Kaheteistkümnendat korda saame mõni päev, päev enne täiskuud vanalinnas muusikamajas eesti luule kaudu kokku aja muutumisega looduses meie ümber. Võid öelda, et meie luulesari on seega nagu aluseks aastaaegade vaheldumisele ehk arenemisele seemnest, õieni, õiest, viljani, viljast läbi surma, uute seemneteni. Tänases luulekavas kuulane Betti Alveri luuletus sügis Villem Ridala luuletust kaks pihla Juhan Viidingu luuletus Sügise mees Ain Kaalepi luuletust. Jaan Kärneri luuletus sügismaastikke Marie Underi luuletust järel valgus August Sanga luuletus tees, Jaan Kärneri luuletus Sügistähed, Kersti Merilaasi lõikust, Artur Alliksaare antideoloosum ja Ernst Enno ja et kõike ütelda ei saa Aed kiirgab kollasest maas püramiide õlg matil asub üliküpsi vilju. Üks naine hõbedaga, tikid riides Lehtma ja kinnisele astub hilju. Ta käel, mis tõrjub laubalt juukse kah, loen veidi tõmm, pähklikoorte varjund. Ning aimub, nagu oleks elumahlu ta jooma troopilises kliimas harjunud. Näol kuumad kiired kuuletab ta õhust kui märguanne linnuKriisk. Ta tunneb, kuidas südasuvel rõhust veel hõõgub kehas iga verepiisk. Entarglikuna elab juba vaimus. Tal hangede ja suure rahuaimus. Evleblu. Blooja pihlakas. Ta punab, õhkub sooja, dalai, konverev, vase. Ei võinud käsitada veel lapseearu, väike, kui lõpetada rada võis pihla Puna päike. Läks pihlaotsa looja, jäi mõtte mõlgutlema. Kuldratas õhtutooja, pää vastuhoidjat, ema silm vaatles õhtust Lõõnoska ja punapihla palgel. Ja põlluhaljust rõõska Nerrd hiilges ehavalgel. Nii ime täitis neele. Jäi tummaks sõna suhu. Viis päike merre teel. Kuldratas. Ütle, kuhu ei purpur teras silma. Kuldõhtu, lapse meele, lõi imeväikse ilma. Ja kustus valgusveele. Kaks pihla rannal laotus. Rand teispool põldu, kallet, tyhjaks, meelevaotus, keskpuna, kõlda, halle. Koomale hommikukuue. Maaga. Taevaga. Sügise mees aimab kodutuna oma algavat rändu koju. Kord tagasi veel saame suverata mis toona veeres ühe teeteesse sisse, jättes raja ratta ilm lõpmatuse, tühe meid rakendanud maailma aasta. Teid teeme läbi inimliku ruumi ja tihti nendes sihtige tarri. Ehk küll ju ennast ükski kaar ei taasta. Siiski peame vaatama kurb kuumi igatsevis silmi, ringjoont päri. Sihtsihiks. Aga teed, mis tees on? Kata ei saa pimedaga korda gaasi, veel saame suverata. Mis veereb, ajad, aga. Punas ja purpurkoll. Taia kulda metsis all, taevasest sügavassina värvunud lehti variseb mulda, kirendab rohi kui tikitud linaveeret kui unenäos päikese diskus. Saladus vehitlev on kauguse Juumi rikkus, mis asendamatuga piskus kõrvusse ivakata. Imelikumin. Tänasel tunnil kõik sinusse tungib, tulvab sind, valgus ja tuulehõng, mahe veri su aadrites paisul ja pungil. Käid nagu põksudes südame kahe ülimat õnne. On inimlik tunne, et sina ikka veel elada, tohid. Hajumas loodus ju sügise on, jätab sind hüvasti, päike ja rohi. See päeva järel valgus. Ent sellesse unustasin. Sest kirgastust minusse valgus sest läbipaista Endlasin. Teiseks saanud silmale vallan laotuseid, uudne ürik. Käsk tuli mu juure alla, rinn laulu täis nagu kirik. Tuultsade rõõmsati rõõska murepe kippumas taevast. Oh et väärt Malootuse Lõõnska mis süttinud mõtete vaevast. Päev juba vajumas kängu. Ja õhtu on astumas mäel. Teel päikese viimast mängu mu väsinud põlvede pääl. Veel suvepunast ruumi on täis kõik põõsad ja puud. Kuid sügis, Jussinete ploomi ning vaikuse loor katab suud. Kuid tunnisügavus kajas mulle vastu. See üle käis rööv himulisest ajas. Peasilmad mult tähti täis. Oma väge värbab ö. Tuul lööb lagendikul trummi. Hinge aknad lahti, kisu käskivale särale. Nagu viiks Suisk ja isu sellel tunnil pärale. Nääseta kannul sele kirkadeta tahtes minna sinna linna, mida nagu unes haista bootlik, meel, mille tuletorniks paistab igal pool suu nukker