Aur, elekter, trükilennumasinate ja nii edasi täiendamisel peetakse loomulikuks, et nende eest hoolitsevad erihariduse ja annetega varustati isikut keel, masina täiendamise eesõigus aga tunnustatakse ainult anonüümse massimatsi ja madise loova geeniuse tüks. Ei seda inimese vaim kõige peenema tööriista peab harima, korraldama, puhastama, viima, ihuma, rikastama. Seks peab tööd tegema. Tere päevast jätkame oma vestlussarja Eesti keele arendamise strateegia küsimustes ja tehtud seire põhjal võime rääkida ka eesti keele kaitsest ning järelevalvest ja rääkimas küsimustele vastamas keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk, mina olen toimetaja maris Johannes. Kui me kaitseme eesti keelt, siis mida me tegelikult kaitseme? Kui me kaitseme eesti keelde, siis me kaitseme iseennast, oma rahvast, oma kultuuri, oma identiteeti. Aga kui nüüd lähtuda sellest eesti keele arendamise strateegiast siis on eesti keele kaitse ja eesti keele järelevalve tegelikult kaks erinevat asja või võiks nii öelda, et üks asi on teise sees? Keele kaitse on märksa laiem ja tegelikult puudutab kõiki meie keelekasutusvaldkondi kõiki inimesi. Keeleseaduse täitmise järelevalve on kitsam valdkond ja juriidiliselt ka märksa täpsemalt reguleeritud. Keeleinspektsioon tegeleb ennekõike keeleseaduse täitmise järelevalvega. Aga keelekaitsega tegelevad kõik, kes seda keelt kõnelevad või peaksid tegelema. Kellega siis see järelevalve tegeleb, kas ka minuga, kui ma eestlasena kipun eesti keelt natuke rohkem muutuma võimetama või siis nendega, kes seda keelt nagu üldse? Keelekasutusvaldkonnad, mille üle keeleinspektsioon järelevalvet teostab, puudutavad ühelt poolt küll jah, neid, kes peaksid eesti keelt oskama, aga kes ei oska ja teiselt poolt avalik ja ametlik asjaajamine seegi peab olema eestikeelne ja vastama kirjakeele normile. Ja kui me räägime avalikus keelekasutuses, siis siin me tegeleme eelkõige eestlastega, mitte nende nii-öelda muulastega või kuidas neid nimetada. Mitte-eestlasteks või paljudel juhtudel on korrektne öelda, et nad on venekeelsed või mitte. Ajalooline venekeelne vähemus. Väga palju erinevaid termineid on. Kui me kontrollime mitte-eestlaste keeleoskust, siis me teeme seda nii avalikus kui ka erasektoris, sellepärast et eesti keelt peavad oskama nii riigiametnikud kohaliku omavalitsuse ametnikud, samuti kohaliku omavalitsuse asutustes töötavad inimesed, näiteks õpetajad, vene õppekeelega koolide õpetajad ja see on tegelikult üks üks mahukamaid osasid meie meie tööst. Igal aastal me kontrollime paari 1000 mitte-eestlasest töötaja eesti keele oskust ja enamikul juhtudel sellele kontrollile järgneb ka ettekirjutus. Järgneb järelkontroll mingi aja pärast näiteks poole aasta või aasta pärast ja siis järgneb veel järelkontroll, kuigi keeleseaduse nõuded eesti keele oskuse kohta kehtivad üldiselt ju juba 89.