Tere, kallid raadiokuulajad, kell on kaks, läbis seitse, peaaegu kaheksa minutit. Algab raadio kahe lõunaaeg kella kahest neljani siin teiega, mina, Ingrid Peek ja mitte üksi, mul on igasugu toredaid külalisi, näiteks teises tunnis tulevad külla hinge pizznerja Einar Ellermaa, räägime nende raamatust Estonia inimesed 20 aastat peale laevahukku. 28. septembril, Cumbril saab siis 20 aastat sellest katastroofist ja hinge ja Einar käisid, uurisid, mis on vahepeal toimunud nende inimeste elus, kes siis pääsesid eluga, kellel keda mõjutas see sündmus väga-väga lähedalt. Ning muidugi saate lõpus tuleb külla Maarja Värv, kes räägib sellest, mis spordis põnevat. Aga esimeses tunnis on mul tõeline maiuspala. Mul on väga väga hea meel tervitada stuudios oma suurt lemmikut ja ma arvan, paljude Eesti inimeste väga suurt lemmikut. Näitlejad Jan Uuspõldu, tere. Jan. Nii tore, et sa tulid, aitäh. Algatuseks saate avapalaks, kõlas Lactioni Filterissil lugu tramm number 66, sinu. Noh, ütleme mõnes mõttes selline tähelennu algus, sellega sa ju areenile paiskusid, et kui sa praegu kuulad seda lugu, palju sellest möödas on üldse 20 aastat. Sellest on möödas, noh, ma arvan, et see oli VII Vapras see laul 96. aastal mingi 18 aastat. Päris palju, mida sa praegu kuulad, seda lugu, mis tunne tekib, on sama power sees, on rõõm kuulata. On küll ja ikka ikka rõõm voolata. Nagu selles mõttes naljakas kuulata, et seal ma tahan kuidagi selliste vanemate häält teha, kui ma asjale mingit pluusi, mehe häält, et päris päris hästi tuleb välja. Tore on kuulata nagu kuidas inimene püüab. Aga vahepeal laksu Filters, sinu bänd on ju ka nii-öelda taas ellu ärganud, et eelmine aasta päris palju andsite kontsertide, tänavugi esinesid. Oi, me pole üldse palju andnud. Ma just lugesin kuskilt tuu käisite siin seal ja kolmandas kohas veel ka eelmine aasta mingi väike minituur. Ongi, nii, et kolmandas kohas ei käinud. Et kaks kontserti oleme andnud peale seda pikka, pikka pikka pausi Me meid kutsuti augustibluusifestivalile, kui augustibluus tähistas oma kahekümnendat tegutsemisaastat. Ja sellepärast meid kutsuti, et me kunagi esinesime seal teisel või kolmandal augustibluusil ja me oleme väga tänulikud selle kutse üle. Võtsime ennast kokku, saime aegsete teada, et me oleme seal pealavaprogrammis, tegime aasta aega proove ja tuli fantastiline Kontsert välja, saime innustust sellest ja nii, et kohe aasta peale seda jälle lavale kannatada. Kui kähku jah, taas ja Guido Kangur kutsus meid sinna oma tuletornifestivalil ranna pungerjale, kus jällegi olin väga auväärses nimekirjas ansambliga kasekene ja, ja, ja issanda Mihkel Raua see ingliskeelne bänd, noh mister Loorents, ja just just just nii, et äärmiselt seal oli tore, seal on alati väga-väga hea publik, nii et noh, ühesõnaga, eks me nüüd ootame siis järgmist kutset. Igatahes me teeme, praegu on asi juba nii kaugele, et me teeme uusi laule juba aja. Lähe naudid sellist bänditegemise värki jälle? Oja, ja see on väga hea, seal on väga mõnus auru välja lasta, teatritegemisest jääb, noh, ütleme Paur sisse jääb auru sisse, midagi üht-teist ja pea, et bändis saalsele välja karjuda. Sa ütlesid, et seal oli väga mõnus publik, kas on vaesnikat, on õudselt vastik publik, et lähed nagu täiesti tuimad ja auravad mölised omavaheline jutt, joovad õlli, keegi üldse ei reageeri, sina näed vaeva, teed, teed oma kunstiteed oma loomingut laval ja publik. Ainult üks kord oli. See oli Londonis. Kui ma läksin ühte karaokebaari Jämed ei reageerinud absoluutselt, mina laulsin, lihtsalt jõid õlut edasi. Isegi aplodeerima mulle, mis see oli? Ammu-ammu? Siin Eestis on küll, niisugust