Tere, kallid raadiokuulajad. Mõnus, vananaistesuvi jätkub ning taas on kätte jõudnud pühapäev, päev ja seega sobiv aeg uurida natukene meie maailma erinevaid tahke. Algab saade, hallo, kosmos ja mina, olen Ingrid Peek. Kõigepealt head madisepäeva. Vanarahva kombe kohaselt on täna aeg, mil putukad ja ussid sulguvad, talveunne ja lähevad maa sisse, kärbsed ja sääsed vaid valt kaovad. Madisepäeval oli keelatud tuld põletada ja vilja külvata. Vanarahvakommetega tänases saates tegelemegi aga mitte-eestlaste omadega vaid hoopis Mehhiko põlisrahvaste elu ja kombestikuga. Nimelt on praegu Eestimaal külas haruldased tegelased, keda siinkandis iga päev ei kohta. Mehhiko keskusest, Vaikse ookeaniga piirnevas Naieriti osariigist pärit Eustoliori, Veera ja Rosalie Leemos ning nende poeg modestori Veera Nad on Mehhiko põlisrahvas Huitsioonid ehk omakeelse nimega Vishari ka need, kes on maiade kõrval Kesk-Ameerika põlisrahvastest seni kõige edukamalt oma arhailist pärandkultuuri elus hoidnud. Jõustoliori Vera, keda kutsutakse ka don Gusto ja tema abikaasa Rosalie Leemus, keda kutsutakse hellitavalt mamotsiaali on Jurata kogukonna vanemad. Nad elavad suure perena endistviisi ümber tuleaseme ja pühitsevad elu. Jõustolion kodust kaugelgi tuntud ravija, kes toimetab riitusi ja palvusi, õpetab noori ja juhib rännakuid pühapaiku kadesse. Mamotsiaalib jääb ämmaemanda ametit ja võtab siia ilma vastu lapsi ning saadab Custot kõigis olulistes tegemistes. Vanem poeg modesto on kunstnik ning kannab edasi vanemat vaimset pärandit. Jõust hooli on 78 rosaalia 76 ning poeg modesto 53 aastane. Arvatavasti ei ole teada, kas nad isegi täpselt tegelikult teavad oma vanust. Ta on, kus ta oli, mamotsiaalil on 10 last ja üle 60 lapselapse. Nad, kõik on vilunud käsitöömeistrid. Seal maal on kombeks, et igaühel tuleb ise teha oma viiul, oma ehted, ammu letid ja annid ning sellest nad tänasel päeval ka elatuvad. Mehhiko põlisrahvas Huitsioonid ehk Visharikad elavad Naieriti jalis kaasakatekase ja Durango osariikides. Ehkki nad on laiemalt tuntud Huitsioonide nime all, kutsuvad nad end oma emakeeles ikkagi Visharid tari, mis tõlkes tähendab inimesed. Kuitsioonide Eluviisi baasiks on kogukonna ühtsus. Elatakse koos suurte peredena. Suur osa nende elatusallikatest tuleb töös tubakapõldudel ning muidugi käsitööst, mis näeb fantastiline välja nende menüü põhialuseks. Tiiad, mida tehakse sinise, punase, kollase, valge või kirju maisijahust ja mais, on Huitsioonide loogias väga olulisel kohal püha taim. Püha ravimtaim ning nende kultuuri sakramente on periood ehk Hikuri mida kasutab oma töös kogukonna ravija ehk šamaan ehk marakame. Eustolia ongi oma kogukonna marakame. Mütoloogias on tähtsal kohal veel sinine hirv ning muidugi isa päike, neli ilmakaart, loodusvaimud madu ja jaaguar, kotkas ja mitmed muud animistlikud tegelased. Tähtsal kohal on ka Hikoori tseremooniad ning iga-aastased palverännakud virikud kõrbe ja mere äärde. Sellest kõigest püüamegi täna juttu teha palun kuulajatelt, kes hispaania keelt ei valda. Rahulikku ja kannatlikku meelt. Huitsioonid jutustavad oma elust nimelt hispaania keeles. Ja meile tõlgib nende lugusid täna mehhiklaste Eesti visiidi korraldaja maris Kilk. Nii et nautige seda mõnusat jutukest ja laulukesi, mida iidse põliskultuuri esindajad meile edasi anda püüavad. Kuitsioonidega saab muide ka isiklikult tutvuda. Teisipäeval, 23. septembril kell kuus õhtul Tartus Supilinnaidus laulavad ja tantsivad ja jutustavad nad oma elust ning müüvad oma käsitööd. Ning tuleval nädalavahetusel, 26.-st 28. septembrini toimub neil kõrvemaal ka laager kus saab lähemalt tutvuda sõda ja osaleda Huitsioonide iidse traditsiooni pühadest toimetustes, õpitubades, käsitööringides, tule ja vee tsem tooniates, lauludes ja tantsudes. Nende tegemiste kohta leiate lähemat infot Facebookist, kosmonautide klubi lehelt ja ka raadio kahe kodulehel olevast uudisest ning sinna jõuate omakorda aadressi hallo kosmos e kaudu. Enne aga, kui asume kuulama Eustoliori, Veera Rosalie Leemuse ja modestori Veera jutustusi ja muusikat kuulame ühe nende salvestatud laulu nimega tuttu muu Yamane. Minu tänasteks saate külalisteks on Vutsiooni rahvaesindajad Mehhikost. Tere, Don Gusto mamotsiaali ja modestori Veera