-st aastast, kui 89 võeti vastu keeleseadus, siis seaduse rakendamiseks nähti ette neli aastat. Et aastaks kaks 93 on keeleoskuse nõuded täidetud aga praegu on aasta 2007 ja me tegeleme tegelikult täpselt samade probleemidega, millega me tegelesime 93. neljandal viiendal aastal põrkume kokku motivatsiooni puudumise küsimustega. Veel sel aastal tuleb ette inimesi, kes haridussüsteemis töötades või kohalikus omavalitsuses ehk siis avalikus teenistuses töötades ütlevad, et me töötame vene keeles, meie kliendid, meie õpilased räägivad vene keelt ja seetõttu Meil ei ole eesti keelt vaja. Ja, ja õpetajate puhul on see võib-olla kõige üllatavam sellepärast, et õpetaja on teatud mõttes ühiskonna hoiakute vahendaja ja, ja mõnikord tuleb selline mõte, et kui, kui õpetaja ei, ei oska eesti ajalehti lugeda ja, ja kogu tema info on ammutatud ainult venekeelsetest lehtedest ja Venemaa telekanalitest siis need hoiakud ja, ja need seisukohad klassi ees, nad ei ole päris need, mida me tegelikult haridussüsteemilt ootame. Nii et eesti keeleoskusel on siin väga oluline roll, et kasvaks peale mitte ainult keele mõttes integreerunud põlvkond, vaid ka meelemõttes integreerunud põlvkond. Ja kui me kas või jälgime neid protsesse, mis toimuvad Rahvusraamatukogu vastas näiteks, kus on, kus on see pronksmees, siis seal on üllatavalt palju noori. Ma arvan, et paljuski on süüdi infopuudus, et meil on ühekülgne info, nad elavad venekeelses infoväljas ja, ja ei saa seda adekvaatset informatsiooni, mis on eesti keeles kättesaadav. Õpetajate eesti keele oskusele on väga oluline roll siin. Tegelikult on see ikkagi poliitiline küsimus, mis teeb vist ka nii-öelda ühe suhtumise keelde poole keerulisemaks. Kindlasti ja keel on paraku Kuu läbi kogu taasiseseisvumisaja olnud väga poliitiline küsimus. Kui me oleme jälginud keeleseaduse muudatuste menetlemist Riigikogus, siis ka kõige lihtsamad ja kõige tavalisemad protseduurilised muudatused kuvad väga suurte vaidluste vastu ja, ja seetõttu on ka paljude õigusaktide väljatöötamine veninud, et siinsamas keelestrateegia seiredokumendis. Me tõdeme, et keeleteema on olnud ülepolitiseeritud läbi erinevate peatükkide, mis puudutab näiteks kas eestikeelsele õppele üleminekut või keeleseaduse täitmise järelevalvet. Ja paljud seadusandlikud aktid on selle tõttu takerdunud. Nii et see on, see on poliitiline küsimus. Ja kui oleks võimalik vaadelda neid asju vähem poliitiliselt, kui oleks võimalik ühiskonnas saavutada selline väga väga laiapõhjaline kokkulepe keeleküsimustes, siis siis oleks nii keeleinspektsiooni töö palju lihtsam, kui oleks ka nendesamade õpetajate töö ja elu palju lihtsam, sest neil on alati lootus, et võib olla järgmine valitsus võtab need keelenõuded maha ja see ootus on, on kogu aeg alates keelenõuete kehtestamist peale käivad vaidlused. Ja on olnud isegi selliseid olukordi, kus valitsus justkui deklareerib, et me karmistame keelenõudeid. Samal ajal selle karmistamise varjus on keelenõudeid tegelikult leevendatud erinevaid tähtaegu, mis ajaks peab olema keel selgeks õpitud, on edasi lükatud ja see vähendab motivatsiooni, sellepärast et on, on selline õiguspärane ootus, et siiamaani on ju edasi lükatud on pisut selline, noh, ütleme järjekindluse puudumine selles valdkonnas. Me räägime siin nüüd eesti kanalist seda juttu, aga ma kujutan ette, et nii-öelda vene keskkonnas nimetataks tegelikult vaata Tingvisiitoriteks, et nurjati mitmeid majandusüritusi, esitate nõudmisi kõikidele müüjatele ja taksojuhtidele