Tere kaasmaalased ei kellelegimaalased. Meie ühise muusikalise asulile tiksub tasakesi keelpillide pitsikaato kusagilt taamalt kostab kenasti kõrvu viiulitiivale vaikset sahinat. Need on vaid kaks mitmetest muusikalistest märkidest, millega kuulaja oma kõrvupidi kokku puutute lase 55 minuti ei kellelegi kestel. Usad märkidest, mida mina ei kellelegi muusika valijana. Tiit, kus nüüd see on minu nimi? No püüan jõudumööda osaliseltki lahti seletada. Nende muusikalised märgid, meil kõigil on pistmist mitut koodi tänase ei kellelegi. Muusika, äravalitu, ansambli juhi džässimehe, klassikatöötleja, improvisaator ja helilooja ja suurepärase arranžeerija. Uurik Heini muusikaga. Kaunikesti kelmil kujul kelmimal kujul vist kui eales on suure Romonticu Euroopa klassika kaduliku suurkuju Robert Schumanni laulusid esitatud seisus esitusega ilmus meie ette esimest korda pikemalt uue ilma multimuusik Ameerikamaal mahlane seltsimees klassik, ümberkujundaja Alžeeria improvisaator, helilooja uurigeen ansambliga. Lastes ansamblil laulda ja mängida siseklaverisoolot selles 19. sajandi keskpaiga kunstlaulus millele Robert Schumanni kaasmaalastest poeedid päris täpne olla, siis Airhaine omal ajal andsid nimeks lihter Liive. Tervele laulutsüklile eel kuuldud laul kandis pealiskirja Annimmin liid ainult. Kuulda võis mitmete muusikaliste märkide osas piselduse pala kestel nii hästi viiteid kontrilegi kahtlemata Tšassile alusmaterjaliks selline, nagu öeldud, Euroopa klassika. Ja kõik need märgid on uurik geeni puhul edaspidi selgi ei kellelegi ma teel, mida meile jäänud on veel vähemasti 50 minutit. Mitmel puhul Kuhatavad, aga need ei ole ainsad, needki veel pole ainsad, ette tuleb lisaks klassika töötlustele. Heebrea maalaste folkloori viisisid. Võime ilmsesti kohata tükikesi elektroonilisest plaadimasinismist ja kõike seda paneb uurikein kokku oma muusikaks sest tema muusikale tutvustada seda, mida ta on oma multistiililisel teel ette võtnud on ilmsesti omajagu õiglane. Autorid. Pole allikmaterjali autorid võivad olla tõesti selles saates nihesti džässiklassikud kui klassikalised klassikud vahel kuurik Ein ise oma klaverimängija ja arranžeerija. Helilisi pitseri vajutab ta küll kõigile vanadele Urigeen sündinud 1966. aastal juunikuus Philadelphias Ameerikamaal alustas klassikalise muusikaõpingutega Philadelphia ülikoolis, aga paralleelselt mängis ka kogu aeg ööklubides õppetööst vaba olles džässmuusikat. Tõeliselt rada jätkasid siiski kude, kaheksandate alguses New Yorki liikus ning mitmed tema helialbumid on hiljem olnud suuresti pühendatud ka ühele või teisele džässiklahvpillimängijale seesugustele olulistele figuuridega. Näiteks laulis Huck või Hancock Võte üsna kandilise, omanäolise koega nagu suuri geenides, et laste puhul ikka kombeks. On küll päts Volleri sulest mehelt, kes enne teist suurt sõda ilmasõda oli kaunikesti populaarne paljude viisidega eestimaal, kel mängitud mitmeid džässiklassikasse kuuluvaid teemasid, nagu näiteks Sentmispihheiewing, kahtlemata see uurigeini omanäoline nägemus olla, kaasates Fulleri palast bakalaureus. Kui uurikein 1980.