Tänase muusikalise tunniga lisaks on mees, kes ise on oma elukutsest, laulmisest ja laulust kirjutanud nii igipõlised ja katkematut, inimese sidemed, lauluga, laul, see niisama loomulik tundmuste väljendaja kui naer ja nutt on meile asendamatuks kaaslaseks juba ammu enne meie sündi saadab meid läbi kogu elu. Temaga kuulutame oma ülevoolavat rõõmu. Temast leiame lohutust musta murehetki. Kes kordki on lauluga ja selle kaudu kuulajaga jäägitult ühte sulanud. Kes on kogenud seda seletamatut kaaluta olekut kontserdilaval ei vaheta seda elamust ühegi teise vastu. Maailmas. Öeldakse, kes on andnud laulule väikese sõrme, sellelt võtab ta kogu südame. Eesti NSV teeneline kunstnik, endine riikliku akadeemilise meeskooriinspektor hali Filpart on laulule andnud rohkem kui Südamelaul on olnud tema elu. Harri Vilparkas, teil on olemas oma lemmik aastaaeg. Jah, võib-olla ma ei malda aasta aega siiski, eelistan mõnele teisele. Mulle meeldivad. Võib-olla kõigest neljast. Võrdselt kevadine sügis. Kas see on nüüd see aeg, kus mustamäelt kolite üle Porkunisse jälle vastupidi? Ja umbes mai algul ma tavaliselt kolinjo linnast ära. Ja siis ma käin nii ainult olude sunnil ja, ja noh, kui on hädavajalik käin linnas. Aga kui nüüd tagasi mõelda nendele aastatele, mil te olite veel riikliku akadeemilise meeskoorilaulja kui tihti te siis oma suvekodus olla üldse? Ja siis juhtus seda ainult küll, jah, puhkuse aja ajal peamiselt. Aga meeskooris olles juhtus meil ka niimoodi, et meil oli mõnikord mitu kevadet ja mitu sügist. Näiteks üks aasta tuleb meelesee oli. 1958, kui me saime kaks kevadet. Ja kaks väga ilusat sügist. Üks kevad oli Krimmis, teine oli oma maal. Üks ilus sügis oli Tallinnas ja teine oli Tšehhoslovakkias. Kui te oma suvekodus nüüd puhkate suvel, kas siis mõnikord on ka seal ka saia või majapidamistöid tehes tulnud mõni pilt aastate tagant silme ette, mis seondub rammiga? Ma arvan, et ka need pildid ei kaua vist kunagi. Noh, näete ise, mul on tervelt pool eluaega seotud olnud rammiga. Ja nüüd, kus on tekkinud juba teatud niisugune ajaline distants, nüüd hakkavad need pildid elu rammis, töö rammis ja kõik need sündmused ikka eredamalt ja kontrastsemalt välja joonistuma. Ja nende piltidega säilub ka kontakt rammiga. Ja praegu minu meelest neid otseselt ka praeguse töö kaudu, sest momendil korrastate teatri- ja muusikamuuseumi jaoks Gustav Ernesaksa isiklikku arhiivi. Jah, jaa, muidugi, Gustav Ernesaksa elutöö on juba ramm olnud, nii et dokumentatsioon ja fotomaterjali ja kõik see on väga tihedalt trammiga seotud. Kaugele teie oma töös praegu olete jõudnud juba selle arhiivi korrastamisele. No mitte kuigi kaugele selle materjali nii tohutult palju. Ja ma olen esimese ringi üle käinud fotomaterjalist, praegu on mul kirjavahetus lõpetamisel aga seda muud materjali, seda on veel nii palju, et ma ei tea, kas ma jõuan seda üldse kunagi kurda oma eluaja jooksul. Teie sidusite oma elu riikliku akadeemilise meeskooriga 1948. aastal. Selleks ajaks oli juba kollektiiv peaaegu neli aastat tegutsenud. Jah, oli küll mind Debumi tee mobiliseeriti kolm 46. aastal ja siis läks veel üks poolteist aastat jahendaguna rammi. Astusin nii, et ma sain seal olla peaaegu 35 aastat. No seda minu jaoks on