ja seetõttu meie enda elu meie ümber peaaegu et hääbub ja sedalaadi artiklid on üsna tavalised vene ajakirjanduses. Nad on üsna tavalised, aga nad on ka tegelikult täiesti ebaadekvaatsed. Need nõudmised on esitatud seadusandja poolt riigikogu poolt ja nad on täitmiseks. Ja keeleinspektsioon on olnud pigem paindlik kui nõudlik. Noh, kui me vaatame näiteks kas või teenindussfääri ja müüjate keele oskust, siis nendele samadele kauplustele mõjub ääretult laastavalt see, kui eestlane Läheb kauplusesse. Teda eesti keeles ei teenindata, ta läheb seal kauplusest välja ja ta enam sinna kauplusse ei lähe. Tähendab, see mõjub laastavalt. Aga kui keeleinspektsioon on ühe asutusega aasta kaks või kolm vaeva näinud ja keelekasutusolukord on selles asutuses paranenud ja eestikeelsed kliendid tulevad tagasi siis tegelikult, et on need nii-öelda venekeelsed asutused meid tänanud. Ja praegu on tihtipeale nii, et need kollektiivid ise kutsuvad meid, asutuse juhid ise kutsuvad meid endale appi. Tulge, kontrollige, tulge, tehke meie töötajatele selgeks, et nad peavad eesti keelt õppima, meie ei suuda. Ja me teeme veneasutustega koostööd, nii-öelda venekeelset asutustega koostööd. Nii et need hüüatused, et keeleinspektsioon nurjab siin ettevõtlust, need on samuti. Ma pelgan pigem sellised poliitilised hüüatused, aga neil ei ole tegelikku põhja või näiteks see olukord, mis on Tallinna taksonduses Tõele au andes taksondus hakkas Tallinnas käest ära minema, tekkis aga palju piraattaksosid ja paljud kliendid hakkasid nurisema taksoga ei saa enam sõita, sellepärast et sa ütled taksojuhile, et palun viige mind Luise tänavale, aga taksojuht ei saa aru. Ja koostöös Tallinna Transpordiametiga me oleme nüüd üle poole aasta Tallinna taksojuhte kontrollinud ja olukord on läinud paremaks ja tegelikult taksofirmad on selle tulemusena hakanud koolitama oma taksojuhte, saadavad neid keelekursustele, on välja antud taksojuhtidele ristmikud ja teeninduskultuur hakkab paranema. Et küsimus ei ole siin selles, et keegi konkreetselt peaks keelt oskama, vaid see keeleoskus on mingi vahend mingi eesmärgi saavutamiseks. Ja keele järelevalvel on loomulikult siin oma osa. Keelejärelevalve jaoks on vist praegu oluline üks seaduseelnõu mis on töös, aga pole veel vastu võetud, kaugel see on ja mida see seaduseelnõu siis lubab, annab? See on võtab väga põhjalikult ettevalmistatud seaduseelnõud on menetluses tegelikult 2003. aasta märtsist-aprillist. Ta on korra juba vahepeal riigikogu menetlusse jõudnud, siis sealt tagasi võetud, nüüd uuesti esitatud ja veebruari alguses jõuab see teisele lugemisele. Nüüd peaks siis keele järelevalveprotseduurid jõudma keeleseadusesse. See on natukene kõrgem õiguslik tase ja õiguskantsler on mitmel korral haridus- ja teadusministri poole pöördunud, öelnud see asi tuleb korda teha. Ja nüüd see asi tehakse korda, sisuliselt keeleinspektsiooni töös ei muuda see midagi. Ei karmistada ei leevenda mitte midagi, aga protseduurid on õiguslikult korrektsemalt reguleeritud. See on nüüd üks asi. Aga seal on arutletud veel mitmete teiste seadusemuudatuste üle. Näiteks Euroopa Liiduga liitumisel. Euroopa komisjon tegi Eestile