Tänase fotokooli teemaks on maailma vägevad presidendid ja nende pildistamine. Kui lihtne see on. Ühele fotograafile jagas iga fotograaf pääseb presidendist klõpsu tegema. See on siis tänane teema. Stuudios on Kaupo Kikkas. Ilmselt võiks jaotada presidentidest tehtavad pildid kõigepealt kaheks, on sellised nii-öelda paraadlikud fotod, mis on siis mõeldud kõikvõimalikeks esinduslikeks vajadusteks ja siis on dokumentaalset fotot alustuseks räägikski nendest dokumentaalsetest fotodest, dokumentaasiatest, jäädvustustest, kuna tegelikult võib ka need jaotada sind veel omakorda kaheks. Selleks, et üldse selle asja nii-öelda tuumani jõuda, võiks vaadata kõigepealt tagasi suurte kurjade liidrite poole eelmise sajandi esimesest poolest. Ja kes muu kui ikka Adolf Hitler oli see, kes oskas ära tabada väga paljusid inimhinge keemiaid esimesena ja nii oskas ta panna foto ja filmi oma propagandamasina ülivõimsas teenistusse. Ja tegelikult ka Adolf Hitleri puhul me saame rääkida kahest inimesest, kes on tema nii-öelda ihufotograafid, ihu, Filmugraafid, esimene nendest oleks Hugo jääger, kes oli fotograaf, kes asus Hitlerit jäädvustama juba tema valimispropagandast peale. Ja miks tegelikult on see kultuurilooliselt väga huvitav on see, et esiteks jääger kasutas värvifilmi, mis oli tollel ajal väga-väga haruldane ja tegelikult, kui me täna näeme neid tema pilt, et siis ei ole midagi salata, need on väga erilised. Et me selliste propagandistlik piltide kõrval näeme väga palju väga isiklikke fotosid, momente, kus on klaasid käes, mida kuskil õhtusöögilaua taga tõstetakse, kus selline kurikarismaatiline liider on ühtäkki rohkem inimene, kui ta võib-olla tavapäraselt meile tundub ja paistab, et tegelikult sealt sai see kõik alguse ja teine nimi, kes omab selles Hitleri propagandamasinas tohutu tähtsustanud leni, refens ta, tema on tegelikult palju kuulsam, kuivõrd ta oli eelkõige filmirežissöör aga ka fotograaf. Nii et kes juhtub vaatama tagant Järgi, nende kunstnike, ma julgeks öelda loomingut, sest et kuigi jääger oli omad taustalt üsna lihtne mees ja, ja võib-olla ta tabas ära, et see Hitleri järgimine ja jälgimine annab talle suure karjäärivõimaluse siis sellegipoolest tegelikult tema oskus ja julgus kasutada värvilist meediumit tollel ajal annab meile täna tagasi vaata ikkagi kultuurilooliselt väga huvitava ja ka väga kunstiliste piltide näol. Kindlasti me eelkõige neid pilte vaadates ikkagi näeme, tahame näha seda aega ja seda kultuurilist konteksti meid niivõrd fotograafiline väärtus, väärtuse puudumine loomulikult ei puuduta. Aga tuleme, liigume siit edasi, sest et teatavasti kõik liidrid tegid ju sellest omad järeldused, mida nad nägid. Kuidas on võimalik panna terve rahvas oma pilli järgi tantsima, kui sa vaid saad nad oma meelevalda siis hüpates nagu tänasesse päeva siis sellised pressifotograafid, kes on riigipeade teenistuses, on saanud päris tavaliseks, võib-olla sellelsamal, neljakümnendatel aastatel või ka ka natuke varem, natuke hiljem omas paraadportree kindlasti teatud mõttes suuremat kaalu, suuremat tähtsust. Kuna maailm ei olnud nii üleküllastunud üleüldse visuaalideste piltidest siis tänaseks tegelikult on selline väga paraatlik portree saanud pigem justkui selliseks võimu halvaks sümboliks. Ehk siis, kui me näeme sellise ilusti valgustatud uhkena istuma või seisvana mõnda maailma-liidrit siis pigem inimestel tekib see nii-öelda võimu ja vaimu lahususe tunne, et jällegi tema istub oma oma kristallpalees, eks ole, vaatab nii-öelda maailma peale ülevalt alla. Et tegelikult tänasel hetkel on selline pressilik käsitlus