Ahjualune ahjualune. Tervist, mina olen Urmas Vadi ja mul on viimasel ajal tegelenud sellega, et olen lugenud Ene Mihkelsoni romaan ja vähe sellest, nüüd ma tungin ahjualusena talle lausa tuppa. Küsin neid küsimusi, mis mul tema tekste lugedes tekkisid. Head kuulamist. Kogutud teosed, kolm sinu esimest romaani ja siis ma mõtlesin, et äkki alustaks seda meie jutuajamist ühe huvitava teemaga ja see on see kohvilisuse küsimus. Et mulle tundub, et ma ei tea, kas ise katahoiud seda, et sinu lugeja võib mingi osa lugeja loeb sellest sinu romaanidest välja justkui, et sa annad mingit oma elulugu sealt või, või mingit autobiograafilisest eeldatakse mingisugust noh, isiku või, või siis seikade nagu paljastamist. Tundub, et nüüd, kus ma olen kõik sinu romaanid läbi lugenud, mulle tundub, et, et see ei ole niimoodi, et see siin ei ole nagu sinu puhul tegemist mingisuguse enda isiku paljastamisega. Et sa nagu ei anna midagi mulle selles mõttes. Aga, aga teistpidi ma mõtlen nagu seda, et et neid tekste kirjutad ju ikkagi sina, Ene Mihkelson oma kogemuse pinnalt Nii kõigepealt kommenteerin ma sinu eneseküsimust. Esimene väide oli, et ma annan välja kogutud teoseid. Ei anna maa, annan kordustrükke praegu välja. Esimeses raamatus tule kordustrükid Helena üle 30 aasta matsi põhikuju keset väljakut, Jegor inter. Ja teises raamatus tuleb nime vaev, mis on 94. ilmunud. See alt on ka juba hulk aastaid kogutud teosed või keegi veel huvi tunneb, antakse ühes sõjaväemundris, nagu meil kujunduslikult kombeks on välja pärast minu surma. Kui tahetakse, mina neid ei tee, eeldan kunstnikult, et sääre, kaks raamatut on erineva kujundusega. Ei ole midagi igavamad, kui vaadata neid kogutud teoseid, mis on ühte ühe kaanekujundusega ja kui ma ise poes mööda käin, siis mõtlen, et see oleks saanud kuidagi teisiti. Ma ei taha neid valikuid kritiseerida, meie traditsioon on. Aga natuke võiks seda murda. Need järgmine küsimus oli. Autobiograaf afilisus. Kõik kirjanikud kasutavad auto graafilisi momente oma teostes mälestuste või mingite muljete või vilksamisi nähtud inimeste iseloomulike joonte edasiandmisega. See ei vääri seda tähelepanu. Ekstra. Seal on olnud, seda nimetatakse nüüd ju oma elu loolisuseks, see on moesõna. Tegelikult on see loomulik, et kirjanik kasutab seda oma elumomente aga see ei ole peamine. Ja kui see on, mine, siis kehtib see lause, et vähemalt ühe raamatu suudab kirjutada iga kirjaoskaja inimene. Kolmandaks on väike märkus sulle, mille sa võid rahulikult ära kraapida. Et ma ei paljasta midagi. Sõna paljastamide pärineb eelmisest ajastust, paljastati vaenlasi, paljastati pahesid, mida ei paljastati midagi. Aga seda mõtlesingi, et sai paljastatud ja seda sa ütlesidki, aga väike torge ehk sobib meie omavahelisse vestlusse. Aga kui nüüd teisest küljest asja hakata, siis võta minu või mistahes kirjanduslikku leksikoni Eesti jooma, kus ma juhtumisi juba hakkan vilk summa siis kõik koolid ja kohal, vaat kus ma olen olnud, on veidi põhjalikumas tekstis kirja pandud. Ja kui kellelgi on viitsimist, siis ta leiab. Need maastikud võib olla osaliselt praegu üles, sest kõige loomulikum ühelt poolt ja kõige kohutavam nende jaoks, kes seal on kunagi elanud. Maastikud meie ümber muutuvad, nii et ka kõige auto, prograafilisemad, nüansid, ümbrus, maastikud, koolid, mida enam ei ole, muutuvad kirjanduseks. Mulle tundub ka, et ei ole mõistlik hakata vaatama neid lugusid läbi noh, mingi sellise loo jutustamise justkui annad mingit nii-öelda siis seda autobiograafilisest vaid