Tänaseks teemaks on midagi täiesti ulmelist ja minu jaoks vähemalt aga need, kes fotograafiast midagi rohkem jagavad, ma arvan, nendele see võib olla nii ulme, ei tundu Solargraafia kokku kõigest, mis asi see selline on ja kuidas selle abil pilte tehakse ja millised need pildid välja näevad. Sul on rass ja Eestis seda tuli Laiema teadvuse ette tõesti alles sellel suvel, kui fotomuuseumi galeriis oli Christian Saksa näitus päike purgis. Ja nii naljakas kui see ka ei ole, isegi seesama nimi Solar saatja eesti keeles on üsna selline äbarik sõna, mida isegi ei ole kuskil üheski raamatuski sees, sest et tegu on oma olemuselt väga arhailise ja väga lihtsa pildistamise protsessiga, aga reaalsuses harrastatakse seda tegelikult alles paarkümmend viimast aastat. Ja kui ma nüüd püüan seda protsessi natuke kirjeldada, siis siin on kaks võtmesõna. Esimene võtmesõna on kaamera ops, Kuura ehk pimekamber. Me peame teadma, mis juhtub, kui me võtame ühe musta karbi ja torkame sinna sisse pisikese augu siis me peame uskuma seda, mida Leonardo da Vinci tegelikult juba Vana-Kreeka filosoof. Aristoteles tõdes, et kui me karbi ükspuha kui suure, see võib olla ka majasuurune karp võtame täiesti pimeda torkame sinna augu, siis selle karbi sisse seina peale projetseerub tagurpidi ja peegelpildis sama kujutis, mis on teisel pool seda auku. Ja kus see kõigepealt kasutust leidis. Kõigepealt leidis kasutust maalikunstnikel, kes tahtsid maalida täpselt järgi mingisugust maastikku. Nii et nad tegid pimekambri, olid täiesti kaasaskantavat pimekambrit, sõideti hobusega kuhugi loodusesse, pandi see pimekamber üles mind ise sinna sisse ja keeratise pisikene auguke Vene nagu objektiiv mingi teatud maastikuvaate poole ja niimoodi tekkis siis sinna kambri seina peale täpne kujutis lihtsalt maaliti kive joonistati sedasama kujutise üle, tegelikult seesama kaamera obs, Kuura ongi kogu fotograafia alus, ehk siis Meil tekib kuskilt valguskiiri koondavast august valguse läbimisel mingi kujutis. Nii et seesama teadmine sai üldse aluseks. Niib seda Kersaid oma esimesi fotokaameraid kunagi teha, kui nad sinna augu ette panid, lisaks siis veel ka läätsed, millest siis hiljem sai objektiiv. Aga tulles nüüd tagasi selle pimekambri juurde, siis kui me võtame ühe hästi tillukese musta karbi torkame sinna sisse tillukese augu ja paneme sinna kambri sisse fotopaberi siis meil tekib oma pimekamber koos fotopaberiga ja vot sellist asja kutsutakse pinn õul ehk nõelaaugu kaamera. Näiteks USAs on üks selline liikumine, kes kasutavad Pinhul kaamerataks vanu pisikesi filmipurk. Mäletate kõik, kes on kunagi fotokas filmi pannud, siis filmid osad olid valgetes Kosaleid mustades purkides, sinna sisse pannakse pisikene kaares fotopaberi lehekene torgatakse imetillukene auk. Muideks, sellest augu torkamisest võime veel pärast natuke pikemalt rääkida, kuna see auk kõik muutub ja objektiiviks siis selle augu suurus täpsus on väga, väga oluline selle kujutise nii-öelda tekkimisel. Ja nad paigutasid neid samu pisikseid filmipurk ikka igale poole pildistama, kus pildistamine oli keelatud, ehk siis näiteks mingisuguste sõjaväerajatiste vahepeal, kui oli terrorioht, oli ka Times Query pildistamine keelatud sinna, ühesõnaga kõikvõimalikesse paikadesse viskasid lihtsalt need filmid nurka, kus pildistamine oli keelatud. Ja nüüd sellest fotopaberitundlikkusest sõltub see, kui kaua see auk peaks lahti olema, et see kujutis sinna tekib, südamed lihtsalt tuleb katsetada või õigupoolest tuleb teada, kui kaua see aparaat siis pildistada võib. Ja kui me mõtleme korraks tagasi 100 aastat vanade piltide juurde, kus oli näha, kuidas fotograaf pildistas, ta pea oli seal selle