27. augustil oleks saanud juhend seiger 90 aastaseks, aga siin olen ma praegu Horretselgeri kodus ja tuletame meelde tema isa töid ja tegemisi. Kõigepealt, võib-olla alustame sellest missugusest, olustikust oli pärit Joan seiger. No ma arvan, et see eesti intelligents vist kõik tekkis, tähendab omal ajal ikkagi sellest talupoja perekonnast ja nii on minu isal kaht, tähendab, tema oli pärit Võnnu kandist, Kastre-Pera vald vist oli tema omal ajal selle koha nimi, ma olen nüüd pärast hiljem natukene niisugune amatöörmatka pisikesi käike tegin ja katsusin gazal võnust minnes isa jälgi ajada. Aga ausalt öeldes delikeste külas, kus ma sattusin küsima, ei mäletatud küll ühtegi seigeri nimelist üldse olnud olevat, tähendab see aeg on juba nii palju mööda läinud ja kahjuks oli siis ka juba isa manalas, nii et ma ei saanud nagu ette pärida, ka kuuma, siis vaataksin, oleksin ta muusikuteeta. Ma alustan Vanemuises viiulimängijana, kuidas ta viiulit õppis, vedama, tõtt-öelda isegi tea, tema õppis vahepeal 20.-te aastate alguse poole Saksamaal Stenni nimelises konservatooriumis ja minu meelest ta sealt tagasi tulles vist ka oli mõnda aega Vanemuises. Igatahes ma tean, et Elvas elades seda räägid, Nad elasid Jaan Kärneri Gabist naabruses või nii, üleaedsed olid. Pärast Berliini õpinguid oli kas vist ühe aasta või poolteist või oli Rakveres õpetajaks ja siis ta läks paidesse ja paides oli muidugi tema kõige töörohkem kõige viljakam periood siiski, sest see oli muidugi need aastad, millal üks mees üldse kõige rohkem võib tööd teha, ma arvan. Nii, et Paide ja Paide ümbruses oli ta kõige pikemat aega ka Paide periood oli juba sellepärast tal väga tähtis, et minu meelest selle amatöörkunstiga või isetegevusega oli tal seal väga palju tegemist, ta oli kõikides nagu ta armas öelda, kohalikes koolides oli lauluõpetajaks hääl oli siis gümnaasiumi algkool ja vististi ka progümnaasium või kaubanduskoole, kuidas need seal kõik olid? Tähendab seal olnud siis laulutunnid ja pärast siis nende laulutundide tegemist ja olemist siis tuli veel töötada, seal oli vist ka, kas oli Järvamaal üldse helikunstiühing voog või kuidas nad tol ajal oli, tähendab midagi meie nagu praegu kooriühingu osakonda või seda seal oli kunstnik August Roosileht, kes ise mitte üksnes ei teinud teatridekoratsioone ja vaid ta kirjutas ka näidendeid ise ja tähendab, ma tean, et isa mitmele tema näidendile muusikat teinud, seal olid need manalalaulja ja siis oli kuri kuningatütar ja laste näidendid näiteks. Ja vist oli rakettlennuk üks niisugune tulevikku vaatav näidend. Ja muidugi lavastati seal paides ka tol ajal, palju operette seal oli, tähendab, olemas omal sele Gümnaasiumi orkestri baasil vististi oli siis nagu linnapillimeestest siiski oma sümfonietta orkester olemas ja see siis saatis nüüd operettide ära. Nii et seal tehti keisad ja metsaülema tütart. Ma tean, et on olnud lõbus talupoeg, minu meelest on seal tehtud Silva. See, mida ma ise mäletan, et ma olen näinud, oli Kitzberg Simmi kosjasõit, nii et et noh, see töö oli ikka pidi olema kaunis mahukas. Ma arvan seda, et muusika on üks niisugune valdkond, mis tõmbab enesesse inimeseni. Ta saab siiski päris erinevates oludes ja keskkondades diabatu, kui siin juba seda üldse meenutada, siis tema armas mulle ka öelda tähendab, et, et tema ei saa töötada, kui raadio mängib või või kui keegi kuskil laulab või aga ta ütles, et pane, kui sul tekib olukord, kus on vaja töötada, tähendab, niiet tõesti raadio