need on ikkagi mingisugused momendid, mingisugused nägemused, heiastused, mis on öelda sinu enda momendid. Ja, ja on küll nii ja siin niisugune põhitelg võist või mingisugune põhihuvi, mis mul on, on ajanud ja inimese suhe kõige üldisemalt öeldes, see on paljon, nüanseeritum igas igas raamatus. Aga ma ei tea, saatnud seda ise enne nii teadlikult või minu teadvus ei teadnud, ei reflekteerinud. Seni läbiv on just nagu oleksin ma matsi põhja kirjutades aimanud ette oma põhihuvide suunda ja aina süvenenumalt ja süvenenumalt hakanud sellega tegelema. Ja inimese suhtega ja sinna juurde on tulnud vastavalt ajastule ajastu enda maalid, mis on kõigile öised muutuvad suhtumised identiteeti, rahvuse identiteeti, ränkades, aegades valikute raskustesse, valikuvõimaluste tegelikult täieliku puudumisele on ka tähelepanu. Ja samal ajal meie ei saa öelda, et inimesed olid kõik meie inimesed olid kol laborandid või midagi taolist, vaid me õppisime väikerahvana leidma neid õhelasi kohti, kus raie olla suveräänne, puutumatuks sellest ajast ei jäänud keegi. Piisab kasvõi vaadata vanu filmikroonikaid, kus antakse päeva ülevaateid või missuguse tooniga räägibki. Ja missuguse tooniga vastab tööpingi tagant tööline, selles on väga palju vähem seda paatost mõõdame Põhja-Korea mõnda kanalit sirvides näeme, kus neid sõnumeid lausa röövitakse. Aga midagi ebaloomulikku seal on teisiti nagu ei olnud võimalik. Seal on ka selle ebaloomulikkuse sisse tervet mõtet põimitud. Sellele on alltekstid ja inimesed said sellest aru. Sa oled ise öelnud, et et need kolm esimest romaani siis matsi põhikuju keset väljakut ja korter moodustavad triloogia ja järgmised kolm ka omaette triloogia. Mulle tundub, et kõige sellisem silmaga nähtavam joon, mis neid eristab, ongi see, et kolm viimast raamatut on kirjutatud seal taasiseseisvunud Eestis. Et ühesõnaga, see aeg on muutunud. Mingil juhul ei ole kumbki kolmiktriloogia. Nad on täiesti iseseisvad teosed, aga tõesti, ma ei heida sulle ette, ma vist olen mööda minnes sulle telefonis või kus öelnud jah. Nii on matsi põhikuju keset väljakut ja ja korter on tegelikult äärmiselt erinevad teosed. Äärmiselt erinevaid ja ja järgmise taas veerus. Nime. Haud omakorda väga erinevad. Kuigi neil kõikidel raamatutel on üks arr lugu ja kui sa vaatad iseseisvuse ajal, aga selliseid märke võib leida juba esimeses kolmikus matsi põhi, millega algab esimene lause kohe midagi ütleb. Ma sündisin sel ajal Ajal, kui ma sündiva pidin, umbes see ei ole täpne tsitaat kui ka aeg, millesse ma sündisin, õige ei olnud. Ja edasi hakkan ma seda aega nagu harutama, tee missugune ta tolle aja minategelasele paistis. Tegelikult muidugi. Eks ta paistis natuke nõnda ka minule. Aga no siis ja ka tagantjärele tunnen ma rõõmu selle üle, et Mul õnnestus luua niisuguse kompositsiooniga teos, kus minajutustaja tõesti vaidleb mihkelsoniga, aga mitte selle mihkelsoniga, kes on raamatu kaanel vaid enda loodud Mihkelsoniga, kellest ta tegelikult tekstismäega targem. Ja lõpuks jääb talle alla. Sest ta ei saa aru, mispärast tema meelest need vastandid vastand tegelased seal istuvad trepil saavad sõbralikult juttu ja tema isa millestki aru. Mori, kes iga hinna eest, ja Mari Kask, kes on täiesti veendunud, kuidas tema, selle oma kujutletud kirjanik Mihkelsoni viluks lööb. Tänapäevani puhul ma ütlengi, et tal on stereomeetriline kompositsioon. Ja et mul ongi tavaliselt teostel ennem kompositsioon. Mul on teadmine, mida ma uurida tahan. Ma ise käsitena oma teos, raamatuid, teoseid on nii liiga