Algab kirjandussaade tõlkes leitud saatejuht on Peeter Helme. Hõredad meeleolud ei tulenenud vaid kristlaste karistamisest, vastupidi paljud oli, oli see ainult ettekääne valitsusvõimu vastu vaenu ilmutada. Rooma ülesehitamise ja neeru enese suurejoonelist ehitusplaanidega seotud maksud hakkasid need täies jõus kurnama. Kõiki rahvakihte. Muidugi tuli, kui suurem mure möödas, vilja hinda jälle tõsta. Isegi ori tundis oma vaeste leivas küüslaugu siia õlise elatustaseme järk-järgulise langemise ära. Neerukaitseks. Nagu öeldud, et kui ehitada tuli ja tänu Rooma tulekahjule hoonetele piisavalt ruumi sai siis oli üksnes loomulik, et ta tahtis lasta ehitada keisri residentsiks kõikide aegade kõige luksuslikuma hoone, mis esindaks oma maailma võimu. Oli ometi naeruväärne, et Aleksandria ja Antiookia tulnud rändurid olid kuni tule kahjuni põlanud Roomat aegset räpaste inetut linna ning pilganud selle mõju enda omandi kõrval tühiseks. Muidugi kannatas maailmavõime kuldse maja ehitamise välja ja neeru ise jagas ehitustöö arukalt mitme aasta peale ära, kuigi kiirustas ehitamist võimalust mööda tagant. Ta ütles, et on esialgu rahul vaid talutava söögisaalis mõne magamistoaga ning ühendava sammaskäiguga, mis oli esindusvajadusteks hädatarvilik. Kuid Niro ei osanud arvutada ja kunstnikuhing, nagu ta oli, ei mallanud küllaldase kannatlikkusega asjatundjate seletusi kuulata. Ta võttis raha, kust aga sai tagajärgedele mõtlemata hüvituseks esimestel avalikel teatrietendustel sageli lauljana näitlejana ning kutsus neile ka lihtrahvast arvates oma edevusest tema suurepärase häälega kuulmine ja tema nägemine laval erinevates osades paneb inimesed unustama isiklikke kunsti kõrval tühiseid, ainelisi ohvreid. Selles eksis ta rängalt. Paljud ebamusikaalsed auväärsed isikud hakkasid pidama talumatuks lõputuid vaata, mängijad, kust ei saanud poole pealt ära Minnakuna neeruga kõige põgusama palve peale rõõmsa õhinaga kuni hilise ööni lisapalu laulis. Kirjandussaade tõlkes lõitud. Tere, mina olen Peeter Helme ja äsja kõlas katkend miga Valderi romaanist inimkonna vaenlased. See ilmus Piret Saluri tõlkes tänavu aasta alguses. Piret Saluri ongi tõlkekirjandusele pühendatud saatesarja tõlkes leitud avasaate külaline. Tere. Tere. Tegelikult ma tulen teiega vestlust alustades teatud jõuetust, sest et ma ei teagi, millest alustada. Minu teada olete tõlkinud vist poolesaja raamaturingis, valdavalt siis Soome, aga ka vene ja inglise keelest ja nende tõlgitud teoste hulgas on terve rida klassikalisi või võib vist öelda tus tekste. Olgu siis nimetatud näiteks Pentti Saarikoski esseistikat Hannu mägele härra raamatut, mis vist on väga paljudele minuealistele lapsepõlvest tuttavad minule vähemalt küll. Või siis äsja tsiteeritud miga Valderi ja eks siis ongi põhjust ilmselt valdarist alustada ja vaadata, kuhu ma oma jutuga välja jõuame. Te ütlesite mulle enne saate algust, et kirjastusel Varrak on kavas välja anda kõik valdari ajaloolised romaanid. Kas see tähendab siis seda, et kavas on nad kõik ka uuesti eesti keelde tõlkida, et mitut on ju ilmunud eesti keeles mitmes eri tõlkes? Ei, ei, see ei tähenda sugugi seda, et peale sellise turm surematu ja veel mõni Angelus ilmselt ja, ja on 90.-te alguses uuesti tõlgitud. Nii et inimkond väelastega oli see asi, et seda ei olnud eesti keeles üldse ja sellepärast me võtsime siis nüüd pärastasin siin ohvet, võtsime, mina, ütlen Sinuhe, aga ma ei tea, kas see on õige, muide keegi ei tea, kuidas egiptlased hääldasid ja inimkonna vaenlased olid täiesti puutumata eesti keeles. Ja selle tõttu võtsime inimkonna vaenlased, kuigi enne seda nagu tegevuskäigu ja, ja sündmustiku järgi oleks võinud olla riigisaladus. Aga riigisaladus on, on kuskil viiekümnendatel jälle. Liis vabandust on ilmunud, aga Kanadas? Jah, tõlked on vananenud, mulle on väga paha seda öelda ja ma olen isegi olnud etteheidete saanud osa etteheidete osaliseks, kui ma tõlkisin Sinuhe tuues teeb noh, suuravik. Suur Aavik on teinud tõlke ja niisuguse väga huvitavas põnevas keeles ja ilmselt on Valderi siis ka väga põnevas keeles ja ja kuidas puutuda, noh, on muidugi nii, et tõlge paratamatult vananeb. Ma olen muidu uuesti tõlkinud ka suure illusiooni, mis on ilmunud, ilmus kunagi vist neljanda raamatu 27 neljanda tõlke kolmandana ja, ja lihtsalt tõlge vananeb ja lisa maks Aaviku tõlgetesse. Mis puutub Marace Aavik oli keelemees ja talikeeleuuendaja kasutab kasutab tõlgetes ka teistes, mis