Kui on täiskuu nüüd pühapäeval. Suur valguse pidu, taevas on lõppenud. Maa ja meri on alles nüüd jõudnud oma suurima soojenemise ja avatuseni. Seda soojust jätkub kuni sügava sügiseni. Alles mardi kuus, kui lehed on varisenud ja linnud lõuna poole minemas pääseb külm küüsi külmetama ja varbaid valutama. Lõikuskuu on tuntud oma värvirikaste ja ilusate loojangutega. Ja lõikuskuu on aeg, kus kohal peale loojangut võime taas näha tähti ja keset taevast kõrget linnuteed. Tähtedest vagumeda mööda linnud lõuna poole lähevad. Ja Linnutee edelaosas moodustub linnuteest kõrge kõrge värav mida on muinasjutuväravaks nimetatud väravaks teiste ilma soojale maale. Lõikuskuu soojuses kogutakse jõudu olla eelolevas külmast ja pimedast ajast. See on suve viimane pingutus, viimane viide tulevasse kevadesse. Lõikuskuul luule on seda kord kirjutanud Andres Langemets, Viivi Luik, Juhan Viiding, Kersti Merilaas, Artur Alliksaar, Ernst Enno, Marie Underi, Uku Maasing. Üks poeg igast perest üks kindlasti läheb. Ja siis oma võõrastel radadel käib. Ta ära ei kao. Ja eks ei lähe. Ta on ikka kõikide seas, ent siin ära olevat näib üksmeel teistest meeltest. Üks teisis sõnust. Üks hõim, üks laul, üks mõtte uit. Üks kaldub millalgi väljapoole, üks poeg on poeg, kõige vähem. Üksainus poeg. Üks niisugune kord ikkagi tuleb, kes emakojast ja kodumajast üksnes läbi läheb. Värsket kartulit võeti juba võtja, juus oli hall. Vanad õunapuud varjasid tuba Mirty, mis aknal ja läikivad postkaardilill. Kirjakaardi peal. Ja tuhm ustavaid prille, mis ootavalt seisid seal. Mul lookele ei kartulipealseid. Ja must endas metsaviir. Raskeid kive südame pääl sõid. Kuldes üks päiksekiir. Isegi läbi talve akkan kuuleb rohutirtsude häält. Iga tuli on valgem kui varem selles hilissuves selles eluöös selles elu. Päevas. Keegi lendab ja ma vaatan ja vaatan, et ma vaatan. Ja ma naeran, et ma nutan. Kõik tähed üleval, nii. Nii järsku kui tuline kiri päev metsade taha läks looja väljale kärbist rivi hoidma. Ja koplist siis südaöö ajal Kuu kerkis, kui tohutu kera rehela pärati najal lõi helkima vikati tera. Meil küüni suur kuuvalgel haigus, hease halversketes Hintes kus palgid lõhnates vaigust Talvates laksuvad seintes. Kui kaunid sel ööl on su silmad. Mis tähed kui peeglisse tardunud? Kui vaiksed sel ööl on su silma nii vaiksed palveni hardun. Eks söögimurede pagu täis hellust subpoisile liin. Üks Lagle seaks lennule tiibu. Tahaksin käia veel sinuga. Raivo on raske ja kärsitus kulutab rammu. Tahaksin taevani paisata puikleva huike enne kui ununeb tee. Enne kui laulmise lõpetab musttuhat. Luike puruneb mõtetegi enne, kui igatsus hilineb. Lunastus lummub enne kui rahuneb tee. Enne, kui õied on mullale loovutanud, ammu karika lõhnanud. Me. Kui ma veel sülle saan, kevade tuleku tuike, enne kui uduneb, tee siis mul lämmatav sügavas sumeda suikedaažirdumus, nii palju valu ei tee. Pudu on linnal, öötunde, loeb raamatus. Keerake õigeks kodused kellad. Igatsen helget jäägitut, jaotust. Meelespea lilled, anduvalt