstva ohvitser, aga nende hulgas oli. Ma ei tea, ma ei oska seda küsida, nad olid ju ära riietes kõik tööpataljonide elust nad siis rääkisid seal ju võimatu, see oli võimatu, seda Nad rääkisid, ütlesid, et me oleme nii näljas ja nälg, see oli tõesti juba inimese järgi oli näha, vaatan, mõni oli, niiet läinud luustik oli ja nahk oli. Et suured silmad olid, vaatasin juba ebaloomulik välimus, inimesel väga näljas olid. Ka üldiselt oli nälg ju kõigil, isegi meie sõjatehases töötasime, meil oli väga suur nälg. Parteisüsteem oli üks päeva peale 24 tunni peale oli siis kuupäevaga üks ruut, mis välja lõigati supiks ma tean, et oli külmalt kapsajuurikad veega, sinna oli võib-olla õli veidi peale kallatud ja teiseks, toiduks on mul väga meelde jäänud, see oli kohupiim ja see puhtalt liikusse kohupiim selli, valgeid usse täis. Pruunipeadega vaatasin kaugusesse niimoodi ja sõin lusikaga, sest kõht oli väga tühi, leib oli 600 grammi, oli see kõige suurem portse tehasetöölisele siis saime selleni, mõni tükk oli, see oli niivõrd tabu, et seest, aga kes siis selle leivatüki ära sai söödud, siis sai vett peale joodud ja niimoodi sai jälle öö ja päeva läbi. See oli tehase elu niimoodi, aga seal, kui ma tõlgiks, juba olin, kuigi palju oli kergem elu, maitsva leiva saime süüa muidugi Ta enam sööklas käisime, eks veidikene, võib-olla parem oli, et otsekohe niisugust toitumistehasest sõin, et niisugune ei olnud, oli veidi parem. See oli NKVD söökla ja seal oli niimoodi, et Nad, NKVD kõrgemad ülemused, need käisid eraldi Ööblas, nii et klassi järgi esimese klassi sööklad, ene alamad töölised, need olid siis odavama söökla peal, siis mul on väga meeles punane losoosi vaja rööba. See oli siis nendel kõrgetel ülemustel seal sööklas süüa, nii et see välimus praega silmis veel näete süte valgeid kohupiimausse, nemad, lõhe, lõhekala ja Nevasid, lõhekala ja leib oli palju parem leib kui see tehase leiba. Teie tõusidega korraks kõrgema kihi hulka ja, ja mõtlesin just, et sellepärast kida, et ellu jääda tasub. Ja noore lapse asi. Mis selle paiga nimi oli, siis kordame veel seda, kus see tööpataljon. TÖÖ pat oli Omski, vot seal oli tööbate küll ja küll seal oli näha, kohe oli nii, et kui ma eesti keelt kuskilt kuulsin, siis oma kõndisin lausa järgi, sest ühtegi perekonda seal eestlast ei olnud. Seal, kus mu vanemad elasid rezhiimi linnas, seal oli üks perekond, oli lätlasi, nii et nendega me siis käisime läbi. Aga nüüd siis nende kirjade juurde, kui te näitsenseerisite Suur oli jah, niisugune see oli peapostkontorijuure ehitatud eraldi üks väikene ruum. Ja, ja see oli kõik isoleeritud, aknad olid kõik kinni, musta paberiga pandud ja tuled olid kõige väiksemad. Aga see ise ja kudamoodi see silmanägemisele mõjub. Kella viiest kaheksani oli meil vaba aeg ja käisime siis nähtavasti söömas ja niimoodi leivaportsu saime kätte. Ja siis oli nii palju, kui me jõudsime poole ööni, mõnikord Tuppusime, seal enam kodu ei läinud, pidime kõik salaja sinna sisse minema, mitte kampas, mitmekesi kõik üks laval, see oli täiesti salastatud. Nii et mõnel tüdrukul oli noormees, ta pidi kõik kurameerimise kõik pooleli jätma, et teda noormees tuleb. Vaata ma tööle või vasta tuleb, ta pidi kõigest sellest loobuma, sest seda ei tohi ju, tuleb järsku keegi ukse taha koputama sinna, eks ole, kutsuma seda ja seda siis olles ta töölt kohe lahti saanud, see oli niivõrd niivõrd kõik salajase asi, kõik kirjad läksid läbivaatusele. Algul oli niimoodi, et sala ja kõik pidime liimist lahti võtma need kirjad, et aru ei saa läbi lugema. Ja kui midagi oli riigivastast, siis pidime