Tänase saate teemad valisid taas kuulajate kirjade põhjal. Neid on tulnud arvukalt mitmest poolt üle Eesti ja igaühes mõni soov või ettepanek. Need kattuvad, osalt erinevad, kuid üks on kõigil ühine. Meie rahva ajaloos ei tohi olla tühja kohta ehk nõndanimetatud valgeid ike. Kõik tuleb selgeks rääkida. Olgu tõde, nii valus, kui ta on. Sellest ma juhindusin ka tänaste teemade valikul. Kuid siiski alguses veel ühest asjast tulnud kirjades on käsitletud 1949. aasta küüditamist ja küsitud, kas ja millal saadetes sellest juttu tuleb. Olen juba vähemalt aasta ettevalmistusi teinud, et märtsikuus selle teema juurde tulla. Arvan, et see on õige aeg, sest möödub ju siis 40 aastat sellest traagilisest sündmusest. Nii et tuleb. Mõistagi on ka selgunud teretulnud kuulajate head soovid ja ettepanekud. Minu käes on hästi mahukas kiri millele on juurde lisatud kümmekond fotoreproduktsiooni. Neid me kahjuks raadius kasutada ei saa. Kirja lähetaja on Paulen kivi, kellel eluaastaid 80. Ta elab Jõgeva rajoonis Lembitu kolhoosis. Selle mulle kirjutada tõi teda meie üleeelmine saade, kus meenutati Eestist mobiliseeritute elutööpataljonides. Sõja alguses. Kotlase katlast läbi käinud mehena on Haulem kivi seda meelt, et tööpataljoni teema on vajalik teema ja on viimane aeg sellest rääkida, kuna elavaid tunnistajaid jääb järjest vähemaks. Kuigi igal pool polnud asjad nii hullud kui Kotlases, kus suhtumine kokku veetud meestesse oli täiesti kuritegelik. Muude hulgas meenutab Haule kivi oma kirjas Eesti spordimehi, kes jagasid tööpataljonlaste saatust. Eriti on tal meeles Johannes Kotkas leivajagajana ja rühmavanemana. Muide, viimati nimetatud kohal ei saanud toonane Euroopa meister kuigi kaua olla sest liiga hea inimesena ei suutnud ta meestest viimast välja pressida. Selleks, et spordimeeste teemat pisut laiendada, palusin täna meenutama Richard Kuremaa 1930.-te aastate ühe tuntuma jalgpalluri, 40 kuuekordse internatsionaali, nagu omal ajal märgiti osavõttu rahvusvahelistest matsidest. ISIS Richard Kurema. Mina läksin ära 28. juulil 41. aastal mopiga rongiga ülevalt Lasnamäelt nagu pidid sõjaväkke minema, aga tuli välja peediviidi Kotlasse. Seal oliitu niukseid spordimägi nagu palusalu ja koolt asja Sulee ja kuuse ja esialgu siis vajutad sinna ära ja me seal lennuväli. Ma hakkasin seda lennuvälja seal nii laiendama ja korraldama hiljem siis viidi meid gruppide viisi metsapunktidesse metsatöödele. Seal olid ennem töötanud poolakad. Palju neid järgijaid, ma ei tea, aga tohutul suvisjal ära. Et kas need, poolakad, need olid siis sõjavangid või? Ei, ei need rikkamad inimesed, no väga palju oli olnud, niipalju kui sealt Kultaliks väga palju juhte olnud. Junud tavalist, ikka jõukamad. No ja need toodi siis sinna metsatöödele ja muidugi vara konfiskeeriti ja noh siis kus neid ikka panna ja muidugi töö eest said palka, palga eest sai toitu osta 700 grammi leiba või sai välja osta. Hommik oli su pea õhta nisuke pudruks, noh, võite ette kujutada. Kas seda raha ikka saite nii palju, et võis toitu osta ja teine asi, mis toite? Tööle toit maksis vist, kui ma ei eksi, 84 kokad päevas? Leib, kõike see kokku oli niisugune asi, palju tööd tegid. Mina ei olnud suur töömees, minu arusaamine on niimoodi, et mind on ikka mopitud ja sõjaväkke ja miks ma peaksin rabama ja ausalt öelda need, kes tööd, baasid, seal enam-vähem läksid ka kõik üks õhta sain 24 kop, Gadja, aga nuh seda raha oli natuke veel järgi, nii et said vähemalt ära osta. Peamine oli, et seitse grammi leiba sai täis, nii lausa nälga ei surnud. Ei mitte aga muidugi nõrgaks. Saate aru, kui saared tuld kuskilt of nii tavalisest meie elust ja kui sa nüüd mõned üksikud