seda väga palju, aga teie enda jaoks? No minu jaoks oli piisavalt, ma arvan, et et kui ma sealt ära tulin, siis, siis ma olin juba peaaegu ka kõik on olnud, mis mul anda oli rammil. Aga andsite te väga palju. Vähemalt ma püüdsin anda Kui nüüd tagasivaadetele rammi algusaastatele mis on sealt jäänud eredamate lehekülgedega meelde Seda on isegi väga raske paari lausesse üldse mahutada, sest see oli erakordselt rahutu. Mõtlen heas mõttes rahutu väga kirev ja sündmusterikas elu. Võib öelda, et ega võib-olla sellest 35 aasta sees ei ole isegi kahte ühesugust päevad. Ta oli niivõrd vaheldusrikas. No kõigepealt nendesse aastatesse mahub sadu tuhandeid kilomeetreid rändamisi, tuhandeid kontserte. Arvutult esinemisi küll rõõmsatel, küll kurvadel sündmustel ja väga palju kohtumisi inimestega, aga mitmesugustelt elualadelt muidugi palju-palju muudel. Kui riiklik akadeemiline meeskoor tähistas oma 20 viiendat tegevusaastat, siis tõid kokku pannud sellise väikese raamatukese ramm 25. Ja see oli täielik teaduslik töö, kui niimoodi võib öelda üksipulgi välja toodud kõik need laulud, mis RAMi repertuaaris on olnud, kuivõrd palju neid 69. aasta esimeseks juuniks oli üldse esitatud, kus Rammulik käinud, missugused olid marsruudid, kus kõige rohkem esinetud see nõuab mehelt juba omaette tööaega. Vaevalt üks tavaline laulja niisuguse asjaga üldse saab tegeleda. Tänud ja see oli muidugi see oli vajalik töö siiski, et anda pilti, mis Romneyt teinud oli, kogu selle statistika osas on muidugi suur tänuvõlglane ühele mehele. See mees oli Erich kaaluks, keda meil enam ei ole. Ja tema oli see mees, kes pani aluse kogu rammis statistikal ja tänu temale on praegu rammis olemas väga täielik ülevaade ajakirjandusest aastate viisi köites Kreeka ajakirjanduse väljalõiked. Seal on täielik kavade kaustade kogu aastate viisi ja samuti jooksev statistikaeerika arruks tegi seda väga suuri, järjekindlus oli väga suure täpsusega, nii et et kui tulevikus kellelgi on kavatsus, kas diplomiteaduslikku tööd teha rammi ajaloos, siis see on väga tänuväärne materjal seal. Kui kaua aastaid rammi peainspektorina töötasite? Suurte kõhkluste, ega ma võtsin selle vastu suurte kõhkluste ja keelitamiste peale. Gustav Ernesaks oli sel ajal, see oli aastal 1956 naas lausa pakitsevalt täis energiat ja ideid ja kartsin, et võib-olla ma ei suuda temaga lihtsalt sammu pidada. Ja kas ma suudan tema ideid realiseerida. Lõpuks otsustasin proovida ja, aga töö käigus selgus, et töö hakkas laabuma võrdlemisi hästi ja mulle jäeti minu sektorisse tähendab administraator teises sektoris võrdlemisi vabad käed. Ja nii saigi isenesest plaanitud paarist-kolmest proovikuust sai rohkem kui 20 aastat ja kohustusi on seal muidugi väga palju, kogu administratiivne sektor oli allutatud inspektorile. No eelkõige muidugi koori nõu, otsuste täitmise kontrollimine, tööplaani ja igapäevase töögraafiku koostamine, kogu kirjavahetus, sisekord, distsipliin, kontsertreiside marsruutide koostamine ja majutimis küsimustega tegelemine. No igasuguste koorisiseste tähtpäevade tähistamine, aastapäevade korraldamine, aastapäevadega seoses veel trükiste ettevalmistus, koosviibimise organiseerimine. Ja noh, nagu te nimetasite ühte raamatut, Me andsime neid raamatuid