pilk. Mu eel. Pimedus sammugi sai, sügav on septembri sügav tume kui kaev, kuhu nüüd kummardub suu joogiveejanune Su alistunud murele mul pärl lendab Linnutee lai, üleval hõbedast. Raske on südames vaev seista, kui kolletuv puuaknal kastanipuueluta õnneta. Sul heliseb tundide tund, kuni ta silmale saab kadunud on karjanähe loodesse astunud ta jalg härgade ajaja, jalg kahu ju esimeskneid. Polemus silmale und verine, väriseb, haab enamik kuhugi kurblikus sügise algsügava sügise algalla ka Hercules käib vajumas lüüra ja luik, kotkas ja kaunistel siin Linnutee sädelev saar vihases sinises Kosmosevoolavas jões helkijamaks kujundab end kostabeoonide huik käärib mu veres, kui viin pühendu minuteid paar inime vaimus ja tões taevale ühendud tões vennaga, õde ja vend. Milline suurus ja hund. Tuliste terade lang, kuldsete seemnete külv ruumis ja ilmade tõus, lõpmatu valguse tõus pimedas sügisöös. Inime üürikest tund, näedsa vaid maisuse vang. Vilets ja viril su põlv, põrmuke aegade nõus, looduse mõõtmatus, nõus, oled sa elus ja töös? Kõrgele tõsta kord silm igavest ilu, seal näed igavest rännakut teid rahus, mis lõpmatu, taas kindlasti määratud taas kindlate seaduste poolt. Väärmata kestab maailm, väärmatut, looduse väed. Suurim on inimlik leid, Äike vaid osake maas, toit vas ja surmavat smas, milleks on, vajame hoolt. Teeritav tähtede riik, kaugeletungi quaim, köidikuist, vabastu tait eetrisse lenda kui lind, rõõmustuv kevade lind, Linnuteeradasid, noid kajastab kõrguse tiik, otsatus, uurija vaim. Keha on kõduneb laid teha, kuid otsinguind väiklasest loobuda ind jätta, mis madal ja loid. Pank krid jumala troon silmidelt pöörda ei saa. Helgiti ajusse mu alati lohutust, hääd, lohutust, kurba ja hääd, kui mina valvan ja loon kauni maist kauni mon, kroon öösiti ümber maa kõrgel, nüüd teegasus ju, tõstab therzewski päed, näe, Andromedale päed, üksi veel unetust joon. Vaata on tõusnud ka sõel ülal Fiaadid ja sõnn jalge all sahisevli pimedus lademixit. Ladenic mustimatasid kõikjale, vajunton murdub murede nõel kildudeks kurdetud õnn. Veetlev aim vaadelda viiv tuleb kui taevale kütt. Kiskjate loomade kütt. Sind nagu jalututeist kõneleb jumala hääl elava jumala hääl, kuhu sul pandud on piir? Ülim on ometi see olles vaid üürike põrm, tunda end osana neis tähemaailmades seal hõõguva päike, siis seal helkida ise. Ja tume kui kaev, kuhu nüüd kummardub Su joogiveejanune suu äsja, mis alistunud mul. Pärl lendab Linnutee, lai, üleval hõbedast. Kadunud on südamest vaev seista, kui kolletub puu akna all kastanipuu, milleks siis elu on sul? Kes on see kes nii vargsi üleöö? Me põõsastesse Halla lõngad, Palmis. Enne õhtut lõpetati töö. Ja kõik. Ja kõik on lahkumiseks valmis. Eks kaugel endist moodi sina mäed ja väljad täis on laste rõõmsat mängu. Kuid sina kõnnid eemale ja näed et päev on vajunud sügisesse längu. Viis sarjast kõlkad lendu tõmbetuul. Nüüd jääki imetled. Kuid kallistandi. Kuid tead jah, tead, et kogumise kuul puu juure külge juba kirves pandi. Ja lapse käsi lahkub ema käest. Ja isa majas varisevad talad. Näed, meie tee on alla minna mäest. Ja kõrgust käivad hoopis uued jalad. Võib-olla see, mis unena meil näis. Ja mis me ukselt nagu ime hoidus saab teraks tulejate vilja täis. Ja tõeks, kui leib neil iga päev ses toidus Taastaganeb sindel ämmatanud valu. Ja lagunevaks lummuseks saab vaid. Ei enam karda õudset surmasalu ta musti ohte. Kurikavalaid mis kalliks pidasid, läks jooksujalu. Kuid hüljatultki armastada said sa katsumuste koledusi, talud. Nii kaua. Kuisus virgu punele, maid. See on midagi maailmas pole kaduda. Naaseb kaudu kummalisi radu. Surm ainult olemisest teise retk. Nii läbib inimhingi rännupikkust ja imades säält jumalikku rikkust. Ta täiuslikumaks saab iga hetk.