pidulik oma raamatuid kui tollel hetkel minu jaoks tähtsaid uurimist vajavaid valdu tunnetada. Ja ma loen raamatuid, niimoodi teooriaid, ajalugu ja palju vähem ilukirjandust, kui arvata võiks. Noorena lugesin ma väga palju ilukirjandust, seda teevad kõik mis mind seoses inimesega huvid Ta, nii mille, kuidas ta kujuneb, missugune on ühiskonda, ümbermi, filosoofilisi teoseid, ajalooteooriaid koguni õppinud olen ma terve elu eesti ajalugu nõukogude Eestis või ENSVs ei olnud see eriti võimalik. Ja noh, siis oli mul mängija on natuke teistmoodi mitte teistmoodi, vaid võib-olla plastide rikkam ja drastilisem isiklik kogemus. Aga kui neid kogemusi üksikult vaadata, siis olen ma töö, piilin repressiooni kogenud eestlane, ma ei ole mingil kombel eriline. On olnud küüditatuid, on andnud metsavendi, on andnud kulaagis olnuid ja nii edasi ja vägivaldselt ühte teise poolele mopituid. Ühesõnaga ajalugu tuli enne kätte kui aabits. Noh, see on tegelikult kirjanikule väga hea pagas. Ja kui sa liigud väga erinevas keskkonnas, lapsena, mida sa ju ise ei vali siis olen ma tagantjärgi mõelnud, et kes lapsele, millal seni inimesel inimeses teadvus siis teadvuse teadvus on eneserefleksioon kes talle selle kõik sisse puhub, ütleme, refleksiooni võib õppida. Aga selleks peab olema mingi tung ja vajadus. Ja minul see tung oli, aga ma ei mäleta, kuidas mul äkki nii järjepidevaks muutusi on, tekkis sellest, ma ei saa ise ka aru. Ja võib-olla on heagi, kui ma ei oska ennast ratsionaalselt ära seletada, kui ma ei oska ennast reaalselt ära seletada, sest suurim hukatus kirjanikul on kui ta hakkab ka see enda isikut või oma raamatut Tõid seletama, sest mõlemal juhul on ta rumalam kui ta ise õida. Raamat. Jätkame jutuajamist Ene Mihkelsoniga. Sa mainisid seda, et su raamatutes on korduv üks arhe lugu. Mis lugu see on? Seda lugu võib väga mitmes võtmes tõlgendada. Mina tõlgendan teda täiesti neutraalses võtmes, kui tüüpilise eestlase lugu. Ka seda võib tõlgendada, nii nelja-aastaselt oli ta juba rahvavaenlane välja küüditatu. Toomas Vintpüssi käes ja buss hammaste vahel põõsa taga ja vaatas, kuidas okupantidele kätte maksta või nad välja tõrjuda. Ja siis ma jäin mingi haarangu ajal võõrasse kohta maha. Siis ma sattusin uuesti sugulaste juurde korraks. Ja siis ma elasin põhiliselt internaadis, üks või teine sugulane võttis mind enda poole, aga ja koolis käisin ma ikka internaatidest. Ja kui ma lõpetasin seitsmeklassilise kooli, mis oli sellel ajal põhikool ja siis minu ainus edasiõppimise võimalus oli Rakvere internaatkool oli hea, et see oli Rakvere internaatkool, sest see oli vabariigi eliitkool, seal vaadati hindeid. Sporti ka. No sportlase ravivust, sportlase andeid mul ei ole, ju siis oli midagi hinnetega nagu tegemist. Aga musterõpilane ei ole ma kunagi olnud, sest ma olen alati tegelenud sellega, mis mind huvitab. Ja ülikooli tulek oli ka nii, et ma puudus absoluutselt kujutlus, mis koht see asi käib. Sest internaatkool põhineb oma struktuurilt Makarenko koloonia struktuurile. Ainult et seal ei olnud mitte kolonistid vaid lihtsalt erinevatel põhjustel ilma perekonnata lastel. Küüditatud del näiteks lapsed tulid varem Siberist tagasi. Hävituspataljonlaste laps oli. Ma olen seda kõike saanud tagantjärele teada. Sest me omavahel ei rääkinud, kes, mis meil veel noh, paljudel polnud üldse kodudest midagi rääkida. Ja Messbee saama, tublid nõukogude inimesed. Kõik kõigist said julgeoleku töötajad või, või muud sarnast masti sellid. Sealt said tublide tööharjumuste ja