keeleseaduse osas ainult ühe märkuse, mis puudutas keeleseaduse paragrahvi 23. See ütleb, et avalikud sildid, viidad, kuulutused, teadaanded ja reklaam on eestikeelsed ja ongi kõik. Teised keeled meie keeleseaduse järgi olid põhimõtteliselt keelatud, aga rahvusvahelise õiguse põhimõtete alusel võib riigikeele kõrval kasutada ka teisi keeli. Ja nüüd sellesse keeleseadusemuudatus on sisse kirjutatud selline mõte, et kui eesti keel on avalikus teabes olemas, siis avalikes huvides. Selleks, et informeerida neid inimesi kes eesti keelt oskama ei pea, võib eestikeelsele tekstile lisada tõlke võõrkeelde. Aga eesti keel peab olema suurem, ta peab olema esikohal. Me peame teadma, et see on Eesti riik. Praegu on tihtipeale nii see, et eesti keel puudub üldse reklaam, avalik teave on võõrkeelne ja siis me peame taotlema seda, et selle võõrkeelse reklaami juurde pandaks eestikeelne. Siis on seaduses selline võimalus, et võib võõrkeele lisada. Aga, aga eesti keel peab kindlasti olema. Mis aga puudutab tänava nimesilt ja viitasid, siis nende tõlget ei lubata. Kui raadiokuulaja on tähele pannud, siis 2006. aasta jooksul üsna palju pressiteateid selle kohta, et erinevates Eesti paikades keeleinspektorid avastasid kakskeelseid kohanimesilte Kesk-Eestis Lõuna-Eestis ja loomulikult ka Tallinnas ja need tuli kõik välja vahetada eestikeelsete vastu ja kui neid veel kuskil on, siis tuleb nad kindlasti välja vahetada, välja arvatud muidugi nendel territooriumidel, kus näiteks elavad rannarootslased nende põlistele asualadel, kus võib-olla eestikeelse kõrval ka siis vähemuskeelne see puududa venekeelseid piirkondi, sellepärast et vene keel ei ole vähemuskeel vene keel on lihtsalt üks võõrkeel teiste hulgas, see tähendab seda, et ei Narvas, Sillamäel, Kohtla-Järvel ega tallinnas ei saa ilmselt mitte kunagi seaduslikuks kakskeelsed nimesildid. Aga üllatav on see, et veel 2007. aastal me võime neid kakskeelseid silte ikkagi nii Tallinnas kui ka Kesk-Eestis eestikeelsetes piirkondades leida. Üks on see vene keel ja teine, mille suhtes eesti keel tunneb ennast praegu võib-olla isegi ohustatumana, on inglise keel alles hiljuti. See oli üks artikkel selle kohta, mis viitas, et ahaa, et kus on alles inglisekeelsete firmanimede üleküllus ja umbes eestikeelseid nimesid enam ei eksisteerigi, rääkimata sellest, kui on eestikeelne, siis on ta kindlasti sellises grammatilises vormis, mis värdjalik. Kui palju on keeleinspektsiooni sellises töös nagu jõudu ja võimu, et muuta midagi. Sellises töös jõudu ja võimu oleks, aga pole õiguslikku pädevust, ei ole selle ajalugu, selle probleemi ajalugu on üsna pikk. 96. aastal veel kehtis äriseadustiku nõue, et ärinimi on eestikeelne. Aga koos äriseadustiku muudatusega see nõue tühistati. Ja juba 10 aastat kehtib nõue, et, et ärinimi peab olema kirjutatud eesti-ladina tähestikus, mis tähendab seda, et see võib olla milline iganes vastavalt ärimehe fantaasiale ja Tallinnas ringi käia, siis me näeme, et ärimeeste taas ja on väga rikkalik. Meile laekub tohutult palju kaebusi nii eestlastelt kui ka üllataval kombel Eestit külastavatel turistidelt. Nad küsivad, mis toimub. Nii triimasse linnasta elate, kas see on