Tema juubeli puhul tuleb kõigepealt rääkida iseendast. Niisiis neljas september 1964 oli minu elu üks ilusamaid sünnipäevi vahepealsete asendamist seal näitlejate haigestumiste tõttu oli tekkinud inimese ja jumala etenduses selline situatsioon, et kui Panso käest luba saada, siis ma oleksin esmakordselt osutunud etendusest vabaks jäävat ja oleksime võinud saali minna. Vastava palve ma talle esitasin. Ja kui ta kuulis, et mul on sünnipäev, siis ta seda lubas. Me oleme mänginud etendust juba üle aasta ja ma olin ta sees ja Ants Eskola lähedal olnud. Ma aimasin sees olles nii ühes kui teises niidiga puu kui Panhotkeevitši rollis. Ja vahepeal asendasime kopsnederid paaril etendusel, et minu lähedal toimub midagi suurt, mis otse puuduta mind lausa füüsiliselt. Aga ma ei aimanud, et segasaali niivõrd tuntavalt ulatuv. Ja nüüd olin saalis ja kogu see pidu, etendus tervikuna. Ja Ants Eskola kohalolek jõudis käegakatsutavalt minuni. Teie olete ainus inimene, kes mulle tõtt räägib, teised kõik valetavad. Roolina valetab, ainult tema teeb seda hea pärast. Sellepärast et öelge teie mulle nüüd kuidas sait iga puupea veriseks. Mina lõin lauaklapiga. Ja ma mõtlesin kohe. Aga miks nõnda vihastusite disonju nii head silma ta sõimas mind, hoia, tan kange sõimama, koe, keelekandja ja nuuskur. Äraandja. Andesta tülites pagan. Sedasama ta ütleski. Ega tomatit tema nüüd ütlen, mis me ise käskis, rääkisime oletadega rumalalt. Painkida, paikkida, paikkida, Patki üksgalt. Paikkige kaks. Kolm debatiga hull. Härra Mauruse oma esimese järgu kooli valitsus, lugu, kõik valetavad, üks käin räägib tõtt. Ausate vanemate lapsed tulevad ja tulevad ja räägivad, räägivad härra Mauruse tõtt, sest tõde ei armasta see täpuka minema. Meiega, kes siis ei lähe mitte hukka, sest ei armasta võtutel. Kuigi meid. Sõimatakse. Lavalt ära aga tema mängitud kujud püsivad, püsivad vist rohkem tunnetes kui kui mõistuses. Ja sa ei pruugigi alati olla teadlik sellest, et sinus on selle või teise inimese mõju selle või teise inimese antud juhul Ants Eskola kõrge hetke jälg. Aga nii see on juba kord, et teadvuse kaudu alateadvuseni ja, ja kui sulle meelde tuletatakse midagi, siis alateadvusest kerkib see täiesti värskena ja jõulisena üles. Ants Eskolast on säilinud palju kirjasõnas, Ants Eskolast on säilinud raadiolintidel filmilindil. No selge on see, et kui ei oleks Ants Eskola ennast olnud ja kui ta ei oleks mänginud neid rolle ei oleks teinud neid tegusid, siis siis ei oleks ka Holland millestki kirjutada, ei oleks olnud midagi fikseerida, nii et Ants Eskola lugu on elav lugu elus lugu. Ja püsib nii kaua elusama, nii kaua kui püsib mälestus sellest, mida ta tegi elusana. Mees, kes ise põlgas higi, higist tegemist, kes muidugi proovile ei kartnud vaeva näha, aga kes tahtis, et etendus oleks puhas, esteetiline oleks nauditav, teistele annaks naudingu endale. Noh, ei sallinud kõike sellist, mis oli kohmakas ja, ja liiga tõeline. Ei sallinud tõelisi kõrvakiile tõelist rüselemist, patsutamist, mida ta nimetas käperdamiseks kes ei töötanud välja oma žestikulatsioone ja ja füüsilisi kontakte teistega, vaid kelle endale niisugune peen siseehitus lihtsalt ei lasknudki teda üle piiri minna. Ja kord Hiina loo taifuuni peaproovil partner patsutas teda õlale. Ei tea siis, kas suurema tõetunde saavutamiseks siis üsna tõeliselt. Ja Ants Eskola tõmbus veidi eemale, tegi talle