asja pole. Soome laevadega Soome laevade peal ma ei olegi nagu üles astunud. Ja et ma olen nagu jäänud ilma sellest noh, selles mõttes elu on veel ees, et nüüd on võimalik. Ja karaoket teda kus iganes soovid, aga räägime hoopis sinu uuest monokomöödiast Brüsseli kapsas, mis nüüd üsna pea 10. oktoobril stardib ja ligi kuu aega tuuritad sellega ringi, et räägi natuke sellest tükist lähemalt, millest, millest see on? No meil oli kuidagi Rein pakuga, kes kirjutas selle tüki soov lahata natukene eestlast ja võib-olla ka eestlust. Ja siis Rein tuli väga hea mõte peale, et see võiks olla seesama naine, kes astus üles etenduses, miks mina? Et see naine on abiellunud brüsseli prantslasega rahvuselt Vallooniga, siis? Jaa, tuleb Chia lihtsalt kohtuda sõpradega ja räägib nendele, kui hea elu tal on, eks ole. Ja loomulikult tal on hea võimalus ju niimoodi eemaltvaataja pilguga vaadelda seda Eestit, et kui sa ise vaata, arva, käid kusagil, siis sa näed ka neid muutusi paremini, siis see brüsseli daam siis vaatab, seab meid ennast nagu mõnusasse kõverpeeglisse. Midagi hullu seal traagilist ei ole, natukene astuma konnasilmadele ka, mis komöödia see muidu on, kui konnasilmadele heast? Aga selle komöödia siis killud ja teksti on kirjutanud. Jah, Rein Pakk. Minu juhiste järgi. Niimoodi, et mina ikkagi räägin talle ära oma asjad ka, eks ole, enne kui ta hakkab kirjutama ja siis tema paneb kirja ja, ja ühesõnaga paneb nii-öelda loob sellele asjale alguse, keskpaiga ja lõpu, mida on tegelikult teatris väga vaja. Algust on vaja, eks ole, noh, keskpaika on ka vaja lõple ka ealised jäävad, jäävad vaatan, plats, sest mina ei oska ju lõpetada oma improvisatsioon, mitte kunagi ei oska. Kaua sa võiks järjest kuuma anda, näiteks oletame, et, et ei ole lõpulool, et improviseerid on algus, hakkab arenema ja siis ta võibki jääda arenemata. Tunde, no sõbrad on siin rääkinud, et minevikus on ikkagi, ütleme, nad on vahepeal ära käinud ja siis tulevad tagasi, vaatad ikka, Uuspõld jaurab edasi. Õnneks need ajad on möödas, kutsuti siis improvisatsiooni ja asi oli tubateater. Tegin ülesastumisi sõpradele keegi köögis just nimelt köögis ja, ja nii nad toimuksid. Jah, eks need köögietendused tavaliselt ongi kõige kõige sellised teravmeelsemad ja teises suhtes ka kõige nürimad, eks võib-olla hommikul vastu kella kaheksat, nagu enam nii hästi kildu ei tooda. Aga jah, ühesõnaga ja siis brüsseli kapsaga noh ongi ongi, ongi, ongi selline asi, et. Ta noh algul me tahtsime kuidagi rääkida sellest, et vaata, hästi lihtne on, ütleme näiteks, ma ei tea, hästi lihtne on süüdistada kedagi, ma ei tea mingit valitsust või poliitikuid, eks ole, aga aga Mul algselt kuidagi oli soov nagu rääkida, et aga, aga mis me ise siis rahvana, et kas me, kas me siis nagu äkki me räägime ikkagi iseendast kui poliitikute peale näpuga näitama, et äkki on nii, aga noh, ma ütlen, ma ei süüvi seal poliitikasse absoluutselt. See tükk on apoliitiline, aga see tõukus natukene sellest, et tahaks eesti rahvale natukene peeglit näidata iseendale, mina ise endale kaasa arvatud. Jah, vanasti oli selleks peegelduks punktiks võib-olla Moskva, nüüd Brüssel, eks. Päris lahe, aga kuidas ma vaatasin, et etendused osad on juba välja müüdud, et kas andunud fännid, et nad lähevad nii-öelda kindla peale välja? No ma usun kindlasti, et mul on juba juba kindlasti välja kujunenud teatripublik, kes kes ei taha ühtegi seda monoetendust vahele jätta, et ta, noh, ma usun ta, Eesti täiesti mõistlik. Ma olen ise ka mõne asja fan, mida ma mida ma väga vahele ei taha jätta nagu näiteks mile. Noh ma ei ole näiteks ühtegi indeksi plaati vahele jätnud, näha, kuulanud, eks