musta kanga all ja ta võttis korraks objektiivi eest luugi ära, hoidis seda paar sekundit eest ära ja pani siis tagasi. Tegelikult esimesed säritused olid ju mitukümmend minutit pikad, siis tegelikult seesama Solargraafia on, ei ole midagi muud kui täpselt seesama fotoprotsessi alguse juurde tagasipöördumine. Aga trikk seisneb selles, et sa võtad niivõrd vähe tundliku fotopaberi mis võimaldab sul pildistada, ehk siis säriajad muuta päevade, nädalate ja kuudepikkuseks. Ja Christian saksa näitusel olid tõesti väljas väga vahvad Solargraafid, kus me näeme, kuidas sisuliselt ka ootilisus, mis tegelikult tekkib nende kuudepikkuste säritustega ja kord, mis on päeva ja öö vahetumine, ehk siis päikese teekond üle taeva, millest, mis on vältimatu, moodustavad kokku, kui ma ütleks täiesti uue kunstilise terviku ja mis mõnede piltide puhul oli veel eriti võluv, siis tekkis sinna veel üks loodusjõud, lisaks, kui see kaamera ehk siis purk on kuskile posti külge kinnitatud näiteks 35-ks kuuks siis loomulikult niiskuse tempera tuuride vahetamise mõjul hakkab seal purgi sees lausa tekkima oma elu. Ehk siis fotopaber võib hakata näiteks hallitama või selle hakata elama mingisugused väiksed seened või näiteks äkiline külm niiskusele otsa, sinna tekivad jääkristallid ja ka kõik need muutuvad pildi osaks. Nii et ma ütleks, et siin tekivad niivõrd palju erinevaid dimensioone. Kuidas see kunstiteos sünnib, on inimese poolt kontrollitavad inimese poolt alustatavad protsessid täiesti kontrollimatult protsessid, poolenisti kontrollitavad protsessid ja nüüd ka isegi see, kuhu poole sa selle purgisuunad, kuhu poole sa selle purgiaugu suunad tegelikult justkui on sinu kompositsioon, ehk siis tegelikult sa saad selle kompositsiooni ja enam-vähem ise paika panna, aga samas sa ju ei näe mitte midagi täpselt see ainult seda aimata, kuidas pilt jääb. Nii et siin on siia jääb hästi palju sellist mängulist juhuslikust sisse. Ja mis siis juhtub, kui see purk, kui need kuus kuud seal posti otsas seisnud, nüüd fotograaf sulgeb selle nõelaaugu, paneb sinna pisikese teibi tüki, et viib selle purgi endale koju, kui teil ei ole aega, siis ta võib näiteks jätta selle purgi endale paariks kuuks keldrisse, kui ta tahab. Mitte midagi ei juhtu, sest et see kamber muutusi uuesti pimedaks ja enam edasi mingit ekspositsiooni ei toimu. Ja nüüd ühel hetkel, kui tal on parasjagu aega ja isu, võtab ta sealt seest selle fotopaberitüki välja. Ja mis on selle protsessi juures erilist veel on see, et see ekspositsioon ehk säritus ehk valguse mõju paberile on pidurdamatu. Nii et kui ma võtan selle paberi välja valges toas, panen ta lambi alla, siis on minutite küsimus, et ma hoian käes täiesti musta paberilehte. Ehk siis see säritus jätkus ja pilt kadus seoses selle valgusega, mis sinna paberile jõudis. Võid ju ette kujutada, kui sul on torgatud imetillukene nõelaotsa suurune auk, kui palju tuleb sealt valgust sellele paberile või kui sa hoiad seda paberit lambi all käes, kui palju siis sellele paberile valgust langeb. Nii et valgus annab sulle Solar graafi ja valgus võtab sult Solar Grafi ehk siis mitte mingit kinnitamise võimalus selle pildil ei ole. Ja seetõttu ongi Solarigraafia nii uus protsess, et see pilt on võimalik jäädvustada lõplikult ainult skänneri abiga. Ehk siis sa võtad selle oma Solar fraasi, võtad selle oma oma fotopaberile tekkinud negatiivi pistad selle skännerisse ja nii-öelda hävitad selle pildi skänneri valgusega ja vastutasuks saad sa sellest skaneeritud kujutise. Sest skänneri valgus on niivõrd hele, tegelikult ta valgustab ja rikub selle pildi ära, aga ennem kui ta selle pildi on täielikult ära rikkunud, on sul juba skaneeritud