märkuse ja siis üritas edasi proovi teha. Aga veidi aja pärast jättis katki ja liigutas oma vasakut õlga ja kontrolli veel. No näed, noh, alates käperdada nii kõvasti. Praegu õlg vallutab, ma ei, ma ei tea. No hea küll, proovime edasi teha. Proovis veel natukene edasi teha, jälle jäi seisma. Vot ongi jälg on valud, mina ei tea, kas paigalt ära, kullake, sa saad ükskord natukene teistmoodi, mitte ainult niisuguse niisuguse patsutamise abiga siis ka näitemängule lähemale jõuda ja kujule lähemale sellele situatsioonile ka see ei aita, kui kui nii peaks, hotello, peaksite teemana päriselt ära, täpne võlg on nii valud, mina ei, ma ei, ma ei tea, ma ei saanud tõesti olevat lavalt ära kõndinud ja edasi ma ei tea, kas vastab see kõik tõele või on see juba legendiks muutunud, aga aga kaunis ilus on see, et siis näitejuht katkestas proovi tunda saanud sellest küll, et noh, et tal oleks nagu rahunemiseks veidi aega vaja ja 20 minutilise kohvipausi järel siis otsustati proovi jätkata. Kui Ants Eskola lavale kutsuti, siis ta ei tulnud, kui teda otsima hakati, siis selgus, et Taali kostüümi seljast ära võtnud, oma riided selga pannud ja lihtsalt ära läinud pärast ikkagi selle selle rolli ära tegi. Aga selliseid asju ja ei, ei teinud ta ise ja, ja ei tahtnud, et keegi, et keegi teine teeks. Niipalju siis sellest tema teenuse. Sellisest, et küljest aga tõesti Ants Eskola oli ja on hell ja, ja õrn, sisemiselt väga-väga tundlik. Ei ole kellelegi saladus, et ta väga musikaalne. Ta on omal ajal väga palju laule populaarseks laulnud. Üks populaarsemaid Eestimaa lauljaid olnud, ise ta sellest, et väga rääkida ei armasta enam ja, ja laulda ka väga ei tahtnud. Voldemar Panso vist rääkis temaga kunagi algstaadiumis ka mu veetleva leedi higintsist Endel Pärna kõrval. Ja mina, kui sellest kuulda sain, olin kohutavalt põnevil. Mis siis juhtuks, kui ta seda teeks, aga aga millegipärast ütles ta ära, laulmas ei ole teda kuulnud kõigi nende aastate jooksul väljapool lava laulmas kuulnud olen lavaldada. Koosta mängis soomlast antit. Sedasama rolli mängisin ka mina ja mina, kes ma üldse ei saa viisile pihta. Laulsin täiesti omal viisil. Ja tema, kes on väga musikaalne, laulis ka mitte päris Ernesaksa viisil, tal oli nagu, nagu vastumeelsus täpselt täpselt seda noodipilti järgida, ta nagu tahtis ise, tal oli nagu selline kartlased. Kui ta ilusti laulavad, siis kellelgi tuleb meelde, et ta on omaaegne laulja või opereti näitleja. Ta ei tahtnud seda oma anda külge sugugi ekspluateerida. Räägi, kuidas mind arvast räägivad? Süda kogub kildudeks kujuks portselan, kohvitass. Käisid surmani koos ja elusaukusid ühtemoodi. Aga tasse lõhkuda ei maksa. Me lööme omale Põhjala pimedas laanes üles. Õige Dorber jonni hakanud, vajame temalet vahelise, saavad kokku karu ja antipuss põder ja antipüssi. Yhe roosi anti õng. Ja lae all on näkileiba. Tuvad näkileiba. Ja veel üks näkileib. Oi oi, oi. Armastusest. Mis see siis oli? Terve hüveskile köstri, kõne ja palve veel pealisel. Või pean ma sulle koguduse ees laulma ka? Või mina ei oska? Minul ei ole häält. Seda ütled sina. Aga Turu linnas taheti mind palgata udu boiks ja pakuti neli marka kuus. Ema oli täpipealt minu anda ka ja polnud Antid. Rolli tulnud mul mängida. Eskolaga paralleelselt tähendab dublandina kahekesi kiigel Cherry raiemm ja metspardi Jalmar reeglide all. Päris päris piinlik meenutada, et