ta on teinud, ta kasutab oma neid keeleuuendusi mis ju kõik sugugi viib, läbi ei läinud. Ja siis on see kõik kuidagi niisugune veider. Ja ma julgen öelda, et sugugi mitte miga Valderjalat. Sellepärast tuleb uuesti. Ja ma ei kahtlegi selles ja tõesti Aaviku tõlked on omamoodi huvitav, naljakas lugeda, aga sealt ei pruugi tihti see autor välja tulla. Nimelt ta teeb autorile liiga ja selles eelmise, nüüd räägime sinu käest, aga, aga eelmises või tähendab tema tõlgitud Sinuhe seal muidugi olulisi kärpeid ka. Te ütlesite ka seda, et valdarit ei ole tegelikult raske tõlkida. Et kas see on mõeldud üldiselt või teie enda kogemuse pinnalt lihtsalt. Ma ei julge teiste järgi rääki või teiste eest rääkida, ma ei tea, ma tunnen küll teistesse keeltesse Valderi vilk, neid inimesi, oma kolleege teistes maades, kes, kes on ka Valderit tõlkinud, sellest kujuneb mingiks rahvusvaheline kogukond lõpuks, et. Ja ma ei olengi kuulnud need ütlemas, et need ei, et nad ütleksid, et Valderit on, on mitte liiga raske tõlkida, ma ei ole öelnud, et on kerge, eks ole. Aga asi on selles, et Waltheri jääb. Teie, kes te loete, ta tuleb ju lugejale vast ta ei tee seda asja liiga keeruliseks, ta on väga sõbralik lugejale. Tõlkijaga on samuti ta kuidagi ta annab tõlkijale niisugused otsad kätte, annab viited, vihjed, kuidas, mis, mis stiilitasand. Kuidas siit edasi läheb. Ja ta noh, aktiviseerib on nii omadusena ta ta kuidagi elustab näpuotsa tõlke näpuotsad, et vot ja, ja teda on selles mõttes selles mõttes võib-olla kui sul juba see helistik käes on. Kui Meil on päris esimene vald, siis sa lähed sinna kergemini sisse. Minu käest on ka küsitud, et kas nüüd inimkonna vaenlase midagi oli ikka hirmus raske tõlkida, seal on nii palju fakte ja nii palju igasugust ja lugu ja seda ju kõiki peab kontrollima ja piiblit on palju ja kõike muud apostlite elulugusid ja nii see ei ole ju raske, see on tavaline tõlkija töö. See, seda lihtsalt teed, vaatad, otsid üles vaatajaid seal aga siis, kui internet ei olnud, ajad näpuga järge, loed sealt mingeid pihtimus ja leiab muide üles kah selle koha. See on tõlkijate jumal on nii teinud, et saad kätte. Nüüd on internet, eks ole. Aga see, see ei ole raske, see lihtsalt võtab aega. Tõlkimine ongi aeglane käsitsitöö, seda ei saa teha kiiremini, kui. Kui sa teed, sest siis seal Auseutri vastu, aga raske on just nimelt see kuidas seda kätte saad ja kuidas sa saata. Täiesti ausalt, ma rõhutan seda ausust autori vastu. Kuidas saata eesti keelt, mis eesti keel, see on soome keelt täitsa nagu algkeelt, sa pead nagunii uskuma, hästi jubest. Aga, aga, aga et mis, kuidas oma sõnade stiilid ja laused valid. Ja nii, nii et, et jah, ei, on palju raskemaid. Aga soome keel on ju oma sarnasuse deta eesti keelega ka selline hästi petlik reetlik keel või ilmselt teile enam ammu seda tunnet ei ole, aga tihti on ju see, et eestlased kipuvad just minema nende sarnasus torki. Ei jah, natuke siiski on, tähendab, mina ei, ei arva, et suur mure on nüüd nende niinimetatud sarnaste sõnadega nimetatud sõnastuses, mina olen ka sellepärast, et, et noh, neid ei olegi nii palju. Ja vahel muidugi libastun, mina ka libastun kuidagi muud on nii palju seal ümberringi, eriti kui on keeruline tekst ja siis jääb siis mõni sõnaga soome keeles, mis tundub, et see on eesti keeles sama, aga tegelikult ei ole. No vaadake, vead saab ära parandada, vigadega käsi, et nendega on palju lihtsam, aga kui lähed lause või stiiliga omadega täiesti metsa, siis seda ei saa nagu keegi, ma arvan, ära parandada. Ma mõtlesingi ja, ja, ja seal on neid soomlane kasutab palju rohkem kesksõna ja lauselühendid soome keel, kui meie, meil on rohkem kõrvallauset, eks ole. No mul ei tule head näidet praegu aga, aga võib öelda, ta oli pilli mängimas. Ja see on soome keel. Eesti keeles on ta mängis, Pihl. Kas te oskate mulle öelda, missugune on kõige kuulsam eesti kirjanduse kõige kuulsam raamatu algus? Ei ole. Lutsu kevadet. Kui isa Arnoga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud, eks ole. Soomekeelne lause oleks nii Arnon isend, kanssa koolul, lee päästujal opitunnid olivad jalgadelt. Nüüd tõlgime selle siis abitult eesti keelde. Arno ja isa kooli juurde jõudes olid õppetunnid eksinud. See on see riskikoht ja seda ma näen ka lihtsalt eestikeelsetes tekstides. See ei ole meie veel. Pipar täna ka nii on. Aga millist autorit on kergem tõlkida, kas seda, keda te isiklikult tunnete ja ma ei pea silmas mitte