ole, et noh, ma kujutan ette, kui ma oleks ta kaasaegne olnud, ma oleks oodanud, millal järgmine tuleb, et noh, ma usun, et mul on kindlasti praegu ka selline välja kujunenud publik, kes kes ootab seda, et millal ma siis järgmise nagu etteastega või väljaütlemisega lagedale tuleb. Jah, ma arvan, kindlasti on sihuke publik, kes ootab just sinul neid Munudit just selliste sinu soolokomöödiat, eksju ja siis on ka need, kes käivad, vaatavad tükke, kus sa mängid koos teiste näitlejatega, et draamas või suvel oli Piret Kalda ka teile, eksju, koos nii-öelda stereokomöödia. Tähendab ja kuidas see läks? Rääki menukas. Ja aja selleks väga-väga hästi, me rääkisime suhteliselt niisugusel teemal, mida noh, nüüd kokkuvõtte seal kahe vaate sellise tükiga päris riskantne, aga nagu armastus, eks ole, aga aga ei, ei osutunud väga lihtsaks ülesandeks. Aga samas noh, ta on ikkagi niisugune noh, et no ta ju ütleme niimoodi, et ta ei ole sellega Rein kirjutas, et ta ütles, et noh, et väga raske on hakata kirjutama draamatüki teemaks sees armastus. Aga ta sai hakkama väga hästi sellega. Räägime vahepeal armastusest ka muusika vastu, et olete valinud välja mõned muusikapalad, et mis, mida võiks kuulata esimesena. No ma valisin sealt ja üht-teist nagu. Nagu Ma arvan, et see tei Rubek fantastiline džässmuusik kus on eriliselt tõmbav kütkestav meloodia, rütm ja minu mälu järgi, ta on kunagi ka Tallinnas käinud, kui mind meid veel olemas ei olnud. Meenutame neid kauneid aegu, kui kõnnid veel, oleme meid veel olemas, ei olnud. See oli Jeff Rubek ei pruugi, vaatasin juba järgmist lugu, tsehh diagonaalis teid, Lubek Teit Faiv Jan Uuspõllu valitud lugu. Jan räägime nalja tegemisest, sest et noh, mina õudselt armastan huumorit, ma üritan ka kogu aeg kildu rebida. Ise naeran ka, olen oma parim publikum. Põhiline peaaegu täiesti ise, naerab. No ja jah, aga kuidas siis teised naerma saada, et mis, mis on see naljategemise võti, mis teeb nalja, nalja? Mina seda teoreetiliselt niimoodi väga öelda ei oska. Mina lihtsalt kuidagi lähen Eesti ette ja millegipärast ma tunnen, et peaks naljakas olema. Ja noh, lihtsalt nagu on sattunud sattunud niiviisi, eks ole. Mul on, mul on, ütleme nagu selliseid a, kui ma nüüd oma sellist see, mis minu arvates on naljakas, kui ma seda sõnadesse pane, see nüüd alati ei pruugi olla olla naljakas au, siis on mõned inimesed, kes nagu aru saavad, et näiteks nagu Rein ta saab aru, et kus see nali seal on ja siis tema suudab sellega nii-öelda nagu Normaalse inimese keelde tõlkida, eks ole. Et see on ka siis inimesele ka naljakas, eks ole. Et ta. Milles nali seisneb, kuidas see täpselt on? Ma, ma ei oska seda niimoodi, pigem hoiduksin sellisest sellisest analüüsist, et mis ta nüüd täpselt on, eks ole? Palju sa ise huumorit jälgid või vaatate komöödiaid, jälgides tändapi, on sul mingid oma lemmiktegelased, keda sa naudid? Mulle on igal juhul Baskin mulle huumorimaailmast lemmiktegelane. Igal juhul Sulev Nõmmik oma filmidega ja kärna Arniga. Kivirähki juur igal juhul on on ka mu lemmikud. Välismaalt Kedama. Keda ma vaatan ja kellelt ma õpin, on neli izard? Täitsa kindlalt. Tema Tallinnas hulga ja käisin, käisin, kuidas meeldis mulle väga. Kuulsin väga vastakaid arvamusi, osad inimesed, võib-olla nad ei teadnud täpselt, mis Edizard on. Et mul baarsetavaid niimoodi see ei olnud üldse nii naljakas, samas teised lõhverdasid, nii et vähe pold. Ega ei pruukinud olla ja ma ei tea, minul oli, minule oli nagu küll naljakas mul oli, võib-olla seal on vaata ega, ega ongi vaja seda harjumust nagu ka, et sa oled harjunud selle artistiga, et kui esimest korda näed, võib-olla