Tänases fotokoolis tuleb juttu ühest fotograafist nimega Philippe Halifman, kes Kaupo Kikkas on üks sinu lemmikutest. Ole hea. Kirjelda, mis mees ta selline on ja milline on tema käekiri, mille järgi tema töid ära tunda. Kui me mõni aasta tagasi juba alustasime tuntud fotograafidest rääkimisega, siis meil oli suur hirm, et äkki need kõige-kõigemad saavad otsa aga ei saanud otsa ühti ja iga kord jälle, kui ma võtan oma arvuti kätte ja hakkan ette valmistama, et milles tiks järgmises fotokolli saates rääkida, siis alati jääb mulle ette mõni suurtest lemmikutest ja tegelikult see vist ongi väga normaalne, et ei ole olemas ühte ainsat suurt ühte lemmikut peabki olema teatud liik Fotograafiat, mis sind väga puudutab ja loomulikult on seda viljeletud erinevate nurkade alt ja minu lemmikuteks kindlasti on inimese pildistajad või portreefotograafid ja eelkõige just siis sellest möödunud sajandi keskpaigast ja täna räägime siis Filipp halsmanist. Philipp Hoffmann on võrratu portreefotograaf, kes tõenäoliselt võiks olla kõige tuntum oma pöörase portreega Savadorda liist, kus siis vesi lendab, kassid lendavad, asjad lendavad ja Salvador Dali hüppab parasjagu õhku. Ma arvan, et see on üks kõige varasemaid portreelavastusi, mis võib-olla kunagi üldse tehtud on, eriti arvestades kogu seda taustsüsteemi. See foto on valminud aastal 1948 pildi paremas servas, parasjagu on näha, tali valmivad Maali ja sellesama maali järgi on ka selle pildi nimi tali toomikus, kuna tegelikult maailm ja elas sellises aatompommi või tuumapommiajastul ja ütleme nii, et ta oli selline täiesti hektiline, realistlikke pöörane kunst peegeldas ka läbi tema enda võtme, neid kummalisi probleeme. Ja nii see pilt tõesti võiks öelda, et on justkui nagu prohvetlik ses suhtes, et see maal ei olnudki veel valmis, kui see foto tegelikult Dalyya toomikus juba valmis. Alsmen ise on kirjeldanud tegelikult nende koostöö, ta liiga oli kestnud selleks ajaks ju kaheksa aastat. Ja nad olid tõesti väga lähedased, kuna esimesest sessioonist, kus Alsman taliit portreeris tekkis neil nii hea, kuidas öelda siis modelli ja fotograafi suhe? Hansmanil on valminud lausa terve raamat ainult portreede piltidest, mida ta on teinud ta liist. Nii et see tegelikult oli juba selleks ajaks selline periood, kus nad tundsid teineteist läbi ja lõhki ja olid valmis katsetama kõige pöörasemaid ideid. Kui nad jällegi nii-öelda nõu pidasid, siis siis ta liiali ilmselt loopinud jälle lauale hunniku pöörasemast pöörasemaid ideid. Ja Asmann olid päris mitmeid genesitest tagasi lükanud. Kui nad olid selle sedasama kasside v loopimise idee nii-öelda tööfaasis, siis alguses oli plaan loopida piima. Aga kuivõrd oli tegu ikkagi veel siiski maailmasõjast räsitud maailmapildiga ja keegi ei oleks ilmselt aktsepteerinud seda, et doi loobitakse lihtsalt maha ja seetõttu asendati see pihim veega selgelt see ei ole seda pildi mõjusast kahandanud. Oli ka veel üks idee alguses, et, et viidata sellele atoomikusele veel tugevamalt siis panna kas plahvatama seal pildi peal, ma ei kujuta ettegi, mida, mida loomakaitsjad tagantjärgi oleksid arvanud. Aga Hansman ise ütleski naerdes, et selle jaoks oleks kulunud liiga palju kasse. Ja tõepoolest nad siis kuus tundi pildistasid ja jõudsid teha selle aja jooksul siis 28 võtet ja niimoodi valmis siis tõenäoliselt tema kõige kuulsam pilt Salvador da liist. Kuigi tõesti, tema portfoolio on niivõrd rikk valik, et valida ühte kuulsust või ühte pilti välja suisa vägivallatseja minna, lihtsalt kuivõrd