ainult tekste, vaid ka inimesena või kedagi, kes seal just kauge sellel kaudu, et teate teda ainult tekstide vahendusel? Ma ei oska teistele öelda, aga minul on väga oluline kuulda, isiklikult tunda on ka hea. Aga, aga ma ei ole ühtegi raamatut tõlkinud, nii et ma üldse taustu uuriks, et ma võtangi, et ongi käsitöö ja nagu sokk kootud sokk ei ole minu jaoks mitte igatahes et ma loen nagunii taustu, elulugusid, mis ta veel on kirjutanud, mida ta on intervjuudes rääkinud nii ja naa. Tänapäeval on ju taevake Youtube ja, ja elava argistu soome keeles ja nii edasi, nii et minu jaoks on tähtis ka see, kuidas ta räägib. Sest see mingil määral peegeldub, kajastub, on tunda ka tema kirjutatud tekstis, ta kirjutab küll erinevalt head kirjanikud, kirjutajad erinevas stiilivõtmes ja kõik, aga ma nagu, nojah, ma ütlen, mul on kombeks öelda, mina kuulen teksti kindlasti on veel, kes teksti kuulevad. Nii, noh, kuidagi tekst edenes iidel, kes mind on, see on toimetaja, toimetaja, klassik kes kunagi kookisi minuga pahandas ja mind õpetas ja lohutas ka vahetevahel vaadates seda, mis fina ütlen, teksti muusika ütles kude teksti kuude ja mõtlesin, et ehk selles tekstikoes avaldub ka ka kirjaniku kõnet kus ta räägib. Ma ei tea, noh ma ei, ma ei ole kunagi tundnud Olavi Paavo naiste ma ei ole kunagi tundnud Camiga Valderit, eks ole, aga ma olen muidugi vaadanud neid nendega dokumentaalkaadreid. Ja tänapäeva kirjaniku, ma tahan ikka kui võimalik, ma lähen tutvun temaga. Millest siis selline plaan, et kõik need Valdar ja ajaloolised romaanid tingimata eesti keeles olemas peavad olema, sest nende hulgas oli ka tugevamaid ja nõrgemaid? Jah, aga ta on ta miga valdari, eriti ajaloolised romaanid. Ja praegu me räägi päriselt oma maitsest, vaid ma räägin üldisest kultuuri, noh ütleme siis nüüd maastik või või niisugust pildist, et ta, Soome kirjandus on meile nii lähedane. Ja ma kasutan sõna lihiti, see on sindel või, või, või laastukatus, nii et otsad lähevad natuke vaheliti ja vesi voolab maha. No vot ja, ja ma arvan, et Soome Eesti kirjandus on lähedased, mitte sarnased, aga tihti kattuvad natukene serva pidi. Ja selle tõttu ei ole sugugi ei oleks sugugi paha, kui meil niisugused põhiteosed põhiasjad oleksid eesti keeles olemas. Selge on see, et iga vald on üks Soome Kirjanduse niisugune nurgakivi ja soome keeles vundamenti kivi, kivi jalga ehk vundament. Et võiks olla peale selle teda mitte liiga tõelagasutusena tülikas lugeda. Lea lugejal, kes läheb poodi, ostab raamatu, tahab head raamatut lugeda, kelle, keda huvitab kes tahab lugeda seda protsessi, eks ole, on siis see Valderi ajaloolised romaanid on selleks suurepäraselt ja minu jaoks on päris koolitüdrukust peale veel üks väga suur väärtus, mõelge, millisel ajal mina kasvasin, eks ikka sügaval nõukogude ajal. Ja midagi ei olnud, midagi ei näinud, keegi meile midagi ei öelnud, ajalooraamatud olid just niisugused selle ajalooraamatud. Aga ma lugesin altarit. Ja ma sain väga palju asju teada, ühesõnaga minu üldharidus. Üldharidus kuidagi täienes sellega ja ma kujutan ette, et et Valteri lugejal tänapäevani. See annab talle ikka pildid, noh, te lugesite inimkonna vaenlaseks. Palju asju sai teada. Ja mitme koha pealt küsimust, et kas need asjad said nii olla või mõtleb Valderisem midagi välja? Teate, selle raamatu puhul vist väga ei mõtle, esiteks me kõik ei tea üldse, mis toimus, eks ole, ka tolleaegsed kroonikud krooniga ei olnud eriti vajal, kirjutus ei olnud eriti täpne me temast. Ma nii et mina ei läheks küll Valderi tões kahtlemata tegelikult töötas väga palju algmaterjalidega, nii vähe kui neid on, eks selle rooma Vana-Rooma kohta ja veel rohkem veel vähem on neid Egiptuse kohta. Ja ta püüdis anda ikkagi tervikliku või niisugust õiget pilti eriti inimkonnale vaenlase puhul ma olen neid käsitlusi lugenud, kuskil heidetakse talle ette, et ta ei ole väga kirjanduslik, väga poeetiline, Sinuhe on palju võetilisem, eks ole, palju niisugust mis ma ütlen, hõlmitsevam. Aga inimkonna vaenlased ei ole Valderi vanaks jäänud ja ja ei oska enam ja, ja noh, ei ole ikka seda sülge omal ajal, kui romaan ilmus. Aga ma olen aru saanud, et valdari ongi tahtnud siin olla napi ja Aimutsest roomlaste stiili jätnud. Ja ta tahab olla kroonik. Tema kirjutab nagu asjad. Nii et mina usun küll Valderit ja, ja ma usun juba sellepärast seda näidet oleme vahetavaliku toonud. Et sinu hääl, no kas võib ju küsida, eks ole, kas oli ikka nii ja lõpuks