Jätkame ka täna teemal, milleks on siis tähtsad riigitegelased, ametnikud ja nende portrateerimine, nende pildi peale saamine. Kaupo Kikkase. Eelmisel korral sa rääkisid põgusalt presidentidest, aga on ju ka veel teised ametikohad, valitsuse liikmed, riigikogulased ja muud tähtsad, mismoodi nende pildistamine käib ja mismoodi sünnivad ka siis sellised ametiportreede lihtsamad, kus ei ole võib-olla pärisest paraadportree. Siin me peame kindlasti ära lahutama, mis on Eesti ja mis on mõni suurriik nii rahva, arvu, traditsioonide kui ka rahaliste võimaluste poolest selles suhtes peab ütlema, et Eesti leiab siin väga lihtsat joont ei riigi kogulastest ega ka sisuliselt valitsusliikmetest tehakse ainult võib-olla mõni selline tarbeportree riigikogulaste tehakse lihtsalt nii-öelda seina taustal üks pilt, mis võimaldab selle inimese ära identifitseerimist, aga mingisugust sellisest tõsiseltvõetavast portreefotograaf, sest me me rääkida ei saa. Aga seda ei saa üldse ametnike puhul rääkida. Portreefotost on nagu nagu passipilt, et on jäädvustatud ainult pisut paremini. Tegelikult on sul õigus, et ma ütleks, et see on nagu maailmavaate küsimus, et peame küsima, et mis on selle pildi eesmärk, kui selle pildi eesmärgid on mingid kõrgemad jutustada mingit lugu tuua välja selle isiksuse omadusi, näidata seda justkui läbi kunstniku prisma siis kindlasti sellised nii-öelda passipildid või kuidas ma ütlen, ilusatud passipildid ei kõlba. Aga kui meil on sisuliselt tegu inimeste identifitseerimiseks tegelikult ju, et lihtsalt inimesed teaksid, see inimene siis sellisel juhul olgu see pilt milline tahes, kui ta lihtsalt on sealt pealt identifitseeritav. Nii et, et selles suhtes ma arvan, et seal veidikene selline maailmavaate küsimus. Kindlasti need inimesed ise on paljud huvitatud ennast näitama millegi muuna, kui lihtsalt ühena ühe koma kolmest miljonist inimesest, kellest on tehtud, et poisi kuskil seina ääres passipilt olenevalt siis kas, kas nendel on võimalik endal tellida selliseid portreefotosid või on nad mingite muude institutsioonide liikmed või, või osa mingist muust institutsioonist. Ja kuna tegelikult ma alguses ütlesin, et siin tuleb selgelt lahutada ära Eesti ja muu maailm, siis siis tegelikult Eestis ei ole ja üleüldse sellist portreepilditraditsiooni, et kui me võtame esimese Eesti ajal vaatame neid presidentide ja ka kabinetipilte ja need on väga kaunid, väärikat, suurepärase professionaalsusega teostatud ja näiteks kas või kui me võtame valitsuskabinet, Briti foto, vaatame, kuidas millimeetriga on need inimesed seal paika pandud. Siin võib nüüd öelda, et need on nagu rohkem tehnilised nüansid, kuivõrd mitte nii kunstiliselt nüansid, aga nagu ma olen alati öelnud, neid asju ei saa fotograafias täielikult lahutada, siis tegelikult. Ma arvan, et kui Eesti riik oleks oleks edasi kestnud, siis oleks ka tekkinud meil täiesti oma esteetiline pildikeel ja me oleksime pidanud normaalseks seda, et meie riigipäid kujutatakse läbi kunstniku silma. Tõepoolest, praegu on see, et, et küll on kombeks maalida nii riigikogu esimehest kui viska peaministrist kindlasti presidendist nii-öelda ametimaal. Aga ma arvan, et see võiks olla visuaalkultuuri osa ja võiks olla palju, palju rikkalikum. Loomulikult iga riik otsustab oma traditsioonid ja kombed ise, sest et tegelikult siin on tegu kultuurilooga. Aga näiteks kui me vaatame Inglismaad, mis on, eks ole, vana monarhia siis see on täiesti aukartust äratav ja tõesti väga-väga vinge, kuidas ja millise hoolikuse ja armastusega nad dokumenteerivad ja tellivad kunstikogu kuninglikust perekonnast, näiteks kui te lähete Londonis rahvusliku portreegaleriis siis teil on võimalik kogu aastasadade jooksul kõik need monarhid üle vaadata. Ja tõesti, mis on hästi huvitav, et nad alati proovivad selle tolle ajastu esteetikaga kaasas käia ja isegi ühe sammu esteetikas nagu ajastust ees liikuda, et tegelikult oleks põhjus ka 100 aasta pärast vaadata neid pilte mitte lihtsalt dokumendina, vaid oma ajastu suurepärast kunstiteostena siin kindlasti on riigid hästi erinevaid ja meil väikse tillukese riigina, millel puudub