tanguterad või midagi oli, siis oli see supp. Mitte päris nälga ei surnud, aga lihtsalt Aladoitlus. Sellest tulid siis haigused. Siis lõi ju haigusi, riietus oli võrdlemisi kehv, tähendab, kopsupõletik lüüa, tead, igasugust asjad seal minuni äranägemise järgi suri meil umbes üks 40 protsenti eestlasi ära, noh. Teate. Me käisime viiskuliga metsast. Saime mõned vanad Bufaikad ja võtsime varrukad otsast ära, tegime niuksed, sukad endale reviisu, paneme sinna otsa. Noh, jalad kõige rohkem. No muidugi metsa sees, ega seal tuulderist ei olnud, aga noh, ikka külm oli küla. Kolmekesi juhuslikult sattusime põder, teine oli aitia, mina üks brigaad põder lõi endale kirvega jalga, et haigeks jääda. Kui hai olid, siis said selle toidu niisamuti ilma maksmata ja teine jäi haigeks, palavikku ja üksipäini. No mis asja madi. Ja mõtlesin, et ei aita mu midagi, panin Assis sõrme, pakub jah, sest keskmise sõrme ja ütlesin sealt Kõlvart, naabri ma ei mäleta enam, kes see poiss oli, viruta kirvesilmaga peale. Et haiguselehe saada, noh, see võttis kirve kätte ka ja vaatasin Eieliks ei tule välja, süda ei luba, no ei saa. No ja siis ma võtsin ise ja Lõin korra, aga kuist oli endas kahjusleid natukene tasa. Jest muus vale uist paistel, Aqsa katkilaid. Võtsin uuesti, lõin uueks, läks katki ja verd hakkas tulemus, valu, nii suur ei olla. Siin umbes neli kilomeetrit oli meil sinna, kus me ööbisime, elasime Läksin sinna ja siis ma olin kaks nädalat sellega. Nii haiguslehel. Te nimed siin alguses sportlasi, kas ta on enda saatusest ka teate ja kuidas nendega läks seal kuuse ja sule ja. Sule sai seal surma, mäleta kas puu langetamisel või tõesti ausalt, seda ma ei mäleta. Abalusega oligi niuke huvitav juhtumile, siis me põlv veel metsapunkti läinud. Olime veel seal Kotlases, meid saadeti ka natukene viie kilomeetri raadiusega nii kuskile ja üks jalg, pallimängija oli ka, Jürgens oli Palusaluga ühes. Jah, see kirjutas mulle kaarti. Tähendab, boss seal nii kuradi käis. Et teadriks, et, et kas seal pani kuue bossiga Pillapalu poole muidu kartes staabist läbi ja seal oli üks eesti poiss, kes mõistis vene keelt ka ja see vist rääkis niukse asja ka seal nende ülemustele ja mind kutsuti väljal pani lõikama nimodi välja teiega nüüd ja ma ütlesin, no kui ma oleks tahtnud minna, ma oleks kampa üle. Meil õhtaks loendus, loeti ette, et vaata, on kätte saadud ja mõistetud surma ja kõik niimoodi, tegelikult see niimoodi ei olnud. Kas see ikka vastab siis tõele jah, et õhtusel loendusel ma olen ka seda kuulnud, et tehti teatavaks. Ta mõistati Strafenoi pataljon või kuidas onu ja saadikuks Soome rindele ja siis ta pärast oli ikkagi soomes. Las see käis niimoodi, siis ta saab ikka kätte küll, saadi kätte küll. Kõik nad saadi kätte ja pärast muidugi ta tuli Soomest Eestisse ja oli siin ja. Kas niisugust põgenemisplaane oli seal ka teistel? Ei, rohkem ma ei kuulnud, et keegi oleks sealt sellepärast et siis oleks pidanud tulema kindlasti kompas mingisugust andmed, kus nüüd soomlased võivad olla ja kus koha peal meie sõjavägi asub, eks ole, muidu lähed, lähed, lähed Nemad, ei lähe soomlaste juures ka mitmed sajad kilomeetrise tunni vist minu teada midagi, oli Niukest jutt midagi 300 kilomeetri ümber. Ega ei tea ka, kui kaugele sa Palusalu siis jõudis, nagu kinni võeti, vaat seda kaugust ma ei tea, aga siis nad olid ära ennem, kui need kätte saadi vist viis, kuus päeva. Kas nafta oli ikkagi oma vormi? Nii kippus, tema kutsuti Moskvasse dünamo, juurem, tema vist oli seal autojuht. Kuusega oli niimoodi, et kuusi oli meil käskjalg, kui me metsapunktis olime, 12 kilomeeter püstoli kusse pelis, suurem staap oli, võib need, ta käis peaaegu