Uue aasta kuu ehk näärikuu on üks aasta külmemaid kuid kuigi Päike käib juba natukene kõrgemalt, ilm muutub kukesammu võrra heledamaks. On Ma nagu solvunud sellest, et ta nii pikaks ajaks pimedusse jäetud. Ja nii nagu solvunud naine kunagi ei lõpetada oma vihastamist veel niipea. Ainsad, kes juba uues päikesest rõõmu tunnevad, on rongad. Nende pulmapidu juba käid. Ja kui mõelda kõigile seemnetele ja kõigile pungadele. Novembris hakkasid ärkama kevadele ja tahaksid juua endasse vett, et puhkeda lisandeid kevade ootajaid tõesti rohkem. Kuid paraku ei saa sellise külmaga veel keegi vett kätte. Vesi seisab nagu surnud tardunud. Ja sellest, mismoodi ka inimesed ootavad uut aega, uut puhkemist nõnda külmas üksteisega lähemalt kokku saavad liituvad, on ka tänased luuletused, mis pärinevad Johan Liivilt Marie Underilt, Villem Grünthal-Ridala Alt heiti talvikult, Aleksander Suumanilt, Ernst Stennolt ja Mari Vallisoolt. Üks õunapuu akna kohal kui valge siidi sees. Öö vaikib tema üle. Ja tema oksades. Viibib tema üle. Ja tema oksades seisab mu akna kohal kui pehme siidi sees. Tähe tiomandid, hõbeäärne kuu, sinimustjas taevas ilus ääre Too. Jääkirstus surnud veed. Muist kägaras, mõist sirgunud, nad kinni peeti teel. Nad vaikselt tühjaks nirgunud. Mets, jäik, kui elu piir, tuul kinni hoiab hinge, koop, tähti, kartlik, kiirlongligi oma ringe. Lööb silmi suhu, lund, jalg tõukub toima, jahe. See suri valgetund, kui viimne uin lööb pähe. Ilm üksinda ma siin ees lumemurd, suurt vaikust endas viin. Ma hääletu ja kurt. Mis minu verelöök, kui võõrast tungib siia? See tahaks nagu KÕIK ela tama lei. Hõbedalt särab kuu üleval. Aeglaselt sõuavad pilved. Tasa Huljjutab tuul oksinikkoledyt puul. Sügaval taevas põlevad, arvutaleekivad tähed kaugusest sihita, säält ei kõla ainustki häält. Raugenud Marude hoog Kalame, sammun jätnud mudased võtma maha harvad appiki jääd hunnale minevat, näed. Heledalt vilguvad kaugete külade hilised tuled. Peegiti unelevat lumist kiirgavad maad. Kaugusest kostavad kajavas õhus koerade Haukked. Väsinud tumedalt teel. Tardunud südaöövaikuses aegade kaduvust, kõlatornist löökidel Kumedalt vaskynakel. Kõndinud nii keerukaid radu elus ses imetaolises paigas. Seisata nüüd ja vaatlen Vaatlen nägijaks ja mõnipu pooleli jäänud mõte kukub ajust südame ning küpseb seal. Maailma mõttesse usk on pehme vaid uinu ja ei lase meid tagasi. Tähendab, et usk magada enam ei lase. Kuigime, tahe kuu, usu hõlma. Unustust otsis elu tuum kontrotsis. Aadete hõljuv tants liivame laugesse puhus. Toob omad, on argade kants. Kui ta ründab juhus Keegi ei tea, mis tasamees kõigist ärkvel taga teadvuse lampidele ja olge märk välja. Maid näen kus siia ei maandunudjalgne. Vaid kahlan lehis Lillis ja rohus kust siia rändama taandunud tulbavalt, enne kus mahland Verimu ootuse ohus. Igasse kibelus suigu. Ega see rahutus roidu nendegi tundide sööris eksile, hauadel uigu edasi ulatab loidu siinsete päevade pööris. Kõik meie soovid ja püüded uute soovide seeme, igasse mullaski näenduv, igatsesime kustuma süüdet, sammud, mis edasi, teeme? Igast need tagasi, käändu. Jätkub siis ainsast ja ühest elust. Me toimingu murruks, õnne põgusa Tiiuks. Läbi käinud piinade rühest kitsukese litsuvaks korruks kustub see igatsusi Juks jätkub siis ühest väiksest elust me südamerahuks sobiv heitluste voogu. Lähvad saad haarata käiksest, Jubagi variseb vahuks, piisab