nii palju tuhandeid aastaid tagasi ja Egiptus ja kõike nähes on seal asju, mida Baltari ennustas, et ja mille ajalooteadus leidis alles hiljem. Tal oli mingi niisugune vaist ja mina usun niisuguseid vaistemm mitte selget nägemust, ma ei taha öelda vaid avaid, mingit niisuguste läheb asjas asjasse sisse ja siis tal tekibki mingi mingi oma vaatamine sellele. Ja sinus olevat ainult üks viga. Ja see viga on, mäletab, kui nad rändavad sinna Hetide maale läbi kõrbe ja, ja tal on ülesanne tappa see mees siis kirjeldab Waltheri mahlakalt, kuidas neid kiusab üks liivakirp. Ja et teadlased ütlevad, et tol ajal seda kirpu seal kõrbes ei olnudki. Et jah, ma usun Nojah, ja öeldakse ju ka ikka, et Andrei Hvostov on seda korduvalt endale ja teistelegi, arvad, et kui sa tahad olla hea kirjanik, sest sa pead tapma ajaloolase enda sees? Oli stiilivõttena või olustiku loomiseks vajalik, ilmselt oli tal tarvis selle kirjutaja. Mainisite seda, et Valderjal selline vaist või midagi sarnast tänavu ilmustelt ühelt teiselt tänapäeva kirjanikud, kes on väga erinev Voldorist samuti üks tõlge, pean siis silmas Joel Hahtela kadumispunkti, kes on ka selline autor, kellel on mingisugune kummaline, aga hoopis teistsugune vaist, mingi inimeste tunnetamise vaist. Noh, tegu on ka muidugi praktiseerima psühhiaatriga, nii et selline inimvaimusügavustesse süüvimine pakub talle endale kahtlemata suurt huvi. Aga räägiks äkki natukene Haati last, sest et Ta kirjutab, on ju selles mõttes ka huvitavat? Ta räägib ju õnnetult hukka saanud kirjanik Roy ja sööki, sest keda te olete samuti tõlkinud. Et ma olen katsunud oma töid sättida nii, et mul on klassikale vahele ikka mõni kaasaegne kirjanik ka muidu kaob see kaasaegse kirjanduse kude näpu otsast ära. Sel haartela. Ma pakkusin tõesti, nagu ma enamasti pakun ise Loomingu raamatukogule kadumispunkti ja kõige aluseks ja taga oli Raija see seepärast, et raie seekise me leidsime, noh, mina leidsin kuskil kaheksakümnendatel, ma olen püüdnud ikka soome kirjandust jälgida, et mis seal tule või mis tehakse. Ja kaheksakümnendatel ja vot tav kuskilt väga lähedane Haatriale see, kuidas ta vaatab inimest, mis ta sealt leiab, mida inimene teeb, kuidas tema elukäik läheb. Ja tõenäoliselt Haatele tunneb ka mingit sidet raie seekkisime, ahel avaldanud Loomingu Raaduvus kaks hekist ja ta tõesti oli väga andekas kirjanik ja niisugune kes kirjutas oma lauseid nii napiks kui võimalik ja siis järele ainult puhas kuld. Ma julgen öelda. Ja Haadel hääle, ilmselt ta sobib ka, sest muidu ta ei oleks suutnud niisugust niisugust kadumispunkti kirjutada, tüdrama aastane öelnud sugulastele ja ja, ja see on raamat inimesest kes ei leia endale õieti asu, eks ole. Aga kes meist leiab, see teebki selle raamatu sümpaatseks kuidagi niisugust väga lähedaseks ja ometi ta võtab seda, võtab raieseeki see elukäiku ja selle põhjusi otsida. Ta istub arhiivides räsigi, nen tõepoolest, sai õnnetult otsa täpsemalt põlesema majja või kui, kui sisse miks see nii läks. Haatele püüab selles raamatus ka natuke seletada. Et kui see raamat kui Haatelalt tähendab muud kirjutanud kümmekond romaani, eks ole, ja, ja aga kui see Raamat ilmus, siis hakkasid minul jälle sõrmedele surisema, et oi, et niisugune raamat ja küll tahaks teha. Aga ta jäi mul kuidagi ootama, sest mingit noh, niisuguseid talderit ma teen aasta ja, ja mõtlesin taas vaatama, et kunagi oli ja, ja siis leidis haarde la küll teised raamatud leidis hea lugu, nimeline kirjastusena andsid välja liblikakoguja lumepäeviku ja see läks väga hästi. Ja kirjastaja peab ka selle peab ennekõike mõtlema sellele, et raamat seisma muide, ega tõlkijaid õlgiga sahtlisse. Ma tahaks ka, et raamat läheks, et inimesed loeksid ja oleks huvitatud ja kõik, me tahaksime need et hea lugu avaldades libiliku lumepäeviku. Ja ma teadsin, et nad tahavad nüüd avaldada ka kadumispunkti. Ja mul oleks väga kurb, sest ma olin mõelnud seda raamat sellele raamatule ja ma tahtsin seda teha. Ja vaadake, see seos raie seetisega ja selle ka väga aineline seos Haatela oli istunud sealsamas odava kirjas arhiivis lehitsenud sedasama mappi, kus olid pildid ja väljalõiked, ajalehtede väljalõiked režeekese loomingust ja temast endast istunud sellesama laua taga. Mul olid mingid, ma ei saa ju võrrelda tuntud andeka kirjanikuga, aga tal olid kuidagi mingid samad hoiakud raie suhtes. Ja siis ma läksin, lugu Kirjastus sõja, õieti ma nägin Tiina Kaalepit kuskil, ütlesin, et paluks