fotodele saanud isegi propagandatööstuses palju tähtsamaks. Ehk presidendid tahavad ennast näidata pigem samasuguse inimesena nagu sina ja mina mitte niivõrd eristada ennast ja tõsta ennast kuskile kõrgele teisele positsioonile ja näidata ja väljendada oma võimu. Nii et selles suhtes on praegu visuaalses mõttes väga huvitav ajajärk. Kui me vaatame Ameerika Ühendriikide presidente, kellel muideks on kombeks Nendel on alati oma ihufotograaf juba viimased 50 aastat, siis see on ka arenenud, nii et tänaseks viimastel presidentidesse on juba terve oma ihufotograafide tiim, keda siis juhib nii-öelda üks tõeline usaldusisik, kes muideks on presidendi enese poolt majja kaasatoodav inimene, ehk siis see tähendab seda, et seda võib nimetada poolenisti poliitiliseks ametikohaks. Ehk siis kui toimub vabariiklaste demokraatide vahel nii-öelda vahetus president tuleb ühest või teisest parteist, siis ka fotograaf tuleb temaga tema enda parteist kaasa, mitte ei jää seesama, olgugi et võib-olla ta oli väga-väga hea fotograaf, sellise suure riigi suure liidri läheduses peavad olema täielikult tema usaldusisikud ja nii võib öelda, et ongi see fotograafi ametikoht ka peaaegu et poliitiline vastukaaluks selle võib tuua siia hoopis teistsuguseks liitumise, mille on valinud Venemaa liidrid. Nimelt nii presidendil kui peaministril on seal oma ihufotograafide tiim, kes koosneb kaunitest noortest naistest ja nii näiteks siis Medvedjevi fotoga, Rafa on endine, Miss Moskva internetis on ka päris palju selle üle nalja visatud, kuidas ta portfoolio koosnes nii-öelda oma kassipiltidest ja laua peal seisnud kringlist, kui ta valiti niisiis presidendi või peaministri fotograafiks sellele on jällegi hoopis teistsugune sotsiaalne, selline roll, et arvatavasti on seal kuskil veel fotograafe, kes neid pilte teevad, mida vaja on, aga tegelikult kuivõrd meedia on suhteliselt kontrollitud, siis nad ei pea väga muretsema, sellepärast et meedias ilmuksid neid kuidagi väga halvasti, näitavad pildid. Ja nendest fotograafidest on saanud hoopis sellised sotsiaalsed seltsidaamid. Siin mulle meenub kadunud Liibüa liider Muammar Gaddafi, kellel olid siis sellised uhketes sõjaväeliste mundrites perfektsete kehadega, naisturvanaised või naissaatjad alati, kellel oli selgelt hoopiski selline sotsiaalne roll ja ütleme siis tema kui isiksuse, nagu kuidas ma ütlen, selline mingisugused Pilti paigutamise roll, palju enam, kui siis nende reaalne vajadus, reaalne turvamise oskus, täpselt samamoodi on ka siis Venemaa liidritel nende kaunista oma tsoon naisfotograafidega, kes on kõik modelli mõõtmetega ja, ja mõned neist ka modellid olnud. Kui me vaatame nüüd siia Eestimaapinnale, siis ma arvan, et nii nagu eestlased on alati olnud hästi mõistlikud kõikides oma otsustes nii on ka Eesti võimupildistamine olnud pigem mõistlik ja pragmaatiline ja olen ka ise erinevaid võimul olevaid inimesi pildistanud. Ja ma arvan, et eelkõige on see selline usaldusväärsus ja mis mulle väga meeldib alati teatud aususe komponent, ehk siis loomulikult, kui sinu tellijaks on seesama, olgu see siis peaminister, president, kes iganes, siis loomulikult sa ei ole oma fotograafilises keeles ju täiesti vaba, ehk siis oleks endale valetada, et mina teen ikka täpselt sellist pilti, nagu ma tahan ja mind ei huvita, mida mu klient sellest arvab. Ehk siis, kui sa oled võimu teenistuses, siis on selge see, et sa töötad mingi eesmärgi nimel, mis peab rahuldama su klienti. Loomulikult peame selgelt lahus hoidma valimisplakatid, mis on küll olnud sellised väga propagandistlikud nii oma pildikeele kui ka