iga päev seda maad 41. aasta jõule aeg oli. Ja mina tulin tuppa ja tunnen liha lõhna keegis nagu potis, seal vaalitas midagi. Vestlus pärast oleks talgimas ja me tundsime hästi ja ja tuli minu juured, Priks liha tahad, masin, mis sa küsid, niuksed asjad, kus sa said, mis asjast pärid, ma annan sulle tüki-tüki üles, aga ma ütlen sulle enne ära, et auh-auh talisanud nuh seal, kui ta käib küla vahel, siis seal ei ole koera kätte saanud ja need tekkis esimest korda. Sainz koeraliha. Ja ma pean ütlema, et väga maitsev oli, aga kuuse suri ära pärast kivi, siis ta oli ka Chebarkulis. No teie jaoks sai kuuse siis Auchi kätte, aga kas metsas jändkemanni loomet? Eks seal oli juba poolakad ennem ja kaid nähtavasti metsaelanikud olid sealt piirkonnast juba kaugele lüüa, millega põld ju ka, millega see jalgpallimehi teil seal ka tööpotis oli, töö Pattis, minuga ma ei mäleta eriti ei eriti ei. Aga muidugi, kui ma läksin Šebarkul sisuks oli seal väga palju tuttavaid jalgpallimängijad. Poksijalt just lüke oli ja nendest olid perearstid väga palju, kasun, lüke oli seal sidepataljonis vist või ma ei mäleta, kus pataljonis ta oli, kokaks Voldemar Peterson on ka kadunud juba ohvitsite köökis kokaks. Seal sõjaväes mulle söögiga oli päris heasti. Juba oli juttu Sebarkulist diviisi õppelaagrist, kuhu Richard Kuremaa jõudis pärast kopsupõletiku põdemist Tšeljabinski haiglas. Noorematele kuulajatele nii palju, et TEMA nimetatud Gustav Sule ja Aksel Kuuse olid enne sõda väljapaistvad kergejõustiklased sule isegi maailma kolmas mees odaviskes. Mõlemad osalesid nagu palu salugi Berliini olümpiamängudel 1936. aastal. Oleneb korduvalt kuulnud ja lugenud nõndanimetatud hirmu sündroomist ehk kompleksist, mis elavad paljudes inimestes edasi hirmsa stalinismiajastu mälestusena. Alguses ma ei uskunud selle võimalikkusesse. Praegu ma siiski usun, eks selle sümptoome ole minus endas ka, aga kõige rohkem kinnitavad seda anonüümkirjad, mida samuti tulnud. Nendes on tihtipeale pikki lugusid, ütleksin väga elulisi lugusid, aga saatja jääb teadmata. Alles neil päevil tuli Viljandist kiri, milles vähemalt tosin head mõtet, soov ja ettepanekut aga saatja nime ja aadressi asemel üksnes postiindeks 202 900. Ja tähed SM. Hea meelega võtaks kirja lähetajaga ühendust, aga pole võtta. Aga hea kirja lõpuboss kriptomi kohale on kirjutatud. Ettevaatus on tarkuse ema, ma ei usu, et repressioonide aeg on jäädavalt möödas. See juba seletab midagi. Ja nõnda arvab ilmselt mitte ainult raadiokuulaja SM. Kuid on ka teistsugust anonüümsust, niisugust, mille taha on peidetud tigedus eeskätt tigedus avalikustamise ja minevikku ümberhindamise vastu. Õnneks ei ole neid palju. Ühe võtangi praegu kätte leian sealt lause. Enne sõja algust saadeti Eestist välja härrasrahvas need, kellest oleksid saanud fašistlike okupantide käsilased kõrgemad riigiametnikud ja sõjaväelased, vabrikandid, kaupmehed, kulakud, kaitseliitlased. Ja tahaksin kirja saatjalt küsida, kuhu lahtrisse ta paneks need 251 Eesti pedagoogi, kes 1941. aastal ära küüditati. Ja lihtsad tööinimesed linnast ja maalt, keda küüditatute hulgas samuti oli. Järgnevalt ajamegi juttu mehega, kes on pärit mõisatöölise perest. Ise oli tööline, maaler. Ühtegi organisatsiooni ei kuulunud ega tegelenud poliitikaga. Kuid ööl vastu neljateistkümnendat juunit 1941 tungisid tema korterisse püssimehed ja teadagi, mis edasi sai. Tema palvel ja juba tuntud motiividel ma tema nime esialgu ei nimeta. Alustan küsimusega, kas ta nüüd teab, miks tema pere ära küüditati ja teda ennast arreteeriti. Ei, seda ma ei tea, tänapäevani. Ei öeldud mulle siis mikspärast, mind on niiviisi välja viidud kõigil järelpärimistele