minema taandumi koostama, sealt selle lõigu välja võtma, kirjutama saatja aadress ja kellele saadab see aadress? Inimesed kirjutasid väga palju, ikka juba teadsid, et tsensuur on ja kirjutanud sinna juhatajatele nendele palju nurinatega kirju ja mehed kirjutasid, neil olid ju tuttavad poisid ka, nii, mida nad olid ju kõik Venemaad pidi laiali. Palju oli Volga, sakslaste kirju neil oli üks Leedu tüdruk oli, kes saksa keelt luges kirju. Mis te siis maha tõmbama pidite sealt või mis te pidite siis ette kandma? Kodused näiteks kirjutasid, et meil on nälg, kui niimoodi edasi läheb, siis surevad täpselt kõik, seda ei tohtinud läbi lasta. Algul tõmbasime dušiga maha, kui oli palju niisugust nurinat ja rahulolematust. See kivi muidugi läks hävitamisele, siis kirjutasid memorandumi välja ja selle memorandumi järgi siis juba teised tegelased nähtavasti juba poliitiliselt. Võib-olla ma arvan, niimoodi, suhtusid nendesse inimestesse, kes niimodi kirjutasid. Võib arvata, et mõndagi hakati taga kiusama. Oi ikka jah, ikka selleks oligi, sest neil oli tarvis kuskilt meid ju mingisuguseid. Ja kui on mustvalgel siin kohe teada ju, et ta kirjutas, kellele, vaat sellele ja sellele on Jõksus kohe mõnikord oli niimoodi kirjad olid nii suured hunnikud nagu heinakuhjad laeni Janadelt seal kuude viisi aastaid, mõned olid juba loopimisega seal puruks läinud lahti ja mõtlesin ise tüdrukutega, tihtipeale paneme aga templid peale, nad ootavad kirju ja panime niisama lihtsalt. Aga me tegime juba kurja sellega ju vahele jäänud. Jäi küll vahele ka, eks ma sain ka paragrahvi, mitte paragrahvi, aga ikkagi noomitused. Sest nad saatsid teineteise oblastisse kontrollimisele ja seal ikka avastasid, kaheksa oli niimoodi Weekselt läbi läinud, mis ei tohtinud. Aga siis noh, ei läinud vägagi eemal. Ja veel üks lugu pisut harilik oma lõpu poolest, sest toonastes oludes oli happy end üldiselt võimatu. Ent kuulakem ära, mida räägib suure isamaasõja veteran Ants Silmet. Ta mobiliseeriti 27. juulil 1941 viidi Leningradi kaudu Kotlasesse. Seal määrati tööpataljoni, kus raske tööga koos tuli kohe ka nälg, kui omad riided läbi kulusid anti meestele selga vanad vormirõivad. Ants Silmetile sattus Eesti lennuväe munder sinine inglise lõikega. Ja kui ta sellega linnavahel ringi liikus, hüüti teda fašistiks. 31. detsembril panid mehed oma viimased rahad kokku ja saatsid Silmeti Kotlase turule. Et vana-aasta õhtuks natuke söögipoolist marhorkat ja seegi oli võimalik puskarit hankida. Mis edasi juhtus selle kohta ands Ilmetilt endalt. Olin ma saanud juba oma raha, et tubakat kuus pakki, kui ma mäletan, siis üks tükk pekki tahtsin juba seda leppa Liisut ka kuskilt saada, sest mul oli veel järgi kaks ja pool 1000 rubla. Otsisin, otsisin ja äkki minu kõrvale ilmus miilitsavormis mees vene keelt ei osanud mitte ühtegi sõna, võttis mu käevangu ja viis jaama juurde tellishoonesse. Nii nagu ma aru sain, oli see arestikambri, kus mind lükati ja olin seal peaaegu õhtuni kui tuldi mulle selle kambrisse järgi ja võeti sealt kambrist välja, ilma et minuga räägitud, lükati meid jaama. Jaamas oli nii palju tohutult küll vormi silma vormitte erariides mehi ja mina sattusin nii nende keskele, kusjuures lükati vagunisse. Neljakohalised, nagu need narid seal olid. Selle vahe sees oli, võis olla umbes üks paarkümmend meest ja mind lükati laud, mis on vagunites harilikult hapnal selle laua alla ja rong hakkas liikuma ja liikus niikaua, teisel jaanuaril jõudsin Kiirovi jaama. Tulin rongi pealt maha, koos teistega nägin, ei olnud mul ei ühtegi valvurit, ei püssimeest. Läksin