Jätkame oma Teisku luuleõhtute sarja. Ja tänane täiskuu mis homme kella kolme hääl täitsa kannab rahvasuus nimetus kooljakuu. See kuu on aasta kõige pimedam. Ja selle kuuloomise aeg on. Nii pime nagu on ööd veebruarikuus kuid erinevalt veebruarikuust ei ole praegu veid valgendamas veel lumi. Nii oleme siis aasta kõige pimedamal 100.. Kuid seesama pimedus ja sama külm mis lampidele hommikuks jääkirme peale tõmbab. On puudele ja taimedele äratajaks puud, mis on oma lehed maha visanud, nii et miski ei meenuta enam. Möödunud suve. On samm-sammult kamas kevadele. Üha enam suudavad nad endasse vett imeda ja Tenet mess janu ade ja puhkemise järele. Ja see kasvab nüüdsest peale iga kuuga kuni aprillikuuni. Enne kui see aeg saabub, katab neid juba puhkemiseks valmistavaid, pungi. Pehme ja soe lumevaip. Inimese süda ja silmad on hästi sarnaselt puude pungadele ja seemnetele. Tänane luuleõhtu räägibki sellest, kuidas sama kevade aimdus jõuabki inimese südamesse. Siis, kui parve kogunevad mured suured nende tiivalööke kuuled ilma laes. Oma vere kaudu tunned, et su juured kalgil, kriginalent sirutavad paes. Need ei halasta ja neil ei ole häbi. Muidu püsima nad kuidagi ei jääks. Ennast murravad nad häda läbi kõigest hoolimata tuleviku hääks. Aga siiski kurb on trepikojas valgusiga ukse ees on juba lund ja jääd. Lapsed tuppa, tali tuleb. See on tema algusaegamööda halliks teeb ta teiega, Lähed. Majad sisse, piirab külm novembri õhtu. Surisedes voolulambis neelab pirn. Jõu ja tahte varal tõused üles õhku ja su suusse elulauluks. Pime surmahirm. Kes tuleb kes tuleb seal mere peal. Nii avar ja valgustäis ta juba mõõtmatus kauguses nivooga Vias selge, näis. Kas viib minu kaasa. Kas minusse jääb, temast sätendab jälg. Mis sest ta kõrvetav janu on. Ja ainult kisendab nälg. Ons lähedal juba või eemali ju vaid tormitseb minu sees. Ükskõik, ükskõik kui tal leegikeseks olgu taga siis fuajees. Kui lilleunenägu Kui vaikne armasaim sa oled kui lillekene kui võinu ja lillevaim, mis öösel lille ümber kui vari viibides, kui lillekaitseingel ta üle tiibadest. Sa oled hea ja puhas, oled püha. Ja oled suur. Sinu kuldses luhas on kõigel, mis kõrge juur. Seal oled veel sina võitnud, kus kõik olid kaotanud. Seal oled veel sina köitnud, kus kõik olid, lahutan. Sa oled sõjaväed söönud ja kaitsenud üht kõrrekeste. Sa oled kuningad löönud ja tõstnud orjameest. Sa oled püha ja ilus. Ja hirmus olekus, aga kui pimeduse ajal sa paistad ülema kui rinnast läbi lastud, saad tehnikus, kõneled veel. Siis kisendavad nagu lõukoer, kui maol nõelab, su keel, suur oled ja suur vast, kes tunneb taevane sind? Sest sinus on vägi, on vahvus ja suurus ja kõige hind. Sa oled kui lillepalve kui vaikne armasaim sa oled kui lillepalve. Kui uinu ja lillevaim. Ja kui sa seisid kuskil kurb ja jäetud maha. Ja oli igatsus sul ainukene luul kuis sa siis igatsesid jõuda enda taha. Kuid talved tagant pehme kevadine tuul, see on see elukukkuv kurvameelne kägu kuid koore all on imeilus meie ilm, lind, laul ja muinasjutt ja lilleunenägu ja inimesest süga, imesta jazzil. Kes nagu tuuker tungib läbi vaimust ja suudab unustada raskusreeglit see teispool unedat ja teistpoolt tunnet, aimust võib nagu merepõhjas näha peeglit. Peegel. Kui kord udu, kerget higi Marsilt täiges kärsitult moranne, siis kajastus ka seal, kui