Belov, hõla olemas. Jaa, tere maris. Kilk, aitäh. Sina oled see, kes meile täna nende kultuuri vahendad ja nende jutu tõlgid, tere tulemast saatesse, aitäh, et sa tõid sellised külalised siia. Tere, aitäh meid siia kutsumast. Marisa alustamegi hoopis sinust, et tänu sinule uitsioonid siia jõudsid, et palun räägi natuke selle visiidi taustast, et kuidas te kohtusite, milline on sinu seotus suitsioonidega ja kuidas plaan arenes, et nad teiselt poolt maakera siia sisse tuua? Mina kohtusin roosa liia ja, ja kas ta oli ju ka juba nüüd üks, kuus aastat tagasi Mehhikos see oli üks pärimusmuusikasündmus mardadenavidaadi väikses kalurikülas seal Vaikse ookeani ääres. Ja, ja sealt meie tutvus algas sealt edasi ma tutvusin tema ja lastega tema lastelastega. Ja huvitav on see, et samas külas veidi hiljem ma kohtusin ka oma tulevase abikaasaga ja ja, ja siis me käisime koos neil külas nende oma kogukonnas ja seal siis Eustolio ja Challi panid meid paari oma traditsiooni kohaselt viisid läbi sellise ühte lõimimise riituse. Nii et, et sealt algas, seal on side meie vahel ja nad võtsid meid täitsa oma perekonda vastu. Nad palusid meid kahte Badereiks oma lastelastele neljale lapselapsele, nii et nad ongi tegelikult meie Mehhiko pere. Ja sellest ajast saadik, kui me nendega hakkasime läbi käima, mul oli see mõte ja see unistus neid siia tuua kunagi. Aga loomulikult seda natuke raske niimoodi kohe läbi viia ja nüüd tänu teiste sõpradega koos tänu neile teistele sõpradele siin saime selle korraldatud ja, ja sellest tuleb, ma usun, üsna suursündmus kõigile neile, kes on huvitatud põliskultuuridest, aga kuidas nende tulek reaalselt käis, et ma sain aru, et matsiaali pole elu sees mehikust väljaski käinud, et lendamine üle ookeani teisel pool maakera põhjamaale, et mis nende sellised esimesed muljed on ja kas läks ilma ähvardusteta kõik? Ja tõesti Eustolio ise sure, ravija on, on päris palju juba lennanud, ei käinud igal pool maailmas ja samuti nende poeg modesto. Aga ma Charliele oli tõesti esimene välisreis Mehhikost kaugemale ja, ja kui nad siia jõudsid, mäletan seda, läksime lennujaama vastu ja, ja esimene asi, mis nad mulle ütlesid, et Marista elad ikka tõesti kaugel. Et, et Eesti on ikka üks päkakauge koht, et me ei tulnud selle pealegi. Nii et, aga reis läks väga hästi, midagi kaotsi ei läinud, mingeid äpardusi ei toimunud, kõik läks hästi. Kas sinu abikaasa on mehhiklane, kas ta on ka Hudschooli rahva seas? Ei, minu abikaasa on oma vaarema poolt siis Naawatli hõimust, kui nii võib öelda, et tal on need põlisrahva juured on tal küll olemas. Aga tegelikult need Udžollid on ka sugulased nende Naowatli keelt kõnelevate Mehhikade või apteekidega. Et nad räägivad ühte keelkonda kuuluvaid keeli. Et evolutsioonikeeled on, on üsna nagu, ma arvan, et nagu eesti ja soome keel väga huvitav, tav lähme siis meie tänase saatekülaliste juurde ja nagu traditsiooniks on, saate alguses tahaks alati teada ja kuulajale tutvustada, et kes külalised on, kust nad tulevad, et äkki räägitegi natuke oma taustast, et kes te olete ja mis ametite oma kodumaal peate ja natuke oma tegemistest ka, et kuidas teie sealne elu on ja mis on teie taust? Jällegi ajagi. Minu nimi on Rosaliyama, tulen Naiariti osariigist ja ma olen Vutsioon. Ja oma kodus teen ma neid toimetusi, mida minu ema mind õpetas. Minu ema on nüüd surnud, aga mul on meeles kõik see, mida ta mulle õpetas. Ma teen tema moodi de huinud. Mida ma annan juua jumalatele, ma annan neile süüa. Meie jumalatele, ma kasutan oma emalt saadud Hikarad, mis on savinõu nooli ja, ja pühakuid, mille ma sain emalt päranduseks. Ja neid kasutan ma selleks, et anda jumalatele süüa päikesele, pühale mäele, San-Blazy pühapaigale viime jumala vatele ande selleks, et oleks elu, et meie haigestuks. Et meie pere oleks õnnelik, et kõik oleks hästi. Ja me teeme riitusi ka enne külvi ja peale lõikust. Me viime läbi trummiriituse lastele, kui nad sünnivad. Tere. Tere. Parketos sammas Ermanas, Jerman. Minu nimi on modestori Veera Lemus. Ma olen utsioli hõimust. Meie Jollide, elame haliskuja Naia, eriti osariikides. Meie põliskultuur on autentne ja ehe. Meil muisaarikadel on tavaks käia pühapaikades ja eriti tähtis pühapaik on meile virikuta. Seal elavad Meie jumalad sinna me