ma seda üldse julgesin teha. Aga Ants Eskola, kes muidugi kõiki neid rolle suurepäraselt tegi ei andnud mitte millegagi märku, et tema on minust üle. Või et ma ei peaks neid rolle ka mängima. Nii nagu ka mina ei ole kordagi läinud Ants Eskola juurde ja ei tea meist kolleegidest keegi, oleks läinud ta juurde ja pärast etendust Talle tunnustavaid sõnu. Ja see veel puuduks, et oleks õlale patsutanud. See on üldiselt teada asi ja seda niikuinii keegi ei oleks julgenud teha. Vist on niisugune tunne kõigil kolleegidel, et see võrduks sellesamaga, kui kui sell läheks meistri juurde ja ütleks. Tubli mees. See on hästi tehtud. Aga tunnustus sõnadest jääb enamasti puudu tunnustus ja tänusõnadest. Ja mitte ainult kolleegide vahel kolleegide vahel võib-olla üldse niisugune kirjutamata seadused. Palju neist asjadest ei räägita, mis hästi õnnestuvat sagedamini ja kollegiaalsus juurde kuulub, see, et keegi sind õrnalt aidata parandada püüab. Aga ka kogu avalikkuse teatri avalikkuse poolt ei, ei ole mitte kõik alati kajastamist leidnud. See, mida inimesed näinud, on see, mida, mille näitleja tihti ootab. Küllap näitleja ise teab, kui ta on, on millegi heaga maha saanud. Mulle tundub, et Ants Eskola teadis kogu aeg väga täpselt kas ta tegi seda või teist rolli hästi või, või oli see vähemasti tehtud või, või oli see koguni ebaõnnestunud. Ja siis, kui oli tegu väga õnnestunud rulliga, siis muidugi ootaks inimene et sellele tunnustust antakse. Nii on temaga juhtunud, et on tagantjärele saanud hoopis rohkem tunnustust siis kui siis kui ta neid neid suuri tegusid tegi. Aga imelik asi on temaga küll see. Ta on seda tüüpi näitleja kes meeldis ühtviisi nii vanadele kui noortele kes meeldis ühtviisi nii naisterahvastele kui meesterahvastele. Ja. Kolleegide hulgas nii vanematele, kolleegidele kui noorematele kolleegidele ja see viimane on õigupoolest päris harukordne nähtus üle kesk ja näitlejatest väga vähesed, väga vähesed rahuldavat noori kolleege nimelt just teatrisse esimesi esimese aastaid elavaid olevaid esimesi samme, astuvaid kolleege, see on täiesti arusaadav, sest nende Maximalism on, on selline, nad on vähe alles saanud iseennast proovida ja realiseerida ja neil on niisugune tunne, et nad võiksid kõigist noh, üle teha, kõigist kõige kõige paremini teha. Aga, aga Ants Eskola puhul õppida temalt on võrratult palju. Aga kuidas õppida mida nimelt õppida? See ei ole mitte niisama lihtne, mitte ühtegi üksikelementi. Minu meelest ei saa talt õppida, ta mõju on, on kogu tervikus ja see on nagu niisugune virgut või edasikutsuv mõju, mis tal on teda jäljendada. No ei ole üleüldse mingit Sest et jäljendada teda täiuslikult, see tähendaks ise saada üsna heaks, sest et kus sa iseenda selle juurest ikkagi ikka paneb. Aga kui juba inimene üritab saada ise väga heaks, siis ta teeb seda individuaalsete eelduste edasiarendamise teel ja, ja siis ei ole, ei ole siin enam Ants Eskolaga mitte midagi sarnast. Ants Eskola, nagu te teate, on ise öelnud kuulsat inglise näitlejat Lorenz oli veed Othello rollis, nimelt pärast etendust veel niimoodi. Et kui näed sellist meistrit, siis kaob nagu endal üldse isu ära teatrit teha. Muidugi ei pruugi inimene ise osata hinnata oma tõelist tegelikku suurust. Kogumõju. Ja mulle paistab just nii, et Ants Eskola enda hindamisel küpsuse saabumisega aina ja aina tagasihoidlikumaks muutus. Kusjuures minu meelest