eesti linn või on see Brüssel või on see mingi muu võõrkeelne linn? Sellepärast et küll on tekkinud Cafeesid ja butiike ja lounge ja selliseid väga kummalisi moodustisi, mille kohta on väga raske öelda, mis asi see on. Teleinspektsioon omal ajal keeleamet on teinud ettepanekuid äriseadustiku muutmiseks, aga arvatakse, et eestikeelsete firmanimede nõue kahjustab ärikeskkonda. Äkki siis ei tulevärgi välisinvesteeringuid, äkki välismaa ärimehed lähevad meilt minema? Seda nõuet ei taheta kuidagimoodi taastada, aga väga paljude inimeste tundeid need need nimesildid häirivad, meil ei ole nendega mitte midagi pihta hakata, loomulikult kui see nimi sisaldab avalikku teavet, et kui, kui sellest nimest peaks välja tulema, mis asutus seal on ta pood või kino või siis oleks võimalik seda eestikeelset tüvi nime nõuda. Aga kui ta on lihtsalt nimi, siis ta jääb sellisena nagu ärimees on ta välja mõelnud ja ja tihtipeale me me küsima siis ettevõtjatelt, et miks te sellise värdkeelse nime oma firmale panete ja siis selgitusena sellised üsna naiivsed, et minu ärise, minu firma, minu pood on niivõrd erakordne, no lihtsalt eestikeelne nimi ei sobi, ei ole võimalik panna eestikeelset nime, minu pood on nii ilus, eestikeelne nimi ei sobi, minu firma on nii peen, et kui ma paneksin sellele eestikeelse nime, siis sa nagu nagu, nagu matsivärk ja et sellepärast mõeldakse välja selliseid väga veidraid nimesid ja, ja praegu ei ole nendega eriti midagi teha. Siin võib taanduda ka siis sellise maine ja mentaalsuse radadele tegelikult see, et ta tunneb ennast kuidagi uhkemalt nende võõraste sulgedega. Jah, ma saan aru suurtest rahvusvahelistest korporatsioonidest, aga kui on tegemist Eesti ettevõtjaga, kellel no suure tõenäosusega ei ole mitte mingit võimalust jõuda rahvusvahelisele turule võib-olla ei ole ka mitte mingit võimalust meelitada oma kauplusesse Turiste inimesi väljastpoolt Eestit, siis sellisel puhul on üsna arusaamatu, miks miks see võõrkeelne nimi pannakse ja nüüd teine probleem, teine põhjus, miks seda võõrkeelt nii palju meie linnades on, on kaubamärgi mõiste mõnetine laiendamine ettevõtluses. Me teame, et kaubamärk on selline konkreetsed tooted Te või teenuse iseloomustav märk, aga paljud ettevõtjad on aru saanud, et et nad võivad ka oma toodete, oma kaupade reklaami, mis on tegelikult tarbijateave. See on informatsioon tarbija jaoks, kinnitada patendiametis kaubamärgina, saada sellele võõrkeelsele reklaamile võõrkeelsele lausele kaubamärgi kaitse ja kui ta on kaubamärgina kaitstud, siis justkui ei olekski õigust nõuda seda eestikeelsena. Nii et Tallinnas on näiteks üks kahekordne punane buss sõidab ringi ja seal on võõrkeelsed kirjad peal. Need võõrkeelsed kirjad, hop on hop off hooldei, audio gaidid, Sindi tuul, see kõik on kinnitatud kaubamärgid, tegelikult on ta teave inimesele, kes näeb, kas buss tuleb, mida selles bussis saab, mida ma saan, ma saan sinna kogu päeva jooksul peale minna, ma saan välja astuda ja mulle räägitakse Tallinna linna kohta, aga kui seda bussi näeb inimene, kes inglise keelt ei oska, Lõuna-Eestist tuleb inimene Tallinna, ta tahaks võib-olla Tallinnas sellise väikse ringsõidu teha ja kuulata