Oleme oma 12 kuuga jõudnud nüüd 10.-sse kuusse. Täiskuu on käinud hästi kõrgel taevas, nii nagu oli ta talvel ja hästi madalal. Ja noh, paraku on jällegi kõrgemale tõusmas, see tähendab, et lähenemas on jälle pime aeg. Talv. Suur valguse pidu, mis oli eelmise täiskuu ajal, on möödas. Ja kõigi õunapuude lehekaenlas on juba peidus järgmise aasta õie järgmise aasta õunad. Ja samuti ka paljude puude pungad, kes on juba olemas järgmise aasta võrsed. Nende lehtede arv. Kuid nüüd suve teisest poolest ja eelolevast talvest sõltub see, kui pikaks järgmine aasta saavad kasvada. Ja muidugi ka järgmise aasta kevade päikesest ja vihmadest. Ja sellest, mismoodi praegusest ajast võib ulatuda üle pimeda aja uude kevadesse, uude valgusesse ja uude ellu on ka tänased luuletused. Täna huuletööl tellib päikest joogum mu lille. Möödas tunnid, ilurikkad, sest seal pole aeda, vihiseb ju vikat ja murrab rõõmsat õitsemise hoogu. Ning edasi võetakse Joloogu reas pruunid valge põllelised plikad. Ja kaares maas kõik kasteheinad pikad saatmas õhku sooja lõhnavoogu kui ohvri aur. Juba maarjahein. Et kurehernest Siletavad mättad ja tõrvalille punetavad pääd ja koljusõite hõljus siniseid. Kõik maarjapäeva pööre ahnelt võtad, mis luhal lillelist ja sal hääd. Tähtsad perekonna surnud põlistanud on graniitvaene haud, nüüd maaga tasa seisis kord paar sammusi. Üksik laps, kes sinna maetud, vaiksem nutuvaral vaid oskas jätta jumalaga õde-venda. Vanemaid naer jäi selgeks õppimata. Õde õppis küll, ma tean. Sest ta naeruga, niikaua, kuni elan meeles, pean mujale tema maetud temast mina maha jäin. Kaugel, kaugel kalmistutest, oma eluteed, Ma käin. Sajand algas, sajand lõpeb sahinaga vahtra puis. Mis seal kalmistu on, seismas juured kinni, surnu Louis. Ema tead? Mul siiamaani see ei ole ununenud. Et on sinna kalmistule maetud. Sinu Väikevend mõttes satun vahel sinna ainult mõttes. Lähen siis, kuis graniidi tahkehtimas on kassi ta. Näen ka puud mis oma kaissu võtnud, juurtega seal all. Väikse poisi on. Ja nutta enam vaja pole tal kaugel kaugel kalmistute, seda oma eluteed ma käin. Eluteed kus endalegi vahel tõesti elav näin. Teadsaima, seda tunne, et see on nii teistmoodi, muist. Seda tuntakse, ma arvan, väga kaugel kalmistuist. See on see, kui elu ise muudab äkki liblikat, kaks sinu. Mitte ainult sinu. Äkki liblikaid on kaks. Kumb on kumb, ei teade, kumbki. Ja allume, õitsev oaas. 11 teist laskub, teine tõuseb. Kumb on, kumb? Ei teada, taas. Kõik on kerge. Ülalt pilved ümber rõhk ja ristikhein. Pilvedenil lõhnab lausa. Aga öö on päeva taga. Öös on teine õnne piir. Son, teised lõhnad raskelt vajub alla täis, kui kiirkas on piirus, see, mis ei piira. Elu. Ära jäta mind kohutavalt, mujal asub öise, on tasapind. Oled 100 korda 100, mitte üks ja mitte kaks. Eluhelk ja surma sära. Kaovad ära, suutumaks. Oled 1000 korda 1000. Õudan õnn. Ja õnn, nõud. Kuni üles ütlevad su viimsed, inimlikud jõud. Oled miljon korda miljon, kuni õnnest nõrkenuta vapustab, eks vahk, mis pole kumbki neist. Ei naer ennut. Ema teada, et ükskord tahan käia sellel kalmistul kaasa võetud see, kes mõistab, mida veel on öelda, mul näitan temale graniiti mis ei ole murenenud ja vaid enda teada kohta, kuhu maetud on su väikevend. Ja siis mõne varjulise pingi juurde mada viin. Siin ta istub siis. Ja mina panen peada sülle, siin sajand algas, sajand lõpeb sahinad vahtra puismisse kalmistule seismas. Õnne tiir on annetuis. Oleme hilisemad Kuljusad mastide vahel hõiskavad narride laeval laeval, mis kihutab. Keegi käib tumedal taeval ja keerab meie hulljulgeid lootusi lukku. Teatkima tõstma julgunud. Kuu oli kõriseb hõbe. Silmad pooleldi sulgunud astusid piki jõge, astusid rahutult rehil hoogavas rusuturutus. Loomise eelne ja tühi viirastus maailm. Sunutus. Naerude ähvardav seostus naljade paljastav paljus. Nüüd kella hingus on tase. Ja kaugus on lähedasem kui käe all see rohtunud tund. Muinsuste varje val längel heina musttuhat, kõiksugu lein kes kihi igavest und on pudenenud murek ja marju. Aed, muud ei varja kui varjukuukiiri krabisse puul. Ju lahustub pilvede uhang. Veelindude lennupuhang, veelindude valge