jaamahoonesse, miilitsas võeti juba minul kõik need tubakat ja pekitükk ja need ära. Ja nüüd läksin otsima, et kas ma saan ka söögipoolist, sest mul oli juba nälg majas ja äkki tuli seal valge kasukaga mees kes rääkis eesti keelt aktsendiga. Küsimus, kust tulen, kes olen, kuhu läheb. Läheksin ära tule kaasa, ilma et ma seal einelauast midagi oleks saanud osta viis mind linna. Kiirovi linn on üldse niisugune küll mäest alla ja küll mäest üles ja ühtki kivimajja esimese korruse peale ja ettevõtta kabinetti. Seal mind küsitleti, mina ikkagi vasta eesti keeles, ei saa aru, ei saa aru. Ja viidi trepp valla poole. Nähtavasti see oli juba keldrikorrus. Jälle kambris. Muidugi, seda saadi aru, et ja seda ma ütlesin ka, et ma olen Estonians, peamine, mis mul oli. Ma hakkasin juba toitu saama. Kui ma ei eksi, 400 grammi leiba, teed supi pudrunatukest kuskil seal 200 250 grammi. Ja elu tuli nagu sisse. Ja ühe korra viidi mind ühte kabinetti, kus istus vormis mees ja keegi teine kes rääkis vene keelt, aga sõjaväelane või mis ta, kes ta oli, hakkas küsitlema mind eesti keeles. Rääkisin oma loo ära, nii nagu ta oli, olin turul miilid, suits kinni, suruti mind vagunisse, jõudsin kiilovi kiirulist jälle omaette teie majja siia ja kõik pandi kirja. Minuga räägid eesti keeles, see, mis mina rääkisin, tõlgiti vene keelde ja vene keeles pandi see asi paberi peale. No oli see tund või oli see poolteist, kõik seda asja ja, ja pandi mul paberi ette, kusjuures loetise vene keeles ära ja kirjuta alla. Nii kui ma alla kirjutasin, see, kes oskas eesti keelt, läks minema ja pandi mind uuesti sinna kambri tagasi, kui ma kümmekond päeva läks ennem kui mind sealt välja võeti ja viidi samasse majja kuskile pikka koridori, kus koridori lõpus oli ohud, kolm meest olid seal laua taga, kus laud oli kaetud punase puuvillariidega, millega ta oli, loeti mulle ette. Üks lugu vene keeles. Disjätka ja seal Tšermoonitsad ja, ja tissid arvudes oli mul teada, kõlas nagu distit lehelt. Jälle pisteti mulle paber nina alla, kirjutasin alla. Jälle kambri tagasi, aga siis juba paari päeva pärast toodi mind sealt välja viidijate suurde suurde võis üks niisugune vaheetapi ruum olla. Ja sealt tuldi mulle püssimeestega, võeti mind välja nime Ühides ja hakkasime astuma jälle mööda Kiirovi tänavat ikka mäest alla ja mäest ülesse jõudsime. Niiskus kaugemal paistis juba punane telliskivimaja kõrge aiaga, okastraat oli ka näha seal ja kõik aknad olid trellitatud. Sain aru, see on pangima, mind pisteti seal kuskil paberite järgi kirja ja nii edasi, aga kuna mina ikkagi kordasin kõige aeg, mina ei saa aru siis tekkis niisugune olukord, et need ilma minu rääkimata, tehti kõik need paberi täna visata ühe korra kambrisse. Kambris oli neli nari ja viis meest. Mina olin kuues, mina oma selles mundris ja, ja fašist ja see teine mind lükati nari alla. Esimene asi, mis oli järgmisel hommikul, kui leivatükid anti meile kätte, tulid kuskilt 200 grammised, siis see võeti minu käest ära. Aga selle asemel anti mulle läätsa viri lõõri või kuidas teda nimetada, ta ei olnud pudrusupp. Selle maa, mis muidugi ära nälg oli suur. Hilisemalt juba üks nendest Mangidest, ma ei oska ütelda, oli ta varas või oli ta desertöör, või oli ta koguni veel nagu nimetati tol ajal, kõrgemad vangid olid plat nuid. Aga too hakkas mind kaitsma neljal päeval, uks tehti lahti, väljaasjad kaasa võtta, mida mul tegelikult muidugi midagi seal kaasa võtta ei olnud. Läksime välja selles samas vanglas oli üks niisugune ruum, mida võis arvestada, et oli võimlemise saal, seina küljes olid võimlemisredelid. Ja mina olin seal