Eetilisem portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Oletame, et haiglas on neli raskes seisundis inimest kellest ühel oleks vaja uut südant teise päästaks uus neer. Kolmanda elu sõltub uute kopsude saamisest ning viimase päästaks uus maks. Samas istub ooteruumis üks täiesti terve inimene. Huvitav, kas haigla võiks ohverdada ühe terve inimese nelja haige päästmiseks? Kas midagi muud, näiteks kui üks haigetest on Einstein, teine Koidula, kolmas Dostojevski ja neljas näiteks ema Theresa. Ning ooteruumis viibib orvust asotsiaal? Võimalik, et taolise küsimuse esitamine ajab mõne inimese närvi ning ta ütleb etni ei tohi küsida. Kindlasti leiab vastajaid küll ühe ja teise lahendiga Realis oma põhjendus. Tegemist on teoreetilise olukorraga mõtlemist kui sellist testiva harjutusega proovimaks. Võimalike piiride olemasolu ja piiriks on siis õige ja vale vahelt kulgev joon. Taali filosoofid pühendavad palju energiat küsimustele. Millal ja miks on tapmine õigustatud. Elu üle otsustamise küsimus asetab iga inimeseni. Puhul moraalimõttelised kaalud suure pinge alla mis omakorda põhjustabki mõnes inimeses peataoleku või siis agressiivse ärrituse. Aga kuidas peaks sellises korras otsustama masin? Püüame pidevalt sokutada masina tegema inimese töid ja täitma tema kohustusi. Automatiseerimine on enamasti püha teema. Mis annab lootust paremast tulevikust, aga nii mõteldes satume liigse lihtsustuse lõksu sest iga uus olukord toob endaga kaasa ka uued probleemid nagu näiteks vaieldamatult väga oluliselt lähitulevikku mõjutavad juhita autod mis peaksid olema vabad inimlikest emotsioonidest ega kipu kellegagi näiteks võidu kihutama, tarbetult vahele kiiluma ja tegema muud liiklusraevu külvabat. Ühte väikest patu hakkavad uued autod siiski tegema, nagu oli jutuks ühes varasemas kommentaaris. Ja selleks patuks on kiiruse ületamine, sest külmalt kalkuleerida ja san arvuti jaoks mõistlikum ning reaalselt ohutum sõita liiklusvooga samas tempos, selle asemel et masinlikult liiklusreeglitest kinni pidada. Simbule tegemist emotsionaalse otsusega, vaid, nagu öeldud, masin kalkuleerib õigema sõidukiiruse kuni teatud piirini, millest üle enam ei lähe. Aga kuidas peab otsustama masinasse istutatud algoritm olukorras, kus teele ilmub ootamatult väike laps ning otsasõidu vältimiseks peab auto keerama teelt välja hukates nii kõik autosviibijad? Kumbki lahendus ei ole hea, need on teineteist helistavad ning igaühel peab laskma lahti rullub. Probleem on veel selles, et ükskõik milline poleks ka lahendus kaevab kannatanud osapool autovalmistaja kohtusse. Järelikult peavad autovalmistajaid juba täna tegelema probleemidega, millele lahendus põhjustaks. Peavalu ka treenitud filosoofidele. Olukord pole keeruline ainult autode tootjate jaoks. Pöörduvad ju sama küsimusega omakorda seadusandjate poole. Vastaja vastutus võib pallina veereda veel mitmete osapoolte vahel, kuid sisuliselt on küsimus selles, kes peaks otsustama. Kuidas auto peab käituma? Situatsioon Neile lisab keerukust ka asjaolu, et taolise probleemi lahend võib sõltuda olukorrast sest kui autoprogramm käitub alati ühtemoodi, jääb maailm ilma kas suurest hulgast lastest või siis veelgi suuremast hulgast täiskasvanud reisijatest. Kuna pole teada, millal on laps reisiseltskonnast väärtuslik. Kumb või siis vastupidi, on siin tõenäoliselt lahenduseks juhus. See tähendab, et keegi ei tea, kuidas auto käitub, aga iga kord peab keegi surma saama. Näiliselt oleks see hallimatest vähem halb lahendus ja kommentaari võiks lõpetada. Aga probleem sisaldab täiendavaid lõkse. Taoliselt programmeeritud auto oleks inimesest kõrgeim otsustaja, kuna röövib autos viibijatel. Moraalse valikuvõimaluse sest võib-olla otsustaksid reisijad mõnikord sisemiselt ühe või teise lahendi kasuks. Järelikult ei tohiks masin ega selle ehitaja riisuda inimeselt moraalse valikuõigust sest inimene peaks olema. Masinast ju kõrgemal positsioonil. Aga sellisel juhul jääks isesõitvad autod ju ehitamata. Mida ilmsetega? Ei juhtu. Järelikult jääb alles küsimus inimese moraalsest taandumisest.