peab just mängima, siis pane teine või kolmas veel, et kui on juba neli raadiot, siis seal müra, aga müra saab töötada vabalt, sest seda ta oli ka Berliinis ütles, et seal oli ka kaunis kenakene, noh, tänavalärm ja tal ei olnud ka klaverit, kulda tuli seal üks mingisugune, kas oli, vist oli keelpillikvartett teha ta üldiselt paari ööga tähendab nii-ütelda, et tal oli see päris vaevarikas, jagati, ütles ka armatseda kriipsutada alat müras. Ma olen enne töötanud, müras saab töötada, et kas neid Mälestusi Berliini õpingutest on veel midagi värvida. Käid üliõpilaselust mitte sellepärast ilmselt ta oli võõramaalasena seal noh, küllalt raskes seisus, seda ma ütlen küll, et need aastad neile kindlasti tähendab, noh ema oli ka seal. Ja õde oli vist mul paariaastane, kui nad olid seal muidugi oli see, et nad elasid sõnades mõttes boheemlaslik elu, selle pärast mingit erilist kindlustatus seal ei olnud, seal tuli elada kuidagi nii peost suhu, tähendab, isa tegi seal ka mingisuguseid tõlketöid aeg-ajalt. Ja tähendab, mida ta tegi siis suure hoolega oli, vaat nüüd oli ju loomingul juubel. Loomingule tegi tema nisukest artiklitesarja nagu modern komponistid, tähendab, kuna Berliin, vot seda ta rääkis küll, et Berliin võimalus õpingute kõrval tohutult palju näha ja kuuldavad, et kontserditel käimine oli seal väga tihe ja ka üliõpilased kindlasti ja noh ei jätnud peaaegu ühtegi võimalust kasutamata. Ma olen siiski hämmelduses ühte tema, kes ta pärast nüüd oli kaunis tuntud folklooriala inimene. Kirjutas niisuguste artiklitesarja nagu modern, komponistid. 1925. aasta loomingutes ilmus läbi nelja numbri ulatuslik artiklite sari. Modern ja ultramodern, komponistiidi esimene kirjutis algab dramaatilise kirjeldusega kontserdisaalist. Berliin filharmoonia kriitiline päev Jeeriko müüridel Austria muusika nädala piirides. Kolm neljahäälset meeskoori kaheksahäälne segakoor, hiiglaorkester milles ei puudu isegi raudketid, nagu partituur, märgib. Schönbergi korre laulud. Puldil dirigent jala vets, praag. Tüsedavõitu prillide sakslane nihutas end juba esimese osa ajal kannatamatult. Otsustasin teist ning kolmandat Osada välja ei kannata. Kuid midagi sellesarnast tahtsin juba tõusta, kui ta end vabandas minult pärides, kas komponist veel elab ja kus nimelt. Sarja esimene osa tutvustab Saksa piirkonna heliloojaid tuntumatest Strauss, Veebern, Haaba hindemit. Teine osa on itaallastest, teiste seas on nimetatud kase, Ella respiigi. Kolmas osa viib vene heliloojate juurde kõrvuti päris tundmatute nimedega Stravinski, Prokofjevi, Miaskovski. Viimane osa detsembrinumbris esitab inglasi ja ameeriklasi Elgaar, Moan, Williams, paks plis. Ja siis lõpusõnad. Read sellest, mis on, ma polegi tahtnud arvustada, ei, üksnes vaadelda kasutades kaasaja prismat. Et mitte tüüdata sellega, mis peaks olema. On see üldse võimalik arvustada ultravoolukandjaid muusikas? Osalt küll, kuid puudulik on vaid mõõdupuu, ainuüksi sisemine loogika, muud midagi. Põhjapanev teooria loomata, traditsioonid puuduvad sood. Võime küll süüdistada kakofoonias Stravinski või söönbergi praeguses muusikas maksvate normide najal kuid ometi peaksime nendega arvestama tõsiselt, kuna võrratu raudrüü on neil mõlemil. Sisemine loogika. Kui palju klassika epi koonel puudub see sootu? Nende artiklite juurde tasuks kunagi spetsiaalselt tagasi tulla, et vaadata, mis on saanud tolleaegsetest modern komponistidest tänaseks, kes kilbiga, kes kilbil. Berliinist muidugi räägiti