Valuga südames jätab Eesti raadio pere tena hüvasti armastatud kolleegiga ning kogu Eestimaa kultuuriavalikkus tunnustatud folkloristid muusikateadlase, Tallinna kammerkoorilaulja, rahvamuusikaansambli lee, Kaius, asutajaliikmega. Jaan Sarve kutsumus oli muusika. Muusikamuusikale oli aldis tema tundlik hing. Muusikaga oli seotud tema töö ja muusikale pühendas ta oma vaba aja. Tema eriline kiindumus oli aga rahvamuusika. Ja vaatamata sellele et Jaan Sarve maine teekond ei olnud pikk, see katkes parimas mehe ja loome eas. Jäädvustas ta ennast. Meie folkloori ja folkloori uurimise loosse. Oma ala põhjalikult tundva helirežissöörina uute ideede autorina Nende ideede teoks vormijana, kaaslaste innustajana. Nakatavalt elurõõmsa ja sügavalt eetilise isiksusena jääb Jaan Sarv kestma. Meie südametes ja mälestustes. Tundes kaasa omaste ja lähedaste Kaotusevalule on leinas kogu Eesti raadio, tere. Hüvasti kallis kolleeg. Sa läksid olematusse. Jättes meile valu ängistuse ja tühjustunde Sa olid inimene kes suutis anda endale enda ümbritsevatele väga palju sajad elama meisse. Koos sinu sõprade omaste tuttavate töökaaslastega on täna sügavas leinas ka Tallinna kammerkoor. Sa laulsid selles kooris pikki aastaid. Elasid üle meiega koos selle koori ülevaid õnnehetke. Ja samas jagasid ka Ebaõnnestumiste kaotuskibedust. Isegi trotsides oma haigust. Tulid sa meie hulka? Ma olen sügavalt veendunud, et sa armastasid ja austasid seda koori. Ja tegid kõik selleks et seda koori homne päev oleks parem. Harjumuspäratu raske on harjuda sellega, et sinu koht on meie hulgast tühi. Seal olid ääretult tagasihoidlik. Aus tegid oma tööd märkamatult, kuid sihiteadlikult. Seal oli mees, kes armastas oma tööd. Olid muusik. On meil kõigil suur kahju. Sai selle hingega inimene. Südamlik. Täname sind selle eest sinu südamlikkuse sinu inimliku eest. Puhka rahus. Kallis Jaan. Minul on pilliroost tiivad. Olen öösiti lendav järv. Mu põhjas on märjad liivad. Mu peal on sinine värv. Teen pimedas tiivad valla ja lendan üles siit. Ja vaadates ülalt alla. Taas tean neid sõnu ja viit. Taas tean seda lahkumisvalu. Kui palju meid oli koos? Neid linde lendavaid kalu lendavas pilliroos said kaladest tähekujud ja lindudest linnuteed ja sõnadest pajud ja pujud kahel pool koduteed kus ma iial ei lähe, kuigi meel on mineku hell. Veepõhjast jäi kumama pähe järve uppunud Kell. Ta oli peidus mus endas. Tal oli mu enda hääl mis öösiti ära lendas. Pilliroost tiibade pääl. Lootus on musta värvi. Mullane raske ja rõske tuuluke teistpoolt järvi tuleb ja puutub põske läbi talitse hoole. Mulla lõhna toob ninna. Tahaks päikese poole, tahaks lihtsalt minna minna läbi see suure kevade kõlakoja minna mulla juurde üle mäe ja oja nihtsubja kraabib põues kutse, tõuse ja tõtta. Tema on juba õues. Ta tahab vastu võtta. Ei, mina mõista, kus on. Moore on leinalim käenteet. Lähiajal jooge veel juured alla. Ka ka seest on. Too protsess on noore, nood huule läheb, see ju pole enam see luu. Kui mitu korda jaan nende pikkade aastate jooksul, mis me oleme koos laulnud ja mänginud oleme me manalateele saatnud oma lähedasi, inimesi, rahvalaulikuid, Eesti kultuuritegelasi niimoodi koos sinuga, mure laule lauldes. Ja nüüd seisab leegahjus ikku pillipeona mure, kannel, kandja Lenna sinu juures. Eks muistne kalmuneiu laul räägib sellest, kuidas Piiter peene poisikene selleks, et tema Viljakas vedeneks lubab kosida Kalmani. Ja kui vili on kasvanud, siis kalmu neiud tuletavad meelde lubakese Ja meie ei kuule küll sinult kunagi. Miks need toonela tütred ja need kalmu neiud just sinu järele nii ootamatult ja nii häbematult vara järele tulid. Aga me teame, et sul oli kolm asja mille nimel olid sa alati valmis ennast ohverdama. See oli sinu kodu ja pere. See oli sinu töö siin raadiomajas, nendest kurjadest magneti elektriväljadest ümbritsetuna. See oli sinu folkloristide küll kogujana, küll uurijana. Küll lauljana. Ja see oli sinu jäägitu armastus oma eesti rahva vastu. Ja viimastel aastatel oli sinu südameasjaks saanud isegi väikese koola, saami rahvakultuuri saatus. Kunagi siinsamas kõrval foonikas, peale lindistust astusid sa minu juurde