Varsti saab täis lehekuu. Ja kui me nüüd mõtleme pool aastat tagasi, siis toimus esimene oluline sündmus looduses. Siis olid kõik need lehed, mida me praegu näeme, puhkemas kingadesse peidetud. Nad olid miniatuursed, kuid ometigi olid nad kõik seal juba olemas. Ja novembrikuus. Oli see aeg, kui hakkasid pungad tasahilju endasse vett imema. Ning nüüd on toimunud suur murrang, kus see vesi on tõusnud välja ja tulnud valguse kätte. Ja nii on tänases luulekavas mitmeid luuletusi merest, merest ja taevast sellest, mismoodi vesi jõuab valguse kätte soojuse kätte ja mismoodi inimene sellesse suhtub ja kuidas ta sellest osa saab. Tänased luuletused on Karl Eduard süüdilt, Marie Underilt, Artur Alliksaarelt, ain Mäkilt. Heiti talvikult. Villem Ridala Alt ja Kristian Jaak. Nüüd kevad astunud õue ja päike heidab sulatuld ja helvendab ja helgib ilm nagu sulakulg. Nüüd kostab käo kukku. Too helkiv oli üür. Ja üle maja harja, käit, pääsukeste tiir. Ja kaugelt kure parvelt on kuulda kume hüüd, klu-klu kui kojukutse kui igatsuse püüd. Ja kuulab väli vaikne ja lilleline aas. Järv sinav peegelsile ja lõppematu laas. Ja kuulal kama ise. Mu hing, mu süda, vai kuis ruumist ääretumast käib igaviku aim. On igatsuses vaevalt ületatus. Nii selgelt tunda kujunemas. U. Su küündimatus on kui madal katus. Kuid hingetu mumatu aknarohud miski täitumatusega katust taas peegeldab sul leegitsevad suud, kui sirutad end januse lõppematus, suudluse valmilt ootad nagu pruut. Kui palju Bajevi nördimusest põetud ja nähtu töid, mis tähitud jätta veetud saab armsaks pulma, ohtlikem marsruut. Kui lõhe kaljus avaneb su umbsus kas hirm või julgus laulma paiskub kumbsus. Või mõlemate painav kokku puu. Pudeneb valguse roos. Pungad on valusad, pingul, tormiks saamise hoos, tuule puhklibastub kingul päiksega vastastikku käekõrval lopsakaid tuuli, veesõõri sõbraliku, kastaksin talviseid huuli. Midagi tahaks, kuid tulla. Midagi sooja ja hääd. Heliseb läbi mulla. Tõstab sus endaski pääd. Midagi tahaks, kuid tulla kõikjale. Viir, kui kihku irgitseb läbi mulla v nagu naeraksid pihku päiksega vastastikku tuultega kõrvuti-le veesilmal lapselikku taevast vahtima, jään jalge ees rohuotsi. Tundidel vaigused, ninad, ohked, täistungijad, trotsi. Rabas laiuvad sosinad. Kõik päevatika alganud on ööst nende sisse peidad enda ära üksainus eksisamm või vale seest või äkki tumestada nende sära. Kui ainult puutud pimedusse taas kõik omale. David kaotab õitseva aas. Sinu enda sees on varjuriik, kus ruumi õnnele ja õudusele. Kas oma vesiroosid, suleb tiik. Hetk möödub, samas, kõik on soe ja heleleht lehe järel kordab puude ring üht teadet. Kallis, lähedane hing. Suur valgus otsib sinu sisse teed. Peaasi, et sa ennast nüüd ei sule. Oh olnud päevad on olnud, need niisugust päeva enam küll ei tule. Kuid praegu on ta hädas kõikkonneht, aas, tiik ja puud ja lehe järelleht. Maht tuikab, pungad puhkevad ja kordub järjekordne kevadmaa, lemmiklapsed, pikajalgset puud taas pulmitsevad. Debalgust remmelgas, pärn joodud, lõpetab kolm Kuud on kõrged, lauad kaetud ja salust sallu. Mesilaste summ lehvib kui kuldne lint, mis tuulest aetud. Oh, õitsevad puud kui Lapuline, kes tagauksest tunginud sisse. Maittetu Ma ära õigsnu end unustanud õitsemisse. Me kauget hõimlus, Taimud, meil kõrv korjab kohinast üht hajunud viisi. Nüüd mõistan, miks mu esivanemad kord pühaks pidasid, neid hiisi ükskõikselt. Maiesteetlikult käib päike, pealpool valgeid pilvi. Mind ümbritsevad õitsvad puud. Maa Ladroni täis sõsarlikke silmi. Nad sosistavad. Ära karda mulda. Subpeatus seal ei olegi nii pikk. Aasta-aastalt uusi sünge loo meie kõik, mis allraashaaval üles toome. Jah, guru kiiret ees on igavik. Kui su juurde tuulekujul tuleb hõiskav kaugus siis saab äkki vastikuks kõige armsam raugus. Siis sa leiad teisal hoopis ümaramad ilmad ümbrusest sul redenevad kiindunumat silmad, on see tuul siis, kelle järel jooksed alla randa. On see maru, kelle kätte kõike ihkad anda? Ei, selle ainult välispidi nõnda võimsad tiivad sisemuses teised tuuled sinu kaasa viivad ja sa lähed mõeldes