nii, mina sellest ei ole näinud ega kuulnud, aga need muidugi põnevad jutud minule seal mitmedki noh, neil oli seal oma hea tuttav oli, konsulaadis töötas, see oli Juhan Simmi Ants Simm, kes kooli Vanemuise näitleja siis oli, muidugi suur läbikäimine, oli neil luuletaja Henrik Visnapuuga, seda võib-olla küll rohkem ema kaudu, sellepärast ema ja siis inglisNapolit sõbratarid. Vähemalt seal Berliini perioodil kaunis nii tihedasti just läbi käivad. Muidugi, eks eestlase oli siiski seal vähe ja aga muidugi mingi osa ja niisugust maailma otsimise põnevat hinge jäi neil sinna. See, mis puudutab nagu niukseid rahvamuusika, asja, seda ma arvan, et sellega ta sealkandis vist suurt ei tegelenud. Ja, ja ma arvan, et talle, noh, need õpingud ei saanud lõpuni viidud seal, aga, aga ma arvan, tead kasulikku pagasit tasaises Sterni konservatoorium oli kuulus õppesus Kasmite Juhan Simmi algasele. Kas Tartu perioodist ja Vanemuisesse mängimisest ja sellest on ka mingisuguseid mälestusi olnud? No sellest ma nüüd üldiselt jaht dial hoopis vähe, aga, aga seda ma tean küll jah, et noh, noores põlves muidugi tutvumine emagi oli ilmselt Tartus, sellepärast ema töötas, ma ei tea, kas platsi näitajana võime uksehoidjal või kuidas seda kinos Illusioon dollaris? Filmi kino muidugi. Jaa, jaa. Ta mängis seal kinoorkestris, sest kino oli ju vajas siis seda helitausta. Nii et seal nemad tutvusid, aga, aga tähendab Vanemuises ma tean seda, et tal Joan Aaviku dirigendiks seal seal ja, ja noh, tuli ka palju etendused ja need muidugi mõningad lõbusad lõbusad lood seal oli ja ka suvemuusikamängimised, kus ta rääkis ka, aga see oli siis superavamäng, luuletaja, talupoeg või siis teil on power, kus, kus tema olevat mõtet keset seda avamängu, just et miks seal on üks käik ripap. Et seal peaks papp, mis lõpetab selle käigu ära ja siis tõmbas muidugi ihuüksi pausi sisse nisukesi asju. Muidugi nagu ikka nendel muusikutel juhtub ja sellest on ka rääkinud, et meie Kontrabassi suurkuju mängis tol ajal seal Ludvig juht. Haidest läksime, meie väed, selles on paides seitse kilomeetrit, seal oli mul isa aasta umbes või noh, veidikene üle aasta oli seal koolijuhataja, see oli just see periood, kus algas sõda ja siis kolisime meie ära, Mäos. Seal oli kahju küll isal koolmeistri kohta kooli oli väiksem ja nagu vaiksem ja ja siis tähendab, kui pärast sõda oli mul isa üks nendest eestvedajatest ja Paide laulupidu, ma arvan, tema ise oli küll uhke, et see oli üldse esimene nõukogude aja laulupidur näos. Seal läbi sõites oli sind rida meie kultuuritöötajaid ja need käisid parajasti Aleksander Läte juubelil ja tulid tagasi, sõitis Mäos sellest Mäo koolimajast läbi ja siis rääkis seda, et noh, et kas isa ei tunneks ka huvi Tallinna tuleku vastu ja talle tuli nagu pakkumine siis tulla Jaan Tommi nimelise keskkultuurihoone kunstilise juhi koha peal, see oli muidugi see maja, kus mina töötasin, kuni nüüd selle aasta augustini. Nüüd me oleme remondi tõttu sealt välja kolinud, aga tähendab tol ajal pärast sõda kuskil 46 kuni kas, kas peaaegu vist 50 või elasin ma seal majas, tähendab, seal üle õue oli üks niuke väike korter olemas, nii et see maja on mul olnud nii elukoht kui armaadaga pärast hiljem töökoht ja, ja sealt on ka, viidi isaga metsakalmistule. Sealsamas selles Tombi kultuuripalees tegi ta siis selle esimese rahvapilli niukse kollektiivi kokku, see oli võib-olla ikkagi rahvapilliorkester, seal olid need kandled ja viiuleid esialgu, aga temal küll