lõõma pigi. Mu enda põlev pimedus ja valevanne. Neid minevikku hirmsaid iluradu samm-sammult mattis tuhk elava sadu. Ja nagu pindmist tõmbus valu, Willimuelov aeglane peenrat. Ja pime. Kuid peeglis näen oma kummalisi lilli mil pole inimeste keeles nime. Jah, ma nägin lumevalgust. Ükskord, kui ma polnud laps. Minge kirjand, seda valgust üks kel langevarju Habs, ilma Adervest ilma verbe läbi päeva läbi öö, hirmuäratavalt terve, läbi päeva läbi öö. Ja ei kirjan lumevalgust ükski langev varju haks. Ning ma nägin seda valgust. Sellest saati olen lapp. Silm Lumevalgus vahtinud seisab lumepimedaks. Mees, kes lumevalgust Vahten seisab lapseks. Imejaks. Must sõnadest saab lalin rääkida, kui proovindast. Ning kõik rajad, mis ka valin kaugemale toovatast. Ära usu, et mõte, see kerge fantoom hoopis jäljetult lõpetab, kordama retke. Kuskil teisal kui hiiglasuur laine või loomutavaid varitseb tagasituleku hetke. Nõnda pagebsid kirg. Nõnda haihtub siit sapp, jättes mullale plekkima mannetult Larry. Meie igatsev aimus on ainult etapp, millest läbi käib ruttavaid ränduriparvi. Seal, kus maha jääb keerlev planeetide lend, algab ajede vald keset aegade, hangi aga küsiva inimlapse legend. Toob need voogajad jälle maa peale vangi. Kui ent kustub meil ilm nii, et kauguste paavst meile tarvitseks kunagi tagasi tulla siis nad Loitavate kätega vormides kaost loovad uuesti meid. Uue mõtte ja mulla. Kõik läheb omasoodu. Nii on määratud. Kõik võivad ümbersündi oodata ja loota. Sa vääratud vaid siis, kui oli, millelt. Ma küsin Singamiselt. Vaikuselt ja lillelt. Ma kuulen singa. Ole vaata-kuula. Oota. Kõik läheb omasoodu. Nii on määratud, me sees on võimalused. Rõõm roosa, lilleleheke, nii väike, ah nii, väike õnn armastuseks, kiireke oos, süda, väike päike on taevas. Kas sa viibid seal? Ei tea? Ei tea. Rõõm. Roosa lilleleheke, kas tuled jälle pea? On inglid? Oh neid palju on, kuid tunded ja mõtted. Ja siiski ilm nii palju on? Ei lõpeta, võtad, võtad sa kiigut kuskil, kus? Kus Sa tuled jälle? Kunas? Mul meelest läinud, mis armastus, lõpp läigib ehapunas. Roosa lillelehed, väike, nii väike, nii väike õnn, õnnetuseks kiireke, oh süda, väike päike. Kui viivuks vaibub raske valu, vihm ööbime pilverõngas, varjab taeva laupa ja kurva kuristiku lillele päev naeratab altkulmu äkki kiirte kaupa. Siis loodusel on inimese nägu. Eks vaata ise. Õhu, valguse ja viker närvid kingib sulle ainult su oma silmaeine süsimust. Ja õnnekõrgusega mõõdab ainult su süda. Elussügavust. Kust jalgtee kõrvale pöörab? Algab murumaa. Seal kasvab sirelipõõsas. Eks lillekene ka. Ja sügise tuul on karge ja sügise taevas ka. Tuul jahutavalt leb silmi, jahutab lillekega. Ja lillekene on ilus. Nii alandlik, ilusta ja sügise õhk on nii puhas. Ja puhas. Lillekega. Üksteisest pimesime mööda käime on kõigil ümber pingul, tõmmat kest. Me näeme nukke, varje, mitte inimest, kuid ometi me pole, mida näime. Ent vahel seisatale miski kõlas. Mis heliviis, mis kaunis sõnalait. Äkki kannad vilja sületäit? Meigin nagu raputas sind alast. Siis näeme virgutada salkiirte puhta, kui pilgu valgusesse saame maast. Sa polegi see tuules lendlev laast. Sai inimeseks saanud alltaide puhta. Ürgigatsuses, kui me süda põdes nüüd saanud tagasi, mis osa meist ei enam, võõristame teineteist kui ilu kaudu viivuks imetlenud tõde.