edasipürgimise tahtega inimesed. Ja räägitakse, et mõni meie kooli inimene olevat naasas tööl. Ja ka akadeemikuid on tulnud. Oma mentaliteedilt on kõik maailma internaatkoolid kuidagi mingitpidi kallutatud teatavale ideoloogiale. Aga totalitaarse režiimi seller sarnased koolid on ehk natukene karmimad. Õpetajad olid õpetajate, endise õpetajate seminari õpetajad väga head aineõpetajad, nii et kõik, kes meilt tahtsid, ülikooli minna, sinna sisse said. Ja ma alustasin oma juttu sellest, et ma ei teadnud üldse, kuidas ta ülikooli astutakse ja mis seal toimuma hakkab. Minu kujutlust mööda pidid kõik hinded viied olema. Ja mul oli kaks nelja jääle kaks viitsis, ma mõtlesin lips läbi, sugulased ütlesid, kui sisse saad, siis natuke, ehk saame aidata. Aga kui ei saa, siis tuleb tööle minna ja ma mõtlesin, et midagi teha ei oska, mis ma vaene nüüd TEEN? Komsomolikomitees oli? Keegi, kes nende sisse Ast lutega vestles ja vilule sattus, Liiseppel miteta komsomolikomitees oleks olnud noh, mingisugune asjamees, väid, tema pidi nende noortega rääkiva ja masendunud ene õiges vajus tema vasta tooli liiga siis malbelt, kuidas eksamid läbiksid? Ja täiesti endast väljas elevastas, täiesti halvasti. Ma olen läbikukkunud, ma ei saa ülikooli liiv küsib kaastundlikult ja millised need hinded siis olid? Ja vetelinde liiges väga taktitundeline ja ennast valitsev temal suu nurgatuksatasid. Panen niukseid asju tähele. Said aru, et see nüüd olen ikka päris metsast. Nii et ma käisin paar aastat laual, nii et nägin liit teisel pool tänavat. Siis läksid veel kõrvaltänavasse. Hiljem said meist päris head sõbrannad. Ja devastasimusel ajal sahtlisse kirjutamise liig kaudu tuli see välja. Tahad veel midagi intiimset teada? Meil oli ju nii, et kui me tahtsime linna minna, ma tahtsin linna raamatukogusse minna, ma pidin küsima luba. Linnalubadega käisime me väljas. Meenuta seda. Armeenia on see meeles? Ma ei suhtle oma koolikaaslastega mitte ülbusest vaid sellepärast, et ma tundsin minu pärit olulise taustaga ja mitte noh, ja võimatusega teistmoodi saada keskharidust. Ma tundsin ennast solvatuna. Ma ei meenuta. Ja kui ma siis sellest kirjutan kuju keset väljakut, siis ma pööran selle veel eriti pahempidi. Mulle tundub ka, et see anna seal sinu romaanis. See tegelaskuju on sinust väga kaugel. Ja aga ma tahtsin, ma tahtsin kirjutada niisugust, kes harjub võõrast, lao rõhnadega, riviga, käskudega, keeldudega, jäiga individuaal, reaalse tundeliigutuse puhul, mida tema tunneb. Noh, ei ole ta nagu õige, ta püüab ennast. Maha suruda tseremoonia seal algabki sellega, et see anna armastas väga raekoja platsi sest seal oli palju inimesi ja ta sulandus sinna inimeste sisse ja see oligi tema nagu soom. Ja seda ja hiljem oli seal platsil mingi kuju. Nõukogude ajal ei ole just raske kujutleda, milline kuju seal oli, kellelt ta ootas juhatada just ja mingit viimset tõesõna- ja temas on palju koomikat ja palju traagikat ja palju karvust ja palju kurbust. Aga ma nägin sellega väga palju vaeva, pean ütlema. Sest sellepärast, et oli sul kaugel. Vaat selle romaani puhul ma olen arvestanud natuke oma koolikaaslastega tunnist. Sest ma viisin mingi asjana lõpuni. Aga tegelikult ma õppisin ka selle kirjutamisega midagi, mida ma ise nimetan lõpuni tunnetamiseks, lõpuni, mõtlemiseks, põhjast läbimõtlemiseks. Ükski mu koolikaaslane ei või öelda, et see või teine on prototüüp. Aga mina olen kõikide prototüüp. Ja seda ma ütlen peaaegu iga romaani puhul, sest mõnikord ma jään ka lausa haigeks. Mingit situatsiooni