teksti Tallinna vaatamisväärsuste kohta, siis ta tegelikult ei saagi teada, et selline võimalus on olemas, sest see võimalus on avalikustatud ainult inglise keeles. Aga mis keeles, muide, seal bussis räägitakse inglise keeles määr, minu teada on võimalik kõrvaklappidest kuulata ka eestikeelset teksti. Ka selline avalik teave tarbijateave on ingliskeelne, kinnitatud nii-öelda kaubamärgina, mis tegelikult ei ole kaugeltki kaubamärk ja selliseid juhtumeid on üsna palju. Ka ärimehed tahavad hoiduda eesti keelest ja selleks kinnitatakse teave kaubamärgina. Keelestrateegia seires on ka märkus selle kohta, et me peaksime kuidagimoodi sellest lahti saama. Küsin sellise raadiokeskse küsimuse sellel kaks osa, üks asi on see, kui raadiokuulaja näiteks ütleb, et oi, see avalik-õiguslik kanal pakub mulle siin ainult inglisekeelset laulu ja minu, kui Eesti kodaniku põhiõigusi on rikutud või teine variant ütleb ta, et see inimene siin mikrofoni juures on täiesti võimatu eesti keelega ja noh, tõesti võib isegi analüüsida, tema sõnavara on väike, ta kasutab parasiitsõnu, tema avalik esinemine ei vasta nii-öelda nõudmistele e poole selliste küsimustega pöördutakse, mis te ütlete minule kui keele kõrvatoimetajale pahatihti helistatakse nendes küsimustes, kas ma saaksin delegeerida teile. Mõnes küsimuses võib, aga mõnes mitte see mis keeles nüüd neid laule lastakse, see on selle raadio Jaama poliitika, kui ta on avalik-õiguslik ja kui ta laseb pidevalt ingliskeelseid laule, noh, see võib olla küsitav, aga kui sellel raadiojaamal on selline poliitika, siis on selline poliitika. Kui aga saatejuht, diktor või, või teinekord esineja räägib väga halba eesti keelt, siis on tegemist avaliku keelekasutusega ja, ja siis keeleinspektsioon saab sekkuda küll ja nõuda normikohast eesti keelt, samal ajal on see erakordselt lai valdkond ja jooksvat järelevalvet teostada kõige selle üle, mis meie raadiojaamades ja telekanalitel ühe päeva jooksul toimub. Meil on kümneid raadiojaamu kümneid kohalikke, mitmeid telekanaleid, mis on üleriigilised mitmeid kohalike kaabeltelejaamu, nii et tegelikult järelevalveta selle üle teostada on pea võimatu. Ja seetõttu see sõltub nende inimeste keeleharidusest. Tegelikult selle keele kaitse osa, kõige olulisem punkt on keelehariduskeele, järelevalve on oma etasi, see on juriidiliselt reguleeritud, seda teeb keeleametnik vastavalt seadusele. Aga keelekaitse on kõikide keelekasutajate küsimus ja siis juba selle raadio- või telejaama juhtkond peab otsustama, kelle ta tööle võtab. Ja kui inimene kogu aeg puterdab ja vabandust väljenduse eest, mõnikord ka ropendab ja vannub ja alustab lauset sealt, kus ei peaks alustama ja lõpetab seal, kus mitte keegi ei oska oodata, mõnikord on nõndamoodi isegi avalik-õiguslikes kanalites, siis peaks raadio juhtkond otsustama, kas see inimene sobib avalikult eesti keelt kasutama või võiks ta leida endale mõne teise töö. Me oleme mõningatele telejaamadele teinud ettekirjutusi, noh, on olnud juhtumeid, kus mõni diktor järjekindlalt rikub mõnda konkreetset keelereeglit, paneb rõhud absoluutselt valesse kohta või hääldab võõrsõnu? Täiesti võimatult. Siis me oleme teinud ettekirjutuse