tuul. Käel kella hingus on taseme ja kaugus on lähedasem kui rinnasse rohtunud tund. Mul voolab puu ega õppinud. Nõtkun üle hallija jõe jõe, mis tulvil linde. Nad Kun üle halja jõe, maarjaheinakõrre tuksuma, smul hambus. Ei need linnud pelga mind. Üks vaidlendu ehmus, vastoime Pafašmul. Raskete mus, vastoime Pafašmul, meenumused tollel too, kes neid ükspäev hambus. Vibud ammu nurka jäänud, lõtvunud nendes soolad. Aga üksmeelespead ja supp on nooled. Igaüksmeeles peab tiivasuled aitäh ähmi täis, kui su jooksu kuuleb. Nõtkun üle halja jõe taga sulgi sajab läbi peo loomulu voolapu. Ajapind ajab läbi peo, mul voolab puu. Maarjaheina kõrreke lõdised muhoolil. Keegi siin keegi seal dismikus üksindust lõikab. Kuni heinane hääl meid viimaseks paariks hõikab. Varju jääb valitsev laas. Jookseme keskele kokku. Kaasa meie ümber on aassilmus, mis jookseb kokku. Talvise närvetuse poomeis katkestab virstlike ristik. Naeru Me loitsu eest soo poole põgeneb. Rästik. Ritsikad liisku heidavad leebunud nägude kohal. Liime kesk metsaheinamaad üheskoos kodus kohal. Rohtude tõusmed, riismed, loid, käokannu vaik ja mõned mõnud intiimsed. Mil mõru mürk juuremaik. Hingeleib valmib lillede all lehtede tagamõtted üksi, koltuvad tolmuvas mullas. Mõtted üksi kaovad tähtede kullas, südamevili, lillede alllehtedelt aga armastus üksi? Armastus see eksi ei tunne. Lilled, kõik on valguse jäljades summa. Lilled, kõik on peidetud koidikukuma. Armastus üksi on võrsutamineki tunne. See üksi otsides jääb endasse vangi. Nõiaune kütkesse jääbub ta sära. Meelest laevad Heedenil, laulud kõik ära. Armastus üksi lillede all vabastab vangi üksinda ikka igatsus siin tunnemus, süda üle niidu ikka kui helin käib päike, vaiksed sõnad, kutse kui lastelaul väike viimin mu armastus sinna kus õitseb mu süda. Kuldkeeled on tõmmatud üle v. Üle laia ja sügava mere. Kuldkeeled, kuld, kiiredex, õnniste kuldkiired kui päikse helinast kee üle eluse sügava mere. Kõik otsijad minema peavad seal üle eluse sügama, avamere. Kõik üksi kõrvus jumala hääl. Ja tuleleektäheks päädab pääl üle ilmaalse sügava mere. Upub neid tuhandeid, minnes teel üle laia ja sügava mere. On elule iluks kõik uppunult veel. Neist saared ja rannad seisavad teel üle ilma sügava mere. Marjapõõsa all siblivad kanad vastu akent lapsenina. Piksepilved on igivanad, tulekerasid täis jättina. Seal, kus teerada hargneb kaheks, hakkab kiirlemad tolmu pööris. Kohe saabki jämedaks raheks see, mis kogu aeg kurku nööris. Ema vaatab enese ette. Suured punased labakäed süles. Kaks teed kaovad vihmavete. Kolmas tee läheb otse üles. Tuul murrab mulle rohul ladvus silla KUS Lõõnskab TULI Lillist koldne niit. Algkoplist tõrvas Minni lilla viik veab lohul, piirduv valged jänesvillad on valminud rukkinurme määrdub pillata must linapõld, kui vetikadestik. Hall ohakas torkab nagu piik lipp kaera õrnast hõre, haljast killast. Keskseda lopsakus, suur lõhkenud päike on tunginud kildudena musta mulda. Ning minu pruuni. Tunda võib kuis verestuks läbi jõudu sellel hulgal. Et silmaaugust välja puhkeb. Väike hall, roheline kummaline õis. Kolm korda kuskil hõigati ja puude ladvus kustus kaja. Tuul nagu pooleks lõigati ja sai ümber väiksema ja nüüd mahajäetud aiati siil tatsab Kormitsedest toitu. Ja ööbik hõiskab veel ja veel. Ei vaikida või enne koitu. Puult õisi langes rabinal. Eks väsind lind seal unes sonib. Kas kuuled, kuidas krabinal kuukiiri mööda katust ronib? All koplis, kasest Kasening käiks udu nimbuses, kui jumal. Keerdude mind, lase niisu jalge ümber nagu humal. Ma tahan olla nagu tee või nagu kivi, mille lastud. Või laul, mis kostab üle v võilill su rõõmuks õide lastud. Läinud esivanemad ja nende valud. Need närbuvad, kes käivad omi radu siin keset mõistuse ja tahte padu kus kallid pole puud vaid kuivanud halud. Tean küll, et mindki ainult piibu talud. Et pikkamisi suureks kasvab kadu. Ja viimaks tuleb nagu rahesadu mis lehist paljaks peksab, hingesalud. Endal luba kiita siiski need päevad mõned suurelt säravana tärkaks mulle vahel paradegiski ja ma ei kustuks tolmu põdurana vaid oleks rauga huulte viimne viiski täis sinu keeli pingutavat mana.