tulemus käes. Negatiivne ma endale ei saa. Negatiiv võib sulle sümboolse väärtusega alles jääda, aga see kujutis ei ole seal mitte kunagi enam seesama, kuna sa oled seda juba valgusega kahjustanud. Ja nüüd sa võtad selle oma arvutisse saadud kujutise lahti pöörata lihtsalt positiivi ja sul ongi omaenda esimene Solar draw tehtud. Nii et see protsess, kui selline on maksimaalselt lihtne, ehk siis ta on fotograafia tõeline algupärand. Kui oleks osatud sellest nii-öelda ilma kinnitamata kujutisest kunagi teha mingisugune jääv jäädvustus, siis võiks olla see Solar Šafia isegi vanem kui fotograafia, sest meil ei ole ju vaja objektiivi. Aga trikk, kuidas see materjal ära kinnitada, see trikk on, on tegelikult fotograafiaprotsessis olnud ju määrav. Ja Solargraafia puhul seda üldse ei olegi, nii et tegelikult harrastamiseks maksimaalselt lihtne purgitäie õlut ära võtate ühe väga terava pisikese nõela torkate sinna augu sisse lõikate purgikaane maha ülevalt panete sinna sisse ühe täiesti tavalise tüki fotopaberit tõmbate teibiga, selle purgikaane kinni ja teil on oma fotokaamera, millega teil on võimalik jäädvustada Solargraaf. Aga kui kaua ma nüüd pean seda hoidma, segaseid pilte? See on kunstniku otsus, nii et kunstnik võib panna selle kaamera välja, võib mõneks nädalaks, ta saab juba sellega mingi kujutisega, aitäh. Kui sa paned oma selle kaamera välja vaid mõneks tunniks, siis sa saad lihtsalt tühja fotopaberi, kuna selle aja jooksul ei ole sinna jõudnud veel mitte midagi eksponeeruda. Sa võid ka proovida teha suurema augu, sellisel juhul näiteks toimub ekspositsioon palju kiiremini, aga kujutis on palju udusem. Kuna auk on liiga suur, siis ei koondu valguskiired vähemalt kujutiseks ja sulle tulevad lihtsalt mingid abstraktsed laigud sinna paberile. Aga võid ka proovida panna terveks aastaks, siis on oht jällegi selles, et aasta jooksul jõuab sinna juba nii palju valgust sisse. Et sul on sisuliselt must fotopaber, kui nad on juba seal kaamera sees üle valgustanud. Nii et iga Solar, Grafi autor kindlasti võib ise otsustada, kui kauaks ta selle purgi kuhugile posti otsa või, või kuhu iganes ta selle riputada kavatseb. See on üks protsess, mille seal hästi palju mängulisust, hästi palju vabadust. Ja kui me arvestame kõiki neid komponente ja vormistame lõpuks ka oma töö ilusti ära, nagu Kristjan Saks tegi, siis meil on valminud üks tõeliselt põnev selline abstraktsioon. Samas Meil on seal olemas mingid elemendid, mis viitavad ikkagi mingitele kindlatele paralleele tõmmata vatele objektidele, näiteks üks Solar rahwelli Christian saksa näitusel selline täiesti fotot konkreetset tavapärast Pinhol fotot meenutab pilt majadest, lihtsalt ainukene erinevus oli see, et üle taeva jooksis tohutu hulk valgeid jutte, et mis oli päike, mis oli jõudnud siis üle taevalaotuse korduvalt käia. Ja kuna päike käib iga päev, kas siis olenevalt, kas, kus pööripäev meil parasjagu on, kas aina kõrgemalt või madalamalt, siis päike joonistab sinna taevasse erinevale kõrgusele. Nii palju jutte kui palju päevi, mil päikest näeme. Nii et oli täiesti korrektne kujutis majadest lihtsalt taevas olid täiesti arusaamatud, abstraktsed valgusjutid päikesest ja vastukaaluks on teine Solargraaf. Kristjan kinnitas kaameratraktori külge ja vahepeal läks traktor põldu kündma, parkis natuke teise kohta, seisis kolmandas kohas ja tulemuseks on see kaamera kogu aeg pildistas ja meil on siis peaaegu täielik abstraktsioon. Ainuke terav osa on sellest traktorist, kuna kaamera ja traktori olid omavahel ju kinnitatud, olid seotud ja kõik, mis seal ümber on, on siis selline täiesti psühhedeeliline. Abstraktne valguse möll. Väga põnev aitäh. Kaupo Kikkas.