jätta, kui see Haatele mulle ja nad olid nii lahked, ütlesidki, siis ma tegin ja teda oli väga väga põnev teha. Noh, et ma kätte ta saaks, et see hõrkude, et see, et see tekstile kantsli teksti peenus, kuidas ma seal siis kõik teen ja niimoodi ma olen. Alati ma näen vaeva ja kõik näevad vaeva, aga mäletan, et see oli kuidagi eriline raamat ja ma hea meelega ikka sellest räägi. Haartela ise tegin temaga kunagi intervjuu, siis küsisin, et kuidas ta noh, eks see on ikka selline imelik küsimus, aga küsi töö võib, et kus ta ennast ise niimoodi soome kirjanduses näeb ja ta ise arvas, et aga raske kuskile paigutada. Et paljude soome mees lugejate jaoks on tema kirjandus kuidagi liiga naiselik. Ja ja kriitikud ka ei oska teda hästi teiste soome meest kirjanikega kõrvutada, et on selline üsna nagu imelik erandlik nähtus. Kas tema selline enesehinnang pädeb teie meelest või, või meeldib talle äkki endast lihtsalt niimoodi mõelda, et meile kõigile meeldib mõelda, et me oleme erilised? Ei, kindlasti. Mina ei tea. Mõne kirjaniku puhul ma püüan ausalt öeldes olla kursis, et mis ilmub ja mida nad kirjutatud ja kuidas see kõik käib ja ma loen karusseni. Aga Haatele puhul ta ilmselt ongi nii eriline, et ka mina ei ole püüdnud teda kuhugi paiku, tähendab ma praegu mõtlema hakkan? Ei. Ei, las ta siis anname endale selle võimaluse, las ta olla eriline. Ei noh, eks iga kirjanik on mingis mõttes eriline Ma ei oska teda kuskile lahtrisse või kellegagi kõrvu. Kuulge, võib-olla Jalonen võib-olla olli, Halonen, kellel on ka väga-väga niisugune läbi? Ma isegi ütleksin, põetud stiil. Jah, kes ka väga väga oskab väga peenelt kirjutada ja mõne sõnaga midagi vägagi palju öelda ja nii võib-olla jalanen, jah. Kirjandussaade tõlkes leitud. Üks nähtus, kellest Eestis seni väga midagi ei teata, aga kellest oleks põhjust rääkida, on ju Layla hirvi saari, kes on üks piss tänapäeva soome avatud populaarsemaid kirjanikke, tiraaže mõelda siinsamas, meil on ta suhteliselt tundmatu. Kiida väga tundmatu ei ole ja ma olin ka ära unustanud, et teda on tõlkinud näiteks pange tähele, Debora Vaarandi. Ja, ja siis ja midagi veel ilmunud ma ei, mul ei tulnud meelde järele vaadata nagu noh, igavese Visuvad. Mul on niisugune kahetine saatus olnud. Ühelt poolt teda peetakse justkuiniisuguseks lihtsakojaliseks, jutukirjanikuks naa virutab loo ära ja paksud romaanid siiski eriti naised loevad ja võib-olla silmgi läheb märjaks. Ja seal on kuskile selle, kuni viimase ajani on jäänud kuskile niisuguse iseloomustuse varju. Aga ta on uskumatult populaarne, ta alustas seitsmekümnendatel. Ja praegu on tema tiraažid umbes 100000 ja, ja noh, see ei ole võimalik peaaegu et Soomes, aga vot on jaa ja ta ei ole ka väga keeruline, Luke raske lugeda. Ta on kergelt mitte kerge, aga teda ta edeneb hästi, kui lugema hakkad. Ja tal on muidugi soomlastele väga südamelähedased teemad hullutanjeni, noh, kaotatud Karjala, ta on ise karjalast pärit, ta kasutab muidu karjala murret või õieti selle varjundit värvitekstides. Ja ausalt öeldes, ega mina ka noh, kõike ei jõua ja mõtled jutukirjanik ja mis seal ikka ja no ma ei olnud teda nii väga lugenud Pihkva kellasid või midagi. Aga kui tuli mina, Katariina, kui ta võttis ajaloolise tegelase persooni ja tegeles sellega temaga, Katrin, aga ikka väga kaua ja väga põhjalikult. Ja, ja kuidas see ilmus raamat, ma teadsin ette, et ilmub ja ma selle läbi lugesin. Siis oli mul nagu häbi oma senise hoiaku pärast, et noh, nii eelarvamusega ei tohi suhtuda. Ja nüüd see on meil eesti keeles ilmunud ja oktoobris ilmub ka Meie keisrinna Katariina siis juba keisrinna nas esimene osa noorpõlv. Ja see on niisugune väga, kuidas ma ütlen, väga õpetlik näide, õpetlik Jahjust, näide, kuidas kasutada ja rakendada ajalooline persoon ilukirjanduse tarbeks ja vajadusteks, sest see ei ole ajalookirjutus. Ja kirjanik ju kõnnib kogu aeg lubatu ja mitte lubatu piiril, nad ei saa väga palju ümber teha seda, eks ole, Katariina Katariina jääma. Aga laine hirvi, Saarion osa. Ma mõtlen seda ja ta, see on väga, kuidagi niisugune kaasakiskuv raamat. Ja ja võlub tema puhul ilmselt lugejaid ennekõike lugusid kirjutavad ju paljud, aga tema puhul on kuidagi nii, temas on see ürgandekus. Mis teeb kirjanikust siis kirjaniku, mina arvan nii. Et kui seda ei ole, siis on ikka väga raske kirjutada ürgandekus perus lahjakus soome keeles ja räägin, kuidas ta alustas. Muidugi mulle meeldib see lugu väga, ma lugesin seda Pava Haaviko ühest eluloost neid kirjutisi meelde. Ma päevas Aavik oli tol ajal odava kirjastuse peatoimetaja kodumaist kirjandust kureeris Hanno mägela, meil tuntud nimed juba, ta on kirjutanud muide ka elulooromaani Meister, eks ole. Ja Eino lennust Leinust ja noh, kõik me teame, kes me oleme kuskil selle ala peal olnud, aeg-ajalt tuleb ikka, keegi läheneb meile, toob käsikirja ja ütleb, et see on geniaalne ja see tuleb kohe avaldada. Eks ole, anni ähvarvu on väga harva seal. Ühel päeval 70.