Lugupeetud kuulajad. Nii lõpetas temperamentne Flueras oma kontserdi esimese osa. Floeri mehed tõmbavad hinge uuteks lugudeks. Mida kuuleme paarikümne minuti pärast. Meie sirutame selga, ajame juttu. Estonia kontserdisaalis sumiseb vaheaeg mitusada, jutulõime, millel nii või teisiti on Moldaavia värvija muster nagu sel nädalal kõikjal. Kuid isane mikrofon võib siit leida ka sellise jutuotsa, mis vastupidi, pajatab Eestist Eestist moldaavlased pilguga. Selle jutulõime kerimegi nüüd üles. Olge head. Moldaavia ajakirjanik Georgi Remenko. Probleemindikultuurušmaalik häirimas hõljub probleeme, telliti ära tuur, otsienti, resonants. Niisiis, Georgi Remenko on vennasvabariigi kunstiajalehekultuure moldova kunsti ja kultuuriosakonna juhataja. Senine ettekujutus Eestist oli muidugi üsna kesine, vastas seltsimees Remenko. Muidugi olin tuttav Okase Rein dorfi teostega, teadsin pisut eesti muusikat, olin lugenud rea eesti autorite raamatuid. Kuid tegelikkus oli muidugi märksa huvitavam, sest loe võivaatori produktsioone palju tahes. Oma silm on kuningas. Aga selles veendusin ma täielikult, et ilusat, huvitavat ja head on teil väga palju. Tahaksin rõhutada üht momenti. Teie elanikud armastavad väga ilu. Liikudes tänavail näed suurepäraseid haljasalasid. Iga kivike, isegi uks või värav on armastusega viimistletud, ütleb seltsimees Remenko. Jätab ütlemata, et moldaavlased pilk on ju sellega väga harjunud. Kes on käinud Moldaavias, see ju mäletab külamaju, mis on lausa korstna nii välja nikerdatud. Eriti põhja Moldaablane on ju sündinud kunstnik, telekunstitoodete kombinaat, kes raiub kivi, nikerdab väravapostide, lõikab mustreid, värvib seintele sinivalgeid ornament ja loeb korralikuks majaks ainult seda, mille katus järjalt ei puudu. Lustakas nikerdatud kukeke. Kuid palun. Mida ka uusehituste rajoonis seal üllatas, otse haaras mind teie arhitektide oskus liita tööstuslik standardsus enda isikupäraga. Ilmselt on siin mõeldud esmajoones meie suurpaneelehitust, mida ilmestab dekoratiivkunst. Väike vahemärkus, kõike seda on ju meeldiv kuulda. Kuid see tuleb juba külalise viisakusest, et ta unustab Kišinjevi, kes Zenjovi vanalinna, kus kordoli Puškini majake, okupatsiooniaastail, keeto süngus, mustust audid, vabanemisaastail, varemed, rusuhunnik ja praegu Lai nooruse prospekt. Neli rida suuri puid ja kõrged moodsad majad. Tallinna keskväljakul pole midagi sellist nagu silma hakanud. Kuid läheme edasi. Samuti üllatas oma vaheldusrikkusega individuaalmajade rajoon küllap siis nõmme, kus vaadeldud mitmesaja maja hulgas ei leidnud kaht ühesugust. Vaimustasid teie majade õued, aiad, kaks, kivikesed kakskolm, lilleõit, männimets, kõik see olnud väga maaliline. Samuti oli mul võimalus viibida mitmetes korterites tasuidil, imedes, Laniaks, hävit, toll, kuu toob akordioni, krossivam Jäpasse esise vanniviu kombades kaasumbias Estamblannas jällegi ma ei näinud ühtki tuba, kus oleks puudunud graafiline leheke seinal, nii Vidu kummide Peskrossi kõikjale miski vaalseski ei näinud. Tuba ilma ilusa keraamilise vaasita. Vise Šivaseskis miinirisu kummutades rikka või seina baasite. Tavaline või ta oskas asjad