võiks nii nagu öelda, temal süües kasvas isu, tema taotles ikkagi teha nagu suur niukesed täiusliku kollektiivi pärast hiljem ta ei olnud rahul selle eesti kandlega, et sellega ei saa kõike mängijatele kramaatiline ja tekkis probleem, kuidas saad ikka neid kõiki ristmike kätte, sellepärast ta nägi vaeva, tegi ühe uue kandli mudeli, see on ikka nii, oli tõesti omamoodi ja iselaadne, kuigi tähendab pillimeestel cristal olevat. Selle kohta kuulsime pärast hiljem, et oli ütelda, et seigelda, teha vänkadega kangelt magamisvõttis, temal nagu uute rahvapillide leiutame sisu natukene ära, oli see, et Leedus oli üks rahvamuusika alal nõupidamine kuskil seal nooligi 50.-te aastate, vist kas alguses või keskpaigas või ja siis seal ta rääkis, et oli üks selle nõupidamisel, üks leedu. Seltsimees oli rääkinud sellest, et vaat nendele rahvapill ka selle, mis kuulub, sai või mingi mingi viljeni ütelda, nad leidsid, et ei saa kõike mängida, hakkad sinna klappe panema, täiustama, et me panime, täiustasime, kuni tekkis päris kenakene. Ja meil on nüüd omaette probleem, kas mängida edasisele talis algse pilliga või võtta klarnet, seda rääkis mul isa nagu natukene, nii pil gaasia pidavas toonis, kuid tõsi see on, et see selle juurde ta ka jäi. Et siiski sümfooniaorkestri pillid on kõige välja arenenumad, pillid ja nende algsed lähtepunktid on alati olnud rahvapillid, seal ei saa ka peaaegu pääseda ja nende tämbrid on meie rahvapillidele küllalt. Lähedased tähendab tõesti, kas mängida ühe vaevalise vilega, mille intonatsiooni ei ole paigas ja ja mida on raske puhuda või võtta selle asemel mingi teine kassale oboe või klarnet. Ja teha sellega, et peamine asendit saada, seda muusikat saada, kasutada rahvaviisi. Kas tänapäeval ma kuulen, armastatakse ehedalt kasutada rahvapilli ja rahvamuusikat ja, ja rahvaviise võimalikult nii nagu naturaalselt või aga tema leidis küll seda, et need kõik vajavad töötlemist, kunst, muusika, see tähendab, et rahvamuusika on tore ja suurepärane aluskunst muusika loomiseks ja, ja see oli tema ikka põhimõte ja, ja see oli see, mis teda hoidis rahvamuusika juurest. Rabamuusikat muidugi päris nii rääkida, vaat see oli ka üks niisugune võtmine, mis haaras teda päris põhjalikult, ega seda ei saa öelda, sest et ta oli juba ma keskeas nooremas põlves kirjutanud selle kuulsa noh, meile kodus oli see kuulus teos, tähendab, selles mõttes ma Kuuda, ma ei ütleks, et võib-olla, aga siiski Eestis ei olnud vist ennem ka sellealast teost olle see eesti rahvaviiside monograafia ja seda ma mäletan, ta maadles sellega selle väljaandmist, ega tähendab mina seda ei tea ka pärast hiljemgi juttu, et see oli kahjali, nii nagu ikka see omaaegne raamatut üleandmine oli, et tuli teha see peaaegu oma kulu ja kirjadega Stahli sellest ikkagi sügavalt huvid saadud ja, ja kaks raamatut, mis ta on teinud, räägivad sellest siiski omaette, tähendab see esimene raamat, Eesti rahvaviiside monograafia, see tõi talle loorberite asemel rohkem vitsa, ma arvan, draamat on muidugi vajalik ja oli huvitav, aga siin tähendab nendel aastatel, kus meil siin sõjajärgsetel aastatel toimusid suured kunsti ja kultuuri ümberhindamised ja minu meelest vales suunas, sest seal on nüüd ka öeldud, et see ümberhindamine ei õigustanud ennast. Oli oli mul isal selle raamatuga suurem lahing maha pidada, seda mäletan tähendab, oli siin meie, Eesti heliloojate liidu juures meile, siin tekkis üks niisugune muusikakriitik särafimmilovski ja tema vististi