vastati, et kas ei ole ükskõik missugune paragrahv on, seal ei ole mingisugust vahet. Kas on seal 58, kuus, seitse, 12, mis kellelegi igalühel on. Mul oli kirjutatud süüalusena T S T, mis tähendab vene keeles pess stati ilma paragrahv itta. Ja see kõige rohkem taevas ja tänapäevani ei ole mul keegi ütlenud. Mis paragrahv mul siiski on? Nendel tõenditel, mis ma olen saanud paberitel seal on samuti kohal, kus on ette nähtud paragrahvi lahter tõmmatud kriipsud ja siis ka öeldud, kui teile tehti teatavaks, et te olete määratud kaheksaks aastaks, ega siis ei öeldud. Kõigele pärimistel vaatamata öeldi ainult, kas see ei ole ükskõik, mille eest mingi ülekuulamine ikka oli, oli? Oli, ülekuulamine, kuulas üle mees, kes väga halvasti valdas eesti keelt hädavajalikud sõnad. Kuna mina sel ajal ka mõned sõnad, mõistsin vene keelt juba küüditamise ajal õpitud, enne seda ma ei oska ühtegi sõna siis kuidagimoodi asi ara. Ja midagi ta sinna kirja panin, mis ta pani vene keeles, seda ma ei tea, jah. Ja kästi alla kirjutada, kirjutasin ka kohe alla. Sest eelmisel korral, kes olid käinud, ütles, kui alla ei kirjuta, siis nad löövad näkku ja võtavad nistabinud. Tarvitseb parem alla kirjutada, kas niisuguseid ilma paragrahvid mehi oli ka palju, olite erand? Mul raske öelda, kui palju, kuid Need olid ka ilma prantslastega, neil oli kirjutatud paragrahvi asemel ka arv d. Mis tähendab kontrrevolutsioon testi, nishi, tähelisi ja oi inimesi veel ka, seal muuseas, oli ka kaks töölist, üks oli Sindi vabrikust, teine pidi Tallinnast, nagu nad ise arvasid, sattusid selle tõttu, et nende nimed perekonnanimed tähendab, läksid ühte teatava selleaegse tegelastega tõsisemat kontrolli siis ei olnud, kui küüditamise ajal ei olnud, seal ei ole mingit kontrolli. Seal ei küsitud isegi nime, näiteks minule küsitud nime, kui mind arreteeriti. Mind ei ole küll arreteeritud, kui välja saadeti, võeti, öeldi, et asustatakse ümber siis ööl vastu neljateistkümnendat juunit vastu neljateistkümnendat juunit. Kui kaua siis teise odüsseia siis kokku kestis? Vaba mehe põlvest vangipõlve ja siis lõpuks selle vaba mehe põlv. Kaheksa aastat laagrit selle järele. Sundasumine Kasahstanis pärast rehabiliteerimist Eestisse tagasi kokku tuli ära olla 22 aastat vangis, ütlesite puutuste kokku igasuguste inimestega, kas seal oli ka palju neid Eesti avaliku elu tegelasi? Oli küll näiteks üks ajakirjanik ja vist riigikogu liige oli lõvi kindral traksmaa kindrallill. Kolonel jonkur oligi teisega. Ma ei mäletanud meelest ära läinud, kõik need kadusid, kett tuli korraga välja, kutsevad, loeti nimede ette need ja need vest saami, see tähendab asjadega koos. Ja niisugune väljakutsumine äraviimine oli alati nii masendav, kui öeldi asjadega koos, siis võis arvata. No tähendab, tagasi ei tule. Aga kuhu nad viidi, mis nendega juhtus, selle kohta on, mul ei ole mingit teadet. Kõige parem mälestus jäänutraks maast ka kõige raskemas olukorras. Ta ei läinud välja tasakaalus, pidas ennast hästi üleval ka äärmise vähese toidu juures, kui seal jälgimise juures tema kaotanud oma väärikust. Mida ei saa öelda, näitas kindral lille kohta, kes nisus ekslema reaalses väga rasketes tingimustes siiski kaotasid oma väärikuse. Ütleme ka siis, mis laager see oli, see oli Sverdlovski oblast, turinski rajoon. Seal oli laagripunkte väga palju, sageli paigutati ümber ühest teise ja kõiki on võimatu, mäletad, seal olid Tubroovinna Lodka 191 laagripunkt ja nõnda edasi? Ei mäletanud. Võib arvata, et enamik neist Eestist küüditatud ja hiljem arreteeritud meestest sattus sinna, aga nad olid tondi juba teiste šarlonidega või kuidas keegi oli sattunud? Näiteks tav, taaskohtusin