-te aastate lõpus New Yorgi linna jõudis siis ilmsesti ei sõidetud seal enam ammugi mitte hobuveokitega ainult toda, et aega 20. sajandi algust ja 19. sajandi lõppu läbi tolle perioodi laulude, mida Ameerika oma maailma populaarses muusikas tuntakse Tinbenn perioodina onurgein hiljem edukalt väga armsal moel Impressiivselt meelde tuletanud oma helialbumil nimega Sail Vox New York. Hobuse sammud, ülelöömine ja unenäoline helipildistus, mis tollest tegija tahtel avamängu nimelisest maastik välja kostsid, sarnanesid kangesti pigem kuuldemängu kui, kui lihtsalt otseselt muusikapala kui seesugusega. Ja see on ilmsesti kohta. Tänasel eikellegimaal, kus tasub vähemalt põgusalt juttu teha uurib geeni ja tema mitmesuguste muusikaliste ettevõtmiste seotusest väga vahva, väikse ja väga väärika plaadifirma Winter Winter tegevusega intralinteri veaväes Stefan Winter. Nimelt on suuresti võlutud muusikas just nimelt nendest audiofilmide kontseptsioonidest, nagu tema seda armastab kutsuda muusika ühe või teise paikkonna järgu omavahelisest seotusest üheks kenaks intensiivseks helikimbuks. Uurigeeni Timber nali, plaat mis veel enne suurt milleeniumi ehk sajandivahetuse ja aastatuhande vahetasin üheksakümneüheksandal aastal välja tuli, sisaldab nii vahvaid ühislaulmise vanasid mitmetelt üsna unustatutelt kui ka tuntumatult Timpelal autoritelt. Järgmiseks võtame tollelt kaunilt helialbumilt valida veel ühe vanema 20. sajandi alguse lugulaulu tolleaegse väikest viisi menuloo kaslowook aastast 1914, mille autoriks on siinses jõurep ja Ford tärni. Kuitahes kontrastsemalt kaks viimast ei kellelegi muusikavalikut ka ei kõlanud. Nende muusika Nad olid peaaegu kaasaegsed. Viimati kuuldud urr, lihtehk, ürgvalgus ehk miks mitte, uuri geeni koduses keeles. Prime lit on õigupoolest klassikalise muusika austajatele väga tuttav teema tuntud Gustav Mahleri teisest krooni eest. Aga tolle sümfoonia loomise aeg usutakse olevat olnud 19. sajandi viimane kümnend. Vähemalt lõpetamise aeg jääb sinna. Kui eelpool kõlanud Timber libala kaaslowook oli 20. sajandi päris algusest, siis ei ole eriti palju aega lahutamas maid kaht uurikeeni tehtud. Teematöötlust seisuga sõid kontrasti tuleb Urygeini lugudes ette sagedasti kustutama cooleri klassika seaded on küll pälvinud klassikaringkondadel nii mõnegi kõik auhinna ja auraha. Gustav Mahleri projekt, sedasama ürgvalgus oli ka esimesi, millega uurik hein tegi koostööd eelnimetatud vahva väärika plaadifirmaga Winter ja Winter ja olime veel ühe maalri kosuurigeiniga, sedapuhku ühe loo Mahleri Kinder, Total liidrist. Seal lugu mõtlemapaneva pealkirjaga. Ma sageli mõtlen, et nad on lihtsalt kodust lahkuvad, oleks ümber ümber pandud pealkiri eesti keeles Ulgein, tema ansambel. Kella tiksumine on selle saate, mil nimeks kellelegi ma üksvahepealseid muusikalisi märke. Neid, mida selle kellelegi ma alguses sai lubatud sessist ja pluusipoolsest ronilisestki muusikast kuni klassikatöötluste džässi, osaliselt osuri geeni ja tema erinevate ansamblitega eikellegimaal nüüd juba õige mitu puhku kuuldud. Aga tulemas on nii mõndagi veel nii klassikat kui folkloori kui elektroonilist värvingut nende mõlema juures. Ning Ameerikamaal, sest