veel küsis isalt seda raamatut. Ja, ja pärast ilmus sirpi ja vasarat, ma ei tea, kas oli 1948 või kuskil no ühesõnaga, sel ajal kui väga palju kõike seda, mis on eelnevalt tehtud, seda kohe hinnati ümber ja tuli üks suurem võiks öelda, materdab arvustus selle Eesti rahvaviiside monograafia kohta. Eks seal süüdistati teda küll küll natsionalismi, sest et noh, et tegemist oli Eesti rahvamuusikaga, siis tähendab, see kohe oli tolleaegne standardmudeli Pad, pandi see silt külge ja muidugi isegi seal ma mäletan, et mingis noh diktaator Luze pooldamises koguni, või kuna tal oli üks niisugune lauset, et toonika istub nagu kuningas troonil ja mammeldakse subdominant või midagi nihukest siis alandlikkedeenritena siblivad tema ümber. See oli piltlik väljend selgitada olukorda ka sellest noh, oli võetud midagi niisugust, et nagu oleks seal mingit kuningavalitsust ülistanud ja nii edasi ja nii edasi, nii et tähendab no mina olin ka üks nendest, kes tal soovitas siiski, et sellele asjale tuleb anda vastulöök ja siis ma mäletan, ta kirjutas päris pika suure artikli ja olingi mina sealjuures seda loeti etja vaetja saatis selle siis vastusena sirp ja vasar asse ja seda vastust seal küll ei tulnud, aga aga sinna kohta ka lõppes see poleemika selle raamatu üle. Juhan seigeri monograafia eesti rahvaviisid ilmus Tallinnas 1934. aastal Eesti lauljate liidu väljaandel. See oli tõepoolest üks esimesi uurimusi rahvalaulude muusikalise külje kohta. Varem oli sedalaadi tööd teinud ainult armas Launis kelle prantsusekeelset väitekirja katseiger oma töös arvestanud on. Tsiteerime veidi selle raamatu alguspeatüki pealkirjaga Eesti üliõpilaste seltsi 12 aruannet. Kadunud on meie rahvaviisid viimasel dekaadil kõikjalt kadunud üldiselt nende traditsioon Ki ning selle viimased kandjad. Kui mitte arvestada mõnda setu laulu ime keset küll võiksid rikastada muuseumi sõnalisel vana varal. Vaevalt aga puhastverd eesti rahvaviisil. Selle, mis elas üle orjaaja või hoopis tekkis toll kibedal ajajärgul mida ei suutnud murda poliitiline reziim ega usuline fanatism. Selle neelatas ainsal hetkel moodsa muusika rahvusvaheline eelpost labane tänavalaul. Nagu Ats teegid, andsime Kolumbuse meestele iga näruse sitsi küünla eest kamaluga kulda. Ning oleksime kaotanud kõik, kui rahvaviiside kogumise idee poleks teostunud. Käesoleva aastasaja algul. Raamatan 10 uurimisaasta töö. Selles analüüsitakse rahvaviise eri aspektidest ja antakse lisaga eestikeelse muusikateoreetilise terminoloogia väljatöötamisel. Ta pekkis üldse laiem huvi teiste rahvaste muusikavastase, teine raamat, vaat see, mis ta oli rahva muusikalise loomingualuseid ja traditsioone või midagi niisugust oli umbes pealgi sellest, tal on nüüd vist eesti rahvavisioon osa suhteliselt väike ja tal on seal peaaegu ikka kasutatud väga paljude teiste rahvaste viisikesi ka, niiet tähendab Need on siis nendest raamatutest rahva, võib-olla seda, et ka teine raamat ei läinud ilma valuta. See oli mahukas ja suur töö ja ta ei olnud enam noormees, ta oli juba ise ei olnud enam eriti eriti nii aktiivne, kõike tegema, nii et tal see töö oli. Ma arvan, et omamoodi küllalt raske ja see, seda raskem oli tal nagu taluda seda, et see raamat ilmunud õige aegselt teda lükati pidevalt edasi ikat. Seal tulid jälle mingid laulupeo trükised tulid ette, nagu ikka, ja lõpptulemus oli see, et autorid ennast enam ei olnud olemas, kui, kui raamat ilmus ja, ja see on tal muidugi tema elu viimase osa, üks valus