Kogermanniga, küll aga oli väga hea läbisaamine. Kuid ühel heal päeval ta kutsuti välja Reijateti hästi, puhtalt anti puhastus, Laakia kõikjal saadeti edasi. Kuhugi. Hiljem kuulsime, et ta on üldse vabastatud peda, kui teadlast oli vaja, aga sel ajal oli ta lihtsalt üks hall kogu kõigi teiste hulgast. Kuid ta jäi ka alati väga väärikaks rahulikuks, ei kaotanud kunagi peadega melu. Igal juhul täiesti tasemel. Niimoodi rääkis mees, kelle elust ilma paragrahvid ta rööviti 22 aastat. Kui palju oli nendes aastatest alandust, hirmu ja surmaohtu see sunnibki järeltulijate saatusele mõtlema, sest kes teab. 76 aastane mees, kes mööda kannatuste radu käinud, tunneb vabaduse hinda. Ja veel üks katkend juba tsiteeritud anonüümkirjast. Seal pole midagi imestada, et mobiliseeritud eestlasi kohe rindele ei saadetud, vaid tööpataljoni määrati. Juba Porfrovi ja Stara Russaal jooksid paljud sakslaste poole üle. Neid ei saanud usaldada. Isegi hiljem Velikije Luki lahingutes oli ülejooksikuid ja mitte üks või kaks, vaid mitmed sajad. Niimoodi siis seisab kirjas. Tõsi ta on, et sõja alguses oli 22.-st territoriaalkorpusest ülejooksikuid. See on ka mõistetav. Kui arvestada šokiseisundit, mis paljusid valdas oldi pettunud, et Eestimaa kaitsmise asemel käsutati nad võõrastesse paikadesse. Kuid oli veel midagi selle kohta, meenutus kild asjaosaliselt endalt, räägib pensionär Lembit Torumaa Viljandist. Ma ei tea, kas ma seda tõtt tohin öelda, aga minu arvates oli nii, et kogu see korpus oli selle vastu, et edasi sõdida, kuna meid Venemaal aeti, siis just küüditati eesti rahvast ära ja ja no mis tuju on siis sõduril kaitsta neid inimesi, kes omaksed ja rahva ära ther tapad? Kuidas teil siis see asi läks edasi? No meil läks lihtsalt, sest plitskreek selja taha oli 50 kilomeetrit juba need sakslased suurtega ühes küllaga kõik olme segamini lihtsalt hakkas vastu või Stockmanni metsale ja meie siis panime eesti poole. Me ei oska postid minna, jõudsime niisuguseid punkti, kus seal oli vastu panna punkt, olid seal saksa autod, põlesid ja üks ohvitser see remonti, seda ja ta oli nii ametis, et ei pannud tähelegi Vulcani, võib-olla paarsada meest. Läksime sinna auto ümber ja tõmbas siis püstoli välja, aga ma mõtlesin, et ei ole vaja. Rääkisime kapten, tartlane Olmil ülemus, pange relvad maha ja panime kastavasin valvuritega midagi juurde, aga Vene lennukid pommitasid meid, läksime siis kuskil jõe äärde, seal oli nii palju neid koos juba siis seal lennukeid pommitasid, sealt siis pandi meid autode pääle veidi siis düna pulk Saksa sõjavangi päris. Mäletan, et poisikesena 1941. aasta lõpus ja 1942. aasta alguses kuulsin pealt kolme Stara Russaal koju tulnu jutuajamisi. Juba siis tekkis mõte, et neid pidi ikka palju olema, kui ainult ühte külla tuli tagasi, kolm. Edasi aga Velikije Lukist. Ma ei usu, et seal kuigi palju oleks üle jooksnud olnud. Olukord oli selleks ajaks tunduvalt muutunud. Küll aga tekkis situatsioone, kus vangi langemine oli vältimatu. Keegi ei taha ju lollisti surra. Mäletan, viis aastat tagasi olin Haapsalus külas kangel sõjamehel Albert karistel, keda praegu enam meie seas ei ole. Ta rääkis, et Velikije Luki aktsiooni alguses oli osa eesti polku, et nii-öelda välisrindel see on takistamas sisse piiratud linnale väljaspoolt appitulekut. Seal tuli peaaegu et ainult käsirelvadega vastase tankidega võidelda. Mis siis imestada, et mehi siin-seal grupiti sisse piirati ja vangi võeti. Eks sedasama juhtus ka piiramisrõnga läbimurdmisel. Kutsun taas meenutama Richard Kurema. Enne aga veel nii palju, et üks vutisõbrast ohvitser oli hulga jalgpallureid õppelaagris sapööripataljoni kokku kogunud. Peale kuremaa olid