ja küsisid, et kas ma võiksin teie punti tulla. Sa tulid ja jäid meie juurde seitsmeteistkümneks aastaks. Sa muutusid meie ansambli üheks tõsiseks alustoeks ja ilma sinuta ei kujutagi oma ansamblit ette. Ja kõik need 17 aastat sa teenisid kahte peremeest. Sa laulsid, mängisid leegahjuses, sa laulsid kammerkooris ja tihti juhtus nii, et fraks seljas tulid sa regivärsse laulmas ja rahvariided seljas, jooksid kammerkoori kontserdile ja ei saanud seda sulle pahaks panna, sest mõlemad teenisid seda täie andumisega. Ja võib-olla sa niisuguse oma käitumisega oma suhtumisega näitasid, milline peab olema tõeline eesti muusikategelane, kes võib küll tegeleda ükskõik millise muusikaliigiga, kuid kellel peab alati säilima austus ja armastus oma eesti rahva rahvamuusika vastu. Sest see on see alus, millele me võime luua kunagi ja võime ka tänapäeval tegeleda ainult originaalse eesti heliloominguga. Suu laulab, süda muretseb. Laula ta mu silmadeta veere Ta on ilma veeta saale, elased laini ta kohale lase. Ta süda, muld on sööda, palju. Ta kaljupale paksuda, noored ta kaare, kaks ta mureta. Sööda süüa, alune jalule. Ale patu karvaali. Vaatuugarvaalile sööda mees, mul sütevaka. Mees Mooselt raka väes, mul tooli pöörles. Õues Moldooli pöörles. Vahepeal on lõkke laia lõkke ja laia oleks murevial muine teadaolev suure maine teada meismi nooleenesed ja ta mees, noorenesed ja ta mees veeno, sööda need ja ta müüs, meie erinevus ei taha need ja ta keevee põlle ala pooleks. Teeni pol läksi Vaared olla laava, oksi aare. Ladvaoksi taru heina Halletaks haru ja letaksi ranna rohtu roostetaks. Roostetaks aeglaski, pakataksi, riba lõhki, pakantaks keerid, kildu, koputaksi keeveetkeldu kokku, võtaksi. Ja olgu sul nüüd meiepoolseks viimaseks lauluks, eks muistne itk, millega on küll tuhandeid ja tuhandeid eestlasi viimasele teele saada. Siin me nüüd seisame, jätame hüvasti. Nöörib kurku. Raske on rääkida. Mõistus ei taha tunnistada, mis nii äkitselt meie peale langes. Meie hea sõber ja me olime ta valinud esimeseks meie väikeses ametirühmas. Väga tõsiselt võttis ta seda tasa ja targu. Aga järjekindlalt oli ta väljas meie Eesti huvide eest. Nii esimesena meie ametirihmas me teda mäletama jäämegi. Jaani looming. Helirežissööritöö jääb muidugi alles, kuid seda ei mäletata kaua. Jaaniteistsugust loomingut aga mäletatakse kaua. Küllap hakatakse aja möödudes rohkemgi hindama. Eestlaste juured, meie vana kultuurpärimused oskused. Seda Jaan uuris, seda ta tundis. Sellest ta meile rääkis. Seda suurt ja väga olulist tööd peab nüüd keegi teine edasi tegema. Jaan oli terava keelega mees ja terava meelega kui väga talle eluase oli. Selliseid mehi on praegu hädasti vaja. Aga jaanivõrra oleme nüüd vaesemad. Meie hea sõber ja alles see oli, kui ta oma hoogsa kõnnakuga meie hulgas liikus. Lõbusad silmad, suuresuine naeratus, iga asja kohta nali valmis võtta. Aga siin me nüüd seisame. Jätame temaga hüvasti. A solid ühendajagi paljude inimeste vahel oma peres, oma tööl ansamblis ja kooris. Samuti olite ühendajaks aegade ja rahvaste vahel. Ehk nii võiks seletada sinu huvi kaugete rahvaste vastu ka, samuti ka muusika vastu üldse mis inimesi ühte liidab. Nüüd oled sa ise teisel pool. Ja kõik meie, kes me sind armastame, olen, oleme siin ühte saanud sinu juures. Ma usun, et hoiame Jaani mälestus kõige paremini nõnda kui me suudame edaspidi ise ka ühes olla. Ja olla toeks ka nendele, keda Jaan on toetanud saami rahva viiele väikesele killule, Koola poolsaarel aga samuti teistele rahvastele, keda ta toetas kreeklastele, Gruusias ja paljudele paljudele teistele. Taev peale sinu surma oleksime pidanud koos sõitma Koola poolsaarele kus sind oodati ja kuhu sa olid nii palju soojust oma elust andnud. Seal gildini murderühmast. Üks vanainimene, keda solid lindistanud ja kelle laulud on need plaadi peal Saatis? Käsitööeseme tema tütretütre tehtud oli. Et see oleks sinuga kaasas märgiks sellest soojusest, mida nemad tunnevad sinu vastu. Selle inimese nimi oli Maria Ivanovna Zahharova ehk eesti keeli öelduna mari Jaanidest. Loodame, et me suudame olla toeks sellele rahvale, kes nii palju lootis sinu kehale.