viime ande kogu oma perelt seal Me palvetame, me ütleme neile jumalatele. Et nad annaksid meile hea saagi, et 100-ks hästi vihma. Et meil oleks hea elu kõigil, kes me elame sellel planeedil. Sest me kõik oleme õed ja vennad. Tere päevast, mina tulen siia ju ratast, kus on, tuli minu kogukonnast. Ma tulen siia muusikat mängima. Ma tulen sealt, kus on püha mägi ja kus on ära määra sambla, siis meie käime virikutas ande viimas. Seal me palume elu eest. Ja seal saavad meie inimesed Marace Ameks sinna. Me jätame küünlad ja nooled. Aga enne kirikutesse minekut teeme me suure tseremoonia. Me teeme tseremooniaid ka enne külvi. Me teeme trummi ja maisitseremooniat ja enne virikuutesse minekut. Me teeme Hikuri tseremooniat maris, räägi natuke nende ametitest ka veel kogukonnas, et sina oled seal ise käinud, viibinud, et mis nende, nad ilmselt ise ei nagu taipa välja tuua seda, mis on nende roll nende enda kogukonnas, et kui räägime don kustus, siis ta on ju ikkagi oma kogukonna üks olulisemaid tegelasi. Don Gusto, Geostolio Rivera on oma kogukonna ravija. Nii nende sõna selle kohta on marakame. Ja see tähendab otsetõlkes lauljat. Ja see tähendab tegelikult sisuliselt oma usu preestrit kelle ülesandeks on ka laste õpetamine loomulikult kõikide riituste taiade läbiviimine pühapaikades käimine, otsustamine, mida sinna viia, kuidas, millal ja siis ravimine, kui, kui keegi on haige ja see nende inimestega, kes on kelle nimi on Marek kaane, nende ülesandeks on siis pärimust hoida kaitsta neid traditsioone elus, hoida seda põlist terviklikku ilmavaadet elus hoida. Ja edasi tooli ori veerand, ja tema abikaasa Rosaliia, keda me kutsume armsasti, mamma Challiks, on 10 lapse ema ja ta on oma kogukonnas ka ämmaemand, tema on võtnud vastu kõik oma lapsed ja lapselapsed. Ja tema ülesandeks on too news tooli otsaata. Pühadest, toimingutest ja kõikidel tseremooniatel laulab, saadab Mamodžali oma häälega oma meest. Et seda palvet, et võimsamaks teha ja nagu emad ikka, on tema, see, kes teeb oma külas valmis suure hulga tortillasid tortillasid hispaania keeles iga päev. Ja, ja, ja eks tal on kindlasti veel veel palju-palju ülesandeid mida ma ei oskagi kohe välja tuua. Ja modeston on üks nende poegadest kes saadab neid tihti reisidel ja modesto on pärinud neilt need põlised teadmised oma kultuuri kohta ja oskab neid edasi anda, neist kõnelda. Ta on ka muusik, tal on mitu päris mõnus muusika gruppi oma kaaslastega käivad mängimas nii vanemad kui uuemad, kuid see oli rahvamuusikat ja kunstnik. Tema teostega on illustreeritud mitu lasteraamatut, mis räägib Uutšeli pärimusest ja, ja tema töid ja maale ja kõike neid ehteid, mida nad kõik tegelikult teevad, saab ka siin Eestis näha. See oli siis täisnimega Rosaliia, sinul on 10 last, ma saan aru, teil on vist 60 lapselast või lapselapselast kokku, et sinust on nii palju järglasi siia ilma tulnud, et mis on need põhimõtted, mida sa oled saanud oma vanematelt ja mida sa annad edasi oma lastele, et kuidas olla hea inimene, kuidas kasvada heaks inimeseks? Need asjad on seotud kõik maisiga, mis neil on püha maisi kasvatamisega ja nende taigade riituste läbiviimisega mis on ka seotud maisiga kõik, et kuidas neid õigesti teha ja läbi viia. See on see põhiline, mida tema välja toob praegu. Aga miks sa mais püha, et kui me räägime natuke teie mütoloogiast, siis tahakski teada seda, et mis on selle põhisellised teemad või milline on teie ilmavaade, millel baseerub teie maailma ülesehitus, et kas või võtame kas või sellesama maisi mida mais sümboliseerib? Mais on meie ema südame sööme sellega me kasvame suureks. Mais on püha, teda on viite väri, maisi on punast, on kollast, on valget, on sinist, Jon kirjut, värvilist maisi ja kuna ta on püha, siis pime maisi jaoks läbi. Kui me läheme virikutesse, siis eks me viime läbi ühe tähtsa tseremoonia. Me paneme seal olulisele kohale. Tule. See on meie vanaisa tuli, see on tema, kes ilmus esimesena maailmas või veel ei olnud valgust. Seepärast on tuli meie juht ja meie abistaja siis kui me otsime Hikurit ja kui Hikurid veel ei olnud, siis oli mais see, mis muutus Hikuriks. Ja Hikur ise ei ole muud kui jumalate mõtte. Neljas, ilma suures neljas ilmakaares, mis muutub lilleks ja see lill muutub Hikuriks. Igurit süües