välja vist iga viie aasta tagant. Ja nende raamatute koostamine oli ka tema ülesannetes. Et anda ülevaadet tehtud tööst. Siis ma olen neid raamatuid lugenud, ükski nendest ei korda eelmist. Nojah, see oleks muidugi halb olnud, kui, kui nad oleks olnud ümberjutustused eelmisest peale selle veel kroonika kirjutamise organiseerimine, kohtumised, mitmesugused side, teiste kollektiividega ja küllalt palju isiklikke isiklikke probleeme sest ikkagi 80 meest ja üks niisugune kutseline kollektiiv on väga komplitseeritud organism. Kus, noh, tuleb panna lihtsalt ühes suunas mõtlema. Kõik mehed vaatamata individuaalsuse leia vaatamata ealistele erinevustele hariduslikes erinevustele. Põhiliselt oli ju tihti nii, et laulsid kõrvuti nii vanaisa kui pojapoeg, vanaduse vahe oli tihti 40 ja rohkem aastat. Nii et see oli kaunis keerukas siiski. Kunagi oli rammis selline koosseis, mille kohta öeldi, et see on omaette riik riigis. Kui see 80 mees saata üksikule saarele, siis ei jää midagi tegemata ega ei puudu ühegi eluala. Esindaja. Ja tõepoolest, ega noh, niisukest tööd ette ei tulnud, mida RAMi mehed ise oleksid olnud võimelised tegema, meil oli kingsepast kellassepp pani ja igasugu mehi oli muidugi seal Ühte meest ma hea meelega veel nimetaksin, kelle hooleks võis alati midagi usaldada ja kes no tõesti oli kuldsete käte ja kuldse südamega. See oli voldik tamm, kes praegu töötab filharmoonias arhivaarid, see oli mees, kes leidis ise tööd, tal ei pidanud näitama näpuga tööd või töökohta välja mõõtma. Ta leidis ise ja tegi alati rohkem kui vaja. Kas selliseid mehi rammis siis, kui teie seal laulsite oli ka palju? Oli küll ega neid inspektori kohustusi üksi ei oleks olnud, keegi suuteline täitma üldse, aga õnneks oli seal siiski nii palju abivalmis mehi, nii palju aitajaid, et et no lihtsalt rõõm oli mõnikord nihukesi suuri üritusi ette võtta. Kuna abilisi oli tublisid, kes kella ei vaadanud ja, ja kes ei säästnud oma energiat või aega. Et need tõesti hästi korda läheksid, kõik. Kui pikaks siis teie tööpäev tavaliselt ka venis? Noh, ta algas tavaliselt paar tundi enne seda, kui mehed tulid harjutusele ja pärast kolm, neli tundi pärast proovi tuli veel tegeleda, siis nende küsimustega Juba aastaid kannatanud Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetust. Ega neid aunimetusi Ki rammis, väga palju ei ole olnud. Need, mis praegu on ikka päris kenasti Esimesed teenelise tiitlid tulid meile juba 10. aastapäeval, kui teenelise kunstniku aunimetuse said Harri vasar, Jelena Gerretz ja samuti Artur Vahter. Aga hiljem siis on neid tulnud juure ja praegu on seal küll teenelise kunstnikke, küll tehnilisi kunstitegelasi, küll teenelise kultuuritegelasi ja nii edasi. No praegune ramm oma praeguses koosseisus on sootuks midagi muud kui see ramm, kus teie ise kaasa laulsite ja kus te omal ajal kaasa laulma hakkasid. Aitäh ja ma huviga jälgisin siis, kui ma olin juba kolm aastat koorist ära olnud, see tähendab ülemöödunud aastal ühel kontserdil ja täitsa omaks ehmatuseks nägin, et umbes kolmandikku koorima enam ei tundnud. Aga kui te need kõrvaltvaatajana rammi tegevust jälgite, kas siis praegune ramm oma eesmärkides ja oma selles elu Kulsis on nüüd samasugune nagu omal ajal Ernesaks ta