moment, sest seda ma tõesti ei tea, kui iga päev ta seda raamatut ootas. Ivan seiger oli ju esimese Eesti Raadio rahvamuusikaorkestri juht Tombi nimelise kultuurihoone juurde rahvapilliorkester ja ma arvan, et asi kasvas üle selleks raadio orkestriga. Raadio orkestri juures hõlmas ta minu teada võimalikult palju professionaalseid ja häid pillimehi oli tal nagu üks niisugune eesmärk. Ma tean, et Emil Laansoo mängis seal ka laulusolistid. See talle meeldis, et need olid professionaalselt salvestatud, tegi Taras, seal tegi Tiit Kuusik ja, ja kes talle eriti sümpatiseerib ka, et tegi kaasa, oli Georg Ots ja see oli, ma ütleksin ka. Georg Ots on minul ka kogu aeg olnud üks suur isiksus ja on hämmastav, et ta jõudis kõikide salvides kaasa teha ja igas žanris hästi. Tulp. Etti. Saale ja punnsilm ääre. Ka siin oma. Kätepõnn kali noorteni, kolbasõitu, võib-olla. Ei alul ei toiminud siin imehästi ei, see oli küll. Ju. Vankrikorvis mullaritmenti õlleankur, saiakoti sõitsin Viru. Vees. Ju passi ja koos lauluga ja võitu ootas haava. Pilootprojekti ega asja kotti. Ja. Kui. Varastamine küünsüütu, ka staasi härga. Vanast minagi. Staasi. Et aga See ema, eks ole? Mina ta praktoodeegaar rahmeldanud lantaani õega Pinot Õpanta. Tahvel. Noh, see oli tema jaoks eneseavaldamise momente seal ja, ja ma arvan, et see oli, oli talle tähtis töö, aga sealt tuleb ka muidugi pisikesed löögid ja ma mäletan, kui juba mõned aastad on mööda läinud, et kuskil seal oli vist isegi ükskord tali tundis huvi oma vanade partituulide vastu, aga nagu meilis ei kanneta olid juba raadios noodikogust maha kantud ja ära põletatud. Siis ma tean kataljale pahandatud ja tuli koju, et jah, ikka suur tööd, nad oleks võinud talle öelda, et kui neil teid vaja lähedal oleks, võtnud nad oma kätte, need asjad aga, aga et ahju panna pole nagu õige. Veidike ta juhend seigeri oma teostest, nendest on omamoodi ka raske rääkida, ma tean ainult, et peres on palju juttu olnud, oli, oli ühe laulupeo kavas, oli Vellekene Ellakene, kui lähed sõtta, sõdima ei, ja see on niisugune lugu, mida ma üldse ei ole oma elu sees üldse kuulnud ja ma ei tea, kas sellest on üldse ühtegi nooti või kas kunagi või kas siin praegu oleks ühtegi koori, kellel seda oleks, repertuaari saaks panna, et ma arvan, et see on täiesti kaotsi läinud. Laul, aga, aga ma tean, et ta oli selle üle kaunis uhke koorimuusikat. Ta tegi päris palju, sest et ka sellele Paide mees, koolil, ma mäletan, oli see kõlagu võimsalt järva laul tol ajal sihuke motooli tema tehtud, see mina mäletan seda, aga, aga ma arvan, et seal oli tema laule rohkem. Siis ma mäletan pärast sõda kirjuse laulukese seal just kaunis, lihtne lühike niukene ring, mängulik oli väravamäng, millega siis? Paide koor tuli siia ja saiakonkursil kohe see oli, kas 45 küll vististi käisid Tallinna sealt leidsid tunnustust. Siin ta tegigi, need mõned, mõned šiiidid, need olid enamasti, olid puupillikoosseisule. Ma olen ise nende noote kirjutanud, tähendab ma mäletan seda ka, et mina kirjutasin tal niisuguse dile tandinalootjat noote tundmata, tähendab, oli tal vaja partiisid autis, tee korralikult ja tähendab siis ma ainult vaatsentsiaal selle rea peal ja niisugune noodia joonistan selle ümber, nii et et niiviisi olen ma kuidagi selle noodimajanduse juurde jõudnud, sest et ta oli nii palju. Võib-olla tore mees, et ta ei sundinud mind muusikat õppima. Ta on kirjutanud ka mõned viiulipalad. No võib-olla jah, see asjaolu, et ta kunagi ise oli