võtame me vastu seda jumala mõtet. Ja see annab meile teadmist, see annab meile tarkust, mida vajab inimene, kellest saab šamaan ehk marakame, nagu seda on minu isa eus tooliori Veera ja nii saabki ta oma teadmise Hikurilt. Ja sel hetkel, kui me läheme välja oma külast kirikuta kõrbe poole siis räägime tulevana isaga ja me ütleme talle, et meil on janu teadmiste järele. Me läheme paastudes, me oleme juba selleks hetkeks paastunud. Me pole söönud ega joonud. Ja kui me kohale jõuame, siis seal seeme Mehhikurit. Ja me räägime nelja ilmakaare poole. Et me vajame teadmist ja Me vajame tarkust. Ja seal seda kõike õpime. Modesto, räägi natuke sellest ka, et misse Hikuri täpselt on ja kuidas teie rahvani jõudis? Kui veel ei olnud Higurit siis inimhirv hakkas seda otsima ja inimhirv oli see, kes siguri avastas. Ühel päeval ta võttis nooled ja savinõud ja hakkas kõndima kõrbe poole. Teel olles tahtis inimhirv puhata. Ta pani savinõud maha ja nood ei jäänud hästi püsima. Siis tundis inimhirved, see ei olnudki veel õige koht. Peatumiseks. Ta kõndis edasi, kuni leidis kõrbes uue koha peatumiseks. Seal pani ta savinõud maha ja noodiaid hästi püsima. Ta jättis savinõud sinnapaika ja otsustas minna mere äärde. Kuna ta oli sinna istutanud ühe taime. Ta läks seda kastma. Siis tuli ta tagasi kõrbe, et savinõusid valvata. Tagasi tulles aga ei leidnud ta enam savinõusid. Kui inimhirv tagasi kõrbesse jõudis, nägi ta seal ees maisipõldu. Siis ta läks uuesti mere äärde oma taime vaatama. Edasi läks inimhirv uuesti kõrbesse ja nägi maisipõllul juba valmis tõlvikuid. Sealt läks inimhirv uuesti mere äärde. Ja siis seal pandi tähele, et inimhirv on söönud maisi. Nii et mereäärsed olevused inimesed läksid inimhirve järel kõrbe poole ja kui nad sealt kõik tagasi tulid, siis nad ei olnud söönud enam maisi, vaid Hikurit. Ja sellisel viisil hakatigi sööma Hikurit ja läbi selle kõneles marakame ehk Chamaal inimhirvega. Nii et see šamaan või marakame koos tulega järgisid inimhirve sigurisöömise ajal. Oma teadmisega leidis marakame kõrvest Hikuri. Ja sellest ajast olemegi me jätkanud seda püha teed et leida meie jaoks vajalikku ravimit, mis annab meile teadmist ja tervist. Ja seda me tulimegi siia teiega jagama. Ja me oleme väga rõõmsad ja tänulikud, et saime tulla teie juurde külla. Kui me oleme virikutas, siis me räägime tule vanaga. Ja me otsime seda püha hirve ja hirv juhib meid vaimus ja ta laulab meile Ühte laulu, mis ütleb meile, et me oleme õigel teel ja seda laulu soovime teile siin praegu esitada. Aitäh väga ilus ja huvitav laul. Kui me lähme Hikuri teemaga edasi, siis, siis mida ta inimesega teeb, et kui inimene? On tseremoonial ta on seda ravimit, seda taime siis manustanud, et mis temaga toimub, et kuhu ta omadega läheb keda või mida ta näeb, mis teadmisteni ta jõuab, et äkki rääkige natuke sellest ka lähemalt. Enne Hikuri söömist on vaja puhastuda, on vaja oma vead ja oma halvad teod üles tunnistada. Siis võtab Hikuri sind hästi vastu ja ta näitab sulle asju, mida sa ei ole näinud. Ta näitab sulle teed, mida sa otsid. Ja ta näitab sulle pilti, mida sa võib-olla vajad. Teeb korda sinu jalanõud, sinu katkised, jalanud, parandab ära, paneb sulle külge kaitsvad ehted. Higuri muutub teda süües justkui kellekski, kes ütleb sulle, mida sa pead tegema. Olen kuulnud, et üks osa teie tseremoonia aalsetest riitustest võiks selline olulisemaid sündmusi, mida ta tegelikult siin jutu sees juba mitu korda olete maininud on palverännak virikuta kõrbe. Kuidas see välja näeb? Ja miks sinna minnakse, et mida see rännak inimesega teeb, kuidas inimene muutub või miks selline teekond üldse ette võetakse? Kirik, kuidas see käimine on väga oluline selleks. Me peame pikalt valmistuma, me peame valmis tegema annid igalt perelt. Ja kõik need peame me kaasa võtma ja igalt perelt ühe anni sinna kõrbesse jätma. Sealjuures kui me need sinna jätame. Me ütleme, et me tahame, et meie pered oleks terved. Et 100-ks hästi, saagid oleksid head. Ja me toome sealt kaasa Hikurit oma perede jaoks ja selle Higuriga. Me värvime end kokku, et tuua see teadmine koju oma perede juurde. Samuti värvime meiega ennast ühe puu juurega, mis sümboliseerib nelja ilmakaare jumalannat. Virikutas meie, kes me sinna läheme, ühineme