asutas. Ja ma praegu muidugi marammi elu nii lähedalt ei näe ja ei tunne, ma elan ikkagi rammis omamoodi minevikus. Et selles mõttes ma ei oska seda siseelu ja kogu seda organisatsiooni võrrelda. Aga kontserttegevus, ma arvan, on, on vähemalt sama vilgas, kui ta oli. Kuigi programmid on muutunud muidugi tugevasti ja ja võib-olla tore on veelgi laiemaks läinud, kui ta kunagi oli, ma mõtlen mitte oma maa, vaid vaid palju laiemates piirides. Lugu oli niimoodi, et noh, rammil oli oma oma niisugune ülesanne, mida noh me kuulutasime ta nagu omamoodi kreedoks teenendada võimalikult laiu rahvahulki, arvasime, et eluõigus on ikkagi kõigel kõigel, mis on hea. Kui meeskoor alustas oma tööd, siis siis ta seadis omale ka teiseks ülesandeks muusikalise teenindamise ja, ja tema esteetiliste vajaduste rahuldamise ühtlasi muusikalise maitse arendamisega muidugi. Aga nüüd mulle tundub niimoodi. No näete, tekib kiusatus. Ratase võrrelda, nüüd mul tekib niisugune tunne, et noh, kui ausalt käsi südamele panna, siis võib tunnistada, et et ega juba pikka aega seda tõotust ei ole suudetud täita, aga selge on see, et, et on juba ammugi jäänud ilma raamita. Ja võib vist julgelt öelda, et on kasvanud peale üks terve sugupõlv terve põlvkond noori, kes ei ole võib-olla kuulnud ühtegi eramni kontserti. Kunagi Gustav Ernesaks ütles kunagi oma memuaarides, et olime nagu uljad parvepoisid. Ja tõepoolest, me olime, sest esimesel, 25-l aastal me andsime igal aastal vähemalt 30 40 kontserti Eestimaa kõikides rajoonides. Ja me tegime seda suure järjepidevusega ja, ja meil oli hea kontakt kuulajatega, aga ühtlasi meile tundus nii, et kuulajad kasvasid ja arenesid koos meiega. Pea Ma joon oli siiski selles, et laulda ära võimalikult palju, mis on üldse head kirjutatud. Eelkõige muidugi Mao repertuaar pluss teiste rahvaste laulud ja ka seaklassika. Nii palju kui seda siis meil kättesaadaval oli ja kui palju me seda leidsime ja jõukohaseks pidasime, sest eks jõuvarud olid siis kahtlemata märksa väiksemad kui praegu. Aga kas te võite öelda, et nende aastakümnete jooksul, mis ta rammis laulsite, õnnestus teil läbi laulda kogu Eesti koorimuusika klassika? No mitte kaanest kaaneni ei jäi ja ongi praegu veel neid, mida ei ole veel lauldud. Aga see nõuab juba natukene arhiivides ja muuseumis töötamist. Aga siiski lõviosa jah. Nende klassikalisest Kullu oli nende hulgas ka mõni laul, mis nii teile kui ka koorile ikka väga meeldis ja mida alati taheti laulda ja mis hinge sees helisema pani. Veel koori repertuaaris isegi neid laule, mida koor õppis esimesel tööaastal. Niisugused laulud nagu pilvedele näiteks saare leelo saare hällilaul rätiku kuu. Ka hakkame mehed minema, oli esimese aasta repertuaaris, päike vajus tarnapuule ja muidugi mu isamaa on minu arm. Koit muidugi. Meil aiaäärne tänaval. See on meie raudvara Mis veel puutub eesti klassikasse, siis? Neid ei ole väga palju. Seal on võib-olla veel Miina härma meeste laul ja hea Türnpu tervitus. Aga suurem osa on nad siiski ära jäänud. Ja just tänu sellele, et kavad hakkasid muutma moodsamaks lateks tuli huvitavat uut repertuaari nii palju et vana hakkas nagu kuidagi tagaplaanile hajuma. See algas õieti 61.