selline pikk kultuuritraditsioon, võrreldes mõne mõne vana monarhia ka kindlasti on täiesti erinevad lähenemised. Ma sain aru, et paraadportreesid meil väga palju lihtsatest ametnikest või mitte nii kõrge positsiooniga tegelastest ei ole Eestis. Seesama nii-öelda vahepealne ajastu, kus kogu see fotoesteetika trambiti põrmu ja alles jäi ainult selline teatud üks formaat Leninist alates kuni tänase päevani välja pildid ju kippusid nägema välja üsna ühesugused, mida nii-öelda süsteem ja režiim aktsepteerisid siis ka tõepoolest seesama paraadfotograafia võib-olla või poseeritud selline portree võib olla väga erinev. Ehk siis näiteks, kui ma toon näiteks siin võib-olla kaks sellist fotograafi ühe Sid eelmisest sajandist ja ühe täiesti tänapäevase, kes on mõlemad nii-öelda paraad, piltnikud, Arnold Newman ja plaat on, aga sealjuures on nad jäänud äärmiselt ausaks ja on seetõttu mõlemad saanud ka väga kõrget tunnustust. Plaat on, näiteks võitis oma sellise Putini tohutult jõulise portreega paar aastat tagasi maailma pressifoto portreekategooria pärast, mida ta seal istunud ise žüriis. Sellel pildil on ka täiesti pikk lugu taga. Ma ütleks, et kes teab konteksti, see võib sellest üsna lihtsa olemusega paraadportreesid väga palju välja lugeda. Mõnes mõttes sõna paraadportree justkui eeldab sellist teatud nagu kuidas, ma ütlen dogma, et see pilt peab olema selline plakatlik reklaamilik ja kuskile posti otsa riputatav. Aga nii Newman kui ka plaat on, on pildistanud neid paraadportreesid nii enda lõbuks, nii oma vaatenurgast kui olnud ka erinevate riigipeade palgad. Et see on minu meelest üks kõige huvitavam kombinatsioon, kus fotograaf kui portratist või kunstnik palgatakse näitama oma nägemust ja see nägemus siis juhuslikult võib sobituda ka nendesamade riigipeade nägemusega, aga ilmtingimata ei pea sobituma, et tõesti selle pressifotograaf ja siis võiks öelda kontrollitud pressifotograafia kõrval. Täiesti eraldi liin on siis selline poseeritud paraadportree, mis mõnes mõttes, kui vanasti, eks ole, olid sellised esindusmaalid ongi üle võtnud teatud mõttes selle positsiooni ja see maal on jäänud täiesti alles, aga see maal on seetõttu saanud oluliselt vabamad käed, et ta ei pea olema enam siin super realistlik kujutis, eks ju. Et mõnes mõttes on sellest mõlemad pooled võitnud, et ei ole niimoodi, et fotograafia oleksin maalipositsiooni kuidagi röövinud. Aga mis vahe on paraadportree-le tavalisel portreefoto? Siin ei olegi mingisugust selles mõttes käegakatsutavat vahet, et kuskil isegi sõna portreefoto on tegelikult üsnagi defineerimatu, nii et rääkimata, et keegi, keegi paraadportreefotot üritaks defineerida, aga ma arvan, et iga inimese peas on mingi kujutluspilt. Mida te selle sõnapaari all näeb? Aga ta ei pea olema nagu röntgenfotod, kõik on näha ja aru saada, ära tunda. Kindlasti mitte, et ma arvan, et ükski portreefoto tegelikult siin on nüüd jällegi väga meelevaldne seda tõlgendada, aga ma arvan, üksi portreefoto ei pea olema talt mingi bioloogiline dokument inimesest kui lihakehast, et tegelikult isegi seadusandlus teebki sellise nii-öelda passipildi ja portreefoto vahet. Passipilt on tõesti siis selline nii autentne kujutis, kui inimese identifitseerimise vajalik on ja kõik, mis sealt edasi läheb, võiks olla portreefotograafia alla juba käiv. Inglise keelest tuleneb selline väljend nagu suunatud objektiiv, kuna alati on ju keegi, kes selle objektiivi suunab, ehk siis kes vaatab läbi selle kaamera ja sellele pildile tuleb juurde alati tema reaalsus, tema kohalolek, eks ju. Nii et sisuliselt passipildid ongi tänaseks kolinud kapi, eks ju, et inimene läheb, astub b, seal ei ole mitte kedagi teist kohal keda käsitletakse täpselt samade reeglite järgi nagu kõiki teisi inimesi. Ja nüüd, kui me juba toome sinna sisse mingi muutuse, siis igal juhul on ka see fotograafi kohaloleku oluline ja, ja märgatav. Nii et tegelikult võib öelda, et sellisel puhul juba ongi tegu ka portreega kas nüüd paraadlik või mitte, paraadlik, kas on esindus või mitte esindusportree, see on juba täiesti iga inimese enda otsustada. Selge aitäh sulle tänaseks, Kaupo Kikkas.