ei ole. Ma olin teda ikkagi vaadanud, ma olen temal enam-vähem kõik show'd ära vaadanud. Tiividiide pealt, aga ühte ma olen kant n ka ennem seda käinud vaatamas Londonis ja et teda teda, noh, ma nagu mõistan enam-vähem. Enam-vähem noh, kuidas, kuidas seal oodata, mida seal naerda. Teine, keda ma väga ootasin siia ta kahjuks seekord jõudnud. Rachel bränd ja tema on üks eriliselt huvitav mõtleja, niisugune. Tõesti nagu selline tema on võimeline vaata improviseerima niimoodi võtma kohe selle ühiskonna ette ja koe seal nagu noh, vead välja tooma kõik, vot, mis on viga. Nii äge võiks nagu oleks poliitikud ka kõik siukseid alles huumorit mällu. Tekib illusioon, et äkki siis saaks kõik korda. Tegelikult ilmselt ei saaks isegi tsirkust. Aga unustatakse ära, et leiba oleks ka vaja. Bränd on küll, Tal on nii terav see kuidagi see antenn, et noh, legendaarsed sellised sõud ja asjad, kus ta on käinud mingisuguse, mäletan üks nagu ülinaljakas asi oli, kus ta käis Ameerikas mingisuguse, ma ei tea, kas Fox News või noh, mingi eriti jabur selline peavoolu meedia mingisuguses tooks õhus või saates, kus ta tõmbas nagu need saatejuhid, kes olid hästi hästi noh, mitte kõige hiilgavama nutikusega tõmbas nagu niimoodi liistule, et noh, väga piinlik, et kanal, vaenakud telekanal, eks ju need meil muidugi pole sellest sooja külma. Et kui. Jah, ta oma intensiivsusega ja sellega ta ei anna, nagu mitte ühtegi hingamise ruumi ka vahepeal, kui kedagi paika panna, nagu kusjuures ta ei ole, temal on. Tal on tohutult tellist armastuse energiat sees, ta ei tee seda üldse, ta talle, ta ei ole arrogantsi. See ei ole seda ülbust tõsta, irvita kellelegi üle, ta toob kõik maa peale tagasi, pärast oma show'd. Tal on ka selline hea nina, ütleme just nimelt nendesamade ühiskondlike kitsaskohtade peale, et on sellise revolutsioonilise noh, minekuga, eks ju, et muudame, teeme, vaadake, see on valesti, inimesed, ärgake ülesnähte, nagu seda mängumis teiega mängitakse. Kuidas sul sellega on, et näiteks Sinuse viimane show, miks mina, mis oli sinu soolo stendab komöödiaetendus, mida sai näha ka tänavu komöödiafestivalil, kus noh, mulle väga meeldis see, aitäh selle õudselt kihvt šõu ja mulle meeldis väga, et seal oli sellist ka nagu naljadest nagu mitme kihilisust, et ühtepidi on nagu noh, laks, laks, laks, killud tulevad. Aga seal on ka sellist teravat ühiskondliku inimeste eksistentsiaalseid teemasid. Noh, kuidagi nagu mitmekihilisest oli rohkem, et ilmselt tuleb siis sinu enda sellisest pesemisest ja ma ei tea teadlikkuse suurenemisest või maailmavaate kuidagi avardumisest. Ei, no kindlasti, võib-olla ja noh, ütleme nagu selliste vaata siis, kui sa ei vihasta asjade peale siis siis sa oled võimeline neid noh, nii-öelda nagu arutlema, analüüsima ka erinevate nurkade alt ja tekib ka empaatiavõime Lihtsalt sa ei vihasta mingi kellegi peale, kes on eksinud, vaid üritan temast aru saada ja siis hakkad sellest huumorist aru saama, mis sellega kaasneb. Ja noh, loomulikult ma veel pean mainima, et Rein ega üksi ei suudaks seda mitmekeelsust elusees sinna nagu nagu, nagu luua. No ma muidugi mõni võib öelda, et mis sa alahindad, küll sa suudaksid, eks ole, aga noh, hetkel on nii, et koos Reinuga ikkagi, et Rein on see, kes annab, annab, annab sellele asjale naguniisuguse söödavuse, et ta, kui ma ise üksi lihtsalt lendaks lavale ilma Reinud ilmasele tekstita. Siis ta võib, võib, võib jääda toppama, ütleme seal mingisuguse emotsiooni taha lihtsalt, aga ei tohi liiga emotsionaalne olla, siis tuleb huumor välja. Ja loomulikult niisugune selle, miks mina puhul oli ka muidugi me kuu aega ärkama üles, miks ma hakkan