kirjutan sellepärast, et ma tunnen ja see ei ole ikka õige, see ei ole õige, see psühholoogiliselt õige, täpne ja ma ei ole sellest seda viimast sügavust kätte saanud. Need on uurimused, romaanid on tunnetuslikud, uurimused ja kõige olulisem on leida täpne sõnastus. Küsimus ei ole nii palju noh, stiilis, kui ise väärtuses, vaid leida täpne sõnastus julgeda, lõpuni mõelda. Nüüd, kas ma olen sind viimasel ajal palju lugenud? Võib-olla sa oled ka mingi väikse üledoosi siis tekkinud tunnet see mingisugust kirjandust, noh, sellist, et ma tahan olla kirjanik, ma kirjutan kirjandust vaid see ongi nagu analüüs, kus sa otsid. Ma võtaks selle välja tõde. Jah, ma ma idee kirjandust. Ma teen midagi, mida nimetatakse kirjatuseksest, teisiti on teda raske nimetada. Ta ei ole teaduslik uurivus. Ta teatavat laadi tunnetuse kirjeldus. Ja ma arvan, et nii kirjanikuna kui ka sellisele kirjutamisviiside on kõige olulisem julgus julguse minna kasvõi põhjast läbi mitte väriseda, mis arvatakse, mismoodi ma võin ennast kah kuskil karikeerida või mingite enda joont võimendada. Kas tean seda, mina märkab keegi või praegu jutustatakse näiteks mulle mõningaid aalse veeruse seiku, mida see inimene kindlasti ise ei tea. Kui enda poolt kogetud magusad hetked ütleksin, kes jutustab 85 aastane inimene. Aga veel sellest annast kuju keset väljakut kuna see raamatut pealkiri juba väga suurelt ütleb, et seal on kuju keset väljakut, noh, võib arvata, et see Annanse kuju. Aga tõepoolest, et seal on Lenini kuju. Lenini kuju, Stalini kuju, mõni patrioot, eetiumi sisendav kuju ideoloogiaga seotud kuju. Siin ei ole vahet mise ajal seda romaani lugeda, et kas nüüd või, või siis sellel ajal, kui ta kui ta ilmus 83, et siis tegelikult ei ole nagu vahet, et kõik saavad aru, et mis, mis kuju see on või, või mis vaated see anna on omaks võtnud, et noh, ma ei taha sellest tsensuurist üldse sinuga rääkida, et noh, kuidas see nagu läbi läks, aga aga noh, mingis mõttes on ju see nii ühemõtteliselt irooniline. On küll kahjuks minu kirjandusõpetaja oli minu peale solvunud, aga ta oli väga hea kirjanduse õpetaja ja ehk oli täis aga kaasa aidanud, et lubas mul oma klassijuhataja tunnid ära rikkuda sellega, et ma pidasin terve tunni loengut. Et see kool kasvatab halli passi. Õpetaja püüdis ikka niimoodi tasakesi ja sedasi, et kuidas, et kus need inimesed koolis saavad käia, kui sellist laadi kooli ei ole ja sõjaks Mihkelson oli vastas üks kord aru, et ta naudib neid minu marsse, sest ta ise neid pidada ei saa. Ja siis mõtlesid, et ai, ai ai. Rohkem olla, aga ma pidasin neid kõnesid lohaldud täis, ei saanud niisugust juttu teada, et internaatkool ja üldse seda tüüpi koolid kasvatavad halli massi ja Liivivad individuaalsust. Aga ma olin samal ajal täielik kollaborant, ma olen olnud pioneer ja komsomol, sest mu sugulased ütlesid, et sul on niisugune noh, taust ja päritolu. Et kui sa nüüd siia veel lisada midagi endale tähelepanu tõmbad ja nii sellel ajal olid veel kohustuslikud komsomoliklassid, seal ma mõtlesin, kui ma väiksest maakoolist tulin, kus see oli, täitsa tore oli see pioneerilaagerdus ja seal ei räägitud mingit ideoloogilist jama. Aga seal koolis oli juba natuke teisiti ja kui ma sinna sattusin, jalutasin ma interna, tegin internaadis kõik asjad kiiresti valmis ja läksin peale ümber koolimaja oli joostud ka, hommikvõimlemine oli ka kähku tehtud. Nagu kord nõudis. Ja jaluta, ütlesin kooli koridoris ja minuga minu klassi tüdruk alati väga vaikiv. Jalutasin minuga ka. Ja mina ütlesin, jumal