hirve ja hundi ja jaaguari vaimudega. Muundume vaimselt nendeks loomadeks. Sest need loomad saatsid inimesi hirve tema teel mere äärest kõrbesse. Selline muu muutus toimub meis küll sellel pühal teel sinna pühasse paika. Tahaks teada nende mütoloogiast ka seda, et mis tegelased need on, need jaaguar ja hunt ja hirv ja kas neil on ka näiteks suur valge madu nagu oma suunase põlisrahvastele. Äkki räägite natuke ka teie sellistest peamistest mitoloogilistest tegelastest? Jah, neil on samuti ka madu oluline tegelane mütoloogias ja nad kõik on seotud need, need tegelased. Ja see on omamoodi nagu mais ja kõik see, millest me varem oleme rääkinud ja kotkas, mida ta praegu mainis. Ta toob näiteks, et šamaan kasutab ravimisel kotkasulgi. Mida siin praegu tonneostolio kübara peal näeme. Et see kõik on seotud need loomad, need linnud, inimesed. Siis, kui inimesi veel ei olnud. Kui loomad olid veel inimesed, siis need loomad alustasid seda teed, millel meie praegu käime. Kui nad olid veel inimesed. Aga kui nad lõpuks loomadeks muutusid, siis, kui päike sündis siis tulime meie. Aga meie marakana, meie, meie šamaan kõneleb nende vaimudega, kes olid juba tollal olemas, kui loomad olid inimesed. See on küll väga huvitav vaade. Kas võiks vahepeal kuulata mõnda laulu, äkki teil on mõni tore lugu, mida võiks just siia mängida nendest loomadest äkki laul mõnele loomale või mõnest loomas? See laul, mida me laulsime enne oligi hirvelaul. See on see laul, millega hirv ennast valmis seab. Kõrberännakuks kutsub inimesi kaasa sellele teele. Ja meil on üks laul Hikurist, mis siia sobiks. See laul räägib sellest, kuidas rännaku ajal, kui me sööme Hikurid, ta ütleb ühel hetkel, et jäta mind rahule korraks, lase mul puhata. See on see hetk, kui tekib väike väsimus, kui Hikuri hakkab inimesele mõjuma. Siguri ütleb sulle, et et lase mul olla hetk. Te olete oma jutluses mitu korda rääkinud, et lähete sinna pühapaikadesse viite ohvriande oma jumalatele. Et kes need teie jumalad on. Meie pühapaikadest rääkides hakkame pihta neljast ilmakaarest lõunas on meie vihma aima, põhjas on ka vihmaema, Läänes on Haram, àra meri, mere ema idas on ei rikuta, ei rikuta kõrb. Ja keskel on tuli. Alguses kõige alguses tulid jumalad kokku, et anda sellele maale elu, sest veel ei olnud mitte midagi. Jumalad istusid maha neljas suunas ja hakkasid kõnelema. Ja nende kõne ajal jumalate sõnad ja mõtted läksid keskele kokku, sealt tõusid ülesse ja sealt laskusid uuesti alla. Ja sellepärast on olemas kahe peaga kotkas, ühel pool on naine, teisel puhul on mees Siiamaani, ma rääkisin nais jumalustest ehk jumalanna test seal neljas suunas, kes rääkisid ja kelle sõnad tõusid üles ja laskusid alla. Neil jumalannad leppisid kokku siis, et mina olen jäänud siia suunda sina sinna suunda ja sinna täpselt tuleb meile siis tuua ande. Aga olid ka meesjumalused ehk jumalad. Nemad paiknesid koobastes ja ka nemad hakkasid saatma neid jumalannasid ja ka neile tulid hooandja. Sellepärast ma rääkisin enne kahe peaga kotkast, ühel pool on mehe pea teiselt pool naise pea. Aga kuidas loodi inimene, kuidas meie siia maailma tekkisime? Kedes mund äragi. Sellest, kuidas loodi inimesed, algab sealtmaalt, kus lõpeb suur veeuputus. Maal lõppes eluveeuputuse all ja jumalad olid enne kokku leppinud juba tähtsates suundades, aga vesi oli kõik üle ujutanud. Ja nüüd algab uus elu. Inimeste elu oli üksainus mees, inimhirv või hirv, inimene, pigem hirv, inimene, kelle nimi oli vat hakkame, ta hakkas valmistama ette maisikülvamist, selleks hakkas ta puid maha võtma mäe pealt et maisi külvata. Ja siis tuli tema juurde üks vanem naine, kes käis kepiga. See oli maaja vihmavaim. Ühes oli see naine ja tema ütles sellele mehele, et ta ei luba tal puid maha võtta. See vana naine, kelle nimi oli ta kutsi kauem selles vaata ka meile. Et varsti tuleb üks suur suur tuul ja vesi ja lõpetab kõik, mis sa oled teinud, võtab selle maha, sellel ei ole mõtet sinu tööl, parem võtta maha ainult üks puu, mille ma olen juba välja vaadanud sinu jaoks. Ja sellest puust teed sa ühe suurega nuum ja võtad endaga kaasa ühe musta koera. Ja sa võtad ka kaasa kõik puuliigid ja tulevana ja kiiresti teeb vot hakkame nii nagu kästud. Ja siis ütleb vana naine talle. Nüüd on aeg käes, mine