loomulikult selle nii-öelda lause valimislubaduste poole pealt, aga jätame need kõrvale, räägime lihtsalt võimuparteidest. Siis ma arvan, et siin on Eesti üsnagi aus ja meeldiv oma kommunikatsioonis. Nagu kui tulevad kõrged riigipead siia, siis, kui palju lastakse fotograafe neile lähedale ja üldse neid pildistama ja kas siin on ka piiret, keda lastakse? Loomulikult, siin on väga konkreetsed piirid erinevatel põhjustel. Esiteks kindlasti seesama turvalisus, eks ju, et suurtele riigipeadele ei pea saama iga mees oma suure objektiiviga väga lähedale minna. Teine küsimus on ka seesama aususe moment, et need pressifotograafid, nemad tahavad olla 100 protsenti aus, nende ei maksa palka ise president ega tema ega kellelegi mingi riigikantselei vaid nemad tahavad anda edasi sellist ausat sõnumit. Aga samas jällegi ausus on väga suhteline, ehk siis, kui sulle antakse võimalus nii-öelda olla aus, siis me oleme väga palju näinud selliseid silmapilgutus pealt tehtud koperdamise pealt tehtud, kohmetult tehtud kuidagi lahtise püksilukuga, halvasti istuva pintsakuga. Me oleme väga palju näinud pressis ka selliseid pilte, mida ükski inimene endast kunagi näha ei tahaks. Nii et tegelikult iga president ja õigemini sellega ei tegele tema, vaid sellega tegelevad tema töötajad, tema kantselei töötajad hoolitsevad selle eest. Selliseid pilte tuleks nii vähe kui võimalik. Ehk siis ikkagi ma ei ütleks, et see nüüd on meedia suukordistamine, aga loomulikult luuakse väga konkreetsed hetked, kus see pildistamise luba antakse ja hoolitsetakse, et see inimene näeb sellel hetkel võimalikult mõistlik välja ja oleks võimalikult vähe võimalusi siis teha selliseid nii öelda koledaid pilte, millega võib-olla see inimene rahul ei oleks. Siin ongi nüüd erand, et kui sa oled tõesti presidendi fotograaf, siis näiteks Ameerika Ühendriikide presidendid eesti visiitide ajal on alati selleks täiesti spetsiaalne inimene kes tõmbab maha valge teibiga nii-öelda joone, sinna taha lähevad kõik fotograafid, videograafid välja arvatud siis ainult delegatsiooniga koosliik ihufotograaf, kes võib absoluutselt igal ajal igal pool pildistada, noh, loomulikult teatud jutuajamiste juures ta kindlasti väljub ruumist ja nii edasi, aga temal on siis teatud vabadus ja õigus pildistada, mida vaid ja mis on hästi huvitav siis kindlasti ikkagi seda, mida avaldatakse, seal on filter peal ja seda piiratakse. Aga näiteks USA presidentide fotograafide puhul on selline seadus, et tegelikult nad jätavad kõik pildid alles. Pole tähtis, kas tegu on ilusa või koleda pildiga, tähtis on, see pildid jäävad alles ajaloo tarbeks. Sisuliselt on kuskil väga mitmed koopiad nii digitaalselt kui kui ka paberkoopiad kõikidest nendest piltidest, mida soovitakse alles hoida ajaloo ja kultuuriloolise väärtuse säilitamiseks. Võib-olla ei olegi need pildid alati nii propagandistlikud, aga see fotograaf saab jutustada oma lugu ja oma sellist käsitlust sellest samast presidendist ja tema tegudest ja visiitidest ja kohtumistest kõikide teiste maailma tähtsatega. Aga need pildid tulevad siis päevavalgele alles mitme kümned aastad hiljem. Seda ei tea me kunagi, seda ei tea me kunagi, mida keegi kuskil filtreerib. Tahaks küll uskuda, et need pildid ei ole ainult propagandistlikud aga kui nüüd otsida mõne ametliku fotograafi või siis nii-öelda riigipea palgal oleva fotograafi arhiividest pilte, mis näitaksid seda riigipead võimalikult halvas valguses, siis see on päris kindel, et ükski riigipea oma võimuloleku ajal neid pilte tõepoolest avalikkuse ette laskma ei ole huvitatud. Aitäh Kaupo Kikkas tänaseks.