Tere õhtupoolikust. Täna on siis päev mis. Märgib aasta kõige valgem aja algust piimakuu ehk suvisele pööripäevale lähedal olev täiskuu on kõige madalam täiskuu kõigist aasta täiskuudest. Ja on nõnda, et nagu elusloodus kardaks kuud. Nüüd piimakuul on loodus kõige julgem, kõige rohkem on õitsvaid taimi. Ma nagu ei oleks ühtegi saladust enam taimedel omavahel. Kõik on õites, kõik on avatud, kõik on valmis üksteisele külla minema. Nii. On ju iga õietolmuterakene elusolend, täielik elusolend nagu meist, ehkki igaüks on. Kõigi tema eluiga on hästi lühike, ometigi praegu hetkel ta on. Ja sellele avatusele ja õitsemisele on pühendatud ka tänased luuletused. Algele õetava õhtutaeva, kus ta läheb, Loode-päiksekiirte pilt, kui poleks iial olnud ühtki vaeva. Ja aia kohal noorgu kumer kill. Ju puistab põõsastesse oma karbe all roheluses valkjas kaardu sinikuis kutsub kummardama üle parda kus niiskel peenral lõhnast nõrkeb roos. Hälbe heidan kätel palge, õndsus harda. Kui silu ometi nii valus olla võis. Veel päev. Ja siis on jaanilaupäev. Ja minu jaoks on aasta lõppenud. On aasta lõppenud veel enne algust. Ei lõppe valgus. Ikka veel on valgust. Ei ole kaunimat kui öine suvetaevas. Ma seisan rõdul, ma ei ole vaevas. Ma vaatan puudes salasiluett Maailm on omaette. Ö horisondil hõbe palgse üles vinnaku. Harmoonik tasand nukrutsema all õitsva pirnipuu. Ja sireleis mul särasilmi vastu viipab haid. Noor lehestik täis õhetavaid, tähes agaraid. Seal puhmastikus puude vahel naer ja sosinad. Ö suhkrusaiast tüdrukud, kui väiksed rosinad ja rehelävel külapoisid, paberossid suus. Käest kätte rändab kobrutades müha õllekruus. Kui ta lakkamatult sireleis, kui pilvi sujub, haid täis minu ringi sireleid. Vaim rättkleb mööda maid täis minu Rinkis sireleid. Mul valla iga tee. Kuur ripub üle aasade, kui latern ülevee. Kuur ripub üle aasade. Aeg juba minna, siit. Ma lähen, jalad kaste vees. Pääst 1000 vastset Vii. Luha serval tee veeres roosipõõsa sõites. Karikakrad tulikad teeb hääl, savised, loigud. Kust ma tulnud isegi ei tea. Pilve koormatest sai taevas priiks. Märg maailmamuster rinnuni. Suuni. Aialipi otsas nõrgub Mannerg. Päike läheb looja. Roosad nired. Luha serval, tee veeres roosipõõsas õites. Millal kõik see sündinud, kui kauaks? Juba läinud mesilased magama? Liblikad ka. Nüüd on niidud omavahel. Õitsemine, meelasson, õõtsumine, meele heldus. Roosipõõsas maailmas, loojangus õites exelejast saanud korraks, eks ellu. Kõik pehmed suvetuuled mängivad vett, suudleb valgus, üheks taevaga. Kõik väljad endamisi tolmavad, kõik sõnad raugasid Suh huultele kõik sõnad raugesid, ka minul kõik kadus, meil jäi üks siis südame üks helin. Üks nii sull kui minul ja pehmed suvetuuled mängivad. Ning meie õnnelil. Kuhu said mu silmad kõrvad kurdiks unusid? Kuulen ainult tuld, mis aia kurmus huugamas? Seal mu silmad ongi raamatu veel suugama, hellitan neid leeke, mis mu ühte punusid selle juuni tunniga, mis suundub nagu orvu lünkade, taasta müüri sees ja orvis korv kaunidust ja kauniduse sees, mu maiad käed sõrmeotstest õlgadeni. Ah mu sõber, näed, kuidas tuldma puutun tuld maailma Sõestumata, kuidas tema juurdub, juurdub mulle kulmudesse, kuidas midagi ei ole, mis jääks seostumata sesse juuni tundi neisse aia kurmudesse, milles huugab leek ja lookleb roosasalamander. Mandel ole mandel põle õitsemandel. Kuhuga sirutas käe kõikjal suurvalgusega kiirg. Midagi pihku ei jää. Värelus, hõlje