tänatud, ma olen nüüd pioneeri east väljas, komsomoli ei astu, see on vist mul siin sees ka. Ja tema etiseene ja ta rääkis halvasti eesti keelt, ta oli Siberist alles tulnud. Küsitata oli. Siin koolis on kõik komsomolitrassid. Kui sa komsomoli ei astu sisse, kukud siit välja. Ei öelnud midagi, aga kuune ettepanekut tehti, siis ma kirjutasin ja. Kuju keset väljakut, noh, ma ei tea, mul on võimalus su käest küsida, et, et kas see on sinu jaoks sinu enese jaoks ka selline hoiatusromaan. Et põhimõtteliselt oleks võinud sinuga samamoodi minna nagu selle annaga või. Jah, kui mul ei oleks olnud niisugune päritolu, kui mul ei oleks nii selget mälestust, kuidas meid küüditamise eest põgenesime. Kui mul ei oleks niisuguseid sugulasi, kes olid kulaagis või siberis või kui minu suhted sugulastega on väga hõredad, sest noh, ma olin kogu aeg kuskil, kõigil olid omad probleemid ja mai taha nende suhtes seisukohta võtta, igatahes kuulsin ma ka niisuguses, oi ei vii teise laps ära, meid viiakse Siberisse, inimesed olid hirmu täis. Üldse ei mõista maa kellelegi ülekohut. Aga, aga vaat see joon oli täiesti olemas see teadmine, mis riigis me elame. Ma olin enne kooli juba kuulnud õpetusi ja lauseid, et pea meeles, tüdruk, Tallinn on Gruusia mägiröövel ja Lenin on kõige suurem kurjategija või taks katsuda targaks saada. Lolli rahvast on kerge valitseda. Seal on sinu tekstist. Ja, ja mul olid niisugused kummalised tanted üle tee, kes minu kasvatus küsivusi arutasid võõrkeeltes ja see on mul tekstides sees see, kus on sahvriks tehtud toas kontsertklaver ja nii edasi, see on minu meelest Stuslik seik. Ma arvan, et, et ühe omapäi. Et lapsel on väga suure tähendusega see, et ta korraga kolmest kunstist saab vahetult osa. Et iga päev loeti ette luuletus, mis on päevas tehtud. Ühel nendest tuhandetest oli niisugune suur kontoriraamat. Eriti magus, tunnistan ma sulle ühes luuletuses oli, see on meie ene Väike-targad, gene maitsesin nagu lillekapsas, usu mind. Ja siis savist kujude voolimine, värvimine, põletamine, klaverimängu mängu olnud, aga klahvilevajutusega oma järele reisin, andsin ma ära, et ma olen seda klaverit näinud, aga ma nägin esimest korda klaverit ja siis kõhulõkse Uulane sinna sellele tuli või tuli esialgu mind vaatama siis Öeldi, et ene tuleb viia teatrisse varitseja balletti vaatama. Mind viidi Estonias Vienna kooli. Paljud ei olnud Tallinnaski käinud. Et mul on väga erinevaid niisugused mõjurid olnud ja väga palju tõeliselt tarku ja haritud inimesi. Aga need Antad, kes nad olid, nad olid naabrid või mingid külanaised. Kes nad olid matustel, ma käisin seal ei elanud nõnda juures. Ei, ma elasin küllalt karbis ümbruses, ütleb delikaatselt. Aga, ja mul oli keelatud seal käia, käisin salaja ja kui sa vaatad kujukesed väljakul ees on üsna oluline motod. Üks ajaloofilosoof kollingvoodilt ja teine on russo emiinilt. Et kuidas oma näitan lapsele väga ebameeldivat vaski siis veel ebameeldivalt ja kõige viimase ja kohutava ees ta ei kohku ära, see on anna elu mingile viide. Ja Mulle tundub niimoodi, et noh, ma ei tea, kuidagi läks nii, et ma ei saanud kaua aega luuletustega trüki siis olin ma nii arusaamatu. Minul endal sisetsensuur on niimoodi ei töötanud. Et nad vaatasid, et sellest ei ole võimalik aru saada. Näiteks korteri olen ma tagasi saanud lugejalt väriseva käega kirjutatud, ta soovitab vul psühhiaatri poole pöörduda. See on absoluutselt arusaamatu asi. Ja ma ise olen väga üllatunud, et ma niisuguse raamatu olen kirjutanud ja ma ei häbene seda