Ta on ta just selline näitlejatüüp, kes vanemaks saades aina ja aina huvitavamaks, aina ja aina mahukamaks täiuslikumaks läks tema mõju, kogu mõju. See sisaldab ma elatud elu. Aga elu, nagu ma aru saan, on tema endagi arvates hästi elatud. Olla või mitte olla? See on küsimus. Mis oleks üllam vaimus taluda kõik nooled mida vali saatus paiskab või tõstes relvad hädamere vastu vaev lõpetada, surra? Ja teada, et siis unes kaob hingevalu meil ja 1000 piina. Me lihapärand, seda lahendust peaks hardalt püüdma surra. Seep see ongi. Sest mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui surelike möllust, pääsememmeid, panet kõhklema? See ongi põhjus, miks vilitsusel nii pikk on iga, kes taluks elu piitsutust, torkeid, rõhu ja iiklit, uhke mehe ülbust, põlatud armupiina, kohtu aeglust ja võimu, jultumust ning jalahoope. Mida malbelt teenikust saab väärituld. Kui rahupõlve luua endale võiks palja naaskliga kes kannaks koormaid ja higistaks joigaks elu vaevus. Kuid kartus smiligeest, Darrast surm, see uurimatu valdkond, mille rajalt ei tulda tagasi, ei halvaks tahet. Mis pigem talub tuntud pahesid kui viskub teistele. Mis tundmatud? Nii kaalutlus teeb kõiki pelgu läiks ja südikuse noorus värsket jumet. Me näärmutab Me mõtteka kae ja lennukad ja võimsad püüdlused. Nii paiskuvad teelt kõrvale. Ja kaotavad teoni. Kohtumisel 84. aastal teatrikooli tudengitega kui nad küsisid Ants Eskola käest, et ta elus on olnud igasuguseid keerdkäike ja ja, ja raskeid aastaid kasta. Midagi oma elus elus kahetseb või mõningaid periood. Või no ühesõnaga, ilmselt huvitas tudengid see, et kas Ants Eskola kannab kauna teatud aastate pärast praegusel hetkel kellelegi peale, kas ta on kibestunud? Hetkegi mõtlemata, vastas Ants Eskola. See kõik on minu elu, see kõik, iga minut, iga sekund sellest on minu elu ja mitte ainult, et seda ei saa muuta või kahetseda tagajärjel oleks mõttetu vaid, vaid ta ei taha seda. See kuulub talle ja ilmselt on nii, et neid õnnehetki ei oleks ehk nii palju olnud ja nii suuri kui ei oleks olnud selles ka õnnetust ja kõike muud. Ja ma ei teagi, kui agar raamatute lugeja Ants Eskola elu jooksul on olnud. Aga kõige suuremat raamatut, elu, raadiot, seda tõesti luges ta väga tähelepanelikult. Ma ei mäleta, kellele kuulub see ütlemine, see tähelepanek. Aga ma arvan, see on väga tabav. Et Ants Eskola tulles trammiga tööle Narva maanteelt näeb Viru trammipeatusest teatrisse tuleku teel. Rohkem näeb rikkamalt kui mõni mitme aasta jooksul elus ringi käies. See, see on see võime, mis ühel antud ja, ja, ja mida teisel ei ole ja nii ma olen ise ka olnud pealtnägijaks. Kui Ants Eskola on enne proovi algust tegelast padulnud ja ei rääkinud sellest, mida ta hetk tagasi tänaval nägi ja kuidas ta siis rääkijana on poole näoga kehastunud selleks kellest rääkis, keda ta tänaval nägija poole näoga siis rääkija ise tähendab, Ants Eskola. Nii nagu kaks maski ühel ühel näol üldiselt selliseid paradoksaalset efektseid lõbusaid lugusid meeldis talle rääkida ja huvitaval kombel näita ka väga palju tähele pani. Talle meeldisid sellised lood nii väga, et sageli ka selle, sellel samal inimese jumala etendusel, millest ma alustasin, alustas ta lugu tegelaste toas ja ja kuulas siis palju hääldajast laval minevat teksti ja siis sai aru, et tema, et aasta hakkab lähenema, siis ta taganes mööda koridori selge eeslava poole ja ise rääkis, lõpetas