-te alguses kõndis odava kirjastuse uksest sisse üks tädi tädi oli lappen rannast ja tädil oli kaasas turukott. Ja turukotis oli niisugune pill pinu pabereid. Ja ta tädi juhatati Hanno mägela juurde ja tädi ütles, et tal on siin romaani käsikiri. Katkus mõttes juukseid viisakas inimene ütles, et ja, ja me kaalume ja me loeme ja vaatame ja proua ja me võtame ühendust, noh nagu me ütleme, eks ole. Ja tädi Läti välja ja veidi aja pärast tuli halme kella tuppa. Paavo Haavika. Mis sul siin on? Oli see pinu, Hanumägela katkes veel mõttes juukseid ülemuse ees päris ei saanud. Ja, ja ütles, näed, niisugune toodi ja jälle üks graformaal, mille peale Pava haaviku tõstis natukene sellel romaanil, see oli romaani käsikiri ja tal oli pealkirjaks mingi umbes kael, koogud või midagi niisugust. Jahicalgut. Ja Pava haliku tõstis natukene neid. Lehti vaatas kõige viimast lehekülje, ütles kohe peale. Meil läheb kiireks. Me anname sellel sügisel välja, selle romaani pealkirjaks saab pärnade linn, lehmusten kaupungi ja me trükime 116000. See on täiesti kuulmatu number, tol ajal oli täpselt nii, läks sirgandekus, mille teine ürgandekas inimene ehk Pava haaviku geniaalne, ma ütlesin tema ütleksin, tema kohta kohe ära, tundis. Jah, selliseid asju juhtub tõesti ükskord sajandis, aga näe, juhtus. Nii et et eestlastel on siis ka põhjust Layla hirvi saare teostesse suhtuda, suuremas tähelepanelikkusega. No näed ja ma ei tea, kas lugupidamisega ka tähele panna leid. Aga seal üldse huvitav, et ta ei ole ainuke soome autor, kes julgeb niimoodi mingi suure ajaloo teema, mis pealegi veel otseselt Soomega seotud ei ole ette võtta. Et mulle tundub, et soome kirjanikud ju nagu kardavad vähem, et noh, meil ei ole siin miga Valderid, kes kes oleks kirjutanud sellistest suurtest asjadest, mis toimuvad kuskil kaugel ja ammu. Ja meil ei ole ka selliseid kirjalikke, kes tänapäeval seda teeksid, et Layla hirvi Saariumiteks teeb ja neid näiteid on veel, kas soomlased kuidagi tunnevad ennast maailmas lihtsalt kodusemalt, siis kardavad vähem? Ei, mis siin karta, siis on ka võimalik, et ma teen meile liiga praegu. Aga mul on jäänud niisugune mulje, et veel tänapäevalgi praegu kummitab meid ikkagi see suletud aeg, kus me ei teadnud, nagu ma juba nimetasin, midagi ei saanud kuskilt midagi kätte ja meile räägitud ja meile ei anta lubatud lugeda. Te olete minust noorem, te ei tea, ei ole põrganud suletud fondi ukse vastu, eks ole. No vot, aga mina olen jah, ei saa ja kõik kinni. Nii et, et ma, ma kardan, et see on veel veel see pärand. Et me ei saa mitte, et me ei julge, vaid meil on. Meil on nagu muud teha, et me ei ole nii avatud, sest soomlased võtavad tõepoolest väga vägagi ajalooline isik peategelasena või üldse ajalooline aines on neil neil kogu aeg olnud ja viimastel aastatel kuidagi eriti. Kes mäletab, möödunud aastal võitis Finlandia auhinna, see on Soome suurim kirjandusauhinda, antakse välja juba 30 aastat mille võitis riika velo, kes antud suhteliselt mitte väga palju avaldanud kirjanik Soomes. Romaani pealkiri oli meie igapäevane ilu ja Roman kõnelda Läheb teine luuletajast, Marina tsed taevast. Et ta julges seda teha, ta oli viis aastat kirjutanud. Ta kirjeldab väga elavalt, kuidas ta seda kõike tegi, aga ta tahtis, talle läks südamesse marinad, seda luule ja tema saatus ja ta kirjutas sellest. Nüüd sellega kaasneb kohe probleem või see häda, et loolased muutuvad valvsaks nagu Valderigi puhul, eks ole. Kuidas nii, kuidas tohib, seal on see viga ja teine viga. Tõenäoliselt on nendel vigadele nagu ma vist juba korra ütlesin, ka võimalikel või lubatud vigadele oma mingi piir, et mingile asja vastu ei tohi eksida. Igatahes ma olen aastaid korraldanud vastutanud meie kava eest Helsingi raamatumessil. Ja möödunud aastal, seal on niravateisest, kuid esitused kui teemaseminarid ja möödunud aastal. Me korraldasime teema seminari, kas kirjanik valetab? Just nimelt selle täht oli Hargla. Seda alati püüame