kanuusse ja ole valmis v tulekuks. Vesi tõusis ja langes jälle maani. Maaga oli nii õrn, et sellele ei saanud astuda ja vana naine tegi maaga kokkulepe, et too ära kuivaks. Ja ta viskas palju seemneid laiali ja kiiresti kasvasid nendest puud. Kui puud olid juba olemas ja maa oli kuiv, siis ütles vana naine, vaata hakkamile. Nüüd võid sa minna ja luua oma elu maal. Ja sinu must koer võib siin selles salata. Siis külvas, vaata, hakkame maisi. Ja koju jõudes leidis ta laualt eest väikesed tortiiad. Ta küsis enda käest, kes on mulle tortillasid teinud, kõht oli tal tühi ja ta sõi need ära. Aga varsti sai ta teada, kes need tor Tiia talle tegi. Ühel päeval ei läinud ta sellepärast põllule, vaid tuli poolelt teelt koju tagasi näha, kes see on, kes talle tortillasid tegi. Ja siis ta nägi, et tema koerake muutus inimeseks, muutus naiseks, kes tegi, tortillasid ja ootas meest põllult koju. Oota, hakkame mõtles, et kuidas nüüd teha nii, see koerake jääkski naiseks ega muutuks tagasi koeraks. Ta tegi nii. Ta võttis koera naha, mille naine jättis maha selleks ajaks, kui ta tortillasid tegi. Siis ta võttis kaerahelbed ja, ja panin nad vette ja tegi sellest sellise kaerajoogi. Ja siis ta võttis selle koera naha tabanisele tulele tule peale, kus see hakkas kõrbema. Ja siis koer naine tundis valu, ta tuli kiunudes kohale ja et seda valu leevendada viskasvad, tagame selle koer naise peale kaeravee ja kiiresti hakkas tema valu tema haavad paranema. Ja nii jäigi ta alles naisena ja see nahk põles tule peal ära, koera nahk. Ja siis lõid naine ja mees kooselu, neil sündisid lapsed ja neil sündisid omakorda lapsed. Ja varsti oli inimesi küll, aga kõik nad kõnelesid ühte keelt ja mõistsid 11. Jumalad aga mõtlesid, et tuleks muuta inimeste keelt. Ja nad tegid, et tuleks suur tuul ja muudaks inimeste keelt. Ja nii tekkis neid keeli. Keeled hakkasid erinema ja, ja tekkis palju erinevaid keeli. Päris värvikas lugu tõesti selline loomislegendidest. Üks huvitav asi, mis ma olen kuulnud, kas teil on äkki mõni laul, mida võiks selle loo juurde mängida? See on üks laul, mis saadab jumalaid neljas suunas. Kresseas mida teie arvate olukorrast maailmas, et kui palju teieni seal oma kodukohas elades jõuab, see, mis toimub laias maailmas, kus on igal pool väga erinev, et on kohti, kus inimesed elavad väga hästi, on koht, kus on sõda ja nälg ja puudus ja kannatused. Et kas te olete näiteks rääkinud suurte vaimudega, et mis ootab ees inimkonda, millised võiks olla lahendused, mis praegust, mitte just väga helgena tunduvat olukorda parandaks? Meie uisharikad oleme saanud küll teateid see vanaema nakkutsi, nad ka vōi, kellest me enne rääkisime, kes on maa ja vihmavaim tegi kunagi maaga kokku. Et too pärast suurt veokit tutust ära kuivaks, nagu me rääkisime. Ja selle jaoks, et see, kas toimuma pani too vanaema põlema ühed hästi suured küünlad. Ja need küünlad, hoiavadki maailmaelus. Sõnumid, mida meie oleme saanud vaimudelt, ütlevad, et need küünlad on otsa lõppenud. See tähendab meie jaoks seda, et senine elu saabki praegu läbi. Ja sellepärast toimubki maailmas asju, mida varem ei ole nähtud. Kõik, kes me siin maal elame, me kõik teeme midagi selle olukorra suhtes. Meie uisaarikad toome oma pühapaikades ande. Aga et see muutus oleks täielik, see uuestisünd oleks, oleks täielik, selleks tuleb seda teha rohkem. Ja tuleb otse kõnelda jumalatega ja neilt otse küsida, mida. Me peame tegema selleks, et oleks uus ja parem elu. Ja seda meie Marace Amed, meie šamaanid teevadki. Ja siia täienduseks veel seda, et meie suur vanaema, maaja vihmavaim on meie Samaanidele öelnud, et inimestena tuleb meil need vanad suured küünlad asendada uutega ja niimoodi saame me selle maailma uueks luua. Aga kus me need uued küünlad saame, millest nad koosnevad nii-öelda? Ja praegu meie šamaanid valmistuvad selleks, et tulla kõik kokku ja seda sõnumit tõlgendada ja viia meie annid kõikidesse meie pühapaikadesse ja viia sinna ka sümboolselt need küünlad. Nende juures ollakse väga mures praeguse olukorra pärast. Iga saatel, Bush on selline rubriik nagu ankeet, kus ma küsin kõikidelt saatekülalistelt järgmised viis küsimust. Nii ka teilt ja tahaks teilt kõigilt teada vastuseid. Esimesele küsimusele, milleks on, mis on elu