võimlemise vedeli all, ma olin haige, mul oli kõrge palavik, kuivõrd kõrge, kuid see koridorist viimine, see tõstis ka ja umbes seal kaks päeva seal on nii, et ma seal olin äkki tühjenes see saal ja mina ei jõudnud tõusta üles, tean seda, et tuli üks venelane minu juure ja kutsus sinna naiskas ta siis oli mett tõde, või mis, ja tema võttis mu käevangu viis koridolite viisi ja ühte suurde valgesse ruumi, nagu uks lahti tegin, nägin, seal oli voodid. Ja oligi vangla haigla esimesed kaks nädalat vist ma olin kuskil 40 kraadise palaviku juures, et ma ei osanud midagi arstiks, oli naisarst niukse hästi väikse kasvuga, koputas mu kopse, küll vaatas kurke ja, ja nii nagu ikkagi arst rääkis minuga vene keeles, küsides midagi, aga mina seda ei osanud vastata ja mina olingi kõige aegsel haiglas. Vaip no lihtsalt ei rääkinud. Ja korra palavik oli langenud ja vihastasin, ütlesin kõvasti, ö korrad ma aru. Ja nii kui ma seda olin öelnud, tõstis pead kõrval olevas voodis. Ja eesti keeles küsis, et kas ma olen eestlane. Muidugi tähendab, ma olin juba paar nädalat seal kõik aeg olnud. Kuna ma ei rääkinud, siis ei teadnud ta, et ma olen eestlane, see mees, kes mind kõnetas eesti keeles, oli hästi hall, kõhna auku vajunud. Ja ta küsis minu käest, kas ma teda tunnen. Tõesti ei tunne. No aga kui oli 20, neljas veebruar ja te vaatasite kaupluse Acente peal, ta tuletas meelde veel praegust rahv raamatut Pärnu maanteel, seal olid ju pildid, riigimeeste pildid. Ma ütlesin, mäletan küll, et seal Pätsi pilt seal oli Laidoneri pilt, Vilmsi pilt. Ja muidugi akende peal oli ka teisi pilte. Aga mind ma ütlesin ei, tõesti, ei tea, ma ei usu, et nii kõhna ja niisuguses olukorras olite nagu te praegu olete, sellepärast ma ei tea. Selle peale ta vastas niimoodi, mina olen kindral orasmaa kaitseliidu ülem, kõik oli selge, ma küll kaitseliitlane ei olnud, aga kooliaegne noorkotkas küll olin kogu selle aja jooksul, mis ma seal viibisin tänu sellele, et oras ma olin arsti ja minu vahel tõlgiks. Peale selle orasmaaga oli arstil väga mäevilja, kirjutati mõlemile välja topeltportsud, nii toitu kui leivas, kuigi meil oli topeltportsud, olime siiski naljas, oli kõige rõõmsam, et ma sain tõesti rääkida ju oma emakeeles. Ja me rääkisime väga palju päev päeva kõrval. Ja orasmaa jutt algas sellest peale, kuidas, kas ta oli kuskil 12-l 14. juuli paiku. Eenpalu oli kutsunud kokku mõningad riigimehed, kelle nimesid ma tõesti ei julgegi kõike öelda, kuid sinna sisse tuli julgeoleku poolt. Ma ei tea, kuidas tol ajal nimetati ja küsiti, kes on Kaarel Eenpalu. Keegi ei vastanud teist kordama, küsimuse peale tõusis ülesse Eenpalu ise ja ütles, mina ole, kas te tunnete mind, kes ma olen? Eenpalu ütles, ei tunne. Selle peale, vastas, ma olen Kingissepp ja arreteerin toimuski sealsamas selle õhtusöögi või kuidas öelda, kusjuures ka olid naised. Ja tean seda ka, et Linda Eenpalu arreteeriti. Orasmaa jutu järgi oligi. Ešelon või etapp või kuidas seda nimetati riigimehi ärimehi? 300 piirides koos naiste ja orasmaa oli seda ka näinud, et naised olid veel 41. aasta sügisel, olid vanglas oma nagu õhtukleitidega ja oma riietega. Ta jutustas kõik mulle seda ära. Kas orasmaa arreteeriti ka sammas, kui epalugi? Ei, orasmaa seal ei olnud. Minu teada oli, kas ministri tasemel, ühesõnaga valitsuse tasemel olid ja abikaasad kuskil orasmaa jutu järgi selle ruumis, kus see Kingissepp nagu öeldakse, arreteeris seal oli tsirka umbes 25 inimest. Aga mida siis Harazmarreteerit auras arreteeriti? Jutu järgi 12-l juulil oma kodust, sest kõigil oli hoiatatud, kuskil ei tohtinud pageda ega põgeneda