seal teisedki omaaegsed ässad, nagu uukkivi Neeris Tepp ja veel mõned. Üheskoos käidi lahinguülesandeid täitmas. Üheskoos mindi selgel ööl, millest nüüd tuleb jutt. Noh, algus, kui me hakkasime minema, karta ei ole midagi, mehed, et meie omad on seal ees juba linna servas, SMS sutas, tulime ja põhiväeosast natukene ette, tööaeg oli ja kui me juba leidsime linna serva juba varemeid olid. Ma küll ütlesin, et kuule kurat, Pole meie oma siia pole sakslasi ka, kus me lähme, totooter 100 mõned pildurite ette. Ja ja vaat siis sakslast hakkasid sealt tulistama, automaatidega naersime, hakkasime taganema, niris hüppeks üht kuskilt sealt sisse. Ma karjusin, nirkad, tuli välja, et lähme tagasi, saame omadega kokku. Neri sidunud suusk-jalgrattureid, pataljonist oli üks politruk, äkki ka seal meie juures, siis tuli meiega kampa, siis oli uukkivi kaasik Tepp, mina ja siis see suusk-jalgrattur, Neeris jäi sinna asju veel. No ja niimoodi me tagasime siis sakslased, noika lassid, Meghan Harris sinna õhku ja nii valgustasid, aga noh, eksmees peitsime ka ennast nii, mitte kaugelt oli üks suur maantee väeosa meie väär, see oli kõik seal teisel pool maanteed, tahtsime üle minna, aga seal oli teisi niisugust ka. Kes olid ette rutta, need hakkasid seal ka minema, vat ei saanud enam kuulipilduja pesa oli seal kuskil niimoodi me jäime sinna siis hakkasime otsima, kus kohta nüüd varju minna või Nass leidsime, paras auk, nii et me maksaksime kõik sinna sisse noaga, kurat, lassid ikka neid fanarrisinanud, nägid või teadsid nad umbes, et kus meie võisime, võta, hakkasid juba ikka ligemale ja kui ta hakkas juba sisse tulema, mis aspiteedlased ennast ära tappa. Me viskasime veel niipalju kui meil granaati, see oli, need viskasime ära ja politruk minul siin niikuinii midagi, nad tunnevad ära, et malm, politruk, see hüppas sealt välja. Muidugi Skyst dir. Tulge välja, tulime välja ikka viit okkad käes, sakslased omavahel naersid, Nofja võitsid Räägist kinni, plärts ja plärts lõid puruks need ja Brita ja edasi viisid meid siis lagedama koha peale. Seal oli siis need teisi, kes olid ka nii ettetuld, juba tehti meil üks ühine rivi ja. Üks tellishoone oli, hakati seal meid jagama või paljuste ruumi ja palju teisi ruumi. Parajasti Me hakkasime minema trepist ülesse ja vaatan üks saksa vormis ohvitser tuleb vastu. Vaatab mind niimoodi, ütleb, et Riks kurat, sina või mina, ütlesin. Ja tuli välja, et ta oli mul koolivend. Noorem, nii oli Kadak adjutant või mis ta oli sakslaste juures. Aga tegelikult oli selle eest kindlasti grupi peal, tähendab, ma küsisin hiljem, et palju neid eestlast siin on. Jersey ütles mulle, et umbes 700, aga ma ei võidele kindlasti ütelda, kas oli üldse kõik kokku 700 eestlasi nii palju ei saanud olla, seal oli kassahvisiia usbekis ja kõik, nii et ma usun, et vist üldse kokku mitte ainult eestlasi 700 mäleta, mitu päevasmi seal punases majas olime, üks ruum oli meil. Seal, ma mäletan noori, Tartu poiss oli, aga meil olid kõik eestlased. Selles ruumis oli umbes paarikümne mehe. Kas sealt Velikije Luki alt ja sakslased tõid neid vangi langenud eestlasega siia Viljandi vangilaagrisse ja kevadtalvel 43 oli siin isegi pidulik, nende lahtilaskmine sellest väga palju kirjutati. Ega linnas enda seest ei toodud vist ära, need olid need, kes alguses välisrindel olid. Võib-olla kalgus, kui peris rõngast veel ei olnud, siis võib-olla viidi linna sealt ka. Aga igatahes ennem kui me läksime rindele. Me käisime, ma ei mäleta enam niukse polgu juures me olime kui sapöör, pataljon Me käisime nii välja tegemas, sellepärast et sakslastel olid seal tankid ja raketid olid hakanud nii ründama. Me saime ülesandes, meil olid