mõte. Meie elu mõte on teostada jumalate tahtmist, tuua neile anda ja viia läbi riitusi, mis annavad tervise ja heaolu ja anda edasi neid teadmisi, kuidas seda kõike teha. Jagada üksteisega, sest üksinda ei saa midagi. Täiendades oma ema sõnu on palju lapsi, kes tahavad ka oma elu nautida ja ka tulevikus ja meie soovime, et ka nemad saaksid seda teha. Ja kui me täidame jumalate soovi selle ülesande täitmisel, mida nad on meile andnud siis me aitame sellele kaasa ja me oleme tänulikud kõige materiaalse toe eest muult maailmalt. Et me saaksime seda niimoodi teha, sest ka meie elame tänapäevases maailmas, kus lisaks tseremooniatel ja Andidel on on teisi asju, mida me peame ellujäämiseks tegema. Vanaema kuut, sinna nad kauai palub, et ellujäämiseks toodaks Talle anniks metssiga ja hirv ja küünlaid ja nooli savist anumaid. Seedee, mille ta meile jättis, annab meile ka kohustuse seda hoida ja kui vaja, see ohust päästa. Ja teha seda ka teistes paikades. Sellepärast me reisimegiga teistesse paikadesse San plassi suure mäe juurde virikuuttasse. Tuleb armastada ja hoida taevast ja maas ja tulevana. Muidu see saab otsa. Üksinda ei saa, seda tuleb teha kuus. Küsimus, mida ootate homselt, kuhu ja kuidas edasi? Praegu me ei tea, mis juhtuma saab, täpselt. Me kuulame oma Taani, sest tema mõistab ja kuuleb jumalaid. Aga mina usun, et saab olema teine maailm ja teine elu. Sest minu ema rääkis nii, et kord juba juhtus nii. Ja oli teine elu ja teine maailm. Ükskord Me läksime San plassi mere äärde viisime vasika ohvriks, et 100-ks, et tuleks vihma, sest me ei saanud külvata. Ja peale seda hakkaski sadama ja me saime külvata. Ja sellepärast usun ma ka seda, mis mu ema rääkis teise maailma kohta. Meie usume, et midagi saab muutuma, aga me ei tea täpselt, kuidas ja mis, seda me veel ei tea. Aga kui me oma kohustusi täidame, siis ma usun, et me saame veel nägema seda teistmoodi elu. Tuleb vulkaan ja tema on ka nagu inimene. Ta palub anniks kitse ja kui ta seda ei saa, siis ta hakkab tööle ja lõpetab meie elu. Seepärast käimegi ime kaugel oma kodust, sest see, mida me teeme, me teeme ka teiste heaolu ja teiste kaitseks. Ahel ütleme, et üksinda ei saa, aga saab küll. Ja üksinda võib viia anni oma elu ja oma tervise oma toidu eest. Ma tunnen Mehhikos Ottomiisid ja teisi põlisrahvaid. Ma olen käinud nüüd Hispaanias, Ameerikas ja mujal. Ja igal pool on see võimalik. Mida peaks inimene teadma või tegema, et olla õnnelik, mis on õnne valem? Täites oma kohust siin elus. Maja on paluda abi ja täita oma lubadusi. Selle jaoks meil ongi Hikuri selle läbi saame meie paluda ja teada saada, mis on tähtis ja mida me peame siin tegema. Tuleb armastada päikest, tuld, tuult, see on elu. Seda me teeme ka siin, et me anname omalt poolt väikese mõte või, või näite sellest, kuidas on võimalik paluda oma elu ja oma õnne eest. Tuleb viia anud oma pühapaika oma pühapaikadesse. Nii nagu meie teeme seda viri, kuidas mere ääres ja mujal oma pühapaikades ja seal taludagi oma õnne ja heaolu eest ja viia sinna oma anud, nii nagu meie viime küünlaid, viime ohvriks mets ja viime hirve. Andris Me viime pühapaikadesse, jääb sinna, seda me ei söö, seda me ei puutu, välja arvatud trummi ja maisitseremoonial. Kus me küll sööme ära need annid ka muidu tuleb andjate puutumatuna pühapaika. Kui teile antakse ülesanne tervitada inimkonna nimel tegelasi kosmosest, mida te neile ütleksite? Ma küsiksin sel juhul neilt, kus kohas ja kuidas nad elavad. Ja kui nad teada tahavad, siis ma räägiksin neile meie elust, kuidas meie elasime, elame siin. Viimane küsimus on, mida soovitad inimesele uurida lisaks täna räägitule selle küsimuse Marisa hoopis suunanud sinule, kui kuulaja tahab rohkem teada Hutsioonide tegemiste ja maailmavaate ja ilukoht, et kus seda uurida lisaks googeldamisel, eks ju, aga äkki on sul veel mõni hea märksõna? Ma oskan soovitada praegu ühte filmi, mis peaks olema ka internetis saadaval. Saab seda seal veebis näha, see ongi tehtud tegelikult Nende kogukonnast ja seal on tunneostoli on see keskne kõneleja, selle nimi on veeerrarika juurata virikuta. See tähendab siis KUS jäärikat Jurata kogukonnast rikkuda kõrbesse, et selline räägib virikuta kõrbest kui pühapaigast, mida see neile tähendab. Ja sellest ohust, mis