vaid võtmiseks hoogu. Saad sa huuga innu, hinge ja maiguvaid suhu verre vanusetungi elusse. Lendutõus, linn, kuhugi veel. Kusagil avada pungi. Siinseid vaid laotada käsi sisse, kas langeski saaki ükski aare püsinud? Libises sõrmest, kui vesi ikka silm otsimas, paaki? Siin ainult teed. Oled küsinud. Aga jäi saamata vastus kui te kas pooleli jääde või mis kunagi jalad, sest igas liikuma lastus, suund juba märgit. Ent sääde sihine ihkavad jalad. Kaema ei ulatunud sinna mustade ristide taha. Nöörina ette jäi valu. Kuhu siis selle eest minna? Muudkui kummardu maha. Kuna nii rabeled, Põlus, mälestus mingi. Ning enne viirastub heledast särast elu, miks nõnda meid võlus? Olin vist kunagi enne? Kusagil olen ka pärast tasandubki ehituse luus kirgastub ära pöördpale kuulatud uuesti põrmus. Miks see siis, miks meid nii võlus elu seal sädelev vale? Kus siiani maandunud jalgu kus unes vaid kahland lehis Lillis rohus kust Tsee randama taandunud tulbavalt, enne kus mahland, veri, muutuse ohus. Surm raskel käel toob süsimusta rauda. Kes veel jätkama päeva reisi. Peab kaua käima tõmmata Käisi. Ja kes korda öösse otsima jäiveta. See kergelt kaotab käest sellise anda. Suguhalg veel ahjus praksub säästku Buy. Nii kauaks, kui ta jaksab. Leic paljud väsivad ja kaovad olla. Kes nüüd maas? Neid enam Koit ei tunne. Kes nüüd tunnustavad kas või hetkeks neid enam Taeveebaja rõõmsaks räkkeks. Ööneisse poeb ja hangub mustaks malmiks. Vaid Varvara kraaksnel kajab hauas salmiks. Ja kui kord hommik idas täidab leegi siis nende mälestust ei leina keegi. Maa-ala eluks Atakeseks muutub taga aetud sõtkutud mu au. Muss ilma kannatuste rada, puud. Ja pisar klaasistunud, kui üle lauteel tule leelisi jäilises palge. Maa kitsaks jääb, kui ümber taevas suundub. Nii üksinduses läheb vaimude hing ülema ees, armastuses juurdub. Ei olnud loodud ennast müüma, see A võitmiseks lask mallingut dada või sütitama kodu vaiksele. Ja siis ka käsitule ringutada. Kui katkeb eluks viimne hädasild. Jään teral tuulemaale pingutada. Jäänud talve taeva puhta kiirte Bild. Lell tukub lille kõrval. Ja talv on veel. Ja. Kui lume all on elu ei lõpe, ei olnud töö. Mure surm ja elu ja lossi kõrvalonn. Kas sa ei iial küsi miks mul on ta must ja kuhu jumala valvama on pannud armastust? On jaanuar ja maailm jälle noor. Armunud ronga paar lumepilvedest alla end pillutab too väiksemal moor häälgi heledam, pea kaotanud, vaeseke kukub. Kukub. Baar asub turjast, sulgi tuiskama tahmana tiibade hulgudes koossess keerelnud kisades hundirattaid visates kõrgusse tõusta taas sest sähviv pillerkaar ja üdini lõikavad köited kraak, raag kui elustav must huumor ja naer üle lumise ja unise üles surm valgel tõsisema. Eks heit elab põhjas kuhu lendavad haned. Ööd otsa on vaja tal pesta ja uhta. Valged palakat tuulde igal hommikul paneb ta pihud, on heledad. Vurri subuuri otseselt. Nii endamisi tasa laulab, ent hoc võõrised. Unin. Mis laulad sa, emake, laulad sa nii? Nii pikalt otsata see uju, kui kuldne lõng läbi. Mind laiub kuulama. Lõng, kullane, imelik kullane lõng. Mu heie pojuke ööd akudest pool päeval linadest pool. Nii kedratud südame. Kõik linad, mul olivad valile, kui päev. Läksin ketrama. Opalged, kuid Kont sume valgel ööl ja süda kui õnnemaa. Ja siiski see heieni hall, nõnda hall, kuid tehtud takkudest võiks ümber kõik. Köik veel kedrata kord kuldmõtetel lõngadest. Läbi ujub kui kullane lõng.