ja viir. Vahutav helkide sulasädeme, juhundav lust, teed ja kaugused taevani, ula pärani must tuhatust. Pilvedest õhetav Rebe oksile hõbelev linn. Õlule õhuke kõlise Webe, läbipaistvaks žanrinud. Päike on, müriseb kiide põleda leekides neis, milles ürghõimude rõõmude liide ühineb praegu seis siis kui hammustus huulde elupeegli selge, kristall paistab selgeks pilkude all kõik mis näis elatud tuulde. Nii palju on vaadata, kiita ei jõua valgust ja varju valguse mängu mõte, igavest uidet, puid, mis maa poolele Rõngu. Armastan suve esimest korda ja siledate liivaluidete pimestav heledad seinad päikese käes. Igavik igas aias kõrreke lapse käes. Uksed ja aknad on vallalõksudest, krampidest. Isegi tormiga. Aken on väljapoole valla. Hinge teekond ei lõppe ühegi vormiga. Kui suvehommikul me läve ees keskniisket peenraid suur ja särav roos üksteise järel õiepungad paotab. Ja päeva esimeses tuulehoost ja lehe Kuurmelt langeb kastetilk ning liblik valged valged tiivad lennuks laotab siis on kui tabaks vilkalt heidet, pilk meelõhnalise puhmastikus ees, su käte julged viibet. Tõstan pea ja mõtlen. Päevale saab kaunis algus, ring-ringilt avardub ja kasvab valgus. Kui hea. Kui hea on minna vaiksel välja teel, kus kõrred libistuvad mööda põlvi ja pehme rohi, vetruv tallal. Nii üksipidist õnne tunneb meel. Silm hajevile mõõdab taevavõlvi, seal eemal künka kõrgel harjal sööbiks lammast. Ja eks tal Kell kuskil tornis pühapäeval ööd. Ümberaasad õitsemise hoos lill lillenaabriks kerkib kuumast põrmust ja kogu pika-pika päeva koos kaks kätt kaks kuldset sõrmust. Noort rukkipõldu rullib kerge tuul, pilv, mööduv vihma varistab ja maa joob vett ja valgust suurel rõõmul. Need väljad igal valmimise kuul, su juuste valkjad värvi kannavad. Kui hea, kui hea, et sina ikka saad nii puutumatult hoida seda rõõmu mis Suvepäevad heldelt annavad. Kui tasa täna astuvad su jalad. Nii, et mu silmad ei näe põhjataeva. Tean ülesele kummukile pöördud vaeva, sa lähed varbaid pilve, valged kalad. Ja tulest õitsevad mu majatalad. Ei toonesepp neis enam käikega vaeva ta unustanud muutumise vaeva. Ma, ja nüüd ta tiivule, sa rõõmu valad. Ma palun keela raju koerad, hallid. Et nad ei hiiliks õnne, laane ka. Ning päevade rohelised rännukallid mullaota nagu palveks vaibavaga. Sest sügisel, kui metsad, päikse jällid saa ainsaks jääd, kes siiski veel ei maga. Avaaken põhja poole. Lase tuppa tulla, öö. Igav, valgemeelne, vaikne, vanemate kaunim töö. Vaata vari, koduvari mustav kulla põhja pääl. Kaevurrak ja metsaladvad põuapilved siin ja seal. Vaata sügavuses siidis kõige üle keskööbaar. See on kodu, see on kodu, soode taga oma saar, soode taga, sammal, pehme sõnajalad, kitsas teesine tegi hinges silla. Muinasjutt jõi ära veeava aken põhja poole. Lase tuppa tulla öö, seal on kuskil teiste keskel vanemate kauninud. Välgud vaskseina murduvad teatama sadu. Vangub lõik, heinte värisev sei. Tuuled tulevad taeval tuliseid radu käima, põldude pragunenteid. Kullerkupu delt, lehthaaval langevad päevad. Ma iial neid kokku ei loe. Vaid ehk üksikud puhkavad pilved kord näevad mõnel õhtul mist hämar ja soe. Kuidas kroonitud varr endalt vabastab lehe haju sügise lõhn on tal ei. Habras, kollane hell hetkeks tuulele ehe. Siis ta peied peab ükskõikne hein leebelt kollaseid tähti, vao tundmata vaeva, päike vähem, neid meenutab üha. Kasvab tõrvalil kõrgeks. Siis varjutab taevaheinputke de õitsemispüha.