oma oma lugu, mida ta tegelaste toas oli alustanud, parv inimene järgnes talle kuni lavaukseni, siis ta oli ise juba nii jalgadega ja poole kehaga oli lavauksest sees. Nägu oli veel koridoris ja käsikäes ta žestikuleeris üsna elavalt oma oma jutustuste juures. Ja sellises lustlikus meeleolus siis nagu kadus sinna lavale ära. Astus kulisside vahelt välja. Härra Maurus. Ütles murest kurbusest katkeva häälega. Proua malberg peab tänaõhtuse rongiga Saksamaale sõitma. Stahli saanud just sedasama Maurus oma tütre surma teata. See lause oli nii lava tagant kui, kui saalist. Seal lühikene lause, öeldud selliselt, et, et miski tahtis sees katki minna. Aga nii olen ma näinud, nii ta on, on, on läinud lavale, tähendab, ta ei olnud selline mees, kes vajas sisseelamiseks pikka aega. Meil on niisugune mõistel teatris vanast ajast käibel nagu musta loori Allamine. Seda kasutatakse selliste näitlejate kohta, kes varakult teatrisse tulevad ja ja püüavad maailmakärast eralduda ja kes laval deklaratsioonis enne etendust natukene aega viibivad ja siis oma garderoobis üksinda ja keskenduvad, ütlevad üksi vahel muidugi Ühidee. Parema tulemuseni jõudmisel ei ole taunitav. Ja ükski ei ole helistatud, kõik on individuaalne. Aga ma olen sageli näinud ka seda, kus see ettevalmistustöö on olnud pikk ja põhjalik ja tagajärjeks on all Ütle alla oma närvienergia juba enne etendust ära kulutanud Ants Eskola välkkiirelt asjasse sisse minna ja sama välkkiirelt võis ta võistaga lahkuda. Sellest inimese jumala etenduse lõpus nägin ma küll. Ma arvan, et, et veel mõne aja möödudes nii grimmi mahavõtmisel kui, kui ka kostüümi seljast võtmisel veel ikkagi midagi möödunud etendusest, mingit helki ta näol seal nagu ei, ei toimunud üldse. See nõnda öelda kujust väljumine nii välkkiirelt. Ants Eskola ei läinud lihtsalt teise inimese nahka, nagu ta seda ise nimetas, ta võrdles veel seda seda uue inimese loomist ka veel võõrasse pintsakus. Tihti ta põrutas ja streikis ja, ja tõrkus sellel teel ja ajas jalad vastu ja otsis igasuguseid ettekäändeid. Et no mitte minna. Edasi mäletan tabamata imeproovides leos Allepina. Ühel proovil teatas ta Pansole. Hanson eksinud, et tema ei ole ikkagi see mees, kes seda rolli saaks mängida, et sellel mehel peavad olema tunduvalt pikemad sõrmed ja hoopis teistsugused randmed, kui nad on klaverikunstnik ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ja ta rääkis niivõrd veenvalt, et et jää või uskuma. Aga just eelmisel päeval oli tõepoolest pärast mitmeid-mitmeid niisuguseid üsna tavalisi, üsna üsna igavaid proove oli ta teinud stseenis Velda otsusega suguse jahmatava jahmatava hetke meie kõigi jaoks, kes me proovisaalis viibisime, seda enam pani mind imestama, et miks ta nüüd räägib niisugust asja, kui ta oleks ometi eile nagu öeldakse, maitse pidanud suhu saama. Panso, kes oli minust tunduvalt targem, sai aru, milles on asi. Nii et see on niisugune loomulik vastureaktsioon talle, siis ikka veenis teda edasi tegema ja ja muidugi tagajärge, kes, kes näinud on, siis tagajärg oli, oli muidugi üsna üsna vapustav. Eriti finaal, kui ta le osale paru kaotan. Eva Marlandi jalge ees põlvitab en talle ema ema lausudes valged kallad, mis oli otsekui selle etenduse sümbol. Ulatab hiljem tekkis mul oma teooria selle kohta ja ma kontrollisin seda. Ants Eskola Pealt nimelt minu teooria kujunes selliseks, et Ants Eskola nägi