põrmugi. No ma arvan, et võib-olla see lugeja tundis ka mingit segadust, et tal ei olnud väga paljust nagu kinni hoida, et seal ajad liiguvad, tegelased liiguvad edasi-tagasi kes on surnud, kes elab, mis ruumis ollakse. Et Ma arvan, et tekitabki sellist kloostrofaalset tunnet. Võimalik, ja lõpuks pole see tähtis, sest osa jälle sai aru ja tähendab saia aru iseendas, millestki minu romaani kaudu. Ma loodan, sest see kujutlus et kirjanik kirjutab romaani, mille eest on võimalik üheselt aru saada kui ta kirjutab kunstiteose, no see on teiste otsustada, on nad kunstiteosed. Ei ole, aga me praegu räägime just nagu nad oleksid. Ma ise ka arvan, et on mogo. Aga igav lugeja loob selle ise. Oma kogemuse põhjal ta märkab oma endaga kokkupuutuvaid punkte. Siis läheb ta sealt edasi kuidagi. Ja ma ei vaidle iial ühegi lugejaga kriitikuga, et ta romaanist valesti aru saanud. Mida rohkem eriarvamusi, seda rõõmsam ma olen, ma ütlen, et ta on sellest nagu midagi saanud. Jätkame vestlust Ene Mihkelsoniga. Sellesama meie jutu juurde, kus ma küsisin selle autobiograafiliste seikade ja mingi fantaasia ja selle selle kohta sobib üks sinu enda tsitaat. Niimoodi kuidas kirjanikud oskavad nii kirjutada, et linna ja inimeste ja ei tunta? Tahaksin jutustada samuti, et keegi ei taipaks, kus, kellest ja milleks. Seetõttu kardan väga öelda midagi liigset. Sa võtad selle lause praegu ka kuidagi omaks, kirjutad sellele alla? Mina ei kirjuta ühegi tegelase väidetele alla, somorvasin absoluutselt ja näiteks ahas veeruse kubu puhul, kui palju seal on igasuguseid lugusid sees ja versioone. Ja noh, kui ma oleksin ei, ma võib ikka natuke midagi, usun ka millessegi, mis on mitteratsionaalne. Lees vannuks oma või viimsepäeva kohtu ees, et ma ei kirjuta ühelegi versioonile alla, sest minu puhul ongi ainult need autobiograafilised tükid, mida me siin oleme nüüd need on jah, need on olemas. Aga ega mul palju muud ei ole. Mul ei ole rääkida sidusat lugu, sest see lugu on mõtiskluste uurimiste oma, et mediteerimist see on see lugu. Aga see seda ei peeta jõelu looks. Ja Mul arvatavasti sööbida Tuulas ütles, et naistel ei ole kõva tuulast, lugesin fanta tagasi, et ja just fantaasia kohta käis. Ja arvatavasti köitutsiooni, sest mõnel puhul olen ma ka ehmatusega kogenud, et see, mida ma tiivsed arvasin ja mandaseerisin kokku. Kuramus, see on kaunis lähedal sellele, mis võiski Mulla, nii. See on väga ehmatav tunne tegelikult. Ja teiseks, ma ei arva, et on võimalik üldse täiesti üheselt mõistetavat lugu jutustada, sest inimene jutustab, vot see on nüüd mälu teema, mälukirjanik inimene mäletab oma elu. Lapsena mäletab tõesti Moody teismelisena vaatab tagasi. Noh, tal on täiskasvanute maailma sulandumise vaevad ja valud ja teismeline on täitsa võimata. Sest lapsepõlv on lõppenud. Ja need erinevates eluvigades tõlgendab ta ja mäletab, mitte üksi ei tõlgenda, vaid väletab täiesti justkui unustusse vajunud seiku. Mälu on miski, mis hoiab inimese ühelt poolt identsena. Teisalt näitab tema sisearengu suuri võimalusi ja kolmandaks unustamise võime või teatavate seikade kadumisvõime on suur õnnistus. Seda on rääkinud ka, ma olen vaadanud mõnda holokausti käsitlevat dokki kus mõni kontsentratsiooni laagrist pääsenud juut ütleb. Jumal on andnud inimesele imelise võime unustada, sest sa kujuta ette, kui iga päev inimene meenutatakse, Edamistav kontsentratsioonilaagris näinud, läbi elanud ja nii edasi. Ja kui mina olen näiteks vanemate inimestega rääkinud, see ei käi nii, et ma lähen pauh ja ütlen, hakka