-st aastast, ma mäletan, et 61. aastal tuli meil välja Ester Mägi. Siit Kalevipoja teekond Soome. Ja see oli juba niisuguse huvitava omapärase helikeelega ja seda kahjuks kuigi palju ei esitatud, kuigi see vääriks ka uuesti päevakorrale tõstmist ja uuesti väljatoomist. 62. aastal tõi Tormis oma esimesed meeskory laulud rammile. Kusjuures ta oli ise arvamusel, et ega meeskoorile kasti ei anna midagi teha. Segakoorivõimalused on palju suuremad. Esimene laul, mis tõi, oli kandiline laul ja kaks sellist laulu. Ja kolm mul oli kaunist sõna. Samuti tuli sel aastal täitsa uudse välimusega laul Eino Tambergile laul Aafrikale. Edasi hakkas tulema juba Nendele, lisaks ka veelgi uusi nimesid, näiteks täienes meie autorite nimekiri Marguste võrra, Marguste tuli oma lauluga, kuuled sa, sinine taevas siis oli veel lemmikult, oli isal üksikuid laule ja isegi tsükleid tekkis huvi selle uue muusika vastu, kuigi ta Nov kergitas üles ka kaksipidi mõtlemise ja ja oli neid, kes olid raudselt nende vastu ja oli neid, kes olid raudselt selle poolt. Et uute laulude peale ikkagi rohkem tähelepanu pöörata. Hakkasid tulema ka mitte ainult oma autorite, vaid ka väljastpoolt niisugusi huvitavaid helitöid, nagu näiteks Stravinski ooper, oratoorium, kuninga söödikus, mis oli meile väga suureks pähkliks. Kas sellise repertuaari uuenemine, kas kuidagipidi koori oma võimeid arendas ka oli seda tunda? Ta arendas tugevasti koori võimeid, sest nendele näiteks Stravinski tuli lisaks veel Orph ja ja isegi Schönbergi oli üks asi meil ja see kõik. Ta kasvatas kooli kohutavalt palju, ta lihtsalt sundis rohkem töötama ja suurema tööga muidugi koorivõimet ka tohutult kasvasid, samal ajal kui need palad oma omavad muidugi suuri väärtusi just koolivõimete arendamises. Siiski oleks minu meelest vajalik säilitada mingisugune proportsioon, et liigselt nende vaimustuses olles ei tekiks ohtu, et midagi muud väärtuslikku ununeks. Laulda tuleb siiski niisugusel kooril võimalikult paljudele ja tuleb laulda kõigile, aga mitte ainult ainult üksikutele või vähesele väikesele grupile, asjatundjaid või muusikaspetsialistidele. Ma mäletan rammi eksistentsist veel sellist ajastut, kus oli väga palju kontserdisarju. Ja meiegi tutvus teiega sai alguse tänu toredale kontserdisarjale. Estonia kontserdisaalis esinesid koos Eesti raadio, laululapsed ja rammi solistide kvartetti. See oli üks traditsioon, mis kestis oma viis aastat vist. Aga see oli üks paljude seas. Jah, need olid väga toredad ja seda me tegime tavaliselt aastapäevade ümbruses, nii kuulutasime juba välja kohe terve kuu või pooleteise jooksul terve sarja kontserte ja mis olid eri eriilmelised muidugi jaa. Et noh, kõigile ikkagi midagi pakkuda valitseb, meil oli väga mitme mitmesuguseid mitmesuguse temaatikaga ja mitmesuguseid välisilme ja kui ka kui ka ülesehitusega kontserte, alustasime kolme põlvkonna kontsert teedega, mis tänapäevani elus oli meil isegi neid kontserte, kus me kutsusime juhatama autorid oma uusi helitöid. Tähendab, iga autor tuli ühe lauluga välja juhatas seda ise siis muidugi autorikontserte oli, kus oli siis kassi terve kava oli autori töödest või poolkava ühe autori teine pooldava teise autori omadest. Üks tore kontsert oli meil raadiokooriga koos dirigentide vahetamisega. Meie dirigendid juhatasid