ansambli juht, helilooja, arranžeerija geen on kõige selle keskmes. Maakler on järgmine klassika suurkuju kelle seadmine vägagi kasinasse kaunilt kasinasse, kammerliku pilli ümbrusse väga napi instrument taimega mängitud Wagneri suured suured suurte koosseisudega. Nüüd on üks riskantsemaid ettevõtmisi ehk millega uurik hein on oma muusikas ealist tegelenud. Ometigi võib-olla mitte kõigile Wagneri joonidele. Aga peenest vaimukas muusikastki lugu pidavatel kuulajatele on geeniWagneri võtted omaette paras maiuspala. Seon tal küll mina, vähemalt siit eikellegimaalt väita. Maakleriga geeniga on veel seesugune lugu, et nagu järgnergi kena keelpilliansambli põhiliselt mängitud akordionitki toetatud võte liirestoodist Kristjanist sooldest on tehtud Veneetsias endas tolles linnas, prolinnaväljakutel, kohvikutes, hotellides salvestati heliplaat väikse koosseisuga publikut elaval kaasaelamisel ning seegi on üks seesuguseid omamoodi audiofilmilik dokumente, kus kohtuvad Richard Wagner juurikaid. Nüüd järgnevalt eikellegimaal. Maailma muusika ja muidu ajaloos on esinenud paraku perioodisid õnneks küll mitte siin eikellegimaal, vaid mujal, kus äsja kuuldud kaks kenasti sõbralikult kõrvu kõlanud muusika, kuna ei ole tohtinud mitte mingil juhul koos või kõrvuti kõlada. Viimati kuuldud juudi folklooriviisi töötlus Origini ansamblilt, Aron Benzoussaanilt Maroko päritolu kantorilt, kes tolles loos eest laulis on ilmsesti kõige lähedasem küll Iisraeli rahva poegadele ja tütardele ehkki tehtud Ameerikamaal asuvate suguvendade-õdede. Ent sealsamas praegusaegses Iisraelis mitmetel põhjustel. Kultuurisensorid ei salli. Suurele klassiku Richard Wagneri paremaidki heli tõid põhjuseks ikka teatavasti maakleri seotus aarialaste natside fundamentalistliku rahvuspuhtuse idee teedega. Ent uurigein on seesugustest vastuoludest, mis tema arvates muusikast väljakule jäävad. Ma helikunsttükkide puhul kenasti üle olnud eel kuuldud folkloori viis juhatab kellelegi edasi samas suunas, kust kuuldud latiino popurrii püsida. Alustasime tehtud Need folklooriviisi töötlused, uuri geeni koosseisult, mis kannab nime Sohhaar. Selles löövad kaasa lisaks eelnimetatud Est lauljale Aaron Benzoussioonile ka mitmed muidugi eksperimentaalsed elektroonilised muusikud, eelkõige plaadimasinist stuudio alkeemik, Kinsey Oliver tolle mehe tehtud järgnenud minutikene kellelegi ma muusikast, millel on noppinud uurikeeni ansambli Panadest sellise summaga jälgi ümber Demiksinud, sealt edasi kuulame näoga veel üht folklooriviisi töötlust nimega veesilmad. Viimatine võte uurikeini mitmekesisest muusikalidest salvest oli uurigeini pianisti helilooja arranžeerija töötlusele, Robert Schumanni tihter, Liive, laulutsükli Noost, liider siit kellelegi viimaselt servalt, sest ei kellelgi varsti sulguma hakkab minul, kes ma olin teiega koos Tiit, kus need vaid loodetavasti kost teiega tuurigein, kui loodusjõud erikunstis ei väsiks kaugeks edaspidist aastakümnete kestel ja siis on teile meil võimalust temaga kohtuda edaspidigi. Ei kellelegi edaspidi nädala pärast samal ajal jõuab teie kõrvu juba teistsuguse muusikaga, seniks jällenägemiseni.