teha nii et mõni meie kirjanik oleks siis seal eesotsas ja et kui õige see on ajalooline tõde, see on ja, ja nii ja selle võttis kokku sepatsepterberi professor sepatseterberiga, meil tuntud ja kirjutanud Eesti ajalugu, eks ole. Lausega et ajalooline peab kirjutama nii, nagu asjad olid. Ja kirjanik, eriti ilukirjandust, peab kirjutama nii nagu asjad oleksid võinud olla. Ja me jätkame seda tänavast. Seda, seda seminari ja ma ütleksin siia juurde, Erika Belo on meil seal ka palutud üles astuma, aga ütleksin, ütleksin siia juurde selle, et mida ma vahele nimetanud ajaloolise tõe asjus. Et lõpuks lõpuks kinkis Jaan Kross eesti rahvale eestlase Valtes rüssovi, kellest me ei tea, kas ta ikka oli igatahes Jüri Kivimägi ajaloolane ja ma kuulasin saadet, paneb ürikud lauale, ütleb mitte miski ei tõesta, et ta oli, ta ei olnud voorimehe, poeg ja nii edasi, nii edasi ja see vorm, mis ei olnud igatahes eestlane. Meie president Lennart Meri kirjutas, et püütjason kirjutanud Kaali järvest ja nii edasi, nii edasi, kasseni oli meedio. Ja see on kirjandus. Ja see on nii tore, et sa kirjandus niisugune. Samas ütlesite küll, et soomlased armastavad ajaloolist ainest sammast meelde kui Shell, vest käis esinemas, noh hea küll, tema on soomerootsi kirjanik, aga ma ise arvan ka. Tema ütles küll, et teemad, mida ta on käsitlenud, noh nagu näiteks Soome kodusõda. Et need on olnud sellised õrnad teemad, et sinna ei ole juletud minna. Et see on olnud suuresti eriti EKRE jaoks, on avastamata maa eriti selle sellised tundmatumat tahud nagu näiteks soomerootslastest kommunistile, mis kuidagi Soome, Rootsi eneseteadvuses Mäletame räägimegi nüüd praegu me oleme rääkinud vanemast ajaloost, eks ole, see, mis koolipoisi jaoks on ajalugu ikka paar 1000 aastat. Aga või paarsada, aga see lähiajalugu ütleme möödunud sajand ja see on õrnasi tõesti, see on neile väga õrn asi ja nad on hakanud sellest kirjutama ikkagi ikkagi viimasel viimastel aastakümne, ütleme, 10-le astame ja see on täiesti arusaadav, nii nagu meie ei suuda hästi veel kirjutada, ikka hirmus raske on kirjutada 41.-st aastast ja 40.-st aastast ma mõtlen ilukirjandust ja, ja nii ja ausalt öeldes ma ei tahaks ka niisugustesse tõlkida, see oli, ma ei vali seda, vaid see nii ja noh, mina ei mäleta Stalini aega, ma ei tahaks seda käest. Nii et, et, et seal vot nüüd ja see on tulnud rõõmustavalt rohkesti. Mina mäletan esimesena. Aga neid oli enne, mina mäletan esimesena Tuomas kireliitu, mis on 40.-test ja ka jälle ühe perekonna lõhenemine ja lagunemine ja ajalooga seoses. Nüüd ilmus alles hirma kähku see, kes on ise ajaloo ajaloolase haridusega graniti mees ja see kõneleb, tuleb Soome vaba või Soome pahempoolsetest punastest, kes läksid ära ja tõotatud maale Nõukogude liitu. Me teame, et niisugune asi oli some all ja, ja nad ühesõnaga said muidugi hukka seal ja nii et nad on tasapisi hakanud kirjutama. Mina tõlgin praegu raamatut, mille nimi on pealkiri on toora toora autor on Heidi küngas. Ja ma arvan, et ta ilmub 2015 kevadel. See aeg on Lapi sõda, see niux dramaatilisi aegu Soome käekäigust ja, ja nad pidid nende sakslastega saama, eks ole, sakslased tahtsid jälle niklit kaevandada ja niimoodi. Ja, ja kirjeldab ta, see, see raamat saksa relvastus, ministri, Šbeeri, külaskäiku, lappi. See töö käis vangide jõul, eks ole, neid ei loetud, need surid, sajad tõime uued ja nii edasi ja soomlane näeb, peab olema seal nii palju tugev ja nii palju kaval. Et, et, et nendega toime saada. Samal ajal on teada, kannatlikkust peab olema. Vaata sa sakslaste kaotus ja häving ja hukk on juba näha, kes vähegi oskab vaadata tulla 44. Ja ja ta on selles mõttes väga põnev raamat, raske tõlkida, väga õudne olnud. Aga, aga ma, ma olen ikka veel on niisuguste kompromissi kirjeldavate raamatute ja teemade puhul, et oli, mis oli, soomlastel jäi nende riik alles, eks ju. No kui te ütlesite juba mitu korda, et selliste teemade tõlkimine on raske ja teete seda teatava vastu Ei vastumetsaga ei tee. Niisugune kaudne on, ei ole, ei ole. Niisugust Ma ei ole elus teinud vastumeelselt tõlget. Mina tähendab usin ma kui tahan. Ei, ei, ma ei tee vastu. Aga ma pean midagi endas võitma sellega. Need on jubedad. Aga kuidas Olavi Paavo naise tõlkimine on, et tema ei ole ju ka just selline mitte kõige optimistlikum autor, võib olla. Ta on nii andekas kirjanik ta on nii andekas kirjanik ja noh, nii oluline tegelikult me meil Eestile ka, et ma olin, ma olin nagu