rääkima, ikka peab olema kuidagi tuttav või, või sugulase tuttav, kes ütleb, et jaa, Tseeneni tuleb ja ta tahab sind lihtsalt näha. Ja ma istun ja kuulan, inimene räägib, mis tal, mida ta tahab rääkida, mõtleb eine, tuli külla omad ja ja, ja räägib oma lugu. Ja ta räägib palju rohkem, kui ta teab ennast rääkivat. Ja teiseks, siis, kui sa esitad talle küsimusi. Teatud küsimustele vastab teatud küsimustele, ei vasta. Tema vaikimine ütleb midagi, sa ei lähe tunniks ajaks ei lähe kaheks, said tüüta teda samal ajal ära, oskad õigel ajal lahkuda. Kuidas kaasik kutsub ja tahab sind venna. Siis on sul temaga juba klapp. Ja siis sa jõuad temaga rääkides niisuguse hetkeni kus sa saad aru, et see on tema vaikimise maa ja sealt edasi kaevata. Millegipärast tuli mul kohe ahas veeruse algus meelde kus on täpselt samamoodi, ei minda lihtsalt tunniks kohe ei räägita ja nii edasi ja nii edasi ja kui räägitakse, siis ongi just see nii-öelda mitterääkimise maa, mis on väga-väga oluline sinu tekstide puhul. Jah, ja see peab olema ja ma mõtlen ka seeniori puhtinimliku käitumise juures ka kui keegi räägib mulle, et issand, ta on nii kohutavalt kuri inimene siis ma küsin, milles ta kurjaks läinud, mis ta on läbi elanud, sest kurje inimesi ja esinemine, sadistlik ka ja igasugused kurjategijad ja nad on meil, noh, sakslased, seal karistasid närv. Kurjategija karistas kurjategijat, ma mõtlen, noh, Nõukogude liit oli seal tegev. Kuritöö nõuab, nõuab karistust. Aga kui ma olin seal balti assamblee preemia järel, mingisugune kohvitamine oli, tuli minu juurde üks B-hallipäine mees, kes hakkas minuga inglise keeles rääkima. Ma saan väga või ei oska keeli, kuigi olen õppinud. Aga ma sain aru, et ta ütles, ma saan aru, et on kuritöö ja karistus. Aga öelge, mis ühendab inimesi? Me ütlesime peaaegu ühest suust valu. Ja siis ütles, ei ole tähtis, kes ma olen, ma ei teagi, kes ta ei tutvustanud ennast jõetes siis olen ma teist õigesti aru saanud. Ma ei tea, kas ta oskas eesti keelt, mis põhjal ta ütles, siis olen ma teist õigesti aru saanud. Niisugused hetked on mulle palju tähtsamad kui Tipürambid. Et või sildid, et ma olen niisugune kirjanik, vaid ma olen mälu, kirjanik või ma olen see, ma olen teine või kolmas. Siis ma tunnen, et et tead, et ma olen veel täitsa elus inimene ja ma olen vist mõne inimese jaoks vähemasti midagi olulist teinud. Mis on ka mulle nagu oluline. Mul on alati olnud see tunne, et ma olen millekski maa peal. Ja minu asi on mõistatada, kas ma vastan sellele või aiman ära selle millekski. Seda ei anna mulle mitte keegi väljaspoolt, see peab minu sees olema. Ja ma arvan, et see on mulle päris oma kodust kaasa antud või see selles õhustikus olnud sees. Sest ma ei ole üheski koolis ja üheski hädaolukorras olnud tõrjutud. Ma olen tõrjutud olnud võimude poolt puhtpäritolu. Nii nagu enamik eestlasi, ma veel kord tahan rõhutada, murran ehk mõned asjad drastilisemalt välja tulnud ja ma olen välja kannatanud võib-olla ehk ka eal juhul ma ikka loodan, et olen. Ma ei ole ennast kunagi aletsenud, vai põe kättemaksuhimu, ma ei ole pidanud ennast selleks kasvatama. Vaid miski jõud on minu vastu olnud armuline, et mulle on see kaasa antud. Aga see ei tähenda, et ma möönan kuritegu. Tänane ahjualune ajas juttu Ene Mihkelsoniga. Saate panid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi ja lugege peagi ilmuvaid Ene Mihkelsoni raamatute kordustrükke. Ja kel huvi, siis pikem usutlus Ene Mihkelsoniga ilmuma ajakirjas Looming kümnendas numbris. Kõike head ja kohtumiseni.