jälle tegema neid asju, mida ma eile mõtlesin, et ma ei taha teha. Jälle avastan, et ma teen neid asju, eks ole, et noh, sellised sadomasohhistlik kalduvused meil on, eks ole. Ja nüüd ütleme, see brüsseli kapsas on ka, ta on midagi nagu sellist, et. Ma ei saa ilma Eestit, aga samas ma ei saa siin olla ka, eks ole, nagu Ma ei saa üldse olla. No mis meil see probleem siis on, et, et miks me siin nii armastame seda Eestit, aga siis mis me siit jalga laseme ja kus, kus me siis kus me üldse saame olla, kus see koht on, kus me eksisteerida saame? Püüame koos välja selgitada selle, seal. Aga kus see koht on, kas see koht on üldse reaalne, väline koht viisi, või on ikkagi tegemist nii-öelda sisemaailmasättimisega, et kuidas tekitada meelerahu, eks ju sa räägid ka sellest, et kui sa ei vihastaks, et sa suudad analüüsida, näha seda nalja, tuua seda nalja publikuni siis kui sind ei takits, takistada need emotsioonid, et need ei varjuta, need ei valitsuse üle, onju, et kuidas sa sellist sisemaailma korrastust teed, kuidas sa seda teadlikkust suurendad, kas sul on igapäevased praktikad, on sul mingid meeleharjutused? No. Mina kõige lihtsamini öeldes niimoodi, et ma päris tihti ärkan hommikuti üles, hakkan tegema kümmet asja korraga, mis mul on vaja täna ära teha, näiteks? See muudab mind närviliseks. No aga nüüd ma enam kui ma ärkan üles, hakkan neid tegema neid asju kümmet asja korraga siis ma üsna ruttu saan sellest viimasel ajal nüüd sabast kinni, istun lihtsalt maha. Natukene, kuidas ma ütlen, mõtlen või isegi mitte, ma ei mõtlevaid, kuulan südamega seda, neid tänase päeva rütmi, ehk siis mediteerin. Mul on väga lihtne, see, seal ei ole isegi väga palju vaja aega selleks 10 15 minutit. Siis see on nagu selline noh, nagu arvutil on vaja sellist, et need arvuti protsessoris need asjad, faili tuleb ritta seada, et asja saab järjest teha reaalselt. Neid ei saa kõike korraga teha. Et see nagu see, nagu aitab see tõmmata nagu liigsed emotsioonid maha ja ja siis oled võimeline nagu, nagu vaatama ka kõrvaltpilguga enda selle eluojale. Muudampa muudab nagu natukene kuulikindlamaks. Noh, ja loomulikult niisugune Noh, küsiksid, mis minu jaoks praegu on kõige tähtsamad kolm asja. Noh, ma ütleksin Toit, mis on puhas muusika ja hingeteadvus kogu lugu, hingeteadvus ja mida sa selle all silmas pead? See, et ma ei, ma ei pea nagu kurvastama sellepärast et mul kaob see kõik, mis mul on siin, eks ole. Et hing, hing on mul igavene, see, see, see, see on. See on nii väike. Et seda ei saa keegi kätte ja seda ei saa keegi ära rikkuda. Kui ma, kui ma, kui ma oskan seda harida õigesti. Aga tundub, et oskad, sa oled viimaste aastatega muutunud väga palju selliseks rahulikumaks, stabiilsemaks teadlikumaks, seda on näha igast Su olekust tegemistest, etendustest, sellist sügavust ja kuidagi, jah. Rahu on hästi palju juurde tulnud. See on kõik sellest, et sa teed neid asju, et sa reaalselt võtad aega ja tegeled iseenda nagu sisemaailmaga ka mitte aint ei haise väljas. Peab võtma peab võtma eriti praegu, mis alati, ütleme igal aastal, ma arvan, kõik inimesed on öelnud igal ajastul, praegusel ajal sa pead nagu ennast kokku võtma. Küsimus ongi selles, et kui ma tahan midagi selle maailma heaks teha noh, siis. Parim, mis ma saan teha, on iseennast korda teha. See on See see, see on, selle, selle kasutegur on lihtsalt kõige suurem. Et, et ei saa, ei ole võimalik, nagu mingit mind ümbritsevad kritiseerides. See ümbritsev kisub mind lihtsalt ka sellega kaasa. Ja siis ma võin ennast ära unustada, aga see on väga tähtis, ennast mitte ära unustada. Kuulame vahepeal muusikat, tšehh Pekinnadia on