hellad, närbuvad, vaasis, loobuda, valvest peatada, hetkekski kahtlust tegi. Kajana kordub. Lapse ja palvest. Saagu oh, saab jumalariik. Sõit-sõit-sõit-sõit läbi Salukuller kuple paljajalu. Vaatab Kask ja vaatab, haab, kuidas seedub. Koju saab nutuulil kõrval takti ilmas, kõik käib viimaks katki. Kulub maisest ainest, king, kuldset igatseb siin hing. Anna kingad, kasekene, anna riided haavakene haaval, purpur. Kasel kuldtuul toob metsad tagant tuld. Tuul toob tuld. Käib ümbersalu, kullerkupp, läheb paljajalu, laulab kaske, laulab, haab. Kuidas see küll koju saab? Koju koju, kus on vähed? Sinna üksinda sa lähed? Okas omad kingatu, toob okas purpursärgi, koob oksa, marja meelekene. Oh sa kodu keelekkele. Tuul ei leia enam tuld. Oma hing on oma kuld. Kui see on täis helget kuumust, ilmaruum kui läbi loori nõrgub taevasina. Läbi und udu auruvina ei näigi päike kõige kohust, ruum ei paista veelgi vabalt, tema tuum. Kuis Meril, Loinid, hall, raske nagu tina ning rannal laiu valge liivalinal paljal jalal põletavalt kuum. Nii teened, ristikheina lõhnapuud, kui nõiakatlad, kupatavad sood, pääd, uimastavata vänged vürtsiviile. Mesilased, tillukene tiib, kõik lõhna kuldsel kujul koju viib. Hei, tundes tuska, väsimuse, piina. Nüüd ei kaeblema enam nende pärast, kellele peaksin olema kuri ja siiski ei suuda. Pole olen riiki kenam ega valgele Lakerdav puri. Sest on kuu on kuu ja pilvedest kotkas ja selle pää olen ma. Nüüd on tuul ja õõtsuvad muistendist, puud ja templilaul olenema. Kes nüüd kõnnib katuste üle kergelt nagu mets partelenud. Kes nüüd puudes siristab lehis enam ei tunne end. Eks see ole minu, minu südamelind. Jumal, sa jälle oled mu kõrval otsekui tiivustunud rõõm. Ja sinu kuueserval on tähtede rohekas. Eks sina nüid vaatad ju lehtede läbi, paitab puna vaid õunu. Kui nüüd pole mu ilusat päeva lõuna, millal siis veel? Oi, sinu imet pole mul raisatud minutest häbi, kui seisad, äkki mu teel, naerad mulle vastu, justkui ammu oleksid oodanud mind mõelnud miks see ju ometi astu üle laguneva aia. Ei usu, et ta lind, kellan, vahutavat tiivad, suled täis rohelist laam, kellele pilved on kiivalt ja need, kes kiidavad Paant. Kylge tuli manalarannal taas, mina usun. Sest on tõttav kuu ja taevas pilvedes blind ning ta kadunud pää olen ma. Sest on tuul su aiast mullale vajunud puud ja keset neid käetest andma. Terve õhtu täitis pääsukeste vidi. Peagi, kauaks jäävad tühjaks pesad, siis, kui lõuna poole Taheva koobidi lähevad kõik ning rohelised Cesada eineid suuda enam meelitada ööd rohu sirts iga lehe taga. Nagu suure kella kärmetuksed. Kindlasti ka sina sellel ööl ei maga. Avad oma maja rasked uksed, vaatad alla hämarduvat rada. Aita pidada mul meeles ikka seda muuda iga sekund mõttejõuluks, kus ma tohin kurba aega kujutleda, millal seegi rohi koltunud kuluks. Ükski lind ei malda viivitada. Pane mulle meelde alati, ehk aga selles eristuse järgi hallal luba võtta kõik. Ja siis ei enam jaga Sirtsud päiksekiirte ööde kallal. Nimede Su otsatumat jada.