see pilt peegeldas niivõrd hästi kogu seda reaalset maailmapilti, mille ta lee kujutas ja ironiseeris justkui kergelt sedasama väga karmilt räsitud maailmasõjast räsitud maailma siis ilmselt seetõttu see, see pilt sai tõeliselt kuulsaks. Kui nüüd rääkida natukene Hansmani isikust endast, siis tegelikult on mees pärit Lätist kuigi sajandi alguses Riia linn oli nii-öelda veel tsaaririik, mitte Läti. Aga siiski õppis Alsmann koolis selgeks muude keelte hulgas ka läti keele meenutab omaenda autobiograafias Lätit väga hea sõnaga. Ja loomulikult, kui see fotograafiapisik teda nakatanud, kuidas siis oli üsna selge see, et, et Läti ja Riia jäävad tema jaoks õige pea kitsaks ja nii see läks, kui tema õde oli kolinud, et Pariisi siis oli tal võimalus külastada oma õde Pariisis ja nagu karta ja arvata võis, siis sai sellest suur armastus Pariisi vastu kohe ka alguse. Halsman oli selgelt nagu ka nimi viitab ja ta välimus väga hästi viitab juudi päritolu, nii ta leidis ka kohe Pariisist juba oma mõttekaaslasi ja pisut tuge, aga tegelikult on rõhutanud oma autobiograafilised. Loomingulises mõttes oli ta siiski väga üksi. Talle pakkus suurt huvi kirjandus ja kunst täpselt nagu kõik tolle aja kuulsaks saanud portreefotograafid on alati rõhutanud ikka see psühholoogia ja ausus ja nii-öelda inimhinge keemia ehk siis mitte see, kuidas panna inimesi pildi peal väga ilusana paistma, vaid ikka see, kuidas välja tuua nende isiksust, nende karakterit, nende personaalsust ja halsmanile, kuigi ta tegelikult kirjeldab ennast kui selgelt humanist staari, aga tal olid mõningad väga head tehnilised teadmised. Ja see sai talle nii-öelda saatuslikuks, mis tõstis ta esile kõikidest teistest sellistest. Et noh, nüüd nagu tagantjärgi öeldes sellistest hipiliku või vaba mõtlemisega Pariisi kunstihuvilistest, kes olid parasjagu selle uue meediumiga tegelema hakanud, sest ei saa ära unustada, et fotograaf oli tohutult sellel ajal ja neid nii-öelda isehakanud fotograaf oli, oli Pariisis iga nurga peal. Salzman ise on öelnud, et mida sai oma esimese lambi sellisest mingisugune tavaline valgusti, mitte mingisugune fotola ega, ega, ega välklamp, vaid lihtsalt üks lamp statiivi otsas. Siis ta katsetas tunde, päevi ja nädalaid, on öelnud, et see oli tema arengus üks tähtsamaid etappe, kuidas ta hakkas mõistma valgust, kuidas üks sama valgusallikas kõrgemalt madalamalt kaugemalt lähemalt selja tagant eest varjata tult otse läbi mingisuguste erinevate valgust, hajutavate vahendite võib luua niivõrd erinevaid karaktereid, kui ta oma esimest päris sessiooni hakkas pildistama. See oli siis näitleja Delak, roa, kelle ta vedas siis oma õe elu selleks, et teha tast nii-öelda näitleja portreed. Ja ta on öelnud, et ta tegelikult jäi nende portreed aga ka tagantjärgi vaadates väga rahule, sest ta suutis välja tuua erinevad karakterid ja ei läinud palju aega mööda, kui seesama näitleja juba sai mitmeid roll nendesamade piltidega nii-öelda käestingutelt hakkas koheselt soovitama siis noor Alsmani ka järgmistele. Veel üks väga huvitav tehniline nüanss, selle valguse kõrval on halsmanni kaamera. Hansman konstrueerisin endale ise kahe objektiiviga kaamera seetõttu, et tal oleks võimalik nii kiiresti pildistada kui võimalik, et ta ei peaks ronima selle musta kanga alla võtma ära sealt vahelt siibrit, et panna sinna külge mattklaasile siis klaasnegatiiv, et kogu see pildistamise akt kui selline muutuks oluliselt kiiremaks. Ja siin ta ütleb, et kui ta tegi ettepaneku Andrei ideele kuulsale