ootamas, järgmiseks, mis sa sellega loo kohta tahad rääkida? Ega midagi erilist, see on lihtsalt üks fantastiline instrumentalist. See Nadia on tegelikult üks india laul india naisvokaali pealton Jeff Beck. Selle vokaali puhtalt selle meloodia India veerand noodid ja kõik mänginud kitarriga maha. Fender strato kasteriga on see võimalik, kui sa väga täpselt mängid. Et kuulame seda väga ilusat meloodiat. Chef Pekinnadia õudselt õudselt mõnus lugu on, aitäh, tõid selle pekki ja aitäh teile tõesti, et selline mõnus nagu soe lõunama imbus siit eetris sisse, et et räägimegi natuke Indiast ka, et kuulajad kindlasti tahavad teada, et see on selline põnev teema, mis sinuga viimasel ajal kaasas on käinud. Et võib-olla alustaks sealt, et päris pikalt monoteatris Karl germesega koos seda tegite. Nüüd on see peatükk nii-öelda lõpule jõudnud lõite oma abikaasa Gerliga koos firma Brembrud Action. Vaatasin seda järgi sõna Bremm, millel on palju tähendusi, aga üks tähendus on ülev, armastus vist tšikidel on selline väljend nende keeles ja kultuuris, et kuidas te selleni jõudsite, meie kui perefirma nimi võiks olla ülev armastus. No Bremm on Indias seal usundites, tants väga-väga paljudes pühades nimedes ja selles spirituaalsus elus, seal koht satub väga tihti sõna Plemm otsa. Mis on sarmastas. Kuna mina pärast Indiat sain väga suure vaatenurga muutuse oma ülesastumistel monoetendustele. Ma hakkasin suhtuma publikusse teistmoodi, natukene natukene au paklikumalt. Siis noh, mulle tundus, et, et kogu kogu see kogu see tegevuse formuleering vajab natukene korrastamist. Et see sümboliseerib kuse Bremm Productions lihtsalt seda, et me tahame nagu Armastust jagada. Sa ütlesid suvel Jaanus Kullile õhtulehe intervjuus, et käisid Indias armastuse ülikoolis, et kas armastus päästab maailma, kuidas ta päästab selle? Ma usun küll, et ta päästaks sellepärast, et armastus iseenesest Noh, mis ta on, selleks, et armastus saaks väljenduda, on tarvis nagu suhet on tarvis armastuse, nii-öelda seda saatjat ja vastuvõtjat kahte on vaja nagu need selleks, et see armastus toimiks, ei piisa sellest, kui saatja lihtsalt ütleb, et ma armastan sind. Sa võid öelda, noh. Sul suu ei kulu ära, sa võid seda 100 korda öelda, tegemata midagi. Armastus ei hakka paraku siis tööle. Mis teha, ta ei piisa. Armastes töötab siis, kui ta on tegevuses ta, sa väljend ta väljendub ja hakkab elama tegevuse kaudu oma tõestan oma tegevusega kellelegi. Et ta et ma teda armastan, midagi ei ole teha. Lavinaksin. Ja siis saab ka vastuvõtt ja seal nagu tunda. No sellega kaasneb siis ka vastutus, et ta juttu ma saan tagasi võtta, alat? Ta. Ma võin sõna anda ja sõna võtta, noh, on küll, et meest sõnast, eks ole, aga, aga praktikas on, see ei toimi. Aga mingi tegu, see jätab juba palju tugevamad jäljed, nii et armastust, tegudes. Sellega kaasneb vastutus. Ja kui ma võtan endale vastutuse kellelegi millegi eest armastatu eest, kui ma jagan seda, siis ma saan sellega vastu. Nii et kui ma rohkem armastame, siis me vastutame rohkem. Ja ma usun, et see küll päästaks maailma. Sama on ka vabadusega, et me kõik tahame tohutult vabad olla, läänemaailmas on noh, elementaarne inimõigus olla vaba igal moel, eks ju, aga vastutus, mis kaasneb vabadusega selle vastutuse võtmisega. On juba problemaatilisem, et tegelikult väga ei taha võtta oma tegude ja sõnade eest vastutust, et tahaks lihtsalt olla vaba, paisata ennast ringi mööda maailma. Nojah, ma olen aru saanud, et ega's elu on ikka paradokse ei aru ei saa või neid lahti ei mõtesta, siis, siis ei leia ka üles üles sedasama vabaduse paradoksi. See on see hädavajalik, see on hädavajalik üles leida, et, et