sellel eelmisel proovil, mis meie jaoks tekitas sellise jahmatava vapustava hetke proovisaalis. Milleni me kõik olime jõudnud, temaga avas selles oleva ukse, millel ta selles proovis avastas, avas kas või praokile ja see, mis ta nägi selle seina taga järgmises ruumis oli tema jaoks nii vapustav, et tekkis, tekkis loomulik, andeka inimese tõrke reaktsioon, sest et et miski temas registreeris sellelt, kui ta selle ukse, mille ta leidis ja millega paukese lavastuses järelikult on ta võimeline seda lahti tegema, sinna sellesse järgmisse ruumi minema ja sealt edasi avaneda veel mingi ruum ja nii edasi ja nii edasi ja ja ta teadis, milline, milline taevalik nauding ja milline põrgupiin ootatena seal ees kogunema, olemas, kogunema organismi ja sealt tõrge peale hakata, see, kes iialgi niisugusest uksest sisse ei näe, kes ei tea, mis selles teises ruumis on, ei pruugi seda kõike ette kujutada ja siis, kui ma talle selle enda teooria ära rääkisin siis ta ütles, see on kõik liiga ilus, et tõsi olla tähendab täidsmal lihtsalt laisk. No ja üks teooria ütleb, et mida andekam inimene, seda, seda laisem on. Aga mu meelest küll siin ikka niisugune normaalne, normaalne kaitsereaktsioon mängus ongi. Üldiselt Ants Eskola ei olnud mingisugune suur sõnavõtja eriti igasugustel koosolekutel, mida teatris peeti ja peetakse, tagas, kes või siis rääkis halastamatult ja, ja otsekoheselt. Ja teda muidugi kuulati, jaa, jaa, kriteeritisest autoriteet oli ja on ta suuravalt, nii. Eskola isepäine on, ta on ta olnud ikka kogu aeg. Ja see on aidanud Ki minu meelest tal saada selleks kes ta oli ja on. Sest kui ta oleks olnud selline lavastaja või lavastajate teost see ja siis oleks võinud ka Ants Eskola sellisena sellises kogu majas üldse sündimata jääda, olemata olla, oleks võinud olla. Ja näitleja Ants Eskola aga aga mitte see erakordne nähtus meie teatris teatri ajaloos, mida ta nüüd kahtlemata on. Temaga kaasneb. Mingi selline asi, mida kipud arvama, et tänasele põlvkonnale näitlejatest on see kaduma läinud. See on nüüd marksistile üsna ohtlik, mäda, ma kipun formuleerima. Aga see võikski kõlada nii, et, Mingi aadel likus, mingi tõupuhtus. Mis Ants Eskola tegemistega eriti ta lavategevuse lõpu poole kaasas käis? Sind jumal hoidku veel kaua. Nii head hinged, jäme, ainult üht. Kõva laua peal valutab selg ja piht, siruta, lase sümptoetan. Nii lamavad barrensu luud ei tee end minekuks, tean mis minek. Ja minna, ei muud, tühi kott poe vaibale. Sängi servale jään kõik vanad laulud, löön vallamuinaslood, Su etes, tooteistan interriiulist, parim rahus on mu meel, puhka saanipatjadest, parem selline palu, me oleme teel sooria mooria lossis särab Brend selja krooningaid. Peotujus kilkab ja käratab. Hans kutsuti meid mõlemaid ja mõlemad kortsud. Aasta-l on jalad kui lutsud memm, ega sul pole vist külm, kallis, mis on Ginist Hela, need koljusid hobuse peas. Kui sinisuuliselt kõla lendavat Jordi, jääd hirmann. See coini valus ja origamist kostab, mis kull. Kuusekohin vaid salus. Nüüd istu vagusi, mul. Kust tuleks valgusega lossi akendest ustest kuuletantsu jää, Pillerg, Püha Peetrus, väravate jäänud seisvakus, uhke õu meid ja nii kätte meile ulatab viinanõu. Viin on skookega laua vaagnatäied koreograaf ning kadunud praosti proual. Siin maiustus ootab Jakov. Seal kohten siiski käia. Nii tihti kui soovid just OSB, mis modellininde vahes valt ladele halda.