siis miinid puust, et noh, et mitte. Otsisime kättesaadav. Me läksime UG, mina kineeris. Läksime nüüd vaatama, et kus kohta messilt miinid, sätime natuke seal luuret tegema. Sõitsid eemalt mööda ja karjusid eestikeelsed, mis te kurat seal seda kolmikut sööte, tulge sealiha sööma, tulge üle. Puukiwi vaatas meie otsad, kuuled, mis räägivad. Ma ütlesin, las räägivad, et kus me läheme kolmekesi või teised jäävad siia või ei, ei, ei niuksed. Ühesõnaga seda mõtet meil ei olnud. Tegime enda miinid ära ja läksime sealt jälle enda väeosasse tagasi. Aga meie omad hakastika rohkem peale tulema juba punamajakas pihta saama. Küll suurtükkidest ja miinipildujatest ja meid siis kamandad järk ära siit läksime üle lageda, mõni võib-olla sai pista ka, aga igaühel oli elu muga edasi nägime, et seal olid mingid sarad, seal vist hobusetalliteel, siis kogu see, mis sinna kokku. Seal me siis olime ess, meid viidi jälle sealt edasi, ma ei mäleta jaama juures sinna kuskile või sakslased enam-vähem, kõik olid juba kadunud. Paar meest olid nii keskpid meid nüüd hoidma. Hoia neis. Kaduge minema. Kui elu, armad need paint minema ja me läksime, üks, üks niisugune kelder oli. No seal oli võrdlemisi palju. Vist umbes 100 ringis võiks neid inimesi olla üks poiss kataloogiga välja, sealt läks lund Toomad sulatavalt juua. Kurat, vihu mõtlesin samas mõni minut hiljem, üks eestlane ukse peal, seal karid, käed üles, relvi on, ei ole. No hea küll, hakake välja, tuleb neid ükshaaval. Läksime ükshaaval välja, seal võeti siis rivisse ja gruppide viisi edasi jälle kuskile nii natukene peavarju alla. Teie olite siis ikka kogu aeg punaarmee mundris? Ja kogu aeg. Pulaarne jama. Sis langesite omade kätte vangi, aga mis siis edasi sai? Kyll külassemediviidia hakkas eeluurimine muidugi eesti keeles, eestlased olid julgeolekumehed, kes meid üle kuulasid ja muidugi üksikult oli kuulda, k s on inimlikum igast ma mäletan, et üks Peterson nimeline see käitus väga hästi, pakkus isegi suitsu ja laskis rääkida. Nüüd rääkida mõistsid ja mida sa tahtsid. Ja aga mõni oli küll niuke, et seal vist oli käsi ka ikka käinud, aga igatahes mind ülekuulamise ajal küll keegi Hibutut, politsei ülekuulamissai läbi ja, ja siis tuli tribunal, suli, kaheksanda armee tribunal, kui ma ei eksi. Muidugi see oli venekeelne, prokurör oli venelane ja see ei tulnud kõne allagi, et sattusid vangi nihukest asja ei ole, läksid üle fašist, tõlgiti kõik see asi meile, teate, apaatne olid midagi, mõtlen, mis edasi saab või? Sorts Meile anti ka sõna, noh, me olime kolmekestis, mina ubki ja step anti sõna ajast, ma ütlesin vabantlekstes, ma ei teab haljus. Seitsmel prokuröril seda haridust on, aga loogilist mõtlemist ma küll sinine. Esiteks kõik eestlase tulnud mopiga ära. Teiseks, lahtisel rindel, kui oli võimalik, ehk kui ma läksime tööbati, paljud poisid hüppasid vagunist välja, kui ma oleks niuke, siis ma oleks sealt võidu ära minna, kui mul oli niisugune mõte, kui me teadsime, et Lucy on rõngas, miks ma pidin sinna siis üle minema? No eks see tõlgiti sära ja eks see käis vist ikka natuke. Muidugi ma olin nahhaal, siis näitas, et voh ehk fašist ja kohe kartsasse viia. Kogu aeg öeldi seda, et teie ise jooksite poolile Vee oli kogu aeg, mingisugust vangi langemist ei tulnud üldse kõne alla, jutuks ei tulnud, see minu teada on sõdurivande, kui sa astud armeesse seal all, igatahes vist oli minu meelest kindlasti, et ennem annan endale verd, tähendab elu kui vaenlase kätte vangi lang, kui sa ise ei jooksnud punaarmeelaste vannet, said ikkagi rikud, tribunal otsustas minu kirde episurma mahalaskmise läbi. Ega meil ei olnud ju midagi päridena. Mis tunne siis oli ikka kui kohut