raadio, koori, raadio, dirigendid juhatasid meie koori, no üks kontsert, mis väga palju elevust pakkus ja mis tõepoolest oli ka seda väärt, et sellesse niimoodi suhtuda, oli meie 30. aastapäeval raames antud laulu ja mängu leht c5 kuulajad 100 aasta võrra tagasi. See oli koostatud kõik Karl August Hermanni laulu ja mängulehe materjalide põhjal. Muusikaline osa oli võetud sama ajale noodilisast. Me kuulutasime selle kontserdi välja kohe kolmel õhtul ja tänu sellele me teda kolm korda saime esitada. Kuigi juba pärast esimest kontserti väikeste kava muudatustega laulude osas mis muidugi natukene kahjustasid stiili aga nad siiski noh, jäid selle kava raamidesse ka kuidagi. Selle laulu ja mängulehe kontsertide kava panite teiega? Panin küll jah. Ja millegipärast vaatamata sellele, et selle kontserditellimusi oli meil üle maa väga palju ja meil on siiski rohkem esitada ei saanud kui kolm korda. Miks, seda, seda ei öeldud mulle ja ma ei oska teile öelda, miks. Aeg oli selline, jõuame tänapäeval. Minevikku hinnates saame isegi aru, miks see nii oli. Aga öelge, Harri Viper, kas te olete kunagi Gustav Ernesaksale soovitanud, et võtame rammi repertuaari, vaat sellise või sellise laulu? Kas siis eesti kooriklassikast või maailmaklassikast või või Ernesaksa enda lauludest midagi? No meil niisuguseid nõupidamisi oli ju tavaliselt ikka kunstinõukogu tuli alati oma ettepanekutega välja ja arutasime neid ühiselt läbi. Aga üks laul siiski mul on meeles, mida ma võib-olla rohkem kui paar aastat ma lausa käisin talle peale, võtame ikka selle laulu ja võtame selle laulu, see oli tema enda kutse. Ja ta sõitis sellele muidugi kõvasti vastu, ütles, et ei võta, minu laul on nagunii palju, repertuaaris ei vaja ja see laul on kirjutatud ikkagi noortekoorile ja. Aga lõpuks siiski. Ta jõudis rammi repertuaari ka ja, ja sellega kadunud Ivar laide laulis ennast väga populaarseks. Ma usun, et ega me vist ühe tunniga ei räägi ära kõiki neid aastaid, mis rammis, on oldud ja küllap ikkagi jutt kipub jääma üldsõnaliseks. Kas olla riikliku akadeemilise meeskoorilaulja oli ja on ka raske olla? Ma arvan küll, et on ja ma arvan seda ka, et ta peabki raske olema. Sest see on siiski küllalt tõsine töö, mida seal tehakse. Ja, ja sellepärast ma mõtlen ka sügava tänutundega oma kunagistele töö ja, ja rännukaaslastele. Sest need mitmekümneaastased ühised mured ja taotlesid ja rõõmud, need liitsid meid ikka tugevasti. Laulurõõmu ju paljudele ja aga me saime ka ise iga reisiga rikkamaks, õppisime tundma nii 11 kui ka Neid maid ja rahvaid, kus me rändasime ja ka nüüd nüüd, kui ma olen juba nagu selle suure laululaeva eru pootsman või Ma elan praegu eemalt kah kaasarammiga. Ma muretsen ikka tema muresid ja ma tunnen rõõmu tema saavutustest. Ja küllap see nii jääb ka vist väga kauaks ajaks. Ja ühtlasi Ma olen tänulik saatusele, et ta mind trammiga Kui te praegu lähete rammi kontserdile ja teil oleks võimalik soovida rammilt endale juubelikingiks ilus laul. Sooviksin hea meelega selle laulu ja mänguga lehe lõpulaulu kus ei laulnud mitte ainult tramm, aga kogu saal. Ühingu selles laulus parimad juubeliõnnitlused, minevikumälestused ja tänaste päevade kaunid hetked mehe jaoks, kes oma elust suure osa on andud laulule.