ja pööranud sellele tähelepanu. Aga see on ennekõike keelehariduse küsimus. Kas või see, kuidas, kuidas õpetatakse meie eestikeelses koolis tegelikult keelestrateegia esialgu nägi ette ju, et ajakirjanduskeele analüüsimiseks suunamiseks parandamiseks tuleks luua eraldi asutus. Meil on küll olemas Eestis selline vabatahtlik ühendus nagu Eesti keele kaitse ühing aga nendel ei jätku jõudu, ei jätku finantse. Et oleks vaja luua selline ajakirjanduskeelt suunav, analüüsiv asutus samal ajal. See valdkond on jällegi nii lai, et ma ei kujuta isegi ette, kui suur see uurimisasutus või instituut või kuidas seda nimetada, kui suur see peaks olema, et ta jõuaks kõikide ajakirjanduskeelevaldkondadega tegeleda, see on tohutu mass teksti, mis tegelikult oleks läbi töötada. Tõepoolest, keeleinspektsioon on mõningate ajalehtede puhul, kui me oleme täheldanud tüüpiliselt lehest lehte korduvaid vigu, teinud lehele ka märgukirja, aga kindlasti ei suuda. Ja ma ei tea, kas üldse keegi suudab jälgida kogu ajakirjandust ja seetõttu on see keelekaitse jällegi nende inimeste keelehariduse küsimus, kes seda teksti loovad. Tekstiloome küsimus. Mis on need lähiaja kõige põletavamad probleemid, millega te peate silmitsi seisma? Järelevalve puhul on aastal 2007, mis meil on praegu käes koolid, koolid ja kooliõpetajate eesti keele oskus, see on meie käesoleva aasta prioriteet. Meil on väga paljudes tegelikult vist kõikides Ida-Virumaa vene õppekeelega koolides õpetajate keeleoskuse järelkontrollid. Sügiseks peaks neil olema keeleks on tehtud. Praktika näitab, et Need tulemused ilmselt väga head ei saa olema ja, ja seda tööd tuleb tõsiselt jätkata. Teine puudutab avalikku keelekasutust. See, et meil avalik teave oleks igal juhul igas olukorras ja alati eesti keeles olemas. Et mitte keelata võõrkeelt, aga nõuda eesti keele olemasolu teenindussfäär mis on tegelikult praegu plahvatuslikult laienenud ja müüjate juuksurite teiste teenindajate vähene eesti keele oskus näitab, et eesti keele õpetamise kvaliteet muukeelses koolis ei ole olnud kõige parem. Kui ma olen natuke analüüsinud neid inimesi, keda me oleme kontrollinud kauplustes kohvikutes, teenindussfääris tervikuna ja valdavalt on need noored inimesed, nad on 20 22 25 aastased. Seda, et elanud Eesti vabariigi Käinud meie Eesti koolis õppinud ühtses haridussüsteemis, võib-olla nad on ka keeleeksami sooritanud. Aga keelt paljud neist tegelikult ei oska. See on siin kõige üllatavam, et see tundide maht, mis antakse muukeelses koolis eesti keelt, see on väga suur 900 kuni 1000 100200 tundi, ütleme põhikooli ja gümnaasiumi jooksul. Võrdluseks inglise keel on vist väiksemaid, väiksema. Li keelemaht on, maht on väiksem ja kui on võimalik kool ikkagi niiviisi ära lõpetada, et sa kohtud sellesama inimesega näiteks aasta pärast leti taga ja ta ei saa aru, kui sa palud tal kohvi ja ta annab sulle kokakoolat, ajab tooted segamini ja ei suuda selgitada kõige lihtsamaid asju, siis siis kuskile läheb väga suur ressurss kaduma. Ja, ja kui need on plaan hakata 2007. aasta esimesest septembrist õpetama erinevaid õppeaineid eesti keeles paljudes koolides on seal juba rakendunud, et ühte või kahte või kolme