praegu selle kõrbe kohal lasub. Ja nii, et siis seal tegelikult tonnestolio räägib oma viraarika keeles, selle tõlge muidugi hispaaniakeelne, nii et seal ingliskeelset tõlget ei ole, aga muidu visuaalselt on hästi põnev vaadata seda, kuidas nad teevad seal tule ümber valmistavad ette selleks kõrberännakuks ja kogu selle muusika taustal ja kõik need vaated on hästi ilusad. Kindlasti hästi palju kirjandust ja ka internetist leiab materjali, ma arvan, inglise keeles on väga palju Hispaania keeles ka. Selle filmi lingi panen kindlasti ka kosmonautide klubisse ja ka raadio kahe kodulehel oleva uudise alt leiate selle. Aga see, et Huitsiooni rahvaesindajad on meil koju kätte tulnud on super, et iga kuulaja saab nende muusikalugudega ise siis silmast silma kõrvast kõrva kohtuda ja tutvuda teisipäeval, 23. septembril kell kuus Tartus kohaga nimega supiline idu on siis selline tutvumisõhtu ja järgmisel nädalavahetusel, 26.-st kuni 28. septembrini toimub kõrvemaal ka teine Huitsioonide laager, et mis Nendel sündmustel toimub, Maris seal kontserdi ajal saab siis lühidalt nendega kohtuda, kuulata nende pärimusmuusikat, neid lugusid, mis nad sinna juurde kõnelevad ja muidugi näha hästi lähedalt kõike seda käsitööd, Nende imelisi rõivaid, seda kirevat kunsti, mida nad loovad tegelikult mitte lihtsalt niisama, vaid, vaid see on kõik pärineb nendest tseremooniatel saadud nägemustest jumalatelt saadud sõnumites, mida nad sinna sisse panevad sellesse, nendesse kirjalasse, kangaja kirjadesse, et et seda kõike saab näha siis Tartus 23. detsembril kell kuus. Ja siis nädalavahetusel kõrvemaal saab nendega pikemalt kohtuda kolme päeva jooksul koos nendega osaleda nende päris traditsioonilistes tseremooniate ess seal tule ümber teha kaasa nendega anud, mida nad viivad vee emale ja ja teistele saab võtta osa õpitubadest, kus nad ka mängivad oma muusikat saab nende muusika taustal järgi tantsida, saab teha koos nendega käsitööd, näha, kuidas nemad seda teevad, saab isegi materjaliga koos tortillasid teha maisijahust, mille ta kaasa võttis Mehhiko selle jaoks ekstra. Nii et kõike ja kõik need õpitoad ja pärimusringid, no seal on palju erinevaid teemasid, mis meil on plaanis ja nad räägivad ka neid vanu lugusid seal tule ümber ja ja muidugi sellest, kuidas see käsitöö tegemine üldse on seotud nende pühade liitustega ja nagu sisulisemalt ja sügavamad tähendused, mis seal kõik peidus on. Et kes soovib nendega kohtuda isiklikult ja küsida küsimusi või, või tõesti saada siis eriline kogemus tseremooniast iseenda jaoks, et näha seda oma teed, mida võib-olla soovitakse leida, siis selleks on hea võimalus. Ja see laager klappe eriti huvitavalt, et vaadake siis kuulajad, keda huvitab see teema ja kohtumine ise fui džauli rahvaesindajatega, kes on noh, kuule, praegu ei näe, aga te võite vaadata kosmoselehelt pilti, kui ilusad ja armsad tegelased nad on ja kui kaunid on nende rahvariided, mis nad on ise meisterdanud, nii et keda huvitab, põlisrahvaste kultuur on haruldane ja unikaalne sündmus koju kätte tulnud. Suur tänu teile, eust toolio Rivera ehk Don Gusto, Rosalie Leemuseid, Mammoth, Chali ja modestori Veera, et meiega oma laule ja lugusid oma ilmavaatest jagasid ning muidugi suur tänu sulle maris Kilk, et meile vitsioonide maailmavaadet ja maailma vahendasid, aitäh teile, aitäh teile. Ja muidugi tänu teile, kallid raadiokuulajad, nagu teate, saate ikka alati tänast ja ka kõiki teisi varasemaid saateid siis erinevate põlisrahvaste esindajatega paljude teiste põnevate külalistega üle ja järelkuulata kõikide saadete arhiivist. Raadio kahe kodulehelt aadressilt R2. Ee kaldkriips, hallo, kosmos, nii pääsete otseteed foorumisse arhiivi. Ja muidugi olete alati oodatud kosmonautide klubisse Facebookis ja saate küberpessa portaalis alkeemia, et kõik need vajalikud viidad leiate aadressilt hallo, kosmos. Punkt. Ee. Äkki me võiksime lõpetuseks ka ühe loo mängida, et mis võiks olla see lugu, mida te mängite raadiokuulajatele Eesti rahvale täna omalt poolt lõpulauluks. Nad mängivad loo sellest paigast, kus elab meie kõigi ühine looja. Suur tänu teile. Kohtumiseni taas nädala pärast, samal ajal samal sagedusel kell kaks raadio kaks. Seniks aga nautige seda imelist loodust meie ümber ja head muusikat.