ise tuuleteede rikkust. Kuid sa ise vist ei märka enam enda hiiglapikkust. Mida suurem on puu seda suurem on ta üksindus. Mina oleneks januse maist. Mu juurtel pole algust ega lõppu mulle valaiumisel. Ma ei mäleta, millise tuule tuju tuhin mõistis, mopiirid tuleb paiknemisele. Tahaksin enda lahendada liikumises, aga pean püsima paigal ja toll haaval kerkima taeva poole, mis jääb igavesti kaugeks. Mu mahlon haige oma jõust. Emmut, tolm lõhnab hingematavalt. Tuuled tuuseldavad laantes ega leia mind iialgi üles. Varjud kee peatuma juures enamaks kui üheksainsaks ruttavaks ringi mänguks. Kevadet käivad edasi-tagasi ja riivavad mind oma naeruga, mis põletab südant. Mu ihalus haarab nii paljut, et olen üdini üksinda. Aga ehk oleks veel kurvem, kuuluda kõigile ja saada eikellegi omaks. Iga muhedkond kahin, mis hajub. Ka mu värin on väljumiskatse. Iga mokk isendus on kaotsiminek. Liblikate kergus teeb kadedaks, ehkki nad elavad ainsa päeva. Näärikeste näribumine teeb mu nukraks, sest ma tean, et see on mahe ja valutu nagu uinumine. Aiman taevaid taevaste taga ja kannan oma turjal nende raskust. Iimann mõtteid mõtete taga, millistele kõik on võimalik, välja arvatud lakkamine. Mänginud määratu koormaga ja igas mu rakus heliseb usutamatu väsimus millest hargneb üha uute ihade oksi. On mullast joodud lume, viimne piim. Pilv aheneb, ta tärkab, ema hooli, on vete salanud, suur vana ära viin ja uue juurde took. Et lendleb nire nooli. Kui võitlus paisub, kohinate uhk pääl, Kaukuste lõhkenud pilved, haka ja päiksesuus, mis pasulate puhkmis pillid seotud, tuulte lai, lakka maa enam pole hääletu ei kurt kui kuuleks juurte imemist ja mahla, tuksu ja puu, mis mullu oli paljaks murt. Pea uue haljusega loorib linnu luksu. Kui avad taevad õhu sinav klaas, kust lõoke lauluseemet pillub üle põllu ning Merit alles oli nagu surnumaas. Nüüd laotab laini käed ja ootab tormi mällu. Üleheliseva luiteliiva keerleb kajakate legendaarne lend. Läbi virvendama valge liiva matkanud ma käega kõval Väikevend. Vahupärleid Rita lekib, meri hiilgab, õpetab neist kogu taevaviil. Hiilgab hõbetatud neist kogugaldaviir. Lainte rütmi kajasta Movery. Igavesel liblest huikab päiksekiirtunnid, helevalgsed pika kaovad. Pika läände lookleb raugust õhku Wranud. Aga kõrgel nägematu käsi hoiab Hellanameid kangastuval tee laastu vennakene ära väsi. Rõõmsad ended ootavad meid ees. Neid seeni, rünkaid merre taga, sinna manitses meid ükskord isa hääl. Pilved vestlevad seal jumalaga, kuldne valgusluigel, aga nende pääl tule tule üle, valgeneeme. Läbi helge päeva, virvendab merand. Siin taome rinnas kuldne seeme. Igavese päikse võrsuv anud. Mu süda usub õnne suurt mere sügavat kus säravad muinasjutud ja imed, puhkavad. Mu süda usub valgust, mis tõuseb sealt sügavast mis kutsub tuhanded õied kõik elusse uinumast. Mu süda usub elu, mis selge õnnistus on, mis maine ja okkaline. Kuid siiski taevane on. Mu süda usub surma suurt sügavat tonnist tööd kuhu mahuvad ära kõik kõntsus ja valgus ja elutõed. Pagana vaevast, kevade lind, kes kääretud merd ja ääretut, taevast, avar ja kaugemeelne, on rind, valede varjude tasa, nii tasa veel Kohavad, õhtused vood. Laial ja lagedal l. Mahedal helinal raugevad hääbuvad voo pideval vahusel veel vabana vaevast kui kevade lind. Kesk ääretut, merd ja ääretut taevas. Dawar ja kaugemeelne on rind täis imelist, ilusat tiha. Keskkullalist valvakat teha, ida pool särama helkijas sinises taevas tõusevad vähesed, üksikud tähed. Kui kullase tulega päeva sil on ujumas, hallija metsa varjus ja maha minemas maailma loojas ülesse siis veel õdangu vagu roosilise merega päeva pimedat hauda. Ilusti on katmas. Ja kui valguse allikas merest üles tõustes ööse silmade aimu oma kullaga äravana jaamas siis veel koidutähte ööse, viimane silmake oma vendade deeda kullase sõrmega meile on näitamas. Nõnda oo inimene. Kui kurbuse udu sinu ümber on ujumas ning hauas langemas rõõmu kullane valgus siis su silmade ette taevalaps jumala juurest, lootus on astumas. Mis kollase sõrmega näitamas on sinule vaimude Isamaa valgust.