õppeainet õpetatakse eesti keeles. Aga see peab saama süsteemiks. Ei tohi olla projektipõhine, nagu ta praegu on ja eesti keele oskus peab paranema, see on. See on minu arvates üks, üks põhieesmärk, mis puudutab venekeelset kooli. Aga teine põhieesmärk ja ilmselt kas vähemalt sama tähtis või veel tähtsam on see, mis puudutab eesti keele õppe taset. Eesti Ta keelega koolis. Paljud õpetajate täiendkursuste korraldajad on öelnud, et on hämmastav, kui halvasti pedagoogid näiteks kirjutavad avaldusi või taotlusi või projekti kirjeldusi, projekti aruandeid, et see eesti keel, mida eestlastest õpetajad kõrgharidusega inimesed kasutavad, on üsna üsna halb. Et eestikeelses koolis peab ilmselt märksa rohkem tähelepanu hakkama pöörama praktilisele keeleoskusele, seda tuleks juba teha ka õpetajate õppija, õpetajate õppes ja, ja koolis. Meil keelekasutusolukorrad on väga palju muutunud ja ja väga vähe kirjutatakse selliseid kirju, nagu võib-olla mina näiteks lapsepõlves oma vanaemale kirjutasin, võtsin paberi ette ja pliiatsi kirjutasin, tere, vanaema ja nii edasi. Nüüd saadetakse kuue sekundi jooksul üks SMS-vanaemale mis on äärmiselt lihtsustatud kirjas, mis on täis võib-olla isegi võõrkeelseid lühendeid mis ei arenda tegelikult, et keelt korralikult kasutama ja, ja seetõttu tuleks praktilisele keelekasutusele Eesti koolis kindlasti palju rohkem tähelepanu pöörata. Ta ja lugemisele kindlasti lugemine mõjutab kõige rohkem meie meie keelekasutust, meie keele kvaliteeti kuskohalt, mõned keele keeleteadmised saame nendelt inimestelt, kes väga hästi keelt oskavad, need on kirjanikud. Kui sa tahad väga kiiresti joosta 10 kilomeetrit, siis sa ei hakka kunagi jooksma, kui sa jookse. Ja seetõttu sa ei hakka kunagi keelt kasutama, hästi, kui sa seda keelt ei kasuta. Olgu. Selle mõttega täna lõpetatud jutt eesti keele kaitsest ja järelevalvest, aitäh Ilmar Tomusk. Keele ja kuulas, küsis maris Johannes ja nii kui alustasime niga, lõpetame fragmendiga Anu Lambi ja kõrgema lavakunstikooli 22. lennu üliõpilaste diplomilavastusest keeleuuenduse lõpmatu kurv. Ei ole aega oodata, meil ei ole aega oodata. Meie keeles peab sündima samasugune järsk muutus, kui ta kõnelejaid vanaisa elast suitsutares käitvastajate Kassai mõisas vitsu ja veel pühapäeviti määrdunud lauluraamatut isa vantsis koduga triideis säärsaabastes oma päriseks ostetud põllul, vooris viljakoormaid linna müügile, luges Jakobsoni Sakalat, aga pojapoeg on kõrgema haridusega, oskab mitut võõrast keelt, esineb kõige moodsamad ülikonnad ja läheb algkeeles modernevat Euroopa kirjandust teise ja kolmanda põlve vahele määratus. Hüppasin. Selge, et vanaisat, koguni isalt pärandatud keeli vastane pojapoja maitsele ja vaimsetele ja mitte ainult stiilile sõnastuse, vaid ka oma lauseehituse, mõnede muutevormide kõla poolest. Uuele haridustasapinnale peab ka uus sellekohane keel vastama. Temagi peab lühikese aja jooksul saama võrratult rikkamaks, tunduvalt kõlavamaks. Leksikaalsete grammatiliste külaliste puuduste paranemist matsi ja madise poolt lootma jääda oleks sama, kui käed rüpes ootama jääda, et lennumasinad iseenesest oma tarbimise täiuseni jõuavad. Meil ei ole aega oodata.