viiulimängija, võib-olla see tegi selle pile teistest, siis nagu ka natuke armsamaks. Aga rohkem oli võib-olla see, et ma mäletan oma lapsepõlvest, Hugo Schütz oli tal kaunis hea sõber ja semu ja ma arvan, et Hugo suits oli see mees, kelle jaoks ta need lood ikka üldse kirjutas. Kavot oli üks palaja kantsona vist niisugused asjad on tehtud, tähendab, Sütsiga sidus teda veel üks väga traagiline, saatuslik asi, tähendab Nad surid vist päev vahet. Ta oli ka, töötas rahvamuusikakogujana ja päris hoolikalt on ikka Eestimaal päris mitmel pool käinud ja minu meelest ka Saaremaal, kas Saaremaal ei käinud mitte koos Leo Tauts, siga, see tunne mul on, nii et nad on nüüd seal surnuaial ka üleaedsed, kuni võiks öelda. Aga, aga seda ma tean ka, et näiteks Anne Vabarna juureski käis ta rahvaviise korjamas ja rääkis ka veel seda seika, nii et tähendab Vabarnale poegadele ütelda, et kalad on otseselt poisid järvele. Kuigi poisid olid ka vist juba 40 aastased, nii turud mehedaga. Emale jäävad nad ikka poisteks, tähendab, et, et see rahvaviiside kogumine oli kindlasti tal üks huvitav ja viis teda kokku ka rahva enesega ja tähendab, ja ta tõi sealt viisi ja minu meelest on ka see meloodia vististi iidi maa toodud. Mul nagu oleks meeles see näärisokk, mida enne saaks pärast väga huvitavalt töötlese tegi sellest põneva laulu. Et. Ta. Ja eks see kõigile meile tuntud rahvaviise on just nimelt tema, Saaremaa ekspeditsioonist, see on viire takka. Jah, nojah, selle töötlejate tegi ka, nojah, ta tegi soololaule ka päris mitmed üldse seal. Ja ma arvan, et noh, seesama kogumine andis talle muidugi sealt priimat materjali, kui nii võiks öelda. Missugune oli teie isa inimesena? Ma arvan, ta oli ka küllalt keerukas iseloom ja ta võis olla ka kaunis järske kõik, aga üldiselt no mida nii plusspoolte pealt ta tahtis olla ja muidugi ka oli minu meelest kaunis suur pedagoog, võidakse arvata, et koolijuhataja pojal on hea elu, aga tähendab see ei vasta päris tõele, sest et ta oli noomima kaunis kange mees ja, ja, ja noomis ta pikalt ja põhjalikult, nii et mul tädipoeg vahel ütles tema kohta, et varem on oma isa käest paar sirakat rihmaga saada, enne kui kuulata seda onu Juhani pikka epistlit fenoomimist ära. Ta oli suurepärane loodusemees ja tema õpetas mulle puudi osa. Minul ingel seda pattu ei ole, et mina võiksin pihlakad või saart või lõiganud, tähendab, tema andis ainukese voli kätte lepaga toimida nii, kuidas tahad tal ise kange nikerdama tal olnud jäinud kunagi prohvet Maldseti mingi põllumajandusnäituse jaoks pärast hiljem ta armas ka teha mulle mõned niuksed oksa kõveliku, arvestades puuhobuse või niisugusel jotalineid juba karjapoisipõlves praktiseerinud. Sellest noorusest oli karjas käinud hoolega ja siis ta armas kanna niigi näiteks seenel käia seal metsaga seod alati kergitas kuuseoksad ja võttis oma käputäie neid kukeseeni, sealt. Öeldakse, et inimene on elanud väärt elu, kui ta kasvõi ühegi puu on istutanud. Jäägu Juhanseigeri istutatud elupuu Luua lee Väätsa koolimaja juures tähistama tema elutööd Eesti rahvakultuuri edendajana. Tänases saates kuulsite muusikat Juhan seigeri sulest tema rahvamuusika seadeid ja rahvamuusikaainelisi teoseid. Eesti Raadio rahvamuusikaorkestrilt Johan seigeri taktikepi all. Veel esinesid Ellen Laidre, Georg Ots, puhkpillikvintett koosseisus Samuel Saulus, Hermann Talmre, Roland Kriit, Eugen saan pere ja Uve Uustalu ning Johan Schötz ja Nataliis akos. Jutu Vessid korretseiger ja Jaan Sarv.