Veebruari täiskuu ehk hundikuu on aasta kõige viimane püsivalt külm kuu. Lumi on kõige paksem selles kuus on jõgedel, järvedel, merel kõige paksem. Ja kuigi kõik seemned, kõik pungad on juba valmis puhkemiseks, ei ole see võimalik. Sest ei ole sooja ja ei ole vett. Kuid ometigi on kõik elusolendid, taimed, loomad, inimesed nagu piiri taga kõik valmis sööstma elu poole, sööstma kevade poole puhkemise ärkamise poole. Ja sellest. On ka tänased luuletused, sest tihti me oleme ka oma elus sellises olukorras kus nagu raske piir, raske tõkeonees. Kuid iga hetk, kui seest kõrvaldatakse, nii, oleme valmis uuesti tegutsema uuesti minema, elu poole uuesti soojuse ja suve poole minemas. Tänase luulekava luuletused on Juhan viidingult Betti Alver-ilt, Johan Liivilt, Gustav suits Sult. Kersti Meri laasilt. Paul-Eerik Rummo Alt Jaan Kaplinskile Herstennolt. Vett vedama? Ei saagi minna keegi. Vett lihtsalt pole. Nii, külmal ajal. Ära parem teegi. Kui saad, siis ole. Ei liigu tardu võetud poosi ja jäta see. Kui läheb valgeks märkat, tikutoosi. Küll tood Cavee? Kui vaikus valget, meiega punub. Ja tühjavõitu nagu viljasalv on kamm, kujutlus, kus juba unub kesksuveküllus. Laine laule puha. Ja kõik mu ümber, kordab. Ükstapuha. Suurmeister loodus magab. Nendest käest ei toida enam keegi linnuparve. Pard härma nõelus astub üles hall külma kubjas üürgav tuulesarve ja pillub kahjurõõmsalt pilve pakast. Jäägildusid ja klirisevad pakast. Kõik lootus kaob. Ja tuli kustub leel just vastu talve vihasemat järku. Haugu seljas käin mad tühjal teel, ei kuskil kuskil elust ainsat märku. Külm paugub vaid ja sammugennisku. Variseb üks lumetäht mu pihku. Ja laadis, kuidas liitub kant ja kant või pikaajalisi Beetli lööke tunda. See väikehelbeke on kindel panted, meister valvab kuiska, talv junud, ma tean. Ma tean, mootov hing, Einer. Siit vaid näeb kord suurt ja lunastavad märtsi. Tuisk jookseb võidu tuisuga. Ei teineteisest mööda, sa üksteise ette tõttavad. 11 nad maha jätavad. Ma vaatan, kuni väsib silm. Mul meelde tuleb, vaimuilm. Tuisk jookseb võidu tuisuga teineteisest mööda, sa nende lumelai sõnadeväljal. Nad on nii armsad hääled. Kui südant usas ja palav. Nad jahutavad pääd ja põhjatuul on lahe. Nii lahedaks läheb. Jah isegi surm on mööda mahe ja isegi hukatus. Ju tunnen hõrenevat maist ma rõhku ja tallan mõttes kõrge kõrve jääd. Ma tunnen avaruste tuuleõhku. Mu seltsiks vaimude julged pärja väed heatroostiks helgeid kaugest laotusest. Maimann surnud ema pilku. Ma osatuks jään maade jaotusest. Nii kahvatud muudaga kodu, Kund meel kerkib kaotuste vahudusest. Ei küüni sinna vihkamise sund, kus nukrus kiirte säras puhtas hangub. Kuidas otsatuse öödes vangub ma inimene elu petlik tund. Vaim võiks Ikvaatlemise leinas, kangub. Ja üleaja ruumi tõstleb und. Tuh ja tuulitan talvepäike, vajub hange ja sureb. Seadsid samme, kui malekäike päevast pihku jäi, mure. Tee viib üle roosaka välja. Mets kui muinasjutt, sina. Ja sa kõnnid kui elust välja seljas, vaid surilina. Kuuse ladvas on jumala kõne. Juure all magab rahu. Elu on valus. Ja elu on kõle. Südamest samba tahub. Kadakamarjade mustad silmad, jahutav käsi. Oled jäänud lembusest ilma vihkamast, oled väsinud. Hoia jääs on tilluke pragu. Näed, jänese jälgi. Ja äkki ellud. Ja tunned nagu keegi armas sind jälgiks. Mõni käe surume sõpruse tõendussõna, mis soojendab kaua. Üks mõte, mis kunagi mõeldud tundmatu sõduri haual, midagi rasket, nagu langes hing nagu lenda süles, nutavad õnnest. Ja istud hankes kadakapõõsas süles. Mustas öös näen valgete laululindu kes vahel lendab südameks murendu. Mu südamelt tanudki raske kivi. Sel tunnil tunnen nimetuse lindu. Mammustas sös näen valget laulu laeva. Ta kohal lindu hoidmas, seda laeva. Ta vahel laskub minu silma merre. Sel tunnil avab nimetuse taeva. Mammustas Ühes näen valge küünlasära. Ja lind ja laev on meelest lennanud ära. Ja selles säras ilmub valge hingus mis musta öö ja küünla puhub ära. Mitu, kui mitu hommikut lahkunud olnud nad õhtuselt, ähmased Rahkunud udude