põld olnd, mina ise lootsin, et saab ka sinna trahvipataljoni, aga juba, kes enne mind meid olid käinud ja tulid välja ja kaoli kõrgemašmar, siis ma olin juba sellega nii harjunud, kartulid tapetakse kohe ära või, või elan veel 10 päeva. Ei olnudki enam mõtlemist kui niisugust, et mis nüüd saab, ainult seda ma mõtlesin elt, kunid viiakse mahalaskmisel, et isema auku, kaev majata. Maalased niikuinii. Ja seda mõtlesin, kui on juba see auk valmis tehtud ja nüüd sinna äärde pannakse nüüd niimoodi siis ma mõtlesin, niikuinii lastakse ma siis ma panen jooksum minema. Seda ma mõtlesin ka nii palju pead murdma, et arstid veel pääseda või no aga polnud ju mingi lootus, siis kui tribunal juba niuksed, nagu sealt uksest hakkasime välja tulema. Ukse juures istus üks sekretäriks, ei saa ütelda, üks sõjaväelane eesti poiss oli ja see andis kohe valge lehepaberlehe Mascus, sellega kirjutan armuandmispalve, oleks välja seal olis pingid ja lauad ja antipliiats ka nahaga, kellele seal ei tea, ma läksin siis uuesti küsima ülemnõukogule ma kirjutasingi ülemnõukogu presiidiumi siia palve mitte avaldusega, no ma polnud ju harjunud sellega. Nõiad palun minu kohtuotsus surma mahalaskmise läbi ümber mõõta vanglakaristuseks, see oli veebruaris, 24. veebruaril vist oli, see kohtuotsus oli juba piiratud, aga meid viidi süstjate ühest arst võib edasi ikka ja ühes kohas ma nägin polkovnik luks, tema oli ju kodanlikul ajal jalgpalliliidu laekur, nafta tundis mind ja mina tundsin teda. Ta vaatas, nägi mind, aga ta midagi ei ütlenud ja mina ei Glinka välja. Mina teda tean, ma sain aru, et see pole veel hea, aga hiljem kui min balti juba sinna kuskile, siis valvur tõimule pätsi leiba mulle. Ma ei hakanud küsima, Ammanin kindel. Lukk saatis. No ja hiljem mõni päev võimlas oli, läksime eželoni peale, meid hüüdis Kalinisse Kalinini vanglasse surmamõistetute kongid olid eraldi ja teiste oli eraldi, nii et me olime tsementpõranda peal 250 grammi leiba ja hommiku õhtal mingisugust supitaolist ka midagi ja ma ei mäleta, kaua me seal vanglas on juba olnud. Üks hommikupoole umbes 10 paiku hakati ust lahti tegema ja ma ei hääleta. Kes kas viiakse nüüd või mõtlesin tollel, kurat, eks nad ikka vist püüad. Kui vihmahlas Köösete, kas nad Päeval eaka tehti uks lahti ja kolm nime. Meil olime seitsmekesi veel, ma mäletan, kaks Usbeki oli ka veel kolm nime, meie nimed. Amy Meil ei olnudki midagi. Viis enda kabinetti sinna ja luges ette, et vene keeles muidugi, aga, ja, ja küsis Nad ei saa aru. No umbes midagi koitis, aga päris täpselt ei saa sisse. No aga kuidas nüüd teatavaks siis näitas tuhtu neto, lihtsalt lett Niko. Ja tulija andis kätt ka ja siis kohe sauna ja, ja teise korpusse, kus oli puupõrand ja päris suur ruum oli midagi üle 50 inimese, oli küll seaga ja oligi kõik. Loomulikult ei olnud see kõik järgnesid Norryldski aastad ja teadagi missugused need olid. Aga see on juba teise jutuajamise teema. Jah, sisukaid kirju on tulnud paljudelt näiteks Heino Dirnastelt põikvalt, Peeter hundilt, Kolstrest, Karl pangelt koluverest, Robert kriisalt Alatskivilt, Elvi kalmetsalt ja Linda asult Tallinnast ja nõnda edasi. Kõiki nimesid pole võimalik nimetada. Võtan head soovitused arvesse ja püüan võimalikult paljude kirja saatnutega kontakti võtta, aga veel mäletatavasti meie eelmises saates teatasime kirjast, mis tuli Moldaaviast ja milles paluti aidata leida Siberi aastate sõpra Eestist. Otsitav reageeris sellele kohe, ta elab paides. Peale selle tuli kiri Põltsamaalt, milles samuti otsitava aadress teatati. Usun, et tänaseks on juba paidest kiri Moldaavia poole teele läinud. Kunagise sõpruse taaselustamise üle võib ainult rõõmu tunda.