streiši, apelsin, kommertsseda, välistiumi Johannes laast. Kõneldes inimestest paljudest uutest tuttavatest, meenutab seltsimees Remenko üht kohtumist Johannes laast. Pritse tahtsime Fosümord, õhu saame võib-olla teadski, moos kolhoosi nordesimees. Suurepärane mees ja suurepärased inimesed tema ümber. Randlased, julged, tugevad ja erakordselt tahta kindlad inimesed. Seal miinus ühe teie graafiku töö mida näidati mullu Moldaavias Eesti näitusel. Seal olid esiplaanil töömehe käed. Nähtavasti mõtleb külaline siin krabüüri kaluri käed, mille autoriks on Ilmar Torn. Kolhoosi esimees tutvustas mulle meest, kelle käsi Ilmar Torn joonistas. Esinejast Aladyydnasseni pisarad hoidsid sa käsnad. Rahankesed vaata, mis jäi. Mul hakkas väga kahju, et ma ei ole kirjanik, tahaks kohe igast inimesest romaani kirjutada. Ja nüüd märkasin rahuldustundega, et senine ettekujutus langes tegelikkusega täielikult. Kop. Tutvusin ka ühe kunstnikuga, keda väga austan. Günther Reindorfiga. Näide Tamm ja Summi ausastalid põli priorodu jõu Shayulb jäi tädiviiliubisi ja teate, ta suutis mind panna armastama teie loodust ausõna, otse nagu teie ise. Nad on ja Sõmy Audega Sass. Sest ta oskas mulle näidata, et iga lilleke, iga oksake, iga leheke, on kordumatult kaunis. Ja sellist loodust on võimatu mitte armastada. Teise päeva veetsime koos Tallinnas. Ta näitas mulle ateljeesid kunstimuuseumi. Kui need inimesed minu sõprus ainult vastu võtavad loenda sõpradeks Viive Tolli, Leili Muugat, skulptor August Wommi ja paljusid teisi Need on andekad omanäolised inimesed ja loomingus ehtsa lõunamaise temperamendiga. Just nagu moldaavlased. Ja veel üks moment, mis hämmastas meie kujutava kunstinäitust, külastavad peaaegu iga tund õpilased, terved grupid koolilapsi. See ütleb, et juba maast madalast kasvatada inimestes armastust ilu vastu. See aga on väga tähtis. Olgu pealegi tal kakskolm korda igav. Peagi saab ta rahulduse ja hakkab külastama kõiki häid näitusi, ikkagi buvassitsiast, otsaski. Kõigepealt tuleb nüüd mõtteid koondada, sest 10 12 märkmikku on otsast otsani täis. Kuid arvan, et kaasa võitust kasvab kord välja üsna tõsine publitsistlik materjal. Jäimbuderaskasvat soo, atu Sohharose, Dostojevski, primi nime, Joonas flashi vis, publigja. Tahan kirjutada kõigest heast, mida siin nägin kõrvutatuna koduvabariigi eluga. Näiteks me võiksime ju sama hästi võidelda oma linnade ilu eest, nagu teie. Võime võidelda olustikulise kultuuri eest, nagu teie seda teete. Tahaksin oma artiklis lähendada Moldaavia kunstnikke ja teie kunstirahvast. Lõppude lõpuks 2500 kilomeetrit pole ju mingi vahemaa ainult kaks ja pool tundi lennusõitu. Ja ma arvan, et meie ajalehel õnnestub kaasa aidata et saata Eestisse grupp kunstnikke, kelle hooleks on linnade ilme kujundamine samuti tööstuskunstnikke. Ja samal ajal on jutt sellest, et grupp teie kunstnikke sõidaksid, meile, töötaksid mõne kuu meie ateljeedes tutvuksid Moldaavia eluga. Olen sügavalt veendunud, ütleb seltsimees Remenko, et see on kasulik teile ja meile. Jääb ainult nõustuda, nagu iga sammuga, mis aitab lahendada rahvaid ja rahvuslikke kultuure. Sellele jääb vastata ainult Larivede järel. Tere tulemast