nii edasi. Peale selle hakkas ta rääkima, mis mind eriti huvitas, et kes need olid seal. Kas oli nendel karistused juba, kas seal oli kohtu tulemas? Orasmaa selle peale ütles niimoodi, et Nad viidi kuskile kõik koos nõndanimetatud surmamõistetute kambrisse. Aga oras ma enda kohta ütles, et temal ei olnud ei kuskil väljakutset ei kohuta, ei, ei surmanuhtlust, kuid teistel juba oli, oli niisugused meestega tema koos Jaan Tõnissoniga, Joakim puhkliga otsiga siis kindral Reek oli veel temaga. No nii palju, kui mäletan, tema jutu järgi temale anti kirjapaber kirjutusvahenditega ja ta kirjutas, kuna ta ju oli tsaariaegne ohvitser kõik oma koolid läbi teinud, Venemaaelu oli tal üldiselt juba peaaegu kõik teada ja ta kirjutas avalduse. Moskva. Nõukogude Liidu peaprokuröril oli ta kuu aja jooksul kuskil vastus ka tulnud, kus oli öeldud niimoodi, et tema olukord lahendatakse sõja lõppedes. Nagu ma ütlesin, et orasmaailma paragrahvid ilma otsuseta siis need kõik, need teised oli otsus kõikidel surmanuhtlus. Aga kuna nad paigutati nõndanimetatud orasmaa jutu järgi surmanuhtluse kambrisse, siis ootasid nad niikaua, kui tuli, vastus kõigile muudeti 10-ks aastaks aga mitte vangilaagrit, vaid nõndanimetatud kattersnikuks sunnitööga nagu oras mõjutteri. 24. detsembril läks Eenpalu tapi 1000 941941 ja see tapisaatmine kestis 28. detsembrini neli päeva, nagu öeldakse ja orasmaa jäi haigeks ja pandi haiglasse. Ja kes seal siis olid, kes siis etappi läksid? Nõndanimetatud Rodion, Jaan Tõnisson, Jürima Sepp, Reek ja soods, eks neid nimesi oli orasmaa poolt rohkemgi, aga. On ju sellest nii palju aega, möödused minu diaga ei pea kinni, mina olin kuni mai lõpuni seal patsient, mis tuli hiljem muidugi välja, mul oli Kuibleveryip ja ka düsenteeria. Ühel heal päeval tuli ukse peale sõjaväevormis, mees nimetas minu nime ja teatas vene keeles, mis muidugi tõlkis orase poolt ära. Distsid leet Saminiili napp ramp. Järgmisel päeval anti mulle riided, mitte enam oma riideid, vaid Califeeee püksid. Siis Patincad. Et, aga kuna oli suvine aeg juba püssimees kaasas ja läksime kuskile niisuguse punkti, mida sain ma aru, et see oli mobilisatsiooni nagu jagamise punkt, kust mobiliseeriti, kus siis saadeti ära. Kas teil on ka selge, et kuidas siis niisugune ilmamuutus teie suhtes tuli? Ei tea, ise? Arvatavasti sellepärast, et kuna oli juba moodustatud Eesti korpus aga varasema hilisemast saatusest, no ei ole arst, aga kui palju ta vastu veel peale seda pidas, on kindel, et ta suri Kirovi vangla haiglas. Siia juurde niipalju, et Ants Silmet lõpetas suure isamaasõjapunalipu ja kahe kuulsuse ordeni kavalerina. Ja kõige lõpuks mul on siin paar kirja sooviga midagi teada saada omaste ja lähedaste saatuse kohta. Kõigepealt kas teab keegi, mis sai Valter Leiesest sündinud 1922. aastal Võrumaal. 1941. aastal läks ta kanepist kutsealusena sõjateele ja kadus nagu vits vette. Teine mees, kes 1941.-st aastast kadunud on Aleksei voolaid. Sõja alguses astus ta Kilingi-Nõmme masina- ja traktorijaama traktoristina vabatahtlikult hävituspataljoni. Mis temast edasi sai, ei tea keegi. Kordan, otsitavate nimed, Valter Leies ja Aleksei voolaid. Ja veel üks kiri. Alli Järvik Vändrast teatab, et tema isa arreteeriti 14. juuniküüditamise ajal. Talle on teada ka tema surmaaeg ja koht. Nüüd on ta huvitatud, et keegi kirjutaks missugustes tingimustes elati laagris, mille aadress on Sverdlovski oblast, kaaritski rajoon, Karinski külanõukogu, Likino külakirjad, palun saata aadressil Tallinn 200 100, Lomonossovi 21, Eesti Raadio saatesari. Need aastad ei unune taas kuulmiseni.