uputus, sompunud tänavad, surnud taevas ja kustunud valgus. Rabelenud oleme rahutult päevas kui kitsas pimedas augus. Muresse murdunud meeled, kõik tahkunud süda armiks vaid Pahkunud. Ärevu härdus tere Sa talvine päike. Haige ja habras, laps, roosa, pilvede peos. Hilp punu, tuttuanzilpunud ainus ja värisev väike sõnamu huulil. Valgus. Ning mingi unust Talg, õnn rinnas on eos. Elan kui sinagi, loodusemahutus majas, ajatu saias, joodad meid mõlemaid, ürgne südamel ust. Igavik kiirgab su kiirtes. Ta Kõuede kajasta Verime maisuse maias. Kusagil kaugustes. Ayman emi iilune saladus, sammaldunud ust. Kitsusin reastanud puure, hinge on õnnestunud luure. Kusagil elude avaras alguses hõõgub meie ühine jälg veel kus kasvasime koos. Mõtlin, kui suure harduse südamejuure pani su kaugelt taastunud helk, mis naerlevaks linnuks sai rinna kohevas roos. Pudenda uude päädpuuderdanud puude nuppunud põõsaste kerjavad käed kus, nagu tuleks kõik korda mu silme ja muude liigete ligi mis kuude kurbade keskele ilmunud. Jälle ministeerium, maailm, teist tavalist talve ja jääd tänavaid, vaatlen kenamaid, lumi kraes hooneid, akende naeru, kohevast kollakas, suitsust vahutab korstnate kruus. Hüppe jep, juuks puurides noka igasse küpe himustes kaelu varblane veereb ja twiterdab tuvi. Ilmatu Disud lumises suus, härmatist hobuste kõhu alt lokkab kui lopsakat lõnga harutab päike, mis korrutanud Marutav pakane karm. Vardalt vast libisenud kriim kirja kinnast haaranud ohjade rõnga silmi mu südames avab leinud valge lapsepõlv. Ja puhtunud arm. Päikeseloojak sait tõrvaks. Vaikseks said tuule nuuks. Linn sai kuulavaks kõrvaks. Taevas sai rääkivaksuks. Ta rääkis helkivaid pilvi ja puhkevad tähepuud. Ta rääkis tasa et seda, kellel on varuks nutt, ei tulegi haletseda. Mis päästab üks kaassoidlik jutt. Ja siiski, et sedagi seal lamab jalaga lüüa. Ei või möödudes nõndasama käega lüüa või jäika, kes peatub ja paitab, see ärgu lootku geiaaleteista, sellega aitab. Oh ei. Mis peab ja mida ei tohi? Ei tea see rääkija tuul, ta jutt on kõikuv, kohin õõtsub tähepuul. Ta kutsub vaevu ja vargsi. Kuid helgeid muudab ka see rappuvad taevavankreid ja põrud taevane tee. Tähepuu juure ligi. Oi, surma lättena puhast, seda maad, kus me kohtume kõik. Üle latvade Laila pükshõik. Üks lind sündis enese tuhast. Äkki noorel linnu silmades muistsel mäel? Üks leek seisab paremal käel. Üks laul lõhub lubjast koore. Kui elus suletukse taha vaid koputajaks jääma, pean veel visalt uskuda, ma tahan, on inimene siiski hea. Kui olen iseendast väsinud, kõik parem tahe pole, ehk siis vaatan inimese käsi, kui ülespoole pöördud leht, mis anub halastust kui vihma. Ja põleb igatsus, kui põud siis läheb, jäigistub, jääb, vihkab. Ning rusikas saab eluks jõupäev, ainult kannatusi lõikab. Ei julge iial hukka mõista üht leiba söövat mullast suud. Ja kuigi süda põrkub vastumal karmi kogemust, kui jääd Mauljalt endast üle astun. Ja minu usk see alles jääb. Kui main olemine lõppeb ja vajub püsti hoitud pea. Mind lunastab üksainus mõte. Et inimesed olid head. Teist ühtegi ei tunne veel, sa silmas. Kas iialgi teist mõnda leiab silm siin enda sünnituse raudses ringis? Ei tea. Nii hämar veel on oma ilm. Nii hämar veel, kus mõtted üksi juhiks. Kus tihti süda vaatab tagasi. Veel nutt ja naer surub tagant, kostab kõrva. Ja väiksed kõiksus sammud edasi. Tolm. Mure teene, kaste langeb tasa. Ja raskeks läheb su seis ja ees. Sa tead nii, kuhugi sa pead jõudma. Kuid kõik on kinni, kõik su ees ja sees. Seal liigub nagu tähte, pehme sumin su üle. Sa ei tea, kuidas, kus sind kaisutab, kui see, mis sa ei ole nii enda kõige kallim uuendus. Ja kõiges viletsuses elavad, oled kui seeme musta mulda külvatud. Kui sured, algad teisipidi kasvu, kui kasvad viljaks, oled määratud jäika nagu tähte, pehme sumin sõele. Sa ei tea, kuidas, kus ja vahel viletsuse raskes vilus, kui kuulduks kolonnis tervitus. Nad kandvad valgeid riideid omas hinges siin-seal, kui sambad, avitajad, väed, ja kes neist suuremad on ilmas väiksed. Meelime. Pehmed avitajad, käed.