kooliplika. Kui selgus, et ei, võtame ikka esimese esimesena võtsime külalisena kolmandas klassis kollane Waldokulevierana. Et kuskil nõukogud, kes Soomega tegeles, teadis Olavi Paavo Loolist muidugi. Ja me olime teda üks ja teine poolsalaja lugenud, kuskilt kätte saanud ja kõik nii edasi. Aga siis ta kuidagi jäi. Igal raamatul on oma aeg. Ja kui siis saabus Olavi Paavo-le aeg kastma kooliplika, tõesti, ma olin nii õnnelik, et ma saan teda tegema hakata. Ja kui, siis noh, enne pead ikkagi paarkümmend lehekülge tegema, et hakkab kuidagi näpp soojaks läheb ja kui ma tundsin, et ma vist saan hakkama sellega jääd nüüd saab Eesti rahvale ka Paavo laine, on see, see? See on väga tore, see on väga tore töö ja ma arvan, et ka et ka Eesti rahvale meelepärane töö. Et üks auk, üks puudu puudu Leik on, on täidetud. Meie saade hakkab tasapisi lõpule jõudma, aga mida julgeksite veel niimoodi soovitada üldisemalt soome kirjandusest, mis praegu ilmumas on, mis, mis on selline asi, mis on tõesti vajalik eestlastele lugedes te ütlesite enne üllatavad sõnadeta soome kirjandus on paljude eesti lugejate jaoks paariaseisundis. Seda ma ei öelnud lindile. Ma ei taha päris paaria öelda, aga kuidagi ta tundub nii tavaline ja siinsamas nad on ja kõnnivad mööda Viru tänavat ja joovad õlut, eks ole, ju on niisugused nagu nad on ja selle tõttu kuskilt on, see on, on me, me teeme ka liiga üle kohutsema kirjandusele, ta on ikkagi maailma kirjandus nagu me ise nagu eesti kirjandusmaailma kirjanduse ja ta oli ikka kohati väga hea. Ma, mul on hea meel ja vist on tõsi, ma ei ole üle küsinud seda praegu. Et kui teeme siis selle eest, et siis seal vestele ilmus tänavu kangastus 38, jälle lähiajalugu. Jälle soomerootslased, aga on juba, et kui on tunda saabunud need aastat Soome ajaloos, kus kus on tunda juudiviha ja, ja sõjalähedus ja see kangastus ongi lähenevad, saabuvad kohutavad aastad. Et ma ei, mul oleks hea meel, kui Eesti kirjanikud ja eestlased seda loevad, aga vist vist eesti raamat annab välja. Ja mis muidugi on, on Tomi kindluse nelja tee rist jättes täiesti sõnatuks Soome Kirjanduse üldsuse sel esikteos. Autor on Turus eesti keele õpetaja, kirjutas kokku oma perekonna niisugused lood nafta Arina hoida. Ja siis võttis sõbedal need käest ära viis v söögirjast. Ja ütles, et kuulge, siin on midagi head teile. Kirjastus võttis kindlusega kohe ühendust. Ginunan arvasid, teevad rumalat nalja, no mis asja? Lugusid Väigi romaan ja seda kiideti, anti maja Anderson, kes nõudis tähtsamaid olulisemaid kriitikuid, kiitis vägahesaris ja kõik olid väga skeptilised, mis esikromaani. Aga ongi väga. Ongi väga hea romaan ja hõlmab umbes 100 aastat Soome ajalugu, ka lähiajalugu, natuke vanemat ajalugu ja neli põlve. Ja, ja see tuleb ka eesti keeles. Jan Kaus hakkab oktoobrist ütles tõlkima ja mul on selle üle väga hea meel. Ja siis ilmub Tuula karjalaise Tove Janssoni elulugu, mis peaks tulevane novembri lõpul. Ja ta tegi ka pilt, kujutav kunst, mis oli talle kõige lähemal tegelikult kuidagi hingelaad. Ja mul on hea meel, et selles raamatus Kadriaanites tõlgib, et selles raamatus on nüüd kõik see koos, et ei ole jälle ainult muumid. Me tähistame tänavu sajandat sünniaastapäeva Janssoni. Et selle üle on mul tõesti hea meel. Ja, ja ma ütleksin veel ühe asja, see ühe raamatu varakana välja. Lindgreni pealkiri on väga verine, mõrv, videvikus, alus soome keeles koelema ehto Leedus. Ja see on krimka, aga krimkasid on igasuguseid. Ja neid peabki olema üks ajakirjanik kirjutanud, kes on ise tegelenud vanainimeste probleemiga, kuhu nad panna, kui palju nende eest hoolitseda, mis saab, ühiskond, ei jaksa maksta seda, maksta seda ja kanda neid kulusid ja ja juba 90 seda ikka tähtsutavad ringi, see on niisugune, ma nüüd natukene ennuste huumorit ja ta on kirjutanud selle ehto lehele ossa ja see on põnev. Samal ajal lõbu, sest need on väga sümpaatsed. Enamasti vanaprouad, vanadekodu on, seal saab koks surma vihm tapeti, leiavad vanaprouad, hakkavad asja uurima ja nii edasi. Ühesõnaga niisuguseid asju on ka soomlastel ja see on ju vägagi tervitatav ettur. Nii et tõesti midagi igale maitsele. Aitäh, Piret Saluri ja jõudu tööle. Olgu veel lisatud, et peagi ilmub eesti keeles Olavi Paavo laise minek ja loits ja sellega on siis eesti keeles selle Soome ühe omanäolisema autori põhiteosed kõik olemas. Mina olen Peeter Helme ja tõlkes leitud on taas eetris kahe nädala pärast kuulmiseni. Kirjandussaade tõlkes leitud.