prantsuse kirjanikule, kas ta tohiks seda pildistada ja läks teda siis pildistama ja tal ei olnud veel seda enda ehitatud kaamerat, siis ta ütles, et absoluutselt iga kord, kui ta läks kaamera taha toimetama selle ajaga kärsitu idee jõudis poosi ära vahetada ja hakata närviliselt hoopis teisi nägusid tegema. Nii et ta ütles, et, et ta mõistis sellel hetkel, et fotograafia, see pildi tegemise akt peab muutuma ja nii ta ehitaski endale siis selle täiesti endanimelise Holsman kaamera ja jättes, et kõik need maailmasõjakoledused vahele siis hüpates kiiresti pisut edasi, kui ta sõja eest pakku New Yorki jõudis, pidi ta alustama täiesti nullist. Kuigi ta oli Pariisis pildistanud vuugiajakirjale juba kaanefotosid, ta oli tuntud kunstnike kirjanike seas siis New Yorgis pidid alustama täielikult tühjalt lehelt, sest teda ei teadnud mitte keegi ja mis kõige hullem, tema mitmete keelte hulgas, mida ta valdas, ei olnud inglise keelt, nii, ta pidi oma kahe väikse lapse kõrvalt hakkama pildistama absoluutselt kõiki võimalik kõiki asju, mis talle tee peale sattusid. Ja ma arvan, et see tegelikult on üks tema meeldiva tagasihoidliku isiksuse võtmeid, et ta sai aru, kui lihtne on tunda ennast korraks Pariisis glamuuri säras justkui tähtsa ja tunnustatuna ja kui lihtne on järgmisel hetkel ennast leida New Yorgi tänavalt tuna võõras keskkonnas. Aga tõelisel talent tunti ka seal ära ja nii ei läinud kaua aega mööda, kui ta esimene foto läks Elizabeth Ardeni huulepulga reklaamile ja sealt edasi juba esimene like ajakirja kaanefoto. Tegelikult võlub mind veel Hansmani juures väga see, et alati ütles, et ma ei pane piiranguid nendele žanritele, mida ma pildistan, sest et see avardab mu maailmapilt. See annab mulle võimaluse avastada uusi inimesi ja, ja luua midagi uut ja alati huvitavad, nii et tõepoolest ta alati jäi armastama kirjanikke ja kunstnikke. Aga nagu selgus, pildistas tegelikult hoopiski moeajakirjadele kaanefotosid Elizabeth Arden huulepulgale reklaamfoto. Kui vahest arvatakse, et need asjad peaksid justkui olema väga vastuolulised, siis tema puhul sobitusid need väga hästi kõik kokku ühele pildile. Aga kus tema pilte või tema töid saab näha, kui kellelgi on nüüd huvi selle vastu, et vaataks, mida ta siis tegi? Kuna Prantsusmaal on juba ammu Monalas, siis on tema fotod üsna hästi internetis leitavad. Vahest on niimoodi, et elus olevat fotot, krahvid, juskui piiravad oma tööde kättesaadavust internetis, et inimesed käiksid näitustel ja, või ostaksid raamatuid ja nii edasi. Halsmani fond on temanimeline punkt com. Hansman punkt com veebileht, kus on ta kõik tuntumad tööd väljas. Näiteks siin on väljas ka kuulus hüpete seeria, mis tegelikult oli ka üks tõeline halsmanni kaubamärk. Ta väitis, et hüppamise hetkel, kui sa palud inimesel hüpata siis paratamatult kogu sinu keha motoorika, kogu su emotsioonid tegelevad selle hüppe enesega ja sul kukub näo eest see nii-öelda fotograafi jaoks ette pandud mask korraks ära ja ta läks selle oma projektiga lausa nii kaugele, et tegi oma suure Champ ehk siis hüppeprojekti ja ta kutsus seda Champoloogiaks ehk siis eesti keeles bioloogiaks ja pildistas 178 tuntud inimestes erinevaid hüppeid sooritamas tema kodulehel. Filipp Alstomi komm on võimalik sisuliselt kõikide tuntumaid töid näha. Ja loomulikult on ta töödest antud välja palju raamat töid ja kui keegi kuskil reisides juhtub nägema ta mõnda retrospektiiv näitust, siis ei ole kahtlust, et ka alati see näitus on see kõige õigem koht nende piltidega tutvumiseks.