me liigume siin paradoksides midagi ei ole teha. Aga tagasi India juurde, et sina oled käinud Indias ja mina olen käinud Indias ja paljud inimesed on käinud Indias ja nad lähevad sinna veel. Jeesus oli Indias käinud ja noh, see on selline lõputu nimekiri ja loomulikult on inimesi, kes ei lähe sinna kunagi, nad ei tõsta oma jalga sellele õudsele, räpasele maale, kus on mingi tohutu virvarr ja keegi kõik on korrast ära ja nii edasi. Aga siiski ometi sinna minnakse ikka jälle minnakse ka tagasi. Et mis on see india võlu, mis on see, mis tõmbab meid sinna Indiasse kogu aeg? No see on kuidagi selline Ei oska öelda, lihtsalt mina tunnen, et kuidagi mul on seal väga lihtne ennast leida. Et ta Enda leidmine on, on, on, on kuidagi nagu väga oluline. Oluline asi, et ma tunnen, et ma olen teistele ka kasulikum, kui ma olen rohkem teadvusel iseenda suhtes. Aga kuidas seal lihtsam ennast leida on, kas seal ei ole seda Jan Uuspõlluuks olemise tegelaskuju taaka, sest siin on suli usuv minevik, kõik ju tegelikult kõik, aga mu üldistan, eks ju, aga paljud ikkagi teavad, Ta oli selline, siis ta tegi seda, oi, siis olid need pullid, värgid on ju, on näinud siin mingites etendustes asjades mida iganes, eks ju. Erinevates olekutes, kas Indias on see anonüümsuse võimalus või on see ikkagi sealne kultuurikeskkond? Ei, ma ei oska öelda, ma ei usu, et see nüüd segab mul siin iseenda leidmist, et ma nagu tuntud olen, siin-seal on ikkagi ikkagi nagu selline. Seal on väga palju niisuguseid filosoofiat mis, mis on väga vettpidav seal väga vettpidavad narratiivid, nii-öelda. Nad on. Noh, mingisugused mingisugused lood, mingid pühad lood, mingid asjad, need on nii poeetiliselt, need on nii hõrgud, et need lihtsalt seda klassikalist muusikat kuulad, need, millest nad laulavad. See poeesia, see, see kergus, keskkonnast kõrgemal olemine, see niisugune. Vot see kuidagi kasvatab mulle endale ka, justkui ma ei oska öelda nagu mingid tiivad, ma muutun nagu palju kergemaks seal. Et see raskemeelsus kaob ära ja minu meelest see lihtsalt see raskemeelsus ongi täiesti mõttetu, asjatu asjatu asi. Et meeled on niikuinii rasked, meil, need on nagu vajavad nagu teenendamist lihtsalt mõttetust, eks ole. Et, et seal nagu kuidagi kaob see see ära, et et, et need, need lood, mis seal Indias jutustatakse ja see filosoofia, mis seal käsitlust leiab, see on kuidagi. Need on tohutult keeruline, aga kui õnnestub leida keegi, kes suudab selle lihtsatesse sõnadesse panna, ümber seletada, siis inimene on õnnega koos lihtsalt ta, see, see, see on see, mis muudab selle elukäsitluse nagu, nagu lihtsamaks. Et tegelikult ei ole kõik nii keeruline, ei ole kõik. Sul on üks muusikapala, mis sa Indiast kaasa tõid kuulama seda. Ja kuulama, see on üks väga hea laulja. Tema, see ei olegi nüüd ta ei ole oma plaati veel välja andnudki üldse. Tom horvaat, kes elab Viinis ja käib ka tihti Indias, nii nagu mina. Ja tema nüüd laulab spirituaalset tekste põhiliselt mitte põhiliselt, vaid ainult. Ja miks ta mulle nii väga meeldib, on see, et tema, temal on kuidagi see spirituaalne teadvus, see kuidagi on kohe eriliselt kuulda tema laulus. Ja see on nüüd salvestus lihtsalt mingilt olengult. Et ma kvaliteedist vastutvusesse raadios kõlab, aga lihtsalt väike väike näide. Radoshaktid. Janne praegu tegeleda oma monokomöödiaga Brüsseli kapsas. Aga mis sul veel plaanis on, et kas aasta lõpus on veel midagi jõulutuur tulemas? Eriti huvitav on see, et järgmisel aastal lähed Londonisse, kus sa plaanid võtta kõnetehnika lavalise liikumise tunde, et kuhu kooli sa lähed ja miks sealt sa lähed. Sa oled ju nii hea näitleja, nii osav. Miks NSVL see Londoni asi, see, see ei ole üldse nii tähtis, nii et sellepärast, et ma ei lähe midagi nüüd õppima ja tulen tagasi. Nii, tegelikult käib hoopis nii näitlemina lihtsalt täiend, see on lihtsalt profülaktika mõttes, on vaja, tead nagu aparaat vajab õlitamist vahepeal. Et ma olen nii palju rääkinud nii mitu aastat mingi ühe asendi pealt ja see on mind hakanud segama. Mul on raske luua erinevaid tegelaskujusid, sellepärast et ma kogu aeg ikkagi mul lihaslihasmälu on nii salvestanud selle ühe kõneasendi, et mul tulevad kõik karakterid ühesuguseid lihtsalt välja. Aga ma tunnen, et ma olen võimeline rohkemaks, ma saaks mängida palju huvitavaid hulle tüüpe, et rohkem nalja saaks. Selleks on mul vaja nüüd see hääleaparaat ära lõdvestada lahti lasta, see võtab mõned kuud aega lihtsalt. Ja kui ma seal vedelen, vedelen seal Londonis, eks ole, nii kaua siis ma nagu ühtlasi võtan, siis saan liikumise tunde ka, eks ole. Et see on nii lihtne. Ta ongi, siin ei ole tegelikult midagi nii väga tähtsad asjad. Hea teada, hea teada, aga kuhu ja kuidas edasi, millest sa unistad, mis on need rollid meeste tahaks teha mis on sellised tulevikuvisioonid, ideed? Just loomingulises mõttes, mida sa tahaks publikuni tuua? Mul on väga-väga suur unistus midagi kuidagi jõuda ja noh, keegi ei tea seda ju mis, mis oli või kuidas see täpselt oli enne nelja kuningat meie muinasvabadus, eks ole. Et kuidas taks sealt mingi tegelasena üles astuda. Aga lihtsalt lihtsalt praegu otsingud käivad, et milline see tegelane on. Ja Askur alasega me siin töötame tegelikult juba päris kaua, aga me võtame asja rahulikult, me eriti rabeled. Et, et siis siis astume lavale sellega, kui me üles leiame, täpselt kese, kuidas see täpselt see kuju välja näeb. Muinasvaba eestlane. MuinasVaba eestlane, aga draamas sul on sealgi ju mitu etendust käimas, selliselt mõnusalt oled saanud ka selle rütmi kuidagi sünkima, et teid oma monotükke ja, ja oma prim production siia asju nüüd siit edasi on ju samal ajal draama ikkagi tiksub jõuliselt kogu aeg taustal, et mis seal draamas head on käsil. No draamas on uus tükk, on leke. Seesama hea katalaani näitekirjanik, kes kirjutas ka Kreenholmi meetodi, mis väikses saalis mängib ka kuuendat või seitsmendat hooaega. Ning siis loomulikult tükk, mis kunagi maha ei lähe Eesti Maardus. Ja sina ei kustutata repertuaaris sellepärast, et see on lihtsalt nii õige, see on tüvitekst. Kivirähk on pakku tabanud seni 12 hooaega ja, ja metsik ja teine tükk veel, kus ma aeg-ajalt üles astun, on rahauputus, mis tuli välja samal aastal, kui Eesti matus. Ka ei lähe maha. Nii et see on reikuuni poeg. Kuuni ei mäleta ta eesnime, kes selle rahauputuse kirjutas. Et kuni on ka pakku tabanud, kirjutas sellise tüki, mis ei lähe lihtsalt repertuaarist maa. Kunagi. Andrus Vaarik, kes lavastas selle raha obaduse, ütles, et tundub, et see ei lähe kunagi maha. Aga kas on mõni tegelaskuju traditsioonilisest teatrist mõned sellised suured legendaarsed tegelased, keda sa tahaksid mängida, aga pole veel õnnestunud. Kas sa üldse unistad sihukestest asjadest või sa ikkagi mõtled, tahaks ikkagi oma ideid realiseerida? No ma ei oska öelda, niisuguste unistes ta, seda ausalt öeldes mul ei tule pähe ja see on, see on niisugune keeruline küsimus siis kui võtad omale unistuste rolli, siis ühel hetkel on see käes ja siis vaatad, ah, ei olegi nii hea. Nii et parem. Aga Jan, kas sa elad praegu oma unistuste elu? Ja muidugi, see on ju parim see, mis sul on. Loe seda parimaks. Nii äge aitäh sulle, suur tänu, et sa tulid ja me tuleme kõik vaatama sinu monokomöödiat, Brüsseli kapsas, aitäh, Jan. Aitäh. Suur tänu sulle, jõudu.